Pilguheit ökoelu takistusribale

Nagu ma oma eelmises postis kirjutasin, sain jõuludeks Leo Hickmani raamatu "Paljaks kooritud. Kikivarvul mööda ökoelu takistusriba". Nüüd ei pea ma õnneks enam kukalt kratsima ja silmi häbelikult maha lööma, kui keegi küsib, et millal ma viimati mõne raamatu läbi lugesin. Täna lõpetasin. Ja kahju on, et läbi sai.
Leo Hickman proovib aasta jooksul omal nahal järgi, kas on võimalik elada 21. sajandil Londonis ökoelu. Appi kutsub ta kolm "eetika audiitorit", kes sorivad läbi tema elu pisimadki detailid ja annavad oma hinnangu ning soovitused edaspidiseks käitumiseks. Lisaks on toodud raamatus ära mõned neist e-mailidest, mis talle teiste inimeste poolt saadeti.
Raamatu tagakaanel on kirjeldatud seda kui ühtaegu vaimukat ja intrigeerivat, asendamatu käsiraamatuna kõigile südametunnistusega inimestele. Põhimõtteliselt on neil õigus. Kuigi minu jaoks siiski ei olnud selles kuigi palju intrigeerivat (paar asja panid siiski kulme kergitama). Aga igal juhul suurepärane lugemine. Soovitan soojalt kõigile.

Toon ära ka paar head tsitaati raamatu järelsõnast:

Aga ma olen leidnud nipi, kuidas vältida seda tunnet, et su elu on vaid üks lõpmatu enesepiitsutamine: tuleb säilitada perspektiivitaju ja hoida huumorisoon käepärast. Ei, sa ei saa üksinda maailma päästmisega hakkama, aga sa saad selle nimel täna pisut rohkem pingutada kui eile. Ja kas tead, see kogemus võib sulle isegi meeldida.

Eksperiment pole kaugeltki läbi, pigem tunnen mõnes mõttes, et see on alles alanud. Otsekui oleks mu rattal just äsja abirattad ära võetud ja ma olen nüüd juba piisavalt osav, et iseseisvalt edasi pedaalida, ilma et audiitorite julgustav, kuigi väsitav mõju iga mu liigutust saadaks.

Pühadest

Pisut pikem tagasivaade möödunud pühadele.

Laupäeval võtsin Haku ja veel mõned asjad ning sõitsin Võrru. Üsna kohe peale kohale jõudmist asusin siis ka lõpuks piparkooke tegema. Ema tegi glasuuri ka, aga sai teine natuke vedel, nii et kleepub pistu hammaste külge :p Aga muidu said head piparkoogid. Pühapäeval läksin isaga kaasa vanaema-vanaisa juurde, kus ootasid vanaisa metsast toodud kuused tuppa saamist ja ära ehtimist. Aitasin natuke ka vanaemal kuuske ehtida ja siis tõime enda oma koju ning sain jälle kuuske ehtida. Täitsa ilus sai :)
24nda õhtul läksime jällegi vanaema-vanaisa juurde nagu peaaegu igal aastal. Ainus vahe oli, et seekord polnud venda kaasas. Tema veetis selle õhtu Tallinnas (või kusagil mujal, ega ma nii täpselt teagi). Igatahes peale kolmandat käiku hakati tegema niiöelda vihjeid a la ei tea kas jõuluvana ka tuleb. No ma siis mingi hetk läksin ja tõin kingikoti tuppa. Kuna ma olin väga mitu aastat põhimõtteliselt ühed ja samad kunagi Tähekesest välja otsitud luuletused enne jõule meelde tuletanud, siis otsustasin, et teeks seekord midagi muud ning lunastasin oma kingitused lauluga (tähh Maailmaparandaja hea lauliku eest :p). Sain need asjad, mida soovinud olin - ühe raamatu (Leo Hickmani "Paljaks kooritud. Kikivarvul mööda ökoelu takistusriba"), lauamängu Võidab see, kel on surres rohkem asju (esimese mängu tegin isaga kahekesi, aga ilmselt on lahedam, kui on rohkem inimesi, aga mängu loojate huumorimeel mulle meeldib) ning Juanese viimase plaadi. Lisaks veel natuke muid asju.
Järgmisel õhtul saabus vend ka. Koos oma tüdruku ja tema pojaga (3-aastane). Kuna tuli uusi inimesi, sai jällegi väike pakijagamise ring tehtud. Laulsin nüüdki enda oma eest ja seekord oli mul lausa nö taustatantsija (pisipõnn hakkas minu laulu järgi tantsima :p). Ja mingil põhjusel hakkasin ma talle täitsa meeldima. Järgmine päev käis pidevalt mul järel ja tahtis näidata, mida ta kõike arvutiga teha oskab (tegelikult oli see lausa hämmastav, ma ei oleks osanud arvatagi, et 3-aastane juba nii osav arvutiga on). Ja teine, kes talle hirmsasti meeldis, oli Haku. Iga natukese aja tagant oli vaja minna kööki jänkut vaatama.
Lisaks vanavanemate juures käimisele käisin eile õhtul ka ühel sõbrannal külas (seekord saime õigel ajal jõulukinke vahetada, mõnikord on see päris mitu kuud hiljem alles toimunud). Ja täna käisin korraks linnas.
Nii need pühad möödusid. Mõnusad, rahulikud (ok, see pisipõnn oli paras energiapomm, nii et sel ajal kui tema siin ringi jooksis, ei olnud just eriti rahulik) ja isegi kergelt lumised :D

Blogiaasta 2007

Tegin oma aastast ka blogi põhjal kokkuvõte (kuu esimeste sissekannete esimeste lausete järgi). Ja sai tema selline:

Jaanuar
Lühidalt siis sellest, kuidas minul aasta kakstuhat kuus kahetuhande seitsme vastu vahetus.

Veebruar
Mõtlesin täna asjadele, mida ma ammu teinud ei ole.

Märts
Käisime täna vanematega Võrus Selveris, et osta tänaseks torti ja alkoholi (mu peohooaeg hakkab juba täna pihta :p).

Aprill
Sünnipäevast on nüüd küll juba jupp aega möödas, aga ühe kingituse realiseerisin alles nüüd (tegelikult on mul laua peal veel mõned realiseerimata kingitused).

Mai
Ehh... tundub, et see prügikorjamine on mul kuidagi veres.

Juuni
Kuigi soojas pidavat asjad paisuma, siis ajaga paistab küll vastupidi olevat - suve saabudes kuivab teine kokku.

Juuli
Nädalavahetusel oli siis Triinu sünnipäevapidu.

August
Berliin – loomulikult palju huvitavaid hooneid, palju tuntud vaatamisväärsusi, aga mis tegelikult kõige iseloomulikum – ehitav linn (igal pool, kuhu vaatad, on vähemalt üks kraana või ühed tellingud).

September
Mina sellest ilmataadist ka aru ei saa - eelmine nädal tegi juba peaaegu, et talvist ilma, nüüd läheb jälle soojemaks... võiks ju ära otsustada.

Oktoober
Minu jänes näiteks õppis ära selle, kuidas puuri uks lahti saada.

November
Mida mõtled sina, kui näed inimest helkurvest seljas ja jalgrattakiiver käes?

Detsember
Koos detsembriga on vähemalt siin Lõuna-Eestis ka ilm talvisemaks läinud.

Viimasele lisaks juurde, et ka eile õhtul oli meil päris kena lumesadu, aga hommikuks oli siiski vaid suhteliselt õrn valge kirme veel maa peal.

Jõulutervitus

Soovin kõigile rahulikku ja ilusat jõuluaega ning ikka paremat uut aastat!!!

P.S. Tahtsin seda juba eile siia kirjutada, aga netil olid ka vist jõulud vms, sest ta ei ilmutanud ennast meile.

Kaheksast viieni

Eile oli firma jõulupidu. Seekord Ristiisas. Vaatamata väikestele segadustele söögiga, oli tore. Avalikus kohas jõulupeo pidamisel on see konks küljes, et samasse asutusse võivad sattuda ka mõne töötaja sõbrad. Ja kui nendel sõpradel tuleb idee väheke nalja teha, võib asi päris lõbusaks kujuneda. Nii siis juhtuski, et kõige populaarsem inimene peo jooksul oli A., keda teised mehed (tema sõbrad) iga natukese aja tagant tantsima kutsumas käisid (aga tema pipardas). Korra lasid seal mänginud bändil lausa loo talle pühendada. Selle kõige peale tekkis mul küsimus, et miks mehed naistele selliseid asju ei tee. Kui ma seda kõrval istunud töökaaslaselt küsisin (ka meesterahvas), vastas too, et mehed on mölakad :p
Kui alguses oli laual viin ja vein, siis mingil hetkel jõudsime jälle meetrini (seekord võttis R. natuke kauem hoogu enne kui leti juurde jõudis). Minul polnud tequila vastu midagi :) (a eile jäi "õigesti" joomine ära, kuna mul oli kõrge kaelusega pluus seljas). Mõned punnisid küll alguses vastu, aga lõpuks jõid ikkagi kõik.
Pärast seda kui Ristiisa kinni pandi, läksime edasi töökaaslase juurde. Enne tehti loomulikult peatus Feenoksis, kust osteti veini, Jägermeistrit ja õunamahla. Proovisin selle Jägermeistri õunamahlaga ära, täitsa joodav oli. Põhiliseks jututeemaks olid filmid ja (vene) muusika. Ja üllataval kombel jõudis mõni mees lausa sellisesse faasi, et mind tantsima palus (see oli nii umbes kolm-neli laulu enne seda, kui tuli täieliku kustumise faas).
Koju magama jõudsin viie paiku (pidu algas kell kaheksa). Õnneks kuulutati reedene päev vabaks, sest enamus poleks nagu nii olnud võimelised tööle tulema.

Stuff

Natuke asjade hullusest. Sain täna sellise lingi. Järjekordne suurepärane näide sellest, kuidas mõned inimesed elavad asjade kultuses (ja mõni mees lausa kannatab selle pärast). Õnneks pole ma Eestis seda kaubamärki eriti tähele pannud (minu jaoks on juba Käsna-Kalle Kantpüks, või mis iganes ta eesti keeles oligi, liiga paljude asjade peal esindatud, pole enam mingit uut roosat hullust vaja).

Ning veel üks tähelepanek: just siis kui minul on tulnud mõte, et laulaks kodus jõululaule natuke, otsustavad naabrid tülitsema hakata (ja ma ei mõtle nende tavapärast karjuvat kõneviisi, vaid ikka korralikku uksed-paguvad-terve-trepikoda-kajab-tüli). See ei sobi kohe mitte ilusa jõululaulu taustaks.

Sõbrad, teiega on hea...

Jah, oli ütlemata hea pidu. Kiiduavaldused korraldustoimkonnale :) Aga nüüd kogu asjast natuke lähemalt.
Start hilines meil nii umbes tunni võrra, kuna mõni inimene, kes oli eelmisel õhtul ka pidu pidanud, leidis, et kui ärasõit on planeeritud kella 12-le, on parim aeg äratuskella helisema panekuks kell 14.00. Õnneks tuli siinkohal loodus appi ning vajadus WC-d kasutada ajas enne äratuskella üles. Meie koputamine seda ei suutnud (naabritädi tuli küll ukse peale). Lõpuks siis saime teele asutud. Sõit oli päris huvitav, kuna alles ärganud ja mitte veel kaine Man lõbustas ennast päris hästi (ja aeg-ajalt ka meid).
Ja et sõit liiga lühike ja kohalejõudmine liiga lihtne oleks, otsustasime selle enda jaoks natuke keerulisemaks teha. Aga viimaks jõudsime siiski kohale (täpselt lauda istumise ajaks). Pidusöök oli väga maitsev. Mõni söök sisaldas ka üllatusi, aga mina ühtegi üllatust ei saanud (loodetavasti jõuavad retseptid varsti toidublogisse).
Kuna tegu oli ikkagi jõulupeoga, siis laulsime ka jõululaule. Enamasti täitsa ilma saateta (kuigi kitarr oli tegelikult olemas). Tantsida sai ka päris palju. Või vähemalt naised said. Enamus meestest eelistas pealt vaadata (või posti mängida).
Üle pika aja sai ka pudelimängu mängitud. Paljud ülesanded olid sellised, mida rõõmuga täitnud oleks, aga nagu ikka, jäi pudeli ots minu peale siis, kui oli selline ülesanne, mis minu jaoks raske oli.
Kui enamus juba magama läinud oli, võtsime ette väikse jalutuskäigu mere äärde ja pärast tegime sellele aiandusühistule lausa tiiru peale. Polnudki ammu sellisel kellaajal õues ringi konnanud (kuigi ega praegu erilist vahet ju ei ole, et kas kell on seitse õhtul või neli öösel).

See oli tõesti night to remember :) Aitäh kõigile!

Ootan juba...

Jõule muidugi :) Sel aastal on täitsa tõeline ootus hinges (mis siis, et kõigile pole veel kingitust suutnud välja mõelda ja õue vaadates võiks arvata pigem, et on novembri algus mitte detsembri keskpaik).
Täna käisin puukoolis ja ostsin endale jõulupuu ära. Seekord siis jällegi nulg. Varsti kaunistan ta ära ka.
Ah jaa, kas keegi teab, milline piparkoogitainas hea on? Mul on plaanis järgmisel nädalavahtusel piparkooke teha. Aga seda siis Võrus. Selle ahjuga, mis mul siin on, me kahjuks jätkuvalt ei mõista üksteist päris hästi...

Muide, selles, et lund ei ole, on üks hea asi ka - jalgrattaga sõitmiseks on ilm üsna sobiv. Kuigi ma leian, et see päris normaalne ikkagi ei ole, et detsembri keskel jalgrattailm on. Peaks siiski nagu suusailm olema. Loodetavasti see vanarahva ütlus - ega tali taeva jää - peab ka sel aastal paika (soovitavalt enne jõule :p).

Aitäh!!! :)

Sain täna nii kena üllatuse - postkaardi :))) Suur suur aitäh, V. Tervitan teisi ka ja saadan sulle vastu kallistused ja head soovid.

P.S. Lumega tundub hetkel kehvasti olevat, aga ehk tuleb veel.

Jõuludest

Mõtlesin, et võtaks kah natuke jõulude teemal sõna.
Tartu on igal juhul jõuluehtes. Minu kodu veel ei ole. Minu jaoks on natuke vara veel. Ja kuuske pole ma ka veel toonud, aga see on varsti plaanis. Ikka puukoolist, et vanaisa saaks selle kevadel oma metsa istutada. Muide, kui kedagi veel huvitab teema plastmasskuusk vs päris kuusk, siis mina ütlen, et igal juhul päris kuusk. See plastmassist kuuselaadne moodustis ei asenda mitte mingil juhul looduslikku kuuske ja seda tunnet, mida see loob. Ja eriti hea on, kui saab metsaomaniku loal ise kuuse välja vaadata kusagilt sellisest kohast, kus see nagu nii ette jääks või eriti kõrgeks ei kasvaks (kraavi kaldalt, elektriliini alt, suurema puu varjust jne).
Aga ilm kahjuks ei meenuta sugugi seda, et detsember käes on. Samas... täna oli päris hea jälle rattaga sõita :) (kuigi see reaktsioon, mis töökaaslasel oli, kui ma töölt ära minema hakkasin, oli veider... ma ei saanudki täpselt aru, mille peale ta naerma hakkas (ja mitte tavapärast ha-haa-naeru vaid ikka kohe südamest), aga igal juhul võrdles ta mind jõulukuusega... nujah, ikka tore, kui inimstele naeratuse näole tood või kuidas :P)
Ah jaa... kuuskedest veel natuke. Iga asja juures on mõõdukus hea, nii ka kuuse kaunistamise puhul. See kuusk, mis Atlantise ees on, on minu jaoks natuke liiga värviline ja liiga tihedalt erinevaid asju täis (kuigi pärast ma avastasin, et see kaunistus muutub... mõned olid päris ok, aga siiski...) ja liiga palju erinevaid värve.

