Jälle puhkab

Nojah... kui kogu puhkust ühe korraga välja ei saa võtta, siis juhtubki nii, et puhkad natuke ja siis jälle natuke. Seekord algas puhkus Viru Folgiga. Seetõttu jäi küll Pedassaar avastamata, aga mis parata, folgist ei saa loobuda. Seekord tundus kõik see veel lahedam kui eelmine aasta. Svjata Vatra, Blacky, Orelipoiss, Zetod, Paabel feat. Märt Avandi, Zorbas, Justament, Haydamaki, Sw(f)Est, Indigolapsed, Henri Laksile pühendatud kontsert, Ummamuudu ja Pantokraator feat. Jaan Sööt - kõik olid head kontserdid. Paar kontserti olid ka sellised, mis päris minu maitse ei olnud, aga maitse üle ei vaielda ja kindlasti oli inimesi, kes ka neid nautisid. Ja lisaks oli veel kontserte, kuhu ei jõudnud, kuigi oleks tahtnud, aga kaheks rebida ennast ei saa (iseenesest oleks mul olnud eelmine nädal ennast vaja nii vähemalt viieks rebida, kui arvestada erinevate ürituste arvu, kuhu mind kutsutud oli, aga mis parata, tuli valida). Lisaks kontsertidele vaatasin ka erinevaid filme ja multikaid, mida KÄFF pakkus. Kõigele sellele pani punkti väike järelpidu pühapäeva õhtul, mis kulmineerus ühislauluga päris arvestatava orkestri saatel - kitarr, lõõts, basskitarr, tšello ja natuke viiulit (viiuldaja lahkus küllalt ruttu). Sõnadega tekkis küll aeg-ajalt probleeme, aga see otseselt ei takistanud, salme võib ju ka korrata ja refrääni teadsime ikka.

Käsmust põrutasin otseteed Saaremaale. Nii nagu eelmiselgi aastal, oli mul sel teekonnal autos seltsiline. Seekord orgunniti mulle ta juba pühapäeva õhtul (esialgu loodeti, et ta minuga Tartusse saab, aga kui selgus, et ma hoopis Saaremaale lähen, kõlbas see ka :p).

Saarde jõudes tegin esiteks visiidi Maailmaparandaja ja Mpsi juurde. Kui Orissaares said enamus fotosid vaadatud (kaasa arvatud titepildid), siis läksime Kuivastusse. Minu soovil läksime ujuma ja pärast selgus, et saab ka paadiga sõita. Mulle loovutati käilakuju koht.

Eelmise nädala lõpus lugesin netist, et selleks nädalaks lubatakse kuumalainet, kuid seda tunda küll ei ole. Teisipäeva hommikul Kuivastus pilvisesse taevasse vaadates lootsin, et ehk Kuressaares on ilusam, aga selgus, et Kuivastu õigustab siiski oma nime - Kuressaares oli juba eelmisest ööst saadik sadanud. Niipalju pidas ilmaennustus siiski täppi, et õhtupoole läks selgemaks ja sadu lakkas. Nii sain õhtul võtta tädi ratta ja Laisiku juurde kimada. Juttu ajades, põrkse hävitades ja televusserit vaadates läks aeg kiirelt ja peagi tuli uneaeg kätte.

Täna pidime Laisikuga ühte poodi minema, aga selgus, et see pood pandi kell viis kinni. Tobedad. Lohutuseks läksime teise poodi. Ja lõpuks otsustasime ujuma minna. Nasvale (Titerannas on ju solk sees, sinna ei tohi minna). Ma polnud seal varem käinud. Päris hea põhi oli tõesti. Vesi tundus sisseminnes külm, seesolles täitsa ok ja välja tulles soe. Nagu ikka. Aga mõnus oli. Pärast oli vanaema juures grillimine. Olime tublid ja suutsime peaaegu kõike parajalt teha, nii et enamus asju sai otsa. Ainult seda va ketšupi-hapukoore kastet jäi üle.

Kauget kultuuri ja ekstreemsporti

Väga pikalt ei saanud puhkuse puhul levist väljas Võrumaa metsade keskel viibida, sest oli vaja paari ürituse pärast Tartumaal käia.

Esiteks käisin reedel turult supikraami ostmas kaugete külaliste jaoks ja kui külalised lõpuks kohale jõudsid (väikse hilinemisega), siis viisin nad looduse rüppe. Päike säras nii palavalt, et tegi isegi itaallastele pisut liiga. Sellegipoolest olid nad ka pärast pisikest matka piisavalt energilised, et meile esineda, mis oligi kogu külaskäigu põhjus. Ärge nüüd arvake, et nad ainult selle pärast kaugelt maalt siia sõitsid, tegu oli Europeade raames toimuva Pisieuropeadega, mille käigus sai väljamaalasi kultuuri tooma kutsuda. Pärast seda, kui nad oma tantse olid meile näidanud, õpetasid ühte lihtsamat meilegi ja kui kultuurimaja juhataja hakkas nende lõõtsamängijaga jämmima, siis tulid ka mõned valsid ja polkad ja kaera-jaangi ära. Minu jaoks oli nendega suhtlemine pisut raskendatud, sest vaid üks inimene kogu grupist rääkis inglise keelt, aga mina kahjuks itaalia keelt ei räägi. See aga ei takistanud mul nendega õhtul Tartu ööelu väisama minna. Inglise keelt kõnelev noormees oli õnneks kaasas, nii et läbi tema saime kenasti suheldud.

