Viimase loodri nädalavahetus

Nendele, kellel midagi targemat teha pole või keda lihtsalt mingil veidral põhjusel huvitama peaks, natuke minu nädalavahetusest. Reede õhtu veetsin üle pika aja Annelinnas, tegin ettevalmistusi nädalavahetuseks e. pakkisin kingitusi ja tegin kaarte, peale seda vaatasin Star Wars osa II (vist kolmandat korda, aga täitsa meelest oli läinud juba, aga kui rääkida Star Warsist siis osa III on ju kinodes :DDD). Esialgu oli mul plaan peale seda kohe magama minna, aga siis sattusin ma Mulla all vanade osade peale, mida ma näinud ei ole. Seega lükkus magamamineku kellaaeg jälle natuke edasi.
Laupäeva ommikul põrutasin Võrru niipea kui olin ära söönud ja asjad kokku pakkinud. Isale andsime kodus kingituse ja lille ära (tal tglt teisipäeval sünnipäev, aga meid vennaga pole siis siin). Kella viie paiku akkas irmsaks sagimiseks minema. Nimelt oli ees sõit Tamme puhkemajja ema-isa hõbepulma-aastapäeva tähistama. Selle tähtsa sündmuse puhul olid tulnud isa õed Saaremaalt, üks isegi oma mehe kaasa võtnud ja ema onu ja tema naine ja lapsed (üks neist samuti koos abikaasaga). Ühesõnaga suurem osa minu väikesest suguvõsast. Enne veel sain teda ühtteist oma vanaonu abielude kohta. Pulmapildid otsiti ka selle sündmuse puhul välja. Täitsa lõpp kui peenike võib üks inimene olla!!! (jutt käib minu isast) Igal juhul peokoht oli väga kena ja täitsa lõbus oli. Mina sattusin istuma maki lähedusse, mistõttu mul tuli DJ amet enda peale võtta, see tähendas lühidalt seda, et ma pidin plaate vahetama ja heli valjemaks ja vaiksemaks keerama, vastavalt sellele, mida nõuti. Ühe tantsu sain ka isaga tantsida. Täitsa huvitav oli vaadata, mis figuure nemad teevad. Isale meeldis jubedalt keerutada, mitte ennast, mind ikka, sest teadupärast on naine see, kes muudkui keerlema peab, mees tammub niisama sel ajal. Pärast vaatasime Eurovisiooni punktide jagamist (mina isiklikult polnud ühtegi laulu näinud, tükk aega mõtlesin, et mis nad selle Shveitsi pärast nii muretsevad, siis tuli meelde, et ah jaa, meie Vanilla ninjad ju esindavad neid).
Hommikul einestasime väljas päikese käes, nii mõnus suvine tunne tuli peale. Kaks koera (kohalikud) käisid ja lunisid süüa ja pakkusid meelelahutust. Üks oli dalmaatslane ja teine pruun njuufa. Täitsa vahvad olid. Siis tuli aeg koju minna. Sugulased Saaremaalt käisid veel Lõuna-Eesti loodust kaemas. Kui nad olid ära läinud, algas telekast vormel. Ma vist polnudki sel hooajal ühtegi sõitu vaadanud. Nüüd tegin seda. Ristsõna lahendamise kõrvalt. Tulemus eriti rõõmustav ei olnud, aga mulle meeldis ühe meeskonna boksionude kostüüm, täpselt nagu need kloonid Star Warsist :) Hiljem sain veel ühe hea sõbrannaga kokku, keda hirmus ammu näinud ei olnud. Seda tõestas ka see, et ta mulle veel hilise sünnipäevakingi üle andis. Mina tegin omakorda tema kaks päeva vanemaks ja andsin kingi üle. Ja sohvrit mängisin ka õhtul. Nii vanematele kui ka vennale. Ning loomulikult mahtus kõigi tänaste tegemiste vahele ka MSN (kes lollitab jätkuvalt).

