Rüütli raba

Juba suve lõpus sai plaani võetud, et sügisel tuleb rappa minna. Täna käisimegi avastamas Rüütli raba Iisaku külje all.
Pohli oli seal päris palju, mõned tumedamad olid täitsa magusad. Aga jõhvikaid leidus vähem ja M ütles, et need on imelikku värvi ja imeliku maitsega :p Kuna ma ise eriline jõhvikaspets ei ole, siis ei oska kommenteerida seda väidet.
Üldiselt oli see raba natuke liigivaesem kui need, kus ma varem käinud olen. Aga sellegipoolest oli ilus. Üritasime ka sealt rabast Õpetaja soosse jõuda, aga see meil kahjuks ei õnnestunud. Jõudsime hoopis ringiga tagasi sinna parklasse, kus meie autod olid ja otsustasime sõita Iisakusse ning sealt Õpetaja sohu minna. Üleüldse oli seal natsa veider viitade süsteem - laudtee kõrval oli iga natukese aja tagant viidake, mis näitas kuhu minna (nagu seal väga palju võimalusi oleks olnud), aga kui olid mingid suvalised pinnasteed, siis viitasid ei olnud. Üks viit oli üldse tagurpidi võrreldes teistega ning me otsustasime selle vea parandada :p (ei olnud lihtne, aga hakkama saime).
Kokkuvõttes oli väga mõnus pühapäevane matk. Aitäh kõigile matkaseltsilistele!

AHHAA Auras

Eile õhtul oli Auras AHHAA sukelduvate teadlaste öö. Ma pole küll teadlane, aga õnneks liigub Liina teadlaste ringis ja tal oli kutseid üle, seega sain ka mina kaasa minna. Seal olid mõningad lisaatraktsioonid ning kasutada sai kõiki tavateenuseid tervisekeskuse asjadeni välja. Nii et saime torust alla lasta, mullivannis istuda, aurusaunas mõnuleda jne Aga minu meelest kõige vahvam asi, mis sinna spetsiaalselt selle ürituse tarbeks toodud oli, oli tünn terrassil, kus oli soe Surnumere vesi. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu - tõepoolest tõused selles vees automaatselt pinnale. Selleks, et istuma oleks võimalik jääda, pidi kätega pingist kinni hoidma. Lisaks rääkis üks mees, kes on ise Surnumeres käinud, et seal on võimalik lausa vees püstiasendis kõndida. Kunagi peaks kindlasti selle ära proovima.

Ja lisaks muudele atraktsioonidele nägin ära ka kuulsad füüsikud (nagu üks neist ütles, kutsutavad neid kohati AA patareiks :p), päris lahedad tundusid.

