17. veebruar 2014

Puhkusenädal

Kuigi alguses ütlesin suusatamisele "ei", suudeti mind ümber veenda ja nii ma kirjutasingi mõni nädal tagasi avalduse nädalaks puhkuse saamiseks. Eelmisel laupäeval istusin bussi ja põrutasin pealinna. Esimene käik oli suusalaenutusse (lisaks suuskadele loomulikult ka kogu muu krempel - saapad, suusakepid, kiiver ja prillid). Kuna mina läksin mäele esimest korda, oli kõik nii uus ja veider (saabaste jalga saamine, isiklikud küsimused suuskade reguleerimisel, suusaprillide proovimine jne). Ei läinudki väga kaua, kui kogu varustusega auto poole sammusime. Õhtul käisime veel Crexi juures nägu näitamas. Seal selgus, et Saaremaa ekipaaž on asjadega üle koormatud, nii et kesköö paiku tuli veel autosid ümber pakkida, enne kui kogu reisiseltskond tuttu sai.
Pühapäeva hommikul oli varajane äratus ning laeva minek.2,5 tunni pärast jätsime mere selja taha ning Hõbelõvi ja Kotkas võtsid suuna põhja poole. Vaatamata sellele, et punast katust, mille järgi oma majakese leidma pidime, kattis lumi, suutsime siiski tuvastada oma onni. Päris tore majake oli. Loomulikult saunaga. Köögis oli igasugu varustust (ka sellist, mida väideti seal mitte olevat). Sahtlite sisust oli raske esimese hooga ülevaadet saada, lihtsam oli tuvastada mingit asja, kui sa just konkreetselt seda otsisid.
Järgmisel hommikul asusime suusamäe poole teele niipea kui hommikusöök söödud oli. Mina tundsin, kuidas närv sisse tuleb ja sees keerama hakkab. Mäest tervena alla saamise võimalus tundus kuidagi uskumatu. Võtsime suuna lastemäele (mina mujale ei julgenud, teised tulid õpetama). Esimene laskumine läks katkendlikult ja kaua. Nii kaua, et Mps, kes tervislikel põhjustel kohe mäele ei tulnud, ei jõudnudki ära oodata. Täpse aja suhtes, mis mul esimesel korral mäest alla saamiseks kulus, on erinevaid arvamusi, aga üle tunni läks vist küll. Lõpuks selgus, et sahka saab ka sõita (mis tähendas aeglasemat kiirust ja mingitki kontrolli suuskade üle), nii et edasi läks sõit sahaga. Vähemalt sain kiiremini alla ja viiendal laskumisel enam ei kukkunud. See meetod aga mõjus jalgadele vägagi väsitavalt ja peale lõunat ma väga kaua vastu ei pidanud. Teisel päeval läksime mäe teisele nõlvale. Kui eelmisel päeval olin mummuga üles sõitnud, siis nüüd sai ankrut katsetatud. Algus väga ladusalt ei läinud, aga hiljem harjusin täitsa ära. Esimene nõlv, mida proovisime, ei olnud just paljulubav. Enne lõppu oli järsk koht, millest ma ilma kukkumata üle ei saanud ja pärast kukkumist oli raske sealt jälle hoogu sisse saada. Otsustasime minna teisele nõlvale. Seal anti karm käsk - nõlva alumises otsas sahka sõita ei tohi, hakka aga kantima. Ja varsti enam ei sahatanudki. Viimaks olin leidnud oma nõlva, kus sõit ladusamalt läks. Ainus probleem oli see, et tagasi auto juurde saamiseks tuli alla sõita päris kõrgest nõlvast. Esimesel korral läks see sõit üsna aeglaselt ja kukkumistega. Alla jõudes ei olnud enam mingit soovi teisele poole mäge tagasi minna. Pärast lõunat läksin siiski jälle oma nõlvale. Harjutasin õhtuks, et seekordne kõrgest nõlvast alla sõit ladusamalt kulgeks. Päris ladusalt siiski ei läinud, aga natuke paremini, kui esimesel korral.
Kolmapäeval võtsin fotoka kaasa, et mõned pildid teha ja lasta ennast ka filmida. Mulle endale tundus, et ma sõidan täitsa normaalse kiirusega, aga videot vaadates tundus, et ma peaaegu nagu seisaks. Autoni jõudmiseks tuli endiselt kõrgest nõlvast alla lasta (tegelikult sain hiljem teada, et selles osas oli mulle udu aetud - ka teisel pool mäge oli parkla), nii et ühel hetkel, kui jälle seal külili käisin, võtsin fotoka ja pildistasin vaadet. Enne lõunat mul ilma kukkumata sealt alla saada ei õnnestunud (kuigi ma ei alustanud päris ülevalt). Õhtul sain mäele umbes tund enne suusakeskuse sulgemist. Üles mäe otsa jõudes selgus, et minu lemmiknõlv on suletud ja ainus tee alla oli kõrgest nõlvast ja sel korral päris ülevalt. Ega midagi, tuli julgus kokku võtta ja laskuda. Esimesed korrad päris ladusalt ei läinud, aga lõpuks suutsin kaks korda ka ilma kukkumata alla saada.
Järgmisel hommikul tuli asjad pakkida, maja koristada ja kodu poole teele asuda. Tagasi kodumaa pinnale jõudsime umbes kesköö paiku. If oli tööasjus Tallinnas ja ootas mu ära, nii et veel samal öösel jõudsin koju.
Reedel pakkisime uuesti koti ja võtsime suuna Rakvere poole, meid ootas spaa. Hotellituba oli ilus, spaa mõnus, lisaks veel mõned hoolitsused, mis sa hing veel ihkad. Suurepärane lõpp mõnusale puhkusenädalale.

Igal juhul suur kummardus suusareisi peakorraldajale, kõik kulges nagu õlitatult. Edaspidi on mind ilmselt lihtsam mäele meelitada. :)

1. veebruar 2014

Ettevaatust! Libe põrand.

Öeldakse, et enamus õnnetusi juhtub kodus. Eile kukkusin vanemate juues libeda põranda peal, kui kiirustasin teise tuppa telefoni vastu võtma. Mõlemad põlved lõin valusasti vastu parketti ära. Natukese aja pärast läks suurem valu küll üle, aga praegugi on põlved pisut sinakad ja valusad. Nüüd ma saan täiesti aru, miks isa jõuludeks libisemisvastaste taldadega sokke tahtis. Peaks ise ka ohutusmeetmena Võrus selliseid kandma.