Trennist

Olen siiamaani käinud edasi oma tavapärastest trennides (ainult Zumbast loobusin) ja teinud harjutusi lihtsalt pisut tagasihoidlikumalt ja aeglasemalt ja mõned harjutused asendanud alternatiivsetega. Nüüd mõtlesin, et võiks ju minna ikka spetsiaalsesse rasedatele mõeldud trenni. Aga võta näpust. Praktiliselt kõik need toimuvad tööajal. Ma ei saa hästi aru, kellele need siis mõeldud on. Koju jäädakse ju alles raseduse lõpus, trenni soovitatakse teha ikka varem. Ainus, mis mulle põhimõtteliselt sobida võiks, on Auras toimuv rasedate vesivõimlemine, mis algab 16.30. Samas kestab enamusel tööpäev viieni, nii et neile ei sobiks ka see variant. Igatahes otsustasin märtsi alguseni oma trennides edasi käia, siis saab hakata neid päevaseid rasedate joogasid/võimlemisi ka juba kaaluma.

Puhkusenädal

Kuigi alguses ütlesin suusatamisele "ei", suudeti mind ümber veenda ja nii ma kirjutasingi mõni nädal tagasi avalduse nädalaks puhkuse saamiseks. Eelmisel laupäeval istusin bussi ja põrutasin pealinna. Esimene käik oli suusalaenutusse (lisaks suuskadele loomulikult ka kogu muu krempel - saapad, suusakepid, kiiver ja prillid). Kuna mina läksin mäele esimest korda, oli kõik nii uus ja veider (saabaste jalga saamine, isiklikud küsimused suuskade reguleerimisel, suusaprillide proovimine jne). Ei läinudki väga kaua, kui kogu varustusega auto poole sammusime. Õhtul käisime veel Crexi juures nägu näitamas. Seal selgus, et Saaremaa ekipaaž on asjadega üle koormatud, nii et kesköö paiku tuli veel autosid ümber pakkida, enne kui kogu reisiseltskond tuttu sai.
Pühapäeva hommikul oli varajane äratus ning laeva minek.2,5 tunni pärast jätsime mere selja taha ning Hõbelõvi ja Kotkas võtsid suuna põhja poole. Vaatamata sellele, et punast katust, mille järgi oma majakese leidma pidime, kattis lumi, suutsime siiski tuvastada oma onni. Päris tore majake oli. Loomulikult saunaga. Köögis oli igasugu varustust (ka sellist, mida väideti seal mitte olevat). Sahtlite sisust oli raske esimese hooga ülevaadet saada, lihtsam oli tuvastada mingit asja, kui sa just konkreetselt seda otsisid.
Järgmisel hommikul asusime suusamäe poole teele niipea kui hommikusöök söödud oli. Mina tundsin, kuidas närv sisse tuleb ja sees keerama hakkab. Mäest tervena alla saamise võimalus tundus kuidagi uskumatu. Võtsime suuna lastemäele (mina mujale ei julgenud, teised tulid õpetama). Esimene laskumine läks katkendlikult ja kaua. Nii kaua, et Mps, kes tervislikel põhjustel kohe mäele ei tulnud, ei jõudnudki ära oodata. Täpse aja suhtes, mis mul esimesel korral mäest alla saamiseks kulus, on erinevaid arvamusi, aga üle tunni läks vist küll. Lõpuks selgus, et sahka saab ka sõita (mis tähendas aeglasemat kiirust ja mingitki kontrolli suuskade üle), nii et edasi läks sõit sahaga. Vähemalt sain kiiremini alla ja viiendal laskumisel enam ei kukkunud. See meetod aga mõjus jalgadele vägagi väsitavalt ja peale lõunat ma väga kaua vastu ei pidanud. Teisel päeval läksime mäe teisele nõlvale. Kui eelmisel päeval olin mummuga üles sõitnud, siis nüüd sai ankrut katsetatud. Algus väga ladusalt ei läinud, aga hiljem harjusin täitsa ära. Esimene nõlv, mida proovisime, ei olnud just paljulubav. Enne lõppu oli järsk koht, millest ma ilma kukkumata üle ei saanud ja pärast kukkumist oli raske sealt jälle hoogu sisse saada. Otsustasime minna teisele nõlvale. Seal anti karm käsk - nõlva alumises otsas sahka sõita ei tohi, hakka aga kantima. Ja varsti enam ei sahatanudki. Viimaks olin leidnud oma nõlva, kus sõit ladusamalt läks. Ainus probleem oli see, et tagasi auto juurde saamiseks tuli alla sõita päris kõrgest nõlvast. Esimesel korral läks see sõit üsna aeglaselt ja kukkumistega. Alla jõudes ei olnud enam mingit soovi teisele poole mäge tagasi minna. Pärast lõunat läksin siiski jälle oma nõlvale. Harjutasin õhtuks, et seekordne kõrgest nõlvast alla sõit ladusamalt kulgeks. Päris ladusalt siiski ei läinud, aga natuke paremini, kui esimesel korral.
Kolmapäeval võtsin fotoka kaasa, et mõned pildid teha ja lasta ennast ka filmida. Mulle endale tundus, et ma sõidan täitsa normaalse kiirusega, aga videot vaadates tundus, et ma peaaegu nagu seisaks. Autoni jõudmiseks tuli endiselt kõrgest nõlvast alla lasta (tegelikult sain hiljem teada, et selles osas oli mulle udu aetud - ka teisel pool mäge oli parkla), nii et ühel hetkel, kui jälle seal külili käisin, võtsin fotoka ja pildistasin vaadet. Enne lõunat mul ilma kukkumata sealt alla saada ei õnnestunud (kuigi ma ei alustanud päris ülevalt). Õhtul sain mäele umbes tund enne suusakeskuse sulgemist. Üles mäe otsa jõudes selgus, et minu lemmiknõlv on suletud ja ainus tee alla oli kõrgest nõlvast ja sel korral päris ülevalt. Ega midagi, tuli julgus kokku võtta ja laskuda. Esimesed korrad päris ladusalt ei läinud, aga lõpuks suutsin kaks korda ka ilma kukkumata alla saada.
Järgmisel hommikul tuli asjad pakkida, maja koristada ja kodu poole teele asuda. Tagasi kodumaa pinnale jõudsime umbes kesköö paiku. If oli tööasjus Tallinnas ja ootas mu ära, nii et veel samal öösel jõudsin koju.
Reedel pakkisime uuesti koti ja võtsime suuna Rakvere poole, meid ootas spaa. Hotellituba oli ilus, spaa mõnus, lisaks veel mõned hoolitsused, mis sa hing veel ihkad. Suurepärane lõpp mõnusale puhkusenädalale.

Igal juhul suur kummardus suusareisi peakorraldajale, kõik kulges nagu õlitatult. Edaspidi on mind ilmselt lihtsam mäele meelitada. :)

Maratonist

See ei tohiks enam kellelgi üllatusena tulla, et ma taaskord maratonil käisin. Ikkagi 6. korda juba. Enne seda sai oma ratast putitatud. Või noh, putitada lastud. Kel endal selleks mõistust napib, see peab rahakoti raudu avama. Isegi kliendikaardi soodustusega tuli summa päris suur. Kuid seekord oli vahet ka tunda. Uskumatu, aga ka minu ratas on võimeline veerema. Uus keskjooks teeb imesid. Ja lenks ka keerab jälle. Noormees, kes seda parandas, imestas, et kuidas ma selle lenksuga üldse keerata sain. Ma olen lihtsalt nii võimekas. :) Kahjuks jäi üks asi parandamata, kuna neil ei olnud vajalikku varuosa. Seega ei saa ma praegu kõige kõvemaid käike kasutada. Selle probleemiga tegelen millalgi hiljem.

