Jälle korralik

Novembri algusest olen jälle korralik. Enam ei saa iga päev lõunani magada ja poole ööni üleval passida. Selle asemel ärkan tööpäeviti kell 6.30. Senini vähemalt olen enam-vähem sel ajal suutnud ennast voodist välja ajada ja õigel ajal ka kodust väljuda. Pool tundi jalutamist ja olengi tööl. Jala tööl käimine mulle meeldib. Päev on kohe kuidagi erksam. Sel nädalal käisin ka tervisekontrollis ära. Tunnistati töökõlbulikuks. :) Arst kiitis mind, kui ütlesin, et käin jala tööl ja lisaks veel trennis ka. Nojah, viimasega on tegelikult selles kuus üsna kehvasti olnud, sest aega selleks napib. Enne taas tööinimeseks hakkamist sai endale võetud mõningaid kohustusi, mida endiselt täita tuleb ja seetõttu väga palju vaba aega üle ei jää. Mõned trennid olen siiski suutnud ajagraafikusse mahutada.

Umbusaldusväärne

Eile õhtul siis otsustati. Ei saa öelda, et tehti 1-0 ära, korrektne on öelda, et 5-4 tehti ära. Põhjus? Põhjuse leiab alati. Nagu üks endine kolleeg ükskord ütles, selles ametis piisab sellest, kui sul on kingad tolmused, et sind lahti teha. Aga ma ei saa öelda, et ma väga kurb oleks. Pole ju mõtet taga nutta seda, mis läinud. Elu läheb edasi ja nii palju usku mul endasse on, et ma arvan, et leian kindlasti uue töökoha. Iga lõpp on millegi uue algus.

Aasta vahetus, lumi jäi

Seda aastat juba pea nädalake tiksunud, aga ei ole jõudnud blogimiseni. Parandan siis nüüd selle vea.

Uus aasta tuli toreda seltskonna ja ufodega. Käisin pealinnas pidus ja natuke enne 12 vedasime ennast ka teatriväljakule (kui aus olla jõudsime suht napilt enne uut aastat kohale, sest seltskond koosnes enamuses sellistest kuumaverelistest inimestest, kellega kuhugi minek alati kole palju aega kipub võtma). Nägime maavälised külalised ära, jõime nii mõnedki šampusepudelid tühjaks ja tantsisime natuke Kukerpillide saatel. Üldiselt oli vahva olemine seal rahvamassis, ainus mis häiris oli see, et juba presidendi kõne ajal hakati seal ilutulestikku taeva poole lennutama, nii et presidendi jutt mattus paukudesse. Hiljem suundusime tagasi peopaika. Tiksusime seal päris kaua, nii et magama sain umbes kell 7 hommikul (kuna 31. jaanuar oli tööpäev, mis tähendas ärkamist enne 7, siis tuli üleval oldud aega 24 h ära). Järgmisel päeval sai mõnusasti poole päevani põõnatud ja siis millalgi kodinad kokku korjatud ja ennast bussile sätitud. Pühapäeval lasin jällegi Une-Matil nii kaua külas olla, kui sel tuju oli. Uni on hea :)

Aasta algust on ilmestanud lumised teemad. Maja ees kinni istumine on juba praktiliselt igapäevane teema, eile oli probleem mitte hommikul liikuma saamise vaid just õhtul parkida saamisega. Kahjuks jäin kinni nii, et enamus autost oli tee pealt eest ära, mis tähendas seda, et autod said minu selja tagant mööda ja sellisel puhul juba naljalt appi ei tõtata (samas on ka selliseid, kellel sa kinni istudes teed tõkestad, aga nemad vahivad sind vaid pahaselt autost, et miks sa juba ometi eest ära ei lähe). Kui olin ca pool tundi mässanud ja oma jõududega hakkama saada üritanud, helistasin viimases hädas tb-le ja kutsusin ta appi. Enne kui ta välja jõudis, oli tulnud üks meesterahvas omale labidaga parkimiskohta lumest puhastama ning tema oli nõus mind aitama. Nii et kui tb koos oma meespere pisema osaga välja jõudis, oli minu auto juba pisut paremas kohas ja aitasin abivalmil majanaabril natuke lund kühveldada, et ta oma bussi pargitud saaks. Kuigi see koht, kuhu ma oma auto lõpuks pargitud sai, oli hea ja tasane, istusin täna hommikul jälle kinni - tee oli lihtsalt nii lumepudrune, et välja tagurdades õnnestus ennast kapitaalselt kinni jätta.

