Relatiivsus

Aeg on suhteline mõiste. Enamasti on tunne, et aega on kogu aeg vähe ja see lendab kiiresti. Aga siis kui sa ootad midagi, siis ei lenda see kuhugi. Venib. Nädal tundub igavikuna. Kaks nädalat on lausa kaks igavikku. Samas... 1 tund ja 44 minutit telefoni otsas kestaks nagu vaid hetke.

Igatahes jõudsin täna selgusele, et ma peaksin keskenduma sellele, mis olemas on, mitte sellele, mida parajasti pole. Ja ma olen kohe kindlasti tänulik selle eest, mis on. :)

Tunnen elus end

Natuke veel ja olekski kuu aega viimasest postitusest möödas. Mõtlete, et elan nii igavat elu, et pole midagi postitada? Ei, seda mitte. Vaba aeg lihtsalt kulub ära muudeks asjadeks, nii et blogimine on väga tagaplaanil. Aga jah, tegevusi on olnud küllaga. Kinos olen käinud (Täitsa lõpp sai ära vaadatud (jah, ma nägin vilksamisi ennast ka :)), PÖFFil sai käidud, 4 D ja 5 D kinos kah), sporti olen vaadanud (nii publiku hulgas olnud kui ka telekast vaadanud), uisutasin üle pika aja, Lenna ja Märdi kontsert kuulatud, Aliast olen erinevate seltskondadega mänginud ja paljude uute inimestega kohtunud. Neid asju on muidugi veel, aga lihtsalt tõin välja mõned näited. Elu on ilus. :D

Melanhoolia

Ei, ma ei ole langenud depressiooni või midagi säärast, hoopis kinos käisin. Athenas. Põhjus lihtne - sooduskupong tuli ära kasutada enne kuu lõppu. Vaatasin siis kinokava ja silma hakkas film nimega Melanhoolia. Olin sellest kiitvaid artikleid lugenud, nii et otsustasin ära vaadata.

Algus oli omapärane. Ja pikk. Tekkis juba mõte, et kui kogu film selline on (aegluubis liikuvad üksikud pildid taustaks üsna kriipiv viiuliheli), siis läks küll valikuga kehvasti. Aga õnneks hakkas siiski ühel hetkel nö õige film pihta. Lugu ise tundus esialgu tavaline. Mida rohkem asi edasi läks, seda kummalisemaks muutus peategelase käitumine ja hakkas tekkima tunne, et seal on miskit korrast ära, aga seda, mis siis viga on, vaatajale ei avaldatud. Lootsin endamisi, et teine osa annab mingid vastused esimeses osas tekkinud küsimustele peategelase vaimse tervise kohta, aga ei andnud. Hoopis juurde tekitas neid. Samas, läheneva maaimalõpuga sai tema palju paremini hakkama, kui tema õde, kes sellest üsnagi paanikasse läks. Aga lõpp tuli ja sellega lõppes ka film. Isegi lõputiitreid ei olnud (mis tekitas saalis natuke hämmingut, ei saanudki aru, kas film lõppes nüüd ära või tuleb veel midagi).

Koju minnes mõtisklesin omaette maailmalõpu teemadel. Kui teaks, et ta tõepoolest lõppeb, ega siis midagi parata olekski. Keegi ei jää sind taga nutma, sina ei jää kedagi taga nutma. Ilmselt teeks enne lõppu asju, mida praegu ei teeks tagajärgede pärast või siis neid asju, mida veel kindlasti elu jooksul ära tahad teha. Miskipärast tundub mulle kogu maailma lõpp vähem kurb kui vaid ühe elu lõpp.

Kraavid, kraavid, kraavid

Te ilmselt teate, kuidas ma suhtun pealinnas autoga sõitmisse, aga kui algsest rogaini seltskonnast pooled ära langevad ja alles jäänud poolest ainult minul auto on, siis ei ole väga valikut, kelle autoga kohale minna. Crex meisterdas mulle valmis kaardi koos põhjaliku seletusega, kuidas tema maja juurde jõuda, nii et iseenesest möödus esimene etapp eriliste viperusteta ja jõudsin õigeks ajaks õigesse kohta (õigeks ajaks selle pärast, et meelitasin crexi Black Riderit vaatama).

Rogain algas vara. Ja toimus pealinnast üsna kaugel. Ehk siis - teele tuli asuda kui päike tõusis. Selle asjaolu suurimaks miinuseks oli see, et me itta liikusime. Seega otse päikesele vastu. Ma ei olnud vist kunagi varem nii otse päikesetõusu sõitnud. Igal juhul oli nähtavus alla igasugu arvestust. Et siis mine ja sõida 110-ga nii et sa mitte midagi ei näe. Metsad olid õnnistuseks - varjasid selle tõusva päikese kenasti ära ja oli võimalik näha, kuhu me sõidame.

Sihtkohale lähenedes hakkas minu taha saba tekkima. Esialgu paar-kolm autot, lõpuks oli paras rivi neid. Arutasime omavahel, et kui ma nüüd kuhugi valesti peaks minema, ei tea, kas sõidavad järgi. Aga ei läinud valesti. Sildid olid olemas ja leidsime stardikoha kenasti üles. Viimane ponnistus veel enne stardimaterjalide kätte saamist - tagurpidi liivase künka otsa sirgelt parkimine - ja saime asuda marsruuti nuputama.

Start oli seekord ühine, rahvas liikus nii umbes kolme eri suunda. Meiega sama suunda pidi (ehk siis oli valinud sama punkti esimeseks) liikus päris mitu inimest, nii et vaade sealt tagantpoolt oli päris vahva. Esimese punktiga polnud muret - läksime sinna, kuhu rivi ees läks ja mere kaldalt puu najalt selle esimese punkti leidsimegi (taustaks võimsad vahused lained). Edasi läks raskemaks. Teise punkti olid nad ikka sõna otseses mõttes kraavi käänakusse pannud, nii et esimesel korral sellest mööda läksime, lõpuks siiski leidsime sellegi võsast üles. Üleüldse armastasid nad seal jubedalt kraave ja ojasid ja jõgesid. Vastupidiselt meile. Meie neid ei armastanud. Eriti tänu sellele ühele punktile, mis vaatamata kolmele katsele lõpuks leidmata jäigi. Järeldus, kui on koos vana mittelemmik - orvand - ja uus mittelemmik - kraav - siis sellisest punktist tuleb heaga eemale hoida. Raiskasime selle pagana punkti otsimise peale rohkem kui tund aega ja tulemuseks vaid üldise moraali langus ja lisaks nendele saamata jäänud 4 punktile veel kaotatud punkte kaotsi läinud aja näol, sest esialgset punktivõtmise plaani tuli nüüd kõvasti korrigeerida (kahjuks muidugi kaugemal asunud 5-punktiste arvelt). Samas järgmine 2-punktine tähendas oskuslikku kraaviületust (sogase veega kraav tundus liiga sügav, et sinna sisse minna) mahalangenud puutüvede abil, nii et meie arvates oleks pidanud selle eest küll rohkem punkte saama. Kokku ületasime kraave puutüvede abil kolmel korral. Sisse ei kukkunud kordagi. Puutüvesid üle kraavide oli neil seal palju. Ja ka metsa all oli maha kukkunud puutüvesid palju. Liigagi palju. Nad võiksid mõnikord oma metsasid koristada ka. Vaid ühel korral kohtasime jalutamise metsa. Ülejäänud aja tähendas mets puutüvede otsas või alt turnimist. Kõikide punktide kallal siiski norida ei saa - mõned kahepunktised olid tõesti vaid ära võtmise vaev. Pärast leidmata jäänud punkti jama hakkas meil siiski natuke paremini asi edenema, nii et ülejäänud punktid, mida võtma läksime, saime siiski kätte ja skoor tuli natuke parem, kui 4 h enne lõppu tundus, et see tulla võib.

