Ei tea, miks aeg kaob käest

Vaatasin, et pole jälle tükk aega kirjutanud. Enda arust alles kirjutasin, aga see pole ka ime, sest aeg kaob lihtsalt ära kuhugi. Mingisse musta auku vist. Igal juhul on tunne, et mul oleks vaja 36-tunniseid ööpäevi ja 9-päevaseid nädalaid. Siis ehk jõuaks natuke rohkem tehtud. Samas, kui arvestada sellega, et kella viieks-kuueks õhtul on tööasjadest kopp ees, siis poleks nendest 36-tunnistest päevadest selles mõttes kasu, aga peale tööd jõuaks natuke rohkem asju teha. Esmaspäeviti ja kolmapäeviti võtab enamuse minu ajast trenn, peale seda enam midagi asjalikku (nagu näiteks koristamine) teha ei viitsi. Üldiselt peaks trenn ka reedeti toimuma, aga ühe korra oli mul endal reede õhtu kinni ja kaks korda on lihtsalt meist mitteolenevatel põhjustel asi ära jäänud.

Eile sain taaskord kinnitust sellele, et ma ikka veel noor välja näen. Käisin esimest korda elus Atlantises, turva küsis ukse peal dokumenti. Ma siis torkasin üleoleva näoga oma uhiuue juhiloa talle nina alla. Aga see StarCafe on seal täitsa mõnus asi, seal on selline retromuusika. Alguses olime seal põhiosas, kus on see uuem muusika, aga see mulle ei istunud. Aga muidu oli päris tore.

Poodides kondamise ohtlikkusest

Et miks siis poes kondamine ohtlik on? No ikka sellepärast, et seal näeb asju, mille olemasolust sul enne aimu polnud või mille olemasolule sa enne ei mõelnud ja nüüd kui sa neist asjadest seal poeriiulil teadlik oled, ei saa sa enam rahu. Ma nägin reedel koguni kahte sellist asja. Neist ühte oleks põhimõtteliselt võimalik ju netist tõmmata (jutt käib ühest kontsertDVD-st), aga ma ei viitsiks vist sellega jännata (ma pole Villemile veel musa allalaadimisprogrammi installinud ka) ja see originaal on kuidagi ahvatlevam...
Teine asi, mis mulle enam rahu ei anna, on natuke suurem ja kallim. Ja tegelikult on mul see olemas. See on jalgratas. Karoliine on täiesti töökorras ja tubli ratas, aga see, mis ma seal poes nägin... see oli niiiii lahe. Mis seal siis nii lahedat oli? Aga see, et see nägi välja nagu chopper :p :D Päris mootorratast ma ei soeta endale arvatavasti kunagi (mul pole ju tsiklilubegi), aga nad meeldivad mulle ja selline tsiklikujuline ratas oleks lihtsalt ülivinge. Aga nagu ma juba ütlesin, ei ole mul hetkel ratast vaja.

Pärast sellist kirgikütvat poeskäiku tuli jalgupidi lumme ronida. Lumi on ka suvel külm :)

Sajaga :)

Nii, alates eile õhtust kui ma oma uued load ARKist ära tõin, võin ma maanteel sõita 100 või 110ga kui märk seda lubab :))) Täna hommikul koristasin vahtralehed autoaknalt ära. Millalgi oli mul plaan need vahtralehed põlema panna, aga siin on väike tehniline takistus - pole kusagil seda lõket teha, päris Nuki varianti (ehk siis lõke voodisse)harrastama ju ka ei hakka :P

Aga kõigile hetkel autokoolis käijatele püsivust ja tähelepanelikkust ja küll te need load kätte saate.