Kolmiküritus

Ja sel nädavahetusel siis toimuski kauaoodatud kolmiküritus ehk Maailmaparandaja juubel, Murueide sünnipäev ja VU ametlik ärasaatmise pidu.
Noh, hakkasime siis laupäeva hommikul sõitma Saaremaa poole. Jah, ma tean, oli autovaba päev, aga autos oli ka 5 inimest. Ja mingil veidral põhjusel oli tee täis aeglaseid liiklejaid (alguse statistika tundus eriti hirmutav, lõpuks "pääsesime" siiski 10 auto, 3 bussi ja ühe jalakäijaga), kes mulle ette keerasid/astusid või siis lihtsalt tee peal tigukiirusel liikusid. Aga kohale me jõudsime (väikese ülitäpselt ajastatud peatusega Orissaare lillepoes).
Pidu oli tore. Sai õnnitletud ja kallistatud ja söödud (siinkohal kiitus kõigile kokkadele ja tükeldajatele) ja joodud ja lastud kingisaajatel arvata, kes mida tegi/pani. Mulle tundub, et seekord oli minu asju kõige raskem ära arvata. Aga tundus, et kingisaajad olid muidu kingitustega rahul, mis on alalti kingitegijatele suurim rõõm (minu meelest vähemalt). Ja vaatamata sellele, et Vässu aeg-ajalt kallale kippus, tiksusin mina vist umbes viieni. Siis leidsin, et tuleb ikka magama minna, muidu pole minust täna sõitjat.
Täna hommikul hävitasime järelejäänud sööke (natuke jõudis ka Tartusse minu külmkappi) ning siis tegime väikse külastuse Laisiku korterisse (sest erinevalt minust, ei olnud teised seal käinud). Ma jätkuvalt ei orienteeru eriti hästi autoga Kuressaares, kui tegu pole mõne mulle ammu tuttava trajektooriga... Pärast seda visiiti võtsime suuna Kuivastu poole. Meie suureks üllatuseks ja rõõmuks polnudki pikka praamisaba ja saime ilusti praami peale (Mpsi pettumuseks ilmselt :p). Aga mida jällegi oli, olid tiguliikurid teel (Saaremaal oli neid eriti palju). Kuigi seekord pääsesime kergemalt kui laupäeval, sest skooriks jäi 8 autot (aga viimasele autole, mis Tartus meie ees venis mõtlesime me anda eriauhinda - see on ikkagi midagi ennekuulmatut, kui BMW sul ees linnas 50 tsoonis alla 40km/h-se kiirusega sõidab ja rohkem pidurit kui gaasi vajutab). Üldiselt kujunes tagasisõit meil kohati suht ülemeelikuks... 5 naist kitsas ruumis võrdub igasuguste huvitavate ideede ja naljadega :p

Veel maamõõtmist

Kuna meil jäi esmaspäeval töö pooleli, tuli tagasi minna, et asi ära lõpetada. Ja läksimegi kolmapäeval. Suurepärane ilm - vihma sadas. Jõudsime Elvasse, ikka sadas. Hakkasime mõõtma, ikka sadas. Kogu see nn puhtaks tehtud metsaalune oli võsa täis. Mina olin enamuse ajast aparaadi taga, aga töökaaslane raius võsa, et midagigi näha oleks. Pahatihti ei leidnud ma ikkagi teda selle masinaga üles. Metsas ei saa ju millegi järgi eriti orienteerida seda - kõik puud on ühesugused. Ja lõpuks jäi vihm järgi. Aga metsaalune oli endilselt märg. Väga mitu korda komistasin ma igasuguste rontide otsa, palju ei puudunud, et oleks ninuli lennanud (prismale, mis mul käes oli, kui ma seal ringi kondasin, see arvatavasti meeldinud ei oleks). Aga aparaadi väljalülitamise sain igatahes selgeks lõpuks. Selle eest sain töökaaslase "tubli" osaliseks, aga see oli pigem selline irooniamaiguline (minu meelest). Ja aparaadi maha võtmisega ma ikkagi riskima ei hakanud, jätsin selle töö asjatundjale. Ja imede ime - lõpuks sai meil see võsane ja künklik maa üle mõõdetud. Asjad autosse ja tagasi Tartusse. Seekord ei pidanud isegi ratast tee peal vahetama.

P.S. Sain täna teada ühe huvitava asja. See, kas inimene vingub või pahandab millegi üle, sõltub häälest. Kui on peenike hääl (nagu naistel näiteks), siis vingub, kui on jämedam (nagu meestel), siis pahandab millegi üle. On alles loogika!