Järgmisel päeval väga pikalt magada ei saanud, kuna tuli ratas autosse tõsta ja Elvasse kihutada. Rattamaratonile nimelt (poolmaratonile siiski). Oleks ma enne teadnud, milline see rada on, ei oleks ilmselt nii julgelt sinna starti roninud, aga vaatamata kõigele jõudsin siiski finišisse, nii et võin enda jaoks võistluse korda läinuks lugeda. See rada läbis kõiki kujutletavaid katendi liike ja pinnavorme - asfalt, kruus (enamjaolt treppis kruusatee), lahtine killustik, lahtine liiv, heinamaa, metsarada, porimülkad, suurte kividega kruusarada, sealjuures läks tee pidevalt üles või alla, mõnes kohas oli nii üles kui alla minekuid nii järske, et pidasin paremaks ratast käekõrval talutada (mitte et see asja väga palju kergemaks oleks teinud). Finišis sain ühe kogenud osaleja käest teada, et seda rada peetakse lihtsaks. Nojah.... kui järgmine aasta uuesti mõte minna tuleb, siis proovin enne trenni ka teha, ei tuleks kahjuks. Meestega sauna jäi pärast võistlust minemata, selle asemel hüppasin jupijumala juures duši alt läbi ja kimasin tagasi Võrru, et vanaema sünnipäevale jõuda.

Ja nii see jaan tuli

Vahepeal on jälle pikk paus kirjutamisse jäänud. Toimunud on küll ja veel, aga aega (ja ka viitsimist blogisse kirjutada) on nappinud.

Kauneid kontserte käisin kahel nädalavahetusel kuulamas Käsmus. Muuhulgas sain avakontserdi peaesinejalt pühendusega plaadi, mida minu automakk mängimast keeldus. Selgus, et viga polnud autos, vaid plaadis, sest Inese plaati, mida õlledega kaasa antakse, mängis ilusti. Käsmus viibimise ajal sai tehtud ka muud huvitavat - väikseid rattamatku Sagadisse ja Palmsesse, meres ujumas käidud (jaa, vesi oli tõepoolest külm), viikingilaev Aimariga sõitu tehtud (nii kaua tüütasin oma laevasõiduga, kui saime paatkonna kokku) ja kuna selgus et ka Jupijumal oli vahepeal samas kandis, siis käisin ka temal korra siuhvilks külas. Olles õppinud eelnevate aastate kogemusest, olin soetanud endale mõnusa matkatooli, nii et seekord oli mul mugavustega istekoht.

Toomas Krall esinemas linnulaluõhtul

Kuna meie valla jaanipidu oli 22. juunil ja muuhulgas oli kavas ka kohaliku näitetrupi uuslavastuse esietendus, läksid juunis proovid üsna tihedaks. Vähe sellest, et kaks korda nädalas, ühes proovis tehti asja ka kaks korda läbi. Vahetult enne jaanipäeva oli vaja ära pidada ka mõningad külakoosolekud arengukava tarbeks, nii et pühadele eelnenud aeg läks väga kiireks. Hilja koju, vara tööle ja nii see väss tulebki. Aga õnneks jõudis see jaanipäev kätte enne, kui juhe päris kokku oleks jooksnud. Esietendus läks hästi (saal oli rahvast puupüsti täis), jaanipidu oli mõnus ja jaanilaupäev möödus ka väga toredalt. Pärast paar päeva tõelist puhkust kodumail.

Valgrest ja talvest

Täna sattusin eneselegi natuke ootamatult Valgre lainele. Ma usun, et eile, kui mind kontserdile kutsuti, küll ilmselt mainiti ka seda, mis teemaline kontsert on, aga kuidagi läks see mul kõrvust mööda. Meeles oli see, et Tõnu Raadik ja Henn Rebane ja TÜ aula. Sinna ma siis kohale läksin ja kui asi pihta hakkas, sai selgeks, et lisaks neile kahele on kambas ka Jüri Aarma, kes loeb katkendeid Valgrest kirjutatud raamatust. Nende vahele siis Valgre looming akordioni ja viiuli esituses. Paari laulu Tõnu Raadik ka laulis natuke ja ühe laulu puhul paluti publikul kaasa ümiseda. Ümiseti küll. Mulle ümisemine sobis, sest hääl mul veel päris laulukõlbulik ei ole, kuigi rääkimiseks teda juba on (nädal tagasi oli põhimõtteliselt pilt on, häält ei ole seis). Üldiselt jättis kontsert hästi sooja ja armsa mulje ja loomulikult oli nende kahe mehe ühist musitseerimist äärmiselt nauditav kuulata.

Tagasi koju tulles avastasin, et vahepeal on tuul julmemaks muutunud. Jõe ääres oli nii vali tuul, et koju jõudes oli mu üks kõrvalest külmast valge (kuigi mul oli müts ilusasti peas). Loomulikult hakkas see varsti, kui oli pisut üles sulanud, jubedalt valutama. Õnneks läks see siiski mõne aja pärast mööda. Kraadiklaas aga näitab - 14 kraadi. Polegi niiväga külm, aga tuul paneb hea mitu miinust kohe juurde.