Finišeerisime isegi kümmekond minutit enne aega, nii et pääsesime suuremast söögisabast. Üks asi tekitas aga paraja hämmingu - meid oli võistkonnas kaks, mõlemad naisterahvad, SI-pulk oli minu käes (oli spontaanne valik, mitte kusagil registreeritud otsus) ja tulemuse väljatrükil oli vaid minu nimi. Ei saa siiamaani aru, kuidas nad teadsid, et see just mina olen, kes väljatrükki võtma läks. Ainus seletus on see, et nad lihtsalt trükkisid tähestikus eespool oleva nime sinna.

Tagasisõit oli umbes sama tore, kui sinna minek oli olnud - seekord päike loojus ja meie sõitsime läände. Pool teed jälle nagu pimepeast sõitmine (eriti vahva oli see koht, kus neljarealine tee algas... kui eespool poleks autosid olnud, mis sama manöövri tegid, siis ma oleks ilmselt mõne märgi küll maha sõitnud).

Õhtul valdas meid küll teatav väsimus, aga võrreldes suvise rogainijärgse liikumatusega, oli olukord üsna hea. Ühtegi villi jalale ei saanud (investeering korralikesse jalanõudesse tasus ära), vaatamata mõningatele valusatele lihastele ja sinikatele, oli siiski olemas piisav liikuvus, et veel poodi jalutada.

Kokkuvõtteks ütleks, et kuigi oli ilus sügisilm ja jalanõud olid head, ei olnud see minu lemmik rogain. Nõme maastik, kohati väga kiuslik rajameister ja natuke ebatäpne kaart andsid kokku ka kehvima tulemuse. Loodetavasti läheb libahundil paremini.

Maraton on rõõm

Just selline reklaamlause, nagu selle postituse pealkirjas, ilutses mõningatel Tartu rattamaratoni reklaamidel. Ja nii see ongi - mõnus sõit ilusal Lõuna-Eesti maastikul suve viimasel pühapäeval päikese paistel. Ma tean, et eelmine aasta sadas rattamaratoni ajal vihma, aga siis ei saanud ma ise minna maratonile. Ja mulle ei meenu ühtegi korda, kui mina olen maratonil käinud, mil päike poleks paistnud. Aga maratonil käigu kordi oli mul juba hõbemärgi jagu kogunenud, nii et lisaks tavapärasele medalile sain ka hõbedase märgikese.

Seekord startisin küllaltki tagant. Ma ei tea, kas asi oli selles või milleski muus, aga esimestel kilomeetritel sai ikka päris palju jalgratast jalutatud. No mis sa teed, kui rahvas on ees ja läbi ei saa. Ja natuke oli teeninduspunktide korraldust ka muudetud - nüüd tuldi ratta seljast maha, et söögi-joogikraami võtma minna. Iseenesest tähendas see kindlasti pikemat TP-s viibimist, mida oli näha ka tulemusest. Üle-eelmisest korrast ikka paarkümmend minutit kehvem (eelmisega ei hakka võrdlema, siis oli nagu nii jokutamist rajal). Aga muidugi võis põhjus olla ka vormi vähesus. Ei ole ju erilist trenni teinud sel aastal.

Elu kui filmis

Mõni päev tagasi sain teada, et 28.08 on Tartus filmitalgute filmi võtted ja sinna on massistseeni inimesi vaja. Otsustasin osaleda. Filmitalgute kodulehelt lugesin, et seljas peaksid olema tavalised riided või siis midagi sellist, mida kannaksid, kui oleks maailma viimane päev. Lisaks oli seal info, et kuigi on jõuluaeg on väljas suviselt soe. Nojah... ma siis mõtlesin, et jõulud seostub kenasti punasega ja mingeid väga igapäevaseid riided vast elu viimasel päeval ka selga ju ei paneks ja otsustasin punase kleidi ja kontsade kasuks. Nii kui ma hommikul võtteplatsile jõudsin (selleks oli Kroonuaia sild), jäin fotosilma ette, pildistajaks mees, kelle kaamerasilm mind ka varem oli tabanud (sellest on küll juba aastaid). Ja ka hiljem sain küllalt palju kommentaare oma välimuse kohta. Meestelt loomulikult. Aga tuttavad näod võtteplatsil ei piirdunud fotograafiga. Kuna ühel hetkel läks autode süütamiseks ja plahvatama panemiseks, olid kohal ka füüsikud, samuti oli seal inimene, kelle FB lingist ma üldse asjast teada sain, massis osales ka üks ema kolleeg ning hiljem lisandus veel üks tuttav.

Aga filmimine ise oli äärmiselt aeganõudev. Kell 10 algas kogunemine ja viimane stseen sai "purki" natuke enne üheksat õhtul. Meie aeg kulus suures osas ootamise peale. Kui tuli käsk, siis läksime, kuhu vaja ja tegime, mida vaja. Iseenesest oli üsna lõbus, kui just ootama ei pidanud. Esialgu oli ilm ilus ja hakkas juba üsna palav, aga siis tulid pilved ja vahele veidi vihmagi (sellisel juhul tehti vihmapaus, mina sain oma autosse varju minna ja vajadusel ka teistele varju pakkuda (minu auto osales samuti võtetel)). Kõige selle kokkuvõtteks valmis nii umbes paar minutit filmi. Päris aeganõudev töö, eksole. Kuna tegemist oli viimase võttepäevaga, oli pärast ka pidu Lodjakojas. Esimest korda kuulasin/vaatasin kollektiivi nimega Köömes. Vaadati ka natuke päeval filmitud materjali (ennast ma seal küll ei näinud esimese hooga... ilmselt oleks olnud vaja pausile panna ja siis oleks vast üles leidnud :p), aga päris kõike ei olnud veel kokku monteeritud. Pidu kestis päris pikalt, mina sain umbes poole kolme paiku koju. Õnneks on täna veel viimane puhkuse päev (muidu ma ilmselt nii kaua seal olnud ei oleks).

