Lehvitused Lüneburgist

Tervitused köigile Eestimaale. Eile saabusime Lüneburgi (vöi öigemini oli see tänase päeva esimestel tundidel). Täna on plaanis natuke Lüneburgis ringi vaadata.
Mida me siis siiamaani teinud oleme? Väisasime Berliini. Vaatasime tähtsamaid vaatamisvääratusi - Riigipäeva hoonet ja Brandenburgi väravaid ja jalutasime Unter den Lindenil ja müürijäänuseid uudistasime (ei ostnud müüritükikesega postkaarti) ja paaris muuseumis käisime ka. Saime natuke aimu ka Berliini huvitavast transpordisüsteemist - S-Bahn ja U-bahn ja tramm (seda nad vist nimetasid "Metrobus"). S-Bahni ja U-Bahni vahe jäi meile siiski arusaamatuks, sest kui U-Bahn peaks nime järgi maa-alune olema, on ta siiski enamuse aja hoopis maa peal (ja lausa körgel öhus) ning seega on ta pöhimötteliselt samasugune nagu S-Bahn. Ja Lüneburgi söitsime siis löpuks Eisenbahniga ehk siis selle päris rongiga. Linnaliinibusse nägi rohkem Lääne-Berliinis, ida pool olid rohkem rööbastel liiklusvahendid.
Ah jaa, nagu te ilmselt sellest sissekandest juba järeldada vöite - Alcatrazist saime tulema :D (kes veel ei tea, siis Berliinis ööbisime hostelis nimega Alcatraz :p). Ja muide, loomulikult polnud me ainsad eestlased, kes seal ööbisid. Aga neid nägime me juhuslikult üldköögis. Meie naabriteks olid inglise keelt könelevad noormehed (arvatavasti ameeriklased), kes armastasid öösiti väljas käia ja esimesel ööl saabusid nad tagasi väga lärmakalt. Kuna ma ei viitsinud nari teiselt korruselt alla ronida, ei läinud ma neile midagi ütlema selle kohta, et kell 4 öösel vöiks natsa vaiksemalt olla, aga keegi teine hosteli külalistest tegi seda minu meelest. Me eriti ei näinudki neid tegelikult, üks avas korra meile koridori ukse samal ajal kui ta rätik ümber puusa hambaid pesi. Ja teise tüübi boksereid nägime ukse vahelt (uks oli lahti ja ta magas ilma tekita).

Praeguseks köik, kui aega ja netti on, kirjutan ehk veel, aga kui ei, siis saate köigest kuulda kui tagasi jöuame :)

Roheline esmaspäev

Rong + jalgratas on kujunemas minu selle aasta lemmik transpordivahendiks. Nii mõnus ju. Ainult, et neid rattakohti on rongides hirmus vähe. Minnes oli sama rongi peal paras kamp mingeid võistlejaid (läksid Tabasalusse vist) ja oli paras tegu, et neid rattaid mahutada. Aga hakkama saime ja natuke enne 11 olimegi Balti jaamas. Kinnitasime natuke keha ja asusime Estelle poole teele. Kui keegi veel uudistest kuulnud või lehtedest lugenud ei ole, siis Estelle on õiglast kaubandust tutvustav soome purjekas, mis täna Tallinnas peatus.
Kui meie kohale jõudsime, olid mõningad ajakirjanikud juba seal ja Jaanus võeti piiramisrõngasse (rongis helises ka pidevalt telefon, aga sealt intervjuud anda ei saanud katkendliku levi ja halva kuuldavuse tõttu). Minu meelest läks vähemalt 45 minutit enne kui ta üldse laeva pardale astuda sai ja varsti olid uued ajakirjanikud kohal ning tahtsid omakorda intervjuud. Ja mõningad klõpsisid kogu aeg pilte.
Alguses kui ilm ilus oli, siis oli seal laeva peal ikka päris palju külastajaid. Mõned uudistasid kai pealt ja uurisid, et mis toimub. Meie siis jagasime lahkesti selgitusi ja brošüüre. Lastiruumis üritati filme ka näidata, aga seal kippus mingi tehniline jama pidevalt olema.
Laev ise oli küll avatud kella kaheksani külastajatele, aga meil oli vaja rongiga Tartusse tagasi saada, seega hakkasime nelja paiku tagasi Balti jaama poole liikuma. Enne rongile istumist veel mõned tšeburekid koos lindude eemale peletamisega. Ja saigi siuhvilks Tallinnas käidud.