Näitusel käidud, mitte midagi nähtud

Jupijumal reklaamis mõni aeg tagasi AHHAA Nähtamatut näitust. Olin pikalt planeerinud ja mõelnud, et jaa, peaks ikka minema. Eile otsustasin, et lähen käin ära.

Meid tuli kokku 8 - üks viieliikmeline seltskond, mina ja kaks koolipoissi. Natuke juhendamist ja meid lasti näituseruumi. Minu suurim probleem oli see, et pidevalt kobasin kellegi selga ja ei saanud liikuda selle juurde, mida giid meile näidata tahtis. Ja tuleb tunnistada, et üsna abitu tunne oli. Mingil hetkel siiski vajus kamp natuke rohkem laiali ja pääses liikuma. Mootorpaadiga sõidu osa oli täitsa vahva - tuul puhus ja vett pritsis ja mootor mürises ja kuhugi ei pidanud liikuma, sai vaikselt ühe koha peal istuda. Kui sõit läbi sai, tuli leida tee kohvikusse ja seal arveldada ja joogiga lauani jõuda (ma ei ole päris kindel, et ma istumispaika otsides kellelegi oma teevett peale ei kallanud). Lõpetuseks saime oma giidi küsimustega piinata.

Igal juhul mina soovitan ka omalt poolt kõigil ära käia. Huvitav kogemus olla ca tund aega pime. Kusjuures on hämmastav, et see asi tõesti terve tunni kestis. Oleks võinud arvata, et me polnud seal sees kauem kui pool tundi. Paistab, et pilkane pimedus moonutab ka ajataju.

Kõigest, mis vahepeal olnud

Vahepeal jälle auk postitamisse sisse tulnud, kuigi ainet ju oleks.

Kanuumatk sai pisut rohkem kui nädal tagasi tehtud. Sai vett nii ülalt kui alt. Ümber ei läinud keegi, aga kõik vist käisid vees ära. Mina käisin kolmel korral, üks kord neist päästevestiga (mind annab ikka veenda lollusi kaasa tegema :p). Ilmselt tõelises hädaolukorras ei läheks kogu aur päästevestiga hulpimise ajal itsitamise peale, seekord aga küll.

Tundus, et marsruut sai täitsa paras planeeritud ja jõgi oli mõnusalt vaheldusrikas. Meeri puhkekoht oli peaaegu ideaalne (vaablaste poolt vallutatud kuivkäimla ja vetteminemise redeli puudumine võtsid ideaalsest punkte maha). Üürgasin ka mina seekord poole ööni laulda.

Kuigi Ulilani jõudes tundus, et võiks veel vabalt edasi aerutada, andis autosse istudes tunda, et tegelikult on ikka vässu kallal.

Et mul hakkas eelmisest nädalast puhkus, siis otsustasin kolm päeva Võrumaal veeta. Seekord siis tõesti maal (pärast seda kui olin linnas pesu pestes natuke alumisi naabreid uputanud). Kohati tundsin ennast seal nagu väike laps, kes täiskasvanutel jalus siiberdab ja ka midagi teha tahab. Ma ikkagi ei suuda niisama peesitada, tahaks midagi teha kogu aeg. Enamasti leiti mulle ka tegevust. Loomulikult sai ka kohalikus järves ujumas käidud.

Väga kaua ma maal ei olnud, sest neljapäeval tuli üks asjalik päev puhkuse vahele teha. Ja neljapäeva õhtul oli ju Tätte kontsert. Siinkohal väidaks vastu kõigile neile Tätte-on-ikka-intiimsema-õhkonna-esineja väidetele. Minule jättis see laululavatäis publikut ja Tätte koos sõpradega päris võimsa mulje. Midagi puudu ei jäänud seetõttu, et ma nii kaugel istusin, aga kogu see mass Tuulevaikset ööd laulmas oli midagi sellist, mis jätab kustumatu mulje. Ja telefonidega tekitatud tähistaevas sealsamas lauluväljakul oli samuti erakordne. Igal juhul jäin kontserdiga väga rahule.

Reede hommikul pakkisin asjad ja võtsin suuna põhjarannikule. Mind ootas Käsmu ja Viru folk. Jõudsin kohale natuke hiljem kui olin plaaninud, nii et avakontsert jäi nägemata (panin sel ajal telki üles). Küll aga oli juba järgmine esineja laval, kui pealava juurde jõudsin ja sain seda mõnda aega nautida (eriti mõnus oli kontserti kuulata samal ajal kiikudes). Edasi kulges päev põhiliselt ühelt kontserdilt teisele kulgedes, vahele ka mõned muusikata etteasted raamatuesitluse (mille tulemusena omandasin ka raamatu ning autori pühenduse) ja luuletuste lugemise näol ning õhtul lõpetuseks ka pisut vene multikaid.

