26. august 2008
Püsimatu
Homme hommikul siis võtame suuna Saksamaa poole (polegi ju sel aastal veel käinud :p). Selline pisike 6-päevane reis. Seekord kerge poliitilise alatooniga. Praeguse seisuga rohkem välisreise sel aastal tulema ei peaks, aga you never know you know nagu ütlevad klassikud.
Kambakese rattamatk vol 4
Teeks ka siis väikse kokkuvõtte meie sellekordsest rattamatkast põhjarannikul.
Esimene mure oli reedel rattad autosse mahutada. Kahepeale saime hakkama (kerge auto algosadeks lammutamine oli abiks). Ilm tõotas mitte kõige kuivemat matka - aeg-ajalt sadas, siis jälle paistis päike (õhtupäike märjalt teelt vastu säramas ei ole just kõige meeldivam asi autoroolis). Salmistusse jõudsime ilusti ilma viperusteta seekord. Õhtul veel jõime, sõime (muuhulgas ühte vägagi aromaatset juustu) ja lobisesime kuni lõpuks jõudis uneaeg kätte.
Hommik tervitas meid ilusa ilmaga. Peale hommikusööki tegelesime rataste komplekteerimisega. Mina jõudsin veendumusele, et kui meile tööriistad kätte anda, siis saame kõigega hakkama :) Igatahes pidas see pakiraam matka lõpuni vastu küll (iseasi, kas selle sealt uuesti kätte saab :p).
Kusagil lõuna paiku asusime lõpuks teele. Ilm oli ilus ja soe, tee oli hea - mis nii viga sõita. Lõunatasime kenal liivarannal (miskipärast kippusid mul kõik asjad näppude vahelt liiva peale pudenema, nii et päris tihti krõmpsus ka liiv hamba all...). Peale leiva luusse laskmist sõitsime mööda Juminda poolsaart edasi. Tee äärde jäi väga ilusaid majapidamisi. Kusagil tee ääres oli silt "Juminda jumestab põhjarannikut" ja mina olen sellega täitsa nõus. Poolsaare tipust tagasi tulles otsustasime valida teise tee, et oleks põnevam. Oli küll põnev - tõeline maastikusõit, mis päädis ühe ojakese ületamisega, kus kunagi oli vist purre olnud, aga selleks hetkeks see enam töökorras polnud. L. üritus üksi teisele kaldale saada lõppes mõningate asjade märjaks saamisega, nii et edasi tegime meeskonnatööd ja saime kõik rattad kuivalt üle. Lõpuks jõudsime metsateelt jällegi suuremale teele ja lõpuks lausa asfaldile. Loksalt läbisõites jõudis asfalttee mingil hetkel jällegi võsa vahele ja ületas väikese silla. pärast jõudsime siiski suure tee peale jällegi ja lõpuks jõudsimegi oma sihtkohta - Purekkari neemele. Olime läbinud 70 km. Õhtu möödus süües-juues, päikeseloojangut imetledes ja lauldes. Suhteliselt isamaaliselt seekord, kuna jupijumal oli Märkamisaja lauliku kaasa võtnud. Magama läksime siis, kui kuu juba kõrgel taevas oli.
Nii kui me järgmisel hommikul ninad telgist välja pistsime hakkas sadama. Alguses tibas vaiskelt, vahepeal tuli kõvemini ja siis jäi jälle vaiksemaks sadu, nii et otsustasime ikkagi teele asuda. Panin esialgu keebi selga, aga juba mõne kilomeetri pärast võtsin ära, sest sellest moodustus vinge puri, mis takistas sõitu. Ühel hetkel aga vihm hoogustus ja lõpuks olin ma läbimärg. Tegelikult võib seda kõigi meie kohta öelda. Muidu polnud viga, aga pärast seismist uuesti liikuma hakates oli oi-oi kui külm. Nii umbes peale 1 kilomeetrit sai jälle naha soojemaks ja oli normaalne sõita. Nagu arvata võib, siis nüüd pikki pause ei tehtud, nii kiiresti kui võimalik kimasime Salmistusse, kus ootas soe saun ja maitsev söök. Õnneks olid mul mõned riided sinna jäetud, nii et sai ka kuivad riided selga (need asjad, mis rattakotis olid, olid kõik vähem või rohkem märjad).