Maratoni päeva hommik tervitas Tartus ilusa päiksepaistelise ilmaga. Otepääl enam nii ilus ilm ei olnud. Kell 11, kui buss Otepääle jõudis, oli ilm pilves ja üsna jahe. Suundusin kohe oma stardinumbrit välja võtma ja kohtasin seal ühte vana tuttavat, kes seal taaskord vabatahtlikuna töötas. Kuna polnud ammu näinud, siis ajasime seal juttu, nii et seekord ei pidanud starti oodates igavlema. Enne starti tiirutas meie peade kohal üks helikopter ja tänu sellele ei kuulnud suurt midagi, mis kõlaritest tuli, aga stardipauk ei jäänud õnneks siiski kuulmata. Päris samal hetkel liikvele muidugi ei saanud, sest rahvast oli päris palju ja ma olin stardirivi keskel. Nagu karta oli, tervitas rada meid mudaga. Ilm oli selleks ajaks küll päris ilusaks läinud, aga varasemad märjad ilmad ja juba sõitnud ratturid olid teinud oma töö. Kahjuks oli see muda selline, mis ratta külge mõnusasti kinni jäi ja seetõttu pidin enne esimest teeninduspunkti pisut ootama, et ratast kergelt veega üle lasta. Eriti kasu sellest muidugi ei olnud, sest natukese aja pärast oli uus mudaauk ja jälle kogus ratas miski sodi endale külge, nii et vähemalt pool maad käis tagumine ratas millegi vastu, mis ei hõlbustanud loomulikult sõitu. Aga sellegipoolest jõudsin ilusasti lõppu ning sain medali kaela nagu kord ja kohus.
Esimene mõte peale lõppu oli, et peaks kohe ratta ära pesema. Läksin noolega näidatud suunas ja nägin järjekorda. Loomulikult oli see rattapesu järjekord. Egas midagi, eks ma siis ootan. Ja ootasin peaaegu tund aega, kuni lõpuks sain puu najalt võtta ratta, mis polnud enam mudaga kaetud. Need puud, mille najal rattaid pesti, said eile ikka kõva kastmist.
Tänu sellele, et rattapesu nii kaua olin oodanud, pandi juba laudu kokku, kui ma sööma jõudsin ja valjuhääldist oodati viimaseid rajal olijaid. Bussid õnneks olid ikka veel rattureid ootamas, nii et sain kenasti ka Tartusse tagasi.

Kodus otsisin välja oma eelmise aasta aja ja võrdlesin tänavusega. Ei tea, kas asi oli paremini jooksvas rattas või milleski muus, aga olin peaaegu 10 minutit parema aja sõitnud. Seega võin kokkuvõtteks endaga täitsa rahul olla.

Võhandu vahused vood

Sel korral siis vallutasime kanuudel Võhandut (no mitte tervet jõge, 162 km oleks selgelt liiga palju ühe nädalavahetuse jaoks).
Alguspunkt oli minu algatusel Iskna jõel, mille läbitavuse osas enamus äärmiselt skeptiline oli, kuid tuleb tõdeda, et asi polnud üldse nii hull (kui paar tihnikut ja üks mahalangenud puu välja arvata). Iseenesest oli see päris heaks soojenduseks, sest sarnast veestikku (meenutas rohkem heinamaad kui jõge) ja kanuude ümber takistuse tassimist (edaspidi oli tegemist küll tammidega) tuli järgnevate kilomeetrite jooksul ette küll ja rohkem veel.  
Esimese päeva distants oli 20 km ja selles lõigus oligi kõige suurem mure see, et oleks ikka vesi, millest läbi aerutada, mitte heinamaa, kus seda märksa keerulisem teha oli. Puudest ja kividest ümberpõikamisi oli mõõdukalt (eelmise aasta Räägu kanali akrobaatikaga ei anna võrreldagi).
Pühapäeval läks asi juba lõbusamaks. Soojenduseks paar mõlatäit ja Leevi tammi juures tuli muskel mängu panna ning kanuu kanda üle tee teisele poole jõge ja sealt uuesti veele aidata. Aga ei midagi ületamatut, nii et varsti olime uuesti jõel ja valmis vooluga kaasa minema. Sest sealpool oli vool kohati päris vinge. Ka lubatud kärestikud ei lasknud ennast kaua oodata. Iseenesest ei olnud asi üldse hull, enamuses kohtades libises kanuu üle kivide nii sujuvalt, et ei saanud arugi, et seal kusagil kivid olid. Väikseks miinuseks eesistujate jaoks oli see, et kohati lõikas kanuu vett nii võimsalt, et lained kanuusse viskusid. Märjad püksid olid garanteeritud. Aga 13 km ei ole väga pikk maa, nii et juba ca 3 tundi peale teele asumist olime lõpp-punktis ja sikutasime kanuud kaldale.

Ilmaga läks üldiselt hästi. Laupäeva hommik ei olnud paljulubav (eriti hulluks läks asi Põlva kandis), aga matka alguseks tuli veel vaid mõni piisk ja õhtuks paistis päike, nii et sai ka Võhandus ujumas käidud. Hommikupoole ööd kostitas ilmataat meid siiski suurema vihmavalinguga, nii et neil, kel vihmakartlik varandus korralikult varju all ei olnud, ei vedanud. Pühapäeval saime natuke väiksemat sabinat ja korra päris põhjaliku paduka osaliseks, aga arvestades ilmaolusid mujal Eestis, tundub, et läks jälle hästi. 


Ööbimiskohaga vedas ka. Esialgne plaan RMK lõkkekohta kasutada sai ümber muudetud, kuna see sobis paremini distantsi mõttes. Hea oli, sest sellest kohast möödudes selgus, et seal oli juba üsna lärmakas seltskond ees, kes lahkesti meile kõrgelt kaldalt õpetussõnu kanuutamise osas jagas. Leevi külaplats, kuhu me lõpuks randusime, oli väga vinge koht, kus peale meie kedagi teist ei olnud, nii et saime rahulikult laiutada ja nautida selle toreda paiga hüvesid.