Järgmine hommik algas minu jaoks suht vara - päike ei lasknud üle kaheksa enam magada, küttis telgi liig kuumaks. Egas midagi, tuli seada sammud mere poole. Minu selle aasta esimene meres ujumine. Kõige selle asjatamisega läks piisavalt palju aega, et jõudsin just täpselt Turovski loengu alguseks kohale. Ühel hetkel jõudis kohale ka Jupijumal koos MacGuyveri teibiga (olin hommikul avastanud, et telk on pisut vigane). Lahastasime telgi ära ja läksime esiteks ujuma. Vahepeale kuulasime kontserti ning siis läksime jälle ujuma (märjad ujumisriided olid veel kotis ning välikäimlad on küll üsna ebamugav koht nende selga panekuks, aga saime siiski hakkama). Seekord valisime teise koha. Seal rannast pisut eemal kivil istudes tundus, et sinna võiks jäädagi. Aga seda me siiski ei teinud. Kobisime tagasi telgi juurde ja panime selga õhtuse tualeti (hiljem selgus, et tegelikult oleks võinud ka vahetamata jätta). Enne veel kui päeva peaesineja kontserdile jõudsime toimus intsident õllega, mille tulemusel Jupijumal levist mõnda aega väljas on. Hiljem selgus, et see on juba teine telefon, mille rivist välja langemisel kaudselt minu osa on. Peaesineja lõpetas pisut enne keskööd, aga kontsertkava ei olnud veel lõppenud. Sammusime koos massiga metsalava juurde ning kuulasime unega võideldes ära ka Indigolapsed (ärge saage valesti aru, kontsert ise oli hea, aga see vässu ei tahtnud rahule jätta). Peale seda oli rahvamajas veel üks kontsert, aga sellest me juba loobusime une kasuks.

Päike ei olnud ka pühapäeva hommikul armulisem ja küpsetas meid telgist varakult välja. Andsime alla ja suundusime mere äärde hommikust sööma. Hommikuksöök lõppes kerge suplusega. Järgmine siht oli pannkoogid. Neid pakuti päris mitmes aias. Valisime ühe koha välja ja nautisime imelisi pannkooke kellegi aias kirsipuu all. Päev läks järjest palavamaks ja nii tuli taaskord ujuma minna. Seekord otse merelava tagant. Mõtlesime korra ka sealt kontserti kuulama jääda, kuid otsustasime siiski lava ette murule istuda. Küll mitte kogu kontserdiks. Vaja oli jõuda Saatpalu etteasteks rahvamajja. Minu meelest oli selle ilmaga rahvamajas päris hea. Vähemalt ei kütnud päike pealage. Pärast proovisime ära ka suitsukala. Kuna Jupijumal pidi järgmisel päeval (erinevalt minust) tööl olema, siis seadis ta end minekule. Mina jäin festivali edasi nautima. Varsti aga tuli jälle tõmme mere poole. Seekord otsustasin õhtuks mitte pikki pükse jalga panna, kuna väljas oli endiselt lämbe (võtsin vaid kampsuni igaks juhuks ühes). Kaheksa paiku lava ees lõppkontserti oodates sai aga selgeks, et sel õhtul kuivalt ei pääse. Suur hall pilv liikus meeletu kiirusega meie poole. Teise loo ajal avanesid luugid ja hakkas kallama. Esialgu läks kontsert edasi (ega minagi lava eest lahkunud), kuid siis kadus elekter ja nii äkitsi see läbi saigi. Pagesime äiksetormi eest kohvikusse varjule. Seal hakkas ühel hetkel spontaanne kontsert pihta. Mingi seltskond võttis laulu üles ja nii päris mitu korda. Lõpuks tundus, et torm on vaibunud ja läksin välja. Kuid vihma endiselt kallas. Ootsain vee mõnda aega ühe telgi varjus ja vaatasin piksenoolte sähvimist. Lõpuks tundus, et vihm hakkab siiski järgi andma ja suundusin telgi poole. Minu üllatuseks oli telk täiesti normis, isegi asjad seal sees kõik kuivad. Panin kuivad riided selga ja läksin patseerisin pisut veel festivalialal ringi. Käisid jutud ka uue tormi tulekust. Seda siiski ei tulnud, nii et öö möödus rahulikult.

Järgmine hommik sai pisut pikemalt magada, sest pilved ei lasknud päikesel telki nii meeletult kuumaks kütta. Lõpuks hakkasin ennast minekule sättima. Kõige rohkem aega läks lahase lahtilammutamisega. Käsmust välja sõites võtsin peale kaks hääletajat. Ühe panin Tallinna piiril maha, aga teine otsutas minuga Muhuni kaasa sõita. Tänu sellele ei pidanud ma nina kaardis õiget teed otsima, sest ta teadis mind juhatada. Virtsus saime otse praamile. Sellele uuele. Liftiga ja puha.

Kelle nelja paiku jõudsin Kuressaarde kohale. Peatusin tuttava värava taga, aga maja polnud enam see. Teist värvi, teise kujuga... Pool maja on siiski endine, sest remondi käigus lihtsalt laiendati elamist, aga välispilt on küll täiesti muutunud.

Laul, tants ja laadamelu

Reedel lõi hajameelsus jällegi välja. Keerasin rahulikult Turu-Riia ristilt Annelinna poole, kui töökaaslane tagaistmelt teatas, et ta tahaks ikkagi koju saada. Mis teha, tuli väikese ringiga üle teise silla sõita ja ta ikkagi kodule lähemale viia.