Tagasi Tartusse sõitsime natuke teist teed mööda, kui tulnud olime, aga leidsime selle kenasti üles, sest meile seletati põhjalikult ja joonistati juhis ka veel :) Ja kuigi 50 km rattaga sõita väsitab ikka natuke ära küll, jõudsime veel ühe kraavi sõitnud auto tee peal välja tõugata. Või noh, mind pandi rooli taha gaasi vajutama ja J. lükkas koos hädalistega (ma lootsin, et saan oma uut trossi katsetada, aga sellel autol ei leidunud taga konksu...).
Esimene mure oli reedel rattad autosse mahutada. Kahepeale saime hakkama (kerge auto algosadeks lammutamine oli abiks). Ilm tõotas mitte kõige kuivemat matka - aeg-ajalt sadas, siis jälle paistis päike (õhtupäike märjalt teelt vastu säramas ei ole just kõige meeldivam asi autoroolis). Salmistusse jõudsime ilusti ilma viperusteta seekord. Õhtul veel jõime, sõime (muuhulgas ühte vägagi aromaatset juustu) ja lobisesime kuni lõpuks jõudis uneaeg kätte.
Hommik tervitas meid ilusa ilmaga. Peale hommikusööki tegelesime rataste komplekteerimisega. Mina jõudsin veendumusele, et kui meile tööriistad kätte anda, siis saame kõigega hakkama :) Igatahes pidas see pakiraam matka lõpuni vastu küll (iseasi, kas selle sealt uuesti kätte saab :p).
Kusagil lõuna paiku asusime lõpuks teele. Ilm oli ilus ja soe, tee oli hea - mis nii viga sõita. Lõunatasime kenal liivarannal (miskipärast kippusid mul kõik asjad näppude vahelt liiva peale pudenema, nii et päris tihti krõmpsus ka liiv hamba all...). Peale leiva luusse laskmist sõitsime mööda Juminda poolsaart edasi. Tee äärde jäi väga ilusaid majapidamisi. Kusagil tee ääres oli silt "Juminda jumestab põhjarannikut" ja mina olen sellega täitsa nõus. Poolsaare tipust tagasi tulles otsustasime valida teise tee, et oleks põnevam. Oli küll põnev - tõeline maastikusõit, mis päädis ühe ojakese ületamisega, kus kunagi oli vist purre olnud, aga selleks hetkeks see enam töökorras polnud. L. üritus üksi teisele kaldale saada lõppes mõningate asjade märjaks saamisega, nii et edasi tegime meeskonnatööd ja saime kõik rattad kuivalt üle. Lõpuks jõudsime metsateelt jällegi suuremale teele ja lõpuks lausa asfaldile. Loksalt läbisõites jõudis asfalttee mingil hetkel jällegi võsa vahele ja ületas väikese silla. pärast jõudsime siiski suure tee peale jällegi ja lõpuks jõudsimegi oma sihtkohta - Purekkari neemele. Olime läbinud 70 km. Õhtu möödus süües-juues, päikeseloojangut imetledes ja lauldes. Suhteliselt isamaaliselt seekord, kuna jupijumal oli Märkamisaja lauliku kaasa võtnud. Magama läksime siis, kui kuu juba kõrgel taevas oli.
Nii kui me järgmisel hommikul ninad telgist välja pistsime hakkas sadama. Alguses tibas vaiskelt, vahepeal tuli kõvemini ja siis jäi jälle vaiksemaks sadu, nii et otsustasime ikkagi teele asuda. Panin esialgu keebi selga, aga juba mõne kilomeetri pärast võtsin ära, sest sellest moodustus vinge puri, mis takistas sõitu. Ühel hetkel aga vihm hoogustus ja lõpuks olin ma läbimärg. Tegelikult võib seda kõigi meie kohta öelda. Muidu polnud viga, aga pärast seismist uuesti liikuma hakates oli oi-oi kui külm. Nii umbes peale 1 kilomeetrit sai jälle naha soojemaks ja oli normaalne sõita. Nagu arvata võib, siis nüüd pikki pause ei tehtud, nii kiiresti kui võimalik kimasime Salmistusse, kus ootas soe saun ja maitsev söök. Õnneks olid mul mõned riided sinna jäetud, nii et sai ka kuivad riided selga (need asjad, mis rattakotis olid, olid kõik vähem või rohkem märjad).
