Kuusk sai nädalavahetusel ehitud, piparkoogid tehtud (praeguseks juba ka söödud), jõulukaardid perele meisterdatud. Käisime pühapäeval ka Raekoja platsis neljanda advendiküünla süütamist vaatamas ja lisaks nägime tuleetendust (mis oli nii pikk, et pärast olid varbad päris külmunud). Täna said viimased kingituste jaoks tarvilikud asjad ostetud, pakkimise jätsin homseks. Ühesõnaga, jõuludeks praktiliselt valmis. Akna taga on ka tore jõuluilm. Talv tuli seekord ilusasti koos lumega. Mulle meeldib. If nii vaimustuses ei ole, aga minu meelest ikka ilma lumeta pole päris õige talv. Käisime lumesajus jalutamas, mõned kiired olid jõudnud juba päris suure lumememme valmis meisterdada. Praeguseks on sadu lakanud, loodetavasti ei sula see lumi ära enne jõule.
22. detsember 2014
29. november 2014
Poolel teel
20 nädalat sai kolmapäeval täis. Enesetunne on normaalne, isegi kolmepäevase bussireisi Jyväskylässe elasime kenasti üle. Lõpuks said kõik meesterahvad bussis aru, miks ma alkoholi ei taha (minu meelest on kõht ilusasti näha, aga paistab, et kõik ei oska seda siiski märgata). Aprill tundub endiselt jube kaugel, aga küll ta lõpuks kätte tuleb. Esmaspäevane ultraheli näitas, et tegemist on poisiga, nii et nüüd teame milliseid nimesid mõtlema hakata.
8. november 2014
Vala veini
Tegelikult olin ma Jaan Söödi juubelikontserti juba korra kuulnud. Suvel Käsmus Viru folgi lõppkontserdina. Tagantjärele võib öelda, et eelmisel laupäeval Vanemuise kontserdimajas kuuldud kontsert ei olnud päris see sama. Näiteks ei olnud Käsmus Ivo Linnat ja Lauri Saatpalu laval. Ivo Linna esitusest meeldis mulle kõige rohkem Palavik. See kõlas täpselt sama pehmel toonil nagu siis kui Tõun seda esitab. Väga mõnus laul. Saatpalu üllatas mind ka. Nad laulsid Söödiga mõned laulud koos ja see oli hämmastav, kuidas nende hääled kokku kõlasid. Arvasin, et Saatpalu hääl on selline, mis alati välja kostab, aga koos Söödiga lauldud Jäljed kõlas lihtsalt nii ideaalselt kokku, et vahepeal oli tunne nagu ainult üks mees laulaks, kuigi näed, et mõlemal suud liiguvad. Ja laulu Mind sa ei tea ei olnudki ma vist enne live'is kuulnud.
Kontserdi teine pool tuli juba tuttavam ette, kuna need külalised olid ka Käsmus, aga häid etteasteid võib ikka ja alati uuesti kuulata. Igal juhul oli väga hea kontsert ja omas mulle igal juhul positiivset mõju - päeval alanud kerge peavalu kadus kontserdi ajal.
Lõpetuseks tehti üheskoos Üksinduse valssi, nii et kolm korda võite arvata, mis lugu mul koduteel kummitas.
Kontserdi teine pool tuli juba tuttavam ette, kuna need külalised olid ka Käsmus, aga häid etteasteid võib ikka ja alati uuesti kuulata. Igal juhul oli väga hea kontsert ja omas mulle igal juhul positiivset mõju - päeval alanud kerge peavalu kadus kontserdi ajal.
Lõpetuseks tehti üheskoos Üksinduse valssi, nii et kolm korda võite arvata, mis lugu mul koduteel kummitas.
2. september 2014
Suvest
Ilmade järgi on suvi juba mõnda aega otsas (kalendri järgi peaks veel kestma, aga ju ei ole siis keegi suvele seda öelnud), isegi lubatud kuiva 1. septemrit ei tulnud, täna hommikupoole sadas päris kõvasti.
Kuna suvel pole olnud aega sissekandeid teha, siis mõtlesin, et kirjutan korraga kõigest. Lühidalt.
Viimane sissekanne oli juuni viimase nädalavahetuse kohta, nii et paslik oleks alustada juuli esimesega.
