Lumi, kelk, päike, supp

Kirjutaks siis natuke sellest vastlapäevast.
Kõigepealt oli suur ja kirju seltskond. Osa sellest jõudis mäele tükk maad hiljem kui meie (me olime juba nii kaua oodanud, et ei viitsinud enam ja läksime ees ära). Kui me mäe peale jõudsime, siis oli seal mingi teine seltskond ees, aga need lahkusid ruttu. Õigesti tegid.
Mingil põhjusel jäid teised esiteks mäe otsa passima ja ei tahtnud sealt alla lasta. Kuna mina olin sealt juba alla lasknud mõned nädalad tagasi, siis ma teadsin, et sealt on võimalik eluga tagasi tulla, seega ei raisanud aega ja hüppasin kelgu peale ning kihutasin alla. Minu uuel kelgul ilmnes aga teatav tõrksus, ta nimelt viskas mind kogu aeg poole mäe peal maha ja ise kihutas metsa edasi. Nii ma siis jooksin kogu aeg oma kelgu järgi. See mahaviskamiseffekt avaldus ka siis, kui me rongi tegime, nii et poole ajast sõitsin oma püksitagumiku peal (mul kiledressid, nii et libisemine oli tegelikult täitsa hea) Ainult et mind huvitaks, mida see linade seisukohast tähendab? Voodist maha viskavad linad?
Aga need lätlased teevad ikka imelikke kelke. Viimati kui me käisime, siis sõitsime ikka praktiliselt kõik kelgud ribadeks, nüüd suutsin ma enda omale vaid väikse mõra tahaotsa saada. Aga seekord sai kiikuda ka. Ühed tüübid, kes kaasas olid (keda mina ei tundnud), viitsisid kah päris tükka ega kiikuda, üks ainult hädaldas kogu aeg, kuidas tema tegelikult kardab.

Ega väga kaua kannatanudki seal mäe peal olla, varsti hakkas pisut külm ja võtsime suuna Elva poole (pärast seda kui olime autod tee peale suutnud saada). Seal sai pirukat ja suppi ja kuklit ja puuvilja ja.... ühesõnaga kõhu sai täis. Ja kuivad riided sai selga panna (niipalju olen ma varasematest kelgutamiskordadest õppinud, et mida rohke kuivi riideid kaasas, seda parem). Natuke multilingvistilist juttu ja oligi aeg tagasi Tartusse sõita.

P.S. (lisatud esmaspäeval) Sellest ma saan aru, et jalalihased ennast tunda annavad, sellest ka et käelihased ja isegi seljalihaste enesetutvustust ma mõistan, aga mille pagana pärast mu kaelalihased valusad on, vat sellest ma küll aru ei saa.

Lahe kutt istub laua otsas

Nii see oli. Laua otsas istus minu vanaisa, kelle sünnipäeva me täna tähistasime. Tegelikult oli tegu lausa juubeliga. 85. aasta tiksub kohe-kohe täis (õige päev on esmaspäeval, minu vanaisa on nimelt täpselt 3 aastat ja 3 päeva noorem kui Eesti Vabariik). Pealkirjas olev lause pärineb ühe külalise suust ja kui päris aus olla, siis ma olen täitsa nõus temaga.
Muidu oli pidu ise üsna harjumuspärane. Natuke rohkem külalisi kui tavaliselt ainult. Erandlik oli see, et paar korda kiskus lauluks. Meie perekondlikel üritustel reeglina ei laulda. Ah jaa.... jutt kiskus ka paar korda pisut veidratele radadele (mis võis tuleneda juba tarbitud alkoholikogusest), mis muidu polekski nii imelik tundunud, aga kuna nende naljade autoriteks olid mu isa ja vanaisa, siis oli kuidagi veider.... lähemalt ma siinkohal nendest naljadest ei räägiks... igaks juhuks.
Peo alustuseks suutsin ma natuke läbu korraldada. Tegelikult ei olnud see ainult minu süü. Ei ole siis vaja šampust juua just sel hetkel kui mina kampsunit selga panen. Isa aga ei võtnud seda ettevaatusabinõud tarvitusele ja nii sai ta minu küünarnukiga hoobi oma käe pihta just täpselt sel hetkel kui ta klaasi suule oli tõstnud. Selle tulemusena loksus enamus sellest lonksust suust mööda, särgi peale. Aga õnneks tal oli suht sama tooni särk seljas ja mõne salvräti abiga oli see varsti kuivgi ning isegi plekki ei jäänud järele.