Tagasi Tartusse sõitsime natuke teist teed mööda, kui tulnud olime, aga leidsime selle kenasti üles, sest meile seletati põhjalikult ja joonistati juhis ka veel :) Ja kuigi 50 km rattaga sõita väsitab ikka natuke ära küll, jõudsime veel ühe kraavi sõitnud auto tee peal välja tõugata. Või noh, mind pandi rooli taha gaasi vajutama ja J. lükkas koos hädalistega (ma lootsin, et saan oma uut trossi katsetada, aga sellel autol ei leidunud taga konksu...).
21. august 2008
Kolm on kohtu seadus
Täna paistab see ütlus paika pidavat - asjad käivad kolme kaupa.
Ehk siis kolm toredat üllatust ühe päeva jooksul. Esiteks sain hommikul teada, et mul siiski on mõnikord ka loosiõnne (kõige parem asja juures on see, et ma isegi ei teadnud mitte, et midagi välja loositakse), teiseks sain pommuudise sugulaselt, kes teatas, et ta ikkagi sai riigieelarvelisele kohale sisse EKA-sse ja lõpetuseks sain õhtul meili peale kutse pulmapeole (ma küll teadsin, et nad kihlatud on, aga varem oli räägitud detsembrist ja pulmad pidid väljaspool Eestit toimuma).
Vot selline tore päev.
P.S. See on täna mu kolmas postitus.
Ehk siis kolm toredat üllatust ühe päeva jooksul. Esiteks sain hommikul teada, et mul siiski on mõnikord ka loosiõnne (kõige parem asja juures on see, et ma isegi ei teadnud mitte, et midagi välja loositakse), teiseks sain pommuudise sugulaselt, kes teatas, et ta ikkagi sai riigieelarvelisele kohale sisse EKA-sse ja lõpetuseks sain õhtul meili peale kutse pulmapeole (ma küll teadsin, et nad kihlatud on, aga varem oli räägitud detsembrist ja pulmad pidid väljaspool Eestit toimuma).
Vot selline tore päev.
P.S. See on täna mu kolmas postitus.
Murphy ja tema tobedad seadused
Kas teiega on ka mõnikord juhutnud, et
* Pärast seda kui oled öelnud, et nett töötab nüüd korralikult, teeb see sama jama nagu enne. Ja ainult selle ühe korra.
* Keegi räägib, et iga kord, kui ta rongis sõidab, on seal mõni kisav laps. Teatad, et sul pole sellist probleemi rongisõidul olnud. Järgmine kord kui rongiga sõidad, on vagunis üks laps, kes nii umbes poole sõidu peal muutub rõõmsalt ringitatsavast lapsest oma oma hääle võimekust demonstreerivaks lapseks kuni reisi lõpuni.
* Pärast seda kui oled öelnud, et nett töötab nüüd korralikult, teeb see sama jama nagu enne. Ja ainult selle ühe korra.
* Keegi räägib, et iga kord, kui ta rongis sõidab, on seal mõni kisav laps. Teatad, et sul pole sellist probleemi rongisõidul olnud. Järgmine kord kui rongiga sõidad, on vagunis üks laps, kes nii umbes poole sõidu peal muutub rõõmsalt ringitatsavast lapsest oma oma hääle võimekust demonstreerivaks lapseks kuni reisi lõpuni.
Rujast
Peale pikka ootust jõudis kätte lõpuks see päev, kui Ruja etenduse ära nägime (piletid said juba kevadel ostetud).