Ülemaganud

Tänase päeva magasin ma praktiliselt maha. Või noh, vähemalt valget aega ma eriti ei näinud. Aga eks ma sain suht hilja magama ka. Sest eile oli suur ärasaatmispidu. M. sõidab tagasi koju, kus ta üle kolme aasta käinud ei ole. Aga ta üritab tagasi tulla (kui bürokraatiamasin võimaldab).
Aga natuke siis eilsest. Päris suur ja huvitav seltskond oli koos. Ja päris mitu inimest, keda ma esimest korda nägin. Nende seas ka see noormees, kelle soovitusel M. Eestisse üldse sattus. Ja tuli välja, et see noormees õpib keskkonnatehnoloogia doktorantuuris ja on pärit Saaremaalt. Lisaks olid seal veel paar baski meest, keda kuulates tuli tõdeda, et ladina-ameeriklased ei räägi kiirest, baskid räägivad (ka inglise keelest oli suht raske aru saada, nende hispaania keelest aru saamine oli minu jaoks täiesti lootusetu ettevõtmine). Ja olgugi et M. ära läheb, tuleb välja, et Tartus on veel kolumblasi, eile oli Wildes igastahes esindatud kogu Tartu kolumblaste populatsioon. Kokkuvõtteks oli tore rahvusvaheline istumine, mõningad läksid pärast veel edasi, aga mina loobusin... kodu ja voodi tundusid sel hektel juba liiga armsad kohad olevat.

Oled sa targem 5. klassi õpilasest?

Kuna mõni aeg tagasi ilmus netis uudis, et Ameerikas leidub lauljaid, kes arvavad, et Euroopa on riik, siis jõudis ka minuni see link, kus saab mängida seda viktoriini, mille nimeks on Are you smarter than a 5th grader? Mõningad küsimused on tegelikult üsna rasked, kuna keskendutakse peamiselt ikkagi USA-le (eriti geograafia ja ühiskonnaõpetuse rubriigis), aga siiski õnnestus mul see ära teha :) Päris mõnus meelelahutus tegelikult.
Aga ameeriklaste teadmiste kohta ütleks veel niipalju, et youtube'i videot selle salvestuse kohta vaadates jääb siiski mulje, et see laulja on siiski suht erandlik oma "hiilgavate" teadmiste poolest, sest publikut läbis tema vastuste peale naerukahin (või siis oli põhjus selles, et neile näidati suurt silti "naer").
Tegelikult oleks päris huvitav, kui mõni meie praeguste õppekavadega tuttav olev inimene seda viktoriini Eesti konteksti mugandaks (eriti just nende kohalike küsimuste poolest), siis saaks tõepoolest testida, et mida me veel koolist mäletame.

Detsember

Koos detsembriga on vähemalt siin Lõuna-Eestis ka ilm talvisemaks läinud. Eile näiteks tegime lumeingleid (Tartu kesklinnas Emajõe ääres, lähedusses olid mõned taksod, nende juhid võibolla nägid). Ja täna nautisin terve tee Võru poole sõites kaunist talvemaastikku. Kuna sõitsin üle pika aja bussiga Võrru, siis sai ikka korralikult vaadata (autoga sõitmisel on see viga, et kui ise roolis oled, ega siis ju liiga pikalt ümbrust piiluda saa). Teeäärseid metsi vaadates tabasin ennast mõttelt, et kas see mets oleks hästi läbitav või ei (nii kui metsa nägin, tuli ajujaht silme ette :p). Kusjuures Põlva ja Võru vahel oli tee ääres üks hirv ka, jäi veel kenasti metsa serva seisma, et teda paremini vaadata saaks.

Söömingud

Tänu üllatuskülalise saabumisele Tartusse (kuigi nagu ma aru sain, olin ma enam-vähem ainus, kes ei teadnud sellest visiidist) on sagenenud ühissöömaajad. Või kui nüüd päris täpne olla, siis sel nädalal (st siis eile ja täna) on T juures (kus üllatuskülaline V praegu resideerub) õhtuti süüa saanud. Mis nii viga :) Meeldiv seltskond ja hea söök - elu nagu hernel.
Ja T kassiga oleme ka nüüd tutvuda saanud. Selline väike armas mürgeldis. Kõik krõbisev ja/või ümmargune sobib mängimiseks (kaasa arvatud mandariinid) ning loomulikult on heaks närimisobjektiks varbad.

Pikk ja tore nädalavahetus

Reede õhtul peale tööd panime Saaremaa poole ajama. Viljandis tuli teha toiduhankimise hädapeatus (kuna keegi meist Viljandit eriti hästi ei tundnud, siis tuli meil leppida Maximaga, mis tee peale jäi). Toiduvarud täiendatud, saime teekonda jätkata. Seekord oli teel ees munejaid natuke vähem kui viimase saares käigu ajal, aga neid siiski oli. Virtsu sadamasse jõudes avastasime, et olime ühe auto võrra liiga hiljaks jäänud, muidu oleks otse tallinlaste auto järel sabas seisnud. Aga saime koos samale praamile ning uurisime veel ühiselt kohale jõudmise juhiseid. Saarele jõudes lasime pealinlaste auto ettepoole, et ei peaks ise ninapidi juhistes olema. Lõpuks leidsime ka õige teeotsa üles, mis meid L maja juurde viis. Seal tuli läbida enne väike julguseproov enne kui majja saime (maja valvasid väiksed, aga kõva häälega koerad). Mina vihma käes seista ei tahtnud, seega läksin lihtsalt koertest mööda. Lõpuks jõudsime kõik tuppa ning ka saunalised tulid meie sekka ja saimegi kartuliputru ja seenekastet, millest meie auto rahvas vist terve tee unistanud oli. Ja vaatamata sellele, et järgmine hommik tõotas alata vara ja päev pikk tulla, istusime me siiski päris tükk aega üleval. Ja isegi pärast seda, kui magamisasemed tehtud ja teki alla poetud sai, oli vaja veel natuke jutustada ja itsitada :)
Vastupidiselt reedesele suht pahale ilmale oli laupäeval fantastiliselt ilus ilm - päike paistis, taevas oli pilvitu, maa härmas. Ja nii me siis sõitsime jahi kogunemise kohta, panime nimed kirja (mõned panid telefoninumbri ka) ja peale mõningast ootamist ja lühikest reeglite selgitamist kamandati meid autokasti. Seal autokastis sõites tuli järjekordselt selline sõjapõgenike tunne peale (meenus mõne aasta tagune sõit Abrukale :p). Ja nii me siis jõudsimegi metsa serva, sumpasime läbi lompide ning lõpuks pandi meid paika ning jaht algas peale. Esimeses ajus tekkis mingi hetk väike segadus selles osas, et kus suunas me ikkagi liikuma peame, aga õnneks jõudsime ikkagi teele välja (vahepeal tegime mõnede inimestega omavahel väikse ümberreastumise). Teine aju oli paremini organiseeritud - meid pandi paika sihi peal ja enne iga kraavi tehti rivistus, et kõik üle lugeda. Seekord nägime loomi ka, aga need loomad pääsesid. Kolmanda aju maastik oli päris väsitav - aina kraavid ja mättad ning siis sain ka oma jala märjaks (esimeses kahes ajus olin suutnud kuivaks jääda). Aga kolmandas ajus saadi üks hirv kätte ka.
Jaht peetud läksime tagasi L juurde, kus saun juba ootas. Saunas käidud, sättisime ennast Sõrve poole minema, sest saarele mineku peapõhjus - suur ühissünnipäev - ootas meid seal. Saime süüa (peale mõningast ootamist, aga asi oli seda väärt), juua (mõned inimesed tegid huvitavaid eksperimente, näiteks jooki nimega "Püha issand", tantsida (Macarena on lahe), lobiseda, naerda ja kui viimased meist magama läksid, oli juba pühapäev päris mitmendat tundi käes.
Hommikul sõime ja lobisesime ja naersime veel ning siis oli aeg ka meil kodu poole liikuma hakata (meie auto oli viimane). Kuivatusse jõudsime umbes pool neli. Saba polnud väga pikk, aga liikus aeglaselt. Varsti saime teada ka põhjuse - tuul oli Viire jaoks jälle natuke tugev ja see pärast ei pandud autosid Viire ülemisele tekile. Seega veetsime Kuivastus umbes 3,5 tundi, seitsemesele praamile mahtusime lõpuks (ja seda ka suht napilt, nii umbes 3-4 autot mahtus veel peale meid peale). Praam kõigutas ikka päris korralikult, aga üle me jõudsime. Kodutee läks päris normaalselt, üks kits ilmus järsku eikusagilt auto ette, aga tal oli ilmselt kiire ning jõudis ruttu eest ära ka joosta. Natuke peale ühtteist olime lõpuks Tartus tagasi. Ja nädalavahetus saigi läbi.

Verest

J. kutsel sai täna jällegi verekeskust külastatud. Seekord lasin vasakust käest verd võtta, sest see side härib natuke, millega käsi pärast kinni seotakse ja paremat kätt on üldiselt vaja rohkem liigutada. Aga ei tea, kas asi oli vasakus käes või milleski muus, aga minu veri arvas kehast lahkumisest natuke teisiti kui mina - ei tahtnud üldse välja tulla sealt veenist. Õed muudkui käisid ja kohendasid seda nõela, sest masin piiksus kohe kui verd kätte ei saanud. Lõpuks sai see kotike siiski täis.
Nüüd olen jälle natuke veretum, aga rahul :)

Minu kohta ütlevad tähed järgmist..

Pöörake tähelepanu sõnapaarile shy and reserved... nagu ma ikka ütlen - ma olen vaikne ja tagasihoidlik :p

Tegus

Vaatan, et päris pikk vahe sisse tulnud kirjutamises. Mitte et mul millestki kirjutada ei oleks, aga järjekordselt ei jõua kuidagi selleni.
Millalgi Maailmaparandaja kirjutas sellest, et helkurid muudkui tema juurest jalga lasevad (ei viitsinud praegu konkreetset postitust üles otsida), mina avastasin ühe koha, mis ka helkureid neelab - hommikune linnaliinibuss. Ühe helkuri ma eelmine talv sinna kaotasin, nüüd läks teine ka (või noh, mujale ta kaduda ei saanud, kui hommikul oli olemas ja lõunale minnes avastasin, et enam ei ole). Ja miskipärast kaovad helkurid kogu aeg ühe jope küljest...

Aga jah, kuna sel nädalal on olnud üsna püsiv lumikate, siis pole ma sel nädalal rattaga liigelnud, vaid kasutanud vaheldumisi autot ja ühistransporti (olenevalt vajadusest) või siis üldse jala kõndinud. VU blogi ühes kommentaaris ma juba mainisin, et üks buss millega ma liigelda tahtsin, ei tulnudki, kuigi oli sõiduplaanis kirjas. Kuna minu meelest on selline asi täiesti lubamatu, saatsin järgmisel päeval sellekohase meili GoBusile. Aga mingit vastust ma seni saanud ei ole (mitte et see mind üllataks).

Neljapäeval kutsuti mind kaasa ühele nn rahvusvahelisele kokkusaamisele, kus tegelikult olid lõpuks üle poole kohalolijatest hoopis eesti tüdrukud. Aga lõbus oli. Üks tüdruk tellis chillijäätist ja seda anti kõigile maitsta, mulle ei meeldinud (liiga vürtsikas minu maitse jaoks). Ja selle õhtu tulemusena on mul Lambada sõnad koos duuridega :p

Täna olen ma tubli olnud, kõik mis plaanis oli, sai tehtud (ise olen rahul :D). Eile õhtul olime ka tublid ;)

Kolmesajandamas

Kõigile neile, kes leiavad, et Eestis on jubedaid poliitikuid, siis siit saate näha videot ühest intsidendist, mis leidis aset Venetsueela presidendi ja Hispaania kuninga vahel. Seda tüüpi vaadates tunduvad Eesti poliitikud lausa viisakuse ja demokraatia võrdkujud :p

Sellest Chavezist olen ma viimasel ajal üht koma teist kuulnud, kuna üks minu lõunasöögikaaslastest on Venetsueelast.

Täna tuli lõunalauas teemaks ka see, et eesti naised abielluvad välismaalastega. Üks seletus, mis välja käidi oli selline, et turg on avanenud ja eesti mehed ei suuda konkurentsis püsida :p:p:p Teine hea teooria oli see, et kõik eesti mehed võiksid abielluda välismaalasest naisega ja eesti naised välismaalasest mehega ja eestlasi oleks kohe kaks korda rohkem :)

P.S. See postitus siin on kolmesajas.

No brakes

Olgugi, et lumi jätkuvalt maad katab, otsustasin ma täna hommikul, et on veel vara helkurvest ja kiiver talvekorterisse panna ning läksin jalgrattaga tööle. Ja ma polnud ainus rattur muide. Hommikul nägin nelja ratturit veel. So I'm not the only crazy one :p Aga tegelikult oli täitsa normaalne sõita. Kuna füüsiline koormus on ju ikkagi suurem kui kõndides, oli palju soojem. Tegelikult üks väike probleem oli, aga see ei tulnud mitte külmast. Nimelt loobusid mu ratta tagumised pidurid töötamast. Või õigem oleks olnud nende kohta öelda mitte pidurid vaid aeglustid, sest ilmatu pika pidurdusmaa peale sai lõpuks ratta seisma ka. Aga kui oli vaja natuke äkilisemalt seisma jääda, tuli appi võtta esimesed pidurid. Esimesel katsel olid need natuke liiga äkilised, aga pärastpoole sain õige tehnika selgeks. Sellegipoolest leidsin, et tagumised pidurid oleksid siiski head ning põikasin peale tööd Rademarist läbi. Seal üks noormees putitas asja natuke ja nüüd võib jälle pidureid piduriteks nimetada :)

Ja täna tuli järjekordselt tõdeda, et mõnikord tahavad inimesed oma muredest rääkida just sellisele inimesele, keda nad suht põgusalt tunnevad.

Muide... kuna mõningad inimesed avastasid suvel netist ühed teatud mudamaadluse pildid ja täna lõuna ajal need jutuks tulid ning ma veel ühele inimesele lingi edastasin (ta muide alguses arvas, et teised teevad nalja :p), on see link otsaga Venetsueelasse jõudnud. Irw.

Ennustuse tulemused

Nii, ennustamiseks ettenähtud aeg on nüüd läbi saanud. Teeme siis väikse kokkuvõtte.