Lumeussi kutsel sai ära käidud üks seniavastamata Eesti väikesaar - Prangli. Ma arvan, et sattusime täiesti õigel ajal - siis kui enamus Eestist oli laulupeol või vaatas seda telekast, külastasime meie Prangli saarel muuseumi, kohalikku etendust ja jalutasime niisama ringi. Iseenesest oleks laupäeva õhtul võinud pidusse ka minna, aga saun väsitas meid nii ära, et padi tundus ahvatlevam. Pühapäeval saime teada, et üle tee suvitas saarel ka madu (teised ei tahtnud mind alguses uskuda, aga siis nägid teda oma silmaga ka). Kuna ilmad olid just ilusaks läinud, veetsime osa päevas rannal peesitades. Teist ujumiskorda siiski ette ei võtnud, merevesi tundus piisavalt külm. Väga kaua me peesitada ei saanud, sest mina tahtsin kindlasti kella neljase laeva peale jõuda (pealinnas toimuvate suurte üldrahvalike pidustuste tõttu ostsin bussipileti varem ära ja tahtsin sinna jõuda ka).
Juuni järgmine nädalavahetus pidi olema rahulik, üsna kodune. Aga juhtus nii, et Saksamaa sai jalka MMi poolfinaalist kindlalt edasi ja If õhkas öösel mängu vaatamast tulles, et hirmsasti tahaks pühapäeval finaali Berliinis public viewl vaadata. Mina üritasin talle alguses selgeks teha, et ei saaks kaasa tulla (üksi ta minna ei tahtnud), kuna mul algab puhkus alles juuli lõpus. Kuidagi aga suutis see mõttepojuke ennast mulle pähe istutada, et oleks ju lahe Berliinis mängu vaadata ja lõppeski asi sellega, et vahetasin tööjuures kaks tööpäeva ühe puhkuse ajal toimuva seminari päevade vastu ja laupäeva hommikul asusime Berliini poole teele. Öö veetsime Poola bensukas ja järgmise päeva pärastlõunal olime Berliinis selle hosteli ukse taga, mille olin meile netist broneerinud. Hostel oli odav, ilma eriliste mugavusteta, aga äärmiselt toreda atmosfääri ja sõbralike töötajatega. Natuke puhkasime reisiväsimusest, seejärel maalisime endale saksa lipud põskedele ja võtsime suuna kesklinna poole. Me polnud ainsad. Kokku võis seal mängu vaatamas olla ca 250 000 inimest. Enne kohale jõudmist sai veel fänninänni juurde ostetud. Ilm küll ei soosinud meid - läksime igaks juhuks mõned tunnid enne mängu algust ja paar tundi pidime vihmas ootama. Õnneks jäi selleks ajaks vihm järele kui mäng pihta hakkas. Elamus oli ootamist ja pikka reisi väärt. Eriti see värav, mida nii kaua oodata tuli ja hiljem see juubeldamine linnas. Kuna pikk reis oli jätnud oma jälje, siis meie kohalikega pidutsema ei jäänud. Otsisime hoopis õige trammi ja sõitsime tagasi hostelisse. Järgmisel hommikul asusime tagasiteele.
Kuigi autosõidust oli teisipäeva õhtuks natuke villand, võtsime siiski järgmisel nädalal ette reisi marsruudil Kiviõli seikluspark-Tallinn. Seikluspargis proovis If mäest alla sõita autoga, millel vaid rool ja piduripedaal (oli hirmsasti raputanud), mina otsustasin sujuvama sõidu kasuks ja proovisin ära Eesti pikima trosslaskumise. Tuuline oli. Edasi suundusime Toilasse, patseerisime natuke Oru pargis, sealt edasi Valaste joa juurde (väga palju joast ei näinud, sest ligipääs oli tõkestatud). Kuna kõht oli tühjaks läinud, võtsime Valaste joa juures eine. Esimest korda nägime, et burger oli pakitud A4 paberisse. Aga kõhu täitis ära. Õhtuks jõudsime pealinna. Seal olid parajasti käimas merepäevad. Laupäeval me neist väga palju osa ei saanud, aga pühapäevaks oli broneeritud ekskursioon Patarei vanglasse. Enne ekskursiooni otsustasime teha kiire reisi Kajsa Mooril. Paraku läks ekskursioon pisut pikemalt kui arvasime, nii et jäime Patarei vanglasse pisut hiljaks, aga õnneks oli ekskursioon alles alanud ja saime sellega siiski ühineda. Tagasiteel koju mõtlesime sisse põigata ka paljuräägitud Põhjaka mõisa, kuid selgus, et vabu kohti restoranis ei ole. Õnneks meil kõhud väga tühjad ei olnud, olime pealinnas enne äratulekut veel einestanud. Iseenesest oli tore nädalavahetus, tänud Tuhrikule majutamast :).