Lava oli huvitav - koosnes erinevatest ruumidest, mis olid seintega eraldatud (ja sisustatud äratundmisrõõmu pakkuva nõukaaegse mööbliga) ja suurest ekraanist. Kuna istusime teises reas, siis vahel ei jõudnud ära valida, kumba siis vaadata, kas suurt plaani ekraanil või näitlejat lava serval. Kuigi vahepeal näidati ekraanil ka asju, mis ei toimunud laval (muuhulgas ka vanu videoklippe), oli seal peamiselt suures plaanis just laval toimuv tegevus, sest kolm kaamerameest käisid pidevalt laval ringi (lisaks veel üks väiksem kaamera, millega näitlejad ise ennast filmisid). Ühesõnaga täiesti uudne lahendus minu jaoks.
Etendus ise oli minu jaoks suurepärane. Pean ausalt tunnistama, et mina ei ole just suurem asi Ruja spetsialist ja seetõttu tekkis minul näitlejate suures plaanis nägemise peale küsimus, et kas Alendril olidki pruunid silmad. Teadjamad ütlesid, et olid tõesti tumedad. Aga ilmselt mitte päris sellised kutsikasilmad, mida Sergo Vares ette oskas manada (lõpuks jõudsin järeldusele, et tal vist olid pruunid läätsed silmas). Üldse oli Alender neil väga nunnu olekuga minu meelest :p Kohati natuke Jack Sparrow'd meenutav - umbes samasugune taaruv olek. Priit Võigemast Rannapi osas oli täpselt nagu originaal - kõnemaneer, jutt, hääl, olek - kõik oli nii rannapilik kui võimalik. 5 pluss näitlejatöö eest.
Nende tundide jooksul, mis etendus kestis, anti hea ülevaade ansambli ajaloost, mis tähendas proovitegemisi, omavahelisi sõnavahetusi, orgiaid (sh poolpaljaid naisi ja mehi laval) jne. Lisaks oli kokku pandud päris hea ülevaade koos kommentaaridega etenduse kavas.
Kokkuvõtteks - super etendus. Ja kõlas sealgi loomulikult isamaalisi laule ning kogu see läbiv nõukogude võimu õõnestamise teema pani samuti märkama nagu öölaulupidu Tallinnas, milelle selle etenduse tõttu kahjuks minemata jäi.
Lava oli huvitav - koosnes erinevatest ruumidest, mis olid seintega eraldatud (ja sisustatud äratundmisrõõmu pakkuva nõukaaegse mööbliga) ja suurest ekraanist. Kuna istusime teises reas, siis vahel ei jõudnud ära valida, kumba siis vaadata, kas suurt plaani ekraanil või näitlejat lava serval. Kuigi vahepeal näidati ekraanil ka asju, mis ei toimunud laval (muuhulgas ka vanu videoklippe), oli seal peamiselt suures plaanis just laval toimuv tegevus, sest kolm kaamerameest käisid pidevalt laval ringi (lisaks veel üks väiksem kaamera, millega näitlejad ise ennast filmisid). Ühesõnaga täiesti uudne lahendus minu jaoks.
Etendus ise oli minu jaoks suurepärane. Pean ausalt tunnistama, et mina ei ole just suurem asi Ruja spetsialist ja seetõttu tekkis minul näitlejate suures plaanis nägemise peale küsimus, et kas Alendril olidki pruunid silmad. Teadjamad ütlesid, et olid tõesti tumedad. Aga ilmselt mitte päris sellised kutsikasilmad, mida Sergo Vares ette oskas manada (lõpuks jõudsin järeldusele, et tal vist olid pruunid läätsed silmas). Üldse oli Alender neil väga nunnu olekuga minu meelest :p Kohati natuke Jack Sparrow'd meenutav - umbes samasugune taaruv olek. Priit Võigemast Rannapi osas oli täpselt nagu originaal - kõnemaneer, jutt, hääl, olek - kõik oli nii rannapilik kui võimalik. 5 pluss näitlejatöö eest.