Lubatud, tehtud

Ei ole vist kõige mõistlikum öösel 3,5 tundi maganuna sõita 200 km, kõndida pool päeva ringi ja sõita veel 230 km. Aga mis teha, suvel on nädalavahetused defitsiit ja tuleb lihtsalt erinevaid asju ühele nädalavahetusele mahutada.

Nii siis juhtuski, et laupäeva õhtul sai Kuressaares väljas käidud ja järgmisel hommikul vara tuli ärgata, et Paldiskisse sõita, et endine töökaaslane saaks meile seal väikese tuuri teha (lubasime kevadel, et suvel lähme külla). Esialgu tahtsid Lõuna-Eestist tulijad juba kell 10 seal kokku saada, aga mina keeldusin kella seitsmese praamiga pühapäeval üle tulemast ja surusin kohtumisaja kella 11 peale, nii sai asi natukenegi humaansem minu jaoks - 8.30 praamiga üle. Tegelikult jõudsin juba poole üheteistkümne paiku Paldiskisse, teised tulid üsna täpselt. Kõigepealt sõime kooki ja mitte roolisolijad maitsesid ka kaasatoodud veini. Seejärel hakkasime kohalikke vaatamisväärsusi läbi käima, esialgu rohkem autoga (sõitsime kohale, tulime korraks autost välja, vaatasime ära, tagasi autosse ja järgmisse kohta), aga siis jätsime oma neljarattalised tuuliku juurde seisma ja kõndisime jala. Vaated olid ilusad ja ilm samuti, nii et väga mõnus jalutuskäik kujunes sellest. Ühes kohas on ka trepp, mis pankrannikust alla viib (päris hästi peidetud teine) ja seal all olles tundus vesi nii kutsuv, et käisimegi ühe töökaaslasega ujumas ära. Muidu oli mõnus, aga sügavaks ei tahtnud üldse minna. Igal juhul oli väga lõbus kogemus, nii meile kui ka kaldalejäänutele. Pärast väikest kehakinnitust näidati meile ka kohalikke "mägesid" (väidetavalt orjade poolt rajatud). Adamsoni muuseumi juurde jõudes selgus, et see oli just kinni pandud. Piilusime natuke aia tagant. Lõpuks väisasime ka rongijaama, kus hulkuvate kasside toitmist keelav silt lausa kutsus sealsamas ennast rahulikult pesevale kassile süüa andma. Kahjuks ei olnud meil midagi kaasas, mida talle anda oleks võinud (jäätised olid juba otsa saanud). Märkamatult oli aeg õhtusse veerenud ja tuli taas rooli istuda ning Tartusse sõita.

Kuigi mul ei ole midagi mööda ilma ringi kolamise vastu, sai peale 9 päeva kodust eemal olekut siiski eile õhtul õndsalt õhata "Home, sweet home."

Jälle puhkab

Nojah... kui kogu puhkust ühe korraga välja ei saa võtta, siis juhtubki nii, et puhkad natuke ja siis jälle natuke. Seekord algas puhkus Viru Folgiga. Seetõttu jäi küll Pedassaar avastamata, aga mis parata, folgist ei saa loobuda. Seekord tundus kõik see veel lahedam kui eelmine aasta. Svjata Vatra, Blacky, Orelipoiss, Zetod, Paabel feat. Märt Avandi, Zorbas, Justament, Haydamaki, Sw(f)Est, Indigolapsed, Henri Laksile pühendatud kontsert, Ummamuudu ja Pantokraator feat. Jaan Sööt - kõik olid head kontserdid. Paar kontserti olid ka sellised, mis päris minu maitse ei olnud, aga maitse üle ei vaielda ja kindlasti oli inimesi, kes ka neid nautisid. Ja lisaks oli veel kontserte, kuhu ei jõudnud, kuigi oleks tahtnud, aga kaheks rebida ennast ei saa (iseenesest oleks mul olnud eelmine nädal ennast vaja nii vähemalt viieks rebida, kui arvestada erinevate ürituste arvu, kuhu mind kutsutud oli, aga mis parata, tuli valida). Lisaks kontsertidele vaatasin ka erinevaid filme ja multikaid, mida KÄFF pakkus. Kõigele sellele pani punkti väike järelpidu pühapäeva õhtul, mis kulmineerus ühislauluga päris arvestatava orkestri saatel - kitarr, lõõts, basskitarr, tšello ja natuke viiulit (viiuldaja lahkus küllalt ruttu). Sõnadega tekkis küll aeg-ajalt probleeme, aga see otseselt ei takistanud, salme võib ju ka korrata ja refrääni teadsime ikka.

Käsmust põrutasin otseteed Saaremaale. Nii nagu eelmiselgi aastal, oli mul sel teekonnal autos seltsiline. Seekord orgunniti mulle ta juba pühapäeva õhtul (esialgu loodeti, et ta minuga Tartusse saab, aga kui selgus, et ma hoopis Saaremaale lähen, kõlbas see ka :p).

Saarde jõudes tegin esiteks visiidi Maailmaparandaja ja Mpsi juurde. Kui Orissaares said enamus fotosid vaadatud (kaasa arvatud titepildid), siis läksime Kuivastusse. Minu soovil läksime ujuma ja pärast selgus, et saab ka paadiga sõita. Mulle loovutati käilakuju koht.

Eelmise nädala lõpus lugesin netist, et selleks nädalaks lubatakse kuumalainet, kuid seda tunda küll ei ole. Teisipäeva hommikul Kuivastus pilvisesse taevasse vaadates lootsin, et ehk Kuressaares on ilusam, aga selgus, et Kuivastu õigustab siiski oma nime - Kuressaares oli juba eelmisest ööst saadik sadanud. Niipalju pidas ilmaennustus siiski täppi, et õhtupoole läks selgemaks ja sadu lakkas. Nii sain õhtul võtta tädi ratta ja Laisiku juurde kimada. Juttu ajades, põrkse hävitades ja televusserit vaadates läks aeg kiirelt ja peagi tuli uneaeg kätte.

Täna pidime Laisikuga ühte poodi minema, aga selgus, et see pood pandi kell viis kinni. Tobedad. Lohutuseks läksime teise poodi. Ja lõpuks otsustasime ujuma minna. Nasvale (Titerannas on ju solk sees, sinna ei tohi minna). Ma polnud seal varem käinud. Päris hea põhi oli tõesti. Vesi tundus sisseminnes külm, seesolles täitsa ok ja välja tulles soe. Nagu ikka. Aga mõnus oli. Pärast oli vanaema juures grillimine. Olime tublid ja suutsime peaaegu kõike parajalt teha, nii et enamus asju sai otsa. Ainult seda va ketšupi-hapukoore kastet jäi üle.