Viimase loodri asjalik päev

Kui kohustusi pole, tuleb neid juurde hankida. Ja nagu tellitult ilmus mõni aeg tagasi vabatahtlike listi kuulutus talgute kohta. Kuna 18. mail mul midagi ees ei olnud (ok, kolmapäev on tavaliselt ujumise päev olnud, aga selle saab ju edasi lükata, nii või teisiti keegi minuga enam koos ju ei käi) otsustasin ennast sinna ära registreerida. Kell 9.15 oli väljasõit Vanemusie alumisest parklast. Ilm oli suht kahtlane. Pilves ja natuke isegi tibutas. Aga õnneks jäi tibutamine järgi. Teel Tammistu mõisa poole tutvustati mulle pisut asja ajaloolist tausta (sinna mõisa nimelt tuleb puuetega inimeste keskus vms) ehk kuidas see mõis üldse selle fondi kätte sattus, kes seda asja ajab (kuna nimi oli suht keeruline ei jäänud see mulle päris täpselt meelde, midagi SA Agrenska vms oli selle fondi nimi). Varsti jõudsime kohale ja töö võis alata. Saime kindad ja mõned töövahendid ning minu ülesandeks jäi oksi kokku kanda, et need pärast ära saaks põletada. Ja nii see algaski..... minu röövimine, hävitamine ja põletamine. Värske õhk, linnulaul ja teadmine, et teed midagi kasulikku...... mida hing veel tahta võib??? Ei seganud see, et rohi märg oli, mistõttu ka minu jalad botaste sees märjaks said, ega ka see, et ma ennast ära määrida suutsin. Vahepeal ma küll püüdsin endale uuesti natuke korralikumat väljanägemist manada märja heina abil, aga see kahjuks polnud eriti efektiivne. Mingi hetk tuli sinna Tartu ülikooli kliinikumi buss (see fond on kliinikumi alluvuses vms) ja tõi meile süüa. Suppi ja leiba ja teed ja saiakesi. Kõht sai täitsa täis. Lõunapausi ajal tutvustati pisut ka nägemust sellest, milline see asi seal kõik kunagi välja võiks nägema hakata. Päris lahe võiks see olla. Peale sööki tagasi oma röövimistöö juurde. Sai natuke asju ka välja juuritud (kõige parem meetod millegi hävitamiseks on ju see välja juurida :P). Üsna varsti saabus buss. See oli märguandeks, et hakkab tagasisõit. Bussi juures oodates helises korraga telefon (vaid hetk peale seda kui ma olin vaadanud, et ega keegi mulle vahepeal helistanud polnud) ja Merike teatas, et nemad lähvad sööma, kas ma tahan ka tulla. Lubasin uuesti helistada kui Tartus olen. Ja seda ma tegin. Hetke mõtlesin veel, et kas sellise väljanägemsiega ikka tasub läbi linna tatsata ja siis otsustasin, et vahet pole. Oma asi kuidas välja näen. Ja nii ma maandusingi mõne aja pärast Tavernas ja nägin korraga nelja lõputöölist. Olid teised just kõhud täis vitsutanud ja paistsid rõõsad ja rahulolevad. Siis leidsid nad, et ma võiks ju veel ennast liigutada. Näiteks Vaksalisse koristama minna. Mis sai minul selle vastu olla? Enne käisin meile kustutamas ja kodust läbi, et riideid vahetada (jalad olid tänu märgade sokkidele nagu saja-aastase omad) ja maandusingi Pille juures. Koristamine sujus imehästi. Ei pidanud lillegi liigutama, aga kõik sai korda :P Kõige keerulisem kogu asja juures oli nõudepesu. See gaasiboiler on ikka väga pikakde juhtmetega. Vesi on kogu aeg kas liiga külm või liiga kuum. Parajat momenti nagu polnudki. Täiesti võimatu riistapuu. Aga õhtu lõpuks nägin ma viimaks ära ka filmi Don Juan de Marcost, keda mängis loomulikull Depp :))) . Ja süüa sai ka jälle päris palju (uvitav millest see küll tuleb, et Vaksali tänavast är aminnes kõht alati irmus täis on?). Koju jõudes läksin kohe hambaid pesema (juhuks kui sind huvitab, Pille ;) ) ja siis tuttu.

Täna olen ma ka täitsa asjalik olnud tglt. Ommikul küll vedelesin voodis mõnda aega, aga kui ma ennast üles ajasin, läksin kohe väsitavale poetiirule (mitte lõbu pärast šoppama, vaid igasuguseid asju oli vaja poest vaadata). Aga õnneks oli sellest ka tulu. Homme peaks ikkagi ujuma ka minema.