Kokku hääletas 13 inimest, kes andsid kokku 30 häält (seega igaüks päris kolme häält ei andnud).

Kõige enam hääli sai perek K. - 6 häält (nende poolt hääletas 46% hääletanutest);
Järgnes L., kes sai 4 häält (30% hääletanutest andis oma hääle talle);
3 häält said P.H., P.L., R. ja T.T. (23% andsid neile hääle).

Nüüd jääb üle vaid pronksibeebi ära oodata, siis on näha, kui head ennustajad me oleme :)

Veel üks kontsert

Sel nädalal olen ma kultuurne olnud - teisipäeval oli Noorkuu kontsert, eile käisin Jääboilerit kuulamas. Nad ise ütlesid, et pole 2 aastat esinenud... mina nii täpselt ei mäletanud, aga sellest oli tõepoolest juba päris kaua aega möödas, kui ma neid viimati kuulamas käisin. Aga seekord olid nad ilma Söödita (varasemalt on nendel kontsertidel, kus mina käinud olen, olnud nii InBoil kui ka Sööt laval koos teiste pillimeestega). Teistmoodi oli ka see, et sel korral me istusime kontserdi ajal (mis teha, vanadus :p).
Kontsert ise oli hea. InBoil rääkis vahele rohkem juttu kui tavaliselt, mis mulle isiklikult meeldis. Eriti viimane lugu sellest, kuidas ta oli võhivõõrast aknast pea sisse pannud ja teatanud, et mees, kes kitarril Patust mõtet mängib, võtab ühe duuri valesti. Ja Patust mõtet lasi ta rahval laulda. Mitte küll tervet laulu, aga suurt osa sellest. Mulle meeldib, kui rahvas laulma pannakse. Ja sellistel kontsertidel on õnneks ka selline rahvas, kes laulab :)

Ja pärast kontserti istusime natuke kohvikus. Mina ei teadnudki varem, et endisest Bistroost on saanud kohvik Kapriis. Aga pontsikud on neil alles :p (me küll ei proovinud, aga menüüs olid olemas). Ja muide, kui te tekib tahtmine ettekandjat segadusse ajada, siis esitage tellimus ära ja vahetage kohti. Meie ettekandja oli lõpuni täiesti segaduses.

Esimene lumi

Täna sajab lund. Esimene kord selle sügise jooksul. Ilmselt ta sulab varsti ära. Tegelikult ma ei tahaks veel ratast talvekorterisse panna, aga lumega oleks natuke liiga riskantne sõita. Seega loodame, et püsiva lumekatteni läheb veel aega. Ja autol pole ka nagu nii veel talverehve all (järgmine nädalavahetus ilmselt saavad alla).

Esimese korruse "rõõmud"

Eile hommikul ärgates avastasin, et keldris on ilmselt järjekordselt ummistus, ega muidu poleks reovesi mulle jälle tuppa tungida tahtnud (natuke rohkem kui kolm aastat tagasi juhtus samasugune asi). Hooldusfirmale helistamine oli tulutu - ainus, kelle häält ma sealt kuulsin, oli tädi, kes teatas, et telefon millele te helistate, ei vasta hetkel. Ja nii rohkem kui tund aega järjest (kuigi peale kaheksat võiks ju ometi keegi vastata, aga ei). Siis aga läksin vaatama, kui kõrgele see vesi juba tõusnud on ka ning avastasin oma üllatuseks, et vahepeal oli ummistus kadunud - vesi oli läinud, järel olid vaid haisvad randid. Küürisin siis need puhtaks ja läksin ära tööle. Õhtul koju tulles olin moraalselt valmistunud selleks, et reovesi mulle ukse peale vastu tuleb. Õnneks seda ei juhtunud ja siiamaani pole rohkem probleemi olnud (ptüi-ptüi-ptüi).

Tähelepandamatu jalgrattur

Mida mõtled sina, kui näed inimest helkurvest seljas ja jalgrattakiiver käes? Mina mõtleks, et ta liigub ringi jalgrattal. Aga ilmselt kõik inimesed nii ei mõtle. Vähemalt täna juhtus selline asi kahel korral.
Esiteks pidime ühe ametnikuga minema linnast välja ühte planeeringuala vaatama ja kui me parkla poole sammusime (mul oli vest seljas ja kiiver käes), küsis ta, et kas lähme tema autoga. Hmm.... linnast välja sõite ma üldiselt rattaga ei tee ja täiskasvanud meesterahvad pakikal ka ei vea... nii et vastasin "jah".
Ja õhtul kui kontorist koju minema hakkasin, rääkis üks inimene minuga ca 10 minutit sellest, kuidas ma peaks riietuma, et mitte märjaks saada ja siis äkki avastas, et oi, kas ma olen rattaga. Ma ei saa aru, kas ta tõesti mõtles, et ma käin helkurvestiga lihtsalt niisama??? Vahepeal on meeste mõttemaailm ikka väga veider...

Noorkuu ja Birgit

Kui ma pühapäeval Tantsud tähtedega saate vahepala kuulasin, mida esitas Noorkuu, oli mul hea meel, et pilet nende kontserdile juba mõnda aega rahakotis kükitas. Ja ma ei pidanud pettuma. Tänane kontsert oli tõesti hea. Ei jää muud üle, kui tõdeda, et kõige parem muusikaline instrument on siiski koolitatud inimhääl. Lausa hämmastav, mida kõike on võimalik häälega ära teha. Kui poleks ise näinud, et neil seal saateansamblit ei ole, siis poleks seda mõne loo puhul vist küll uskunud. Aga ühest asjast oli mul natuke kahju - et see oli selline inimesed istuvad toolide peal ja kuulavad kontsert. Mõne loo puhul tekkis küll tahtmine ennast pisut rohkem liigutada. Kuigi me niigi liigutasime ilmselt pisut rohkem kui teised ümberringi. Ja eestlased on ikka tagasihoidlikud küll... kui kutsutakse lavale, siis võiks ju ometi minna...

Aga mis ma siin ikka heietan, parem minge kuulake ise, kel vähegi võimalust on, sest kontsert on seda väärt (L. oli ka rahul, et ta kontserdile tuli, nii et mina polnud ainus vaimustunu)!

Huumorit

Sain eile sellise lingi. Mõningad pildid on päris naljakad. Aga ettevaatust kasutamisel - on oht, et jäädki järgmist ja järgmist ja järgmist klõpsima...

Üle vaadatud

Eile käisin Sinilinnuga ülevaatusel (märkamatult oli eelmisest juba aasta mööda läinud). Eelmisel aastal öeldi mulle, et üks tagumise numbrilaua tuli ei põle ja tulekustutit võiks lasta kontrollida. Millalgi septembrikuu jooksul jõudsin ma sinnamaale, et see numbrituli sai korda (aga see polnud üldse mitte nii lihtne, et vahetad lihtsalt pirni ära... kuna kruvi oli suht roostes, oli tükk nokitsemist enne kui üldse pirnini pääses... aga minu tubli isa sai sellega hakkama). Eelmine nädal otsustasin lõpuks tulekustuti ka üle vaadata lasta. Ja nii ma siis teatasingi eile, kui ülevaatuse onu küsis, et kas tulekustuti on olemas ja kontrollitud, et just lasin kontrollida. Selle peale teatas onu üllatunud, et oi te olete ette valmistunud... isegi mehed ei valmistu ülevaatuseks ette. No mis seal ikka, ju ma olen siis erand :p Aga seekord tehti märkus, et üks kabariittuli on läbi. Eh, autol võiks ju olla mingisugune tuluke armatuuril, mis näitab, kui mõni pirn läbi on... ma ju autost ise ei näe, et see läbi on. Sellegipoolest sain templikese tehnilisse passi, et ülevaatus läbitud.

Oktoobrilaste sünnipäev

Umbes laupäeva keskpäeval hakkasime päälinna poole sõitma. Vaatamata mõningastele kahtlustele leidsime ka S-i maja ilusti üles ja saime temagi kaasa võtta (koos õuntega :p). Mõne aja pärast tekkis mõte, et peaks väikse sissepõike Põltsamaale tegema. Külastasime kohalikku Maximat. Hädavaevu suutis Man müüjale selgeks teha, et meile pole vaja 3377 moosipalli, T-le piisab ühest ka.
Enne Tallinna jõudmist täiendati veel külaliste nimekirja. Ja avastasime, et värviliste kaunistustega rekka taga on palju toredam sõita kui igava sõiduauto taga. Ja lõpuks, peale teist boksipeatust ja väikest tutvumist mõningate pisikeste tänavatega, jõudsime õigesse kohta.
Kõigepealt kallistuste-õnnitluste tuur ja siis edastasime Manile kuninga läkituse :p Vajalikud asjad kaasa ja nii me teele asusimegi. Sügisandide korjamine, mälumäng, seebimullid, imeline duett, väike Kaera-Jaan, pisut lõbutsemist mänguväljakul ning viimaks varandus. Mulle tundus, et Man oli rahul sellega, et me tema pärast nii palju vaeva näinud olime :) Igal juhul oli tore ja lõbus jalutuskäik (ma ei tea, kes sellega hakkama sai, aga tänud sellele, kes ilmataadiga asjad korda ajas). Ja nagu värskes õhus ikka juhtub, oli kõht vahepeal suht tühjaks läinud, aga õnneks sai varsti süüa. Mulle tundub, et sellest on vist päris kaua, kui viimati sai niimoodi laua taga istutud... enamasti on ikka sünnipäevad rootsi laua stiilis. Igal juhul sai süüa-juua, laulda, tantsida, igasugu teemadel vestelda jne.
Pühapäeval vaatasime telekat (kui see lõpuks aru sai, et ta ei ole raadio ja peaks ikkagi pilti ka näitama) ja siis otsustasime, et lähme loomaaeda. Ma polnud seal niiiii ammu käinud. Mõningad loomad olid endale küüntest rüü vms teinud või kuidagi muud moodi ennast nähtamatuks muutnud. Aga oli ka piisavalt palju nähtavaid loomi. Pärast ringkäiku loomaaias olid kõhud tühjad. Esiteks proovisime õnne seal söögikohas, mis kohe loomaaias asub, aga kuna seal oli ilmselge tööjõu puudus ja meid ähvardas näljasurm enne kui üldse mingit lootust tekib süüa saada, siis me otsustasime kusagilt mujalt süüa otsida. Kuna kohalikud armeenia šašlõkki proovida ei julgenud, maandusime lähimas kaubanduskeskuses. Ja kujutage ette - keset Tallinna linna leidub koht, kus kaardiga maksta ei saa. Hämmastav! Aga oma pitsa saime lõpuks kätte. Maitses hästi. Siis otsustasime ka üle vaadata selle koha, kuhu me ilmselt märtsis appi kolima tuleme ;) Päris kena roheline oli teine. Ja minule ikkagi meeldis see rebane seal maja ees, ta nägi liiga armas välja, et marutaudis olla. Tundus lihtsalt natuke näljane.
Lõpuks jõudsime oma seiklustega päälinnas ühele poole ja hakkasime tagasi Tartu sõitma. Aeg-ajalt tuli teises reas vastu ühtlane tulede voog... tundus, et me sõidame vastuvoolu. Tänu sellele tulede voole oli väga raske mööda saada 70-ga ees venivatest autodest... pidi lihtsalt ootama ja lootma, et nad siis kas kuhugi ära keeravad või et juhtub ime ja sirgel teelõigul ei tule ühtlast tulede rivi vastu. Paar korda seda isegi juhtus. Nii et jõudsime ikka veel pühapäevase päeva sees Tartusse. Ja L. jõudis lausa täpselt selleks ajaks koju, kui vaja oli.

Ennustusvõistlus

Kui te tähelepanelikult mu blogi uurite, märkate, et siia on tekkinud üks küsimustik. Selle küsimustiku taust ulatub vist isegi kevadesse, kui meil mõnede inimestega tekkis arutelu, et kes kambakesest võiks saada pronksibeebi. Ja täna hommikul tekkis mõte, et uuriks, keda teised pakuksid :p

P.S. Vastusevariantidesse on kaasatud nii meessoost kui naissoost isikud.

Jälle kord Illekas

Mõnikord langevad asjaolud veidral kombel kokku ja sellest tulevad välja huvitavad tulemused. Ja medalil on alati kaks poolt - asjal, mis esialgu tundub olevat untsu läinud, võib olla ka positiivne tagajärg.
Igatahes sai eile üle pika aja jälle Illekas käidud. Mõned asjad ei muutu vist iialgi - jookide suhteliselt kehva valiku tulemusena sain ma kraanivett sidruni ja jääga.... täpselt nagu vanasti :) Oi neid aegu ammuseid... vanad ajad tulid seal istudes meelde. Ja aeg-ajalt tüütasin oma heietustega ka oma vestluskaaslast. Aga tegelikult oli Illekas oleku põhjuseks mitte vanade aegade meenutamine vaid salsapidu. Kohal oli nii proffe kui ka algajaid (nagu näiteks mina). Üldiselt oli täitsa mõnus pidu.
Ja tuleb välja, et tehnikaga on sama lugu nagu raamatutega - kui mingi raamtu lugemiseks peaks inimene olema teatud arengutasemel, siis tehnika puhul on sama lugu ilmselt teatud funktsioonide kasutusoskusega :p

Raindrops are falling on my he...lmet

Tän oli järjekordselt üsna soe, mõnus sügisilm. Koos väikse vihmasabinaga. Üks neist sabinatest oli parasjagu ka siis kui ma töölt koju sõitsin. Nagu öeldakse - pole olemas halba ilma, on vaid ebasobiv riietus. Keep on aga vägagi sobiv vihmariietus, eriti rattaga sõites (kuigi on ka ilma selleta ja palju tugevamas vihmasajus rattaga sõidetud, aga siis ligunesin kontideni läbi ka). Ainult püksid said märjaks. Ja sillal seisvatest autodest mööda sõita on jätkuvalt tore. Tekkis tahtmine neile lehvitada :p

Feel the rain on your skin, no one else can feel it for you...

Naeratage sõbrad, elu on ju ilus :)

Külm on

Minu kodus avaldus selle nädala alguses veider nähtus - ühe toa radikad on soojad (loomulikult selle toa, kus ma kõige vähem viibin) ja teise toa ja köögi radikad jääkülmad. Alguses mõtlesin, et ehk lähvad teised ka. Eile õhtul leidsin, et see pole enam normaalne. Kuna mul eile polnud aega sellega tegeleda, helistasin täna õhtul ühistu esinaisele. Mingi hetk käis ta siin, katsus radikat (mis ta arvas, et ma pada ajan või?) ja ütles, et üheksandal tuleb radikaid õhutada ning lahkus. Sellest on vähemalt 1,5 tundi möödas. Tuba on endiselt külm.