Paar päeva Põltsamaa jõel

Vaatamata meeletutele ponnistustele nii kanuude kui ka kanuutajate saamise osas, sai meie Põltsamaa jõe kanuumatk siiski edukalt teoks. Ilmateade hirmutas äiksega, aga meie seda ei näinud. Mõned piisad langesid ka meie peale, aga see ei sulatanud kedagi üles. Üldiselt oli kanuusõiduks hea ilm - pilvede all oli mõnusam olla kui lauspäikese käes.

Jõgi oli kohati küllaltki risune, aga enamus takistusi oli ümberpõigatav, kohati tuli ka hüplemistehnikat kasutada mõne puurondi otsa kinni jäädes. Kõige rohkem ronimist ja hüppamist ja kummardamist oli Räägu kanalis. Seal polnud paari meetritki vaba vett, aina puud risti-rästi. Kalamehed olid meid eelmine õhtu hoiatanud, et ilma saeta läbi ei saa. Noh, saime küll, aga jah, sõitmiseks seda väga nimetada ei saanud, rohkem ronimise moodi nägi asi välja.

Ööbimiskoht oli meil küllaltki rahvarohke. Terve õhtu ja öö saalisid kalamehed edasi-tagasi, üks suutis mulle korra paanika tekitada, et nüüd sõidab telki sisse, kui keset ööd autotuled väga lähedal tundusid olevat. Sisse siiski ei sõitnud, häiris vaid öörahu mõnda aega.

Seekord sai teekond küllaltki pikk mõlemal päeval, aga polnud hullu, elasime kõik kenasti üle. Eriti tublid olid minu meelest esmakordsed kanuutajad, kes vapralt kogu selle kadalipu vastu pidasid. Esimeseks korraks polnud see kindlasti mitte kõige lihtsam matk.

Ah jaa... see linnuteema, mis jõe peal üles kerkis, ei andnud rahu ja nii ma otsisingi üles jõgitilderist mõned pildid. Mina seda lindu väga hästi ei näinud, nii et ei oska öelda, kas oli tegu vihitajaga või mitte. Ja Umbusi raba jääb siiski Jõgevamaale, asub Alam-Pedja looduskaitseala põhjaosas (muide, Pedja jõe matkal möödusime me sellest õige lähedalt, nii et vedas, et krokodille ei kohanud).

Kauget kultuuri ja ekstreemsporti

Väga pikalt ei saanud puhkuse puhul levist väljas Võrumaa metsade keskel viibida, sest oli vaja paari ürituse pärast Tartumaal käia.

Esiteks käisin reedel turult supikraami ostmas kaugete külaliste jaoks ja kui külalised lõpuks kohale jõudsid (väikse hilinemisega), siis viisin nad looduse rüppe. Päike säras nii palavalt, et tegi isegi itaallastele pisut liiga. Sellegipoolest olid nad ka pärast pisikest matka piisavalt energilised, et meile esineda, mis oligi kogu külaskäigu põhjus. Ärge nüüd arvake, et nad ainult selle pärast kaugelt maalt siia sõitsid, tegu oli Europeade raames toimuva Pisieuropeadega, mille käigus sai väljamaalasi kultuuri tooma kutsuda. Pärast seda, kui nad oma tantse olid meile näidanud, õpetasid ühte lihtsamat meilegi ja kui kultuurimaja juhataja hakkas nende lõõtsamängijaga jämmima, siis tulid ka mõned valsid ja polkad ja kaera-jaangi ära. Minu jaoks oli nendega suhtlemine pisut raskendatud, sest vaid üks inimene kogu grupist rääkis inglise keelt, aga mina kahjuks itaalia keelt ei räägi. See aga ei takistanud mul nendega õhtul Tartu ööelu väisama minna. Inglise keelt kõnelev noormees oli õnneks kaasas, nii et läbi tema saime kenasti suheldud.

Järgmisel päeval väga pikalt magada ei saanud, kuna tuli ratas autosse tõsta ja Elvasse kihutada. Rattamaratonile nimelt (poolmaratonile siiski). Oleks ma enne teadnud, milline see rada on, ei oleks ilmselt nii julgelt sinna starti roninud, aga vaatamata kõigele jõudsin siiski finišisse, nii et võin enda jaoks võistluse korda läinuks lugeda. See rada läbis kõiki kujutletavaid katendi liike ja pinnavorme - asfalt, kruus (enamjaolt treppis kruusatee), lahtine killustik, lahtine liiv, heinamaa, metsarada, porimülkad, suurte kividega kruusarada, sealjuures läks tee pidevalt üles või alla, mõnes kohas oli nii üles kui alla minekuid nii järske, et pidasin paremaks ratast käekõrval talutada (mitte et see asja väga palju kergemaks oleks teinud). Finišis sain ühe kogenud osaleja käest teada, et seda rada peetakse lihtsaks. Nojah.... kui järgmine aasta uuesti mõte minna tuleb, siis proovin enne trenni ka teha, ei tuleks kahjuks. Meestega sauna jäi pärast võistlust minemata, selle asemel hüppasin jupijumala juures duši alt läbi ja kimasin tagasi Võrru, et vanaema sünnipäevale jõuda.

Puhkan

Nagu öeldud, puhkan. Mida teha puhkuse ajal? Ikka kodutöid. Muul ajal pole ju aega. Esmaspäeval polnud ka aega (kuigi oli puhkus). Eile asi väga ei edenenud, täna olen juba tublim olnud.

Kuna ma nädalavahetusel sattusin kurjade väikeste mustade putukate rünnaku ohvriks ja olin paar päeva preili Jämejalg, siis väga välja ei kipugi (nojah, tegelikult päris toas istudes jalgu ei ravitsenud, ikka oli vaja natuke mööda ilma ringi tuiata, aga riietuses tulid kõne alla ainult pikad püksid või pikk seelik). Tänaseks on küll paistetus alanenud, aga pahkluu ümbrus on endiselt punaseid suuremaid ja väiksemaid täppe täis. Tea, kas julgebki enam Peipsi ääres katmata säärtega käia...

Esmaspäeval oli Nõos valla aastapäeva puhul Bonzo kontsert. Natuke veider tunne oli istuda kohaliku kirikuõpetaja kõrval ja kuulata lugu mehest ja jumalast. Tekkis tahtmine küsida, mida tema sellest loost arvab, aga siiski ei küsinud. Peale kontserti väljendas kirikuõpetaja oma positiivset üllatust Bonzo kontserdi osas, nii et ju talle siis too mehe ja jumala lugu ka ikkagi meeldis.