Laupäeval käisime emaga Vastseliina laadal. Jõudsime sinna tipptunnil - päris mitu kilomeetrit liikusime tigukiirusel enne kui parklasse jõudsime. Parklast oleks saanud ka rongiga laadaplatsile, aga me siiski loobusime ja läksime jala (mingil hetkel tuli meil rongi eest kõrvale hüpata, sest rong kasutas sama teed). Laat meie jaoks väga tulemuslik ei olnud - kulutasime 21 krooni murelitele (päris head olid) ja 3 krooni WC-le. Aega kulus seal umbes 2 tundi. Edasi läksime suvilasse, et midagi kasulikku ka teha. Kuigi ilm oli tuuline, ei häirinud see sääski - käisid ja kiusasid, nii et pidin ennast ikkagi Offiga pritsima.

Täna olin kutsutud Elvasse Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupeole. Enne pidu ringi jalutades nägin Mätta Räpsajat, aga kahjuks peo ajal laulukaare alt ei õnnestunud teda silmaga tabada. Küll aga nägin Mani jalga keerutamas ja puusa nõksutamas. Ilmaga vedas - kuigi kõiksugu ilmateated lubasid suure suuga vihma täna õhtuks, oli taevas selge ja päike paistis mõnuga lauljatele silma. Ja üllatus-üllatus - mitte ükski sääsk ei tulnud kiusama. Ma ei tea, mismoodi Elva linn neist lahti on saanud, aga seda nippi tahaks igal juhul teada.

Mardid ja sandid

Täna juhtus nii, et olin seitsme paiku kodus. Olin parajasti tubli ja triikisin. Käis uksekell. "Tohoh, kes see nüüd siis olla võiks???", mõtlesin. Välimist ust avades tekkis kahtlus... ega ometi? Jah, mul oli õigus. Paar plikat olid tulnud mardisanti tegema. Teatasin, et minu meelest joosti santi eile. Aktsendiga "Täna ka" sain vastuseks. Kutsusin nad siis sisse. Jäid teised seisma koridori Jyski kilekott käes. Vaatsin neid (olgu öeldud, et endale mardisandi välimuse andmisega polnud küll vaeva nähtud) ja küsisin, et kas neil mingi eeskava ka on? Selle peale luges üks tüdrukutest marditeemalise luuletuse. Rohkem ei pinninud ka, toppisin nende õieli suuga kilekotti mõned õunad ja läinud nad olidki. Mina aga pidin tõdema, et ei ole enam marti jooksmine see, mis ta vanasti oli.

Mäletan, kuidas meil oli ikka ette valmistatud eeskava - tantsisime, laulsime, küsisime mõistatusi, mõnikord viskasime herneidki. Ja vastu saadava nänni jaoks meil kilekotti kohe kindlasti ei olnud. Riietusest ei hakka siinkohal üldse rääkimagi. Kuidagi tundusid need tänased "mardisandid" rohkem nende moodi, kes tänaval ligi tulevad ja mõnda krooni (")kojusõiduks(") küsivad. Ei tea, kas ameeriklaste Halloween on tänapäeva noored ära rikkunud või oli asja algpõhjus tänaste ootamatute külaliste rahvuses? Eile nägin tänaval ühte kampa, kes tundusid ikka tükk maad rohkem ehtsate mardisantide moodi. Loodan väga, et see tänane nähtus oli vaid halb erand ja enamuse tänapäeva laste/noorte seas on ikka marti jooksmine au sees ning seda tehakse südamega.

Mida peale hakata vaba päevaga?

Esiteks magasin nii kaua, kui und oli. Õnneks läks see suht täpselt kokku selle ajaga, millal äratuskell häält tegema hakkas. Et miks ma siis ikkagi äratuskella panin? Vat sellepärast, et olin otsustanud ikkagi päevasesse Bodybalance'isse ka minna. Pärast trenni võtsin suuna polikliinikule. Andsin ära 450 tilka verd ja sain vastu kruusi. Minu meelest päris hea kaup :) Verekeskusse ma pikemaks istuma ei jäänud, vaid tulin ära koju, et süüa teha. Kui kõht täis, oligi aeg sealmaal, et tuli ennast teatri jaoks sättima hakata. Läksime autotäie tüdrukutega Põlvasse "Testosterooni" vaatama. Ehk siis laval olid ainult mehed, kes ütlesid välja kõik täpselt nii nagu sülg suhu tõi (ehk siis maakeeli öeldes - ropendasid ikka vingelt) ja ühel hetkel lasid lausa püksid maha. Aga kogu see kompott oli ometigi naljakas, nii et mina jäin väga rahule.

Hansapäevadest

Seekord sattusin imekombel Hansapäevade ajal Tartus olema, nii et sain neist osa võtta. Küll tavakodanikuna, mitte vabatahtlikuna nagu vanadel headel aegadel.

Nii ma siis tuiasingi erinevate linnade ja lavade ja lettide vahet. Tegelesin nii kultuuriprogrammi nautimise, ostlemise (nii söödavat kui ka mittesöödavat kraami) kui ka meisterdamisega. Viimase alla võib liigitada nii isetehtud klaasehte (klaas oli tegelikult valmis, aga klaasitükist ehet sai ise meisterdada) kui ka raketi. Viimasega ma lõpuks ikkagi väga rahule jääda ei saanud, sest lend jäi pisut lahjaks, aga peale seda kui edasised parandused ja täiustused asja ainult hullemaks tegevat paistsid, loobusin ma raketiteadlaseks olemisest. Olgu igaks juhuks mainitud, et tegu ei olnud siiski päris raketiga, vaid kõigest pabertorukesega, mida füüsikud meisterdada lasid ja mida väga lihtsa kaadervärgi abil lennutada sai.

