Kevadine

Tõestusi selle kohta, et Eesti eri paigus väga erinev ilm võib olla, muudkui tuleb. Eelmine laupäev, kui tuli korraks Tallinnas käia, oli nii pealinnas kui ka Tartusse tagasi jõudes ilus päikseline ilm, samal ajal olla Võrus lund sadanud. Täna paistab olevat vastupidi - Võrus oli ilus kevadpäev, pealinnas näikse talv olevat (kuuldavasti on aga Tartus jällegi ilus ilm).

Iseenesest tundus kevad olevat täies väes enne kui esmaspäeva õhtul lund sadama hakkas ja teisipäevaks totaalselt jõuluse pildi ette viskas. Õnneks sulas ka kiiresti. Tänane ilmateade annab igal juhul lootust, et kevad jõuab kohale ja lumega on selleks korraks kõik.

Käisime ilusa ilma puhul täna maal. Esialgu oli kerge kartus, et kas ikka pääseme ligi, aga kuna tee oli veel külmunud, ei olnud seekord probleemi (see tähendab aga muidugi seda, et see aeg, millal tee liiga pehme on, et autoga värava taha pääseda, on veel ees). Põhiosa ajast põletasime varem maha lõigatud oksi. Või noh, õigem oleks öelda, et põhiosa ajast üritasime lõket põlema saada. Toppisime sinna kuivanud taimi, mis olid küll kuivad, kuid põlesid ruttu ja tooremad oksad, mida tegelikult põletada oli vaja, ei tahtnud kuidagi tuld võtta. Seda kõike vaadates tundus täiesti uskumatu, et elektrilühisest tekkinud säde võib süüdata terve maja või et metsatulekahju ka kasvava puu süüdata suudab. Igal juhul pika pusimise peale saime ka oksad põlema ja üsna märkamatult sai suurest kuhjast pisike lõke. Kui viimased oksajupid enam põleda ei tahtnud, jätsin lõkke omapäi tossama. Mõne aja pärast, kui valmistusime ära minema, läksime veel korra pilku lõkkeasemele heitma, et rahuliku südamega lahkuda. Nii kui tossavaid oksi liigutasime, lõi leegi üles. Tüüpiline - siis kui sa ei taha, et põleks, siis võtab tule üles. Varsti aga kustus ka see leek ja ajasime turvalisuse mõttes veel oksajupid laiali.

Sel nädalal käisin esimesel kevadkontserdil - esinejateks Maria Listra ja keelpillikvartett. Ega ma muidu poleks sinna ilmselt sattunud, aga kutsuti. Kuna If juhtus olema kodumail, võtsin ta kaasa. Maria hääl on ikka tõesti ilus ja ulatub päris kõrgele, kusjuures tema kõrged noodid ei kriibi kõrva, vaid on kuidagi pehmemad. Poole kontserdikavast moodustasid klassikalised palad ja teise poole tuntud Eesti laulud (pean küll tunnistama, et üks O. Ehala lugu ei olnud minule tuttav). Minu meelest oli täitsa ilus kontsert, If-i jaoks aga liiga klassikaline.

Aasta vahetus, lumi jäi

Seda aastat juba pea nädalake tiksunud, aga ei ole jõudnud blogimiseni. Parandan siis nüüd selle vea.

Uus aasta tuli toreda seltskonna ja ufodega. Käisin pealinnas pidus ja natuke enne 12 vedasime ennast ka teatriväljakule (kui aus olla jõudsime suht napilt enne uut aastat kohale, sest seltskond koosnes enamuses sellistest kuumaverelistest inimestest, kellega kuhugi minek alati kole palju aega kipub võtma). Nägime maavälised külalised ära, jõime nii mõnedki šampusepudelid tühjaks ja tantsisime natuke Kukerpillide saatel. Üldiselt oli vahva olemine seal rahvamassis, ainus mis häiris oli see, et juba presidendi kõne ajal hakati seal ilutulestikku taeva poole lennutama, nii et presidendi jutt mattus paukudesse. Hiljem suundusime tagasi peopaika. Tiksusime seal päris kaua, nii et magama sain umbes kell 7 hommikul (kuna 31. jaanuar oli tööpäev, mis tähendas ärkamist enne 7, siis tuli üleval oldud aega 24 h ära). Järgmisel päeval sai mõnusasti poole päevani põõnatud ja siis millalgi kodinad kokku korjatud ja ennast bussile sätitud. Pühapäeval lasin jällegi Une-Matil nii kaua külas olla, kui sel tuju oli. Uni on hea :)

Aasta algust on ilmestanud lumised teemad. Maja ees kinni istumine on juba praktiliselt igapäevane teema, eile oli probleem mitte hommikul liikuma saamise vaid just õhtul parkida saamisega. Kahjuks jäin kinni nii, et enamus autost oli tee pealt eest ära, mis tähendas seda, et autod said minu selja tagant mööda ja sellisel puhul juba naljalt appi ei tõtata (samas on ka selliseid, kellel sa kinni istudes teed tõkestad, aga nemad vahivad sind vaid pahaselt autost, et miks sa juba ometi eest ära ei lähe). Kui olin ca pool tundi mässanud ja oma jõududega hakkama saada üritanud, helistasin viimases hädas tb-le ja kutsusin ta appi. Enne kui ta välja jõudis, oli tulnud üks meesterahvas omale labidaga parkimiskohta lumest puhastama ning tema oli nõus mind aitama. Nii et kui tb koos oma meespere pisema osaga välja jõudis, oli minu auto juba pisut paremas kohas ja aitasin abivalmil majanaabril natuke lund kühveldada, et ta oma bussi pargitud saaks. Kuigi see koht, kuhu ma oma auto lõpuks pargitud sai, oli hea ja tasane, istusin täna hommikul jälle kinni - tee oli lihtsalt nii lumepudrune, et välja tagurdades õnnestus ennast kapitaalselt kinni jätta.