Nende tundide jooksul, mis etendus kestis, anti hea ülevaade ansambli ajaloost, mis tähendas proovitegemisi, omavahelisi sõnavahetusi, orgiaid (sh poolpaljaid naisi ja mehi laval) jne. Lisaks oli kokku pandud päris hea ülevaade koos kommentaaridega etenduse kavas.
Kokkuvõtteks - super etendus. Ja kõlas sealgi loomulikult isamaalisi laule ning kogu see läbiv nõukogude võimu õõnestamise teema pani samuti märkama nagu öölaulupidu Tallinnas, milelle selle etenduse tõttu kahjuks minemata jäi.
18. august 2008
Eile oli suvi
Ilm oli soe, aga Saadjärv oli külm. Ja õhtu oli ka äärmiselt soe. Tartus ei sadanud, aga kusagil kaugemal sähvis välk, mis lõi aeg-ajalt taeva heledaks tumedas augustiöös.
16. august 2008
Kiri sõbrale
Kui on tahe, siis leiab ka võimaluse. Kuna ma 12ndal Tartus ei olnud, kui Kiri sõbrale kontsert siin oli, siis läksin eile Pühajärvele kontserdile. Seal oli see küll ilma Matvereta, aga siiski oli. Mina jäin rahule.
Ma polnud seal laululaval mõnda aega käinud, nad olid seekord asja natuke ümber teinud - pingid kaugemale mäenõlvale viinud (viimati olid pingid minu meelest lava ees), seega otsustasime lava ees maas istuda. Oli küll natuke kivine, aga õnneks oli õhtu piisvalt soe, et kaasa võetud kampsunit polnud vaja selga panna ja selle sai istumise alla panna. Igal juhul ma arvan, et kaugemal istudes poleks asi nii mõnus olnud.
Nii nagu ennegi on juhtunud, et keset kontserti äkki avastad, et mõni pillimeestest iseäranis huvitav on, nii ka seekord - järsku jäi silma, et The Suni akrordionimängija on hästi laheda olekuga. Ja Tätte lood olid seekord täitsa uued. Aga sama toredad kui varasemad.
Pärast kontserti sai ära proovitud üks külakiik, mis jäi tee peale auto juurde minnes.
Ma polnud seal laululaval mõnda aega käinud, nad olid seekord asja natuke ümber teinud - pingid kaugemale mäenõlvale viinud (viimati olid pingid minu meelest lava ees), seega otsustasime lava ees maas istuda. Oli küll natuke kivine, aga õnneks oli õhtu piisvalt soe, et kaasa võetud kampsunit polnud vaja selga panna ja selle sai istumise alla panna. Igal juhul ma arvan, et kaugemal istudes poleks asi nii mõnus olnud.
Nii nagu ennegi on juhtunud, et keset kontserti äkki avastad, et mõni pillimeestest iseäranis huvitav on, nii ka seekord - järsku jäi silma, et The Suni akrordionimängija on hästi laheda olekuga. Ja Tätte lood olid seekord täitsa uued. Aga sama toredad kui varasemad.
Pärast kontserti sai ära proovitud üks külakiik, mis jäi tee peale auto juurde minnes.
14. august 2008
Suvepäevad
Teisipäeval ja kolmapäeval toimusid Tartu, Pärnu, Võru ja Põlva KOVide suvepäevad Pärnumaal Saarde vallas. Võtsime meiegi osa (küll väga väikese koosseisuga, aga ikkagi osalesime).
Koht oli väga ilus. Turismitalu, kus oli mitmeid renoveeritud hooneid ja igal pool aias kiviktaimlaid ja vankreid lilleseadetega jmt.
Mängiti võrkpalli saunalinaga (sellest ei saanud kahjuks osa võtta, sest pidi olema 5 inimest võistkonnas ja ei saanud juurde ka laenata), lasti paintballi püssist (mõni läks mul pihta ka), otsiti metsast GPSi abil ülesandeid (õnneks ei olnud see aja peale, sest tee kiiret läbimist takistasid mustikad ja pohlad metsa all), tõusti mäkke, ületati sood (viimase kahe ala jaoks saime endale võistkonda liikmeid juurde laenata), lasti vibu, pandi puslet kokku ja sõideti süstaga (selles olime konkurentsitult viimased :p).