Täna õhtul otsustasin, et ma ei hakka enam selle lumesodiga maadlema ja jätsin auto hoopis Säästuka juurde. Näis kas see sula tuleb siis nädalavahetusel ja mida see kõik teeoludele tähendab.

Lisaks sellele, et lumi otsest probleemi liikuma saamisel ja liiklemisel tekitab, on ta endiselt uudiste teemana suht kuum. Kolmapäeval helistati ERRist ja taheti kommentaari olukorra kohta. Mind natuke üllatas, et nad just meilt seda küsisid, aga ei tundunud viisakas ka keelduda, nii et ma siis vastasin küsimustele. Millalgi detsembris helistati Tartu Postimehest ja küsiti, et kas teed on ikka lahti (see oli enne Monikat, siis polnud asi hull). Lisaks kogus andmeid lumelükkamiseks kulunud rahade kohta meili teel sel nädalal ka Õhtuleht. Nii et jah, kuum teema. Meenutades eelmise aasta kevadet, kui lumekogused vist olid isegi pisut väiksemad, on aimatav, mis nii umbes aprilli alguses kuum teema olema saab.

Energiaahvid

Ühes meie alajaamas olid täna öösel ahvid käinud ja elektri kaasa viinud. Kahjuks on selle alajaama taga nii kool kui kauplus ning lisaks ka eramaju. Päris mitu korda helistati meie majast Eesti Energia rikketelefonile. Selgeks sai üks - seal pool ei teata suurt midagi. Brigaad juba otsib viga, brigaad alles hakkab sõitma... seda kõike räägiti ühe kõne jooksul. Õhtuks oli brigaad kohal, aga selgus, et viga on suurem, kui arvata oskasime. Kui homseks tagasi ei ole, jääb lastel jälle kool ära (maaküte... ilma elektrita on maja külm).

Lisaks sellele, et elektrit tagasi tuli kaubelda, tekkis peale lõunat majas sidesulg. EMT-l polnud järsku pulkagi levi ja lauatelefonid ka ei funganud. Saatsin EMT-le meili ja küsisin, mis toimub. Vastuseks sain, et korraline hooldus tugijaamas (jälle EE) ja levi tuleb pool viis tagasi. Saatsin meili tagasi, et kas kliente korralistest hooldustest ei teavitatagi, sellele vastust veel õhtuks ei olnud (aga üks pulgake levi oli). Mis seda vallavalitsust ikka teavitada, kui nad helistada ei saa, eksole, kõigest ca 10 numbriga kliendike. Elioni ei kirjutanud, aga homme võiks tegelikult nende käest ka uurida, et mis värk oli. Sellistest asjadest võiks ikka teada anda.

Õhtul tahtsin kohalikust tanklast autole bensiini võtta, aga plaan jäi katki - ajutiselt ei saa kaardiga maksta.

Aastapäev

Täna sai täis aasta selles ametis. Ega ma muidu võibolla polekski täpset kuupäeva mäletanud, aga kolleegide kingitud tindipliiatsi karbil on kuupäev kirjas. Kirjutusvahend ise ka veel kirjutab (kasutan seda põhiliselt allkirjastamiseks, niisama ei sodi sellega).

Aga mis ma siis oskan öelda... meelakkumine ei ole, kuigi probleemide kõrval on ka toredaid külgi. Õppida on veel palju ja arenemisruumi ka jagub.

