Jälle kodus

Õnneks läksid põletikunäitajad alla ja arstid leidsid, et võib mind koju lubada, nii et lõuna paiku pakkisin kotid kokku ja tulin koju ära.
Enne seda jõudsin olla elavaks õppevahendiks 5. kursuse tudengitele, kes väidetavalt polnud enne lähedalt rasedat näinud. Nii et olen andnud ka oma väikese panuse arstiõppe kvaliteedi parandamisele. :)

Igal juhul saan nüüd kodus plaanitud ettevalmistustega jätkata, beebi püsib praegu ilusasti oma pesas ja ei kiirusta veel maailmaga tutvuma.

Poolel teel

20 nädalat sai kolmapäeval täis. Enesetunne on normaalne, isegi kolmepäevase bussireisi Jyväskylässe elasime kenasti üle. Lõpuks said kõik meesterahvad bussis aru, miks ma alkoholi ei taha (minu meelest on kõht ilusasti näha, aga paistab, et kõik ei oska seda siiski märgata). Aprill tundub endiselt jube kaugel, aga küll ta lõpuks kätte tuleb. Esmaspäevane ultraheli näitas, et tegemist on poisiga, nii et nüüd teame milliseid nimesid mõtlema hakata.

Sel aastal teisiti

Sel aastal möödus Viru Folk minu jaoks teisiti, kui tavaliselt. Sel korral ei olnud esikohal kontserdid, vaid korralduslik pool. Nimelt lasin ennast mõni aeg tagasi ära rääkida tiimis kaasa lööma ja nii ma sahmisingi suurema osa festivalist ringi ja korraldasin. Tegelikult algas sahmimine juba neljapäeva lõunast, sest enne 12 olin Käsmus kohal ja hakkasin toimetama. Sellegipoolest jäi aega väheks ja kõik päris korras reede pärastlõunaks, kui esimene kontsert algas, veel ei olnud. Kahjuks vajasid mõned asjad veel ajamist ka reede õhtul ja nii jäin ilma Folkmilli kontserdist, kuhu ma kindlasti minna oleks tahtnud. Laupäeva pärastlõunaks olid asjad juba enam-vähem joone peal ja nii saingi mõningaid kontserte juba nautida. Pühapäeva hommik tõi väikese kompensatsiooni kuulmata jäänud Folkmilli kontserdi eest - hommikusöök ja mõnus arutelu toidu ja toitumise teemal ühe bändiliikmega. Korraldustiimis olemise plussid :) Iseenesest oli pühapäev üldse päris rahulik - jõudsin ujumaski käia ja alates kella 13.00-st sain rahulikult kontserte nautida (mõne üksiku telefonikõnega). Esmaspäev möödus ka veel Käsmus, kõik laiali veetud asjad tuli taas kokku korjata. Umbes 18.00 paiku hakkasin kodu poole sõitma. Kuidagi veider oli, et telefon ei helisenudki iga poole tunni tagant.
Vaatamata pidevale sebimisele võib siiski öelda, et sain häid muusikaelamusi (nii minu jaoks uutelt kui ka juba tuntud kollektiividelt) ning ka uusi teadmisi/oskusi (näiteks surfilippude ülespanek), nii et kokkuvõtteks jäin rahule. Iga mööduva päevaga ununeb järjest see appi-kõik-on-veel-tegemata paanika ja pinnale jääb vaid rõõm toreda ürituse korraldamises osalemise üle.

Tunnen elus end

Natuke veel ja olekski kuu aega viimasest postitusest möödas. Mõtlete, et elan nii igavat elu, et pole midagi postitada? Ei, seda mitte. Vaba aeg lihtsalt kulub ära muudeks asjadeks, nii et blogimine on väga tagaplaanil. Aga jah, tegevusi on olnud küllaga. Kinos olen käinud (Täitsa lõpp sai ära vaadatud (jah, ma nägin vilksamisi ennast ka :)), PÖFFil sai käidud, 4 D ja 5 D kinos kah), sporti olen vaadanud (nii publiku hulgas olnud kui ka telekast vaadanud), uisutasin üle pika aja, Lenna ja Märdi kontsert kuulatud, Aliast olen erinevate seltskondadega mänginud ja paljude uute inimestega kohtunud. Neid asju on muidugi veel, aga lihtsalt tõin välja mõned näited. Elu on ilus. :D

Hõissa, pulmad!