Viimase loodri päev

Täna sai jälle kaua magada. Kella 12 paiku tegin lõpuks luugid lahti. Läbi kardinate tundus nagu oleks päike väljas. Oligi. Hakkasin kibedat kahetsust tundma selle üle, et mu ratas nüüd hoopis Tartus on. Egas midagi, arvuti käima ja MSNi, äkki on kellelgi mõni hea soovitus varuks, et mida selle ilusa päevaga peale hakata. Mingil veidral põhjusel aga oli MSN kehtestanud mulle osalise tsensuuri, mistõttu ei jõudnud kohati ei minu öeldu vastaskõnelejani ega ka tema öeldu minuni. Ainus soovitus, mis mul sellest tsensuurist tuleneva mitmekordse küsimise peale saada õnnestus oli mine metsa Pillelt. Soovitus oli iseenesest hea. Aga ainus, mis piisavalt lähedal on, on see Tamula järve ümber minev rada, kus ma aga alles just käisin koos Pillega. Samas, auto ju maja ees, võiks kuhugi kaugemale minna. Kuid siinkandi matkarajad ja muud vaatamisväärsused said ju eelmine suvi läbi käidud. Siiski-siiski, järsku meenus, et üheni me ei jõudnud. Peetri jõe maastikukaitseala. Otsisin siis aga voldiku välja ja uurisin asja. Nii-nii, Mõniste kandis. Läksin isa käest igaks juhuks üle küsima, milline tee Mõniste poole läks. Siis hakkas ema huvi tundma, et miks me kaarti uurime. Ütlesin siis, et ma lähen matkama. Ema oli ka asjast huvitatud. Jõudsime otsusele, et sööme kõigepealt lõunasöögi ära ja siis lähme. Aga mingil põhjusel ei meeldinud talle, et see nii kaugel on. Mitu korda küsis, et kas lähemal pole midagi. Mina ütlesin, et lähemad on kõik läbi käidud. Aga siis tuli meelde, et Kirikujärve maastikukaitsealal me eelmise suve Lõuna-Eesti matka ajal ju ei käinud. Ainult seal järves ujumas. Otsisin siis selle voldiku välja ja otsustasime hoopis sinna minna.
Peale sööki asutasimegi ennast minema. Isa jäi koju teleka ette lebotama, teda kõndimine eriti ei tõmba. Jõudsime ilma viperusteta kohale, kusjuures ma ei mäletanudki, et see nii käänuline ja künkaline tee oli. Olles valinud ühe kahest matkarajast, asusime teele. Voldikus oli kirjas, et rada on üsna looduslik, võimalikult vähe on loodust muudetud. Aeg-ajalt tekkis küsimus, et kas see ikka on matkarada, kus me oleme. Aga siis nägime rada tähistavaid rohelisi ringe ka. Ja teeviitasid. Kuigi naljakas oli vaadata, et teeviit näitas vasakule, aga viida peal olevad neegripoisid astusid paremale. Kohati oli rada suht ekstreemne. Suur osa oli selles kindlasti olnud jaanuaritormil, sest puud olid risti üle teeraja. Kohati aga oli tee üsna vee all ja üle ühe kraavi puudus purre, mistõttu tuli ka väheke hüppamist harrastada. Natuke rohkem kui tunni aja pärast olime auto juures tagasi (voldikus oli kirjas 1,5-2 tundi) koos kimbukese nurmenukkudega. Igal juhul oli mõnus jalutuskäik.

P.S. Kui kellelgi pole kolmapäeval midagi teha või tahab asjalik olemisest puhata, siis võite koos minuga Tammistu mõisa talgutele tulla. Andke teada ja ma edastan teile sellekohase meili.