Täna õhtul otsustasin, et ma ei hakka enam selle lumesodiga maadlema ja jätsin auto hoopis Säästuka juurde. Näis kas see sula tuleb siis nädalavahetusel ja mida see kõik teeoludele tähendab.

Lisaks sellele, et lumi otsest probleemi liikuma saamisel ja liiklemisel tekitab, on ta endiselt uudiste teemana suht kuum. Kolmapäeval helistati ERRist ja taheti kommentaari olukorra kohta. Mind natuke üllatas, et nad just meilt seda küsisid, aga ei tundunud viisakas ka keelduda, nii et ma siis vastasin küsimustele. Millalgi detsembris helistati Tartu Postimehest ja küsiti, et kas teed on ikka lahti (see oli enne Monikat, siis polnud asi hull). Lisaks kogus andmeid lumelükkamiseks kulunud rahade kohta meili teel sel nädalal ka Õhtuleht. Nii et jah, kuum teema. Meenutades eelmise aasta kevadet, kui lumekogused vist olid isegi pisut väiksemad, on aimatav, mis nii umbes aprilli alguses kuum teema olema saab.

Monika möllas

Tuli ja tõi see Monika siis meile ka rohkelt lund (enne seda oli täiesti ideaalne talveilm - maa oli valge, aga teed puhtad). Lumelükkajad rõõmustasid, et lõpuks saavad tööd ka teha (seda, kas nad ka järgmise päeva õhtuks enam rõõmsad olid, ei tea praegu kommenteerida).

Minul oli neljapäeval vaja naabervalda koosolekule sõita. Noh, asusin siis aegsasti teele. Põhimaantee oli täitsa ok, aga tugimaanteele jõudes muutus asi hullemaks. Tee oli lund täis ja konarlik, mina üle 50 km/h sõita ei julgenud. Minu taga olev auto oli julgema juhiga, kihutas mingil hetkel minust uljalt mööda. Koosolekupaika jõudes tekkis järgmine probleem - kohas, kus võiks olla normaaltingimustes parkimiskoht, laiutab suur lumehang. Jätsin oma auto lõpuks tee äärde, loodetavasti ei jäänud otseselt ette kellelegi. Pärast koosolekut oli muidugi parasjagu tegemist, et sealt ära välja manööverdada, aga sain siiski oma jõududega hakkama. Seda viimast aga ei saa öelda reedese ja täna hommikuse tööle mineku kohta. Kui head inimesed oma abikätt poleks ulatanud, polekski ehk autoga liikuma saanud. Homme on lootust iseseisvalt hakkama saada, kuna täna puhastati majaesist lumest. Mis tähendas ka, et auto sai ära parkida ilma, et oleks vaja olnud enne labidaga vastavat kohta ette valmistada. Seda viimast tegin ma näiteks reede öösel jõulupeolt tulles. Kuna kell oli 3 öösel, siis pealtvaatajaid ei olnud, aga ma usun, et selline seelikus lund kühveldav tibi oleks üsna koomiline vaatepilt olnud (aga vaatamata minu öistele jõupingutustele parkimiskoha ettevalmistamisel, oli (nagu juba eelpool mainitud) täna hommikul ikkagi auto lumes kinni).

Nädalavahetusel oli asja pealinna, nii et nägin oma silmaga ka ära, kuidas sealpool olud on. Linnapilt tundus üsna sarnane sellele, mis Tartus praegu toimub. Kõnniteed-teerajad, lumelükkamismasinad jne. Pühapäeval aga oli Tallinnas tunduvalt nõmedam ilm kui Tartus, siin ei sadanud enam lisa sellele lumele.

Valgrest ja talvest

Täna sattusin eneselegi natuke ootamatult Valgre lainele. Ma usun, et eile, kui mind kontserdile kutsuti, küll ilmselt mainiti ka seda, mis teemaline kontsert on, aga kuidagi läks see mul kõrvust mööda. Meeles oli see, et Tõnu Raadik ja Henn Rebane ja TÜ aula. Sinna ma siis kohale läksin ja kui asi pihta hakkas, sai selgeks, et lisaks neile kahele on kambas ka Jüri Aarma, kes loeb katkendeid Valgrest kirjutatud raamatust. Nende vahele siis Valgre looming akordioni ja viiuli esituses. Paari laulu Tõnu Raadik ka laulis natuke ja ühe laulu puhul paluti publikul kaasa ümiseda. Ümiseti küll. Mulle ümisemine sobis, sest hääl mul veel päris laulukõlbulik ei ole, kuigi rääkimiseks teda juba on (nädal tagasi oli põhimõtteliselt pilt on, häält ei ole seis). Üldiselt jättis kontsert hästi sooja ja armsa mulje ja loomulikult oli nende kahe mehe ühist musitseerimist äärmiselt nauditav kuulata.

Tagasi koju tulles avastasin, et vahepeal on tuul julmemaks muutunud. Jõe ääres oli nii vali tuul, et koju jõudes oli mu üks kõrvalest külmast valge (kuigi mul oli müts ilusasti peas). Loomulikult hakkas see varsti, kui oli pisut üles sulanud, jubedalt valutama. Õnneks läks see siiski mõne aja pärast mööda. Kraadiklaas aga näitab - 14 kraadi. Polegi niiväga külm, aga tuul paneb hea mitu miinust kohe juurde.