Silte ei saa alati usaldada

Eile oli mul vaja sõita Konguta vallamajja koosolekule. Kuna ma polnud seal kunagi varem käinud, olin natuke kaarti tudeerinud, et kus see asutus üldse paikneda võiks. Olin siis enam-vähem valmis vaadanud, et kuidas sinna saada võiks. Pärast lõputuna tundunud kruusateed jõudsin ristmikule, kust ma oma mõistusega oleks paremale pööranud, aga silt otse ees teatas, et Konguta jääb vasakule. Mõtlesin, et olgu siis peale, kui vasakule, siis vasakule. Sõitsin siis kahtluseuss hinges närimas, et kas ma ikka liigun õiges suunas, kuni märkasin vastutuleva auto roolis kolleegi, kes samale koosolekule suundumas oli. Seepeale otsustasin, et ilmselt tulin ikka vales suunas (lootsin, et ehk tema ikka teab, kuspool see vallamaja asub). Kui olin segadusttekitavast ristmikust uuesti mööda sõitnud, siis märkasingi umbes mõnesaja meetri pärast hoonet, mis tundus tõenäoline sihtkoha kandidaat. Majale lähenedes märkasin teisigi kolleege, nii et enam ei olnud kahtlust.

Hiljem kuulsin, et ma polnud ainus ekselnu, teisedki olid selle asutuse leidmisega parasjagu vaeva näinud. Enamus olid eeldanud, et mõnigi sildike ikka õige asutuse poole suunab, aga võta näpust. Vallavanemale sai igatahes märkus tehtud.

Loo moraal - usalda oma sisetunnet, mitte silte.

Külaskäik naabrite juurde

Eelmisel pühapäeval oli äratus väga varajane. Kell 7 tuli olla juba kogunemiskohas, et istuda bussi ja põhjanaabrite juurde külla sõita. Läksime Jyvaskülla targemaks saama. Võõrustajad tahtsid meid kohe väga targaks teha ja kuulsime lugematul arvul ettekandeid. Kõik muidugi soome keeles. Kuigi meil oli tõlk kaasas, kes siis kogu info maakeeli edasi andis, tuleb tõdeda, et üsna raske oli niimoodi tarka juttu kuulata, aga midagi siiski kõrva taha jäi ja isegi paberile sai midagi kirja.

Pühapäevasest pikast sõidust ja varasest ärkamisest olime nii väsinud, et kell kümme oli juba Unemati platsis. Mõtlesin küll, et kui nii vara magama lähen, olen järgmine hommik juba ei tea kui vara üleval, aga ei. Kella helisedes oli ikka tunne, et tahaks veel voodisse jääda. Järgmised õhtud enam nii hästi ei läinud - õhtud sisaldasid ka meelelahutuslikku poolt ja magama sai järjest hiljem.

Ühel õhtul külastasime mingit baari, kus mängiti popjazzi. Kuna üks kolleeg, kes parajasti kaasas oli, on ise ka kõva laulumees, siis veensime teda esinema minema - saigi bändiga kokkuleppele ja kõlas Creedence Clearwater Revivali Have You Ever Seen the Rain. Hiljem, kui bänd otsustas pillid kotti panna, läks meie laulik uuesti lavale, tinistas pisut kitarri ja juba kõlas ühislaul. Ah jaa, pärast seda kui bänd läinud oli, ei jäänudki baari kedagi peale meie ja baarmani. Muide, neil on seal selline mojito konsentraat, millele vedelikku lisades saab maitse poolest täiesti korraliku kokteili, aga väljanägemiselt ei meenuta asi küll mojitot (ei mingeid piparmündilehti ega purustatud jääd).

Igal juhul oli tore reis hea seltskonnaga. Ilmselt jäi kõigi meie hinge kriipima kõige rohkem teadmine, et Soomes on näiteks 2000 elanikuga omavalitsuse eelarve 15 miljonit eurot (millest 3,8 milli eelmise aasta lõpus üle jäi) ja riik laseb rahulikult toimetada.

