MaAlisin

Selle aasta Roheliste rattaretke vabatahtlikud on koolitatud. Koolitus toimus samas kandis, kus kaks aastat tagasi, aga me liikusime siiski täiesti erinevaid radu pidi. Isegi rong väljus teise perrooni pealt, sest mina ei olnud oma mäletamist mööda küll varem sellest tunnelist läbi läinud, aga seekord tuli seda teha. Loomulikult olid seal trepid, millest tuli ratas üles või alla tassida koos selle kotiga, mis pakikal oli (ostsin endale eelmine nädal rattakoti). Rongis läks parajaks kaardipõrguks. Kahjuks ei olnud eile minu õnnepäev ja lõpuks ma otsustasin, et hiina turakat ma enam ühe teatud inimesega ei mängi.
Aegviidule jõudes ootas Tallinna poolt tulnud seltskond meid juba ees. Eile sõitsime vaid 9 km, see vahemaa lahutas meid oma ööbimispaigast. Aga koht, kuhu me läksime oli väga vinge. Eriti lahedalt olid paigutatud magamiskohad - ronid trepist üles, seal oli kaks laia voodit, tagaseinas oli auk, kust sai järgmisse ruumi, seal omakorda oli natuke kõrgem koht, kuhu pääses väiksest nagisevast trepist ja millel olid kardinad. Vot selle tagumise nurga me hõivasimegi Laisiku, Maailmaparandaja ja M-iga. Õhtu kulus söögitegemisele, üksteisega tutvumisele (vabatahtlikke oli kokku 16), kaardimängule ja muule taolisele tegevusele. Mõned käisid saunas ka.
Hommikul jõime varresuppi (või teise nimega vaarikavarred kuumas vees) ja sõime võileiba (oksapraad jäi seekord ära). Seejärel rääkisime jäätmemajanduse teemadel. Kui jutud räägitud said, võtsime suuna Valgehobusemäele. Sellele, kes selle vaatetorni sinna konstrueeris, tahaks mainida, et teinekord võiks teha sellised astmed, kuhu jalg peale ka mahub. Edasi sõitsime veel metsavahel kuni lõpuks jõudsime Piibe maanteele ning otsustasime Nelijärvel keha kinnitada. Peale sööki oleks parema meelega lõunauinaku teinud, aga kahjuks tuli õigeks ajaks rongile jõuda. Seega võtsime suuna Aegviidule. Sinna me jõudsime aga varem kui arvestanud olime ja et mitte niisama kusagil kükitada, läksime Sõõrikusoo matkarajale (väga õpetilik koht). Pool sellest me jalutasime, siis avastati, et kell on juba päris palju ning teine pool läks suht kiires tempos. Aga rongile jõudsime ilusti. Ainult et selles rongis, mis Tartusse tuli, ei olnud rattakohti. Õnneks leidsime ühe koha, kuhu rattad ära suutsime mahutada. Ja praegu ei olegi lihased väga valusad.

Mis mõnedel inimestel küll viga on?

Aprilli alguses mainisin ühes sissekandes, et nähes teeserva koristavaid inimesi, tuli tahtmine isegi prügikott ja kindad haarata ning nendega ühineda. Noh, täna sai see soov teoks. Käisin koristustalgutel Mõisavahe ja Nõlvaku tänava ristis. Eelmine nädal olid ka seal talgud olnud ja siis oli suurem osa juba ära koristatud, seega täna väga palju ei olnud. Siiski saime ikka päris mitu kotti prahti (jutt käib ikka nendest kõige suurematest prügikottidest), mis kõik muru peal laiali vedeles. Kõige masendavam oli see, et ka selles kohas, kust eelmine nädal põhimõtteliselt prügimägi ära koristati, oli jälle prahti - vanad rehvid ja bensukanister. Mõned inimesed on ikka täiesti hoolimatud. Huvitav, kui need dokumendid, mis selle prahi seest leitakse, eraldi korjataks, kas dokumentides kajastuvate isikuandmete järgi saaks mõne loodusereostaja kätte (kusagil vist isegi oli selline juhtum, kus seda meetodit kasutati ja karistati kedagi).
Minu arvates tuleks seada sisse kord, et iga inimene peab kasvõi ühe korra elus prügikotiga haljasalal ringi käima ja sinna loobitud prahti koristama. Siis ehk mõtleks teinekord enne kui midagi maha viskab. Kõige efektiivsem oleks see ilmselt siis, kui kaasata lapsi nendele koristustalgutele. Ma ei tea, kas praegu koolides sellist asja tehakse, aga minu meelest võiks olla näiteks üks päev, kus läheb terve klass koos õpetajaga mõnda avalikult kasutatavat platsi prahist puhtaks tegema.