Libahundi jälgedes

Olles ennast jupijumala ja crexi orienteerumispisikust nakatada lasknud, ei olnud vaja pikka mõtlemist, et ka läinudlaupäevasele kergelt ekstreemsusele kalduvale orienteerumisele "jah" öelda. Muidugi ei teadnud ma seda jah-sõna öeldes, et ilm sel ajal nii talviseks kisub.

Kõige kehvem lugu kogu selle ootamatu talvega oli seoses transpordiga, mis olude sunnil oli võõras ja suverehvides. Muidu polnud nagu väga vigagi, aga Keila oli laupäeva hommikul väga libe koht. Õnneks läks kõik hästi (roolis oli ikkagi kogenuim meie seast) ja jõudsime tänu kohaliku poemüüja juhatusele õigesse kohta. Seekord püüdsime olla tublid ja raja endale enne valmis joonistada, kui ummisjalu punkte püüdma tormame. Jupijumala kaardile sai õige mitu joont - õigeid ja valesid, aga puhtandit teha ei jäänud mahti. Tuli kiiruga kaarile kilekott pähe tõmmata ja starti rutata. Stardiülesande täitja sai otsustatud stiilis kes on vabatahtlik, astugu üks samm ette, mina ja crex astusime sammu taha... Kui stardipauk käis, panid kõik metsa alla plagama, jupijumal üritas veel meie käest kompassi saada, aga kuna meil ei õnnestunud seda piisavalt ruttu kotist leida, läks ilma teele. Ootasime seal tükk aega, jõudsime juba pisut muretsema hakata, sest metsaalune oli küllalt vaikseks jäänud ja ootajate read muudkui hõrenesid, aga lõpuks siiski nägime tuttavat kuju stardipunkti poole lippamas. Edasi läks asi juba kolmekesi.

Minu lemmik punkt oli muidugi see, kus sai trossi küljes maa ja taeva vahel liuelda. Niisama kahjuks liuelda ei lastud, tuli ka liivakotiga täpsusvise sooritada. Kuigi ma hoiatasin kaasvõistlejaid, et minu täpsus ei ole just kõige parem, õnnestus seekord ka märklauale pihta saada.

Kui eelmisel võistlusel sain alguses varba vaid niiskeks ja jalad päris märjaks alles viimase punkti juures, siis seekord said jalad üsna ruttu märjaks, kuna üle lumiste heinamaade tatsamist oli omajagu. Et sellest veel vähe ei oleks, avanesid peagi ka taevaluugid ja lumi/rahe/vihm või mis iganes ollus, hakkas sealt alla sadama. Õnneks mitte väga pikalt. Lisaks sellele, et jalad lumes sumbates märjaks sai, oli aeg-ajalt vaja ka üle kraavide kalpsata. See kõik aga taandus pühapäevaseks jalutuskäiguks, kui olime rinda pistmas kurikuulsa punktiga nr 40. Õigemini, selle punktini jõudmine ei olnudki maastiku mõttes nii hull, aga sealt järgmiseni mööda otseteed minek sisaldas vett ja lund ja muda ja pokusid ohjeldamatus koguses. Selline mätastel hüplemine ja jalale vähegi kindlama toetuspinna otsimine ja poolest säärest mutta vajumine võttis minu suht võhmale. Kui lõpuks seljandikule jõudsime, tundus edasine kõndimine kui jalutuskäik pilvedel. Ainus positiivne asi selle mudarännaku juures oli see, et muda oli tunduvalt soojem kui lumi, mille tulemusena jalad ei olnudki enam nii külmunud. Mööda seljandikku patseerides tundus juba, et üks jalg nagu ei olekski enam märg. Aga see tunne kadus varsti, sest tulid uued lumeväljad, uued kraavid ja muidugi ka uus sadu kaela, et me jumala eest ära ei kuivaks (minu jope unustas ära mõiste "ära kuivama", nii läbi ligunenuna ei olnud ma seda varem näinud, õnneks jäi sisemine pool siiski kuivaks). Jalgade märjaks saamises tegi jupijumal meile seegi kord ära (seekord vabatahtlikult) - kui tee viib ühele poole jõge ja punkt on teisel pool jõge, siis tuleb lihtsalt minna läbi jõe ja punkt ära võtta.

Võistluspäeva lõpuks jõudsime järeldusele, et sellel võistlusel oli põhiaur pandud sellele, et punktini viiv tee oleks võimalikult ekstreemne, punkt ise aga asus küllalt nähtaval kohal, kui juba õigesse kohta jõudnud olid. Orvandikke oli seekord vaid üks, aga kuna me oma teekonda käigu pealt lühendama olime sunnitud (mina ei saa aru, kuhu need 6 tundi ikkagi kadusid, nagu polekski õieti rajal olnud), siis jäi see välja. Poollagendikud olid ka täiesti mõistlikud, nii et punktide paneku ja nende kirjeldamise poolest plusspunktid selle võistluse korraldajatele.

Kuigi meie punktiskoor jäi küllalt tagasihoidlikuks, tundub nagu oleks vorm parem, kui eelmisel korral. Pole ei jalgadel ville, valutavaid alaselja lihaseid ega midagi muud erilist tunda. Pisut kange oli olemine pühapäeval, aga süvavenitus ja saun mõjusid hästi. Igal juhul, teinekordki (ehk siis saab ka torni ronida).