Teooria ja praktika

Sel nädalal viisid töökohustused mind pooleteiseks päevaks Toilasse. Õnneks sai pärast teooria kuulamist ka praktikat - tegemist oli tervise edendamise seminariga ja õhtul lasti meid saunadesse tervist edendama. Edenes päris hästi :) Ühest saunast teise, vahepeal sulpsti mõnda basseini. Esialgu plaanis mõni mees pärast saunatuuri restoranis pidu korraldada, aga lõpuks vaatasime hoopis sealsamas seminari saalis filmi. Või noh, film mängis, enamus jutlesid niisama, mõni jälgis ka pidevalt filmi. Mina jälgisin rohkem seda, kuidas üks kolleeg oma uuest telefonist mänge avastab. Loomulikult ei loetud enne mängima asumist juhendit, vaid katse-eksitus meetodil tehti mäng endale selgeks. Lõpuks aga võeti Sudoku lahti ja siis võis filmi unustada :)

Järgmisel hommikul jätkus päevakava koosoleku ja aruteluringiga ning siis topiti viimased vaprad kohalejääjad bussi ja toodi Tartusse tagasi.

Käib töö ja lõbu koos

Nagu isegi arvata võite on vahepeal töiselt läinud. Nädalavahetused välja arvata.

Eelmisel nädalavahetusel sai taaskord ts juures käidud (ma isegi mäletasin, kus maja asub). Enne toredat õhtut tuli natuke teise seltskonnaga asjalikum olla ja poolkogemata sai sealt seltskonnast veel üks inimene ts juurde kutsutud. Ma pole küll kommentaare hiljem küsinud, aga tundus, et pidas hästi vastu (ja ehk sai ka mõningaid kasulikke näpunäiteid edaspidiseks eluks :p).

Sel nädalal oli üks koosolek, kus olid koos (peaaegu kõik) kolleegid teistest valdadest. Üritasime koos mõnede teiste uute nägudega natuke revolutsiooni teha (no et ei oleks kogu aeg ainult ühed ja samad inimesed), kui ametipostide jagamiseks läks. Eriti ei õnnestunud. Siiski mõned kohad anti suuremeelselt ka meile (ühel kolleegil tekkis küll kahtlus, et see vist oli väga jama koht, et nii lihtsalt ära anti... ja ega ma täpselt ette kujuta, mis sellel kohal tegema peab, mis mulle sai, aga loodame parimat).

Eile oli ühine pidu ühe naabervallaga (see on juba traditsiooniks saanud, eelmine aasta mind ka kutsuti sinna kaasa, aga mul oli midagi ees). Seekord olime võõrustajateks meie. Üldiselt polnud viga, aga päris palju inimesi jäi tulemata, st sööki jäi palju järele. Ja jooki ka. Vähemalt minul. Üks kolleeg, kes samuti rummikokse jõi, sai oma pudeliga pea lõpuni, mina jäin nii umbes J. jaanipäevase džinni tasemele. Aga noh, eks ma olin peo lõpus kolleegist märgatavalt kainem ka :p

Tulevad, tulevad, varsti käes...

Läbi on saamas see nädal. Nädal, mis alates teisipäeva lõunast kuni eilse õhtuni oli suht tihedalt täis koosolekuid ja kohtumisi. Täna sain lõpuks ometi mahti ka natuke kodus toimetada. Koristamise käigus jäi mulle näppu raamat, mis mulle eelmisest töökohast lahkudes kingiti. Raamat neile, kes teevad liiga palju. Teate küll, selline piltide ja mitte eriti palju tekstiga, kuid siiski sõnumiga raamat. Ja sõnum oli antud hetkel üsnagi asjakohane. Vaid selle vahega, et olin juba mõistnud, et tuleks tagasi tõmmata ja tegelen sellega. See tähendab, et harjutan "Ei" ütlemist.

Kogu see sebimine viis mind ka Ülikooli tänavale ja pilguheit ülikooli peahoonele võttis lausa suu ammuli. Lihtsalt võrratu. Eile õhtul käisin seal uuesti, sain paremini silmitseda seda vaatepilti. Raekoja plats on tegelikult ka päris ilus. Jõmmugi on kohale venitatud ja ära ehitud.

