Loodussõbralikud tooted

ERLil käivitub ka sel aastal Loodussõbraliku toote kampaania, mis tähendab, et varsti ilmuvad tänavatele plakatid, mis kutsuvad üles eelistama loodussõbralikult toodetud tooteid ehk siis neid, millel on mõni ökomärk küljes. Ja et oleks kergem neid üles leida, on sellistel toodetel hinnasiltidel helerohelised päiksega kleepsud juures (Selverites, Rimides, Prismades, Maksimarketites... vist olid veel mõned poed, aga need olid sellised väiksemad, ei jäänud meelde).

Otsustasin sel aastal ise ka abiks olla ja täna käisingi Rimis tooteid märgistamas. Mida seal siis leidub? No, mõned leiva-saiatooted, Energia talu teed, kohvi (kusjuures mind täitsa üllatas, et oli nii mitu erinevat ökokohvi), mõned õlid, Mini Riski pesuvahendid, WC-pabereid ja majapidamispabereid (neid oli kõige enam), kuivatatud puuvilju ja pähkleid, mõned pastatooted. Nii et ega väga palju ole. Tallinna poodides on ilmselt suurem sortiment. Ja Selveris olen ma näinud ka ökomärgisega maiustusi, Tartu Rimis neid ei leidunud. Nädalavahetusel lähen kleebin Võru Maksimarketis ka kleepse hinnasiltidele.

Kusjuures päris palju võib inimestes tekitada rohepesu - tehakse toote etiketile ökomärgise sarnane märk ning kui tarbija asja lähemalt ei uuri, jääbki mulje, et tegemist on ökotootega. Nii et kui mõnel tootel rohelist ringikujulist märki näete, uurige enne pisut täpsemalt, kas on lihtsalt tootjapoolne deklaratsioon, et tema toode on looduslik või on tegu ikkagi sertifitseeritud asjaga.

Raha, mahetoodang ja tarbijakaitse

Täna hommikul käisin ühel toredal tarbijakoolitusel, kus kõigepealt räägiti devalveerimisest ja Eesti rahasüsteemist, siis tuli ettekanne mahetootmisest ja lõpuks räägiti tarbijakaitsest Euroopa Liidu piires.
Sain teada, et tarbijakaitse on kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides reguleeritud samade direktiividega, mis tähendab, et kui ostad mõnest EL-i liikmesriigist toote, millega sa rahul ei ole, saad selle sama moodi tagasi viia nagu Eestiski. Aga selleks, et oleks võimalik seista oma õiguste eest, tuleb olla ka ise teadlik - hoida alles ostutšekid, esitada pretensioon õigel ajal, arvestada sellega, et eraisikut ei käsitle tarbijakaitseseadus müüjana jne.
Mahetoodangu jutu põhjal jõudsin ma jällegi järeldusele, et paljud probleemid seisnevad inimese mugavuses - ei vaevuta mõtlema, arvestama loodusega, tahetakse kõike kiiresti ja palju. Üks huvitav fakt, mis välja toodi oli see, et kui üldiselt on eestimaises köögiviljas vähem pestitsiidijääke võrreldes sama kaubaga, mis on välismaalt toodud, siis porgandite puhul oli see vastupidi (jah, needsamad Kadarbiku talu porgandid). Seega - seeme mulda ja kasvatage ise porgandeid. Võibolla ei näe nad nii esinduslikud välja, aga vähemalt ei söö mürke sisse õndsas teadmises, et toitud tervislikult.

Ka lumega

Täna sai tõestatud, et ka lumega saab rattaga väga edukalt sõita (ja seekord ei räägi ma kerge pulbrina maad katvast õhukesest lumekihist). Hommikul vaatasin aknast välja ja esimene mõte valget maad vaadates oli, et täna vist ikka rattaga ei lähe, aga siis vaatasin, et ei ole seal hullu midagi ning otsustasin siiski rattaga tööle minna. Mingist hetkest hakkas päeval jälle lund sadama. Nii et kui õhtul koju sõitsin, siis sadas. Aga ei olnud hullu midagi, ainult silla peal oli suht jäine tuul. Kõige huvitavam asja juures oli see, et rattaga sõites tundus vähem libe kui kõndides. Ilmselt siinkohal tuli kasuks ka rattakummi suht jäme muster.

Ah jaa, tänase päeva peale peaks veel ära märkima selle, et lõpuks ometi täitis töökaaslane oma lubaduse ja sõidutas mind Fiatiga (kuna see lubadus oli suvest saadik õhus, vääris see äramärkimist).