Kes nihutas Eesti ekvaatorile?

Kui nüüd päris aus olla, siis hetkel võtaks pigem Šotimaa vahelduvvihmase ilma selle põrgukuumuse asemel, mis meil siin valitseb. Päike on ka jube kuri sel aastal - vaid paar tunnikest linnas ja juba on ta su õlad ja käed ära kärsatanud. Aga jalad talle ei meeldi. Nii et õlad oleks nagu keedetud vähilt saadud ja jalad meenutavad värvilt luike (valget loomulikult).

Kolm korda võite arvata, kas tööjuures on praegu kohutavalt palav ja umbne. Aga loomulikult. Hommikupoole kannatab veel natukenegi olla, aga pärast lõunat hakkab päike mõnuga tuba kütma. Üks pisike puhurikökats üritab mulle leevendust pakkuda, aga ega ta väga ei aita. Korralikumat täna hankida ei õnnestunud, sest sellest poest, kuhu ma õhtul jõudsin, olid ventilaatorid otsa saanud (üllatus-üllatus). Aga samasugust kuumust lubab terveks nädalaks (ikka sinna 33 soojakraadi kanti), nii et homme peaks vist teistest poodidest ka proovima. Õnneks Kia konditsioneer töötab kenasti, nii et vähemalt autos on hea olla. Kodus pole ka väga viga (mul õnneks aknad lääne poole). Laual olev termomeeter näitab muidugi hetkel 28,2 kraadi. Säh sulle põhjamaad.

Laul, tants ja laadamelu

Reedel lõi hajameelsus jällegi välja. Keerasin rahulikult Turu-Riia ristilt Annelinna poole, kui töökaaslane tagaistmelt teatas, et ta tahaks ikkagi koju saada. Mis teha, tuli väikese ringiga üle teise silla sõita ja ta ikkagi kodule lähemale viia.

Laupäeval käisime emaga Vastseliina laadal. Jõudsime sinna tipptunnil - päris mitu kilomeetrit liikusime tigukiirusel enne kui parklasse jõudsime. Parklast oleks saanud ka rongiga laadaplatsile, aga me siiski loobusime ja läksime jala (mingil hetkel tuli meil rongi eest kõrvale hüpata, sest rong kasutas sama teed). Laat meie jaoks väga tulemuslik ei olnud - kulutasime 21 krooni murelitele (päris head olid) ja 3 krooni WC-le. Aega kulus seal umbes 2 tundi. Edasi läksime suvilasse, et midagi kasulikku ka teha. Kuigi ilm oli tuuline, ei häirinud see sääski - käisid ja kiusasid, nii et pidin ennast ikkagi Offiga pritsima.

Täna olin kutsutud Elvasse Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupeole. Enne pidu ringi jalutades nägin Mätta Räpsajat, aga kahjuks peo ajal laulukaare alt ei õnnestunud teda silmaga tabada. Küll aga nägin Mani jalga keerutamas ja puusa nõksutamas. Ilmaga vedas - kuigi kõiksugu ilmateated lubasid suure suuga vihma täna õhtuks, oli taevas selge ja päike paistis mõnuga lauljatele silma. Ja üllatus-üllatus - mitte ükski sääsk ei tulnud kiusama. Ma ei tea, mismoodi Elva linn neist lahti on saanud, aga seda nippi tahaks igal juhul teada.

Voortelt tagasi

Selleaastane rattaretk läbi, Vooremaa elu-olu üle vaadatud (suurt osa sellest vaatasime tegelikult juba eelmisel aastal kambakese rattamatka ajal).

Sel aastal ei võtnud ise ratast kaasa, sest oli juba ette teada, et aega sellega liigelda mul ei oleks. Sebimist oli palju, asju tuli mõningatele inimestele 5 korda üle rääkida. Sel aastal anti mulle ka kempsufirmaga suhtlemine üle (tegelikult vedas prügi ja kempse sama firma, nii et ülemus oli sama), aga kahjuks saadeti see autojuht, keda korraldajad lootsid mitte enam kohata ja kuigi ma eelmine aasta temaga otseselt kokku ei puutunud, saan ma suurepäraselt aru, miks teda enam kohata ei tahetud.

Ma loodan, et sellest nüüd traditsiooni ei saa (kuigi teised juba irvitasid, et see mul traditsioon), aga suutsin jällegi enne retke külmetuse hankida. Kolmapäeva hommikul tervitas mind nohu ja reede hommikul lisandus sellele kurguvalu. Eelmise aasta kogemusele tuginedes ründasin juba retke alguses meedikuid sooviga midagi oma kurgu turgutamiseks neilt saada. Kuna hääl oli jõudnud juba pisut käredaks muutuda, ei olnud mul pikalt vaja seletada, mida ma soovin. Õnneks siiski seekord asi päris tummfilmiks ei muutunud, piirdus lihtsalt pisut käreda häälega.

Ilm oli alguses päris jube. Reede hommikul enne üheksat alguspaigas oli külm, tuuline ja kallas vihma. Retke ametlikuks alguseks oli vihm vaibunud, aga tuul oli endiselt ja rajameistrid nimetasid neid, kes selle läbida suudavad, imeinimesteks. Aga neid imeinimesi oli ca 2000. Järgmine päev tõusis temperatuur suht kõrgele ja poole kuue paiku õhtul taevasse kiigates seal pilvi ei paistnud. See pilt oli aga petlik. Nii umbes tunni aja jooksul kogunesid Laiuse lossivaremete kohale tumedad pilved ja ühtäkki olid taevaluugid valla ning äike võttis võimust. Kogu see möll oli suhteliselt lühiajaline, aga nii mõnegi inimese asjad said läbimärjaks (pakiautod olid mõnda aega tagasi avatud, aga paljud asjad vedelesid veel maas.... need kaeti küll presendiga, aga kõiki asju see päris kuivaks ei jätnud) ja roheline telk (mis tegelikult sinine oli) tegi õhulennu.