Kesknädalane* paadisõit

Eile käisime Emajõel sõitmas. Tegu ei olnud päris niisama lõbusõiduga, vaatasime miljööväärtuslikke alasid (muinsuskaitse esindaja oli ka meiega kaasas). Põnev sõit oli, nägi asju natuke teise vaatenurga pealt. Ja see mees, kes paati juhtis, oli tõsine vana kooli mees. Kuna mina olin ainuke naisterahvas seal seltskonnas, siis sain kõrgendatud tähelepanu osaliseks. See seisnes laulmises ja suupilli mängimises (viimase saatel hakkas tema koer uluma). Kuna üks meie paadiretkel osalejatest saabus hiljem, kuulsime vahepeal poliitilisi ja muid elulisi mõtteavaldusi. Ja pärast seda, kui me õnnelikult maa peal tagasi olime (arvestades paadijuhi olekut, ei olnud osad inimesed selles õnnelikult tagasi jõudmises vist väga kindlad... ja mõningad sadamas seisnud paadid ei olnud ka ilmselt eriti õnnelikud meie maabumise üle), hakkas ta anekdoote rääkima. 3-4 anekdooti tuli jutti ja oleks rohkemgi tulnud, aga meil oli vaja ära minna.

*Selle sõnaga seoses tuleb meelde, et paadikapten oletas mingil põhjusel, et ma Savisaare pooldaja olen... sellise seose peale olin ma suht hämmingus.

Nädalavahetuse ringvaade

Reedel käisin ma peale tööd vesivõimlemises (eelmine reede käisin vesispinningus). Ma ütleks et väsitas rohkem kui süvaveeaeroobika või vesispinning. Põhiline mure oli ennast vee peal hoida, kui tehti samasuguseid harjutusi nagu süvaveeaeroobikas (kus on keha ümber vöö, mis vee peal hoiab). Aga tegelikult oli päris mõnus. Eks näis, kummas ma regulaarselt käima hakkan. Võibolla teen üldse vaheldumisi ühel nädalal ühte ja teisel teist...
Pärast läksin pikapaju punkrisse (ehk siis L ja J juurde), kus võis muude külaliste seas kohata külalist kaugelt saarelt - Maailmaparandajat :) Tegime süüa, vaatasime filmi ja filmile vahelduseks ka galashowd, kus nägi nii mõndagi tuttavat nägu/kukalt. See saate vaatamine läks kohati üsna ülemeelikuks :p Pärast vaatasime filmi lõpuni ja siis lobisesime suht kaua... magama sain vast nelja paiku.
Järgmine hommik ma väga kaua magada ei saanud. Nii üheksa paiku tuli ennast voodist välja ajada, et jõuda õigeks ajaks korp! Sakala hoonesse. Seal käisid juba ettevalmistustööd koosolekuks. Erakonna Eestimaa Rohelised Tartu linna ja Tartu maakonna piirkondlike üksuste moodustamise ja neile üksustele juhtkonna valimise koosolekuks kui nüüd täpne olla. Mina veetsin põhilise osa kogu ajast mandaadis. Alguses võtsin kohaletulnutelt allkirju, aga siis pandi mind arvuti taha, kus olid liikmete isikukoodid, mida me siis kontrollisime. Aga nagu te teate, ei ole mina ja tehnika kõige parema teineteisemõistmisega ning ka nüüd tuli tihtipeale kutsuda kohale arvuti omanik, kes mu hädast välja aitas. Ja kui alguses oli hirm, et maakondlik üksus saab küll moodustatud, aga linna oma ei saa (sest hääletama pidi vähemalt 50% piirkonna liikmetest), siis tänu mõnede inimeste üleinimlikele pingutustele saadi kvoorum kokku ja asi ära tehtud. Pärast tähistasime seda ka natuke erakonna Tartu kontoris.
Hiljem õhtul käisin veel pikapaju punkris, kus me L-ga üritasime veenda arvutit plaati kirjutama, aga lõpuks tuli meil alla anda. Lobisesime siis veel natuke igasugu asjadest, aga Vässu võttis muudkui võimust ja eile ma väga pikalt ei olnud. Kuigi lugedes seda, et Maailmaparandaja ainult tänu üleinimlikele pingutustele bussile jõudis, mõtlen ma, et ehk oleks tulnud varem lahkuda...

Õppida, õppida, õppida

Nüüd ma nurisen natuke mõningate (minu arvates) tobedate asjade üle, mida eesti keeles ei ole, aga mis esinevad mõnedes teistes keeltes.
1. Misjaoks peab olema sõnadel sugu? (kuidas saab rand või raamat või aken olla mingist soost... aru ma ei mõista)
2. Milleks on vaja mingit artiklit sõna ette? Miks ta ei või niisama rahulikult lihtsalt sõna olla?
3. Miks peab eestikeelsele sõnale "olema" olema mitu vastet teises keeles? (hispaania keeles näiteks on lausa 3 erinevat vastet ja 2 neist lähevad mul kogu aeg omavahel sassi)

Ilmselt pole raske selle jutu peale järeldada, et ma käisin täna hispaania keele tunnis ja et polnud kõige kergem tund. Esiteks nõretas mu kodune töö vigadest (ja tagatipuks anti seda lugeda ka ühele teisele hispaania keelt emakeelen rääkivale inimesele) ja teiseks tegin ka tunnis vigu (põhimõtteliselt neid samu). Põhimõtteliselt võin kokkuvõtteks öelda, et ma tean, et ma midagi ei tea. Aga mul on plaanis õppida. Sest ma tahan seda keelt selgeks saada.

Kes ütles, et jänesed on lollid?

Minu jänes näiteks õppis ära selle, kuidas puuri uks lahti saada. Kui ta hommikul veel istus kenasti puuris kinni, siis õhtul kui ma koju jõudsin, kükitas mu kallis koduloom pliidi kõrval, endal süüdlaslik nägu peas. Ja vähemalt polnud ta seekord nii ülbeks läinud, et oleks koridori läinud või kui oligi, siis tapeeti ta seal närinud ei olnud. Ikkagi hästi kasvatatud :)

Aga nüüd ma pean välja mõtlema mingi mooduse, kuidas see puuri uks kinni panna nii, et Haku seda ise lahti ei saa. Või siis teine võimalus - jätangi ta lahti... Eks näis.

Rüütli raba

Juba suve lõpus sai plaani võetud, et sügisel tuleb rappa minna. Täna käisimegi avastamas Rüütli raba Iisaku külje all.
Pohli oli seal päris palju, mõned tumedamad olid täitsa magusad. Aga jõhvikaid leidus vähem ja M ütles, et need on imelikku värvi ja imeliku maitsega :p Kuna ma ise eriline jõhvikaspets ei ole, siis ei oska kommenteerida seda väidet.
Üldiselt oli see raba natuke liigivaesem kui need, kus ma varem käinud olen. Aga sellegipoolest oli ilus. Üritasime ka sealt rabast Õpetaja soosse jõuda, aga see meil kahjuks ei õnnestunud. Jõudsime hoopis ringiga tagasi sinna parklasse, kus meie autod olid ja otsustasime sõita Iisakusse ning sealt Õpetaja sohu minna. Üleüldse oli seal natsa veider viitade süsteem - laudtee kõrval oli iga natukese aja tagant viidake, mis näitas kuhu minna (nagu seal väga palju võimalusi oleks olnud), aga kui olid mingid suvalised pinnasteed, siis viitasid ei olnud. Üks viit oli üldse tagurpidi võrreldes teistega ning me otsustasime selle vea parandada :p (ei olnud lihtne, aga hakkama saime).
Kokkuvõttes oli väga mõnus pühapäevane matk. Aitäh kõigile matkaseltsilistele!

AHHAA Auras

Eile õhtul oli Auras AHHAA sukelduvate teadlaste öö. Ma pole küll teadlane, aga õnneks liigub Liina teadlaste ringis ja tal oli kutseid üle, seega sain ka mina kaasa minna. Seal olid mõningad lisaatraktsioonid ning kasutada sai kõiki tavateenuseid tervisekeskuse asjadeni välja. Nii et saime torust alla lasta, mullivannis istuda, aurusaunas mõnuleda jne Aga minu meelest kõige vahvam asi, mis sinna spetsiaalselt selle ürituse tarbeks toodud oli, oli tünn terrassil, kus oli soe Surnumere vesi. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu - tõepoolest tõused selles vees automaatselt pinnale. Selleks, et istuma oleks võimalik jääda, pidi kätega pingist kinni hoidma. Lisaks rääkis üks mees, kes on ise Surnumeres käinud, et seal on võimalik lausa vees püstiasendis kõndida. Kunagi peaks kindlasti selle ära proovima.

Ja lisaks muudele atraktsioonidele nägin ära ka kuulsad füüsikud (nagu üks neist ütles, kutsutavad neid kohati AA patareiks :p), päris lahedad tundusid.

Kolmiküritus

Ja sel nädavahetusel siis toimuski kauaoodatud kolmiküritus ehk Maailmaparandaja juubel, Murueide sünnipäev ja VU ametlik ärasaatmise pidu.
Noh, hakkasime siis laupäeva hommikul sõitma Saaremaa poole. Jah, ma tean, oli autovaba päev, aga autos oli ka 5 inimest. Ja mingil veidral põhjusel oli tee täis aeglaseid liiklejaid (alguse statistika tundus eriti hirmutav, lõpuks "pääsesime" siiski 10 auto, 3 bussi ja ühe jalakäijaga), kes mulle ette keerasid/astusid või siis lihtsalt tee peal tigukiirusel liikusid. Aga kohale me jõudsime (väikese ülitäpselt ajastatud peatusega Orissaare lillepoes).
Pidu oli tore. Sai õnnitletud ja kallistatud ja söödud (siinkohal kiitus kõigile kokkadele ja tükeldajatele) ja joodud ja lastud kingisaajatel arvata, kes mida tegi/pani. Mulle tundub, et seekord oli minu asju kõige raskem ära arvata. Aga tundus, et kingisaajad olid muidu kingitustega rahul, mis on alalti kingitegijatele suurim rõõm (minu meelest vähemalt). Ja vaatamata sellele, et Vässu aeg-ajalt kallale kippus, tiksusin mina vist umbes viieni. Siis leidsin, et tuleb ikka magama minna, muidu pole minust täna sõitjat.
Täna hommikul hävitasime järelejäänud sööke (natuke jõudis ka Tartusse minu külmkappi) ning siis tegime väikse külastuse Laisiku korterisse (sest erinevalt minust, ei olnud teised seal käinud). Ma jätkuvalt ei orienteeru eriti hästi autoga Kuressaares, kui tegu pole mõne mulle ammu tuttava trajektooriga... Pärast seda visiiti võtsime suuna Kuivastu poole. Meie suureks üllatuseks ja rõõmuks polnudki pikka praamisaba ja saime ilusti praami peale (Mpsi pettumuseks ilmselt :p). Aga mida jällegi oli, olid tiguliikurid teel (Saaremaal oli neid eriti palju). Kuigi seekord pääsesime kergemalt kui laupäeval, sest skooriks jäi 8 autot (aga viimasele autole, mis Tartus meie ees venis mõtlesime me anda eriauhinda - see on ikkagi midagi ennekuulmatut, kui BMW sul ees linnas 50 tsoonis alla 40km/h-se kiirusega sõidab ja rohkem pidurit kui gaasi vajutab). Üldiselt kujunes tagasisõit meil kohati suht ülemeelikuks... 5 naist kitsas ruumis võrdub igasuguste huvitavate ideede ja naljadega :p

Veel maamõõtmist

Kuna meil jäi esmaspäeval töö pooleli, tuli tagasi minna, et asi ära lõpetada. Ja läksimegi kolmapäeval. Suurepärane ilm - vihma sadas. Jõudsime Elvasse, ikka sadas. Hakkasime mõõtma, ikka sadas. Kogu see nn puhtaks tehtud metsaalune oli võsa täis. Mina olin enamuse ajast aparaadi taga, aga töökaaslane raius võsa, et midagigi näha oleks. Pahatihti ei leidnud ma ikkagi teda selle masinaga üles. Metsas ei saa ju millegi järgi eriti orienteerida seda - kõik puud on ühesugused. Ja lõpuks jäi vihm järgi. Aga metsaalune oli endilselt märg. Väga mitu korda komistasin ma igasuguste rontide otsa, palju ei puudunud, et oleks ninuli lennanud (prismale, mis mul käes oli, kui ma seal ringi kondasin, see arvatavasti meeldinud ei oleks). Aga aparaadi väljalülitamise sain igatahes selgeks lõpuks. Selle eest sain töökaaslase "tubli" osaliseks, aga see oli pigem selline irooniamaiguline (minu meelest). Ja aparaadi maha võtmisega ma ikkagi riskima ei hakanud, jätsin selle töö asjatundjale. Ja imede ime - lõpuks sai meil see võsane ja künklik maa üle mõõdetud. Asjad autosse ja tagasi Tartusse. Seekord ei pidanud isegi ratast tee peal vahetama.

P.S. Sain täna teada ühe huvitava asja. See, kas inimene vingub või pahandab millegi üle, sõltub häälest. Kui on peenike hääl (nagu naistel näiteks), siis vingub, kui on jämedam (nagu meestel), siis pahandab millegi üle. On alles loogika!

Imeline esmaspäev

Kuna meil on hetkel firmas väike maamõõtjate puudus, teatati eelmine nädal, et nüüdsest hakkavad planeerijad ise geoaluse tegemisel koos maamõõtjaga väljas käima (varem käisid ikka kaks maamõõtjat). Ja täna oli minul esimene kord välja geoalust tegema minna.
Hommikul paistis asi suht vesine välja, aga selle aja peale kui me lõpuks Elvasse (või õigemini peaks see maatükk otse Elva piiri taga Käärdi alevikus olema) objektile jõudsime (enne oli vaja käia katastris ja Elva linnavalitsuses), oli vihm järgi jäänud. Hea seegi, sest töökaaslane ei olnud sellest olukorrast, mis seal valitses kohe sugugi mitte vaimustatud. Pool krunti oli kaetud metsaga, ülejäänud ala oli paksu heina täis, mitmeid üksikuid puid ja tee oli ka kenasti heki või muu taolise taimestikuga varjatud. Lisaks sellele asus põhivõrgu punkt sellises kohas, et otse tänavale ei näinud, mistõttu tuli käik päris pikk ning üks seisupunkt asus tänava peal (pidi käll pisike tänav olema, aga liiklus oli minu meelest päris tihe). Seega kulus meil tükk aega enne kui üldse krundile mõõtma jõudsime. Saime nii umbes pool kogu alast mõõdetud, kui töökaaslane teatab mulle läbi raadiosaatja, et aparaadiga on mingi jama. Selgus, et aparaat lihtsalt keeldub sisse lülitumast. Siis ei jäänudki meil midagi muud üle kui asjad kokku pakkida ja tagasi Tartusse sõita. Mitte väga palju maad Elvast Tartu poole hakkas auto järsku väga valjut ja pahaendeliselt kõlavat häält tegema (mitte et see tööauto kogu aeg mingeid veidraid hääli ei teeks, aga see hääl oli hullem kui tavapäraselt...), pidasin kinni ja oh seda rõõmu - tagumine parem rehv tühi. Ei jäänud meil siis muud üle, kui see ratas ära vahetada (õnneks oli tagavararatas ikka terve). Aega läks, aga asja sai ja lõpuks jõudsimegi Tartusse tagasi. Homme või ülehomme tuleb tagasi minna, sest pool objekti jäi ju mõõtmata.