Viimaks ometi puhkus

Jõudis siis minul ka see puhkus viimaks kätte. Reedel sai tööjuures natuke tähistatud (äärmiselt väheste inimestega küll, aga noh, jätkuski igale ühele rummi rohkem :p).
Kui nüüd kellelgi peaks tekkima illusioon, et mul võiks nüüd palju aega olla, siis eksib see inimene rängalt. Ammu teada-tuntud tõde ju, et puhkus on kõige tihedam aeg. Minu puhul vastab see igal juhul 110% tõele. Homme näiteks tuleb mul vara tõusta (mille pagana pärast ei või need rongid normaalsel ajal Tallinna sõita???), teisipäeval tuleb asjalik olla ja kolmapäeval siis lend Saksamaale. Ja nii kui Saksamaalt tagasi saan, kohe Saaremaale. Ning teie, kes te Saaremaal pesitsete, valmistuge selleks, et ma peale Laisiku suurt sünnipäeva mitte kohe mandrile tagasi ei sõida, vaid jään saarele mõneks päevaks (et keegi ei saaks pärast mind süüdistada salaja saarel viibimises). Nii et paluks selleks ajaks reserveerida aega minu jaoks :D

Visadus viib sihile

Pärast mitmeid analüüside andmisi tunnistati mind lõpuks doonorluseks kõlbulikuks ja täna käisimegi verd andmas. Selle ilusa punase kruusi sain pärast (ma olin seda juba ammu igatsenud). Sügisel võin ma tegelikult jälle minna.

Mis ma siis veel sel nädalal teinud olen? Kohvikus istunud, pubis istunud, Pirogovis lebotanud, külas käinud, hispaania keelt natuke õppinud ja natuke reisiks vajalikke ettevalmistusi ka teinud (kui keegi veel ei tea, siis järgmisest kolmapeävast kuni 3. augustini viibib kambakese kolmeliikmeline esindus Saksamaal Hannah'l külas).

Üks asi veel, mis mul sel nädalal tekkis - kohutav isu oliivide järele. Teisipäeval sõin, eile sõin ja täna õhtul ostsin ka. Nii nämmad :) Ja muide, kas olete poes märganud maitsestatud kõrsi piima jaoks? Eedenis sai neid täna degusteerida. Karamelli oma oli täitsa hea.

8 naist kanuudes (pampudest rääkimata)