Vales sajandis

Ma olen ka juba varem seda mõelnud, et ma elan valel sajandil, aga nüüd olen ma selles üha rohkem veendunud. Miks? Aga sellepärast, et ma lihtsalt ei saa viimasel ajal tehnikaga läbi. Alustuseks otsustas telefon oma elu elama hakata. Asi algas sellega, et ühel hommikul eelmisel nädalal, kui ma tahtsin telefoni pealt kella vaadata, oli selle ekraan täiesti valge. Mõnda aega vaatasin seda hämmeldunult, siis märkasin, et kiri hakkab tasapisi nähtavale ilmuma. Lõpuks oli pilt jälle ees. Ei pööranud sellele siis suuremat tähelepanu, liigitasin paranormaalsete nähtuste hulka. Aga sellega asi ei piirdunud. Reedel olin tööjuures parajasti üksinda meie ruumis, kui helises telefon. See polnud minu telefoni helin, aga helisejaks oli minu telefon. Kui ma hiljem seadeid kontrollisin, näitas ta et helin on see, mille mina valinud olin. Aga kui ma seda avada proovisin, väitis mulle et faili ei saa avada. Ja nii veel mitme teise helinaga. Noh, mõtlesin siis, et olgu peale, valin mõne helina, mille ta avab ja muutsin helina ära. Aga see ei aidanud, sest telefon helises ikkagi selle helinaga, mille ta ise endale valinud oli. Pühapäeva õhtul katsetasin uuesti, lasin Vivianil endale vastamata kõne teha. Helin oli ikkagi vale, aga telefonile oli see niiväga meeldima hakanud, et ei tahtnud enam vait jääda. Olgugi, et kõne oli ammu lõpetatud, helises ta muudkui edasi. Spooky. Ei aidanud muu, kui tuli ta välja lülitada. Ja siis sai asi korda. Panin tagasi oma õige helina ja see toimis. Järeldus - välja lülitamisega lahenevad probleemid :D
Lisaks telefonile, on mul ka arvuti sõnakuulelikkusega probleeme (ülla-ülla). Eile lülitasin kodus arvuti sisse ja monitor otsustas, et tema nüüd virvendab. See oli väga ebamugav silmadele, seega tahtsin ma sellest lahti saada. Ainus, kelle käest tol hetkel nõu küsida oli, oli mu vend, kes soovitas mul refresh rate'i kontrollida. No selguski, et see oli liiga väike. Aga muuta ta seda ka ei lasknud. Lihtsalt see nooleke ei suvatsenud liikuda. Pusisin mis ma pusisin, lõpuks ei jäänud muud üle kui restart teha. Pärast seda oli virvendus kadunud, aga pilt värises üleni. Tõmbles silmade ees. Aga pärast seda lasi ta mul refresh rate'i ka õigeks panna ja siis sai lõpuks pildi normaalseks. Jällegi järeldus - restart on ikka abiks.
Aga nagu te ise ka võite aru saada nüüd - mina ja tehnika ei käi kokku. Mulle tundub, et minu õige koht on kusagil enne tööstusrevolutsiooni. Millalgi 18. sajandil võibolla. Ma ei üritagi väita, et see ideaalne aeg oleks olnud vms. Aga kui keegi kunagi peaks mõne ajamasina leiutama, siis tahaks kusagil sealkandis korraks käia. Nagu reisil või nii.

Pilguheit katusele

Täna kell 10 tuli tõstuk. Selleks, et saaks meie reklaami lõpuks üles ja selleks, et aknad väljast puhtaks saaks. Keegi irmus tark inimene lasi siia mittelahtikäivad aknad panna. Tubli! Seega tuli minul ja ülemuse naisel tõstuki korvikesse ronida koos pangide ja aknapesuharjadega. Aga mulle meeldis. Nagu tivoli oleks. Ma otsustasin, et kui mul kunagi tuleks mingil põhjusel uus eriala valida, siis hakkan kõrghoonete aknapesijaks :D

Tahtsin ilusat pilti ka juurde panna, aga blogger plokib. Urr.

Mis juhtub kui sellesse seltskonda kultuuri tuua üritad...