Kahju oli sellest, et seekord kambakesest kedagi retkel ei olnud, aga loodetavasti järgmisel aastal Saaremaal ehk mõni teist siiski lööb kaasa.

Kevad on kenasti väes...

Nädalavahetusel avasin rattahooaja. Eile ei arvestanud ilmaoludega ja panin pisut liiga paksu jope selga. Täna mõtlesin, et olen targem ja panin õhema jaki, aga ikka hakkas palav (täna oli vist veel soojem kui eile). Õhtupoole see-eest oli riietus täitsa sobilik ja kinnaste kaasavõtmine õigustas ennast.

Vesi on endiselt kõrge. Anne kanal üritab Emajõkke jõuda, palju puudu ei ole, et ka Eedenisse šoppama jõuaks. Kohe sealt silla juurest läheb tee, mis hetkel lõppeb kohe lainetes... kuidagi naljakas tundus see pisike teeotsake kohe veepiiril.

Kevad on enamasti ka suurpuhastuse aeg. Päris suurpuhastust ette pole võtnud, aga eelmine nädal koristasin ühte riiulit kapis, mis alatasa segamini läheb ja täna tuli selline mõte, et peseks aknad ära. Et asi ainult mõtteks ei jääks, tuli see kohe ära teha. Pilt sai selgem. Aga pakendiprügikast oli täna nii täis, et esialgu kahtlustasin, et pean teise kasti otsima. Siiski õnnestus suure vaevaga kogu oma kotitäis sinna pressida.

Maitsetaimed potis läksid sel aastal paremini kasvama kui eelmisel. Päris kena rohelus on. Aga poest ostetud sibul pealseid ajama ei hakanud (ega see mind eriti ei üllatanud, aga mõtlesin, et katsetan ikkagi).

Nagu igal aastal.... tagantjärele

Nii... just praegu tuli meelde. Kuigi veel mõni päev enne oli mul meeles ja mõtlesin, et seekord ei lase õiget päeva mööda, juhtus ikkagi, et unustasin oma blogi suure juubeli (5 aastat ikkagi) ära. Juba eelmisel reedel oli õige päev. Aga tol päeval ma blogisid vist ei lugenudki. Nii et siis tagantjärele palju õnne blogile.

Tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et külm on. Jah, see talv on üle hulga aja üks ilusamaid, lumi ja puha, et nagu kohe täitsa talve nägu, aga ehteestlaslikult tuleb nüüd virin selle üle, et miinuseid on natuke liiga palju. Pikemat aega väljas viibides (sinna alla läheb ka teekond kodust Eedenisse) tekib tunne, et nina asemele moodustub purikas ja kui ette ei vaata, murdub ära ka.

Ja kodus on külm. Põrandalt lausa õhkab külma, varbad külmetavad. Eriti hull on WC-s. Toppisin küll kaltsud sinna ette, kust kõige rohkem külma tundus tulevat, aga väga palju see ei aidanud. Eile otsustasin ajutiselt teise toa magamistoaks kuulutada. Vastupidiselt igasugusele loogikale on see kõige suurem tuba kõige soojem. Ja mitte lihtsalt soojem kui need ülejäänud (mis on ikka konkreetselt külmad), vaid kohe täitsa soe (kui just ust lahti ei hoia, vahepeal ma natuke ühtlustasin temperatuure tubades ja hoidsin uksi lahti). Ma kahtlustan, et äkki on tolle toa põrand pisut paremini soojustatud.

Sinilinnul käima minekuga probleeme ei olnud. Kui nädalavahetusel Võrus tekkis isal laupäeva hommikul raskusi auto käima saamisega (loomulikult oli just sel hommikul vaja vanaisa haigla juurde sõidutada, aga õnneks sai ta bussiga mindud), siis Sinilind nõustus ka esmaspäeva hommikul käivituma. Aga muidu läheb sõit suht külmalt. Papitükk sai mõni aeg tagasi ette installitud, nii et mootor läheb mingi hetk soojaks küll, salongi kohta aga päris sama öelda ei saa. Tööle jõudes on enamasti sõrmed täiesti külmunud.

Aga aitab selleks korrast nutust ja halast teemal külm on. Talverõõme nautima pole küll veel jõudnud, aga aknast vaadates on siiski väga kena talv.

Ootamatult, nagu igal aastal

Ootamatult saabus talv. Kalendrisse ta ei vaadanud, muidu oleks ta teadnud, et tegelikult on veel ju sügis. Hommikul jäi mulle äkitsi silma, et koridoris seisavad veel plätud ja kingad. Õhtul toppisin need jalanud karpidesse soojemaid aegu ootama ja otsisin välja talvesaapad.

Mõnusad miinused tähendasid jällegi silmavaate avanemise ootust. Ja kuna kell oli palju ning mina kärsitu, aitasin natuke kraabitsaga kaasa. Üldiselt soojeneb see masin väga halvasti (Nissaniga läheb palju kiiremini). Aga mis seal ikka tahta, Opel ju...