Selle nädala (ja ka tegelikult mõne eelneva nädala) põhiteemaks on olnud asjade veekindel pakkimine. Põhjuseks oli meie eesseisev kanuumatk.
Reedel pakkisime kompsud ja inimesed autodesse ning asusime teele. Esimene peatus oli meil Lõunakeskuses, et toidukraami osta. Sealt edasi võtsime suuna juba Valga poole. Elva juures tegime väikse peatuse, et koos teise sinise Nissaniga edasi sõita. Valgas oli esimeseks probleemiks parkimiskoha leidmine, kuhu kaheks päevaks Nissanid jätta. Peale mõningast ekslemist otsustasime linnavalitsuse hoone taga asuva parkla kasuks (politsei maja oli seal ligidal). Mõne minuti pärast olid ka meie kanuud kohal ja sõit Läti poole võis alata. Ei läinud väga kaua, kui olimegi oma laagripaigas Koiva kaldal. Peale lühikest ülevaadet kanuusõidu põhitõdedest jäid laagrisse 8 naist koos kanuude ning hunniku kompsudega. Järgnesid laagris vajalikud toimingud nagu telkide püstitamine, puude korjamine ja saagimine (meil oli kokkukäiv saag ka) ning söömine. Ühel hetkel tutvustati meile lepingut, mille mõned meist olid välja mõelnud ja ära kooskõlastanud (kohe näha, et mõningad meist on riigiametnikud) ning millele meil kõigil alla tuli kirjutada. Selle lepinguga pandi paika käitumisreeglid kanuudes (meie suurim paranoia enne seda matka oli ju see, et me kõik 8 pärast omavahel tülis oleme). Korra mõtlesime küll sellele lepingule ka kolm tilka verd lisada, aga see jäi siiski tegemata. Õhtu lõppes laulmisega (ja suht isamaaliste lauludega kui päris aus olla), mille kestel nii mõnegi laulu sõnad oludega kohandati. See laulmine meenutas tegelikult üsnagi seda, mis Triinu sünnipäeval oli, sest laulikute puudumise ja sõnade mitte peas olemise tõttu ei laulunud me enamus laule mitte otsast lõpuni vaid kõigest mõne salmi või rea neist.
Kuna öine laulmine läks suhteliselt pikaks, magasime laupäeva hommikul küllaltki kaua. Mõned olid siiski varem üles tõusnud ja tegid hommikusöögi, nii et minul oli meeldiv võimalus üles tõusta hõike peale "pudrule!" Varsti selgus, et see koht on suhteliselt populaarne veesõidukite vettelaskmiskoht, sest sinna ilmus järsku lätlasi. Lasid kaks kummipaati vette (ilmselt oli tegu kalameestega) ning lahkusid (nad üritasid ka meiega suhelda, aga kuna me neile läti keeles miskit mõistlikku öelda ei osanud ja nende eesti keel piirdus sõnaga "tervist", siis me teretasime mõned korrad ja nad loobusid). Meie pakkisime edasi ja siis tuli mingi perekond, kes meie vastu huvi ei tundnud, pumpasid kummipaadi täis ja läksid vette. Lõpuks jõudsime ka meie oma asjad pakitud ning suundusime vee poole. Meie Liinaga olime esimesed. Kanuu vette saamine oli lihtsam kui seda nõlva vaadates tundus. Varsti järgnesid teised ka ning sõit võis alata. Ilm oli ilus, vesi sile, lausa lust oli sõita. Mingil hetkel kaotasime tagant tulijad silmist. Ühel hetkel üritasime neid järgi oodata, aga kui peale 10-minutilist ootamist kedagi ei tulnud, helistasime ning otsustasime, et otsime mõne kena rannakese (neid oli seal palju), kus lõunapaus pidada ning kohtume seal. Sõitsime edasi ja leidsime ühe ilusa liivase ranna ning asusime lebosse. Kui ülejäänud 3 kanuud kohale jõudsid, hakkasime sööma. Põhiline mure oli, et söök liiva sisse ei maanduks. Peale sööki tuli inimestel rammestus peale. Teised oleks seal veel pikalt lebotanud ilmselt, aga meie Liinaga muutusime kärsituks ja tahtsime kangesti edasi sõita, mille peale teised lõpuks järele andsid. Jõgi oli endiselt lai ja ilus ning päike säras taevas (lebo ajal oli ta mitu korda pilve taha hiilinud). Meie põhiprobleemiks oli see, et kus me küll asuda võiks. Meil oli küll kaart, aga jõe peal ei ole just palju sellist, mille järgi kindlaks teha, kus täpselt ollakse (kahjuks polnud kaardil ka sellist liikuvat punast ringikest kirjaga "oled siin"). Nii me siis aeg-ajalt arutasime, et kui kaugel me olla võiks, kui järsku nägime enda ees maanteesilda, mis oli meie pidepunktiks. Jäime siis teisi ootama sinna silla ligidusse. Seekord tuli päris kaua oodata. Lõpuks jõudsid teised meieni ning sõitsime silla alt läbi ning pidasime teisel pool aru, et mida edasi teha. Viimaks otsustasime, et meie Liinaga lähme natuke edasi ja vaatame, kas sealpool paistab mõnd head laagripaika, kui ei, siis jääme sinnasamasse (seal oli mingi telkimisplats, kuid koht oli üsna populaarne). Kuna edasi olid liiga kõrged kaldad või liiga kõrge rohi, jäime ikkagi sinnasamasse telkima. Mõned meist proovisid ka ära, kuidas selles jões ujuda on (vool oli päris tugev). Sel õhtul olime liiga väsinud, et poole ööni laulda ning läksime varsti magama. Päris magama aga jääda ei saanud, sest meie naabrusse oli kohalikke tulnud, kes seal muusikat kuulasid ja muidu lällasid. Ühel hetkel kostus jooksumüdin, mürts ja kiljatus. Mind tegi see valvsaks, natuke aega hoidsin kõrvad kikkis, et ega keegi meie asjade või kanuude kallal ole. Lõpuks jäin siiski magama.
Hommikul ärgates tervitas meid vihm (minu telgile oli see esimene vihm). Peale mõningast telgis lobisemist ronisime ikkagi välja. Siis selgus ka öise müdina ja kiljatuse põhjus - läti mehed olid tahtnud läbi katuse ühte telki tungida, aga see neil ei õnnestunud, vigastasid ainult telki, mis väga haleda kuju seetõttu võtnud oli. Õnneks varsti jäi sadu järgi, kuid sombune ja niiske oli ikkagi. Peale sööki hakkasime asju kokku panema ning kui see tehtud saime ka lõpuks matkakorraldajaga ühendust, kes lubas kahe tunni jooksul meile järgi tulla. Kuna ilm oli vahepeal natuke paremaks läinud, otsustasime siiski pisut kanuudega sõita. Sõitsime Liinaga natuke edasi sealt, kust laupäeva õhtulgi käinud olime ning keerasime siis ümber ja tulime tagasi (ei tea, mis need kalurid seal jõe kaldal küll mõelda võisid meie edasi-tagasi siiberdamise peale). Tegime veel auringi ümber selle silla ning siis vinnasime k.anuu üles tagasi. Samal hetkel saabus ka matkakorraldaja ning saimegi asjad peale laadida ning tagasi Eesti poole suuna võtta. Autod olid Valgas kenasti alles ning saime Tartu poole teele asuda. Umbes pool neli olime Tartu kesklinnas. Saatsime saarlased kenasti bussi peale ja peale järelelehvitamist suundusime ülejäänudega edasi tsiviliseeritult noa ja kahvliga õhtustama.