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et paar nädalat tagasi küsis sõbranna minult, et kas ma ei tahaks teatrisse minna. Mina ütlesin, et võiks küll. Etendus, mida me vaatama läksime oli Vabamõtleja. Väga hea tükk oli. Seal oli palju väga huvitavaid mõtteid. Näiteks see, et mees petab oma naist sellepärast, et mahlad peavad välja pääsema, muidu tulevad nad aju kaudu ja see on palju palju vaevalisem. Ja küsimusele, kummal on voodis parem, kas naisel või mehel, sai vastas naisterahvas nii, et kui sügad väikese näpuga kõrva, siis kummal on parem, kas näpul või kõrval... No igatahes lõppes see etendus siis millalgi ära ja läksin mina Liina juurde, kus juba paras hunnik rahvast koos oli. Nemad siis küsima, et mis etendusel ma käisin ja kuidas oli. Mina, naiivne nagu ma olen, rääkisin siis, et mis etendus ja mainisin ka neid eelpooltoodud mõtteid. Ja tagajärg..... mahla ei saa üldse enam mainida (mahlapulka ammugi mitte), kõrva sügamisest rääkimata. Õudne ma ütlen. Ja nad süüdistavad jälle mind. Milles mina süüdi olen, kui juba enne seda kui ma kohale jõudsin, olid nad jõudnud järeldusele, et 15 on meeste jaoks vähe, peaks ikka 30 olema... Mingil hetkel tekkis mingi oksjon (krt seda enam teab, mida seal osta v müüa taheti), mille lõpptulemus oli see, et ma sain endale "venna". Pille nimelt müüs oma lihase venna mulle mitte sittagi + postikulude eest. Ma ütleks et hea kaup. Nii et esmaspäevast saan Tommi endale. Panen ta kööki, annan kokaraamatu kätte ja hakkab süüa tegema. Söögitegemisest vabal ajal peseb nõusid.
Ka neid, keda kohal polnud, peeti meeles. Taneli asemik leidis endale koha seina peal ja Jaanikale me helistasime, et küsida kuidas kasvab (tekkis järsku huvi, et kuidas meie finantsdendroloogiline saavutus ikkagi elab).
Tegelikult oli üldse väga palju teemasid, mille üle arutati. Näiteks džinnid, sanitaarsõlme külgetõmbe plussid järgmisel hommikul, parima isa särgi edasipärandamise võimalused jne. Ja nagu juba tavaks saanud, oli ka paar populaarset "pehmet". Seekord siis paks madu ja õnnetu saatusega hiir. Nad pidasid ka päris hea jõllitamise matši maha, see sai ka pildile jäädvustatud.
Igal juhul oli lõbus üritus.... kõhulihased olid kohati naermisest ikka täitsa valusad.

Uisud :)

Tööl käimisel on ikkagi plusse ka. Näiteks see, et pangakontol on teatav summa raha, mida võid oma tujude järgi kulutada. Täna tuli mulle pähe mõte, et kaua ma mõtlen, et tahaks endale ka uiske saada, vajalik rahasumma on tegelikult ju olemas, nii et võiks nagu ära osta. Ja nii ma maandusingi peale tööd täna kaubamajas ja leidsin endale ilusad valged iluuisud :D Ja Pille oli nõus minuga Anne kanalile uisutama tulema, nii et sai need uisud kohe sisse ka õnnistatud. A järgmine kord läheme ikka Tammekale, sest Anne kanalil ei ole hea jää, pragudega ja konarlik, ma isegi kukkusin korra, aga õnneks maandusin raja kõrval olnud pehmesse lumevalli ja midagi ei juhtunud. Aga täna oli tegelikult suht külm ilm. Tuuline. Koju jõudes olin tõeline punapõsk ja jalad meenutasid ka rohkem jäätükke.

Head sõbrapäeva!

Keegi tark inimene on öelnud, et sõprus on pärl, mis midagi ei maksa kuid palju väärt on. Ma leian, et tal on õigus.

Organisaator tegutseb jälle

Kui keegi veel ei tea, siis 28. veebruaril on vastlapäev. Kuna see on teisipäev (ülla-ülla) ja teisipäev on teadupärast tööpäev, siis ei saa päeval liugu laskma minna. Seega teen ettepaneku minna vastlapäevale eelneval pühapäeval mõnda mäge vallutama. Omalt poolt pakuksin välja selle sama koha Kavilda ürgorus, kus ma mõned nädalad tagasi käisin. Pole nagu väga kaugel ja oli suht ilus koht. See kõik saab muidugi toimuda vaid tingimusel kui lund on. Aga kui lund ei ole, võiks väikse vastlapäevasöömaaja ikka teha. Merikesel pidi mingi uus hernesupi retsept olema, mida proovida võiks.