Lõpuks saabuks ka juuli lõpp koos puhkusega (oli viimane aeg, sest tööl läks juba hirmus palavaks). Esimesed paar päeva puhkusest veetsime Võrumaal. Kuna linnas oli väga palav, kolisime suvilasse. Suvitasime, käisime ujumas, väisasime Suurt Munamäge ja nautisime suve. Väga pikaks Võrumaale siiski jääda ei saanud, sest tuli võtta suund Saaremaa poole. Ma polnud ammu Võrust sinna sõitnud, seega oli nüüd täitsa uus ja huvitav sinna sõita. Ja tulenevalt paari nädala tagusest maratonsõidust tundus tee päris lühike. Esimse hooga Saaremaale ei jõudnuki, jäime Muhumaale pidama. Vaatasime üle Maailmaparandaja, Mpsi, Tõrukese ja Täpsi. Tõrukest ei olnud juba väga ammu näinud, oli teine nii suureks kasvanud.Väga kauaks lahke pererahva kaela peale jääda ei tahtnud ja võtsime suuna suuremale saarele. Kuna olin sel korral võtnud nõuks kõikidele sõpradele ja sugulastele nägu näidata, siis järgmisena saime Saarepiiga ja tema meesperega kokku. Käisime merel, vaatasime nende peatselt valmivat maja, ujusime, tegime väikse pikniku rannas. Õhtuks jõudsime ka vanaema juurde. Järgmiseks päevaks oli plaanis sõit Lääne-Saaremaale. Esiteks vaatasime pankasid ja võtsime ette pika jalatuskäigu viltuse majaka juurde. Ilm oli jube palav ja vesi sai ka otsa, nii et majakani jõudes pikka pidu ei olnud, suundusime tagasi auto juurde. Päeva põhieesmärk oli jõuda Saarlanna juurde. Leidsime õnneks üsna lihtsalt ka tee sinna, kuigi polnud päris ammu käinud. Nägime ära pisikesed lapsed ja suuremad lapsed ja ka teised pereliikmed. Lisaks kostitati meid maitsva õhtusöögiga, nii et oli igati kordaläinud külastus. Laisikuga ei tahtnud meil graafikud kuidagi klappida, nii et ainus aeg, mis sobis, oli neljapäeva lõuna. Esialgu olime plaaninud jala minna, aga natuke enne lõunat hakkas kallama nagu oavarrest, nii et tundus kindlam minna autoga. Iseenesest oli vihm hea, pesi natuke seda tolmu maha, mida me eelmisel päeval kruusateid pidi seigeldes auto külge kogunud olime. Enne lahkumist jõudsime veel ka tädimehe sünnipäeva tähistada ja VLÜ kontserdil käia.
Tagasi Tartus olles tuli kaks päeva osaleda seminaril. Sinna vahele jäi üks päev veel sebimist ja siis tuli võtta suund Käsmu. Järjekordne Viru Folk tahtis korraldamist. Nii hea ilmaga Viru Folki ma ei mäletagi. Sel korral oli sõpru seal rohkem kui eelmisel aastal, sest paar sõpra olin sinna vabatahtlikuks soovitanud. Esmaspäeva pärastlõunal oli küla enam-vähem korras, nii et võis koju tulla.