Kah rattaretkest

Algas siis asi 6. mai hommikul üheksa paiku kahekordse Taisto bussiga Otepää poole sõidust. Enne oli jõudnud Jaanus Välja mulle veel bussis sellele jalgrattavärgile allkirjade kogumise delegeerida. Ei tea, kas keegi ei julgenud vastu olla või siis tõesti kõik tahtsid allkirja anda, igal juhul nii palju kui mulle tundus, sain ma igalt bussis viibijalt allkirja sellele rohelisele kaardikesele. Aga seda ma ütlen küll, et sõitvas bussis ringi jalutamine meenutab pisut ekstreemsporti.
Otepääl selgus, et neid vabatahtlikke pole üldse nii palju kui olema peaks, mis tähendas, et olemasolevatel tuleb nats rohkem pingutada. Sõidu algus oli pisut segadusttekitav, sest peale mõningast suverulli rajal ringi tiirutamist (mis polnud üldse eriti tore, sest kohe algusest suht järsud tõusud pole eriti meeldivad) jõudsime stardipaika tagasi. Hämming. Pöörasime otsa ringi ja läksime uurima, et äkki saab teist kaudu, sealt õnneks sai. Maastik oli kohati jälle suht ekstreemne - meenutas pisut seda koolituse teise päeva oma. Seda, et õigel teel oleme, tähistasid tee ääres prügikastide kõrval seisvad/lebotavad tuttavad näod. Merikese juures sai väike paus tehtud, et esimene võileib pintsli pista ja siis tuli Välja ning teatas Merikesele, et ah, sõida edasi, pole mõtet passida. Järgmisene jõudsime Pille peatuspaika, kust läks ääretult põnev tee alla. Ei tea, kas asi oli selles vinges laskumises või milleski muus, aga natuke peale seda otsustas mu Karoliine keti maha visata. Õnneks käib see suht lihtsalt peale tagasi, ainult käed said mustaks, ja õnneks piisas talle sellest ühest korrast, rohkem retke jooksul sellist asja ette ei tulnud. Hellenurmes sai teienegi võileib ää söödud ja siis ruttu edasi Laguja poole, kus pidi minu prügikoti debüüt saabuma, aga võta näpust, kaks neidist olid selle koha juba hõivanud ja mulle öeldi, mine aga laagrisse. Järgimse prügipunkti juurde jäi Mps pidama (hiljem kaardilt vaadates selgus, et see koht oli ikkagi Mõrtsuka). Tee tundus minevat aina ülesmäge, laskumised kuidagi haihtusid ära ja lõpuks peale ühte vägevat ronimist selgus, et oleme laagripaigas. Potsti maha ja piguga Väljat otsima, et kas võib pisut lebotada või tuleb tööle asuda. Võis lebotada. Kui pakid käes olid, selgus, et lebotamise aeg on otsas. Ja siis algas elu prügikonteineri kõrval. Taldrik-lusikas siia, kohukese paber ja joogitops siia ja pudel siia. Lõbustuseks väike viipekeel teises platsi servas oleva konteineri kõrval seisva Pillega. Hea oli, et meile lõpuks ikka kindad ka anti, palja käega poleks nagu eriti taht seal sees sobrada. Kuigi mul püsis asi üsna puhas, selles mõttes, et asjad olid enamasti õiges kastis/kotis. Eks ma hakkasin juba varakult kisama või käega osutama ka, et kuhu ikkagi oma tavaar kõik panna. Leidus ka neid muidugi, kes ikkagi valesse kohta viskasid. Enamasti küll vabandati pärast. Õhtu lõppes siis Dagö kontserdiga. Dagö oli tasemel, aga see rahvas.... pärast seda kui ma selle meeletu ahistava massi seest välja olin pugenud, sai asja nautida. Aga öösel oli külm. Ja need idikad, kes laulsid käisid ikka pinda küll. Kahjuks ei saa ma magada kui telgi kõrval lauldakse. Vast mingi paar tundi tuli uneaega.
Hommikul jälle hopsti oma konteineri kõrvale. Hämmastav kuidas inimestele ei piisa ühest korrast ütlemisest. Võiks ju arvata, et kui asjad õhtul ühtmoodi olid, siis on nad seda ka hommikul, aga ei. Nagu oleks täiesti uus rahvas olnud. Ja loomulikult oli öö jooksul konteinerit täiendatud sellega, mis sinna ei käinud. Kui laager juba tühjenema hakkas, tuli minna laagriplatsi üle kaema. Naiivne nagu ma olen, läksin seda ilma kinnasteta tegema. See oli viga. Õnneks tuli natukese aja pärast Tiiu sinna ja andis mulle ühe kinda ja koristas ise oma kindaga selle toore kala ära. Kust krt see välja koogiti??? Keegi püüdis v??? Hämmastav. Kui plats oli üle käidud, võisime minema vändata. Seekord otsustasime oma teekonda lühendada. Kõik ikka selle huvides, et me võimalikult kiiresti järgmisse peatuspaika jõuaksime, kus jälle inimesi harida :) Pikajärvele jäid Mps ja Laisik maha. Ikka tööpostile. Mina pidasin paremaks Urvaste poole edasi rühkida. Enne sinna jõudmist läks tee ka Koorastest läbi, lausa selle krundi kõrvalt, mida me sügisel oma hajaasustuse planeerimise töös vaatlesime. Praegu oli seal põld. Varsti olingi Urvastes. Läksin kohe Liina juurde ja küsisin imestunult, et kus siis prügikastid on. "Pole" oli vastus. Hiljem selgus, et need viidi hoopis kiriku juurde. On ikka tohmanid küll. Egas midagi. Liinal oli prügikotte ja mingi kohalik tünnike oli ka juba musta kotiga - nii me siis seisime seal mina hoidmas musta kotti otsapidi käes ja Liina rohelist ja õpetasime rahvast, et ikka pudelid ühte ja muu sodi teise. Varsti saabusid ka õiged konteinerid ja siis sai juba viksilt selle kõrval seista. Huvitav