Õhtul oli loomulikult tants ja trall ja ka mõned taidluskavad. Ühesõnaga kõik, mis suvepäevadel olema peab (söök, jook ka iseenesestmõistetavalt).
Olgugi, et esikohta ei saanud, oli hästi tore. Seda suuresti tänu toredatele inimestele, kes seal olid.
Koht oli väga ilus. Turismitalu, kus oli mitmeid renoveeritud hooneid ja igal pool aias kiviktaimlaid ja vankreid lilleseadetega jmt.
Mängiti võrkpalli saunalinaga (sellest ei saanud kahjuks osa võtta, sest pidi olema 5 inimest võistkonnas ja ei saanud juurde ka laenata), lasti paintballi püssist (mõni läks mul pihta ka), otsiti metsast GPSi abil ülesandeid (õnneks ei olnud see aja peale, sest tee kiiret läbimist takistasid mustikad ja pohlad metsa all), tõusti mäkke, ületati sood (viimase kahe ala jaoks saime endale võistkonda liikmeid juurde laenata), lasti vibu, pandi puslet kokku ja sõideti süstaga (selles olime konkurentsitult viimased :p).
Õhtul oli loomulikult tants ja trall ja ka mõned taidluskavad. Ühesõnaga kõik, mis suvepäevadel olema peab (söök, jook ka iseenesestmõistetavalt).
Olgugi, et esikohta ei saanud, oli hästi tore. Seda suuresti tänu toredatele inimestele, kes seal olid.
12. august 2008
Lõuna-Eesti rattamatk
Nädalavahetusel võtsime ette rattamatka Lõuna-Eestis. Võtsime rattad kaasa ja sõitsime rongiga Oravale. Nii kui rongist välja saime, hakkas sadama. Ootasime suure saju möödumise ära ja hakkasime sõitma. Esialgu oli ilus ilm, võtsime suuna Piusa koobaste juurde. Tegime söögipausi ja selle ajaga jõudis ka vihm järgi. Suurema saju eest otsisime varju infotahvli katusekese alt, kuhu me isegi ära mahtusime. Kui sadu vaiksemaks jäi, tahtsime minna koobastesse sisse ka. Selgus aga, et vahepeal on sealne looduskaitse liikunud 21. sajandisse ja koobastesse sissepääsu klaasseintega kinni katnud ning ülejäänud avaused kinni müürinud. Sissepääs oli loomulikult raha eest. Meie igal juhul enam hästi aru ei saanud, mida seal siis lõpuks kaitstakse (nahkhiired vaevalt läbi klaasi lendavad).
Edasi suundusime Piusa jõe ürgoru matkarajale, kus on ka spetsiaalne jalgrattarada eraldi tähistatud. See maastik oli isegi kogenumatele meist päris raske. Koos mitmete puhkepausidega (Härma Alumise müüri külastamise, mutsikate söömise ja muude huvitavate paikade külastamise eesmärgil) läks meil päris pikalt enne kui lõpuks Vana-Vastseliina linnuse varemete juurde jõudsime. Aga kohale me jõudsime. Peale puhke- söögi- ja linnuse varemete vaatamise pausi liikusime edasi. Meie lõppeesmärk oli Siksali, kus pidime pühapäeval saama natuke puidu restaureerimise koolitust. Nii umbes üheksa ajal õhtul olime lõpuks kohal. Panime telgid püsti, sõime, venitasime, lobisesime, vaatasime tähti kuni väsimus võttis võimust. Kuna meid oli kokku kuus ja telke oli kaks, tuli mõte kõik inimesed suuremasse telki mahutada ja asjad väiksemasse. Mõeldud, tehtud - kõik kaasas olnud küljealused laotati suuremasse telki laiali, inimesed üksteise kõrvale ja külm igal juhul öösel ei olnud :)
Hommikul keetsime pudru valmis, sõime kõhud täis ja siis hakkasime teadmisi omandama. Meile näidati, kuidas puust uksel vana värv maha võtta ja räägiti teooriast ka. Saime ka ise kätt proovida. Hiljem näidati ka ülejäänud majapidamist, päris lahe oli (tegemsit oli vana koolimajaga, mida restaureeritakse). Kaua meil aega ei olnud seal vaadata ja kätt proovida, sest pidime 15.19 rongile jõudma. Kahjuks sai aega natuke napilt jäetud. Sõitsime küll täie auruga, aga vaid esimene meist nägi rongi saba, teised ei näinud sedagi. Egas midagi, tuli hakata autosid järgi organiseerima. Enamus said autodele, üks noormees otsustas rattaga Kambjasse sõita. Mina lasin isal ennast Tartusse sõidutada. Nii et lõpp hea, kõik hea.