Suvehooaeg on alanud

Nädalavahetusel sõitsin kahe päevaga kokku üle 100 km (laupäeval ca 85 km ja pühapäeval ca 25 km). Laupäeval oleks tegelikult veel 10 km sõitnud, aga umbes nii palju enne lõunapausi kohta jõudmist avastasin, et ratta tagumine kumm on täitsa tühi. Õnneks juhtus just sel ajal tulema tagant saateauto, mis mu peale korjas ja pärast lõunapausi tegid tublid mehed ratta korda (õhukummi sees oli pisikene auk, aga sellest piisas, et kumm mõne minutiga täitsa tühjaks läheks). Kuna vastupidiselt ilmaennustusele oli Mulgimaal nädalavahetusel ilm suviselt soe, siis keset leitsakut vändates tuli igatsus mõne veekogu järele, kuhu sisse hüpata. Loomulikult ei olnud mul kaasa võetud ujumisriideid ja muid suvel tarvilikke vahendeid nagu päikesekreem (joodikupäevitus ja tulipunane nina rattasõidust olid garanteeritud). Ujumisriiete probleemi otsustasin kõrvaldada pesu abil (õnneks oli tagavara pesukomplekt kaasas ja noh, musta värvi pesu kõlbab ujumisriideid asendama küll) nii et Holstres asuvas pisikeses järvekeses sai siis selle suve esimene suplus tehtud. Vesi oli loomulikult külm, nii et pikalt ma seal ei viibinud, aga mõnus värskendav oli küll. Ööseks otsustasin telki pugeda, kuigi pakkumisel oli ka katusealuseid kohti. Öö oli päris soe, nii et vaatamata üksi telgis olekule külm ei hakanud. Mingil ajal hakkas öösel vihma sadama, kuid telk pidas tublisti vastu ja hommikuks sadu lakkas, nii et ei seganud see ka järgmise päeva rattasõitu (seda segas esialgu pigem taguots, mis ei tahtnud kohe hommikul sadula kuju võtta, aga paari kilomeetri pärast juba andis järele).

Praegu istun Käsmus ja teen õhtuni aega parajaks kuni Lenna ja Märdi kontserdini. Eile oli Weekend Guitar Trio ja näitlejate kontsert, nii et Märti näeb seekord kahel õhtul järjest. Eilne kontsert toimus õnneks rahvamajas. Õhtuks oli vähemalt siin vihm küll järgi jäänud, aga ilm oli külm ja tuuline, nii et kontserdi nautimine oleks olnud raskendatud. Kuna olin juba umbes tund enne kontserti kohal, sain rahvamajas endale kohe esireas hea koha kinni panna, nii et mõnus kontserdielamus koos esinejatele peaaegu silma vaatamisega oli garanteeritud. Arvatavasti oligi see kontsert siseruumis tegelikult parem. Täna on ilm parem, nii et õhtul saab jälle kontserti mere kaldal nautida. 

Kraavid, kraavid, kraavid

Te ilmselt teate, kuidas ma suhtun pealinnas autoga sõitmisse, aga kui algsest rogaini seltskonnast pooled ära langevad ja alles jäänud poolest ainult minul auto on, siis ei ole väga valikut, kelle autoga kohale minna. Crex meisterdas mulle valmis kaardi koos põhjaliku seletusega, kuidas tema maja juurde jõuda, nii et iseenesest möödus esimene etapp eriliste viperusteta ja jõudsin õigeks ajaks õigesse kohta (õigeks ajaks selle pärast, et meelitasin crexi Black Riderit vaatama).

Rogain algas vara. Ja toimus pealinnast üsna kaugel. Ehk siis - teele tuli asuda kui päike tõusis. Selle asjaolu suurimaks miinuseks oli see, et me itta liikusime. Seega otse päikesele vastu. Ma ei olnud vist kunagi varem nii otse päikesetõusu sõitnud. Igal juhul oli nähtavus alla igasugu arvestust. Et siis mine ja sõida 110-ga nii et sa mitte midagi ei näe. Metsad olid õnnistuseks - varjasid selle tõusva päikese kenasti ära ja oli võimalik näha, kuhu me sõidame.

Sihtkohale lähenedes hakkas minu taha saba tekkima. Esialgu paar-kolm autot, lõpuks oli paras rivi neid. Arutasime omavahel, et kui ma nüüd kuhugi valesti peaks minema, ei tea, kas sõidavad järgi. Aga ei läinud valesti. Sildid olid olemas ja leidsime stardikoha kenasti üles. Viimane ponnistus veel enne stardimaterjalide kätte saamist - tagurpidi liivase künka otsa sirgelt parkimine - ja saime asuda marsruuti nuputama.

Start oli seekord ühine, rahvas liikus nii umbes kolme eri suunda. Meiega sama suunda pidi (ehk siis oli valinud sama punkti esimeseks) liikus päris mitu inimest, nii et vaade sealt tagantpoolt oli päris vahva. Esimese punktiga polnud muret - läksime sinna, kuhu rivi ees läks ja mere kaldalt puu najalt selle esimese punkti leidsimegi (taustaks võimsad vahused lained). Edasi läks raskemaks. Teise punkti olid nad ikka sõna otseses mõttes kraavi käänakusse pannud, nii et esimesel korral sellest mööda läksime, lõpuks siiski leidsime sellegi võsast üles. Üleüldse armastasid nad seal jubedalt kraave ja ojasid ja jõgesid. Vastupidiselt meile. Meie neid ei armastanud. Eriti tänu sellele ühele punktile, mis vaatamata kolmele katsele lõpuks leidmata jäigi. Järeldus, kui on koos vana mittelemmik - orvand - ja uus mittelemmik - kraav - siis sellisest punktist tuleb heaga eemale hoida. Raiskasime selle pagana punkti otsimise peale rohkem kui tund aega ja tulemuseks vaid üldise moraali langus ja lisaks nendele saamata jäänud 4 punktile veel kaotatud punkte kaotsi läinud aja näol, sest esialgset punktivõtmise plaani tuli nüüd kõvasti korrigeerida (kahjuks muidugi kaugemal asunud 5-punktiste arvelt). Samas järgmine 2-punktine tähendas oskuslikku kraaviületust (sogase veega kraav tundus liiga sügav, et sinna sisse minna) mahalangenud puutüvede abil, nii et meie arvates oleks pidanud selle eest küll rohkem punkte saama. Kokku ületasime kraave puutüvede abil kolmel korral. Sisse ei kukkunud kordagi. Puutüvesid üle kraavide oli neil seal palju. Ja ka metsa all oli maha kukkunud puutüvesid palju. Liigagi palju. Nad võiksid mõnikord oma metsasid koristada ka. Vaid ühel korral kohtasime jalutamise metsa. Ülejäänud aja tähendas mets puutüvede otsas või alt turnimist. Kõikide punktide kallal siiski norida ei saa - mõned kahepunktised olid tõesti vaid ära võtmise vaev. Pärast leidmata jäänud punkti jama hakkas meil siiski natuke paremini asi edenema, nii et ülejäänud punktid, mida võtma läksime, saime siiski kätte ja skoor tuli natuke parem, kui 4 h enne lõppu tundus, et see tulla võib.

Finišeerisime isegi kümmekond minutit enne aega, nii et pääsesime suuremast söögisabast. Üks asi tekitas aga paraja hämmingu - meid oli võistkonnas kaks, mõlemad naisterahvad, SI-pulk oli minu käes (oli spontaanne valik, mitte kusagil registreeritud otsus) ja tulemuse väljatrükil oli vaid minu nimi. Ei saa siiamaani aru, kuidas nad teadsid, et see just mina olen, kes väljatrükki võtma läks. Ainus seletus on see, et nad lihtsalt trükkisid tähestikus eespool oleva nime sinna.

Tagasisõit oli umbes sama tore, kui sinna minek oli olnud - seekord päike loojus ja meie sõitsime läände. Pool teed jälle nagu pimepeast sõitmine (eriti vahva oli see koht, kus neljarealine tee algas... kui eespool poleks autosid olnud, mis sama manöövri tegid, siis ma oleks ilmselt mõne märgi küll maha sõitnud).