Ja jõudiski kätte see tähtis päev - 21. august - kui Maailmaparandaja ja Mps oma kooselu ametlikuks tegid. Pruut nägi imeilus välja ja ka peig oli kena (kui aus olla, siis mehed ülikonnas on alati kenad). Jah-sõna tuli kohe eriliselt kiirelt, pärast heietas paaripanija ikka pisut juttu ka.

Pärast grupipilti haarasime juba traditsiooniliselt pruutpaari oma piiramisrõngasse. Kuigi pruutpaari autot üritasid mõningad tüübid vahepeal ära vallutada, said nad siiski selle enda valdusesse ja varsti läks lahti sõit Sutu poole. Aeg-ajalt tundus, et mõnel autol on miskit seal väga suure lõtkuga, nii sinka-vonka käis see sõit. Aga kohale siiski jõuti. Nimi söödi seekord lihtsalt ära (väga maitsev oli). Lisaks istutati tammepuu, mille all kunagi lapsed ja lapselapsed võiksid istuda.

Sellel peol ei olnud pulmaisa, vaid olid pulmaõde ja pulmavend, kes said oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Lisaks jagati loomulikult palju ka teisi ameteid. Ühe neist sain endalegi. Põhimõtteliselt tuttav ameti, aga teise nimega (eelmine kord olin Pitsat, nüüd Musilane), töövahend oli endiselt huulepulk. Ja kitsi ma ei olnud. Kõik soovijad said jälje põsele, kaelale, suule või käele (muudesse kohtadesse huulejälje saamise soovi ei avaldatud), kel ära kulus, sai uue küsida.

Peolt ei puudunud ka vahvad üllatused - peigmehe romantiline "Mis värvi on armastus", kellamäng pruudi ristiisa pere esituses, hoogne tša-tša-tša peigmehe õe ja venna esituses ning lisada võib vast ka meie etteaste "Taburetilaul" (Tuukri laulu viisil) koos kolme eridisainiga taburetiga.

Loomulikult oli ka mitmeid võistlusi, oksjon, õnneloos jms. Ühe võistluse - soovilennukite lennutamise - panin kinni :) Kahjuks aga unustasin selle vahva kommikarbiümbrise peopaika (kui äkki keegi selle kaasa võttis, siis oleks äärmiselt tore, kui see taas minuni jõuaks).

Vaatamata vabade noormeeste vähesusele sai ka tantsupõrandal jalga keerutatud. Loomulikult oli plaanis ka ühislaulmine. Esialgu saalis, siis mingil hetkel kõlakojas ja siis jälle saalis. Lõpuks jäigi laulma osa meie kambakesest ning veel mõned tublid, kes olid nii kaua vastu pidanud.

Viimaks lasime pruutpaari pulmaööle ja lahkusime. Kaasa võetud vihmavarjust oli kasu - mõnus jalutuskäik vanaema juurde öömajale möödus vihmata.

Soovin teile veelkord palju õnne ja armastust ja pikki aastaid üheskoos, kallid vastabiellunud!!!

Soliidses eas Nissan otsib uut omanikku

Jah, täpselt nii. Nissanile on uut omanikku vaja. Ta on mul muidu selline tubli ja oma ea kohta täitsa krapsakas. Aga kahte korraga ei ole mõtet pidada. Täna vurasin oma uue Kiaga maja ette. Salongist anti paks raamat ka kaasa, mis tuleks läbi lugeda, et teda pisut tundma õppida. Esmane tutvus on küll väga hea mulje jätnud. Soe salong, suured peeglid, käigusoovitaja, roolil asuv CD mängija pult jne. Ise ei ole veel fotokaga teda jäädvustanud, aga põhimõtteliselt selline näeb välja (teist värvi ainult):

Lühidalt

Ärge arvake, et mul midagi kirjutada pole. Oleks küll, aga endiselt ei ole lugupeetud itimehed tekitanud seadet, mis valitud mõtted otse blogi sissekandeks konverteeriks. Nii et tuleb siiski leida aeg ja füüsiliselt klaviatuuril sissekanne valmis toksida.