P.S. Matkakorraldaja oli äärmiselt üllatunud nähes, et meil pole ühtegi meesterahvast kaasas. See olevat esimene matkaseltskond, kes ainult naistest koosneb.

Veel kultuuri

Et sel nädalal ikka korralik annus kultuuri saada, käisin eile Emajõe suveteatri etendust Jumalaema kiriku kellamees vaatamas. Kui te nüüd imestate, et esietendus peaks ju alles täna olema, siis teadke, et see oli kontrolletendus (seega poole odavam :p).
Aga siis etendus ise. Mulle meeldis. Üldiselt oli üsna hoogne, ainult mõned kirikuõpetaja monoloogid venisid. See-eest Esmeralda oli nagu Duracelli jänes - ei püsinud üldse paigal (v.a. kui ta kinni oli seotud :p). Ja Quasimodot mängis üks kenamaid meesnäitlejaid (Veikko Täär), aga nad olid näinud kõvasti vaeva, et ta koledaks teha. Igal juhul oli hea etendus, soovitaks kõigile, aga nagu ma aru olen saanud, on piletid välja müüdud, nii et need, kellel piletit ei ole, jäävad sellest vist ilma.

Veel köögist

Nii, nüüd on minu köök saanud viimase uuenduse - uue gaasipliidi. Eile toodi kohale (õnneks leidub häid inimesi, kes on nõus aitama pliiti esimesele korrusele tassida :D) ja täna tuli gaasimees (ta ise nimetas ka ennast niimoodi) ja vahetas vana uue vastu ära. Aga nüüd pole küll enam pääsu, tuleb millalgi uuenenud köögi sisseõnnistamiseks kokandusõhtu korraldada. Järgmisel nädalal näiteks? (sel nädalal pole aega)

Rujaline roostevaba Rannap

Eile käisime kontserdil. Rannapil möödus 10 aastat sellest, kui ta klaveriga mööda Eestimaad ringi rändama hakkas. Ja sel puhul tuli loomulikult kontserttuur teha. Eilne kontsert toimus Peetri kirikus. Mina polnud seal varem käinud. Suur kirik. Sel hetkel kui meie kohale jõudsime, oli see suur kirik juba enam-vähem puupüsti rahvast täis. Otsustasime rõdule minna, aga ega sealgi enam palju vabu kohti polnud, seega jäime sinna tagumisse ritta. Heli kostis sinna väga hästi, aga esinejat ei näinud. See oli vist esimene kontsert, kus ma kordagi esinejat ei näinud.
Aga siis kontserdist endast. Rannap tuntud headuses, pole midagi öelda. Ja Taavi hääl on tõepoolest võimas ning Ruja laulud sobisid talle suurepäraselt. Lavalise liikumise kohta ei oska kahjuks arvamust avaldada, kuna me lihtsalt ei näinud seda, aga olen kindel, et ka seda oli (arvamus põhineb Superstaari saates nähtul).
Igal juhul, tuur alles algas, soovitan soojalt kõigil, kel vähegi võimalust ja kellele vähegi klaverimuusika ja Ruja peale läheb, seda kontserti külastada.