4226

Ja ongi selleaastasel Tartu rattamaratonil käidud. Ja ikka 40 km distants (87 km on siiski liiga palju minu jaoks). Minu põhiline eesmärk sel aastal oli oma eelmise aasta aega (2:30:48.0) parandada. Mingi progress peab ju olema.
Rada oli sel aastal porisem kui eelneval. Vahepeal mõtlesin, et kui nüüd kõikidest nendest mülgastest läbi sõita, ei tea kas see ajavõtu kiip veel aega ka võtab või on mudasse mattunud. Aga ilmselt on see kiip tehtud piisavalt mudataluvaks. Kuna marsruut oli sama, mis eelmiselgi aastal, siis tulid nii mõnedki kohad tuttavad ette. Aga oli ka muutusi. Näiteks kui raja keskel oleva vaheajapunkti juurde läksime eelmisel aastal tee pealt, siis sel aastal tegime seda tee alt (sinna oli tunnel paigaldatud).
Üldiselt oli põhiline asi, mida jälgida rajal see, mis eespool toimub. Eriti ohtlikud olid pikad langused, tõusud ja mudamülkad (kui keegi sul ees aeglasemalt sõidab, ega seal raja peal ikka naljalt ei möödu). Kui poldud piisavalt tähelepanelik, siis võis vabalt kukkuda. Ja kukkumisi ikka oli. Üks mees kukkus üsna minu ees, aga sai hämmastavalt kiiresti tagasi ratta selga, nii et ma ei pidanudki kuhugi võssa sõitma, et talle otsasõitu vältida. Mina õnneks püsisin ratta seljas. Ratta seljast maha olin sunnitud vaid paari mudase tõusu puhul tulema ja ühes tasase maa peal olevas mülkas tuli ka ratast lükata, sest ta lihtsalt jäi sinna kinni ja ma ei saanud edasi sõita. Aga üldiselt võtsin tõusud ratta seljas. Ja ma ei tea, kas asi oli selles spordijoogis, mis rajal anti või milleski muus, aga lõpu poole muutus tõusude võtmine kuidagi kergemakski. Kuigi jah, päris lõpus (nii 5-6 km enne finišit) tundsin, et aitab küll, nüüd võiks see lõpp ka juba kätte jõuda (nii et ma arvan, et 87 km ma ka järgmisel aastal proovima ei lähe). Ja siis ta jõudiski - kiip küljest, medal kaela ja oligi tehtud. Edasi ootasin tükk aega järjekorras, et saada oma ratas puhta(ma)ks, sest ta oli tõsiselt mudane, vahetasin riided, sõin supi ära ja võtsin oma diplomi. Seal seisis aeg: 2:26:00.5 :D Niisiis - põhieesmärk sai täidetud, progress on toimunud.

Pragu olen väsinud, aga rahul :)

P.S. 4226 oli minu stardinumber, mis tähendas starti esimsest sektorist (registeerusin sel aastal suht varakult).

Raadi järv puhtaks

Täna toimus üle maailma igasuguste veekogude prahist puhastamise aktsioon tuukrite kaasabil ehk selline üritus nagu AWARE 2007. Eestis puhastati Snelli tiiki ja Raadi järve. Mina käsin Raadi järve jurues abis. Mõistagi mitte sukeldumas, vaid kaldal sodi tassimas.
Ilm küll seda üritust eriti ei soosinud (ilmselt tahtis ilmataat meie teotahet testida või midagi sellist), hommikupoole sadas päris korralikult. Alustuseks käis osa rahvast väiksel ringkäigul Raadi mõisa pargis. Väga ilus koht on tegelikult ja kui see kunagi veel täitsa korda saab, siis on see veel palju ilusam (või vähemalt loodetavasti hakkaks ta siis sarnanema sellega, mis seal kunagi oli). See müür, mis seda mõisakompleksi ümbritseb on iseenesest väga sobilik ja kena, aga tal on üks viga - ta varjab ära kõik selle, mis sissepoole jääb ehk siis ma olen sellest mõisast enne mitu korda mööda sõitnud, aga ausalt öeldest polnud mul õrna aimugi, mismoodi asi teisel pool müüri välja võiks näha. Nii et lisaks prahi koristamisele sai ka Tartu linna vaatamisväärsuste koha pealt natuke targemaks.
Vaatamata vihmale tassisime ikkagi seda sodi, mis järvest välja toodud oli, hunnikusse. See hunnik käis enne ka kaalu pealt läbi ja siis rändas konteinerisse. See suur konteiner sai igal juhul lõpuks suhteliselt täis. Seal oli näiteks autoiste, katkine taburet, kelgu rauast osa, tulekustuti, mingi kalapüügivahend, hulgaliselt autorehve, penoplasti juppe (neile oli muide kena taimestik peale kasvanud) ja veel igasugust muud kola. Lausa hämmastav, mida inimesed on järve visanud. Aga vähemalt sai järv nüüd jälle natuke puhtamaks. Loodetavasti toimub seda üritust veel ka järgnevatel aastatel (kaks aastat tagasi puhastati ka selle aktsiooni käigus Raadi järve) ja järv saab lõpuks päris vabaks sellest sodist.
Ja ilmataat jäi ka ilmselt meiega rahule, sest ürituse lõpu poole hakkas päikegi paistma :)

Lõputa lugu...

Täna oli mul järjekordselt umbes 11-tunnine tööpäev tänu ühe planeeringu avalikule arutelule, mis kell 5 hakkas. Ja tulemus oli täpselt selline nagu ma arvasin - ei jõutud kusagile. Selle sama asja pärast olen ma seal vallas juba 4-5 korda tööpäeva nii mõnegi tunni võrra pikendanud. Lõpptulemus on praktiliselt alati sama - ühed ajavad oma jonni ja teised oma. Ausõna, mina parafraseeriks ühte vanasõna selle jama põhjal nii - naaber on naabrile hunt. Ka vallavanem ütles mulle peale koosoleku lõppu, et noh, sattusite paraja portsu otsa. Sattusin jah, aga konks on selles, et vallavalitsuse võimuses oleks see jama ära lõpetada. Vallavanema püüdlused on muidugi igati õilsad - teha kompromiss, et kõik rahul oleks, aga fakt on see, et ükskõik kuidas see lõpeb (kui üldse kunagi lõpeb), päris rahul kõik ei ole ja mida kauem see venib, seda hullemaks asi läheb. Ja minu ainus soov oleks asjaga ühele poole saada.

Kabatšokki keerutades...

Teisipäeval kutsusin rahva enda juurde, sest selgus, et nad polegi minu uue sisustusega ja remonditud kööki näinud (suvel ju polnud mingit tahtmist kuuma pliidi ees möllata). Ja kuna mul oli järjekordselt üks suvikõrvits üle, siis sai see supiks keedetud (põhimõtteliselt oli retsept sama nagu hautise puhul, aga vett läks natsa rohkem, makarone panime ka sisse ja hakkliha asendasime broilerifileega).
Seekord oli ka meie ainus meesesindaja kohal (tal oli küll vabandus olemas varem lahkumiseks, aga siiski tuli). Ja ta mitte ainult ei olnud kohal, vaid kooris ja hakkis kabatšoki (või kurgi nagu ta seda nimetas) ning maitsestas (see küll lõppes minu karjatusega "aitab, see on ju pipar"). Üleüldse olid esimesed saabujad kõik ühest asutusest (mina olin ainus, kes seal ei tööta), mistõttu tekkis kahtlus, et mida ma seal õigupoolest ikkagi korraldan :p Aga tegu ei olnud siiski selle asutuse kokkutulekuga, mõningase hilinemisega saabusid ka teised.
Supp igatahes maitses hästi... ja hakkas lõpuks pisut hautist meenutama, kuna vedelikku oli natsa vähe (ja tookord kui ma hautist tegin, kippus asi natsa suppi meenutama.... tüüpiline).

Ja magustoiduks tegime õunakooki. Oli põnev vaadata, kuidas professionaalid töötavad :p (no kui inimene on ikkagi 4 sarnast kooki nädalavahetusel teinud, siis ta on ju proff). Kahjuks aga selgus, et ka uus gaasiahi kõrvetab koogi alt ära, mistõttu sai kook seedimisele väga hea.

Klassi kokkutulek

Suvel kui ma oma köögi lae remondiga hädas olin (või õigemini remondimehe leidmisega), andis vennaraas mulle mõtte pöörduda ühe põhikooli klassivenna poole, kes töötab ehitusfirmas. Seda ma siis tegingi ja mingi hetk küsis ta minu käest, et millal klassi kokkutulek tuleb (mis oli tglt natuke üllatav, sest omaarust ma põhikoolis küll eriline organiseerija polnud). Noh, mõte sai pähe pandud ja otsustatud, et sügise poole võiks asjaga tegeleda. Rääkisin selle mõtte edasi ka ühele endisele klassiõele, kellega ma tihedamalt suhtlen ja nii see pall veerema läks. Ja eile õhtul oligi meie esimene põhikooli klassi kokkutulek. 9 aastat on lõpetamisest möödas. Meid oli päris palju kohal ning isegi mõlemad klassijuhatajad (algklasside ja 5-9 kl klassijuhataja) tulid. Kahjuks said nad vähe aega olla, aga enamuse nägid ära ja enamus nägi nemad ära.
Mõningaseks üllatuseks tuli välja, et Tartus elab meist hetkel päris suur osa, aga omavahel kokku me polnud eriti juhtunud. Mõned elavad ka Tallinnas ja mõned on ka Võrru jäänud. Ja peale minu oli veel 4 tüdrukut, kes ei ole emad. Ülejäänud tüdrukutel oli vähemalt 1 laps (osadel ka kaks), samas kui poistest polnud veel keegi isaks saanud.
Kell 12 pandi see pubi kinni, kus me istusime ja siis otsustasime minna esialgu ühe klassivenna juurde. Seal istusime natuke aega ja siis seadsime sammud Boshwechteri suunas (ööklubi Tamula ääres, vbl mäletate ühest Justamendi laulust...). Seal olime niikaua kui see kinni pandi (kell 4) ja siis tekkis probleem, et kuhu edasi minna. Kellelgi allesjäänud klassikaaslastest polnud vaba pinda ja see klassivend, kellel oli vaba pind, oli jäljetult kadunud. Lõpuks üks tüdruk moosis meid oma tädipoja venna juurde. Kusjuures ma tükk aega juurdlesin, miks selle tädipoja venna nägu nii tuttav tundub, lõpuks tuli meelde, et me käisime keskkoolis paralleelklassis (a nende klass ei olnud samal korrusel, nii et me ei käinud eriti läbi). Koju jõudsime vist peale kuut (üks endine klassiõde tuli koos oma sõbrannaga minu juurde ööseks).
Hommikul helistasime sellele tüübile, kes ära kadus ja siis selgus, et ta oli lihtsalt leidnud, et nüüd on alkoholi juba piisavalt palju tarvitatud ja tuleks koju minna. Aga kutsus lahkesti meid kohvi jooma. Ja nii me siis läksimegi täna hommikul tema juurde. Ajasime juttu, vaatasime telekat ja mingil hetkel otsustasime, et suppi on vaja. Käisime lähedalasuvas Selveris ja tõime hapukapsa borši. Maitses hää :) Ja väga lahe oli vaadata köögis askeldavat klassivenda. Mitte et selles midagi ebatavalist oleks, aga kooli ajal ju sellises situatsioonis klassivendi ei nähtud :p

Ups..

Mis juhtub kui selline kohukese tüüpi inimene (nagu mina) teeb kontot mingisse suhtlusportaali, kui tal on pea laiali otsas ja mõtted mujal? Juhtub see, et kuna "abivalmis" portaalike on endale pähe võtnud, et sa arvatavasti tahad nagu nii kõigile oma kontaktidele saata kutset sinna ja juba ette on linnukesed kõigi nimede ette ära pandud, siis jääbki hajameelsel kohukese tüüpi inimesel see linnukeste rivi eemaldamata ja kutse läheb valimatult k õ i g i l e kontaktidele (ja mul pole seal kontaktide nimekirjas kahjuks mitte ainult minu MSN-i kontaktid, vaid ka mingid suht suvalised aadressid, mille kaudu ma mõningatele üritusetele olen registreerinud vms). Nii, et jah... siit loo moraal - tuleb alati üle kontrollida, kuhu linnukesed pandud on.

P.S. Aga oma üllatuseks avastasin ma, et päris mitmed olid selle kutse vastu võtnud :D

Eestimaa heitlikud ilmad

Mina sellest ilmataadist ka aru ei saa - eelmine nädal tegi juba peaaegu, et talvist ilma, nüüd läheb jälle soojemaks... võiks ju ära otsustada. Täpselt nagu nädalad oleks kogemata vahetusse läinud vms. Ainult et need vihmasagarad, millega aeg-ajalt üllatatakse, on ikka suht sügisese iseloomuga. Eile tabas üks meid lõunale minnes. Ja loomulikult olin ma vihmavarju südamerahus tööjuurde jätnud, sest aknast siras päike vastu. Tegelikult oli aga nurga taga hall pilv, mis varsti näitas oma tõelist olemust. Päris korraliku paduka lasi valla. Aga päris ilma katteta me vihma käes ikkagi ei olnud, sest mul on kotis kogu aeg keep (rattaga sõites ei saa ju vihmavarju kasutada), seega laotasime selle peade kohale ja seisime kõnniteel kuni suurem vihm mööda läheb. Kui vihm natuke tasasemaks jäi, hakkasime liikuma. Võis päris lõbus vaatepilt olla - üks inimene ees (tal oli nahktagi seljas, mis teadupärast vihma läbi ei lase) ja kaks inimest järel, keep peade kohal :p

Itinädal

See nädal on möödunud itimeeste tähe all.
Esiteks lasi töökaaslasel nädala alguses nett jalga ja ma siis üritasin oma MSNi kontaktides leiduvate itimeeste abil probleemi lahendada. Ei õnnestunud :p Aga probleem polnud mitte selles, et abi oleks ebakvaliteetne olnud, vaid selles et enamasti ei saa selliseid asju neti teel lahendada, vaja läheb ikka füüsilist kohalolekut. Täna siis lõpuks tuligi üks tubli itimees, kes lahendas ära kõik probleemid, mis meie toa arvutitel parasjagu olid ja küsis, et kas on veel midagi (mis oli minu meelest äärmiselt üllatav, sest mulle on jäänud mulje, et nad tavaliselt üritavad selle probleemi, mille pärast neid kutsuti ruttu ära lahendada ja siis võimalikult kähku minema putkata, et keegi millegi uuega neid tüüdata ei jõuaks).
Ja kuna see nädal on juba selline itinädal olnud, siis tüütasin veel ühte itimeest (seega siis kolmas itimees, keda ma sel nädalal MSN-i kaudu tüütasin) oma koduarvuti probleemikestega (ühele sain lahenduse, teine on jällegi müsteeriline probleem nagu ma aru sain).