Eksootiline nädalavahetus

Nii, hansapäevad on selleks korraks jälle läbi. Nii nagu kahel eelneval aastal, olin ka sel aastal seal vabatahtlikuna ametis. Seekord siis müüsin kavasid, mis tähendas seda, et töö oli vahetustega ning sai natuke ringi vaadata ka.
Asi algas minu jaoks reede pärastlõunal kell pool neli, siis algas minu vahetus. Esialgu ei tahtnud kavade müümine hästi sujuda, aga varsti hakkas juba minema. Pärast kella kaheksat, kui tööpäev otsa sai, istusime staabis (linnavalitsuse kultuuriosakonna saal on see tavaliselt). Kella üheteist ajal pidi hakkama karnevalirongkäik ja sinna oli soovitav minna maskide/näomaalingute/kostüümidega, seega lasin ühel tüdrukul endale silmapliiatsi ja laineriga natuke näo peale joonistada. Pool üksteist oli tuleetendus Emajõel, mis olla natuke kehvem olnud, kui plaanitud, sest vihm olevat midagi ära rikkunud (enne oli pisut vihma tibanud). No mina ei tea, mis seal siis olema pidi, minu meelest oli küll päris vinge show. Karnevalirongkäik, mis peale tuleetendust algas, viis meid Raekoja platsile Raelinna lava juurde. Seal rääkis meile proua linnapea ja siis õpiti/tantsiti ka Tartu sambat. Kui kellelgi tekib nüüd küsimus, et mis see veel on, siis tegu on Tartu marsiga, mis on sambavõtmesse pandud ja sinna on ka spetsiaalne liikumine juurde mõeldud. Õigemini, liigutused on rohkem kätele, jalad peaksid kogu aeg samba ühte põhisammu tegema. Peale seda sambat tulid lavale kõhutantsijad (nad esinesid vist kõikidel tseremooniatel) ja pärast seda veel mingid tantsijad jne Mina leidsin vahepeal lava kõrvalt need välismaalased, kes paar nädalat tagasi ühel olemisel olid, kuhu Hannah mind kutsus. Igatahes jätkus õhtu nende seltis ja väga tore oli.

Laupäeval alates poole neljast pidin taas kavasid müüma, aga seekord ei tahtnud äri kohe üldse minna. Pole ka ime, sest üle poole üritustest oli ju läbi juba. Peale vahetuse lõppu tulin koju, et natuke rohkem riideid selga panna, sest väljas oli suht jahedaks läinud, mind aga ootas ees rüütliturniiri rongkäigus tõrviku kandmine. Selle rongkäigu alguse ootamise ajal sattusin vestlema ühe noormehega, kes laulab TAMis (Mps, Raul (kui mu mälu mind nüüd ei peta, igal juhul R-tähega algas nimi kindlasti ja ta laulab I tenorit) tervitab sind). Kuna tal oli TAMi laulik kaasas, laulsime natuke sealsamas tänaval. Rongkäigus osalesid ka rüütlid oma toredatel hobustel, kes aga endast teatavaid jälgi maha jätsid, nii et pidevalt tuli jalge ette vaadata, et mitte millegi pehme sisse astuda. Turniir ise oli suht lühike, aga pärast oli mingi tantsu- ja tuleetendus. Tants oli tore küll, aga see kestis vist mingi pool tundi. Mul sai sellest igatahes juba tõsiselt siiber. Ilm oli suht jahe ja mu jalad olid väsinud seismisest ning mul oli tõsine plaan koju minna niipea kui see värk seal Toomemäel läbi on. Läks aga pisut teisiti. Sattusin jälle kokku ühe vabatahtlikuga, kes neid väljamaa inimesi tunneb (ta on ise ka selle Erasmusega seotud) ning läksime koos temaga Rasputinisse, kus see rahvusvaheline seltskond sedakorda pesitses. Väga kaua me seal olla ei saanud, sest koht pandi kinni kell kolm. Edasi läsime osa rahvaga Zavoodi (kui nüüd täpne olla siis kolm Eesti tüdrukut, üks Brasiilia noormees ja üks Kolumbia noormees). Ma poleks uskunud, et puupüsti rahvast täis Zavoodis on võimalik tantsida, aga see sai laupäeva öösel ära tõestatud. Koju jõudsin umbes poole viie paiku, mistõttu pühapäeval ma jällegi hommikusöögile ei jõudnud, selle asemel oli lõunasöök (meile anti kolm korda päevas kindlatel kellaaegadel Treffneri gümnaasiumis süüa).