Tutvumine Soomaaga

Juba mõnda aega oli igalt poolt ähvardatud lumesaju ja lörtsi ja jumal teab millega veel meie kanuunädalavahetust. Laupäeva hommik Tartus nägi aknast päris kena välja. Kraadiklaas muidugi palju ei lubanud ja pealinnast sain sõnumi, et neil sajab lund.
Tee peal nägi igasugu ilma -päikest, mõningaid helbekesi autoklaasile hõljumas ja enne Viljandit ka lumetormi. Peale Viljandit läks asi helgemaks ja Soomaal ei kimbutanud meid ükski lumehelves. Päike paistis hoopis. Ja tuul oli. Nii mõnelgi juhul tuli vastutuult sõuda ja ausalt öeldes tekkis kohati küsimus, et kas me ikka liigume.
Kuna meie kanuud aitas vette noormees, kes sellega vaid 2 nädalat tegelenud oli, juhtus nii, et ta meie kanuu vale pidi käskis keerata. Kanuu ninas olijale ei jäänud jalgade jaoks pea üldse ruumi. Seepeale soovitas ta mootoril hoopis keskmisele pingile istuda. Aga nii ei saa ju kanuuga sõita! Mõne aja pärast oli VU siiski vapralt nõus ennast kokku pakkima ja sinna etteotsa ära mahtuma. Esialgu ei tahtnud tüür ka kuidagi paika minna. Käisime mõnes kaldas ja ühe vette ulatuva oksa otsaski ära. Kui asi juba käppa sai, läks sõit libedamalt (ja rohkem jõe keskel).
Kuna oli suurvesi, siis eriti mingeid oksi teele ette ei sattunudki. Muudkui aga sõida. Ainus, mis ette sattus, oli mõni teine kanuu. Mõned sõitsid lausa sihilikult ette või külje alla. Natuke harrastasime ka kahepaati (loe: kanuud).
Nii mõnedki neist meestest, kes kanuud meile laenutasid, olid millegipärast arvamusel, et me seda distantsi ära sõita ei jõua. Muudkui rääkisid aga sellest, kus enne lõppu välja saab tulla. Aga ei tulnud me ühti. 17 km pole selline maa, kus meiesugused ära väsivad või alla annavad :D Hoopis jõudsime sihtpunkti kiiremini kui oodati. Ja seekord oli sõidukiirus kõigil 5 kanuul üsna ühtne, enamuse ajast olime kõik üksteise nägemisulatuses.

Kindel pind jalge all, sättisime endid saunamajja sisse ning esimene vahetus läks sauna. Minu meelest oli soojust juba täitsa parajalt, aga L. kaebas, et ta pole veel üldse soe. Siiski käis enamus ka jões ära. Mina jätsin selle vahele.
Õhtusöögiks oli kahte erinevat suppi (et ka punaste suppide peale karjujad tühja kõhuga ei jääks). Söögi kõrvale üritati leiba küpsetada. Lõpuks küpsesid teised suht ära. Mingil hetkel tekkis ka tule ääres istujatel liigse küpsemise tunne ja tuli pingiga natuke kaugemale nihkuda.
Ja siis saabus lauluaeg. Ja mitte ainult. Isegi Kasatšokki sai Lumeussiga keerutatud :)

Öösel mul üllatuslikult eriti külm ei hakanudki, ainult nina külmetas. Igal juhul keegi eriti kauaks hommikul magama ei jäänud ja otsustasime siiski minna paadiga teispool jõge asuvad matkarada avastama. Ainus probleem oli see, et paat mahutas 5 inimest, matkaselle oli aga 8 (kõige varasem ekipaaž pidi juba lahkuma, kui meie ennast üle jõe minema sättisime). Niisiis valisime endi seast välja paadimehe, kes kõik kitsed ja kapsad üle vee toimetama pidi. Valik õigustas end - kõik said kenasti üle jõe. Tegime tiiru rabas laudteel ära ilma pikemate peatusteta (väiksed pausid olid mõne lauka ääres ja nn vaatetornis), kuigi see rada paistis olevat mõeldud tihti puhata tahtjate tarbeks - iga natukese aja tagant oli mõni pink. Kui ring peale sai, tuli uuesti üle vee saada. Natuke tegemist oli paadi kaldast lahti saamisega, aga mõningase pingutuse järel oli paat vabas vees ja varsti olime jällegi teisel kaldal. Ning sellega sai meie kanuunädalavahetus Soomaal ka punkti. Rahvas autodesse ja kodu poole sõit.

Kevad ON käes

Alustuseks panen siia ühe pildi. Nagu isegi võite aru saada, on pildil kuusk. Päris kuusk. Ei mingit plastmassist lõhnakuuske, vat selline kuusk on minul autos. :D Nali naljaks, ma pole siiski ära pööranud, see oli vaid ajutine sõidukaaslane. Tegu minu hinnalise jõulukuusega, mis kenasti talve üle elas ja nüüd viisin ta maale, et ta lõpuks korralikult mulda saaks. Arutelu, kuhu täpselt kuuseke ikka panna, võttis kõige suurema aja istutamisprotsessist. Augu kaevamine ja kuusekese sisse sobitamine võttis tunduvalt vähema aega :).
Nagu eelnevast aru võis saada, käisin vahepealsete puhkepäevade jooksul ka maal. Ja no olgu selle lumega kuidas on (mõnes kohas teda veel on), siis laupäeval oli õhk nii kevadine kui veel olla saab. Kuigi päike peitis ennast pilvede taha oli soe, mõnus tuuleke paitas nägu, igasugu erinevaid linde laulis üksteise võidu (üks pasknäär eksis isegi kuuri lae alla ära).
Lisaks kuuse istutamisele tegime aias ka vanade okste mahavõtmise töd ning sellega kaasnes loomulikult nende okste põletamine lõkkes. Nii et esimene kevadine põletamine tehtud. Alguses ei tahtnud põlema minna, pärast ei tahtnud suitsemist lõpetada. Et oleks julgem ära minna, võtsime metsa servast pisut lund ja puistasime seda hõõguvale tuhale.