Ökofestivalist

Käisin täna Põlvas ökofestivalil. Põhiliselt kuulasin seminare. Selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, oli lõppemas ehitamisega seotud blokk, kuulsin veel maa energiat käsitleva ettekande lõppu ja ülevaadet rohelise energia hetkeseisust ja sellest, et tuulegeneraatoreid tuleb juurde ja juurde. Järgmine osa käsitles tarbimist. Esimene ettekanne oli SEI-st ühe neiu poolt, kes rääkis üldiselt säästvast tarbimisest. Ei midagi uut minu jaoks :p Järgmine oli Andres Siplane, kes rääkis pakendiringlusest. Väga lahe ettekanne oli. Ja inimene, kellel oli kõige vanem mobiiltelefon (5 aastat vana), sai riidest pakendiringluse märgiga koti kingituseks. Edasi tuli Reet Ausi ettekanne, mis puudutas rõivatööstust ja selle keskkonnamõjusid ning jõudis välja tema rõivakollektsioonini, mis on tehtud vanadest riietest. Ausalt öeldes seda viimast ettekannet kuulates tekkis küll tunne, et peaks vältima suurtootjate rõivaid, kuna nende tootmine on keskkonnale hirmus kahjulik ja riided tehakse meelega kehvakvaliteedilised, et inimesed ikka uusi ja uusi riideid peaksid ostma (muide, näiteks toodi rõivaketid Mango, H&M jt). Täitsa kahju kohe, et ma õmblemises kompliment pole. Kuigi ega see kangatööstus kah parem pole, vaid üksikud tegelevad tõeliselt "maheda" kanga tootmisega.

Sõbrad, teiega on hea...

... aga elu samme seab... See laul oli meie eileõhtusel olengul läbivaks teemaks. Ja kogu peol oli mõistetavatel põhjustel pisut nostalgiline alatoon. Aga muidu oli tore pidu. Osa ajast istusime väljas ja nautisime augustiõhtut. Lõpuks hakkas ikkagi pisut jahe ja tuli tagasi tuppa minna, kus sai ka mõned tantsuringid tehtud. Küll kahekesi, küll kolmekesi, küll viie-kuuekesi puntras koos tammutud. Igatahes lõbus oli :)

Nõudemäärija-päkapikk

Eile ja täna õhtul oli põhiteemaks meesterahvastele mustade nõude tekitamine. Eile käisime Turu tänaval lasagnet tegemas. Ja sinna kõrvale sai ka natuke sporti vaadatud. Jalgpall oli seekord üllatuslikult isegi vaadatav (Eesti ei kaotanudki), aga korvpall seevastu ei kannatanud mingit kriitikat. Lasagne igal juhul tuli täitsa hea (vaatamata sellele, et keegi unustas soola juustukastme sisse panna, aga kui pärast soola peale raputasime, siis oli söödav küll). Ja nagu te juba ilmselt aru saite, jätsime nõud korteriperemehe pesta :p Viimase asjaolu tõi ta täna vabanduseks sellele, et mitte Mani juurde ilmuda (või võttis lihtsalt natsa "puhkust" enne nädalavahetust, sest nagu ma aru olen saanud, plaanitakse selleks ajaks pidu reede õhtust pühapäeva õhtuni). Aga meie Murueidega läksime (ja jaa, lugesite õigesti, meil oli siin külaline kaugelt). Nagu hiljem selgus, oli selle külaskäigu põhjuseks tegelikult salakaval plaan konkurentsi likvideerimiseks jäätise abil. Ja ka seekord jätsime korteriperemehele nõusid, mida pesta :p

Muide, kas te teate kui mõnusad ja soojad praegu ööd on?

Küsi(tle)ja suu pihta ei lööda

Eile õhtul käis minu ukse taga üks naisterahvas Emorist. Ning loomulikult vastasin ma sellele küsitlusele, mida ta läbi viis (ma ei ütle iialgi ühelegi küsitlejale ära, kuna ma olen ise piisavalt palju küsitlusi läbi viinud). Seekordne küsitlus käis raha kohta. Päris huvitav oli. Ja pastaka sain ka kingituseks.

Hiiumaast

Sai siis selle pika nädalavahetuse jooksul teoks mõte rattamatkast Hiiumaal.

Reedel peale tööd hakkasime Tartust Rohuküla poole sõitma. Kuna ma ei olnud kunagi varem Hiiumaal käinud, ega ka ise Haapsallu sõitnud, uurisin (nagu juba tavaks saanud) töökaaslaselt selle kohta, et kust kaudu oleks kõige mõtekam sõita. Tema soovitas Paide ja Rapla kaudu, nii et saigi see marsruut valitud. Üldiselt läks ilma viperusteta, teele ette jäänud linnadest saime kenasti läbi (tänud kaardilugejale :)), ainus jama oli see, et takerdusime pidevalt mingite aeglaste liikurite taha nagu haagissuvilad ja teetöömasinad. Aga Rohukülla jõudsime kenasti õigeks ajaks. Või vähemalt nii me arvasime, et 45 minutit varem on piisav. Panime siis rattad sõiduvalmis ja suundusime piletikassa poole. Mingil veidral põhjusel oli reede õhtul neil vaid üks piletikassa avatud ja seal taga oli piisavalt pikk järjekord, mille edasiliikumist aeglustas tunduvalt mitte eriti kaines olekus noormeeste kamp, kes vahele üritas trügida. Mingi hetk tekkis juba tunne, et jäämegi praamist maha, sest ei saa lihtsalt õigeks ajaks piletit ostetud, aga õnneks viimasel hetkel saime siiski piletid kätte ja kihutasime praami poole. Seal oli teisigi rattureid, nii et üks laevatööline lasi lausa oma ametikäigu ukseesise ära ummistada, et rattad ära mahuks.

Kella 10 paiku olime siis Hiiumaal. Esialgne plaan oli esimeseks ööks Kassarisse jõuda, aga mõne aja pärast sai selgeks, et nii edukad me pole. Tuli hakata lähemalt ööbimispaika otsima. Aga nagu ikka sellistel puhkudel, ei paistnud alguses kusagilt sobivat kohta. Muidu oli tegelikult iseenesest väga mõnus sõita seal tähistaeva all. Lõpuks leidsime ühe kartulipõllu, mille servas oli lapike rohumaad, kuhu paistis olevat võimalik telk asetada. Mõningate tehisvalgusallikate abiga saime telgi püsti ja ronisime sisse, et tuttu minna. Kahjuks aga oli Une-Mati ilmselt kuhugi mujale selleks ööks läinud, sest minul ei tahtnud kohe kuidagi und tulla. Natuke vist ikka sain sõba silmale, aga seitsme ajal hommikul oli meil kõigil silm lahti ja otsustasime edasi sõita ja kusagil ilusamas paigas hommikust süüa (mitte et see põld nüüd nii kole oleks olnud, aga seal oli kole palju hirmus näljaseid sääski, kes kohe üldse olla ei lasknud). Ja nii me einetasimegi Köleri mälestuskivi juures. Ning siis rühkisime edasi, kuni jõudsime ka Kassarile. Tänu meie varajasele stardile olime seal üsna vara. Käisime Sääre tirbil ära. Kohe seal päris lõpus, nii et varbad vees olid. Mõnus hommikune jalutuskäik oli. Sealt edasi võtsime suuna Emmaste poole. Järgmine peatus tuli suht ruttu, sest olime otsustanud esimeses ettejuhtuvas poes varusid täiendada. See esimene ettejuhtuv tuli aga suht ruttu (tegelikult isegi liiga ruttu - tee läks just kenasti mäest alla, aga siis tuli hoog maha võtta ja peatada). Lisaks sellele, mis oli plaanis olnud osta, saime ka ühe tuulehaugi võrra rikkamaks. Kassarilt välja jõudes otsustasime lõunapausi ära pidada. Bussipeatused on hea koht lõunapausiks, nagu juba varasem rattamatka kogemus näidanud on. Kui olime oma söögi praktiliselt lõpetanud ja asusime J-i paanikašokolaadi ründama, tuli üks kohalik meesterahvas ja tahtis kangesti juttu puhuda. Õigemini, eriti lähedale ta tulla ei julgenud, rääkis meiega suht kaugel, mistõttu suur osa tema jutust meil tegelikult möödasõitvate autode tõttu kuulmata jäi. Aga hästi viisakas mees oli. Natuke jutustas meiega ja siis jalutas edasi Käina poole (sinna oli 4 km meie lõunapausi bussipeatusest). Pärast mõningast leiva luusse laskmist istusime jälle oma ratastele ja rühkisime Emmastele lähemale. Kuna edasi tuli hirmus armsaid bussipeatuse majakesi, pidime me ühes neist ikkagi veel ühe lebo tegema enne Emmastesse jõudmist. Aga lõpuks me sinna jõudsime. Ja jäime ootama saarlasi.

Koos saarlastega jõudis ka kahjuks üks vihmapilv kohale, nii et meie ühise sõidu algus kulges vihmas, aga seda eriti kauaks õnneks ei jätkunud. Käisime korra ka ühe kena kiriku juures ja ööbimispaigaks valisime (olles eelnevalt mõningate kohalike ja kohalikke olusid paremini tundvate isikutega nõu pidanud) ühe RMK matkarajal asuva püstkojaga puhkekoha. Väga mõnus koht oli. Natuke maad eemal oli ka kuivkäimla, mis oli küll auguga põrandas, aga väga korralik. Ja mustikaid oli ka ümbrus täis. Sain minagi neid kuulsaid Hiiumaa mustikaid maitsta. Aga pikk päeva oli seljataga ja sel õhtul ronisime päris vara telkidesse ära.

Hommikul peale pudrusöömist panime jälle telgid kokku, paigutasime asjad ratastele ja sõitsime edasi. Esimene peatus oli Vanajõel. Mõnus ürgoruke oli, kahjuks polnud meil aega seal pikemat matka teha. Järgmiseks tuli Rebasemägi, kuhu mõned meist üles ronisid (mina ka). Ja siinkohal väike märkus - seal ei olnud vaatetorn, vaid vaatepoodium (ühekorruseline asi, mis pole kõrgemal kui 2 meetrit, ei ole ju torn!). Järgmine koht oli juba õige torn - Kõpu tuletorn. Jällegi jäid osad meist maapinnale ja teised võtsid ronimise ette (mina loomulikult ka, sest mina polnud kusagil varem käinud). Sealt oli juba päris hea vaade. Kõpust sõitsime edasi Luidjale, kus pidasime lõunapausi (kuna aga varude täiendamiseks oli vähem võimalust, kui me lootnud olime, ei olnud see eriti rikkalik eine) ja käisime ujumas. Muidu oli suht soe vesi ja hea liivane põhi, aga neist millimallikatest pole minagi eriti vaimustuses. Peale mõningast peesitamist sõitsime Kõrgessaarde, kus oli suurem pood, nii et saime õhtuks ennast varustada. Reigis tegime väikse metssea vaatamise peatuse. Olid lahedad küll. Ja pisikesed olid armsad. Kuldid aga pisut sõjakad. Ja farmiomanik oli tore (muide, kas te vaatasite seda farmi logo seal pileti peal...). Väike vahepeatus veel ühe puust kiriku juures ja järgmiseks sihtmärgiks oli Tahkuna tuletorn. Kuna sealkandis oli vähem kattega teid, raputas kruusatee natuke minu ratta koormat paigast ära. Korra kui ratta peatasin, et seda sättida, peatus minu kõrval kolm autot. Esimesest küsiti, kas on abi vaja. Ütlesin, et aitäh, aga ma kohendasin kõigest oma kandamit. Ja siis küsiti teisest sama. Minu kinnituse peale, et ikka kindlasti ei ole abi vaja, sõitsid nad edasi. Lahke rahvas seal saarel.

Tahkunas käisime jällegi tuletornis ja kõndisime kivilabürindis ning turnisime rannas veidike suuremate kivide peal. Kellaaeg oli juba üsna hiline ja päike hakkas loojuma, seega tuli ööbimiskoha asukohta jällegi esialgsese plaaniga võrreldes veidi muuta. Jäime Tahkuna poolsaare põhjaserva. Koht iseenesest oli aga imeline. Metsatukk otse mere ääres, mis tähendas õhtusööki päikseloojanguga. Mida hing veel ihata võib??? Ja kuna ka seda kohta oli "õnnistatud" lugematul hulgal sääskedega, siis otsustasime peale sööki Maailmaparandaja telki kolida. 6 inimest mahtus suurepäraselt sinna. Ja et oleks tõeline telgiläbu, pidi keegi ikka midagi ümber ka ajama (seekord olin mina see kobakäpp). Aga ilmselt ei läinud piisavalt rummi ümber, muidu poleks neil seal telgis öösel külm olnud :p Mina öösel eriti ei külmetanud, aga hommik tundus küll suht jahe. Mind kohe kuidagi ei tõmmanud hommikul ujuma (kuigi rand oli ilus ja meri kohises nii mõnusalt). Aga enamus meist siiski käis ära.

Ning algaski meie matka viimane päev. Vahepeal väike remondipeatus (minu ratta tagapidur keeldus ühel hetkel töötamast) ja üsna varsti olimegi Kärdlas (viimased 5 km oli lausa imeline rattatee). Käisime kohvikus söömas ja Konsumis šoppamas (paljukiidetud Hiiumaa leiba ostmas) ning oligi aeg jälle eri suundadesse sõita - saarlased Sõru poole ja mandri omad Heltermaa poole. Paar puhkepeatust ja varsti leidsimegi ennast juba tuttavatest kohtadest. Sadamale lähenedes märkasime kõigepealt autode rivi. Sellest tuiskasime uhkelt mööda ja seekord saime ilma igasuguse vaevata piletid kätte ning suundusime praamile. Praami peal saime endale paar hoolealust - üks perekond reisis koos kassidega, kes toodi välitekile, aga kuna perenaine ise lapsega väljas olla ei tahtnud, palus ta meil neil silma peal hoida. Päris kenad kassid olid.

Vastupidiselt minu ühele unenäole oli ka auto Rohuküla sadamas alles. Ratas jälle autosse pakitud, algas sõit tagasi Tartu poole. Koju jõudes olid suhteliselt väsinud, aga rahul ja õnnelik, sest matk oli tore.

Kaelast saati vees on hea olla

Avasin täna oma trennihooaja - käisin Auras süvaveeaeroobikas. Oli sama väsitav nagu kevadelgi. Nagu arvata oligi, ei olnud täna väga palju rahvast Auras. Mis mulle isiklikult meeldis. Rohkem ruumi nii ujulas kui riietusruumides.
Eile käisin ka tglt ujumas, aga järves. Verevis. Sinna on nädalavahetusega võrreldes rohkem seda heina tekkinud, aga muidu oli mõnus.

Elu pärast puhkust

Kusjuures tegelikult ei olegi väga hull. No ok, hommikul seitsme paiku üles tõusmine ei ole vahepeal kergemaks muutunud, aga siiani (st need kaks tööpäeva, mis selja taga on) olen hakkama saanud. Jah, muidu poleks ju väga vigagi, ainult et see ruum ei sobi 30-kraadise kuumaga töötamiseks. Varem jahtus meie tuba ööseks maha, nii et hommikulgi oli jahe, aga nüüd enam ei jahtu. Aga olgu, ei taha viriseda selle suve üle, niigi teda vähe.

Tegin vahepeal ka seda kuulsat shuffle testi. Kahe erineva playlistiga (üks oli kogu muusika, mis mul arvutis on, teine koosnes sellistest lugudest, mida ma tihedamini kuulan). Päris kõike siia ei kopeeri, aga tooksin mõned huvitavamad näited.