Pühapäevane päev oli mul vaba. Sain niisama ringi tuiata. Kõigepealt vaatasin pealaval kõhutantsijate esinemist (Jaanus Välja mängib neile trummi muide) ja siis jälgisin neid ka A Le Coqi telgis. Viimane oli parem koht nende vaatamiseks, sest seal olid nad lähemal ja mulje oli vahetum. Kes ei tea, siis Epp (meie kursuselt) on ka kõhutantsija. Igatahes oli väga nauditav esinemine, ma usun, et kui ma oleks meesterahvas, siis oleks see veel nauditavam olnud ;)
Nagu ikka oli pühapäev lühema programmiga ja kell neli hakkas lõpprongkäik. Taaskord olid kaasategevad hobused ja teed tuli tähelepanelikult jälgida. Lõputseremoonia ajal tuli jälle sambat tantsida (kui päris aus olla, siis munakivide peal tagant lahtiste kingadega on see suht raske).
Õhtul oli siis vabatahtlikele mõeldud pidu, kus saime linnapea käppa suruda ja aukirjad ka oma tubli töö eest. Ja jälle oli valdavaks muusikaks, mis kostus, Tartu samba. Alguses ei tahetud, et see mängima pannakse, aga kui lõpuks pandi, siis tantsis enamus kaasa. Aga ega meil nii lihtsalt pääseda lastud, et seda ühe korra ainult lastud oleks, ikka kaks-kolm korda järest ja iga natukese aja tagant. Sambade vahele tuli igasugust muud muusikat, nii et täna õhtul tantsisin ma isegi kõige rohkem. Üleüldse pole ma vist nii palju ühe nädalavahetuse jooksul kunagi tantsinud, nagu sel nädalavahetusel. Lisaks tantsimisele olen ka seisnud ja kõndinud päris palju... seega puhkust oma jalale ma ei andnud. Ööseks panin jalga küll viinasoki, sest reedel oli mu pahkluu paisunud vääga jämedaks. Sokk igatahes aitas ja praegu on jalg juba peaaegu normaalne :)

Ma usun, et järgmine aasta olen jälle hansapäevadel vabatahtlik. See on lihtsalt nii tore elamus.

Masohhist

Mul on juba mõnda aega olnud plaan oma füüsilist vormi parandada. Eelmine nädal rääkis Margus (mitte Pootsu, vaid see teine), et käib koos oma töökaaslasega jõusaalis. Minu esimene reaktsioon oli kohe, et ma tulen ka. Noh, esmaspäeval siis läksingi. Enne printisin endale netist treeningkava välja. Oli päris tore. Pärast olin küll väsinud, aga hea tunne oli. Ka teisipäeval oli veel hea tunne, sest tunda andis ainult vasak käsi, mis ei tahtnud enam eriti sirgeks minna. Kolmapäeval andis tunda ka vasak jalg. Ja sel lihasel oli nii kange isu ennast mulle tutvustada, et ma lonkasin ringi, sest jalga sirgu ajada ei saanud - säärelihas oleks nagu kivist. Aga see ei tähendanud, et ma kolmapäeva õhtul trenni minemata jätnud oleks. Kui lihased soojaks tegin, oli võimalik juba kõiki harjutusi teha, ka jalaharjutusi. Kuigi peab tunnistama, et eile jõudsin ma palju vähem kui esmaspäeval. Loodetavasti see trend ikka pöördub. Igal juhul eile õhtul koju jõudes olin paras laip. Ja jala olukord pole täna ka parem, lonkan ikka ja hommikul peeglisse vaadates avastasin, et vasak jalg oleks nagu teisest komplektist - jupp maad jämedam kui parem jalg. Kuna selline lombakas olek mulle väga ei meeldi, siis ostsin apteegist mingi geeli, mis valu vaigistama peaks. Apteeker ütles ka, et jalale tuleb puhkust anda. Aga seda vist puhkuseks ei saa nimetada, kui ma reedel ja laupäeval pool päeva Raekoja platsil ringi tuian... No paha lugu küll, aga see mul igal juhul plaanis on, ma ei saa ju sellise väikse asja pärast Hansapäevadest kõrvale jääda.