Õhtul valdas meid küll teatav väsimus, aga võrreldes suvise rogainijärgse liikumatusega, oli olukord üsna hea. Ühtegi villi jalale ei saanud (investeering korralikesse jalanõudesse tasus ära), vaatamata mõningatele valusatele lihastele ja sinikatele, oli siiski olemas piisav liikuvus, et veel poodi jalutada.

Kokkuvõtteks ütleks, et kuigi oli ilus sügisilm ja jalanõud olid head, ei olnud see minu lemmik rogain. Nõme maastik, kohati väga kiuslik rajameister ja natuke ebatäpne kaart andsid kokku ka kehvima tulemuse. Loodetavasti läheb libahundil paremini.

Maraton on rõõm

Just selline reklaamlause, nagu selle postituse pealkirjas, ilutses mõningatel Tartu rattamaratoni reklaamidel. Ja nii see ongi - mõnus sõit ilusal Lõuna-Eesti maastikul suve viimasel pühapäeval päikese paistel. Ma tean, et eelmine aasta sadas rattamaratoni ajal vihma, aga siis ei saanud ma ise minna maratonile. Ja mulle ei meenu ühtegi korda, kui mina olen maratonil käinud, mil päike poleks paistnud. Aga maratonil käigu kordi oli mul juba hõbemärgi jagu kogunenud, nii et lisaks tavapärasele medalile sain ka hõbedase märgikese.

Seekord startisin küllaltki tagant. Ma ei tea, kas asi oli selles või milleski muus, aga esimestel kilomeetritel sai ikka päris palju jalgratast jalutatud. No mis sa teed, kui rahvas on ees ja läbi ei saa. Ja natuke oli teeninduspunktide korraldust ka muudetud - nüüd tuldi ratta seljast maha, et söögi-joogikraami võtma minna. Iseenesest tähendas see kindlasti pikemat TP-s viibimist, mida oli näha ka tulemusest. Üle-eelmisest korrast ikka paarkümmend minutit kehvem (eelmisega ei hakka võrdlema, siis oli nagu nii jokutamist rajal). Aga muidugi võis põhjus olla ka vormi vähesus. Ei ole ju erilist trenni teinud sel aastal.

Paar päeva Põltsamaa jõel

Vaatamata meeletutele ponnistustele nii kanuude kui ka kanuutajate saamise osas, sai meie Põltsamaa jõe kanuumatk siiski edukalt teoks. Ilmateade hirmutas äiksega, aga meie seda ei näinud. Mõned piisad langesid ka meie peale, aga see ei sulatanud kedagi üles. Üldiselt oli kanuusõiduks hea ilm - pilvede all oli mõnusam olla kui lauspäikese käes.

Jõgi oli kohati küllaltki risune, aga enamus takistusi oli ümberpõigatav, kohati tuli ka hüplemistehnikat kasutada mõne puurondi otsa kinni jäädes. Kõige rohkem ronimist ja hüppamist ja kummardamist oli Räägu kanalis. Seal polnud paari meetritki vaba vett, aina puud risti-rästi. Kalamehed olid meid eelmine õhtu hoiatanud, et ilma saeta läbi ei saa. Noh, saime küll, aga jah, sõitmiseks seda väga nimetada ei saanud, rohkem ronimise moodi nägi asi välja.

Ööbimiskoht oli meil küllaltki rahvarohke. Terve õhtu ja öö saalisid kalamehed edasi-tagasi, üks suutis mulle korra paanika tekitada, et nüüd sõidab telki sisse, kui keset ööd autotuled väga lähedal tundusid olevat. Sisse siiski ei sõitnud, häiris vaid öörahu mõnda aega.

Seekord sai teekond küllaltki pikk mõlemal päeval, aga polnud hullu, elasime kõik kenasti üle. Eriti tublid olid minu meelest esmakordsed kanuutajad, kes vapralt kogu selle kadalipu vastu pidasid. Esimeseks korraks polnud see kindlasti mitte kõige lihtsam matk.

Ah jaa... see linnuteema, mis jõe peal üles kerkis, ei andnud rahu ja nii ma otsisingi üles jõgitilderist mõned pildid. Mina seda lindu väga hästi ei näinud, nii et ei oska öelda, kas oli tegu vihitajaga või mitte. Ja Umbusi raba jääb siiski Jõgevamaale, asub Alam-Pedja looduskaitseala põhjaosas (muide, Pedja jõe matkal möödusime me sellest õige lähedalt, nii et vedas, et krokodille ei kohanud).

Kauget kultuuri ja ekstreemsporti

Väga pikalt ei saanud puhkuse puhul levist väljas Võrumaa metsade keskel viibida, sest oli vaja paari ürituse pärast Tartumaal käia.

Esiteks käisin reedel turult supikraami ostmas kaugete külaliste jaoks ja kui külalised lõpuks kohale jõudsid (väikse hilinemisega), siis viisin nad looduse rüppe. Päike säras nii palavalt, et tegi isegi itaallastele pisut liiga. Sellegipoolest olid nad ka pärast pisikest matka piisavalt energilised, et meile esineda, mis oligi kogu külaskäigu põhjus. Ärge nüüd arvake, et nad ainult selle pärast kaugelt maalt siia sõitsid, tegu oli Europeade raames toimuva Pisieuropeadega, mille käigus sai väljamaalasi kultuuri tooma kutsuda. Pärast seda, kui nad oma tantse olid meile näidanud, õpetasid ühte lihtsamat meilegi ja kui kultuurimaja juhataja hakkas nende lõõtsamängijaga jämmima, siis tulid ka mõned valsid ja polkad ja kaera-jaangi ära. Minu jaoks oli nendega suhtlemine pisut raskendatud, sest vaid üks inimene kogu grupist rääkis inglise keelt, aga mina kahjuks itaalia keelt ei räägi. See aga ei takistanud mul nendega õhtul Tartu ööelu väisama minna. Inglise keelt kõnelev noormees oli õnneks kaasas, nii et läbi tema saime kenasti suheldud.

Järgmisel päeval väga pikalt magada ei saanud, kuna tuli ratas autosse tõsta ja Elvasse kihutada. Rattamaratonile nimelt (poolmaratonile siiski). Oleks ma enne teadnud, milline see rada on, ei oleks ilmselt nii julgelt sinna starti roninud, aga vaatamata kõigele jõudsin siiski finišisse, nii et võin enda jaoks võistluse korda läinuks lugeda. See rada läbis kõiki kujutletavaid katendi liike ja pinnavorme - asfalt, kruus (enamjaolt treppis kruusatee), lahtine killustik, lahtine liiv, heinamaa, metsarada, porimülkad, suurte kividega kruusarada, sealjuures läks tee pidevalt üles või alla, mõnes kohas oli nii üles kui alla minekuid nii järske, et pidasin paremaks ratast käekõrval talutada (mitte et see asja väga palju kergemaks oleks teinud). Finišis sain ühe kogenud osaleja käest teada, et seda rada peetakse lihtsaks. Nojah.... kui järgmine aasta uuesti mõte minna tuleb, siis proovin enne trenni ka teha, ei tuleks kahjuks. Meestega sauna jäi pärast võistlust minemata, selle asemel hüppasin jupijumala juures duši alt läbi ja kimasin tagasi Võrru, et vanaema sünnipäevale jõuda.

Talverõõmud

Kuigi põhimõtteliselt sai paar nädalat tagasi suusahooaeg avatud (loe: suusad üle pika aja alla pandud), siis tõeliselt avatuks võib selle hooaja vast eilsest kuulutada (eelmisel korral sai heal juhul mõned sajad meetrid sõidetud, sest siis oli peaeesmärk mäest alla laskmine).