Where will I get married?
Esimene list andis Elton Johni Empty Gardeni, teine Guns'n'Rosesi Paradise City. Et siis kas tühjas aias või paradiisilinnas.

What is my best friend's theme song?
Teine list andis selle peale Hüääni nutulaulu. Minu meelest läheb laulu sõnum terminiga "parim sõber" natuke vastuollu või mis.

How can I get ahead in life?
Esimene list andis Queeni One visioni. Sobib päris hästi ju.

Will I have a happy life?
Esimene list andis Jääääre Vargapoisi tango. Minu meelest on see lustakas laul, seega peaks vist olema küll õnnelik elu :)

Will I have children?
Esimene list andis Mika Love today. Noh, see ütleb kõik. Teise listiga saadud Die Toten Hoseni Kopf oder Zahl (kull või kiri) jätab asja pigem lahtiseks...

Leigo tee*

Käisime eile Leigol kontserdil. Kõige eredam elamus? Leigole saamine. Kohe peale suurelt teelt Lutike peale ära keeramist oli autode rodu vastas. Või õigemini meil õnnestus ennast täpselt bussi taha sättida. Ja nii me siis sõitsimegi kogu selle maa Leigole kiirusega 0 või midagi sinnapoole (spidoka osuti lihtsalt väreles seal nulli kandis). Kui meil lõpuks õnnestus ennast ära parkida, läksime kontserdipaika. Olime suhteliselt hästi varustatud - istumisalune oli, söök oli, jook oli, natuke paksemaid riideid ka (järgmine aasta tuleks sokid ikkagi kotti pista, lõpuks läks jalgadel olemine pisut jahedaks).
Selleks ajaks kui me kohale jõudsime oli Liisi Koikson ära laulnud. Aga järgmine oli Jaan Tätte, kelle mängu taustaks näitasid Sven ja Jaak looduspilte. Seejärel Chalice koos orkestriga ja kõige lõpuks Rujaleidjad (või kuidas nad ennast nimetasidki).
Üldiselt oli väga ilus. Kui hämaramaks läks, pandi järvele küünlad ning pimeduse saabudes mäe peal lõkked põlema. Vaatemängu igatahes oli. Lisaks sellele loomulikult värvidega mäng laval. Ei hakkagi praegu üritama seda täpsemalt kirjeldada, kes täit aimu tahab, peab ise kohale minema ja oma silmaga vaatama.
Ja siis tuli järgmine katsumus - tagasi koju minek. Õnneks oli tehtud üks teelepääs sinna ligidale, kus meil auto seisis. Aga kuna me läksime tagasi teist teed, kust tulime, polnud meil päris täpset aimu, et kustkaudu kõige õigem minna oleks. Asi lõppes sellega, et me ekslesime natuke mööda Lõuna-Eesti kruusateid ja mingi auto sõitis meil taga (nad võibolla arvasid, et me teame, kuhu me läheme), aga lõpuks (olles tunda saanud, mida tähendab tõeliselt treppis tee) jõudsime ikkagi Elvasse välja ja sealt edasi Tartusse oli juba vana tuttav tee.

*umbes sama, mis Kolgata tee

Saaremaisest elust

Lühidalt sellest, mis saarel toimus.

Kõigepealt muidugi Laisiku ja Mattise sünnipäev. Tore oli. Ja hariv. Ja ujuda sai. Lisaks ilusale ilmale oli kohale tellitud ka üks põder, kes üle tee jooksis (ohutus kauguses), kui me õhtul ujuma läksime. Kohe näha, et sünnipäevalapsel sidemed KKMiga. Tantsida oli ka tore (saab ilma meesteta ka).

Edasi läks minu tee Laisiku juurde (aitäh, et sa olid nõus mind vastu võtma). Pühapäeval käisime veel ujumas, tegime pannkooke ja siis läksime merepäevadele. Ja ei läinudki kaua, kui me paljajalu, püksisääred üles kääritud, seal mudas tantsisime. Kõige suurem mure oli see, et libeda muda sees pikali ei käiks. Õnneks jäid kõik püsti (peale Oti, kes korra ikkagi külje maha pani).

Järgnevatel päevadel vaatasin sugulased üle, värvisime Laisiku esikut (ja ka iseendid), käisime öises Titerannas hirmnäljaste sääskede keskel ujumas, pidasime grilliõhtut Kuivastus, käisime kinos (Ocean's 13 on hea film), tegime Murueide juures seene-makaronivormi (või oli see nüüd makaroni-seenevorm) ja lõpetuseks tähistasime tädi ja tädimehe sünnipäeva ning oligi aeg tagasi mandri poole sõitma hakata. Reedel polnud Kuivastus eriti suurt järjekorda ja mahtusin ilusti praamile, Virtsus oli järjekord juba hoolimata suhteliselt varasest kellaajast päris korralik. Mul oli tulnud mõte, et võiks mõne hääletaja peale võtta. Esimesi nägingi juba Virtsus, aga need tahtsid Haapsalu poole sõita, sinna mul aga asja ei olnud (sel nädalavahetusel). Peale Pärnut oli tee ääres 3 meesterahvast hääletamas. Pidasin siis kinni ja võtsin nad peale, tahtsid teised Kilingi-Nõmmele minna. Päris läbi ma sealt ei sõitnud, panin nad ühes bussipeatuses enne Kilingi-Nõmmet maha. Täitsa lõbusad sepad olid (kõik kolm pidasid Pärnus sepa ametit). Hiljem nägin veel kahte poisikest, kes nii umbes kilomeeter maad edasi sõita tahtsid.

Kahte avariid nägin ka tagasiteel. Üks oli Pärnus silla peal (mistõttu oli seal ikka päris korralik ummik juba), tagant sisse sõitmine, kolm autot rivis ja teine oli Kõpus ning tundus tõsisem, kiirabi oli kohal ja üks mootorratas oli pikali maas (mööda sõita tahtvad autod pidid läbi kõrvalasuva pargikese sõitma).

Ülevaade reisist

Linnad
Berliin – loomulikult palju huvitavaid hooneid, palju tuntud vaatamisväärsusi, aga mis tegelikult kõige iseloomulikum – ehitav linn (igal pool, kuhu vaatad, on vähemalt üks kraana või ühed tellingud).
Potsdami platsil saime ühe kõrghoone katuselt päris hea pilgu linnale visata. Juutide monument oli ka huvitav. Aga selles kohas, kus oli Füreri punker on nüüd vaid tühi muruplats (koos tahvliga, mis räägib sellest, mis seal kunagi oli).
Käisime ka paaris muuseumis, ühes neist oli saksa kunstnike tööd, teine oli Pergamoni muuseum, kus oli vägagi palju vaadata, kahjuks sai meil aeg otsa (museum pandi kinni).
Lüneburg – kohutavalt ilus ja armas linn minu meelest. Ilusad vanad majad ja mitte ainult kesklinnas, vaid ka mujal. Ainus jama oli see, et ei saanud hästi aru, kas tegu on sõidutee või jalakäijate tee või platsiga, sest kõikjal vanalinnas oli sarnane sillutis ning ühes kohas, mis mulle kangesti Tartu raekoja platsi meenutas, selgus, et tegu on siiski tänavaga (mina oleks oma peaga kenasti keset tänavat edasi töllerdanud, aga õnneks oli meil teadjamaid inimesi kaasas).
Vaatamisväärsustest külastasime St. Michaeli kirikut (kus keegi parajasti orelit harjutas) ja raekoda (äärmiselt huvitav, säilinud sellisena nagu ta kunagi ehitati).
Lübeck – ka seal oli selliseid ilusaid vanu majasid, aga kahjuks oli mitmes kohas ehitatud ilusa vana kõrvale uus moderne maja, mis minu meelest sinna üldse ei sobinud. Käisime ka kahes kirikus, millest esimene ajas mulle judinad peale (seda enam kirikuna ei kasutatud, vaid seal oli hoopis mingi moodsa kunsti näitus, mis mõjus üsnagi õõvastavalt), aga teine oli ilus ning seal teises oli pilt Notke Surmatantsust – nii Lübecki kui Tallinna omast (Lübeckis olnud originaal põles ära).
Hamburg – kuna Hamburgi külastamise ajal oli ilm sant, külastasime pikalt poode (allahindlused on toredad). Siiski trotsisime vihmasadu ja sõitsime jõge mööda randa (aga mitte ujuma) ning pärast jalutasime natuke maad tagasi. Ühel hetkel maandusime mingis huvitavas sadamakõrtsis. Ja kõige lõpuks ostsime Burger Kingist ka hamburgerit (minu kinnisidee oli süüa hamburgerit Hamburgis).
Lippstadt – jällegi ilus vanalinn, kirik, kus orelit harjutati. Tänu sellele, et siin Hannah vanemad elavad, saime siin autot kasutada. Ühel õhtul külastasime pubi (mille baarman meilt lõpuks küsis, et kust me ikkagi pärit oleme ja Hannah sõnul oli ta tükk maad lahkema olemisega kui muidu) ning teisel kokteilibaari, mis oli väga lahe koht (mina proovisin Caipiriña ära).
Käisime ka lähedal asuval matkarajal ära. Oli mõnus jalutuskäik metsarajal (minu üllatuseks oli osa sellest rajast kaetud asfaldiga). Ning pärast otsisime ühe järve, kus ujuda, nii et ka ujumas sai lõpuks käidud.
Münster – see linn on tuntud oma paljude võlvide poolest ning seal oli ka hästi palju kirikuid. Sel ajal kui meie seal olime, juhtus linnas olema just moodsa kunsti näitus (erinevad skulptuurid mööda linna laiali), mõned olid päris huvitavad skulptuurid. Mind üllatasid selle linna puhul veel pargis ringi hüppavad jänesed, aga veel üllatavamad olid nad ringtee keskel asuval rohealal.
Külastasime ka maja nimega Rüschhaus, mille ehitas arhitekt Johann Conrad Schlaun, ja kus hiljem elas kirjanik Annette von Droste-Hülshoff.

Liiklus
Liiklusest jäid meelde eelkõige igasugu Bahnid (ehk siis maakeeli rongid). Berliinis oli S-Bahn ja U-Bahn ja siis loomulikult veel need kõige suuremad, mis linnade vahel liikusid. Esimest korda automaadist S-Bahni pileti ostmisega me hakkama ei saanud, hiljem kui olime näinud juba, kuidas seda tehakse, saime hakkama küll. Aga mõningad automaadid ei tahtnud raha vastu võtta (ja seda eriti siis, kui kiire oli). Korra õnnestus mul ka ühest S-Bahnist maha jääda. Jooksime viiekesi rongi peale, aga mina olin viimane ja uksed läksid minu nina ees kinni. Jäin siis ootama, et teised uuesti tagasi tuleksid (meil oli ostetud viie inimese pilet). Õnneks on seal tihe rongiliiklus ja väga kaua aega ei läinud.
Ja piletikontrolörid vürtsitavad aeg-ajalt oma päeva reisijate arvelt. Sõitsime seal kenasti nelja inimese piletiga, mille Hannah oli hommikul ostnud, kui tuli kontroll peale. Andsime talle selle pileti, aga tema räägib, et tegu on väärtusetu paberijupiga. Me siis mõtlesime, et sai vale paber antud (meil oli neid palju), aga ükski teine ka ei kõlvanud. Lõpuks pani onu kontrolör pileti Hannah nina alla ja osutas näpuga ühele reale ja küsis, et mis sinna kirjutatud on. Tuli välja, et ainus probleem oli see, et ta polnud sinna oma nime kirjutanud (neil peab millegipärast nime peale kirjutama piletile).
Teid ületati Saksamaal tihtipeale suvalises kohas. Neil väga palju sebrasid ei ole. Ja kui ongi sebrad ja veel foorid ka, siis on see jama, et tuli vahetub hoobilt, ei mingid rohelise tule plinkimist enne punaseks minekut, lihtsalt ületad teed ja järsku on tuli punane. Ja endises Ida-Berliinis on kummalise kujuga mehikesed foorituledel.
Ja tänavatel oli suhteliselt palju rattaid näha nii sõitmas kui seismas. Ja neid seisvaid rattaid oli kinnitatud iga suvalise posti külge. Enamus rattaid olid väga lihtsad ja tundusid suht vanad. Uhkemate ratastega käidi pikemaid sõite tegemas. Kuna põhiline pikamaaliiklus toimub seal rongidega, on väga mugav rattaga ükskõik kuhu minna. Rattateed olid praktiliselt igal pool ja enamasti teistsugust värvi sillutisega kui jalakäijate tee.
Korra sõitsime ka bussiga (Berliinist Hamburgi) ning meie üllatuseks tuli sealgi mobla välja lülitada, sest see võib liiklusõnnetuse põhjustada (on ikka elektrooniliseks see värk aetud).

Saksamaast
No esiteks tuleb mainida muidugi sakslaste külalislahkust. Hannah vanemad võtsid meid väga soojalt vastu ja olid üldse äärmiselt toredad. Enamasti olid ka ettekandjad igasugu söögikohtades väga toredad, ainus erand oli Hamburgi sadamakõrtsi tädi, kes tundus suhteliselt ükskõikne selle suhtes, kas me seal olime või ei.
Saksamaal on ikka rohkem ökoasju müüa kui meil. Näiteks on seal selline jook nagu Bionade (ökoloogiliselt valmistatud limonaad), mis maitses väga hästi.
Sakslaste seas on väga populaarne ping-pong. Käisime Berliinis ühes kohas, kus seda mängida sai. Kõige huvitavam oli see, et nad mängisid seda mitmekesi umber laua liikudes, nii et iga üks lõi ühe korra ja siis läks kord üle järgmisele. Kes vea tegi, läks mängust välja. Lõpuks jäid siis ainult kaks järele, kes omavahel siis kolme või viie punktini mängisid.
Avastasime ka saksa keele ja eesti keele sarnasusi. Nii mõnelgi korral muutus inglise keelde tõlkides sõna hoopis teistsuguseks (eriti söögiasjade puhul).
Saksamaale pole varvassokid veel jõudnud. Hannah vanemad olid väga üllatunud minu jalas selliseid sokke nähes.
Üks asi, mis minule veider tundus, olid viinerid purgis. Kui ma Hannah käest küsisin, et miks viinerid purgis on, küsis ta vastu, et aga kus nad siis olema peaksid. Lõpuks jõudsime järeldusele, et viinerite purkipaneku ilmne põhjus on see, et nad säilivad kauem.
Aga see küsimus, et miks Ritter Sport just Sport on (Ritter on šokolaadivabriku omaniku nimi), jäigi vastamata.