Mulle sokutati ka üks ilusalongi sooduskupong, millelt võib lugeda, et ka meestele tehakse Braziilia (just täpselt sellise kirjapildiga) vahatamist. Vat mida kõike teada ei saa. Kusjuures meestele on see protseduur tükk maad kallim kui naistele. Ja naaritsa ripsmeid paigaldatakse ka seal... et siis järgmine kord kui mõnda eriti tihedate ripsmetega tibi näen, oskan juba kahtlustada, et äkki on naarits mängus.

Pühapäeva õhtul aga oli mu köögis rohkem kui üks füüsik (ja mõned mittefüüsikud pealekauba). Ja teist korda sel nädalal läks ses samas köögis pannkookide tegemiseks. Seekord küll ei pidanud ise eriti vaeva nägema, kookide küpsetamine võeti sujuvalt üle (ma olen ikka leidnud, et mehed on paremad kokad :p).

P.S. Kui nädalase vahega kaks erinevat inimest mulle vanuseks 17 pakub, siis tuleb tõdeda, et ju ma siis näengi täpselt nii vana välja (mõlemal korral oli pakkuja väga üllatunud, kui ma ütlesin, kui paljuga mööda pandi). Ei tea millal ma välimuse järgi 18 täis saan, siis ei peaks enam dokumenti igal pool näitama...

Tantsupidu

Juhtus nii, et sattusin suurel Eesti rahva peol (nagu mõned seda nimetanud on) ehk teisisõnu laulu- ja tantsupeol vabatahtlikuna meditsiiniabi andma. Kuna ma ei olnud kunagi tantsupeol käinud, võtsin endale vahetused tantsupeol. Hiljem lisandus sinna käigupealt ka rongkäik.

Tantsupeo platsil oli enamasti tegu väikeste asjadega - plaastrid, külmasprei, peavalu tabletid jne. See-eest rongkäigu ajal juhtus meile tõeline hot spot - kogu rongkäiku ajal staabiga sidevahetusest võis välja lugeda 5 abivajamist ja 3 neist olid meie sektoris. Ja kõik kolm lõppesid kiirabi auto kohale tulekuga.

Aga tantsupidu ise oli väga ilus. Olin seda reede hommikul oma vahetuse ajal piilunud (kui kogu tantsurahvas platsil oli, siis oli tribüünidel igas nurgas näha kollaseid veste, kes tantsijatel silma peal hoidsid), aga õhtul, kui vahetus läbi oli ja rahulikult kogu etenduse ära sain vaadata, jättis see ikka hoopis võimsama mulje. Ja kolm lugu kummitavad mul siiamaani vaheldumisi. Õnneks on Youtube'is nad ka olemas, nii et saan neid ikka ja jälle kuulata. Esimene kummitaja on loomulikult Tuulevaiksel ööl, teisesks Armastus jääb ja kolmandaks Merimies (seal on muidugi ka tants väga vahva, mida vaataks veel ja veel ja veel).

Jätkates lühikokkuvõtetega

Tartu laulupeost jäin mina kahjuks ilma, sest laupäev tuli Tallinnas veeta. Et sõitu maksimaalselt ära kasutada ja oma Matkaspordi kinkekaart enne meie suurt matka ära realiseerida, võtsin ette ka käigu Matkaspordi poodi. Väljusin sealt joogisüsteemi, vihmakeebi ja vihmakindlate pükste võrra rikkamana.

Täna soetasin ka uued päikeseprillid.

Eilne ja üleeilne õhtu möödusid kultuuri tähe all. Pühapäeval võtsime ette sõidu Käsmu ja kuulasime Urmas Alenderi laule. Mina jäin täitsa rahule. Kuigi jah, teps mitte kõik esinejad ei olnud päris ülesannete kõrgusel. Margus Vaher seda igatahes oli. Ta laulab ikka väga hästi.

Tagasiteel kuulasime raadiot, kust tuli Hendrik Relve meenutus matkast Norra mägedesse... kolm korda võite arvata, mis mõtted see mulle pähe tõi.

Eile käisime Ürgmeest vaatamas. Mõni juba teist korda (see pidi küll väidetavalt uus versioon olema, aga ei olevat erinev midagi). Põhisõnum oli see, et mehed on kütid ja naised korilased. Koos Jan Uuspõllu ilmekate illustreeringutega erinevast käitumisest/suhtumisest. Naerda sai pisarateni ja äratundmist oli ka. Kuigi oli ka asju, mille puhul võiks väita, et ma ei liigitu sinna tavaarusaama alla (no ausõna, ma väsin ära, kui poes kondamine liiga pikaks läheb).

Täna tegi Murphy jälle trikke. Oli volikogu istung ja käis parajasti see kõikse põnevam osa - esimehe umbusaldamine - ning tekkis vajadus ühe töökaaslase arvutist üks dokument välja trükkida. Töökaaslane läks seda siis trükkima ja natukese aja pärast tuleb tagasi ning kutsub mind appi (nad vist ei tea, et ma arvutitega läbi ei saa). Selgus, et miskitpidi oli arvuti lukku läinud ja küsis muudkui parooli. See parool aga, mis üles kirjutatud oli, ei mõiganud kohe mitte. Helistasin siis itimehele ja üritasin telefonitsi juhendamise abil asja lahendada. Kahjuks ei õnnestunud. Koduteel tuli mulle veel ük asi pähe, mida proovida võiks, homme katsetan, kas saab asja uuesti tööle või ei.