Käisime nimelt pundi rattaretke vabatahtlikega Valgehobusemäel. Võtsin oma suusad kaasa ja tegin mõned ringid. 3+3+5 km, kui nüüd täpne olla. Neil on seal mingi kiiks kurviliste mägedega. Kui mäest alla klassikajälg läks, ei olnud probleemi, aga sellel mäel, kus jälg suht ruttu ära lõppes ja pöörangu koht täitsa sile oli, sai küll esimene kord väike hädamaandumine taguotsale tehtud. Järgmistel kordadel suutsin siiski tasakaalu säilitada. 3 km rajal rohkem kurvilisi laskumisi ei olnud, ülejäänud olid nad 5 km rajale toppinud. Ja mäega kaasas käib loomulikult tõus. Jäin oma mäest üles sammumisega päris mitmel korral kiiretele rühkijatele ette (püüdsin muidugi rajalt kenast kõrvale tõmmata, kui tagant kedagi lähenemas kuulsin). Siis oli mõnus, kui kedagi teist läheduses ei olnud, hea rahulik omas tempos sõita.

Peale lõunat enam suuski alla panna ei tahtnud ja nii ma võtsingi laenutusest natukeseks lumelaua. Mõned aastad tagasi olin sõitnud pisikesest mäest lumelauaga, aga ega sellest suurt meeles olnud (ja ega siis vist keegi väga tehnikat õpetanud ka). Kuna mõned inimesed, kes kaasas olid, olid kõvad lauatajad, siis jäin nende õpetusele lootma. Esialgu ei olnud sellest väga suurt abi, sest nende suus kõlas kõik nii lihtsalt, mina aga ei suutnud kuidagi seda õiget tasakaalu leida. Muudkui potsatasin jälle istuli (nii oli hea kindel olla). Poole mäe peal tuli J. mulle appi - hoidis minust kinni, et ma kohe mäest alla ei libiseks ja mul õnnestus natuke asjale pihta saada. Järgmised sõidud läksid juba pisut edukamalt ja kui ma suutsin ilma "vahepeatusteta" (st istuli kukkumisteta) alla jõuda, olin endaga juba rahul. Muidugi oli see sõit "mäe silumine" ehk siis tulin otse alla, mitte külg ees nagu need, kes sõita oskavad. Esialgu pidi see tunnetuse kätte saamiseks parem olema. Päris jalamil proovisin natuke ka külg ees, aga lõpuks tuli ikka hädamaandumine taguotsale. Igal juhul tuleb tunnistada, et täitsa hea elamuse jättis, kui kunagi selle õige sõidu ka selgeks saan, siis võiks täitsa meeldima hakata. Loodetavasti küll mitte nii nagu J.-le, kes äsja opilt tulnud rangluuga (mis murdus lumelauaga hüpates) endiselt mäest alla tuiskas (seekord küll lisamurdusid ei tulnud).

Libahundi jälgedes

Olles ennast jupijumala ja crexi orienteerumispisikust nakatada lasknud, ei olnud vaja pikka mõtlemist, et ka läinudlaupäevasele kergelt ekstreemsusele kalduvale orienteerumisele "jah" öelda. Muidugi ei teadnud ma seda jah-sõna öeldes, et ilm sel ajal nii talviseks kisub.

Kõige kehvem lugu kogu selle ootamatu talvega oli seoses transpordiga, mis olude sunnil oli võõras ja suverehvides. Muidu polnud nagu väga vigagi, aga Keila oli laupäeva hommikul väga libe koht. Õnneks läks kõik hästi (roolis oli ikkagi kogenuim meie seast) ja jõudsime tänu kohaliku poemüüja juhatusele õigesse kohta. Seekord püüdsime olla tublid ja raja endale enne valmis joonistada, kui ummisjalu punkte püüdma tormame. Jupijumala kaardile sai õige mitu joont - õigeid ja valesid, aga puhtandit teha ei jäänud mahti. Tuli kiiruga kaarile kilekott pähe tõmmata ja starti rutata. Stardiülesande täitja sai otsustatud stiilis kes on vabatahtlik, astugu üks samm ette, mina ja crex astusime sammu taha... Kui stardipauk käis, panid kõik metsa alla plagama, jupijumal üritas veel meie käest kompassi saada, aga kuna meil ei õnnestunud seda piisavalt ruttu kotist leida, läks ilma teele. Ootasime seal tükk aega, jõudsime juba pisut muretsema hakata, sest metsaalune oli küllalt vaikseks jäänud ja ootajate read muudkui hõrenesid, aga lõpuks siiski nägime tuttavat kuju stardipunkti poole lippamas. Edasi läks asi juba kolmekesi.

Minu lemmik punkt oli muidugi see, kus sai trossi küljes maa ja taeva vahel liuelda. Niisama kahjuks liuelda ei lastud, tuli ka liivakotiga täpsusvise sooritada. Kuigi ma hoiatasin kaasvõistlejaid, et minu täpsus ei ole just kõige parem, õnnestus seekord ka märklauale pihta saada.

Kui eelmisel võistlusel sain alguses varba vaid niiskeks ja jalad päris märjaks alles viimase punkti juures, siis seekord said jalad üsna ruttu märjaks, kuna üle lumiste heinamaade tatsamist oli omajagu. Et sellest veel vähe ei oleks, avanesid peagi ka taevaluugid ja lumi/rahe/vihm või mis iganes ollus, hakkas sealt alla sadama. Õnneks mitte väga pikalt. Lisaks sellele, et jalad lumes sumbates märjaks sai, oli aeg-ajalt vaja ka üle kraavide kalpsata. See kõik aga taandus pühapäevaseks jalutuskäiguks, kui olime rinda pistmas kurikuulsa punktiga nr 40. Õigemini, selle punktini jõudmine ei olnudki maastiku mõttes nii hull, aga sealt järgmiseni mööda otseteed minek sisaldas vett ja lund ja muda ja pokusid ohjeldamatus koguses. Selline mätastel hüplemine ja jalale vähegi kindlama toetuspinna otsimine ja poolest säärest mutta vajumine võttis minu suht võhmale. Kui lõpuks seljandikule jõudsime, tundus edasine kõndimine kui jalutuskäik pilvedel. Ainus positiivne asi selle mudarännaku juures oli see, et muda oli tunduvalt soojem kui lumi, mille tulemusena jalad ei olnudki enam nii külmunud. Mööda seljandikku patseerides tundus juba, et üks jalg nagu ei olekski enam märg. Aga see tunne kadus varsti, sest tulid uued lumeväljad, uued kraavid ja muidugi ka uus sadu kaela, et me jumala eest ära ei kuivaks (minu jope unustas ära mõiste "ära kuivama", nii läbi ligunenuna ei olnud ma seda varem näinud, õnneks jäi sisemine pool siiski kuivaks). Jalgade märjaks saamises tegi jupijumal meile seegi kord ära (seekord vabatahtlikult) - kui tee viib ühele poole jõge ja punkt on teisel pool jõge, siis tuleb lihtsalt minna läbi jõe ja punkt ära võtta.