Ei mingit provokatsiooni

Eile öösel võis Tartus kummalisi kuni 5-liikmelisi kampasid liikumas näha. Rahu, ainult rahu, tegemist ei olnud provokatsiooniga, kõigest üks kevadpäevade traditsiooniline ööorienteerumine. Ja nagu ikka, olid punktid päris laiali üle Tartu. Kuna mina olin rattaga, siis võtsin mõned kaugemad punktid enda peale. Näiteks käisin mänguväljakul palke lugemas ja Veeriku tänaval roosa maja numbrit vaatamas ja Tammelinnas nelja tihedalt kasvava kase juures ja Aardlas ühe koolimaja juures. Kuna ma juba sealkandis olin, siis tegin ka ühe Siriuse peatuse (üks koht, kus saab tõelisi burxe). Edasi kihutasin Annelinna, et ülejäänud võistkonnaga jälle kokku saada. Ja loomulikult saadeti mind uuesti kaugematesse punktidesse. Seekord siis üks Annelinna punkt (seal künka otsas küll midagi ei olnud) ja üks punkt Ihastes. Vaesed Ihaste koerad. Neil oli väga närviline öö. Lõpuks jäid veel mõned punktid kesklinna piirkonnas, mille me kõik koos üles otsisime (aga kanuud oli keegi Ahja jõele ilmselt viinud). Paber tuli viia Zavoodi. See oli jällegi omaette ülesanne. Ootasime tükk aega akna taga enne kui nägime Viviani ja Jaanikat rahvamurrust väljumas ja õige laua juurde suundumas. Tagasitee läks neil minu meelest kiiremini.
Koduteel vaatasime ka ühte mudamaadluse poolfinaali. Seega on ka mudamaadlus sel aastal nähtud. Aga rohkem seal passida ei viitsinud.

Müsteeriline mina

Nii nagu minu arvuti probleemide peale kratsivad itimehed tavaliselt kukalt ja teatavad, et mingi müstiline viga on, nii on ka minu endaga. Mul on praktiliselt nädal aega järjest iga päev pea valutanud. Täna külastasin siis arsti ja loomulikult ei leitud sellele mingit otsest põhjust. Ühe asja sai siiski selgeks - põsekoopad on puhtad (kartsin, et äkki on jälle põletik, mis tähendaks loputust ja vat seda asja ei soovitaks ma vaenlaselegi, muudest inimestest rääkimata).

Üks neist "mõnusatest" päevadest

Nii, täna oli selline urr-päev. Algas kõik juba hommikul kui arvuti otsustas mälupulga peale jälle ennast sulgeda. Noh, seda on ennegi juhtunud, aga seekord otsustas ta taaskäivitudes ekraani settingud paigast lüüa ja esiteks vaatas mulle vastu selline säbruline pilt. Selle sain õnneks korda. Mingi hetk teatas messenger, et ta on leidnud mingi errori ja paneb ennast nüüd kinni. Selle peale veendusin ma, et mina ja arvuti ei ole täna just parimad semud. Ja kõige lõpuks, kui ma pärastlõunal jälle mälupulga arvuti külge panin, otsustas ta üleüldse igasugusest koostööst lahti öelda. Alguses sulges ennast jällegi ja kui tagasi käima läks, ei reageerinud mitte üks asi. Klõpsi hiirega palju tahad, ei funka ja kogu lugu. Ctrl+alt+del-i peale tuli nii 10 min hiljem lõpuks ka task manager ette, aga sellest polnud kah miskit abi. Ja restart ka ei aidanud. Ja kui restart ka ei aita, siis on arvutiga ikka midagi tõsiselt pahasti. Igatahes viidi see arvuti Ordisse garantiiremonti (see osteti märtsi alguses), eks näis, mis saab. Õnneks on meil üks arvuti praegu üle, aga kahjuks on kõik mu kahe viimase kuu töö selles mittetöötavas kastis (no ei jõudnud veel koopiaid teha).