Eelmine nädal oli suht tihe. Paar tööpäeva kiskusid 12-tunniseks koosolekute tõttu, peale tööd tuli igasuguse jamaga tegeleda ning nädalavahetusel oli päevakavas Ökomess. Messil osalemine oli siiski tore. Ja Eesti (Tartu) on väike. Meie küpsetised (mitte meie tehtud, aga meie orgunnitud) olid järjekordselt populaarsed. Pühapäeval kaebas üks mahejahu müüja, et kõik käivad meie küpsiste retsept näpus ja ostavad messilt saadaolevat küpsiste algmaterjali kokku ning ka porgandid läksid üle ootuste hästi tänu meie porgandipirukale. Nagu juba tavaks, ei tahtnud päeva lõpus kohvi/teed/pirukaid raisku lasta ja tegime tiiru eksponentide juurde. Laupäeval ei saanud poolelegi messihallile tiiru peale tehtud, kui tee otsas oli. Pühapäeval tegin järele jäänud pirukaga tiiru ja sain vastutasuks ühe kohupiima, ühe tomati ja ühe õuna (tegelikult kolm kommi ka, aga need lubasin omakorda kahel lapsel ära võtta). Puhaskasu :)

Eile käisime tb-l külas. Minu pettumuseks ei olnudki uus ilmakodanik bbb, vaid hoopis mb. Aga beebi ise on nunnu. Ja hirmus aktiivne. Kui jalad kannaks, siis paneks vist kohe jooksu.

Nädalavahetustest. Lühidalt.

Tänase päeva ja eelmise postituse vahele on mahtunud igasugu asju. Lühidalt mõnest sündmusest.

Mai viimasel nädalavahetusel tegin tiiru põhja pool. Reede õhtul Tuhala kandis, laupäeval Kolga kandis ja pühapäeval veetsin pool päeva Jänadal Aia- ja lillepäevadel, kus muuhulgas sai ka maasikaid söödud ja koju kaasagi ostetud.

Üleeile õhtul käisin korra Kasepääl, kus oli Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupidu ja tõin ühe läbiligunenud rahvatantsija sealt ära, et me saaks tema ema sünnipäevale minna. Ehk siis nägin juba suuremat osa suguvõsast (lähimate sugulastega olin varem kohtunud). Kuna mingil põhjusel pidid nad seal Peipsi ääres hilja õhtuni tantsima ja laulma, jõudsime peole alles peale südaööd. Pidu siiski veel käis ja nii pugesime põhku alles siis, kui väljas oli juba päris valge (mitte et vahepeal oleks eriti pime olnud).
Uneaeg jäi sedakorda üsna lühikeseks, sest valimised algasid juba kell 9 ja sedakorda pidid kõik komisjoni liikmed terve päeva kohal olema. Aga valimistest teen ilmselt eraldi sissekande.

Täna hommikul keeldus tööjuures arvuti minuga koostööst. Sarnast jama, nagu täna, on ta ennegi teinud, aga siis olen ma hiljemalt 10 minutise veenmisega ta tööle saanud, täna aga ei aidanud ka poolest tunnist. Egas midagi, õnneks on meil varuks üks läpakas ja õnneks olin ma teinud serverisse oma asjadest koopiad, nii et töö päris seisma ei jää. Aga trükkimisega on probleem - harjumuse jõud on nii suur, et vean pidevalt lauaarvuti klaveri endale ette ja imestan, et miks ekraanile miskit ei ilmu :p (kohuke noh)

P.S. See siin on juubelipostitus. 500.

Lühiülevaade

Njaa... suht pikk paus on jällegi sissekannetesse tekkinud. Mitte et mul millestki kirjutada poleks, aga lihtsalt ei õnnestu kuidagi selleni jõuda. Kuna praegugi näpistan aega une arvelt (mis niigi lühikeseks jääb), siis panen lühidalt kirja mõned seigad.

* Ettevaatust, loomad teel!
Reedel töölt kodu poole sõites jooksis päise päeva ajal üks hunt suure kiiruga üle tee. Hea oli, et tal nii kiire oli ja mul natuke oma auto kiirust vähendada õnnestus, nii pääses loom terve nahaga teisele poole teed.

* Papud sain reedel kätte. Nunnud :)

* Kampaania, kampaania, kampaania
Enne perekondlikule suursündmusele sõitmist käisin laupäeval paariks tunniks Raekoja platsis kampaaniat tegemas. Valimiskampaaniat loomulikult. Suhtlesime inimestega, jagasime neile lugemismaterjali ja märke. 7. juuni ei ole üldse kaugel enam ja internetihääletus hakkab juba selle nädala lõpus pihta.