Võistluspäeva lõpuks jõudsime järeldusele, et sellel võistlusel oli põhiaur pandud sellele, et punktini viiv tee oleks võimalikult ekstreemne, punkt ise aga asus küllalt nähtaval kohal, kui juba õigesse kohta jõudnud olid. Orvandikke oli seekord vaid üks, aga kuna me oma teekonda käigu pealt lühendama olime sunnitud (mina ei saa aru, kuhu need 6 tundi ikkagi kadusid, nagu polekski õieti rajal olnud), siis jäi see välja. Poollagendikud olid ka täiesti mõistlikud, nii et punktide paneku ja nende kirjeldamise poolest plusspunktid selle võistluse korraldajatele.

Kuigi meie punktiskoor jäi küllalt tagasihoidlikuks, tundub nagu oleks vorm parem, kui eelmisel korral. Pole ei jalgadel ville, valutavaid alaselja lihaseid ega midagi muud erilist tunda. Pisut kange oli olemine pühapäeval, aga süvavenitus ja saun mõjusid hästi. Igal juhul, teinekordki (ehk siis saab ka torni ronida).

36 000 sammu ühe päevaga

Lasin end kaasa haarata jupijumala ja crexi orieneerumislembusest ja ühinesin nendega laupäevasel rogainil. Väike eelkogemus oli suvisest Tamsalu orienteerumisest olemas (ma juba teadsin mismoodi punkt välja näeb).

Ilm oli korraldajatel seekord ilus tellitud, nii et kui parajasti nina maas punkti ei otsinud, sai sekka ka ilusaid sügiskollaseid Lõuna-Eesti loodusvaateid imetletud. Kokku oli 40 punkti maastikule ära peidetud. Neid kõiki ära võtta me ei lootnudki (see oleks tähendanud märksa suuremat pingutust kui meie ettevalmistus lubas). Ma vargsi lootsin, et saame 20 täis (et siis oleks nagu pooled täpselt), aga lõpus läks pisut napiks ja otsustasime ühest loobuda ja pigem minna kindla peale õigel ajal finišisse, et mitte trahvipunkte saada.

Nagu öeldud, me väga hullusti ei pingutanud, st ei jooksnud ühest punktist teise, vaid pigem läksime kiirel sammul (vahepeal natuke ka jooksime, aga siis tuli jälle kaarti vaadata ja seda jooksu pealt teha ei saa). Nagu korraldajad olid lubanud, kuiva jalaga ei pääsenud meist keegi. Ma oleks peaaegu pääsenud ainult pisut märjaks saanud jalgadega, aga viimase punkti, mida me võtsime, toppisid nad märja metsa alla ja siis ei olnud enam pääsu. Kõige vingema soorituse jalgade märjaks saamisel oli jupijumal juba päeva esimeses pooles teinud - graatsiline hüpe mutta ja hetkeline paanika kadunud jalanõu pärast, mis siiski üles leiti. SI-pulga on nad ka õnneks veekindla teinud.

Päris palju punkte oli meie "lemmik" kohtades - orvandites. Seda moodustist on kohati ikka üsna raske tuvastada. Õnneks leidsime kõik orvandi punktid, mida võtma läksime siiski üles. Lagesoost aga on korraldajatel suht veider arusaam - minu meelest polnud seal lagedaga vähimatki pistmist. Suure otsimise peale leidsime selle punkti siiski üles.

Kokku tuiasime punkte otsides ca 7,5 tundi ringi ja käisime/jooksime selle ajaga läbi 36 km (nüüd võib 3,5 päeva mureta olla sammunormi pärast :p). Kõik meist said jalgadele ville ja mõningaid valusaid lihaseid mälestuseks. Minul hakkas mingil põhjusel alaselg tunda andma. Samas oleks kogu selle retke peale võinud hullemat karta :)

Saalitäis higiseid naisi

Kuna reisi tõttu tuli vahepeal pikk paus sisse, olen nüüd hoolega trennis käinud. Enamasti ikka pilateses ja Bodybalance'is, aga mõned korrad ka vähe hoogsamat liigutamist nõudvas trennis. Eelmine nädal mõtlesin muidugi enne hoolega järele, kas ma ikka tahan Bodyjam'i minna, kui isegi pilateses higi voolama hakkab (endine jahedus trennisaalis on asendunud paraja lämbusega... nagu igal pool). Lõpuks siiski leidsin, et vaja ennast natuke rohkem liigutada ja läksin. Väga mõnus tund oli, aga loomulikult oli särk ikka üsna märg pärast seda (aga mitte nii märg nagu treeneri oma).

Sel nädalal oli trennikavasse tagasi ilmunud Zumba. No sinna ei saanud ju minemata jätta. Ja nii ma siis veetsin jälle tunnikese tantsu vihtudes ning venituste ajal oli hästi tunda, kuidas kehast õhkus sellist kuumust, et radiaator kahvatunuks minu kõrval. Treeneri soovituse peale pärast trenni sauna minna tekkis tahes-tahtmata küsimus, et mismõttes minna... siin ju ongi saun. Praeguste ilmadega ei ole minul küll mingit soovi pärast trenni kuhugi veel soojemasse ruumi minna, saaks ainult parajalt jaheda duši alla.

Pisut pikemalt nädalavahetusest

Reedel peale tööd panin taaskord põhja poole ajama. Seekord algas sõit nii tugevas vihmasajus, et väljavaade autost oli tõsiselt häiritud. Õnneks jäi vihm seda vaiksemaks mida lähemale sihtmärgile jõudsin. Ja see sihtmärk oli taaskord Käsmu, mis ka reede õhtul vihmata jäi. Seekord oli Crex nõustunud minuga kontserdile tulema. Ultima Thule ja Jää-äär sedakorda siis esinejateks. Esimene ei tahtnud küll kuidagi lavalt lahkuda, aga lõpuks lasti siiski Sööt & Co lavale.

Pärast kontserti võtsime suuna Salmistule. Kaardi pealt vaatasime kõige otsemana tundunud tee välja. Kahjuks puudus minu kaardil info selle kohta, et see tee suuremas osas remondis on ja seal vaid 30 km/h sõita saab. Nii me siis loksusime ikka väga pikalt sellel lõigul. Lõpuks jõudsime siiski asfaldini ja sealt edasi Narva maanteele. Viimasele jõudsime lausa kaks korda, teine neist juhtus peale ebaõnnestunud katset Kuusalu keskust leida. Egas midagi, tuli Kiiu kaudu Salmistule läheneda. Tegime küll ringi, aga kohale jõudsime. Jupijumal juba ootas meid lavaširullidega. Sõime, jõime, lobisesime ja märkamatult hakkas kell kolmele liginema. Väsimus võttis võimust ja kobisime ära magama.

Hommikul põõnasime meie Crexiga mõnuga. Umbes poole lõuna paiku ajasime kargu alla. Jupijumal oli küll imestunud, et me nii kaua magasime, aga mis sa teed, kui unevõlg nädala peale nõnna suur koguneb. Peale hommikusööki jalutasime mere äärde. Käega katsudes tundus vesi täitsa soe. Võtsin varbad paljaks ja läksin jalgupidi vette, aga siis tundus vesi oi oi kui külm. Merel paistis mitmeid süstasõitjaid. Imestasime, et miks neid küll nii palju sel päeval seal oli (õhtul saime teada miks ja ka seda, et see sõit päris mitmele traagiliselt lõppes…). Tagasiteed otsustasime huvitavamaks teha läbi metsa minnes, kus väidetavalt pidi olema tee. Esialgu oligi täitsa tee moodi, mõne aja pärast kiskus jalgealune väga märjaks. Otsustasin oma jalanõusid suuremast veest säästa ja paljajalu edasi minna, aga kahjuks teostasin oma mõtte vale koha peal. Just seal, kuhu ma oma palja jala toetasin, oli sipelgaid liikvel. Ei ole vist raske arvata, mida need putukad minu jalaasetusest arvasid. Arvatavasti annab see veel tükk aega ennast tunda (hetkel on esialgsest punetusest järel ca 20 sügelevat punni).