Ja viimasena (aga sugugi mitte vähemolulisemana) märgiks ära, et täna on mu emal sünnipäev (ta küll ei loe mu blogi, aga mainin sellegipoolest). Pidu (suur pidu) tuleb järgmise nädala lõpus.

Parem hilja kui mitte kunagi

Kuigi mul sünnipäevade meeles pidamisega üldiselt raskusi ei ole, kipub millegipärast juhtuma, et ma just oma blogi "sünnipäeval" uut postitust kirjutama ei satu. Aga igal juhul eile sai minu blogi ka 3 aasta vanuseks (Maailmaparandaja omast ainult natuke noorem).

Selle aasta esimene Elva-pidu

Sai üle pika aja jälle Elvas pidutsetud. Mis ma oskan öelda? Ikka seda, et tore oli. Oli saun, naised ja rumm (nii nagu Manile lubatud) ja veel palju muudki. Ja seekord oli meid päris mitu seal kohal. Kuigi jah, mehed olid vähemuses (nagu alati). Aga see-eest jätkus mõnda meest igale poole ja peaaegu kõigiga tantsima (grilli polnud läheduses, seega ajasid naised ka tantsupartnerina asja ära) ja mõnikord läks asi suht akrobaatikaks kätte ära. Ja Aliast mängisime ka üle hulga aja. Mingil põhjusel otsustas hr Mati Uni mind ja M.-i rahule jätta suht pikaks ajaks, mis tähendas, et juttu jätkus kauemaks... (vähemalt kuueni hommikul).
Ja hommikul sai taas pannkooke :) (viimasel ajal on see suht sage nähtus).

Liigutatud

Võiks lausa öelda, et rööpast välja liigutatud. Ei, mitte midagi hullu pole juhtunud, ma lihtsalt käisin kinos. Vaatasime Edith Piafi filmi. Ja see lihtsalt liigutas mind väga sügavalt. Tema elu traagika, tema laulud... lõppakordiks oli loomulikult Non, je ne regrette rien, mille sõnad omandasid selle filmi mõjul hoopis teise varjundi. Mul tekkis kohutav tahtmine plaksutada pärast seda, kui see laul ära lõppes ja tiitrid jooksma hakkasid. Aga tundub, et kedagi saalisolijatest see film külmaks ei jätnud, sest keegi ei tõusnud kohe püsti, kui film lõppes. Oma osa võis olla ka sellel, et tulesid ei pandud kohe põlema, aga siiski jäi pigem mulje, et ei olnud nii lihtne selle filmi lummusest lahti rebida. Ja usun, et J.-l oli õigus, kui ta ütles, et telekast või arvutist vaadates ei anna see film sama efekti.

Tartu vesi vs pudelivesi

Käisin täna jälle Keskkonnahariduskeskuses. Seekord räägiti seal veest. Mina olen üldiselt ikkagi selline inimene, kes joob kraanivett, vahel olen siiski ostnud pudelivett ka. Täna sain kinnitust sellele, et Tartus on täiesti hea vesi, kõlbab juua küll (kusjuures pimetesti tehes pidid paljud karedama vee maitse paremaks hindama). Kusjuures Eviani vee ja Tartu kraanivee koostis pidi praktiliselt sama olema. Räägiti ka sellest uuest Tarkuse veest, mille Tartu ülikooli teadlased välja töötasid - tavaline vesi koos paari lisaainega, mis peaks stressi maandama ja soodustama ajutegevust. Anti maitsta ka, maitse oli nagu karboniseeritud veel. Üks naisterahvas, kes polnud kunagi poest vett ostnud, maitses seda ja leidis, et see on kole soolane. Eks ta muidugi kraanivee kõrval olegi soolane. Ja ühest toitumise alasest raamatust olid toodud välja sellised numbrid, et inimesel on vaja 28...38 ml vett kg kohta päevas ja 0,35 l sellest suudab keha ise toota ning ülejäänu peaks saama söögi ja joogiga.

Külaskäik Ida-Virumaale

Eile oli natuke teistsugune tööpäev. Nimelt hakkasin hommikul 8 paiku sõitma Ida-Virumaa poole, kuna Jõhvis oli kokku lepitud kohtumine ühe kliendiga. Sõit oli ilus - päike tõusis parajasti, taevas oli selge... hea meelega oleks terve tee üle parema õla vahtinud, aga kahjuks pidi otse vaatama ja teel silma peal hoidma.
Natuke peale kümmet olin Jõhvis. Edasi läks tee Lüganuse valda ja Püssi linna - käisime omavalitsustes ja "objektil", tegin pilte ja lõuna ajal käisime kohalikus kohvikus söömas (hinnad tuletasid kooliaega meelde :p). Kella kahe paiku hakkasin tagasi sõitma, nii et kui Tartusse jõudsin oligi tööpäev põhimõtteliselt läbi.
Aga õhtu läks edasi banana spliti ja filmidega. Vaatasime Maja järve ääres ja Hea aasta ära (mina nägin mõlemaid esimest korda), head filmid mõlemad.