Kevad

Kevad jõudis ametlikult kätte, aga ilmataat ei taha järgi anda. Mina ka ei anna. Ikkagi sõidan jalgrattaga (eelmine nädal näiteks väntasin kodu poole romantilises lumesajus). Tartu linn aga demonstreerib oma suhtumist jalgratturitesse - Küüni tänaval on jalgrattateele lükatud hiiglaslikud lumevallid ja seal kuhu valli jagu lund ei jätkunud, on see niisama laiali lükatud, nii et rattateel sõita lihtsalt ei saa (neil on ilmselt seal jätkuvalt keegi, kes arvab, et rattur peaks olema ektreemsportlane). Et mitte niisama kiruda, helistasin heakorratelefonile ja edastasin automaatvastajale viisakalt oma palve see lumi ära koristada.

Aga päiksel juba võimu on. Nädalavahetusel paistis kenasti kraadiklaasi peale ja soojendas selle 23 kraadini :) Ja kraavipervedelt on märgata, kuidas lumi taandub.

Nii valge

Ma ei tea, kuidas mujal pool Eestis olukord on, aga siinkandis on kõik puud viimasel ajal täiesti valged. Mitte lihtsalt natuke härmatanud, vaid täiesti paksu valge korra all. Ka kuused. Vaatepilt on lausa imeline. Kahjuks polnud fotokat käepärast, muidu oleks ehk üritanud seda ka jäädvustada.

Aga tegelikult pikenevad ka päevad täiesti jõudsalt. Kui tööle jõuan, on valge. Kui töölt ära tulen (normaalsel ajal), on valge. Päike alles loojub. Nädal-paar tagasi oli ka veel valge poole viie paiku, aga päike oli loojunud, nii et nägi veel ilusat värvidemängu taevaservas. Kuid praegu on päike ise veel täitsa olemas. Kevad läheneb.. :)

Teisipäeval oli kõik aga teistmoodi valge - hommikul oli linn udus ja linnast välja saades läks pilt selgemaks, kuid õhtul (volikogu istungi tõttu jäime pimeda peale) oli tee peal laiguti udu ning enne linna oli paks udusein, kus nähtavust polnud praktiliselt ollagi. Linna piirist aga valitses taas uduvabadus. Nagu oleks linn udu piiramisrõngas olnud.

Harrastusfotograaf plõksib

Käisin kolmapäeval ja neljapäeval väljas jalutamas ja pilte klõpsimas. Lehe jaoks. Panen mõned siia ka.

Nagu näha, oli kolmapäeval pilves ilm.

Neljapäeval see-eest oli selge ja karge talveilm. Pärastlõunal, kui ma pilte tegema läksin, polnudki enam väga külm, aga sellel näpul, mis nupule vajutas, hakkas ikka suht külm.

Sisenemine ainult tagumistest ustest

Kuna temperatuur õues tõmbub ööseks päris kõvasti miinuspoolele, tuli täna vaeva näha autosse sisse saamisega.
Hommikul ei tahtnud juhiuks kohe avaneda. Sikutasin natuke, siis proovisin kõrvalistuja ust - see ka ei avanenud. Proovisin tagumist ust, avanes. Küünitasin juhiukseni ja tõukasin selle seestpoolt lahti. Ühesõnaga läks suht lihtsalt.
Õhtul oli juba keerulisem - esimesed uksed ei tahtnud kohe kuidagi avaneda. Ronisin esiistmele, panin auto käima ja proovisin uuesti. Ikka ei midagi. Aga mis seal ikka niisama oodata, kuni asi üles sulab, aknad ka jääs... nii et ronisin uuesti tagaukse kaudu välja ja asusin kraapima. Ning pärast sama teed tagasi esiistmele. Ainus jama oli see, et kütet oli juurde vaja. See tähendas, et sõitsin tanklasse ja olin juba vaikselt valmis selleks, et seal uuesti oma autoakrobaatika ette võtta, aga õnneks otsustas uks avaneda, nii et pääsesin sedakorda sellest trikist. Näis, kuidas homme läheb.

Lumest ja veest

Sel nädalal on siin maja ees igasugu ilma nähtud - lumehunnikutest laiuvate porilompideni välja. Ühel hommikul suutsin korralikult kinni jääda, nii et oli lisajõude vaja, et liikuma saada (appi tulid kusjuures naisterahvad). Edasi oli probleeme kahel autol üksteisest mööda mahtumisega, et lumevallid tee servas olid nii suured. Samal hommikul jäin veel teist korda kinni - töökaaslase maja ees, sest seal tänaval oli täielik lumepudru, aga siis oli töökaaslane kohe abis tõukama.
Kahel hommikul olen samuti kinni olnud, kuid oma jõududega välja suutnud pääeda. Võtsin appi kühvli (kuna ma õigel hetkel ei ostnud lumelabidat autosse ja pühapäeval seda Eedenis ei olnud, siis toimetasin autosse oma plastmassist prügikühvli) ja, kus kühvel nõrgaks jäi, ka vana jääkraabitsa ja sain ennast välja kraabitud.
Täna liiklein ühistranspordiga ja põhimure liigeldes oli lompidest mööda laveerimine. Kuidas küll see ilmataadi meel ühe nädala jooksul muutub.