fenomen oli see, et inimesed ei julgenud enam oma plastmassist nuga ja kahvlit rohelisse konteinerisse visata. Ilmselt oli see Leigolt meelde jäänud, aga seda nad ei teadnud, et need taldrikud pole ju nagu nii biolagunevad. Nii ma siis pidin mõnele lausa kolm korda kinnitama, et jah, ma olen kindel, et nad võivad oma plastmassist söögiriistad ka sinna visata. Rumalad - MINA ju teadsin, mis kuhu käib. Peale mõnetunnist passimist sõitsime edasi. Mitte küll päris seda teed mööda, kust retke originaalmarsruut ette nägi. Varsti jõudsime Sangaste lossini. Nägin esimest korda oma ihusilmaga. Naiivne nagu ma olen, mõtlesin, et see Lossiküla on seal samas. Aga võta näpust. Veel päris kõvasti tuli ülesmäge rühkida enne kui laagrisse jõudsime. Pakid kätte, telk püsti ja konteineri kõrvale sööma. Aga ei saanudki väga kaua seal olla kui saabus Jaanus Välja ja teatas, et tal kahuriliha vaja. Ja nii maanduski prügikollide tiim hoopis lava ette seminari kuulama. Tegelikult küll rohkem igasuguseid asju kommenteerima. Ja siis hakkas sadama... Alguses natuke. Ah ei viitsi sinna telgi juurde oma vaasalinna väiketondi kostüümi järele minna mõtlesin mina. Siis hakkas kõvemini sadama. Lähen, ei lähe, lähen, ei lähe keerles mõte peas ringi. Aga minust jõuti ette ja abivalmis inimesed ohverdasid ühe suure prügikoti mulle vihmakaitseks. Peale selle seminari lõppu otsustasin ma siiski oma kollase keebi kasuks. Õigesti tegin. Mingil hetkel hakkas suht kõvasti järsku sadama ja meie Merikesega varjusime lähedalasuvasse seminaritelki. Ja siis tuli lavale Termikas. Eelmise õhtu kogemustest õppinud, ei olnud mul kavatsustki lava ette ronida. Võimendus oli piisavalt hea, et ka ohutust kaugusest võis asja kuulata. Kui vihm vähemaks jäi, ronisime jälle telgist välja ja leidsime Pille ja Mpsi ning varsti saabus ka Piret. Kuna Pireti telk oli suurem kui Mpsi oma, siis tuli ühel ümber kolida. Ja nii nagu kõik tähtsad otsused vastu võetakse, tuli siingi abiks vana hea kivi-paber-käärid. Ainsaks küsimuseks jäi, et kas Pireti telki läheb võitja või kaotaja. Piret kui telgi omanik sai õiguse otsustada ja kuna tema tahtis võitjat, siis jäin mina Mpsi telki. Niipalju oli meil siiski ettenägelikkust olnud, et enne sellele väikse vihmakaitse meisterdanud olime (mille pagana pärast nad teevad ühekordseid telke???), selle töö juures kulusid ära soojad suhted korraldajatega, tänu kellele meil vähemasti abimaterjalile ligipääs oli. See öö oli ka külm. Ma küll jätsin ühe kampsuni rohkem selga, kuid mingil veidral põhjusel külmusid mu varbad ära, villastest sokkidest hoolimata. Ja ka sel ööl käis mu peast läbi mõte krdi laulurahvas. Kui laulurahvas lõpuks oli vait jäänud, oli kõrvaltelgis kohe jututuba püsti. Seega - jälle üks umbes paaritunnise unega öö.
Hommik saabus loomulikult siis, kui ma olin jõudnud lõpuks magama jääda. Aga vähemalt päike paistis jälle. Peale hommikusööki ja prügikonteineri kõrval vahtimist tuli jälle edasi põrutada. Selleks ajaks oli juba selgunud, et päikseprillid on mul nüüd mõnda aega konstantselt ees. Kui kaaskodanikud seda mulle nii lahkesti öelnud poleks, siis mina seda teadnud ei oleks, sest peeglit polnud ma kaks päeva näinud. Igal juhul, ilm oli suht soe, nii et peale Keenit tuli teha üks stripp-peatus, et riidekoormat seljas pisut vähendada. Kuna järgnes üsna sile ja pikk asfalttee lõik, sai minu Karoliine esimest korda retke jooksul ka käiku 3-5 proovida. Päris hästi läks edasi. Aga varsti tuli siiski jälle kruusatee ning pidi 2-4, 2-3 ja muude madalamate käikude juurde tagasi pöörduma. Ka seda marsruuti polnud kavas täies pikkuses läbida. Nii umbes 15 km lõikasime maha sellest. Käärikult edasi oli ilus rattatee. Küll päris mitmete tõusudega, aga selle eest hea kattega ja sõiduteest eemal. Miks kõigil maanteedel sellist teed kõrval ei ole??? Ja siis ta saabus. Lõpp. Pühajärve laululava. Ratta seljast maha, väike eine konteineri taga ja rahva harimine võis jätkuda. Inimesed on ikka õrnakesed küll. Kui mina ütlen, et papptaldrik käib siia, siis väidetakse, et ma sõiman. Mida nad siis veel teeksid, kui ma tõesti sõimama hakkaks??? Igal juhul Noorkuu on tasemel, hea meelega oleks sinna ette tantsima läinud, aga tööpostil oli vaja ju olla ja pealegi, ei olnud ka kedagi, kellega seda teha (enamus lugudest olid fokstrotid). Ja lõpuks öeldi, et me võime lakuda. Ratas autosse laaditud, pakid üles otsitud tuli veel õige buss leida. Tartusse jõudes jäi läbida veel viimane lõik - ratas käekõrval Annelinna (rattaga sõitmiseks oli mul liiga palju asju ja olgem ausad, sel hetkel väga ei kutsunud ka).
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli tore. Mulle meeldis. Ja ei tea, kas mu istmik hakkab asjaga ära harjuma või milles see asi on, aga taguots ei olnudki valus. Hoopis reielihased olid kivikõvad. See on see kui sauna pole igal õhtul ;)