Imeline esmaspäev

Kuna meil on hetkel firmas väike maamõõtjate puudus, teatati eelmine nädal, et nüüdsest hakkavad planeerijad ise geoaluse tegemisel koos maamõõtjaga väljas käima (varem käisid ikka kaks maamõõtjat). Ja täna oli minul esimene kord välja geoalust tegema minna.
Hommikul paistis asi suht vesine välja, aga selle aja peale kui me lõpuks Elvasse (või õigemini peaks see maatükk otse Elva piiri taga Käärdi alevikus olema) objektile jõudsime (enne oli vaja käia katastris ja Elva linnavalitsuses), oli vihm järgi jäänud. Hea seegi, sest töökaaslane ei olnud sellest olukorrast, mis seal valitses kohe sugugi mitte vaimustatud. Pool krunti oli kaetud metsaga, ülejäänud ala oli paksu heina täis, mitmeid üksikuid puid ja tee oli ka kenasti heki või muu taolise taimestikuga varjatud. Lisaks sellele asus põhivõrgu punkt sellises kohas, et otse tänavale ei näinud, mistõttu tuli käik päris pikk ning üks seisupunkt asus tänava peal (pidi käll pisike tänav olema, aga liiklus oli minu meelest päris tihe). Seega kulus meil tükk aega enne kui üldse krundile mõõtma jõudsime. Saime nii umbes pool kogu alast mõõdetud, kui töökaaslane teatab mulle läbi raadiosaatja, et aparaadiga on mingi jama. Selgus, et aparaat lihtsalt keeldub sisse lülitumast. Siis ei jäänudki meil midagi muud üle kui asjad kokku pakkida ja tagasi Tartusse sõita. Mitte väga palju maad Elvast Tartu poole hakkas auto järsku väga valjut ja pahaendeliselt kõlavat häält tegema (mitte et see tööauto kogu aeg mingeid veidraid hääli ei teeks, aga see hääl oli hullem kui tavapäraselt...), pidasin kinni ja oh seda rõõmu - tagumine parem rehv tühi. Ei jäänud meil siis muud üle, kui see ratas ära vahetada (õnneks oli tagavararatas ikka terve). Aega läks, aga asja sai ja lõpuks jõudsimegi Tartusse tagasi. Homme või ülehomme tuleb tagasi minna, sest pool objekti jäi ju mõõtmata.

4226

Ja ongi selleaastasel Tartu rattamaratonil käidud. Ja ikka 40 km distants (87 km on siiski liiga palju minu jaoks). Minu põhiline eesmärk sel aastal oli oma eelmise aasta aega (2:30:48.0) parandada. Mingi progress peab ju olema.
Rada oli sel aastal porisem kui eelneval. Vahepeal mõtlesin, et kui nüüd kõikidest nendest mülgastest läbi sõita, ei tea kas see ajavõtu kiip veel aega ka võtab või on mudasse mattunud. Aga ilmselt on see kiip tehtud piisavalt mudataluvaks. Kuna marsruut oli sama, mis eelmiselgi aastal, siis tulid nii mõnedki kohad tuttavad ette. Aga oli ka muutusi. Näiteks kui raja keskel oleva vaheajapunkti juurde läksime eelmisel aastal tee pealt, siis sel aastal tegime seda tee alt (sinna oli tunnel paigaldatud).
Üldiselt oli põhiline asi, mida jälgida rajal see, mis eespool toimub. Eriti ohtlikud olid pikad langused, tõusud ja mudamülkad (kui keegi sul ees aeglasemalt sõidab, ega seal raja peal ikka naljalt ei möödu). Kui poldud piisavalt tähelepanelik, siis võis vabalt kukkuda. Ja kukkumisi ikka oli. Üks mees kukkus üsna minu ees, aga sai hämmastavalt kiiresti tagasi ratta selga, nii et ma ei pidanudki kuhugi võssa sõitma, et talle otsasõitu vältida. Mina õnneks püsisin ratta seljas. Ratta seljast maha olin sunnitud vaid paari mudase tõusu puhul tulema ja ühes tasase maa peal olevas mülkas tuli ka ratast lükata, sest ta lihtsalt jäi sinna kinni ja ma ei saanud edasi sõita. Aga üldiselt võtsin tõusud ratta seljas. Ja ma ei tea, kas asi oli selles spordijoogis, mis rajal anti või milleski muus, aga lõpu poole muutus tõusude võtmine kuidagi kergemakski. Kuigi jah, päris lõpus (nii 5-6 km enne finišit) tundsin, et aitab küll, nüüd võiks see lõpp ka juba kätte jõuda (nii et ma arvan, et 87 km ma ka järgmisel aastal proovima ei lähe). Ja siis ta jõudiski - kiip küljest, medal kaela ja oligi tehtud. Edasi ootasin tükk aega järjekorras, et saada oma ratas puhta(ma)ks, sest ta oli tõsiselt mudane, vahetasin riided, sõin supi ära ja võtsin oma diplomi. Seal seisis aeg: 2:26:00.5 :D Niisiis - põhieesmärk sai täidetud, progress on toimunud.