* Juubel
Isa sai 50 ehk jõudis täisikka nagu peol nii mõnedki väitsid. Pidu oli tore. Tantsida sain seekord korralikult... mul oli lihtsalt väga hea tantsuparnter :) Ja muidu läks ka päris kenasti see kohtumine suguvõsaga. Emalt ja vanaemalt igal juhul sain positiivset tagasisidet :D

* Elekter läinud
Ahvid võtsid täna tööjuures elektri ära. Ei jõudnud oodata millal nad tagasi selle annavad, vaid otsustasime ära tulla. Kõige halvem kogu selle asja juures oli asjaolu, et loomulikult oli mul arvutis oluline asi pooleli, mis ei olnud salvestatud ning tegelikult lootsin selle asja täna valmis teha. Aga ahvid arvasid teisiti.

Üldiselt on elu ilus.... kohe täitsa, täitsa ilus :D

Tunne

Tunne on tekkinud, tunne ei kao,
võta kuis tahad, ära vaid kao.
Tunne on püha ja tunne on uus,
on tema hellus nüüd minugi suus.

Tunne on tekkinud, tunne ei kao,
kui tilluke vasar mu südames taob.
Tunne on püha ja alati uus,
just nagu valgus on elamus.

/Urmas Alender/

Nädalake puhkust

Et rattaretkel rahulikum olla oleks ja enne seda ka kõik vajalikud asjad korda ajada, võtsin alates homsest nädala puhkust. See võimaldab mul peale retke ka tubli laps olla ja emadepäeval vanemate juurde sõita. Nii et ärge siis ära ehmatage ja midagi hirmsat mõelge kui mind terve päev MSNis ei ole, eks.

Tuleb tunnistada, et tegelikult on praegu väga õige aeg puhkuse võtmiseks. Nagu nii on keskendumine töistele asjadele raskendatud. Mis ei tähenda muidugi, et ma arvaks, et nädala pärast asi parem on... :P

Kevadpäevad

Tartus tuleb kevad Kevadpäevadega. Õnnestus minulgi paarist üritusest osa võtta. Esmaspäeva õhtul võtsime suuna L-i ja äsja bussilt maha astunud M-iga Kassitoomele, kus toimus laulurahva kogunemine ehk Öölaulupidu. Olin endale välja printinud netist lauliku, nii et sõnad olid ka enamjaolt olemas. Tehti ka laule, mida laulikus ei olnud (näiteks kõlas Koit ja Eesti muld ja Eesti süda). Rahvas oli mõnus. Meie taga olevad noormehed olid ilmselgelt kusagilt meeskoorist, sest hääled olid päris vägevad ja viisi pidasid ka ning neil olid oma laulikud kaasas. Neis laulikutes vist aga kõiki lugusid ei olnud, sest aeg-ajalt kiikasid mõned neist üle minu õla ka neid sõnu, mis minul käes olid.
Neljapäeva õhtul kiikasin Bambuse lõppu (kodus läks sättimisega aega, nii et jõudsin sinna suht hilja ja nägin vaid viimase sõiduriista teekonda ning autasustamist). Emajõe ääres võtsin koha suhteliselt varakult valmis, et näha tule süütamist. Show oli päris vinge - oli tulega vehkimist ja ilutulestikku ja muusikat. Pärast seda sain kokku mõnede sõpradega (osa neist oli spetsiaalselt Kevadpäevade pärast Tartu tulnud) ning ühe tüdruku kutsel läksime keskööl Sakalasse (ma ei olnud kunagi varem volbriööl korporatsioone külastanud). Rahvast oli nii palju nagu maja üldse mahutab ja pisut rohkemgi veel. Igasugune liiklemine tähendas inimsummast läbi trügimist. Alguses kui sisse läksime, tundus, et põhiliselt ongi ainult mehed, hiljem tuli ikka tüdrukuid ka juurde. Esines seal VLÜ. Tantsu sai ka keerutatud. Esialgu ühe kanadalasest sõbraga, siis aga jäin Manile ette ning sai temagagi jalga keerutatud. Muuhulgas vahetas ta mu paariks tantuks välja ühe teise neiu vastu ning mina sain endale nendeks tantsudeks uue tantsupartneri. Hiljem liikusime edasi EÜSi (vahepõikega veel ühte korporatsiooni, aga seal oli kuidagi väga vaikne, nii et sinna me kauaks ei jäänud) ja tantsisin ülejäänud öö selle sama noormehega. Tegelikult olin ma algselt plaaninud, et maandun ikka nii kahe paiku koju, aga see plaan läks vett vedama. Koju sain kell 5, mis tähendas 3,5 h und sel ööl. Aga ma ei kurda. See oli siiani parim volbriöö.
Eile õhtul õnnestus ka Öötantsupeole jõuda. Väga lahe oli. Pole ammu niimoodi polkat ja reilenderit keerutanud. Muidugi rahvast oli palju, mis raskendas oluliselt igasugust keerutamist ja hoogsamat liikumist, nii et mõningad varvastele astumised küünarnukimüksud ja muu selline käis paratamatult asja juurde.