Kogu oma jõulukaunistuste tagavara viisin tööjuurde. Sel aastal otsustasin koju kuuske mitte tuua. Need potikuused ei talu väga sellist külmast sooja, soojast külma solgutamist ja ei taha just kõige edukamalt kasvama minna. Lisaks ei veeda ma just väga palju aega siin ning jõulud mööduvad nii või teisiti mujal.

Lühidalt

Ärge arvake, et mul midagi kirjutada pole. Oleks küll, aga endiselt ei ole lugupeetud itimehed tekitanud seadet, mis valitud mõtted otse blogi sissekandeks konverteeriks. Nii et tuleb siiski leida aeg ja füüsiliselt klaviatuuril sissekanne valmis toksida.

Eelmine nädal oli suht tihe. Paar tööpäeva kiskusid 12-tunniseks koosolekute tõttu, peale tööd tuli igasuguse jamaga tegeleda ning nädalavahetusel oli päevakavas Ökomess. Messil osalemine oli siiski tore. Ja Eesti (Tartu) on väike. Meie küpsetised (mitte meie tehtud, aga meie orgunnitud) olid järjekordselt populaarsed. Pühapäeval kaebas üks mahejahu müüja, et kõik käivad meie küpsiste retsept näpus ja ostavad messilt saadaolevat küpsiste algmaterjali kokku ning ka porgandid läksid üle ootuste hästi tänu meie porgandipirukale. Nagu juba tavaks, ei tahtnud päeva lõpus kohvi/teed/pirukaid raisku lasta ja tegime tiiru eksponentide juurde. Laupäeval ei saanud poolelegi messihallile tiiru peale tehtud, kui tee otsas oli. Pühapäeval tegin järele jäänud pirukaga tiiru ja sain vastutasuks ühe kohupiima, ühe tomati ja ühe õuna (tegelikult kolm kommi ka, aga need lubasin omakorda kahel lapsel ära võtta). Puhaskasu :)

Eile käisime tb-l külas. Minu pettumuseks ei olnudki uus ilmakodanik bbb, vaid hoopis mb. Aga beebi ise on nunnu. Ja hirmus aktiivne. Kui jalad kannaks, siis paneks vist kohe jooksu.

Miks ma enam nõusid ei pese

Mõni aeg tagasi ma avaldasin siin blogis rahulolematust selle üle, et mina lõunasöögi nõusid pesema pean. Esialgu ma pesin ja kuivatasin need iga kord peale sööki (vastasel juhul oleks need pesemata jäänud). Natukese aja pärast õnnestus mul saavutada see, et pesin küll mina, aga kuivatasid kaks meesterahvast. Edasi hakkas üks meestest juba ka aeg-ajalt nõusid pesema. Siis toimusid muutused struktuuris - maanõunik vahetus. Uus maanõunik on naissoost ja osales ka nõudepesemises. Olime üle läinud kordamööda nõude pesemise süsteemile. Vaid endine vallavanem ei võtnud sellest osa. Aga nagu juba mainitud, temast sai endine vallavanem. Aga sellega asi ei lõppenud - kuna sööjaid oli suht vähe ja aeg-ajalt oli probleeme kausside tagastamisega köögile (meile pandi nii palju süüa, et me kahe-kolmekesi seda ära ei söönud ja nii jäi kauss koos söögiga meie kätte), tehti ettepanek, et me võiks hoopis sööklasse sööma minna. Ja nii juhtuski, et nüüd ei ole vaja enam lauda katta ega nõusid pesta, samuti on võimalus soovi korral lastest üle jäänud magustoitu süüa (töömehed, kes samuti sööklas söövad, kasutavad seda võimalust usinasti).

Naised juhivad

Nüüd on see otsustatud - järgnevad 4 aastat on meil naiste võim.