Vabatahtlikult

Sel nädalavahetusel oli rattaretke vabatahtlike suvine taaskohtumine. Startisime laupäeva hommikul Tiigi tänavalt ERLi kontori eest ja võtsime suuna Kambjale. Päris uhke oli niimoodi üheteistkümnekesi Tartust läbi sõita, enamus kollastes vestides. Ei läinud eriti kaua aega, kui olime Tatra bussipeatuses viimaseid järgi ootamas ja valmistumas moraalselt Tatra oru jaoks. Õnneks oli see tõus sõidetavam kui ma kartsin. Sealt edasi polnud enam palju maad laagripaika. Kohale jõudes asusime köögitoimkonda appi (abipakkujaid oli tegelikult rohkem kui võimalusi neid rakendada). Haukumisega tervitas meid Urri, varsti aga muutus suht sõbralikuks (ma arvan, et ta haukus ainult selleks, et me aru saaks, et ta koer on :p). Pärast sööki suundusime terviseradadele talgutele. Mehed läksid ühele poole kive kangutama, meie teisele poole rada tasandama. Meile tulid appi veel kaks kohalikku 7. klassi poissi. Sellised eriti häbelikud tüübid, meil tekkis lausa kahtlus, et kas nad üldse rääkida oskavad, sest nad ei vahetanud meiega vist sõnagi. Seal metsa vahel saime tunda Kambja sääski. Aga meil polnud tegelikult üldse hull olukord võrreldes sellega, mis teisel rajal oli. Pärast oma rajalt ära tulekut läksime vaatama, kuidas meestel töö edeneb ja seal oli lausa kohutav hunnik sääski. Nii kui seisma jäid oli vähemalt 10 sääske korraga kallal. Mina ja Monika läksime teisele rajale rattaga ja otsustasime kogu raja läbi sõita. Natukese aja pärast me selle otsuse üle enam väga õnnelikud ei olnud. Maastik oli täiesti ekstreemne. Enamuse ajast lükkasime ratast käekõrval ja kui lõpuks tagasi kruusateele jõudsime, tundus see nagu paradiis. Tagasi laagrisse jõudes vaatasime natuke kuidas saunale uue kerise paigaldamist lõpetati (osad mehed jäid laagrisse kerisega mässama). Õhtul grillisime natuke (seda raskendas vihm, mis ei suutnud kuidagi ära otsustada, kas ta sajab või ei) ja õnnitlesime sünnipäevalast (ühel meie seast oli laupäeval sünnipäev).
Hommikul hakkas jälle sadama, aga sel hetkel, kui tuli otsustada, millise tegevusplaani me tänaseks valime, ei sadanud, seega otsutasime ikkagi maanteemuuseumisse minna (see plaan oli enne eelmist nädalat välja käidud). Kui me minekule asusime, oli jällegi sadama hakanud, aga sellegipoolest ei taganenud me sellest. Ja läkski lahti sõit, mille esimene osa kulges kruusateedel vihma käes. Mõne aja pärast jäi vihm järgi, aga vihmast pehmed kruusateed kestsid edasi ja ikka enamuses mäest üles. Teate, mis tunne on, kui jõuad pärast rasket rühkimist künka otsa ja avastad, et kohe ootab sind järgmine küngas? Mina tean. Nii umbes viimase veerandi teest sõitsime asfaldil (oli see alles õnnistus) ja kuna päike oli vahepeal välja tulnud, olime me muuseumi jõudes kuivad. Vaatasime seal natuke ringi (seekord ka peahoones sees, kus me eelmine nädal ei käinud). Kuna meil oli üsnagi kiire tegelikult, tuli varsti tagasiteele asuda. Seekord sõitsime mööda Vana-Võru maanteed. Võrreldes selle teega, mida mööda me tulime oli see maantee tõeline lust ja lillepidu. Olid küll tõusud, aga kuidagi väiksemad (v.a. üks käänuline tõus) ja muidugi kõvakattega tee. Ja varsti peale sõitma hakkamist oli meie kohale saabunud ka vihmapilv, nii et saime uuesti märjaks. Kuna keep ei lase õhku läbi, siis ma seekord ei pannud seda selga, et mitte seal all jälle hauduma hakata. See aga tähendas seda, et ma olin suhteliselt ruttu läbimärg. Tartu-Põlva teed mööda sõitsime vaid mõned kilomeetrid ja siis keerasime Kambja poole ning otse loomulikult oli tegu taaskord kruusateega. Üsna varsti tuli ka üks korralik laskumine ja loomulikult pärast seda ka korralik tõus (mina eelistaks tegelikult vastupidist varianti - et enne on tõus ja pärast laskumine). Aga vähemalt sai see tõusudest üles minek üsna käppa, nii et ühegi puhul ratta seljast maha ronida ei tulnud. Laagris ratta seljast maha ronides andis aga tunda, et 60 km Lõuna-Eesti teedel ei ole naljaasi. Riiete vahetus kuivemate vastu, kehakinnitus (järekordne ülimaitsev toit) ja tuli uuesti ratta selga istuda, et läbida veel 18 km tagasi Tartusse. Tuleb tunnistada, et see viimane distants tundus kukepea varasemaga võrreldes. Ainult siis oli natuke raske sõita, kui natuke enne Tartut järsku tugev tuul vastu oli.