Sinu oma on üksainus maa...

Hakkab vist vaikselt traditsiooniks saama, et ma laulu- ja tantsupidudel kollase vestiga ringi tatsan. Igal juhul just nii jälle läks, et laupäeva ja pühapäeva veetsin piduliste seltsis. Mingi hetk tekkis tunne, et võiks vist selja peale sildi kleepida, et siit saab plaastreid. See oli põhiline mure. Ma ei mäleta, et eelmine kord tantsupeol nii palju plaastreid küsitud oleks. Seekord olid need igal juhul põhiline "kaup". Muidugi ei andnud me niisama uisapäisa ükskõik millist plaastrit - kõik küsijad pidid oma villid ette näitama ja siis vaatasime, millist plaastrit panna. Üldiselt sattusid mulle seekord rahulikud kohad (eelmise korra rongkäiguga ei anna võrreldagi), vaid laupäeval näituste hallis, kus söömine oli, läks mäsuks, kui see ühel hetkel lapsi tihkelt täis oli. Siis tuli mõnele lapsele kiirabi kohale kutsuda, aga meid vahetati ka seal õige pea välja, nii et ei teagi, kui kaua seal kiire aeg jätkus. Aga tuleb tunnistada, et tore oli. Kogu kontserti ma küll ei kuulnud, sest me olime pühapäeval mingi aeg jälle näituste hallis ja sõitsime sealt lõpuks ise kiirabiga tagasi lauluväljakule (asju oli vaja sealt ära viia ja meid lasti kah auto peale). Tegelikult ei olnud ma plaaninud pühapäeval päris lõpuni jääda, aga läks nii, et ikkagi lahkusin peale seda, kui plats juba peaaegu tühi oli. Vahepeal oli lausa hirm, et ei saagi enam samal päeval Tartusse, kuna bussid on kõik välja müüdud, aga selgus, et tädid kassas olid jama ajanud ja bussi pealt sai isegi veel pileteid osta. Koju jõudsin kesköö paiku ja täna oli jube raske hommikul tõusta, aga midagi polnud parata, tuli ennast tööle vedada.

Ja nii see jaan tuli

Vahepeal on jälle pikk paus kirjutamisse jäänud. Toimunud on küll ja veel, aga aega (ja ka viitsimist blogisse kirjutada) on nappinud.

Kauneid kontserte käisin kahel nädalavahetusel kuulamas Käsmus. Muuhulgas sain avakontserdi peaesinejalt pühendusega plaadi, mida minu automakk mängimast keeldus. Selgus, et viga polnud autos, vaid plaadis, sest Inese plaati, mida õlledega kaasa antakse, mängis ilusti. Käsmus viibimise ajal sai tehtud ka muud huvitavat - väikseid rattamatku Sagadisse ja Palmsesse, meres ujumas käidud (jaa, vesi oli tõepoolest külm), viikingilaev Aimariga sõitu tehtud (nii kaua tüütasin oma laevasõiduga, kui saime paatkonna kokku) ja kuna selgus et ka Jupijumal oli vahepeal samas kandis, siis käisin ka temal korra siuhvilks külas. Olles õppinud eelnevate aastate kogemusest, olin soetanud endale mõnusa matkatooli, nii et seekord oli mul mugavustega istekoht.

Toomas Krall esinemas linnulaluõhtul

Kuna meie valla jaanipidu oli 22. juunil ja muuhulgas oli kavas ka kohaliku näitetrupi uuslavastuse esietendus, läksid juunis proovid üsna tihedaks. Vähe sellest, et kaks korda nädalas, ühes proovis tehti asja ka kaks korda läbi. Vahetult enne jaanipäeva oli vaja ära pidada ka mõningad külakoosolekud arengukava tarbeks, nii et pühadele eelnenud aeg läks väga kiireks. Hilja koju, vara tööle ja nii see väss tulebki. Aga õnneks jõudis see jaanipäev kätte enne, kui juhe päris kokku oleks jooksnud. Esietendus läks hästi (saal oli rahvast puupüsti täis), jaanipidu oli mõnus ja jaanilaupäev möödus ka väga toredalt. Pärast paar päeva tõelist puhkust kodumail.

Kahjurõõm

Pole küll ilus teise ebaõnne üle rõõmustada, aga kui inimene ise oma rumala käitumisega selle on tinginud, siis pole midagi parata. Pealegi on kahjurõõm ju teadagi ikka see kõige suurem rõõm. Et mille üle ma siis niimoodi rõõmustasin? Noh, sõidan mina maanteel, püsikiirusehoidja ilusasti lubatud piirkiirusele sätitud (ehk siis 100 km/h), kui vastu sõidab auto ja vilgutab tulesid. Võtan teadmiseks, et ju on kusagil politsei passimas ja sõidan rahulikult edasi. Mõne hetke pärast märkan tahavaatepeeglis sebimist - ülejärgmine auto on alustanud möödasõitu. Sõidab enda ees olevast autost mööda ja asutab ka minust end mööda sõitma. Kaugemalt eest paistab üks hall sõiduauto, mis teeserva on pargitud ninaga meie suunas. Jõuan mõelda, et huvitav, kas see on nüüd politseiauto, kui autost väljubki helkurvestis mees ja näitab möödasõitjale käega teeserva suunas ja et kihutajal kahtlust ei tekiks, kes teda peatada üritab, lülitatakse vilkurid ka sisse. Ja vat selle koha peal oligi minu (kahju)rõõm suur - lõpuks ometi võeti minu silme all maha üks tüüp, kes lihtsalt ei suutnud sõita lubatud kiirusega ja kohe oli vaja minust mööda trügida (ilmselgelt oli selle tegevuse jaoks vaja kiirust ületada). Mulle on alati sellised tüübid närvidele käinud, see teisest mööda saamise maania on küllalt palju õnnetusi põhjustanud, liiklus oleks tükk maad turvalisem, kui eestlased oleksid rohkem võimelised teise auto taga sõitma, kui too normaalse kiirusega sõidab.

Prügikuninganna

Just sellise tiitliga pärjas mind laupäeva hommikul üks rattaretke peakorraldaja. Aga jah, ega ta väga vale ole, arvestades, et ma reedest pühapäevani üsna suure osa ajast kättpidi prügi sees veetsin (ei ole retkelised veel seda sorteerimist selgeks saanud). Muidugi ei saa ma kogu prügis sobramise au enda peale võtta, mul olid tublid abilised ka. Eriti tublid olid need, kes vaatamata reedesele vihmasajule lõpuni vastu pidasid. Laupäeval ja pühapäeval oli täitsa hea ilm. Viisakalt oodati retke lõpuni enne kui uuesti vihma sadama hakkas (mina juhtusin sel ajal veel meie autoparklas olema, sest vihm jõudis enne kohale, kui viimased kotihoidjad, mis oli vaja ümber paigutada).