Ja koju tulles avastasin trepikoja seinalt sildi, millel oli kirjas, et täna ja homme meil sooja vett ei ole...

Grillihooaja ametlik avamine

Trotsides ilmataadi talvenostalgiat sõitsime nädalavahetuseks Saaremaale grillihooaega avama. Tartus oli ilm veel täitsa ok, korra tuli mingit veidrat asja alla, aga päike näitas isegi nägu ja puha. Tartust kaugenedes jäi ka päike pilvede varju ja teel tuli miskit veidrat asja taevast alla. Aga noh, autoga sõitmise eelis on ju see, et katus pea kohal :) Seega ei häirinud ilm meid väga. Pigem jälgisime natuke seda tuulekest, et kas need praamid meil ikka käivad. Käisid. Kuid kahjuks ei läinud täppi minu eeldus, et noh kuna ilm just väga kiita pole, siis vast pole ka nii suurt tungi sinna saarele. Juba Tammi tee ristis seisis praamijärjekorra viimane auto. Kell oli natuke pool kaheksa läbi, kui me sinna rivvi koha sisse võtsime. Esimene mure oli see, et oleks miskit süüa vaja. Leidsime vabatahtliku (Sandra), kes oli nõus burxijahile minema. Ja jaht oli edukas, sest mõne aja pärast nägime teda suure burxikoormaga (loe kolme burxiga) tulemas. Selgus, et teised polnud selle peale veel tulnud, et sealt putkast võiks kõhutäidet saada, aga Sandra andis head eeskuju ja nii hakkas selle putka äri reede õhtul päris kõvasti õitsema ilmselt. Kui olime kõhud täis söönud lõbustasime ennast mõnda aega aknast teiste inimeste jälgimisega (üks noormees tegi meie auto juures kena ümberpõike lombist, mis nii hästi sobis makist tuleva Folkmilliga, et ma kohe kuidagi ei suutnud naeru tagasi hoida). Enne kümmet jõudsime sadama hoonele juba nii ligidale, et tekkis lootus praamile saada. Saatsime jälle vabatahtliku pileteid ostma ja olime lootusrikkad (eriti eufooriliseks muutus meeleolu siis, kui me ühest jeepist poole autonina jagu ette suutsime kihutada). Kahjuks pidime pettuma, sest ei mahtunud me sellele Ofeliale. Aga järgmisele me mahtusime. See oli siis kell 23.00 väljuv praam, mis teeb kokku 3,5 tundi ooteaega (kui aus olla, siis möödus see tegelikult päris lõbusalt ja päris ruttu, ainult Folkmill keelati peale kolme tundi ära). Vaatamata sellele päris esinduslikule tuulele kõigutas praam minu meelest suhteliselt vähe. Jõudsime kenasti saarde ja kusagil ühe paiku olime Traktori tänavas ja okupeerisime Pireti toa (tema lahkel loal).