Pidu koos kallistustega

Vat see oli alles tore sünnipäevapidu - ma arvan, et kunagi pole olnud nii massiliselt õrnushetki ühel peol ja nii sõlme pole vist ka mindud.
Igal juhul, T. oli äärmiselt vahva, et sa viitsisid vaeva näha ja mänge välja otsida/korraldada, püüan eeskuju võtta ;) (aga siis tuleks vsit vahepeal harjutada mitte naerma hakkamist)
Söök oli ka maitsev, eriti meeldis mulle see kook.
Teemad kiskusid kohati ikka väga keskkonnatehnoloogilikuks. Mis on iseenesest hea (vähemalt ei läinud väga imelikuks) ja tuleb välja, et prügi sorteerimisega saab igasugu asju seletada.
Aga Eesti koha pealt on minu teadmised suht nõrgad, nii et väike märkus endale - tuleks neid natuke parandada...

Veelkord suur tänu sünnipäevalastele nii laheda peo eest (muide, üheks hea peo indikaatoriks on minu meelest pildid - kui need vaadates ikka naeratuse näole toovad, siis oli hea pidu ja kui mina neid vaatasin, siis võttis küll kohati lausa itsitama, võite ise omad järeldused teha).

Prügitsirkusest

Täna toimus Tartus Keskkonnahariduse Keskuse saalis prügiteemaline arutelu, kus ettekannetega esinesid Ülle Mauer (Tartu linnavalitsuse keskkonnateenistuse juhataja) ja Andres Siplane Eesti Pakendiringlusest. Mina läksin sinna mõttega, et käin, kuulan, ehk saan midagi huvitavad/asjalikku veel teda.

Esimene üllatus oli see, et rahvast oli palju. Saal ei mahutanud kõiki korralikult äragi. Ja enamus neist olid vanemas eas. Ja nagu karta oli, ei olnud need vanemad inimesed mitte kõige sõbralikumalt meelestatud ja mitte kõige mõistvamad. Huvitav, kas see teise inimese mitteaustamine tema jutule vahele segades või naabriga kõvahäälselt midagi arutades tekib vanemas eas või on see mingi teatud generatsiooni omadus, mis on juba noorena olnud? Eriti huvitav oli ühe meesterahva kommentaar, et pakendi pesemine on tobedus ja seda ei tehta kusagil mujal kui ainult Eestis, et tema olla Brüsselis käinud. Huvitaval kombel räägivad teised Brüsselis ja mujal Euroopas käinud inimesed teist juttu... Üks vanem meesterahvas läks päris endast välja, näidates kaasa võetud puhtaks pestud piimapakki ja kalakonservikarpi ja teatas, et see on suurim lollus. Mis tõestab järjekordselt, et vanale koerale uusi trikke on raske õpetada, sest "trikid" on enamasti mõtlemises kinni ja kui ei suudeta muuta mõtteviisi, ei tule ka harjumust. Ehk on see tänaste laste/noorte jaoks kunagi normaalne tegevus...

Sellest räägiti ka, et biolagunevatest jäätmetest saab Tartus ära anda praegu ainult aia- ja haljastusjäätmeid, kuni kompostimisväljaku valmimiseni võib toidujäätmed rahulikult olmesse visata (kui endal isiklikku kompostikasti pole), sest puudub nende sorteeritult ära andmise võimalus.

Päris lõpuni ma seda tsirkust olla ei viitsinud. Asi korraldati nii, et pärast ettekandeid sai küsimusi küsida (mida pidi auditooriumile pidevalt meelde tuletama), nii et need, kel polnud küsimusi, võisid lahkuda. Jäin huvi pärast ka mõningaid küsimusi kuulama, aga ühel hetkel lihtsalt ei viitsinud enam.

Ah jaa... paar head mõtet tuli ka sealt - nende igapäevaselt postkasti potsatavate reklaamide tegijad võiksid ise nende kokku kogumise kinni maksta või siis võiks sellise rämpsposti üldse ära keelustada ning ka kilekotid võiks keelustada (siinkohal tuleb meelde, kuidas ma mõni päev tagasi poes lõunat ostes vaatasin, kuidas minu ees oleval ostjal pakiti üksteise järel erinevaid asju kilekotikestesse ja pidin ennast tagasi hoidma, et mitte kõva häälega küsida müüjalt, kas tõesti on vaja kõik need asjad eraldi ära pakkida).