Ootamatu kingitus

Laupäeval enne kella üheksat ei ole eriti mõistlik mulle helistada. Sest kui mul just varajasi kohustusi pole, ma magan sel ajal. Magasin ka sel laupäeval, kuid ärkasin üles telefoni helina peale. Haarasin selle heliseva asjanduse siis kätte ja võtsin kõne vastu, et teada saada, kes ometi nii vara helistab ja mida ta ometi tahab (võõras number oli). Sealt kostub vastu mehehääl, et tema on kuller ja tal on mulle üle anda kingitus Elionilt. Vat sulle üllatust. Aga kahjuks asusin mina üllatusest 70 km lõuna pool ja nii leppisime kokku, et saan oma kingituse kätte esmaspäeval peale viit.
Põnevust oli muidugi omajagu - mis kingitus ja mis põhjusel??? Noh, tulin siis täna koju ja jäin jälle kõnet ootama. Ei läinudki väga palju aega peale viit, kui helises jällegi telefon. Seekordse kõnega hajutati osa põnevusest. Telefonist kostus: "Tere, siin Eesti Post. Oleme kohe maja ees, tulge oma kommikarbile järgi." Niisiis, Elion saadab mulle kommikarbi. Läksin maja ette ja sain allkirja vastu karbi kätte. Oli teine selline suur ja Elioni värvides. Väike kiri karbi nurgal andis teada, et tegu on Kalevi tootega. Aga seda miks ma sellise kingituse Elionilt sain, ma teada ei saanudki.

Nii valge

Ma ei tea, kuidas mujal pool Eestis olukord on, aga siinkandis on kõik puud viimasel ajal täiesti valged. Mitte lihtsalt natuke härmatanud, vaid täiesti paksu valge korra all. Ka kuused. Vaatepilt on lausa imeline. Kahjuks polnud fotokat käepärast, muidu oleks ehk üritanud seda ka jäädvustada.

Aga tegelikult pikenevad ka päevad täiesti jõudsalt. Kui tööle jõuan, on valge. Kui töölt ära tulen (normaalsel ajal), on valge. Päike alles loojub. Nädal-paar tagasi oli ka veel valge poole viie paiku, aga päike oli loojunud, nii et nägi veel ilusat värvidemängu taevaservas. Kuid praegu on päike ise veel täitsa olemas. Kevad läheneb.. :)

Teisipäeval oli kõik aga teistmoodi valge - hommikul oli linn udus ja linnast välja saades läks pilt selgemaks, kuid õhtul (volikogu istungi tõttu jäime pimeda peale) oli tee peal laiguti udu ning enne linna oli paks udusein, kus nähtavust polnud praktiliselt ollagi. Linna piirist aga valitses taas uduvabadus. Nagu oleks linn udu piiramisrõngas olnud.

Progress

Täna Sõpruse sillale rattateelt sõites avatasin, et on toimunud progress.
Nimelt on situatsioon selline, et kuni silla kõnnitee alguseni on uus kergliiklustee, kus on siis joonega eraldatud, jalakäijad ja jalgratturid, aga kõnnitee ju endiselt kitsas seal silla peal, mis eeldaks sõidutee servas rattaga liiklemist. Sealkandis on aga äärekivid vist Tartu kõrgeimad. Nii ma siis olingi harjunud kerge põrgatusega sinna sõiduteele maanduma. Täna samal marsruudil sõites avastasin üllatusega, et esiteks on tekkinud maha täiendavad jooned (esimest korda seal sõites jäi tegelikult arusaamatuks, kuhu rattur edasi peaks liikuma) ja väike sebra ning kõrge äärekivi on asendunud sujuva üleminekuga sõiduteele. Nii võib Tartust veel tõesti rattalinn saada :) Ääremärkusena olgu veel öeldud, et kõrgete äärekivide kohta tegid märkuse ka septembris siin sõitnud rahvusvahelised ratturid, kes muide ka sellest samast kohast läbi sõitsid ja seal ratastelt maha tulid ning need sõiduteele tõstsid.