Järgmine hommik tervitas meid kosutava pudruga. Sellele järgnes poeskäik ja siis tuli kellelgi mõte, et mis me siin toas ikka passime, lähme sõidame natuke. Lähme sõidame näiteks Sõrve säärde. Esialgu oli plaan jääda autosse (taevast tuli lund või midagi sellist ja tuule tugevus oli jätkuvalt üle keskmise). Autost aga polnud üldse korralikke laineid näha ning peale mõningaid kõhklusi-kahtlusi otsustasime ikkagi välja minna. Noh, ütleme et lained olid seda väärt. Seal sääre tipus tuli kannad maasse suruda, et tuul meid laintega liiga lähedalt tutvust tegema ei viiks. Auto oli pärast suht paradiisi sarnane koht. Aga linde oli huvitav vaadata. Mõned neist üritasid meeleäraheitlikult vastutuult lennata, aga see lõppes mõningatele väikse suplusega.
Tagasi Kuressaarde jõudes pakkisime asjad kokku ja võtsime suuna peasihtmärgi ehk Sutu poole. Need, kes seal käinud on mäletavad kindlasti seda kruusateed, mis vihmaga päris vingeks mudateeks muutus. Noh, korrutage see vähemalt kolmega, siis saate selle, mis ta laupäeval oli. Päris paras mudaralli tuli maha pidada, et kohale jõuda (õnneks ei olnud mul aega enne Saaremaale minekut autoga pesulas käia). Aga kohale me jõudsime ja hakkasime kohe süüa tegema. No kui päris aus olla, siis suurema osa tegi Murueit, meie ergutasime (ja natuke lõikusime mõningaid asju). Varsti tuli ka ülejäänud rahvas kohale ja siis pandi grill ka üles (ikkagi grillipidu ju). Pidu oli nagu üks pidu olema peab - süüa oli, juua oli, saun oli, seltskond oli. Ühte naba oli natuke liiga palju, aga muidu oli igati väärt pidu. Mina sain magama millalgi neli läbi, nii et ka pikkust oli peol piisavalt.

Järgmine hommik silmad lahti tehes vaatas õuest vastu sini-sinine taevas ja päike säras nii mis jaksas. Ilmselt oli ilmataadile vihje, et talv on nüüd tglt läbi, kohale jõudnud. Kuna meil oli suht värskelt meeles reedene praamiooteaja pikkus, siis ei peesitanud pikalt õues, vaid parkisime kõhud täis, võtsime moonakotikese ühes ja panime Kuivastu poole ajama. Tee peal veel ennustasime, et kus see praamisaba meile vastu tulla võiks. Seekord aga üllatusime, sest saba polnud sadamahoonenigi jõudnud. Kell oli natuke üks läbi, saime lehvitada lahkuvale Regulale ja jäime järgmist ootama. Vahepeal shoppasime sadamas - ostsime endale piletid ja lisaks ostsin endale ka uue võtmehoidja (mu Abrukalt ostetud võtmehoidja läks hiljuti katki). Ja varsti olimegi Ofelia pardal. Nautisime sõitu päiksetekil. Ja välja saime seekord esimestena, kuna me olime juhuslikult VIP-ritta sattunud. Kuna me oodatust rutem üle saime, oli meie moonakott täiesti puutumata. Selle probleemi otsustasime lahendada mõne pruuni vaatamisvääratust tähistava sildikese abil. Esimene sobiv, mis meile vastu tuli, näitas Kärsu mõisa poole. Noh, keerasime siis teelt paremale ja sõitsime ja sõitsime ja leidsime, et see mõis oleks ilmselt pidanud juba olema. Keerasime ümber ja tulime tagasi. Ainus hoone, mis vähegi mõisa meenutas, oli Tihemetsa metskonna hoone, aga selle juurde me piknikku pidama jääda ei tahtnud, seega otsustasime, et võtame järgmise pruuni sildi. Järgmine arvestatav (igasugused sünnikohad jätsime tähelepanuta) silt oli Vardja aluskivimi paljand. Tundus paljutõotav. Peale mõningast ekslemist jõudsime järgmisele teeotsale, kust viit näitas sellesama paljandi poole. Ainus jama oli, et see tee viis otse kellegi õue. Mõtlesime natuke ja otsustasime, et me ei hakka kellegi õue sõitma. Parkisime auto teeserva, võtsime oma toidumoona ühes ja astusime siis jõe poole. Jõe ääres oli lausa lauake ja lõkkekoht ja välikäimla jne. Aga mida me sealt ei leidnud, oli paljand. Ja seda koske, mida silt jõe ääres lubas, me ka ei suutnud tuvastada. Siiski ei lasknud me sellest endid väga morjendada ja pidasime oma pikniku ära. Kõhud täis, võisime edasi Tartu poole sõita. Edasi heitsime vaatamisvääratustele vaid põgusa pilgu autoaknast.