Pragu olen väsinud, aga rahul :)

P.S. 4226 oli minu stardinumber, mis tähendas starti esimsest sektorist (registeerusin sel aastal suht varakult).

Raadi järv puhtaks

Täna toimus üle maailma igasuguste veekogude prahist puhastamise aktsioon tuukrite kaasabil ehk selline üritus nagu AWARE 2007. Eestis puhastati Snelli tiiki ja Raadi järve. Mina käsin Raadi järve jurues abis. Mõistagi mitte sukeldumas, vaid kaldal sodi tassimas.
Ilm küll seda üritust eriti ei soosinud (ilmselt tahtis ilmataat meie teotahet testida või midagi sellist), hommikupoole sadas päris korralikult. Alustuseks käis osa rahvast väiksel ringkäigul Raadi mõisa pargis. Väga ilus koht on tegelikult ja kui see kunagi veel täitsa korda saab, siis on see veel palju ilusam (või vähemalt loodetavasti hakkaks ta siis sarnanema sellega, mis seal kunagi oli). See müür, mis seda mõisakompleksi ümbritseb on iseenesest väga sobilik ja kena, aga tal on üks viga - ta varjab ära kõik selle, mis sissepoole jääb ehk siis ma olen sellest mõisast enne mitu korda mööda sõitnud, aga ausalt öeldest polnud mul õrna aimugi, mismoodi asi teisel pool müüri välja võiks näha. Nii et lisaks prahi koristamisele sai ka Tartu linna vaatamisväärsuste koha pealt natuke targemaks.
Vaatamata vihmale tassisime ikkagi seda sodi, mis järvest välja toodud oli, hunnikusse. See hunnik käis enne ka kaalu pealt läbi ja siis rändas konteinerisse. See suur konteiner sai igal juhul lõpuks suhteliselt täis. Seal oli näiteks autoiste, katkine taburet, kelgu rauast osa, tulekustuti, mingi kalapüügivahend, hulgaliselt autorehve, penoplasti juppe (neile oli muide kena taimestik peale kasvanud) ja veel igasugust muud kola. Lausa hämmastav, mida inimesed on järve visanud. Aga vähemalt sai järv nüüd jälle natuke puhtamaks. Loodetavasti toimub seda üritust veel ka järgnevatel aastatel (kaks aastat tagasi puhastati ka selle aktsiooni käigus Raadi järve) ja järv saab lõpuks päris vabaks sellest sodist.
Ja ilmataat jäi ka ilmselt meiega rahule, sest ürituse lõpu poole hakkas päikegi paistma :)

Lõputa lugu...

Täna oli mul järjekordselt umbes 11-tunnine tööpäev tänu ühe planeeringu avalikule arutelule, mis kell 5 hakkas. Ja tulemus oli täpselt selline nagu ma arvasin - ei jõutud kusagile. Selle sama asja pärast olen ma seal vallas juba 4-5 korda tööpäeva nii mõnegi tunni võrra pikendanud. Lõpptulemus on praktiliselt alati sama - ühed ajavad oma jonni ja teised oma. Ausõna, mina parafraseeriks ühte vanasõna selle jama põhjal nii - naaber on naabrile hunt. Ka vallavanem ütles mulle peale koosoleku lõppu, et noh, sattusite paraja portsu otsa. Sattusin jah, aga konks on selles, et vallavalitsuse võimuses oleks see jama ära lõpetada. Vallavanema püüdlused on muidugi igati õilsad - teha kompromiss, et kõik rahul oleks, aga fakt on see, et ükskõik kuidas see lõpeb (kui üldse kunagi lõpeb), päris rahul kõik ei ole ja mida kauem see venib, seda hullemaks asi läheb. Ja minu ainus soov oleks asjaga ühele poole saada.