Koju jõudes kiikasin korraks meie maja paberi ja papi konteineri poole. avastasin, et täna ei ajagi see üle ning viisin ühe kotitäie paberit ja pappi sinna konteinerisse :)

Muide, kui kellelgi on viitsimist/tahtmist midagi ära teha, siis siin on natuke infot: http://www.teeme2008.ee/index.html

Eesmärkidest

Päris mitmed on kirjutanud oma uusaastalubadustest. Mina ei pane siia lubadusi kirja (mõningaid on tegelikult juba ka välja öeldud ja paberilegi pandud), ma pigem püstitan endale mõned eesmärgid.
1. Saavutada suurem kontroll omaenda elu üle õppides sealjuures ennast paremini tundma.
2. Teha igapäevaelus eetilisemaid ja keskkonnale vähem kahju tekitavamaid valikuid.

Selle esimese eesmärgi kohta veel niipalju, et kuigi inimeses on kõik vastused ja lahendused igapäevaelu miks?-idele olemas, on vähe selliseid, kes ise kohe vastused üles leiavad, ikka läheb natuke kõrvalist abi vaja. Üheks heaks teenäitajaks, kuidas oma elus toimuvat rohkem kontrollida, on film nimega The Secret. Soovitan soojalt vaadata. Ja mitte lihtsalt vaadata, vaid ka mõelda selle üle ja katsetada.

Teise eesmärgi täitmisele aitab kindlasti kaasa ka see, et võtsin vaevaks tutvuda looduspere kodulehega (järjekordne tõestus sellest, et inimene on meeletult mugav loom, ei viitsi ise eriti vaeva näha ja otsida... samas, võibolla oli praegu just õige aeg asjaga tutvumiseks) ja leidsin sealt päris palju huvitavat.

2008

Seekord tuli uus aasta siis Muhus. Hommikupoole sai vaatamisvääratusi kaemas käidud (halli merd ja halli taevast on üksteisest suht raske eristada), siis natuke hakkimisega tegeletud ja varsti oligi aeg pidusöögiks. Keskööl veel lisaks ilutulestik ja šampus ning pärast seda lauamängude ring. Selline mõnus hubane aastavahetus. Aitäh Laisik kutsumast, oli tore (nagu alati).

Tegelikult tahaks korra veel möödunud aastale tagasi vaadata, natuke pikemalt kui see blogikokkuvõte. Eelmise aasta märksõnad oleks siis järgmised:
remondimehed - sel aastal tuli päris palju nendega kokku puutuda... üldiselt mida vähem on vaja remonti teha ja mida rohkemate asjadega oma jõududega hakkama saad, seda parem (on minu järeldus asjast)
erakond - esimene aasta otsast lõpuni erakonnas oldud - valimised, üldkoosolek, piirkondlikud koosolekud ehk kokkuvõtlikult palju uusi tuttavaid ja rohkem infot Eesti poliitmaastikul toimuva kohta
jalgratas - märtsi lõpust detsembri keskpaigani sai möödunud aastal rattaga sõidetud (ja ausalt öeldes ei kiirusta ma praegugi ratast rõdule komandeerima), nii linna vahel ringi kui ka loodusmaastikul (rattamatkad, teist korda rattamaratonil käidud)... võib öelda, et minu lemmik transpordivahend
hispaania keel - sai seda siis õppima hakatud... praegu on väikene paus, aga loodetavasti ei jää asi soiku
saared - Muhumaa, Saaremaa, Hiiumaa - esimest kahte sai kohe väga mitu korda külastatud sel aastal, viimasel sai siis lõpuks esimest korda ära käidud... mis meil selleks aastaks plaani jäi? Vormsi?
Saksamaa - lõpuks jõudsin ka sinna natuke pikemaks ajaks kui vaid läbisõiduks... tore reis oli (ja loomulikult toredad võõrustajad)
üritused - sel aastal on päris palju igasugu üritusi olnud, eriti tihe oli muidugi suvi, kus mul juuni alguses juba praktiliselt kõik nädalavahetused täis said broneeritud... põhikooli klassikokkutulek on ka üks mainimistväärt üritus, sest me polnud peale 9. klassi lõpetamist niimoodi kokku saanudki
uued tuttavad - selle aastaga olen palju uusi tuttavaid juurde saanud, küll erakonnast, küll GNLD kaudu, küll teiste sõprade-tuttavate kaudu

Ja lõpetuseks sooviksin kõigile alanud aastaks rahu ja rõõmu hinge.