Korralagedusest ja sireenidest

Häbematuse tipp ma ütlen. Kui ühel päeval lepitakse kokku, et järgmine päev tuleb inimene vald lammutusloa taotlusega ja järgmisel päeval öeldakse mulle, et hoone on öösel kokku lükatud, siis see on täielik nahhaalsus. Korda ei mingisugust. Seaduste peale sülitatakse. Midagi tuleb ette võtta...

***

Ma olen tihti mõelnud, et mis siis saab, kui tuleb kusagilt mõni alarmsõiduk huilgavate sireenide saatel, aga mul pole kuhugi eest tõmmata, et teda läbi lasta. Täna nägin, mis saab. Midagi ei saa. Huilgab autode rivis ja ootab kuni tuli fooris roheliseks läheb. Ma loodan, et miskit selle ajaga maha ei põlenud. Aga kui ikka foori taga mitu rida autosid täis on, siis ju pole kuhugi kõrvale tõmmata. Üks auto tegi seal miski veidra manöövri, aga ma ei saanud päris täpselt aru, mida ta sellega saavutada üritas. Õnneks olin ma ise teisel pool ristmikku.

Jätkates lühikokkuvõtetega

Tartu laulupeost jäin mina kahjuks ilma, sest laupäev tuli Tallinnas veeta. Et sõitu maksimaalselt ära kasutada ja oma Matkaspordi kinkekaart enne meie suurt matka ära realiseerida, võtsin ette ka käigu Matkaspordi poodi. Väljusin sealt joogisüsteemi, vihmakeebi ja vihmakindlate pükste võrra rikkamana.

Täna soetasin ka uued päikeseprillid.

Eilne ja üleeilne õhtu möödusid kultuuri tähe all. Pühapäeval võtsime ette sõidu Käsmu ja kuulasime Urmas Alenderi laule. Mina jäin täitsa rahule. Kuigi jah, teps mitte kõik esinejad ei olnud päris ülesannete kõrgusel. Margus Vaher seda igatahes oli. Ta laulab ikka väga hästi.

Tagasiteel kuulasime raadiot, kust tuli Hendrik Relve meenutus matkast Norra mägedesse... kolm korda võite arvata, mis mõtted see mulle pähe tõi.

Eile käisime Ürgmeest vaatamas. Mõni juba teist korda (see pidi küll väidetavalt uus versioon olema, aga ei olevat erinev midagi). Põhisõnum oli see, et mehed on kütid ja naised korilased. Koos Jan Uuspõllu ilmekate illustreeringutega erinevast käitumisest/suhtumisest. Naerda sai pisarateni ja äratundmist oli ka. Kuigi oli ka asju, mille puhul võiks väita, et ma ei liigitu sinna tavaarusaama alla (no ausõna, ma väsin ära, kui poes kondamine liiga pikaks läheb).

Täna tegi Murphy jälle trikke. Oli volikogu istung ja käis parajasti see kõikse põnevam osa - esimehe umbusaldamine - ning tekkis vajadus ühe töökaaslase arvutist üks dokument välja trükkida. Töökaaslane läks seda siis trükkima ja natukese aja pärast tuleb tagasi ning kutsub mind appi (nad vist ei tea, et ma arvutitega läbi ei saa). Selgus, et miskitpidi oli arvuti lukku läinud ja küsis muudkui parooli. See parool aga, mis üles kirjutatud oli, ei mõiganud kohe mitte. Helistasin siis itimehele ja üritasin telefonitsi juhendamise abil asja lahendada. Kahjuks ei õnnestunud. Koduteel tuli mulle veel ük asi pähe, mida proovida võiks, homme katsetan, kas saab asja uuesti tööle või ei.

Lühiülevaade

Njaa... suht pikk paus on jällegi sissekannetesse tekkinud. Mitte et mul millestki kirjutada poleks, aga lihtsalt ei õnnestu kuidagi selleni jõuda. Kuna praegugi näpistan aega une arvelt (mis niigi lühikeseks jääb), siis panen lühidalt kirja mõned seigad.