Pauguga või ilma?

Tavaliselt kui lambipirn läbi läheb, siis ta teeb lihtsalt "klõps" kui lampi põlema paned. Just hetk tagasi tuli mul aga kokku puutuda pisut ägedama loomuga hõõglambiga. Vajutan mina lülitit, kui käib pauk ja kilde lendab. Laelambi pirn oli otsustanud ikka sõna otseses mõttes katki minna. See ikka ehmatas korralikult.

Rohelus

Laupäeval olin tubli Eesti Rohelise Liikumise liige ja käisin Rohelisel Foorumil ja üldkogul. Nii nagu ma ka eelneval kahel aastal teinud olin. Ja seekord olin ma häälekam kui kunagi varem ERLi üldkogul. Ei, ärge saage valesti aru - ma ei võtnud häälekalt sõna (vastupidiselt minu jutukusele kambakeste koosviibimistel ja muudel taolistel üritustel, olen ma sellistel üldkogudel ja teistel tõsisemat laadi koosolekutel enamasti vait), vaid mind volitasid enda poolt hääletama ka Laisik ja Saarlanna.
Foorumil räägiti arengukoostööst ja õiglasest kaubandusest, pistu silla võimalikust mõjust Saaremaa majandusele ja viimane ettekanne oli Jõhvi vallavalitsuse arendusnõunikult. Vahele lõuna ja siis üldkogu. Järjekordselt oli tegemist sellise äärmiselt rahuliku ja tsiviliseeritud koosolekuga. Kõige suuremaid kirgi küttis ühe programmi nimi (ühele neiule ei meeldinud, et planeeringud kuuluvad keskkonnapoliitika programmi alla kuna, planeeringutel ei olevat poliitikaga midagi pistmist... tegleikult oli probleem pigem selles, et eesti keeles puudub teine vaste ingliskeelsele sõnale policy, mida selle poliitikaga tegelikult mõeldi). Arutleti siis selle üle, et mis selle programmi nimi ikkagi olema peaks, kuni lõpuks üks noormees tõusis püsti ja ütles, et see vaidlus on täiesti mõttetu. Ilmselt inimesed suuremas osas nõustusid temaga, sest kui kõik kolm hääletusele pandi, siis võeti vastu asi nii, nagu ta alguses oli. See noormees muide kandideeris ka juhatusse ja ka valiti sinna. Üks uus noormees sai veel juhatusse. Teised jäid samad kes enne (uued tulid nende asemele, kes eelmisel aastal valitud juhatusest nüüd Riigikogus on).
Pärast seda, kui kogu see asi läbi oli, tuli mul leida tee bussijaama. Jaanika oli mulle küll ilusasti näidanud, kus suunas miski asi on, aga kui ma sealt rahvusraamatukogust välja astusin, ei olnud mul ikkagi õrna aimugi, et mis kus olla võiks. Aga pärast mõningast nõuküsimist leidsin õige suuna kätte ja jõudsin kenasti bussijaama. Siinkohal üks palve: kui keegi näeb kusagil müügil sellist parajalt väikseks kokku käivat Tallinna kaarti, siis andke teada, mul oleks seda vaja.

Ja nüüd üleskutse kõigile, kes tunnevad, et tahaks midagi kasulikku värskes õhus teha. Nimelt on Tartus praegu heakorrakuu ja selle raames toimuvad koristustalgud. Koristatakse Nõlvaku tänva kanti. Toimuvad talgud 21. ja 28. aprillil, mina isiklikult võtan osa 28ndal. Kui kellelgi huvi on, tulge ka.