Sport ja kultuur

Jõudsin kolmapäeval ka Rüütlisse ujuma koos Laisikuga. Tunnikese ujusime, siis vesivõimlesime ka. Ütleme nii, et oli üsna erinev kogemus Aura vesivõimlemisest. Harjutused olid teistsugused, treener oli teistsugune... aga omamoodi huvitav siiski.
Õhtul tuli Laisiku juurde veel rahvast. Asi lõppes Monopoli mänguga. Mõni mees ostis paar kallimat "krunti" ja kukkus ehitama, nii et sinna sattudes oli pankrot kerge tulema. Kuna mäng on pikk ja järgmine päev oli ülejäänud mängijatele siiski tööpäev, jätsime asja ühel hetkel lihtsalt katki (a kui oleks olnud nii nagu ühes teises mängus, et võidab see, kellel kõige vähem asju (või antud juhul siis raha ja kinnisvara) on, siis oleks võit minu olnud... :p).
Neljapäeva õhtul nautisin Kuressaare Linnateatris kultuuri - käisin Jää hääle esitluskontserdil. Et mitte osta põrsast kotis, ostsin plaadi pärast kontserti. Tegu oli küll mitte päris tavalise Jää-ääre kooslusega (tavapärasest Jää-äärest olid vaid Sööt ja Tõun), aga see ei vähendanud asja headust. Igatahes plaksutati nad 3 korda tagasi.

Täna käisin Võru jõululaadal ja vaatasin line-tantsijate etteastet (esinejate hulgas oli ka minu ema).

Rujast

Peale pikka ootust jõudis kätte lõpuks see päev, kui Ruja etenduse ära nägime (piletid said juba kevadel ostetud).
Lava oli huvitav - koosnes erinevatest ruumidest, mis olid seintega eraldatud (ja sisustatud äratundmisrõõmu pakkuva nõukaaegse mööbliga) ja suurest ekraanist. Kuna istusime teises reas, siis vahel ei jõudnud ära valida, kumba siis vaadata, kas suurt plaani ekraanil või näitlejat lava serval. Kuigi vahepeal näidati ekraanil ka asju, mis ei toimunud laval (muuhulgas ka vanu videoklippe), oli seal peamiselt suures plaanis just laval toimuv tegevus, sest kolm kaamerameest käisid pidevalt laval ringi (lisaks veel üks väiksem kaamera, millega näitlejad ise ennast filmisid). Ühesõnaga täiesti uudne lahendus minu jaoks.
Etendus ise oli minu jaoks suurepärane. Pean ausalt tunnistama, et mina ei ole just suurem asi Ruja spetsialist ja seetõttu tekkis minul näitlejate suures plaanis nägemise peale küsimus, et kas Alendril olidki pruunid silmad. Teadjamad ütlesid, et olid tõesti tumedad. Aga ilmselt mitte päris sellised kutsikasilmad, mida Sergo Vares ette oskas manada (lõpuks jõudsin järeldusele, et tal vist olid pruunid läätsed silmas). Üldse oli Alender neil väga nunnu olekuga minu meelest :p Kohati natuke Jack Sparrow'd meenutav - umbes samasugune taaruv olek. Priit Võigemast Rannapi osas oli täpselt nagu originaal - kõnemaneer, jutt, hääl, olek - kõik oli nii rannapilik kui võimalik. 5 pluss näitlejatöö eest.
Nende tundide jooksul, mis etendus kestis, anti hea ülevaade ansambli ajaloost, mis tähendas proovitegemisi, omavahelisi sõnavahetusi, orgiaid (sh poolpaljaid naisi ja mehi laval) jne. Lisaks oli kokku pandud päris hea ülevaade koos kommentaaridega etenduse kavas.

Kokkuvõtteks - super etendus. Ja kõlas sealgi loomulikult isamaalisi laule ning kogu see läbiv nõukogude võimu õõnestamise teema pani samuti märkama nagu öölaulupidu Tallinnas, milelle selle etenduse tõttu kahjuks minemata jäi.