Lõunasöögi valmistasime gaasigrillil (ei lennanudki õhku), maitses väga hea. Pikalt leiba luusse lasta ei saanud, sest Käsmus ootasid meid Crexiga juba uued esinejad. Seekord otsustasime mugavusi nautida ja laenasime Jupijumala käest rannatoole. Hoopis teine tera oli nendel istudes Noorkuud, Uku Suvistet ja Birgit Õigemeelt nautida. Tuleb tunnistada, et mulle sümpatiseeris kõige enam neist Noorkuu. Nad on ikka tõsiselt vahvad.

Seekord jõudsime tagasi ilma suuremate ringide ja teeremontideta. Ja tuttu pugesime ka varem. Teada oli, et pühapäeval on äratus varem… palju varem. Põhjus oli lihtne – tahtsime minna Tamsallu orienteeruma. Ja läksime ka. Minu jaoks oli see esimene sedalaadi üritus. Otsustasime võtta asja rahulikult ja tegime raja läbi ilma aega võtmata. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli õige otsus. Kuigi iseenesest ei olnud asi kõige hullem – vaid üks punkt jäi tõesti leidmata, ülejäänud, mida võtta tahtsime, leidsime üles. Ja trahviringidest hiilisime ka kõrvale avatud raja vabandusega. Vihma tõttu tekkis ühel hetkel oht, et kaart laguneb käes ära, aga õnneks leidsime ühe kiletasku metsa alt, mis aitas säilitada seda, mis kaardist järele oli jäänud, kuni võiduka lõpuni. Et jalad olid mul läbimärjad ja teisi jalanõusid kaasas ei olnud, otsustasin sokkides autosõidu kasuks (kuivad sokid olid õnneks olemas). Täitsa mõnus oli.

Seekord pisut seksikam trenn

Fittesti treeningplaani ilmus stripp-aeroobika. Olin sellest varem kuulnud, aga ise polnud käinud. Nüüd sain ära käia. Täitsa lahe oli. Ühel hetkel ilmusid klaasseina taga olevasse jõusaali ka pealtvaatajad - kaks sama klubi naistreenerit (seda, kas ja kui palju rohkem mehi samal ajal jõusaalis treenis, ei jõudnud jälgida). Riideid siiski trennis seljast ei võetud, aga treener selgitas juurde, kus saaks riideesemeid vähendada... lõpuks jõudis järeldusele, et peab ikka palju riideid seljas olema, et iga koha peal midagi ära oleks võtta.

Trennitibi

Sõrme andsin, läks terve käsi. Ehk siis nädalasest proovipaketist spordiklubis sai aastane liitumisleping. Mis teha, meeldima hakkas. Nüüd ma siis käin nii tihti kui võimalik trenni tegemas. Enamasti üritan võtta treeninguid, kus põhirõhk on venimisel, aga nii umbes kord nädalas on saanud sisse ka hoogsam või suuremat pingutust nõudev trenn. Täna näiteks lasin ennast ära petta trenni nimest ja läksin Easy-nimelisse spinningusse. Nii kogenud ma olen juba küll, et veepudel kaasa võtta, aga rätikukest higi pühkimiseks ei võtnud (no easy ei tohiks ju väga higistama ajada). See oli viga. Juba poole trenni ajal tundsin, et higi voolab ja särk hakkab pigem märga nartsu meenutama. Vaatasin igatsevalt paberkäterätihoidjat ruumi seinal, aga sadulast maha tulla ei saanud. Alles siis kui trenn läbi, sain ennast pisut kuivatada.

Eelmine nädal käisin BodyJamis, see on selline tantsuline värk. Kuna kava kordub, siis need, kes olid mitmendat korda, teadsid samme, mina aga hakkasin paljudele sammudele pihta saama alles siis, kui juba uue kombinatsiooni juurde mindi. Vaid siis, kui tša-tša sammu tehti, oli hea tunne - lõpuks ometi midagi tuttavat. Treener ise oli ülimalt energiline neiu, kes lugudele ka kaasa laulis.

Tundub, et minu nägu hakkab juba tuttavaks saama. Enam ei pea nime ütlema, kui kapi võtme ära viin, saan oma kaardi ka ilma nime ütlemata. Ja see kena jõusaali treener, kes selles esimeses trennis oli, teretab mind (kuigi ma pole rohkem ringtreeningus käinud)

Treenin palju jaksan

Otsustasin, et tuleb ikka hakata regulaarselt füüsilist koormust rakendama. Esimesena võtsin luubi alla Eedenis asuva spordiklubi, mis lubas nädal aega 99 eegu eest trennis käia.

Eile oli esimene trenn. Valisin ringtreenigu. Ehk siis vana sõber jõusaal. 12 harjutus, 3 ringi. Õnneks oli uusi teisigi, nii et oli kellele ette näidata, mis ja kuidas teha. Treener ise oli väga muhe, huumorimeelega ja pealekauba veel kena ka.

Soojendus meenutas kooliaegsed kehalise kasvatuse tundi - õlaringid, käte vibutused, puusaringid. Pärast lühikest soojendust asusime asja kallale. Loomulikult ei olnud mul kõik 12 harjutust kohe meelde jäänud, aga treener oli tähelepanelik ja tuli juhendas, kui miskit valesti tegin või abitu näoga ringi vahtisin.

Esimene ring sai läbi, st kõigil kõik 12 harjutust tehtud, lasti natuke puhata ja siis uus ring. Nüüd hakkas juba natuke tunda andma, et justkui oleks midagi juba teinud. 45 sekundit, mis iga harjutuse jaoks anti, tundus väga erineva pikkusega. Olenevalt harjutusest. Mõne puhul polnud asigi, teise puhul venis. Pärast 12 harjutust oli jälle aeg puhkuseks ning siis viimasele ringile. Nüüd olin juba suht võhmal. Aga siiski oli midagi eelnevate ringidega ka meelde jäänud, ühe harjutuse puhul, kus treener mind paar korda üle juhendama oli pidanud, tuli viimane kord juba õigesti välja.

Kui kolm ringi läbi, tulid venitused ning siis oli trenn läbi. Ja mina olin ka suht läbi. Korraks käisin saunast ka läbi (lootuses, et ehk teeb lihased pehmemaks). Täna aga tuleb tõdeda, et väga ei aidanud. Reie-, tuhara-, õla- ja rinnapiirkonna ning kõhulihased annavad ikka tunda. Kuna treener väitis, et ülejärgmisel päeval on kõige hullem, tõotab homme hullemaks minna. Näis. Muidu pole hullu, aga kui oled mõnda aega istunud ja siis püsti tõused, oleks nagu puujalad all.