Lumi

Esmaspäeval oli vaid õhuke lumekiht, eile ja täna said lapsed juba lumememme teha ja lumesõda mängida (ok, kui päris aus olla, siis ka mõningad täiskasvanud kasutasid lund üksteise loopimiseks). Aga suhteliselt hilja (17. novembril) sadas sel aastal see esimene lumi maha. Mäletan ka aegu, kui oktoobris lumi maas on olnud. Lume mahatulek tähendas ühtlasi ka seda, et uute talvesaabaste otsimist ei olnud enam võimalik palju edasi lükata. Seega tuli minna poode kammima. täiesti üllatuslikult saingi sobivad saapad.

Tegelikult on väga ilus vaadata lumiseid puid teede ääres. Eriti õhtusel ajal pargiteel. Mõnus.

Kambakese rattamatk vol 4

Teeks ka siis väikse kokkuvõtte meie sellekordsest rattamatkast põhjarannikul.
Esimene mure oli reedel rattad autosse mahutada. Kahepeale saime hakkama (kerge auto algosadeks lammutamine oli abiks). Ilm tõotas mitte kõige kuivemat matka - aeg-ajalt sadas, siis jälle paistis päike (õhtupäike märjalt teelt vastu säramas ei ole just kõige meeldivam asi autoroolis). Salmistusse jõudsime ilusti ilma viperusteta seekord. Õhtul veel jõime, sõime (muuhulgas ühte vägagi aromaatset juustu) ja lobisesime kuni lõpuks jõudis uneaeg kätte.
Hommik tervitas meid ilusa ilmaga. Peale hommikusööki tegelesime rataste komplekteerimisega. Mina jõudsin veendumusele, et kui meile tööriistad kätte anda, siis saame kõigega hakkama :) Igatahes pidas see pakiraam matka lõpuni vastu küll (iseasi, kas selle sealt uuesti kätte saab :p).
Kusagil lõuna paiku asusime lõpuks teele. Ilm oli ilus ja soe, tee oli hea - mis nii viga sõita. Lõunatasime kenal liivarannal (miskipärast kippusid mul kõik asjad näppude vahelt liiva peale pudenema, nii et päris tihti krõmpsus ka liiv hamba all...). Peale leiva luusse laskmist sõitsime mööda Juminda poolsaart edasi. Tee äärde jäi väga ilusaid majapidamisi. Kusagil tee ääres oli silt "Juminda jumestab põhjarannikut" ja mina olen sellega täitsa nõus. Poolsaare tipust tagasi tulles otsustasime valida teise tee, et oleks põnevam. Oli küll põnev - tõeline maastikusõit, mis päädis ühe ojakese ületamisega, kus kunagi oli vist purre olnud, aga selleks hetkeks see enam töökorras polnud. L. üritus üksi teisele kaldale saada lõppes mõningate asjade märjaks saamisega, nii et edasi tegime meeskonnatööd ja saime kõik rattad kuivalt üle. Lõpuks jõudsime metsateelt jällegi suuremale teele ja lõpuks lausa asfaldile. Loksalt läbisõites jõudis asfalttee mingil hetkel jällegi võsa vahele ja ületas väikese silla. pärast jõudsime siiski suure tee peale jällegi ja lõpuks jõudsimegi oma sihtkohta - Purekkari neemele. Olime läbinud 70 km. Õhtu möödus süües-juues, päikeseloojangut imetledes ja lauldes. Suhteliselt isamaaliselt seekord, kuna jupijumal oli Märkamisaja lauliku kaasa võtnud. Magama läksime siis, kui kuu juba kõrgel taevas oli.
Nii kui me järgmisel hommikul ninad telgist välja pistsime hakkas sadama. Alguses tibas vaiskelt, vahepeal tuli kõvemini ja siis jäi jälle vaiksemaks sadu, nii et otsustasime ikkagi teele asuda. Panin esialgu keebi selga, aga juba mõne kilomeetri pärast võtsin ära, sest sellest moodustus vinge puri, mis takistas sõitu. Ühel hetkel aga vihm hoogustus ja lõpuks olin ma läbimärg. Tegelikult võib seda kõigi meie kohta öelda. Muidu polnud viga, aga pärast seismist uuesti liikuma hakates oli oi-oi kui külm. Nii umbes peale 1 kilomeetrit sai jälle naha soojemaks ja oli normaalne sõita. Nagu arvata võib, siis nüüd pikki pause ei tehtud, nii kiiresti kui võimalik kimasime Salmistusse, kus ootas soe saun ja maitsev söök. Õnneks olid mul mõned riided sinna jäetud, nii et sai ka kuivad riided selga (need asjad, mis rattakotis olid, olid kõik vähem või rohkem märjad).
Tagasi Tartusse sõitsime natuke teist teed mööda, kui tulnud olime, aga leidsime selle kenasti üles, sest meile seletati põhjalikult ja joonistati juhis ka veel :) Ja kuigi 50 km rattaga sõita väsitab ikka natuke ära küll, jõudsime veel ühe kraavi sõitnud auto tee peal välja tõugata. Või noh, mind pandi rooli taha gaasi vajutama ja J. lükkas koos hädalistega (ma lootsin, et saan oma uut trossi katsetada, aga sellel autol ei leidunud taga konksu...).