Võru folk

Otsustasin nädalavahetusel siiski Võrru minna. Seal käis parajasti järjekordne folkloorifestival (kui ma nüüd õigesti mäletan, siis järjekorras juba 14.). Reede õhta käisin simmanil. Vanemad kaebasid, et ei olnud tantsuks hea muusika (Kihnu Poisid esinesid), kuulamiseks oli hea küll. Laupäeval käisime laadal ja saime mõned ostudki tehtud, kaalusin tükk aega, kas minna Kandle aeda kontserdile, aga lõpuks otsustasin, et ei lähe. See-eest õhtul tänavatantsule läksin küll. Seekord oli kolm erinevat tantsu kavas: Rukki lõikamine, Voortants ja Kaera-Jaan. Esimest tantsis iga sektor ringis, teise ajal oleks ilmselt pidanud kohe järgemööda sappa võtma, et Vabaduse platsi poole suunduda, aga see mees, kes seisis ringi keskel ja oleks ilmselt pidanud juhendama, ei teadnud vist ise ka, mis toimuma peab, sest esialgu valitses ainult suur segadus. Lõpuks hakkas rivi liikuma, aga liikumine oli selline kõikuva rütmiga - kord tammusime paigal, kord jooksime nii, et oli oht kõrvalseisjad käeotsast ära kaotada. Kaera-Jaan hakkas pihta siis, kui kogu tantsijate seltskond oli jõudnud Vabaduse platsile. Muusika läks järjest kiiremaks, nii et hüpata sai korralikult.
Pärast kutsus sõbranna mind hoopis Parkseppa simman-kontserdile, kus esinesid Koit Toome ja Mait Maltis. Tegelikult oli seal esinejaid terve hunnik, aga kõikide nimesid ma küll üles lugeda ei oska. Näiteks olid seal Superstaari saate kaksikud Märt ja Mart ning keegi Kati Ott, kes olla ka seal eelvoorus olnud (mina teda ei mäleta) ja minu meelest laulis tegelikult päris hästi. Lisaks oli Saaremaalt (Leisist täpsemalt) tulnud parodeerijaid ja muidu tantisjaid. Lahe oli vaadata, kuidas üldiselt nii tagasihoidlikke eestlasi valgus tantsuplats täis niipea, kui Mait Maltis laulma hakkas. Kesköine ilutulestik jättis küll natuke lahja mulje, aga muidu oli minu meelest päris lahe üritus.

Baltikum tantsis

Eile nägin mina ka lõpuks oma silmaga Tarbatu esinemise ära. Enne seda oli küll kerge kahtlus, kas Man ikka jõuab kohale sealt Itaaliast õigeks ajaks, aga nii kui tuli Tarbatu kord esineda, astus Tarbatu esitantsija lavale ja me veendusime selles, et ta tagasi on. Lisaks sellele veendumusele saime näha tema ja ta tantsupartneri soolot Suures suvises valguses (ehk Leto Svet nagu Ain Mäeots seda tantsu nimetas :p).
Lisaks eestlastele sai näha ka lätlasi ja leedukaid tantsimas. Leedukad tegid aeg-ajalt suht vingeid hüppeid ja viskeid. Lätlaste tantsud olid üldiselt suht kiirema muusika järgi ja seetõttu ka hoogsamad, kui Tarbatu omad. Tundus, et eestlased olid panustanud rohkem kunstilisele küljele. Aga kõiki kolme esinejat oli kokkuvõttes tore vaadata ja vähemalt minule küll meeldis see tantsuetendus.

Puhanud ja tutvunud

Niisiis, käisin oma tulevaste kolleegidega Pärnus (nagu ma eelmise posti lõpus juba mainisin). Oli väga tore - toredad inimesed, mõnusad saunad (olime sanatooriumis Tervis), meelelahutus, tants. Süüa sai seal kõvasti (nagu neis kohtades ikka) ning söögialauas sai üldiselt kõige rohkem inimestega suhelda. Mõned küll hoidsid natuke eraldi (neile tehti ka vastav märkus), aga need, kes ühises lauas sõid, olidki jutukamad. Lisaks olid aeg-ajalt kogunemised ühes toas, kus sai muuhulgas ka laupäeval korvpalli vaadatud, mis läks lõpus vägagi pingeliseks ja emotsionaalseks ja ma usun, et seda oli üle terve koridori kuulda, et me kaasa elasime :p Ja reede-laupäev käisime ka kohaliku ööeluga tutvumas (mõned käisid vist neljapäeval ka, aga siis mina ei käinud). Postipoisis küsis turvamees, et kui vana ma olen (minuga koos olnud neiu oli pettunud, et temalt ei küsitud), Vaatasime üle ka uue öölubi Sugari (polnud minu maitse). SunSetis selgus, et ei olegi enam ööklubi (oli selline elava süldimuusikaga värk). Bravo mulle meeldis - selle muusika järgi sai tantsida ja lõpuks läks asi lausa salsa peale (sain seal ühe noormehega tuttavaks, kes on 13 aastat peotantsu harrastanud), nii et see pidu kestis ikka neljani.
Lisaks oli meil ka teatrikülastus kavas. "Kolmekesi kahevahel" on minu meelest väga hea etendus, naersin nii, et pisarad silmas. Ja reedel oli meil eesti keele koolitus - vaatasime üle kirjavahemärkide kasutust ja suurt väikest algustähte. Oli äärmiselt hariv.

Vot selline pikk nädalavahetus oli minul :)

Veel kultuuri

Et sel nädalal ikka korralik annus kultuuri saada, käisin eile Emajõe suveteatri etendust Jumalaema kiriku kellamees vaatamas. Kui te nüüd imestate, et esietendus peaks ju alles täna olema, siis teadke, et see oli kontrolletendus (seega poole odavam :p).
Aga siis etendus ise. Mulle meeldis. Üldiselt oli üsna hoogne, ainult mõned kirikuõpetaja monoloogid venisid. See-eest Esmeralda oli nagu Duracelli jänes - ei püsinud üldse paigal (v.a. kui ta kinni oli seotud :p). Ja Quasimodot mängis üks kenamaid meesnäitlejaid (Veikko Täär), aga nad olid näinud kõvasti vaeva, et ta koledaks teha. Igal juhul oli hea etendus, soovitaks kõigile, aga nagu ma aru olen saanud, on piletid välja müüdud, nii et need, kellel piletit ei ole, jäävad sellest vist ilma.