Igasuguseid arvamusi paluks jagada kõigiga :)

Lihtsalt teadmiseks

Minu online-graafik on sel nädalal suht hõre. Arvatavasti enne nädala lõppu mind MSNis üldse näha pole. Põhjus? Väga lihtne. Me kolisime (lõpuks!!!) ja uutes ruumides pole veel netti sees. Nii et kui kellelgi on mulle midagi olulist öelda, siis ei maksa oodata, millal ma MSNi tulen, vaid lihtsalt helistage. Või kirjutage, kui asjaga nii kiire ei ole, sest tänu sellele spämmile, mida mulle suurtes kogustes iga päev tuleb, on mul plaanis ikka aeg-ajalt oma postkasti kontrollimas käia.

Ma tean, et ma ei oska autoga sõita

Nagu ma paljudele juba kuulutasin, käisin sel nädalavahetusel lõppkoolitusel.
Algas asi laupäeva hommikul kell 10 teooria osaga. Noh kõigepealt tutvustati jälle neid eesmärke (need samad hirmilusad laused, mis OÜ Autosõidu kodulehelgi lõppkoolituse kohta kirjas on) ja siis hakati seletama, miks seda keskkonda ikka hoidma peab. Vat selle koha peal kippus mulle mitmel korral muie suule tulema. Eriti selle koha peal, kus see teooriaõpetaja Kyoto protokolli Kyoto paktiks nimetas ja siis teatas, et CO2 ei tule ainult autode heitgaasidest (ülla-ülla). Aga ma hoidsin viisakalt oma suu kinni, lihtsalt irvitasin veidi omaette. Edasi rääkis ta juba konkreetsemalt meetoditest, kuidas autoga sõites kütusekulu minimaalsena hoida ja kui palju üks või teine asi heitgaase ja kütusekulu vähendab. Lõpuks veel ka ohutusest ja nendest harjutustest, mida me pärastlõunal tegema pidime hakkama. Mõningaid videosid näidati ka meile, üks päris naljakas video oli sellest, mis juhtub kui Ameerikas ootamatult lumi maha tuleb. Natuke peale kahte saime sealt minema. Kiire lõunapaus ja siis edasi Raadile.
Raadil korjati meil kõigepealt juhiload käest ja anti lugeda juhiseid, kuidas käituma peab (näiteks, mida teha siis kui auto põlema läheb...) ja räägiti kui palju võib korralduste mittetäitmine maksma minna. Siis näidati väljas meile kuidas õigesti istuma peab ja kuidas turvavöö kinnitatud peab olema. See kõik võttis natuke aega ja 20-kraadises külmas hakkasid varbad juba külmetama. Lõpuks näidati siis esimene harjutus ette ja võisime autodesse minna. Mina sattusin koos ühe neiuga Mazdasse (see ei olnud küll RX-8 vaid kõigest 626). Meile anti ka raadiosaatja, mille abil instruktorid meiega suhtlema pidid. Alguses oli kõik kenasti, minu paariline tegi esimesena harjutust ja siis vahetasime kohad. Selle ajaga oli mul jõudnud asi natuke meelest minna ja esimese hooga sõitsin põdra surnuks (see oli see harjutus, kus instruktor näitas, kummalt poolt takistusest mööduda tuleb). Üritasin välja nuputada, mida ma valesti tegin, aga kahjuks ei läinud see mul korda. Lõpuks siis avastasime, et meie raadiosaatjal pole enam pilti ees. Nägime siis, et teised jätavad auto seisma ja tulevad välja, tegime siis samamoodi. Ja siis selguski, et meie raadiosaatja oli ennast välja lülitanud (meie seda ei puutunud) ning meile anti uus. Järgnevate harjutuste ajal kuulsime, kuidas instruktorid kogu aeg harjutuse sooritamist ja vigu kommenteerisid. Aga järgnevad kaks läksid mul paremini ka. Pärast teist harjutust (mis seisnes selles, et tuli alguses kõvasti pidurdada ja siis pidur lahti lasta ning ise valida, kust poolt takistusest mööduda) saime isegi kiita, et Mazdas vajutati korralikult piduritele, mitte ei hellitatud J. Ja kurvis pidurdamise harjutus tuli ka enam-vähem välja, v.a. see kord kui ma refleksist pidurilt jalga ära ei võtnud. Igatahes päris õpetlik oli. Ja mind nimetati korralikuks inimeseks, kuna ma ütlesin, et sõidan linnas 50 km/h :p. Lõpuks kui kõik harjutused olid tehtud, öeldi meile, et tegelikult ei oska me keegi sõita ja nemad ka ei oska. Aga load anti tagasi J
Pühapäeval tegin ära linnasõidu. Võõra autoga on ikka jama sõita, ma suretasin auto ikka mitu korda välja, sest ma üritasin kolmanda käiguga kohapealt ära minna. Sellel autol oli käikude vahe lihtsalt nii väike. Aga noh, see oli õppesõiduauto, nende väljasuremisest ei tee keegi numbrit :p Aga viienda käiguga saab linnas sõita küll (ja seda ilma kiirust ületamata). Igatahes ütles sõiduõpetaja mulle peale sõidu lõppu, et mul on veel arenguruumi. Aga keskmine kütusekulu tuli 7,4 l sajale, mis pole väga paha 20-kraadise pakasega linnas ma arvan. Pärast proovisin oma autoga ka viienda käiguga sõita 50 km/h-se kiirusega... sai sõita küll.