Edasi suundusime Piusa jõe ürgoru matkarajale, kus on ka spetsiaalne jalgrattarada eraldi tähistatud. See maastik oli isegi kogenumatele meist päris raske. Koos mitmete puhkepausidega (Härma Alumise müüri külastamise, mutsikate söömise ja muude huvitavate paikade külastamise eesmärgil) läks meil päris pikalt enne kui lõpuks Vana-Vastseliina linnuse varemete juurde jõudsime. Aga kohale me jõudsime. Peale puhke- söögi- ja linnuse varemete vaatamise pausi liikusime edasi. Meie lõppeesmärk oli Siksali, kus pidime pühapäeval saama natuke puidu restaureerimise koolitust. Nii umbes üheksa ajal õhtul olime lõpuks kohal. Panime telgid püsti, sõime, venitasime, lobisesime, vaatasime tähti kuni väsimus võttis võimust. Kuna meid oli kokku kuus ja telke oli kaks, tuli mõte kõik inimesed suuremasse telki mahutada ja asjad väiksemasse. Mõeldud, tehtud - kõik kaasas olnud küljealused laotati suuremasse telki laiali, inimesed üksteise kõrvale ja külm igal juhul öösel ei olnud :)
Hommikul keetsime pudru valmis, sõime kõhud täis ja siis hakkasime teadmisi omandama. Meile näidati, kuidas puust uksel vana värv maha võtta ja räägiti teooriast ka. Saime ka ise kätt proovida. Hiljem näidati ka ülejäänud majapidamist, päris lahe oli (tegemsit oli vana koolimajaga, mida restaureeritakse). Kaua meil aega ei olnud seal vaadata ja kätt proovida, sest pidime 15.19 rongile jõudma. Kahjuks sai aega natuke napilt jäetud. Sõitsime küll täie auruga, aga vaid esimene meist nägi rongi saba, teised ei näinud sedagi. Egas midagi, tuli hakata autosid järgi organiseerima. Enamus said autodele, üks noormees otsustas rattaga Kambjasse sõita. Mina lasin isal ennast Tartusse sõidutada. Nii et lõpp hea, kõik hea.
8. august 2008
5. august 2008
Netijama
Juba eelmise nädala teisest poolest alates oli mul olnud probleeme netiga. Ühendas nagu ära küll, aga ei tahtnud lehti avada ja kui siis õnnestus miskit moodi siiski netilehed lahti saada, kippus ühendus aeg-ajalt ära kaduma. Ja eile ei saanud üldse ühendust. Egas midagi, helistasin Elioni. Eile öeldi, et probleemis on juba informeeritud, täna hommikuks saab korda. Täna õhtul proovin siis jälle ja ikka sama probleem nagu enne. Helistan uuesti. Vaatamata hoiatusele, et ootejärjekorrad on pikad, saan suht ruttu löögile. Räägin mure ära, vene aktsendiga neiu teisel pool küsib paar täpsustavat küsimust, laseb mul Network Connectioni lahti võtta ja seal ühe klõpsu teha ja ongi asi korras. Oi mulle meeldib, kui asjad nii lihtsalt lahenevad :)
Tellimine:
Postitused (Atom)