Täna treeningprogramm jätkus. Seekord aga paljukuuldud pilates. Tükk maad rahulikum. Aga harjutusi tehes pidin pidevalt treenerit piiluma, sest suusõnaliselt antud juhised tekitasid enamasti möh-reaktsiooni. Ei saa öelda, et trenn nüüd liiga lihtne oleks olnud, ikka natuke pingutust oli ka. Üldiselt oli päris mõnus ja aeg läks kiirelt.

Möödunud nädalavahetuse tegemised

Blogi on vahepeal unarusse jäänud. Mitte et mul midagi kirjutada ei oleks, aga lihtsalt ei jõua selleni. Täna üritan seda viga parandada.

Sai pulmas käidud ja tv-st sai pidulikult tb (ma vahetasin juba telefonis ja Hotmaili kontaktides ka nime ära). Sõit peopaika oli üsna pikk ja mitmete peatustega, aga tore. Kuigi kõht natuke nurises. Ja otse loomulikult tuli tühja kõhu peale kohe kolm tervitusnapsu jutti võtta. Mind aga on õpetatud viina põhjani jooma (asjaolu, millesse mu ema teatava negatiivsusega suhtub), mis tähendas, et sööma hakates katus juba natuke lidus. Mõned kohustuslikud tervitusnapsud olid veel ning seejärel keerasin pitsi teisipidi ja edasi jõin morssi. Tantsu sai ka vihutud. Meid ristiti kuldkabujalakesteks (etendasime lava ees tantsutüdrukuid). Millegipärast ütlesid bändimehed alati enne kõige ebamäärasema rütmiga lugusid, et kui samme ei oska, siis vaadake

kuldkabujalakeste pealt. Aga üks oluline tähelepanek - järgmine kord pulmariietuse valimisel tuleb veenduda, et selles riietuses saab jive'i tantsida. Loomulikult oli ka traditsioonilisi pulmamänge ning pärgki mängiti maha. Ehk siis järgmine kord löövad pulmakellad juba Maailmaparandajale ja Mpsile :) Ah jaa... mina olin seekord protokollija ametis.

Pulmast läksime koos Crexi ja Jupijumalaga suht varakult ära. Nemad vaesekesed said veel vähem magada, mina natuke rohkem, aga meil mõlemal olid ees sportlikud üritused. Minul juba neljandat korda rattamaraton. Esimest korda sõitsin seda suurema seltskonnaga. Eelnevatel aastatel olen üksi käinud. Sellest tulenevalt oli seekordne aeg ka pea tund aega kehvem. Meil olid seltsis erineva ettevalmistusega inimesed ja kuna kogu asja mõte oli pundina pildile jäämine, ootasime aeglasemaid aeg-ajalt järgi. Paar tüüpi olid küll nii kannatamatud, et kimasid eest ära

ning lõpetasid pea 1,5 h varem, aga põhigrupp püsis koos. See

tähendas ka pikemaid pause toitlustuspunktides (seal sai punt kokku kogutud enne uuesti rajale asumist). Enne lõppu korjasime taaskord endid kokku ning viimase kilomeetri sõitsime kenasti koos. Ühel kaaslasel tuli just enne finišikoridori jõudmist rattal kett maha, aga saime siiski kenasti finišisse. Kuna meil kõigil olid rohelised särgid, pidas kommentaator meid SEB võistkonnaks (kuigi roheline roheliseks, meie särgi toon on ikka totaalselt erinev seebipanga omast). Sellist asja ei saanud aga kuidagi lubada ja nii ma hõikasin talle sealt putkast möödudes :"Rohelised, mitte SEB". Selle peale tuli pobinat poliitilise reklaami mittetegemise kohta ning järgmisel hetkel ulatati meile kohukesed. Võtsime asjad (või noh, mõnele lausa toodi kätte need... vot milline teenindus) ning suundusime sööma. Esialgu teatati, et supp ja kuklid on otsas. Siis tuli info, et poole tunni pärast saab suppi. Selle jõudsime ära oodata (kukleid nad juurde ei küpsetanud, aga pole hullu, rajal sai neid söödud ka). Siis saime teada, et medaleid oli vähem, kui osalejaid. Lubati postiga järele saata. Eile edastati mulle ka korraldaja pikk ja põhjalik vabandav selgitus selle kohta, miks tagumise otsa rahvas mõnedest asjadest ilma jäi. Noh, ikka juhtub.

Huvitav päev oli

Tänase päeva kokkuvõte.

Esiteks kuulas mind üle politsei. Õnneks siiski vaid tunnistajana :)

Teiseks sõitsin hobuvankril koos teiste Roheliste nimekirjas kandideerijatega läbi linna Raekoja platsi, et kandideerimisavaldused ära viia. See sõit ületas ka uudisekünnise. Reporteris ja AKs näitas ka (vaatasin isegi üle väga pika aja kodus telekat, et näha asja meediakajastust).

Kolmandaks öeldi mulle täna, et ma pidavat olema täpselt "Kirgede tormi" Victoria moodi. Kuna mul polnud õrna aimugi, kes see selline on, siis vaatasin uudishimu rahuldamiseks täna ühte osa. Tuleb tunnistada, et soeng on sel tegelasel minuga sarnane.

Päeva lõpetuseks vaatasin ka Kanteri medaliheitlust. Tubli on, et medalile jõudis. Ei saa ju kogu aeg nii hästi minna, nagu aasta tagasi. Aga võistluse lõpp mulle meeldis. Juhtida tervet võistlust ja eelviimase heitega kullast ilma jääda on karm. Samas vaatajale põnev (kui vaataja just poolakas ei ole).

Ja homme kõik Tartusse Kaubahalli vastas olevasse parki erakondade ühisele perepäevale!!!

Vaike Vaikus alias Päike

Laupäeva hommikul sõitsin sanatooriumi. Doktor Veera pani Vaike Vaikusele diagnoosi - lihtalt sõnatu - ja suunas unehäirete osakonda. Terve laupäevase päeva toimusid protseduurid. Põhiliselt seisnesid need erinevates katsumustes, kus tuli võistelda teiste osakondadega (traumatoloogia, hüperaktiivsete intensiivravi ja simulandid). Kõige enne oli aga hommikuvõimlemine, mis ilmselgelt jättis sügava trauma seda kõike pealt vaadanud lapse psüühikale - nii jahmunud näoga vaatas ta seda vehkivate pidžaamades tüüpide kampa. Ühe protseduuri käigus saime endale hüüdnimed. Nii mõnelegi jäi see külge ka. Minu hüüdnimeks sai Päike.

Õhtu lõppes diskoga. Muuhulgas õpetati ka õigeid diskoliigutusi. Riietuda tuli 70-80ndate stiilis. Minu ainad püksid, mis olid logistiliselt sobivas asukohas ja stiiliga kokku läksid, olid lastud nii 6-7 aastat tagasi õmmelda. Ehk siis mahtuvusega oli väike probleem (te võibolla ei usu, aga ma tõesti olen nende aastatega pisut ümbermõõtu suurendanud). Aga sisse ma ennast pigistasin ja isegi istumine osutus võimalikuks (seda tegin ma alles õhtu lõpupoole, kui ilmselt enamus söödud toidust oli maha tantsitud).

Kui kellelegi nüüd tundub, et ma ära olen pööranud, siis rahu, ainult rahu. Kõigel on loogiline seletus - tegu oli GNLD tiimi suvepäevadega ja "sanatooriumi" ja "doktor Veeraga". Igal juhul äärmiselt vahva üritus koos mõnusa seltskonnaga.