Kabatšokki keerutades...

Teisipäeval kutsusin rahva enda juurde, sest selgus, et nad polegi minu uue sisustusega ja remonditud kööki näinud (suvel ju polnud mingit tahtmist kuuma pliidi ees möllata). Ja kuna mul oli järjekordselt üks suvikõrvits üle, siis sai see supiks keedetud (põhimõtteliselt oli retsept sama nagu hautise puhul, aga vett läks natsa rohkem, makarone panime ka sisse ja hakkliha asendasime broilerifileega).
Seekord oli ka meie ainus meesesindaja kohal (tal oli küll vabandus olemas varem lahkumiseks, aga siiski tuli). Ja ta mitte ainult ei olnud kohal, vaid kooris ja hakkis kabatšoki (või kurgi nagu ta seda nimetas) ning maitsestas (see küll lõppes minu karjatusega "aitab, see on ju pipar"). Üleüldse olid esimesed saabujad kõik ühest asutusest (mina olin ainus, kes seal ei tööta), mistõttu tekkis kahtlus, et mida ma seal õigupoolest ikkagi korraldan :p Aga tegu ei olnud siiski selle asutuse kokkutulekuga, mõningase hilinemisega saabusid ka teised.
Supp igatahes maitses hästi... ja hakkas lõpuks pisut hautist meenutama, kuna vedelikku oli natsa vähe (ja tookord kui ma hautist tegin, kippus asi natsa suppi meenutama.... tüüpiline).

Ja magustoiduks tegime õunakooki. Oli põnev vaadata, kuidas professionaalid töötavad :p (no kui inimene on ikkagi 4 sarnast kooki nädalavahetusel teinud, siis ta on ju proff). Kahjuks aga selgus, et ka uus gaasiahi kõrvetab koogi alt ära, mistõttu sai kook seedimisele väga hea.

Klassi kokkutulek

Suvel kui ma oma köögi lae remondiga hädas olin (või õigemini remondimehe leidmisega), andis vennaraas mulle mõtte pöörduda ühe põhikooli klassivenna poole, kes töötab ehitusfirmas. Seda ma siis tegingi ja mingi hetk küsis ta minu käest, et millal klassi kokkutulek tuleb (mis oli tglt natuke üllatav, sest omaarust ma põhikoolis küll eriline organiseerija polnud). Noh, mõte sai pähe pandud ja otsustatud, et sügise poole võiks asjaga tegeleda. Rääkisin selle mõtte edasi ka ühele endisele klassiõele, kellega ma tihedamalt suhtlen ja nii see pall veerema läks. Ja eile õhtul oligi meie esimene põhikooli klassi kokkutulek. 9 aastat on lõpetamisest möödas. Meid oli päris palju kohal ning isegi mõlemad klassijuhatajad (algklasside ja 5-9 kl klassijuhataja) tulid. Kahjuks said nad vähe aega olla, aga enamuse nägid ära ja enamus nägi nemad ära.
Mõningaseks üllatuseks tuli välja, et Tartus elab meist hetkel päris suur osa, aga omavahel kokku me polnud eriti juhtunud. Mõned elavad ka Tallinnas ja mõned on ka Võrru jäänud. Ja peale minu oli veel 4 tüdrukut, kes ei ole emad. Ülejäänud tüdrukutel oli vähemalt 1 laps (osadel ka kaks), samas kui poistest polnud veel keegi isaks saanud.
Kell 12 pandi see pubi kinni, kus me istusime ja siis otsustasime minna esialgu ühe klassivenna juurde. Seal istusime natuke aega ja siis seadsime sammud Boshwechteri suunas (ööklubi Tamula ääres, vbl mäletate ühest Justamendi laulust...). Seal olime niikaua kui see kinni pandi (kell 4) ja siis tekkis probleem, et kuhu edasi minna. Kellelgi allesjäänud klassikaaslastest polnud vaba pinda ja see klassivend, kellel oli vaba pind, oli jäljetult kadunud. Lõpuks üks tüdruk moosis meid oma tädipoja venna juurde. Kusjuures ma tükk aega juurdlesin, miks selle tädipoja venna nägu nii tuttav tundub, lõpuks tuli meelde, et me käisime keskkoolis paralleelklassis (a nende klass ei olnud samal korrusel, nii et me ei käinud eriti läbi). Koju jõudsime vist peale kuut (üks endine klassiõde tuli koos oma sõbrannaga minu juurde ööseks).
Hommikul helistasime sellele tüübile, kes ära kadus ja siis selgus, et ta oli lihtsalt leidnud, et nüüd on alkoholi juba piisavalt palju tarvitatud ja tuleks koju minna. Aga kutsus lahkesti meid kohvi jooma. Ja nii me siis läksimegi täna hommikul tema juurde. Ajasime juttu, vaatasime telekat ja mingil hetkel otsustasime, et suppi on vaja. Käisime lähedalasuvas Selveris ja tõime hapukapsa borši. Maitses hää :) Ja väga lahe oli vaadata köögis askeldavat klassivenda. Mitte et selles midagi ebatavalist oleks, aga kooli ajal ju sellises situatsioonis klassivendi ei nähtud :p