* Ettevaatust, loomad teel!
Reedel töölt kodu poole sõites jooksis päise päeva ajal üks hunt suure kiiruga üle tee. Hea oli, et tal nii kiire oli ja mul natuke oma auto kiirust vähendada õnnestus, nii pääses loom terve nahaga teisele poole teed.

* Papud sain reedel kätte. Nunnud :)

* Kampaania, kampaania, kampaania
Enne perekondlikule suursündmusele sõitmist käisin laupäeval paariks tunniks Raekoja platsis kampaaniat tegemas. Valimiskampaaniat loomulikult. Suhtlesime inimestega, jagasime neile lugemismaterjali ja märke. 7. juuni ei ole üldse kaugel enam ja internetihääletus hakkab juba selle nädala lõpus pihta.

* Juubel
Isa sai 50 ehk jõudis täisikka nagu peol nii mõnedki väitsid. Pidu oli tore. Tantsida sain seekord korralikult... mul oli lihtsalt väga hea tantsuparnter :) Ja muidu läks ka päris kenasti see kohtumine suguvõsaga. Emalt ja vanaemalt igal juhul sain positiivset tagasisidet :D

* Elekter läinud
Ahvid võtsid täna tööjuures elektri ära. Ei jõudnud oodata millal nad tagasi selle annavad, vaid otsustasime ära tulla. Kõige halvem kogu selle asja juures oli asjaolu, et loomulikult oli mul arvutis oluline asi pooleli, mis ei olnud salvestatud ning tegelikult lootsin selle asja täna valmis teha. Aga ahvid arvasid teisiti.

Üldiselt on elu ilus.... kohe täitsa, täitsa ilus :D

Pikapäevarühm

Njaa... tööle jõudsin nii 8 paiku hommikul, koju hakkasin sõitma umbes pool üheksa õhtul. Nii et siis 12-tunnine tööpäev (viimased 3,5 h volikogu istung). Pole midagi parata, märsti lõpp on lähenemas. Aga üks asi mulle täitsa meeldib nii hilise koju jõudmise juures - linn on suht vaikne, liiklust on jupp maad vähem kui 5 paiku.

Kärpelaul

Üks on selge, Vabariigi Valitsusele teeme silmad ette - nemad kärpisid eelarvet mitu ööd, meie saime 2,5 tunniga eelarvekomisjonis kärpeettepanekud tehtud (no olgu, pearaamatupidaja oli enne juba natuke nüsinud neid numbreid). Eks siis aasta jooksul ole näha, kas tuleb veel negatiivne lisaeelarve või hoopis positiivne, aga loodame parimat.

Töövõit

Nagu ma siin blogis ka ilmselt maininud olen, on praegu seis selline, et tööjuures on 4 sööjat, kellest 3 (ehk siis kõik peale minu) on mehed. Mis omakorda tähendab seda, et keegi peale minu nõusid ei pese. Siiski, paar korda on juhtunud, et on oma taldrik puhtaks pestud. Aga eile juhtus selline lugu, et tulin mina puhtaks pestud taldrikutega tagasi puhkeruumi, kus ülejäänud töökaaslased leiba luusse lasid ja vestlesid. Hakkasin radiaatoril kuivavat rätikut võtma, kui üks töökaaslastest küsis naljaga pooleks, et kas annan neile kõigile nüüd rätikud. Sellist asja ei lasknud ma endale 2 korda öelda - vastasin selle peale "Aga palun!" ja andsin kõigile kolmele rätikud kätte. Ja kuivatasid kenasti nõud ära :D Vat seda saab nimetada töövõiduks. Töövõiduks kolleegide ümberkasvatamise osas ;)

Harrastusfotograaf plõksib

Käisin kolmapäeval ja neljapäeval väljas jalutamas ja pilte klõpsimas. Lehe jaoks. Panen mõned siia ka.

Nagu näha, oli kolmapäeval pilves ilm.

Neljapäeval see-eest oli selge ja karge talveilm. Pärastlõunal, kui ma pilte tegema läksin, polnudki enam väga külm, aga sellel näpul, mis nupule vajutas, hakkas ikka suht külm.