Raport nr 2

Unistaja teatab uhkelt, et sai teise ülesandega ka hakkama :))) ehk kes veel ei tea (ma usun, et selliseid blogilugejate hulgas küll enam ei leidu), siis Maariš käis mudamaadlemas. Pille küll kirjutas, et mul ei läinud seal hästi st. langesin juba esimes ringis välja, aga ma ütlen, et mina olin asjade käiguga rahul. Tünnis oli nii hea soe istuda, teiste võitlust nägi lähedalt ja üldse ei kippunud tagasi külma muda sisse madistama, et pärast ennast lasta külma vee all puhtaks pesta enne tünni minekut. Kahjuks on inimestel erinev arusaam lausest "Hammustada ei tohi" ja neiu, kellega mina maadlesin, lõi mulle hambad käsivarde. Hiljem kodus avastasin ma, et mul on jalad pikki punaseid küünejälgi täis (praeguseks on nad tõmbunud lillakaks ja kohati ümbritsetud sinikatest), seega ei ole see mudamaadlus nii süütu asi midagi. Lisaks sellele, et muda külm oli, läksid matšid ka järjest karmimaks, nii et ma ütlen veelkord, et mina olin rahul sellega, et ma edasi ei pääsenud. Aga linnukese sai kirja ja tore oli :)

Ja nüüd uued ülesanded paluks.