Kaua planeeritud, kaunikene

Täna jõudsime siis niikaugele, et külastasimegi Tanelit. Nende uus pesa oli hästi mõnus ja hubane. Ja meid ootas pitsa ja kook ja muudki. Loomulikult oli tähelepanu keskpunktis Elo. Mõnevõrra üllatuslikult on tegemist tõsiselt aktiivse lapsega (kusjuures nüüd olevat ta veel rahulikumaks muutunud). Igal juhul leidis ta endale pidevalt tegevust ja see, et kari võõraid tädisid (kuna Man ei suvatsenud meiega tulla, olid külalisteks ainult naised) järsku ümberringi oli, ei häirinud teda mitte üks põrm.
Igatahes oli äärmiselt vahva üle pika aja Taneli pere külastada.

Autovaba päev

Täna siis oli autovaba päev.

Hommikul andsime viimase lihvi oma autovabadele autodele ja tuligi aeg sellega liiklusse vurada. Ausalt öeldes oli lihtsam, kui ma alguses arvasin. Kiiremalt sõites ei värisenud ka nii palju. Ja nii me siis sõitsimegi hommikul enne kaheksat koos ühe teise tüdrukuga oma uute suurte mudelitega kaubamaja juurde ja parkisime nad sinna.

Õhtul kogunesime Raekoja platsi. Nii "tuunitud" kui ka tavalised rattad. Linnavalitsuse nõudmisel toimus õhtune rongkäik politsei valvsa silma all (esialgne plaan oli niisama liiklusse imbuda), nii et seiskasime pisut liiklustki ja üks mis kindel - tähelepanu äratasime autojuhtides ja jalakäijates. Igal juhul oli hästi vahva... oleks hea meelega rohkemgi sellega ringi vändanud. Üldine suhtumine teiste liiklejate poolt paistis päris heatahtlik, keegi alla ajada ei üritanud igatahes :) Telepilti saab siit vaadata.

Nagu lehest lugeda võite, tähistasid nii mitmedki autoga tööle tõttajad Tartus täna hommikul autovaba päeva algust ummikus istudes. Kusjuures sellest Pärna tänava lahtisest kanalisatsioonikaevust sõitsime meiegi mööda, kui hommikul oma "autosid" parkima viisime. Kui tagasi tulin, istus see auto juba ratastpidi seal kanalisatsioonikaevus. Minul õnnestus natuke suuremat tiiru tehes ummikuid vältida linnast välja sõites.

Mudaralli

Kohati meenutas selleaastane Tartu Rattamaraton tõesti mudarallit. Eriti esimesed 9 km, kus sai nii mudamülgaste kõrvalt ukerdatud kui ka läbi litsutud, mis tähendas, et natuke aega pärast mudamülgast lendas rataste alt pori nii et vähe polnud. Ja üsna tihti kostus hüüd "Tropp", millega ei viidatud kellelegi konkreetsele inimesele, vaid informeeriti taganttulijaid sellest, et edasiliikumine on vaevaline, paluks hoog maha võtta. Pärast esimest toitlustuspunkti läks rada kiiremaks, see tähendas, et sai ikka sõita ka ja teine toitlustuspunkt tuli seetõttu suht kiirelt kätte. Ainus ekstreemsem koht oli ühe teetruubi juures, kus sel aastal oli paras oja vulisemas risti üle raja. Teise ja kolmanda vahepeatuse vahele jäi raja metsaseim lõik, kus on alati suht ekstreemne olnud, nii et mudamülkaid tuli veelgi.
Aga tuleb tõdeda, et 40 km sai suht märkamatult läbi. Kahju, et see pikk rada 89 km on... oleks 69 (nagu ta vist kunagi oli ka), siis võiks isegi proovida seda, aga kui mõelda, et ma kaks korda (ja pisut rohkemgi veel) sama maa ära peaks sõitma, siis.... ma arvan, et jään siiski 40 km juurde.
Lõpp oli seekord teises paigas, kui varasematel aastatel. Muidu oli korralduslik pool OK, ainult bussid, mis Tartusse või Otepääle rahvast viisid, olid viidud ära kaugele parklasse (muidu olid nad sealsamas platsi peal) ja viitasid õieti ei näidanudki sinna. Aga lõpuks leidsin selle paiga ikka üles, kuid kuna pakiauto sai enne rattaid täis, kui minu omani järg jõudis, lõppes asi nii, et mina oma rattaga ja kaks noormeest tandemrattaga saime Tartusse bussiga, mis pidi kiiresti järgmisse kohta jõudma ja ei saanud enam kauem oodata seal. Vot selline luksus.
Tulemusest siis ka. Sel aastal aega ei parandanud. 2:26:22 on natsa kehvem, kui eelmise aasta tulemus, aga arvestades seda, et raja esimeses osas korralikult sõita praktiliselt ei saanud ja selleaastane läbisõit on ka väiksem olnud kui eelmisel aastal, olen ma tulemusega rahul.