Võib-olla sai see kirjeldus nüüd natuke liiga mustades toonides, aga tegelikult ei kahetse ma mitte üks põrm seda, et oam nädalavahetuse just nii veetsin. Toredad inimesed, rattasõit, kena loodus... mõnus ju. Ja lisaks kõigele saime veel lahedad ERLi särgid endale :) Nii et oli väsitav, aga väärt nädalavahetus.

nada particular

Kolmapäeval käisime Ungari köögis lõunat söömas. Seal pakutakse langoši nimelist asja. Põhimõtteliselt on see nagu väike pitsa, mille põhja õlis küpsetatakse ja peale saab valida erinevaid katteid. Nagu sellest kirjeldusest võib järeldada, on tegu üsnagi toitva (ja kalorirohke) asjaga. Keegi on sel nädalal eriti "tervislikult" toitunud :p Aga õhtul oli ka natuke füüsilist aktiivsust (loopisime lendavat taldrikut ja natuke palli ka), nii et ma usun, et kõik on tasakaalus. Muide, tuleb välja et on olemas meesterahvaid, kes vabatahtlikult poest idusid ostavad ja neid ka hea meelega söövad. Hämmastav.
Eile õhtul sai Johnny Deppis (seda pikka nime ei viitsi kirjutada) käidud. Seekord oli natuke teistsugune muusika. Mingi hetk mängiti natuke tantsulisemaid lugusid (Liquidot, Smilersit jne), siis sai pisut tantsu ka vihutud. Aga ega ma kaua ei olnud. Täna oli siiski tööpäev.

DVD-õhtu

Eile käisime Triinu juures tema uut DVD-mängijat testimas.
Algatuseks vaatasime sellist filmi nagu "Klass". Hea film, aga kohutavalt karmi sisuga. Nõrgemanärvilistele ei soovitaks. Samas oli ta üsnagi tõsieluline (kui lõpp välja arvata, see hästi Eesti oludesse (veel) ei sobinud minu meelest).
Et meeleolu tõsta, tuli järgmiseks midagi kergemat võtta. Alguses üritasime Legally blonde 2-te vaadata, aga mingil hetkel sai DVD-mängijal vist roosa värv otsa ja ta keeldus seda edasi näitamast. Siis sai pika vaidluse peale "Malev" peale pandud :) Asi läks kohe palju lõbusamaks. Aga vaatamata kõigile pingutustele ei näinud me autot. See-eest oli meil au vaadata filmi koos ühe seal mänginud staariga :p

Muide, kui kellelgi on vaja tubastes tingimustes šašlõkki teha, siis ahjus saab päris hea :)