Eile nautisin koos Maailmaparandajaga seda imelist ilma, mis praegu väljas on. Üritasin endale kah natuke värvilisemat jumet saada, kui valge, aga ilmselt ei õnnestunud (ma olin natuke vähe aega ka vist). Aga mõnus oli ikkagi - istud muru peal (või õigemini päikesetekil), lased päiksel ennast soojendada ja lihtsalt oled.

Päikest!

Vaatamata sellele, et täna polnud neid plusskraade just üleliia palju, oli täna ikkagi piisavalt ilus ilm, et mitte töölt otse koju sõita. Nii ma siis otsustasingi natuke poodides kolada. Järjekordselt tuli tõdeda, et ega ikka ei ole küll nii, et lähed poodi ja ostad ükskõik mida. Seekord pidin spordipoodide kaubavalikus pettuma.
Õnneks minu poodides kolamine täiesti asjatu ka ei olnud, sest mul oli muudki vaja. Nimelt sain nädalavahetusel oma hambaarstist sugulaselt soovituse hakata kasutama ühte vene hambapastat, mida Koduekstras müüakse. Noh, seda õnneks oli. Ma pidin küll tükk aega otsima, sest nad on selle poe ju ümber paigutanud (ma pole seal ka hirmammu käinud muidugi). Ja kuna ma juba Zeppelinis olin, siis mõtlesin, et lähen vaatan selle hüper-super-dupermaxima ka üle. Njaa... ruumi oli seal tõesti täitsa normaalse poe moodi. Kaupa paistis kah päris palju. Kusjuures isegi seda sama hambapastat, mille ma just ülakorruselt ostnud olin, oli ka seal müügil (teistsuguses pakendis küll, aga siiski samanimeline pasta). Lõpuks mõtlesin, et ostaks kala. Seal oli täitsa suur valik igasuguseid kalu. Valisin siis ühe välja, küsisin tüki (müüja oli kusjuures täitsa eestlane ja sõbralik). Sain kauba kätte ja jäin veel sinna leti juurde passima ja vahtisin vaeseid vähikesi, kes seal leti peal olid, kui äkki müüja uuesti minu poole pöördus ja küsis, et mis sildi ta sinna kala peale pani. Selgus, et ta oli kogemata vale asja pannud. Aga kuna ma olin veel leti juures, sai ta selle ära vahetada (see, mille ta alguses pani, oli muidugi tükk maad odavam - siit moraal: kui oled oma asja kätte saanud, ära jää leti juurde vahtima :P). Kassas enam nii sõbralik müüja ei olnud. Kuid siiski peab mainima, et see pood jättis ikkagi tükk maad etema mulje kui see Maxima, mis mul maja juures on (toda poodi külastan vaid häda sunnil).

Ükspäev kui ma YouTube'ist Juanese laule otsisin (hakkas teine järsku kummitama), leidsin päris huvitava asja - Johnny Deppi piltidest, intervjuudest ja rollidest kokku pandud videolõiguke, millele mängib taustaks Juanese ja Nelly Furtado Fotografia (hästi ilus laul). Sinna olid kokku kogutud vist kõik tema erinevad imagod. Tuleb tunnistada, et lühikeste juustega piltidel on vähemalt pool tema võlust minu jaoks kadunud. Ja prillidega näeb ta liiga ontlik välja ning ei anna taas seda efekti välja, mis avaldub suurepäraselt kasvõi Kariibi mere piraatides. Aga õnneks oli seal pilte-videolõike ka minu maitsele :D

Vrõnn-da-da

Vaatasin täna üle hirmus pika aja jälle vormel 1 ülekannet. Mingid imelikud meeskonnad, mingid imelikud nimed... Natuke põnevust oli, natuke suitsu, veidike möödasõite. Aga pressikonverents oli ikkagi selline nagu vanasti. Ma ei saa aru, kas soomlased nimelt räägivad nii puiselt või nad lihtsalt ei suuda mitte kuidagi normaalset hääldust ära õppida. Kimi jutust aru saamiseks pidi ikka kõvasti pingutama.

Ah soo... ja häid lihavõttepühi kõigile!