Ups..

Mis juhtub kui selline kohukese tüüpi inimene (nagu mina) teeb kontot mingisse suhtlusportaali, kui tal on pea laiali otsas ja mõtted mujal? Juhtub see, et kuna "abivalmis" portaalike on endale pähe võtnud, et sa arvatavasti tahad nagu nii kõigile oma kontaktidele saata kutset sinna ja juba ette on linnukesed kõigi nimede ette ära pandud, siis jääbki hajameelsel kohukese tüüpi inimesel see linnukeste rivi eemaldamata ja kutse läheb valimatult k õ i g i l e kontaktidele (ja mul pole seal kontaktide nimekirjas kahjuks mitte ainult minu MSN-i kontaktid, vaid ka mingid suht suvalised aadressid, mille kaudu ma mõningatele üritusetele olen registreerinud vms). Nii, et jah... siit loo moraal - tuleb alati üle kontrollida, kuhu linnukesed pandud on.

P.S. Aga oma üllatuseks avastasin ma, et päris mitmed olid selle kutse vastu võtnud :D

Eestimaa heitlikud ilmad

Mina sellest ilmataadist ka aru ei saa - eelmine nädal tegi juba peaaegu, et talvist ilma, nüüd läheb jälle soojemaks... võiks ju ära otsustada. Täpselt nagu nädalad oleks kogemata vahetusse läinud vms. Ainult et need vihmasagarad, millega aeg-ajalt üllatatakse, on ikka suht sügisese iseloomuga. Eile tabas üks meid lõunale minnes. Ja loomulikult olin ma vihmavarju südamerahus tööjuurde jätnud, sest aknast siras päike vastu. Tegelikult oli aga nurga taga hall pilv, mis varsti näitas oma tõelist olemust. Päris korraliku paduka lasi valla. Aga päris ilma katteta me vihma käes ikkagi ei olnud, sest mul on kotis kogu aeg keep (rattaga sõites ei saa ju vihmavarju kasutada), seega laotasime selle peade kohale ja seisime kõnniteel kuni suurem vihm mööda läheb. Kui vihm natuke tasasemaks jäi, hakkasime liikuma. Võis päris lõbus vaatepilt olla - üks inimene ees (tal oli nahktagi seljas, mis teadupärast vihma läbi ei lase) ja kaks inimest järel, keep peade kohal :p