Sügis mis sügis

Kui fotokat kaasa ei võta juhtub ikka midagi pildistamisväärset. Laupäeval sõitsime vanematega maale ja natuke enne meie teeotsa nägime eemal kitsi üle tee kalpsamas - üks, teine ja kolmaski. Aeglustasime ja vaatasime ega rohkem neid põllu pealt tulemas ei ole. Veendunud, et neid ainult kolm oli, sõitsime edasi. Kui metsa vahelt maja poole pöörasime nägime ka, kuhu need kitsed sedasi kalpsanud olid - seisid kõik kolmekesi aia ääres reas ja jõllitasid autot. Isa jättis auto seisma. Minu esimene mõte oli, et miks mul küll fotokat kaasas pole. Kaua nad seal ei poseerinud, varsti jooksid kobarasse kokku (kaks neist olid natuke pisemad, ilmselt pojad, kes ema ümber kokku jooksid) ning seejärel metsa peitu. Isa rääkis pärast, et sealsamas aia taga, kus need kitsed seisid, on ta tähele pannud mahavajutatud rohtu, mis ilmselt võis magamisase olla.
Kui nüüd tulla maalemineku peapõhjuse juurde, siis seekord sõitsime seenele :) Mina polnud loomulikult jällegi terve igaviku seenel käinud. Aga see viga sai parandatud - ämber ja väits kaasa ja igaüks erinevasse metsatukka. Esimesena jäid mulle silma ilusad helelillad seened. Aga kuna ma polnud sellistega varem kokku puutunud ja nende küllaltki silmatorkav välimus vihjas võimalikule mürgisele olekule, jätsin need metsa (nüüd netist uurisin järgi, et tegu oli ilmselt lilla ebaheinikuga, mis pärast kupatamist tegelikult isegi süüa kõlbaks). Kärbseseeni oli ka seal metsa all päris mitmeid. Taaskord tundsin kahetsust, et fotokat kaasa ei võtnud, päris ilusaid sügispilte oleks saanud. Loomulikult oli selles metsatukas tuntud söögiseeni ka, nii et umbes kolmveerand pangist sain täis. Kolme peale kokku saime ka piisavalt palju puravikke, nii et sai seenesousti puravikest ära teha. Ülejäänud kupatati ära ning osa neist sain loomulikult Tartusse kaasa (koos muude sügisandidega). Ah jaa... mõned maasikad sain ka maal peenra pealt.

Kolm on kohtu seadus

Täna paistab see ütlus paika pidavat - asjad käivad kolme kaupa.
Ehk siis kolm toredat üllatust ühe päeva jooksul. Esiteks sain hommikul teada, et mul siiski on mõnikord ka loosiõnne (kõige parem asja juures on see, et ma isegi ei teadnud mitte, et midagi välja loositakse), teiseks sain pommuudise sugulaselt, kes teatas, et ta ikkagi sai riigieelarvelisele kohale sisse EKA-sse ja lõpetuseks sain õhtul meili peale kutse pulmapeole (ma küll teadsin, et nad kihlatud on, aga varem oli räägitud detsembrist ja pulmad pidid väljaspool Eestit toimuma).
Vot selline tore päev.

P.S. See on täna mu kolmas postitus.