Spa-nädalavahetus

Sünnipäevast on nüüd küll juba jupp aega möödas, aga ühe kingituse realiseerisin alles nüüd (tegelikult on mul laua peal veel mõned realiseerimata kingitused). Nimelt soovisin pika mõtlemise peale vanematelt spa-paketti sünnipäevaks. Ja otsustasin lõpuks Pärnus asuva Tervise paradiisi nimelise spa ning paketi nimega Roheline Võti kasuks (pole midagi teha, sõna "roheline" tõmbab mind).
Eile kella 12 ajal hakkasime sõbrannaga koos sõitma (et üksi igav ei oleks, meelitasin sõbranna ka kaasa). Jõudsime natuke peale kahte Pärnusse ja leidsime isegi suht kergesti õige koha üles. Pärast natukest ootamist registratuuris, saime ennast sisse registreeritud ja võisime tuppa minna. Meie toast kaheksandal korrusel avanes võrratu vaade (spa asub loomulikult otse mere ääres). Sättisime ennast sisse ja siis lippasin umbes pooleks tunniks jõusaali. Pärast seda oli aeg meie protseduuriks - klassikaline massaž :) Ega ma enne polnud sellist professionaalset massaži ju saanud ka. Väga mõnus oli. See 23 minutit läks suht ruttu. Pärast oli selline väga lõõgastunud olemine. Aga ega me kuhugi lebosse jäänud, me läksime otse veeparki. See oli vahva. Alguses ujusime, istusime mullivannis, siis läksime korra sellesse basseini, mille üks ots hoonest väljaspool asus. Korraga vaatasime, et ühes nurgas on bassein, kuhu inimesed kusagilt suure hooga tulevad. No asusime siis otsima, et kust nad kõik tulevad. Läksime trepist üles, üle väikse sillakese ja jõudsime teise basseini, kust siis see renn pihta hakkas. Noh, lasime ennast siis ka hooga alla. See oli lahe asi - põrand ei olnud mitte tasane nagu nendes torudes, mis lae alt pihta hakkavad, vaid olid tõusud ja laskumised ja selleks, et tõusust üles saada, pidi paraja hooga tulema, kui hoog liiga väike oli, tuli natuke tagasi minna ja uuesti proovida. Ühest kohast oli suht raske edasi saada, kui õigesse voolu ei sattunud. Igatahes oli see minu meelest kõige lahedam atraktsioon kogu veekeskuses. Pärast läksime nende laealuste torude juurde ka. Laste omasse ei läinud ja musta torusse lõpuks ka ikkagi ei läinud. Kahest keskmisest lasime alla. Torude puhul mulle jätkuvalt ei meeldi see, et seal on need jätkukohad, mis teevad selle toru suht konarlikuks. Korra käisime saunas ja siis lebotasime veel lamamistoolidel, kust avanes loomulikult vaade merele. Ja tunduski nagu oleks paradiisis :) Ainus viga oli see, et kõht olis uht tühjaks läinud.
Kella kaheksast oli õhtusöök. Spetsiaalne Rohelise Võtme paketi õhtusöök. Alguses toodi lauale astelpaju mahl. Siis natuke aega hiljem leivakorvike, kus oli tavalist leiba ja pisikesed tulikuumad kuklikesed. Oi need olid head. Natuke veel ootamist ja saabus meie praad - kilu ja koha filee ananasside ja õunte ja tomatite ja kartulitega. Kõrval oli veel mingi kaste. Oi see oli hea. Aga seda oli suht palju. Suutsin siiski kõik ära süüa. Ja siis toodi tee ja pannkoogid vaarikate ja meega. Ka need olid head, aga kahjuks oli minu maht täis. Ei aidanud ka püksirihma järgi andmine. Osa magustoidust jäi söömata. Et natukene oma täis kõhule leevendust saada, läksime 2. korruselt, kus restoran asus jala oma tuppa 8. korrusel. Ja vaatasime telekat kuni uinumiseni.
Hommikul peale üheksat läksime sõime hommikusöögi ära (selline rootsi laua stiilis hommikusöök nagu ikka hotellides) ja siis lahkusime.