Veel mõningaid märkusi
- Vedelad asjad on targem panna ikkagi minigrip kotti (eriti kui sul neid kodus palju on), et vältida “meeldivat” üllatust märgade riiete näol, kui pagasi avad.
- Lennujaamas on reisijad nagu laborirotid, keda kogu aeg kuhugi juhitakse.
- See järjekod, kus Jaanika seisab, ei olegi alati kõige aeglasem. Myth busted.
- Võrdsus peab valitsema. Kui sind ühes suunas minnes lennujaamas läbi katsutakse, siis teises suunas tulles mitte ja vastupidi. Lõpuks olime me kõik korra läbi kobatud.
- Triin on lahke olekuga või siis lihtsalt näeb rikas välja, miks muidu temalt kogu aeg raha küsiti. Aga Jaanika näeb välja väga saksa keele oskajalik, miks muidu kogu aeg temaga saksa keeles rääkima hakati.
- Activity mängimine nii, et kõik seda keelt ei oska, milles mäng on, on äärmiselt lõbus tegevus. Vähemalt meil küll oli.
- Kui Hannah pokkerisõltlaseks hakkab, oleme meie süüdi. Alguses spagetijupid, edasi hambaorgid…. kaugel need majad ja autodki on, mida panusteks panna.

Pilte siia juurde ei hakka panema, need on näha Triinu galeriis (kui selgitusi vaja, eks küsige).

Lehvitused Lüneburgist

Tervitused köigile Eestimaale. Eile saabusime Lüneburgi (vöi öigemini oli see tänase päeva esimestel tundidel). Täna on plaanis natuke Lüneburgis ringi vaadata.
Mida me siis siiamaani teinud oleme? Väisasime Berliini. Vaatasime tähtsamaid vaatamisvääratusi - Riigipäeva hoonet ja Brandenburgi väravaid ja jalutasime Unter den Lindenil ja müürijäänuseid uudistasime (ei ostnud müüritükikesega postkaarti) ja paaris muuseumis käisime ka. Saime natuke aimu ka Berliini huvitavast transpordisüsteemist - S-Bahn ja U-bahn ja tramm (seda nad vist nimetasid "Metrobus"). S-Bahni ja U-Bahni vahe jäi meile siiski arusaamatuks, sest kui U-Bahn peaks nime järgi maa-alune olema, on ta siiski enamuse aja hoopis maa peal (ja lausa körgel öhus) ning seega on ta pöhimötteliselt samasugune nagu S-Bahn. Ja Lüneburgi söitsime siis löpuks Eisenbahniga ehk siis selle päris rongiga. Linnaliinibusse nägi rohkem Lääne-Berliinis, ida pool olid rohkem rööbastel liiklusvahendid.
Ah jaa, nagu te ilmselt sellest sissekandest juba järeldada vöite - Alcatrazist saime tulema :D (kes veel ei tea, siis Berliinis ööbisime hostelis nimega Alcatraz :p). Ja muide, loomulikult polnud me ainsad eestlased, kes seal ööbisid. Aga neid nägime me juhuslikult üldköögis. Meie naabriteks olid inglise keelt könelevad noormehed (arvatavasti ameeriklased), kes armastasid öösiti väljas käia ja esimesel ööl saabusid nad tagasi väga lärmakalt. Kuna ma ei viitsinud nari teiselt korruselt alla ronida, ei läinud ma neile midagi ütlema selle kohta, et kell 4 öösel vöiks natsa vaiksemalt olla, aga keegi teine hosteli külalistest tegi seda minu meelest. Me eriti ei näinudki neid tegelikult, üks avas korra meile koridori ukse samal ajal kui ta rätik ümber puusa hambaid pesi. Ja teise tüübi boksereid nägime ukse vahelt (uks oli lahti ja ta magas ilma tekita).

Praeguseks köik, kui aega ja netti on, kirjutan ehk veel, aga kui ei, siis saate köigest kuulda kui tagasi jöuame :)

Roheline esmaspäev

Rong + jalgratas on kujunemas minu selle aasta lemmik transpordivahendiks. Nii mõnus ju. Ainult, et neid rattakohti on rongides hirmus vähe. Minnes oli sama rongi peal paras kamp mingeid võistlejaid (läksid Tabasalusse vist) ja oli paras tegu, et neid rattaid mahutada. Aga hakkama saime ja natuke enne 11 olimegi Balti jaamas. Kinnitasime natuke keha ja asusime Estelle poole teele. Kui keegi veel uudistest kuulnud või lehtedest lugenud ei ole, siis Estelle on õiglast kaubandust tutvustav soome purjekas, mis täna Tallinnas peatus.
Kui meie kohale jõudsime, olid mõningad ajakirjanikud juba seal ja Jaanus võeti piiramisrõngasse (rongis helises ka pidevalt telefon, aga sealt intervjuud anda ei saanud katkendliku levi ja halva kuuldavuse tõttu). Minu meelest läks vähemalt 45 minutit enne kui ta üldse laeva pardale astuda sai ja varsti olid uued ajakirjanikud kohal ning tahtsid omakorda intervjuud. Ja mõningad klõpsisid kogu aeg pilte.
Alguses kui ilm ilus oli, siis oli seal laeva peal ikka päris palju külastajaid. Mõned uudistasid kai pealt ja uurisid, et mis toimub. Meie siis jagasime lahkesti selgitusi ja brošüüre. Lastiruumis üritati filme ka näidata, aga seal kippus mingi tehniline jama pidevalt olema.
Laev ise oli küll avatud kella kaheksani külastajatele, aga meil oli vaja rongiga Tartusse tagasi saada, seega hakkasime nelja paiku tagasi Balti jaama poole liikuma. Enne rongile istumist veel mõned tšeburekid koos lindude eemale peletamisega. Ja saigi siuhvilks Tallinnas käidud.

Viimaks ometi puhkus

Jõudis siis minul ka see puhkus viimaks kätte. Reedel sai tööjuures natuke tähistatud (äärmiselt väheste inimestega küll, aga noh, jätkuski igale ühele rummi rohkem :p).
Kui nüüd kellelgi peaks tekkima illusioon, et mul võiks nüüd palju aega olla, siis eksib see inimene rängalt. Ammu teada-tuntud tõde ju, et puhkus on kõige tihedam aeg. Minu puhul vastab see igal juhul 110% tõele. Homme näiteks tuleb mul vara tõusta (mille pagana pärast ei või need rongid normaalsel ajal Tallinna sõita???), teisipäeval tuleb asjalik olla ja kolmapäeval siis lend Saksamaale. Ja nii kui Saksamaalt tagasi saan, kohe Saaremaale. Ning teie, kes te Saaremaal pesitsete, valmistuge selleks, et ma peale Laisiku suurt sünnipäeva mitte kohe mandrile tagasi ei sõida, vaid jään saarele mõneks päevaks (et keegi ei saaks pärast mind süüdistada salaja saarel viibimises). Nii et paluks selleks ajaks reserveerida aega minu jaoks :D

Visadus viib sihile

Pärast mitmeid analüüside andmisi tunnistati mind lõpuks doonorluseks kõlbulikuks ja täna käisimegi verd andmas. Selle ilusa punase kruusi sain pärast (ma olin seda juba ammu igatsenud). Sügisel võin ma tegelikult jälle minna.

Mis ma siis veel sel nädalal teinud olen? Kohvikus istunud, pubis istunud, Pirogovis lebotanud, külas käinud, hispaania keelt natuke õppinud ja natuke reisiks vajalikke ettevalmistusi ka teinud (kui keegi veel ei tea, siis järgmisest kolmapeävast kuni 3. augustini viibib kambakese kolmeliikmeline esindus Saksamaal Hannah'l külas).

Üks asi veel, mis mul sel nädalal tekkis - kohutav isu oliivide järele. Teisipäeval sõin, eile sõin ja täna õhtul ostsin ka. Nii nämmad :) Ja muide, kas olete poes märganud maitsestatud kõrsi piima jaoks? Eedenis sai neid täna degusteerida. Karamelli oma oli täitsa hea.

8 naist kanuudes (pampudest rääkimata)

Selle nädala (ja ka tegelikult mõne eelneva nädala) põhiteemaks on olnud asjade veekindel pakkimine. Põhjuseks oli meie eesseisev kanuumatk.
Reedel pakkisime kompsud ja inimesed autodesse ning asusime teele. Esimene peatus oli meil Lõunakeskuses, et toidukraami osta. Sealt edasi võtsime suuna juba Valga poole. Elva juures tegime väikse peatuse, et koos teise sinise Nissaniga edasi sõita. Valgas oli esimeseks probleemiks parkimiskoha leidmine, kuhu kaheks päevaks Nissanid jätta. Peale mõningast ekslemist otsustasime linnavalitsuse hoone taga asuva parkla kasuks (politsei maja oli seal ligidal). Mõne minuti pärast olid ka meie kanuud kohal ja sõit Läti poole võis alata. Ei läinud väga kaua, kui olimegi oma laagripaigas Koiva kaldal. Peale lühikest ülevaadet kanuusõidu põhitõdedest jäid laagrisse 8 naist koos kanuude ning hunniku kompsudega. Järgnesid laagris vajalikud toimingud nagu telkide püstitamine, puude korjamine ja saagimine (meil oli kokkukäiv saag ka) ning söömine. Ühel hetkel tutvustati meile lepingut, mille mõned meist olid välja mõelnud ja ära kooskõlastanud (kohe näha, et mõningad meist on riigiametnikud) ning millele meil kõigil alla tuli kirjutada. Selle lepinguga pandi paika käitumisreeglid kanuudes (meie suurim paranoia enne seda matka oli ju see, et me kõik 8 pärast omavahel tülis oleme). Korra mõtlesime küll sellele lepingule ka kolm tilka verd lisada, aga see jäi siiski tegemata. Õhtu lõppes laulmisega (ja suht isamaaliste lauludega kui päris aus olla), mille kestel nii mõnegi laulu sõnad oludega kohandati. See laulmine meenutas tegelikult üsnagi seda, mis Triinu sünnipäeval oli, sest laulikute puudumise ja sõnade mitte peas olemise tõttu ei laulunud me enamus laule mitte otsast lõpuni vaid kõigest mõne salmi või rea neist.
Kuna öine laulmine läks suhteliselt pikaks, magasime laupäeva hommikul küllaltki kaua. Mõned olid siiski varem üles tõusnud ja tegid hommikusöögi, nii et minul oli meeldiv võimalus üles tõusta hõike peale "pudrule!" Varsti selgus, et see koht on suhteliselt populaarne veesõidukite vettelaskmiskoht, sest sinna ilmus järsku lätlasi. Lasid kaks kummipaati vette (ilmselt oli tegu kalameestega) ning lahkusid (nad üritasid ka meiega suhelda, aga kuna me neile läti keeles miskit mõistlikku öelda ei osanud ja nende eesti keel piirdus sõnaga "tervist", siis me teretasime mõned korrad ja nad loobusid). Meie pakkisime edasi ja siis tuli mingi perekond, kes meie vastu huvi ei tundnud, pumpasid kummipaadi täis ja läksid vette. Lõpuks jõudsime ka meie oma asjad pakitud ning suundusime vee poole. Meie Liinaga olime esimesed. Kanuu vette saamine oli lihtsam kui seda nõlva vaadates tundus. Varsti järgnesid teised ka ning sõit võis alata. Ilm oli ilus, vesi sile, lausa lust oli sõita. Mingil hetkel kaotasime tagant tulijad silmist. Ühel hetkel üritasime neid järgi oodata, aga kui peale 10-minutilist ootamist kedagi ei tulnud, helistasime ning otsustasime, et otsime mõne kena rannakese (neid oli seal palju), kus lõunapaus pidada ning kohtume seal. Sõitsime edasi ja leidsime ühe ilusa liivase ranna ning asusime lebosse. Kui ülejäänud 3 kanuud kohale jõudsid, hakkasime sööma. Põhiline mure oli, et söök liiva sisse ei maanduks. Peale sööki tuli inimestel rammestus peale. Teised oleks seal veel pikalt lebotanud ilmselt, aga meie Liinaga muutusime kärsituks ja tahtsime kangesti edasi sõita, mille peale teised lõpuks järele andsid. Jõgi oli endiselt lai ja ilus ning päike säras taevas (lebo ajal oli ta mitu korda pilve taha hiilinud). Meie põhiprobleemiks oli see, et kus me küll asuda võiks. Meil oli küll kaart, aga jõe peal ei ole just palju sellist, mille järgi kindlaks teha, kus täpselt ollakse (kahjuks polnud kaardil ka sellist liikuvat punast ringikest kirjaga "oled siin"). Nii me siis aeg-ajalt arutasime, et kui kaugel me olla võiks, kui järsku nägime enda ees maanteesilda, mis oli meie pidepunktiks. Jäime siis teisi ootama sinna silla ligidusse. Seekord tuli päris kaua oodata. Lõpuks jõudsid teised meieni ning sõitsime silla alt läbi ning pidasime teisel pool aru, et mida edasi teha. Viimaks otsustasime, et meie Liinaga lähme natuke edasi ja vaatame, kas sealpool paistab mõnd head laagripaika, kui ei, siis jääme sinnasamasse (seal oli mingi telkimisplats, kuid koht oli üsna populaarne). Kuna edasi olid liiga kõrged kaldad või liiga kõrge rohi, jäime ikkagi sinnasamasse telkima. Mõned meist proovisid ka ära, kuidas selles jões ujuda on (vool oli päris tugev). Sel õhtul olime liiga väsinud, et poole ööni laulda ning läksime varsti magama. Päris magama aga jääda ei saanud, sest meie naabrusse oli kohalikke tulnud, kes seal muusikat kuulasid ja muidu lällasid. Ühel hetkel kostus jooksumüdin, mürts ja kiljatus. Mind tegi see valvsaks, natuke aega hoidsin kõrvad kikkis, et ega keegi meie asjade või kanuude kallal ole. Lõpuks jäin siiski magama.
Hommikul ärgates tervitas meid vihm (minu telgile oli see esimene vihm). Peale mõningast telgis lobisemist ronisime ikkagi välja. Siis selgus ka öise müdina ja kiljatuse põhjus - läti mehed olid tahtnud läbi katuse ühte telki tungida, aga see neil ei õnnestunud, vigastasid ainult telki, mis väga haleda kuju seetõttu võtnud oli. Õnneks varsti jäi sadu järgi, kuid sombune ja niiske oli ikkagi. Peale sööki hakkasime asju kokku panema ning kui see tehtud saime ka lõpuks matkakorraldajaga ühendust, kes lubas kahe tunni jooksul meile järgi tulla. Kuna ilm oli vahepeal natuke paremaks läinud, otsustasime siiski pisut kanuudega sõita. Sõitsime Liinaga natuke edasi sealt, kust laupäeva õhtulgi käinud olime ning keerasime siis ümber ja tulime tagasi (ei tea, mis need kalurid seal jõe kaldal küll mõelda võisid meie edasi-tagasi siiberdamise peale). Tegime veel auringi ümber selle silla ning siis vinnasime k.anuu üles tagasi. Samal hetkel saabus ka matkakorraldaja ning saimegi asjad peale laadida ning tagasi Eesti poole suuna võtta. Autod olid Valgas kenasti alles ning saime Tartu poole teele asuda. Umbes pool neli olime Tartu kesklinnas. Saatsime saarlased kenasti bussi peale ja peale järelelehvitamist suundusime ülejäänudega edasi tsiviliseeritult noa ja kahvliga õhtustama.

P.S. Matkakorraldaja oli äärmiselt üllatunud nähes, et meil pole ühtegi meesterahvast kaasas. See olevat esimene matkaseltskond, kes ainult naistest koosneb.