Aga sel aastal sai peale töö tegemist ka tantsu vihutud. Eelnevalt olin lubanud reedel Kihnu poiste saatel jalga keerutada, laupäeval püüdsime ka Ska Faktori järgi seda teha. Kihnu poiste saatel oli jalakeerutamine tükk maad vahvam, labajalaga tekitati lausa ussipesa, mitte ei tantsitud lihtsalt ussi. '

Eurovisiooni ma vaatama ei jäänud, sest selleks ajaks ei seisnud lõualuud enam koos, üks haigutus tuli teise järel. Kobisin magama ära, aga üks tolle öö toakaaslastest vaatas selle ära, nii et ma sain tulemuse teada öösel, kui ta magama tuli.

Üldiselt võib öelda, et sel aastal läks asi päris hästi korda. Mõningaid probleeme ja probleemikesi ikka ette tuli, aga kõik leidis lahenduse ning järgmine aasta saab juba tehtud vigu vältida (selleks tuleb endale kohe märkmeid teha, muidu läheb kõik meelest).

Remondirindelt

Nii, nädala jagu on see remont nüüd kestnud. Üks tuba on põhimõtteliselt valmis, jäänud veel teine tuba, sanitaarruumid ja koridor. Ehk siis normaalsele elukorraldusele niipea lootust pole. Eile kolisime mind suurde tuppa. Kuna lasime ka uue diivani ära tuua, tekkis probleeme asjade mahutamisega, aga lõpuks sai nad nii asetatud, et liikuda saab, isegi diivanil saab istuda, aga on mõned kapiuksed, mille taga on need asjad, mida loodetavasti niipea vaja ei lähe.

Poodides tuulamine ei ole aga kaugeltki veel läbi. Mõningad mööbliesemed, mis välja visati on vaja uutega asendada, aga siinkohal on jällegi nii, et kui mul on üsna täpne ettekujutus, milline miski asi olema peaks, siis täpselt sellist asja kindlasti ei ole. Mugavam on muidugi netis kolada ja neid asju otsida, aga näiteks madratsi peal olevat kindlasti tarvis pikutada, et teada, kas on hea. No mina ei tea... ma olen mõne madratsi peal nüüd poodides pikutamas käinud, minu meelest on nad kõik üsna ühesugused. Aga näis, midagi tuleb ära osta.

Seoses selle ühekuuse uue pereliikmega tuleb ka vanemate juures väike tubade vahetus, sest minu tuba on suurem kui venna tuba. Neid aga on nüüd palju, kui Võrru tulevad ja nii otsustasime toad ära vahetada. Kuna sealgi on tapeet juba ajast ja arust ja mööbli poolt ära nühitud, tuli ka sinna uus tapeet otsida. Vaatasime üht ja vaatasime teist ja lõpuks nägime ühte nunnut elevantidega tapeeti. Kuna 50% tolle toa elanikest hakkavad moodustama lapsed, siis mina leidsin, et see just ongi õige tapeet ja nii hakkavadki tolle toa seinu kaunistama vahvad vantsid ja palmipuud.

Remondieelne seisund

Ammu mõeldud-planeeritud remont on teoks saamas. Uskumatu, aga meil õnnestuski suur tuba tühjaks tõsta jaotades kogu kola väiksema toa ja rõdu vahel ära (ja imekombel ei saanudki ei rõdu ega väiksem tuba otsast otsani asju täis). Muidugi osad asjad viidi ka ära ja need enam siia tagasi ei tule - mõned asjad rändasid keskkonnajaama ja suht suur koorem maale (või kuhu iganes vanemad neid paigutada plaanivad).

Lisaks mööbli ümberpaigutamisele kammisime eile enam-vähem kõik suuremad ehituspoed Tartus läbi ja takkapihta mõne mööblipoe ka. Uskumatult aegavõttev tegevus. Oleks siis et ainult ühte asja otsid, aga ei, vaja umbes viite erinevat asja vaadata ja ausalt öeldes on hetkel tõsiseid probleeme meenutamisega, millises poes midagi oli, mida vaatasime, aga mingil põhjusel ära ei ostnud. Päris tühjade kätega meie poeretk ka muidugi ei lõppenud. Õnneks oli meil laenutatud käru, muidu poleks kogu kraami koju suutnud vedadagi (mul on küll universaalkerega auto, aga nii suur see ka ei ole).

Hetkel igatahes on pooled asjad kusagil kastides (loodame, et neid lähiajal vaja ei lähe) ja mõned on lihtsalt kapis, mille uksi lahti teha ei saa, kuna voodi on ees. Kui üks tuba ära saab, siis tuleb kogu krempel teise tuppa liigutada, nii et mööbli tassimisega pole asjad veel kaugeltki ühel pool. Eelmine kord, kui tubades remonti tegime, oli lihtsam - siis polnudki veel mööblit sees. Kui nüüd järele hakata mõtlema, siis see oli 10 aastat tagasi, 2001. aasta suvel ja sellest ajast pole tubades muud tehtud kui aknad ära vahetatud. Nii et oligi aeg.

Hammaste tuleku aeg

Jõudsin lõpuks sellesse ikka, et mul hakkavad hambad tulema. Noh, tegelikult oli 28 neist juba enne olemas, aga need viimased, nn tarkusehambad (hambaarst nimetas neid kaheksandateks) olid siiamaani veel puudu. Tegelikult küll mitte päris puudu - kolm neist olid otsustanud rohkemal või vähemal määral nina igeme seest välja pista juba varem. Sel nädalal aga hakkas üks neist suurema hooga kasvama. Ning loomulikult saadab seda protsessi valulikkus ja paistetus. Käisin igaks juhuks asja ka hambaarstile näitamas, kes tõdes, et jah, antud olukord on tingitud kasvavast hambast. Ja et see võib kesta nii umbes 2 nädalat. No tore. Arvestades, et asi on juba mõned päevad kestnud, võib oodata veel umbes 1,5 nädalat sama nõmedat tunnet. Ja see on neist kõigest esimene, ülejäänud hakkavad ka tõenäoliselt millalgi aktiivselt kasvama. Püüdsin meenutada seda, kui need esimesed jäävhambad tulid... minu meelest siis küll sellist tunnet ei olnud (vähemalt ma ei mäleta). Igal juhul jääb mulle mõistmatuks, mille pagana pärast ei või need hambad kõik korraga ära tulla, miks peab neli neist kunagi 20 aastat hiljem tulema??? Ja hambaarst leidis ka, et mul poleks neid lisahambaid tegelikult üldse vaja, saaksin ka 28-ga ilusasti hakkama.