Suverõõmud

Tihtipeale räägitakse sellest, et Tartu on muidu ju tore, aga vaat meri on kaugel. Nojah, aga siinsamas, vaid mõnikümmend kilomeetrit Tartust on Saadjärv - tükk aega tuli jalutada, et vesi üldse nabani ulatuks ja temperatuur oli ka jahedapoolne. Nii et palju vahet nagu merega ei olnud :p No olgu, olgu... mere vastu ikkagi üks järv ei saa, aga suvise kontoris kükitatud tööpäeva lõpetamiseks sobis minu meelest küll väga hästi. Ja et kaloreid ujumise tõttu liiga väheks ei jääks, läksime tublimatega veel "tervislikult" toituma ehk burxijahile. Kuna Sirius on ikka veel kinni, tuli leppida 12 tooli omadega. Minu hinnang? Täitsa söödavad :)

Kultuurläbu

Nädalavahetusel oli siis Triinu sünnipäevapidu. Ja kuna selles eas tahab inimene juba rohkem kui lihtsalt tavaline läbu, oli välja mõeldus kultuuriprogramm. Tuleb tunnistada, et oli igavesti vahva programm. Esimene põige oli vanaema juurde, kus kõigepealt enne kultuurist täitumist keha kinnitati. Siis võis teele asuda (korra tuli teha pisike peatus, et see putukas, kes mu põlve peal ennast sisse oli seadnud, välja ajada, aga ma kinnitan veelkord, et mingit paanikat ei olnud - mul oli ju ometigi paanikakomm suus :p).
Esimene peatus oli maanteemuuseum (kuhu mul tegelikult oli plaanis selle nädala lõpus minna, aga eks paistab...). Seal saime imeliselt Maailmaparandajaga kahe peale höövlijuhtimise selgeks (mina olen vasaku kangi operaator, tema parema). Ja lisaks sai tehtud hulgaliselt ülesvõtteid kõiksugu sõiduriistade taustal. Edasi läksime Põlva talurahvamuuseumi. Vat see oli alles tore koht. Ma arvan, et giidi võtmine oli üks ütlemata hea mõte. Igavesti tore giid oli. Sai huvitavaid asju kuulda, vana aja elamise/olemisega tutvuda ja lõpuks ka kiikuda :) Lisaks näidati meile laastukatust tegevat noormeest (kahjuks teatati enne, et tal naine ja laps olemas on) ja kõneldi ka vallamajas kummitavast mehest. Kolmandaks vaatamisväärsuseks oli Mooste mõis. Muidu oli kena (isegi tallid olid ilusad), aga kahjuks ei andnud giid kuidagi eelmise koha giidi mõõtu välja. Mina kuulasin lõpuni (ja mõned meist veel pidasid vapralt vastu), aga enamus vaatasid põhiliselt omapäi ringi. Ning loomulikult oli ka seal mõisas kummitus*.
Pärast sissejuhatavat kultuuriprogrammi olid kõhud jälle tühjaks läinud ja sõitsime mööda Lõuna-Eesti imelisi kruusateid tagasi Triinu vanaema juurde. Ja siis võis pidu alata. Ka sääskedel. Meil oli küll palju süüa, aga ma usun, et neil oli veel rohkem. Aga meil oli kindlasti parem söök :) Lõpuks löödi ka laul lahti. Seekord pisut erinev repertuaar meie tavalisest, kuna pillimees ja laulik olid teised. Aga lõbus oli. Ja jenka on ikkagi hirmus väsitav tants. Kusjuures seekord õnnestus mul isegi oma telgis magada (kahel eelneval korral, kui mul telk kaasas kusagil olnud, olen ma selle küll püsti pannud, aga ise sees maganud ei ole).

Hommikul tuli kellelgi hiilgav mõte, et läheks ujuma. Vana-Koiola järve läksime. Vesi oli natuke jahe, aga mõnus oli. Niipalju olen mina igal juhul selgeks saanud, et kui vesi on jahe, siis tuleb ennast lihtsalt liigutada ja varsti on juba vaata et palavgi. Pärast seda sõime veel natuke liha, mida eelmisest õhtust järgi oli jäänud (mulle tundub, et see pott oli põhjatu) ja arutasime natuke tulevikuplaane. Ning oligi käes aeg sellele toredale peole punkt panna ja tagasi koju sõita.


* Ma usun, et kui me oleks maanteemuuseumis ka giidi võtnud, küll me siis oleks kuulnud mõnest vanast autost või teerullist, mis seal kummitab.