Igatahes kõigile neile, kes sellest lõppkoolitusest „pääsesid“ ütlen, et too bad for you.

Fado, fado, fado

Kui mina eile Sadamateatrisse jõudsin, oli perek Kallas juba kohal (nad said kolmekesi kahe piletiga sisse.... vedas). Roman pidas uksel turvamehega verise võitluse kaljapudeli pärast maha, lõpuks pidi selle ikkagi käest andma. Üleüldse läks tal jookidega kehvasti, niipea kui ta oli omale õlle osta jõudnud, tuli Mps ja rabas selle tal käest. Aga juba natukese aja pärast ilmus Mpsi õde välja ja siis tegi ta näo nagu ei tunnekski meid. Ilmselt ei luba õde tal meiega suhelda (see on vähemalt meie järeldus). Nii umbes üheksa paiku (kontserdi alguseks oli märgitud 20.00) hakkas kontsert lõpuks pihta ka. Esimesena astus üles Jäääär. Ma polnudki juba väga ammu seda koosseisu laval näinud, keemia ringis olid ju Sööt ja InBoil kahekesi ja enne seda olin mitu korda Jääboileri kontserdil käinud. Kuna me istusime külgrõdul, jäi Tõun kõlari taha peitu, nii et kui ta üksi laulis tekkis tunne, et mõni mees neist kolmest, kes näha olid, on kõhulaulja :p Ja helimees oli ka kuhugi ära läinud. Tema asemel oli helitehnik-poisike, mistõttu pidid nad Alexanderi kaks korda poolelei jätma ja läksid lausa lavalt ära natukeseks, et helitehnikud saaksid asja korda teha. Õnneks suutsid nad asja enam-vähema korda teha ja kontsert sai jätkuda. Ülejäänud kontsert läks ilusti....lõpuks lauldi ka Pille-Riini.. nad võiksid selle oma repertuaari võtta, see tuli hästi välja :p
Pärast mõningast pausi tuli lavale Vennaskond. Koosseis oli huvitav - iga liige oli hoopis omamoodi - kes oli ülikonnaga, kes oli sinise tagi ja punkariharjaga ja seda ma ei teadnudki, et neil neiu trummide taga on. Trubetsky ise nägi välja suht veider ja pisut vana. Aga lauludel polnud viga. Ma küll ei saanud enamusest sõnadest aru (ma ei tea ka neid laule eriti ju), aga etteaste oli nauditav. Sealt rõdu pealt oli päris hea vaadata lava ees möllavat rahvamassi, eriti laulu Mina ajal elasid kaks noormeest väga ilmekalt laulule kaasa. Üks kantrisugemetega ingliskeelne laul oleks küll nõudnud natuke rohkem viisipidamist kui Trubetsky võimeline oli.
Igatahes oli päris hea kontsert, mina jäin rahule.