Ametlikult tädi

Jõudis aasta siis jälle niikaugele, et sain aastakese vanemaks. Sünnipäev möödus kenasti, klassiõhtu heade sõpradega oli ka vahva. Aga üks lubatud sünnipäevakingitus ei tahtnud kuidagi tulla. Nimelt lubas vend mulle suvel, et sünnipäevakingituseks saan tädiks. Noh, olgem ausad, ega päris õigeks päevaks ei tahtnudki seda kingitust saada, sest niipalju egoist ma ikkagi olen, et peres sellel päeval ainus sünnipäevalaps olla tahaks. Ametlik aeg oli tegelikult päev hiljem, aga ei tulnud siis ka veel kippu ega kõppu. Päris mitu päeva läks ja siis lõpuks, nädal pärast õiget aega, sain oma kõige nunnuma sünnipäevakingi kätte. Praegu võin seda julgesti öelda, sest käisime koos vastsete vanavanematega maimukest vaatamas ja oli ikka nunnu küll. Põhiarutelu käis selle üle, et kellelt midagi on. Otseselt ühe või teise vanema nägu nagu ei olnud, pigem igaühelt midagi. Pilte sai ka päris hoolega klõpsitud, aga kuna mul enda fotokat kaasas ei olnud, siis pole mul hetkel ühtegi neist siia postitada. Võibolla kunagi hiljem lisan.

Tõeline eeskuju

Minu vanaisa sai eile 90-aastaseks. Sel puhul peeti suuremat sorti pidu maha. Kuigi vanaisa oli peoseltskonnas kõige vanem, ei olnud ta sugugi mitte kõige vähem kõbus. Nii mõnigi sõber, sugulane, kes kutsutud oli, vaevles suuremate tervisehädade käes. Vanaema sõnul ei olnud isegi arst peale vaadates arvanud, et tegu 90-le läheneva mehega on. Ja tagatipuks on vanaisa oma maja ette jäävat kõnniteed talvel nii hästi korras hoidnud, et linnavalitsus saatis lausa kiituskirja talle. Nii et mehed, võtke eeskuju ja tehke järgi. :)

Talverõõmud

Kuigi põhimõtteliselt sai paar nädalat tagasi suusahooaeg avatud (loe: suusad üle pika aja alla pandud), siis tõeliselt avatuks võib selle hooaja vast eilsest kuulutada (eelmisel korral sai heal juhul mõned sajad meetrid sõidetud, sest siis oli peaeesmärk mäest alla laskmine).

Käisime nimelt pundi rattaretke vabatahtlikega Valgehobusemäel. Võtsin oma suusad kaasa ja tegin mõned ringid. 3+3+5 km, kui nüüd täpne olla. Neil on seal mingi kiiks kurviliste mägedega. Kui mäest alla klassikajälg läks, ei olnud probleemi, aga sellel mäel, kus jälg suht ruttu ära lõppes ja pöörangu koht täitsa sile oli, sai küll esimene kord väike hädamaandumine taguotsale tehtud. Järgmistel kordadel suutsin siiski tasakaalu säilitada. 3 km rajal rohkem kurvilisi laskumisi ei olnud, ülejäänud olid nad 5 km rajale toppinud. Ja mäega kaasas käib loomulikult tõus. Jäin oma mäest üles sammumisega päris mitmel korral kiiretele rühkijatele ette (püüdsin muidugi rajalt kenast kõrvale tõmmata, kui tagant kedagi lähenemas kuulsin). Siis oli mõnus, kui kedagi teist läheduses ei olnud, hea rahulik omas tempos sõita.

Peale lõunat enam suuski alla panna ei tahtnud ja nii ma võtsingi laenutusest natukeseks lumelaua. Mõned aastad tagasi olin sõitnud pisikesest mäest lumelauaga, aga ega sellest suurt meeles olnud (ja ega siis vist keegi väga tehnikat õpetanud ka). Kuna mõned inimesed, kes kaasas olid, olid kõvad lauatajad, siis jäin nende õpetusele lootma. Esialgu ei olnud sellest väga suurt abi, sest nende suus kõlas kõik nii lihtsalt, mina aga ei suutnud kuidagi seda õiget tasakaalu leida. Muudkui potsatasin jälle istuli (nii oli hea kindel olla). Poole mäe peal tuli J. mulle appi - hoidis minust kinni, et ma kohe mäest alla ei libiseks ja mul õnnestus natuke asjale pihta saada. Järgmised sõidud läksid juba pisut edukamalt ja kui ma suutsin ilma "vahepeatusteta" (st istuli kukkumisteta) alla jõuda, olin endaga juba rahul. Muidugi oli see sõit "mäe silumine" ehk siis tulin otse alla, mitte külg ees nagu need, kes sõita oskavad. Esialgu pidi see tunnetuse kätte saamiseks parem olema. Päris jalamil proovisin natuke ka külg ees, aga lõpuks tuli ikka hädamaandumine taguotsale. Igal juhul tuleb tunnistada, et täitsa hea elamuse jättis, kui kunagi selle õige sõidu ka selgeks saan, siis võiks täitsa meeldima hakata. Loodetavasti küll mitte nii nagu J.-le, kes äsja opilt tulnud rangluuga (mis murdus lumelauaga hüpates) endiselt mäest alla tuiskas (seekord küll lisamurdusid ei tulnud).

Mida toob aasta 2011

Minuni jõudis alljärgnev ennustus alanud aasta kohta (ennustaja pole kahjuks mulle teada).

Jaanuar

• Narkarid murravad Tallinnas sisse eurosid vedavasse autosse ja varastavad CD-mängija.

• Swedbank võtab üle Toidupanga ja hakkab inimestele toitu liisima.
• Keskerakonna tõekomisjoni otsus – Päike tiirleb ümber Maa – tekitab Ene Ergmas pahameelt.

Veebruar

• Juudi kogukond protestib Gazpromi otsuse vastu tarnida Eestile odavat gaasi.
• Presidendi vastuvõtt peetakse kokkuhoiu mõttes Skype’is. Savisaar laseb Hundisilmalt interneti eemaldada.
• Tallinna loomaaia lõvid muudetakse vabakäiguvangideks – öösiti võivad nad puuridest lahkuda, et endale linnast ise toitu hankida.

Märts

• Rahvaliit saab valimistel kaks häält. Juhatus algatab sisejuurdluse, et teha kindlaks, kes need kaks lolli olid.
• Uus lindiskandaal. Raivo Aeg esitab Janika Mölderi iluvõimlemisklubis Miss Valentine lindi ja kurika vabakava.

Aprill

• Kultuuriminister Laine Jänes vallandab Eesti viimase kultuuritöötaja – kultuuriministri.
• Avo Viiol maksab Kultuurkapitalile tagasi veel 50 senti.