Rahvuslik vastasseis

On üks asi, mida ma Eestis elavate venelaste juures põrmugi ei salli - see kui nad hakkavad Eesti riiki mustama ja väidavad, et see on s**t riik. Ja eriti nõme on, kui see venelane vaatab mulle otse silma ja nõuab minult vastuseid, mis pole põrmugi minu pädevuses vastata. Ega see, et mina olen eestlane ei tähenda, et mina peaksin teadma, miks kõik asjad on nii nagu nad on. Miks ma sellest praegu räägin? Noh, asi on selles, et käisin just ühel sünnipäeval, kus külaliste hulgas oli ka üks vene paar Narvast. Mees oli tegelikult nö segavereline - üks vanematest on venelane ja teine eestlane, aga ta ise peab ennast vist rohkem ikkagi venelaseks nagu ma aru sain. No ja tolle tüübiga oligi nii, et alguses räägiti niisama ühest ja teisest (see mees rääkis vähemalt peaaegu aktsenditult eesti keelt), aga ühel hetkel läks jutt selle peale, et tema laps ei saanud kohe sündides sinist passi ja kuidas ikka nii ja sealjuures vaatas mulle otsa, nagu mina peaks teadma, miks see nii oli. Ja kui ma vait olin (mida paganat sa ikka sellise asja peale öelda oskad), hakkas ta süüdistama kõiki eestlasi, et need on vait ja ei tee midagi ja siis tuli ka see sõim Eesti riigi aadressil. Ma ei loe ennast just mingiks tohutuks patrioodiks, aga sellistel momentidel tekib tahtmine neile öelda, et olgu, kui teile siin ei meeldi, siis kerige oma Venemaale või minge otsige mõni teine "parem" riik ja kobige sinna, ega meil pole ka selliseid vaja. Ma tean küll, et loomulikult on asju, mille kallal vigiseda siin Eestis, aga kus neid siis pole? Ja niipalju patrioot ma ikkagi olen, et kui öeldakse, et Eesti riik on s**t, siis mina võtan seda isikliku solvanguna. Kui nemad ei austa Eesti riiki ja eestlasi, siis miks peaks meie ja meie riik neid austama???

Isiksuse test kolme küsimusega

Your Personality Is

Idealist (NF) You are a passionate, caring, and unique person.You are good at expressing yourself and sharing your ideals. You are the most compassionate of all types and connect with others easily.Your heart tends to rule you. You can't make decisions without considering feelings. You seek out other empathetic people to befriend.Truth and authenticity matters in your friendships. In love, you give everything you have to relationships. You fall in love easily. At work, you crave personal expression and meaning in your career. With others, you communicate well. You can spend all night talking with someone. As far as your looks go, you've likely taken the time to develop your own personal style. On weekends, you like to be with others. Charity work is also a favorite pastime of yours.

The Three Question Personality Test

Terve vald oli kokku aetud...

No tegelikult oli seal rahvast rohkemgi kui ainult ühest vallast, nimelt tervest Baltikumist ja kui nüüd päris täpne olla, siis oli osalejaid/pealtvaatajaid ka sakslaste hulgast. Aga tore oli. Selline natuke väiksem variant laulu- ja tantsupeost, kõik mahtusid ilusasti Tartu laululavale ära, ei olnud vaja mingit eraldi staadioni kuhu rahvatantsijad esinema panna. Tantsijatest rääkides... leidsime vist Mani ka lõpuks ikkagi üles. No mina ei saa aru, miks neil kõigil nii sarnased riided olema peavad. Õnneks sai meil tehtud vahepeal pilt Romanist, nii et saime kontrollida, milline see õige riietus välja nägema peab. Igatahes oli tore neid kõiki seal tantsimas vaadata. Leedukad olid ilmselgelt rohkem tähelepanu tantsimisele pööranud, neil oli vaid paar laulu mu meelest. Ja mind tegelikult pisut häiris, et neil lauljatel rahvariideid ei olnud, vaid mingid T-särgid... Nojah, tegelikult polnud ju eestlastest lauljatel ka kõigil rahvariideid, aga esiritta oli see-eest pandud ilus rahvariides neidude rivi, mis jättis ilusa üldmulje. Ja see linane, milles looduskaitseringi koori omad olid, on suht rahvusliku alatooniga materjal mu meelest. Pille kostüüm oli muidugi võrratu :) Ja ei tea, kas oli asi Pille enda või tema riietuse silmapaistvuses, aga teda oli väga kerge sellest massist üles leida kui nad seal laulukaare all seisid. Aga sellest pole mina veel aru saanud, miks TAMil ei võiks üheks esinemiskostüümiks rahvariided olla, nad käivad ju pidevalt laulupeol...

Aga kõige selle tulemusel tabas mind jälle soov mõnda koori laulma minna. Eks näis. Võibolla millalgi lähengi.