Mai

• Lumesadu lakkab.
• Eesti mobiilioperaatorid lõpetavad tasuta kõned ja hakkavad rääkimise eest peale maksma. Töötukassa jagab töötutele tasuta välja 70 000 mobiiltelefoni. Tööpuudus Eestis langeb viimase 1500 aasta madalaimale tasemele.
• Maadevahetus jätkub. Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo üritavad vahetada Maa kas Veenuse või Marsi vastu.

Juuni

• Euroopa Liidu otsusega lähevad kõik liikmesriigid üle rooma numbritele, kuna araabia numbreid kasutades toetatakse islamiäärmuslasi.
• Politsei tabab sarimõrtsuka, kes tappis sarjades “Meeleheitel koduperenaised”, “CSI Miami” ja “Kondid”.

Juuli

• Eesti kaotab sõja karuputkele.
• Eesti Skype’i meeskond loob uue antiviiruse, mis kaitseb arvutite kõvaketast programmi “Windows” eest.
• Valitsus alustab tselluliiditehase rajamist, kuna kõigile naistele ei jätku tselluliiti.

August

• Otepääl sulab viimane hang talvel maha sadanud lund.
• Soomes töötavate eestlaste arv ületab Eestis töötavate eestlaste arvu..
• Evelin Ilves valitakse taas presidendiks.

September

• Lõuna-Eesti maapiirkondadesse jõuavad esimesed eurod.
• Rahapuuduses ETV koondab viimased 200 000 vaatajat.
• Armin Karu lendab esimese eestlasena Kuule. Tuhanded hasartmängusõltlased hoiavad pöialt, et ta sinna jääks.

Oktoober

• Algab riigiametnike sundkiibistamine. Lõpuks ometi selgub, kus nad tööajal viibivad ja millega tegelevad.
• Kaitseminister Aaviksoo sõidab tankiga Afganistani, et Eesti poisid jõuluks koju tuua.

November

• Eestist lahkuvad viimased 8 talenti.
• Mööblivabrik Standard alustab kampaaniat – igaüks, kes ostab kapi, saab kapis oleva homo pealekauba. Kappide müük langeb enneolematult madalale tasemele.
• Eesti jalgpallikoondis lööb mängus Fääri saartega viis väravat ja kaotab 0 : 5.

Detsember

• Somaalia piraadid kaaperdavad Tätte ja Matvere jahi Nordea. Pardal olnud 100 000 “Tuulevaiksel ööl” plaati muutuvad piraatplaatideks.
• Suusataja Andrus Ansip valitakse aasta parimaks sportlaseks.
• Raketiskandaal. Savisaar küsib Põhja-Korealt rakette Lasnamäe ilutulestikuks. Kapo sekkub, kuna rakettide tegevusraadius ulatub Lasnamäelt Toompeale.

Aasta vahetus, lumi jäi

Seda aastat juba pea nädalake tiksunud, aga ei ole jõudnud blogimiseni. Parandan siis nüüd selle vea.

Uus aasta tuli toreda seltskonna ja ufodega. Käisin pealinnas pidus ja natuke enne 12 vedasime ennast ka teatriväljakule (kui aus olla jõudsime suht napilt enne uut aastat kohale, sest seltskond koosnes enamuses sellistest kuumaverelistest inimestest, kellega kuhugi minek alati kole palju aega kipub võtma). Nägime maavälised külalised ära, jõime nii mõnedki šampusepudelid tühjaks ja tantsisime natuke Kukerpillide saatel. Üldiselt oli vahva olemine seal rahvamassis, ainus mis häiris oli see, et juba presidendi kõne ajal hakati seal ilutulestikku taeva poole lennutama, nii et presidendi jutt mattus paukudesse. Hiljem suundusime tagasi peopaika. Tiksusime seal päris kaua, nii et magama sain umbes kell 7 hommikul (kuna 31. jaanuar oli tööpäev, mis tähendas ärkamist enne 7, siis tuli üleval oldud aega 24 h ära). Järgmisel päeval sai mõnusasti poole päevani põõnatud ja siis millalgi kodinad kokku korjatud ja ennast bussile sätitud. Pühapäeval lasin jällegi Une-Matil nii kaua külas olla, kui sel tuju oli. Uni on hea :)

Aasta algust on ilmestanud lumised teemad. Maja ees kinni istumine on juba praktiliselt igapäevane teema, eile oli probleem mitte hommikul liikuma saamise vaid just õhtul parkida saamisega. Kahjuks jäin kinni nii, et enamus autost oli tee pealt eest ära, mis tähendas seda, et autod said minu selja tagant mööda ja sellisel puhul juba naljalt appi ei tõtata (samas on ka selliseid, kellel sa kinni istudes teed tõkestad, aga nemad vahivad sind vaid pahaselt autost, et miks sa juba ometi eest ära ei lähe). Kui olin ca pool tundi mässanud ja oma jõududega hakkama saada üritanud, helistasin viimases hädas tb-le ja kutsusin ta appi. Enne kui ta välja jõudis, oli tulnud üks meesterahvas omale labidaga parkimiskohta lumest puhastama ning tema oli nõus mind aitama. Nii et kui tb koos oma meespere pisema osaga välja jõudis, oli minu auto juba pisut paremas kohas ja aitasin abivalmil majanaabril natuke lund kühveldada, et ta oma bussi pargitud saaks. Kuigi see koht, kuhu ma oma auto lõpuks pargitud sai, oli hea ja tasane, istusin täna hommikul jälle kinni - tee oli lihtsalt nii lumepudrune, et välja tagurdades õnnestus ennast kapitaalselt kinni jätta.

Täna õhtul otsustasin, et ma ei hakka enam selle lumesodiga maadlema ja jätsin auto hoopis Säästuka juurde. Näis kas see sula tuleb siis nädalavahetusel ja mida see kõik teeoludele tähendab.

Lisaks sellele, et lumi otsest probleemi liikuma saamisel ja liiklemisel tekitab, on ta endiselt uudiste teemana suht kuum. Kolmapäeval helistati ERRist ja taheti kommentaari olukorra kohta. Mind natuke üllatas, et nad just meilt seda küsisid, aga ei tundunud viisakas ka keelduda, nii et ma siis vastasin küsimustele. Millalgi detsembris helistati Tartu Postimehest ja küsiti, et kas teed on ikka lahti (see oli enne Monikat, siis polnud asi hull). Lisaks kogus andmeid lumelükkamiseks kulunud rahade kohta meili teel sel nädalal ka Õhtuleht. Nii et jah, kuum teema. Meenutades eelmise aasta kevadet, kui lumekogused vist olid isegi pisut väiksemad, on aimatav, mis nii umbes aprilli alguses kuum teema olema saab.