Teisipäeval võtsime suuna juba tuttavat teed pidi Saksamaa poole. Sel korral sõitsime sinna rohkemate peatustega ja viibisime ka kohapeal pikemalt. Põhieesmärgiks oli Soltau Heide Park (lõbustuspark). See oli päris võimas. Meie kõige jubedamatele atraktsioonidele ei läinud, aga vaadata oli neid iseenesest tore (vähemalt minu meelest). Oma adrenaliini saime kätte ka nullist sajani alla 3 sekundi kiirendavast sõidust, bobisõitu matkivast karussellist. Mina käisin lisaks 70 m kõrguselt vabalangemas (If oli seal varem käinud, sel korral ei tulnud), mis oli täiesti omaette elamus. Selliseid atraktsioone nagu meil Tivolis näeb, oli seal ka. Lühema järjekorraga kui teised atraktsioonid. Käisime ka seal. Tagasisõidu tegime kiiremini (kodu ootas), nii et 20. augusti saime kodus reisist välja puhata. Järgmisel päeval tuli taas tööle minna.
Nädalavahetuseks oli juba suve alguses planeeritud kanuumatk. Seltskond oli kahanenud küll vaid kuuele inimesele, aga sellest polnud hullu. Onu, kes kanuud rentis, üritas meid küll ära hirmutada sellega, kui raske ja mudane see matk olema saab, aga tegelikult ei olnud hullu midagi. 10 järve said õhtuks läbitud. Kõige raskem oli tee 7. ja 8. järve vahel, mis oli hirmus pikk. Ja Kooraste suurjärvele jõudes läks natuke aega enne, kui õige kalda leidsime, kus autod koos telkide, kuivade riiete ja muu vajaliku varustusega olid. Ilmaga oli tegelikult vedanud - püksid oli märjad ainult seetõttu, et vahepeal pidi kanuust välja ronima, vihma mei ei saanud. Järgmisel päeval sõitsime veel natuke mööda Pühajõge (mis ühel hetkel muutus Võhandu jõeks). Matka lõpetuseks tegime murul pikniku. Ma loodan, et ka teiste jaoks oli matk sama tore, nagu minu jaoks.
Suve viimane nädalavahetus möödus taaskord Võrus. Sel korral oli peapõhjuseks vanaema ja vanaisa biljantpulm. Pühapäeval käisime ka seenel. Puravikke oli jube palju.
Njah... kokkuvõttes tuli päris pikk lühiülevaade. Mis teha, kui oli nii sündmusterohke suvi. :)
Kuna suvel pole olnud aega sissekandeid teha, siis mõtlesin, et kirjutan korraga kõigest. Lühidalt.
Viimane sissekanne oli juuni viimase nädalavahetuse kohta, nii et paslik oleks alustada juuli esimesega.
Lumeussi kutsel sai ära käidud üks seniavastamata Eesti väikesaar - Prangli. Ma arvan, et sattusime täiesti õigel ajal - siis kui enamus Eestist oli laulupeol või vaatas seda telekast, külastasime meie Prangli saarel muuseumi, kohalikku etendust ja jalutasime niisama ringi. Iseenesest oleks laupäeva õhtul võinud pidusse ka minna, aga saun väsitas meid nii ära, et padi tundus ahvatlevam. Pühapäeval saime teada, et üle tee suvitas saarel ka madu (teised ei tahtnud mind alguses uskuda, aga siis nägid teda oma silmaga ka). Kuna ilmad olid just ilusaks läinud, veetsime osa päevas rannal peesitades. Teist ujumiskorda siiski ette ei võtnud, merevesi tundus piisavalt külm. Väga kaua me peesitada ei saanud, sest mina tahtsin kindlasti kella neljase laeva peale jõuda (pealinnas toimuvate suurte üldrahvalike pidustuste tõttu ostsin bussipileti varem ära ja tahtsin sinna jõuda ka).
Juuni järgmine nädalavahetus pidi olema rahulik, üsna kodune. Aga juhtus nii, et Saksamaa sai jalka MMi poolfinaalist kindlalt edasi ja If õhkas öösel mängu vaatamast tulles, et hirmsasti tahaks pühapäeval finaali Berliinis public viewl vaadata. Mina üritasin talle alguses selgeks teha, et ei saaks kaasa tulla (üksi ta minna ei tahtnud), kuna mul algab puhkus alles juuli lõpus. Kuidagi aga suutis see mõttepojuke ennast mulle pähe istutada, et oleks ju lahe Berliinis mängu vaadata ja lõppeski asi sellega, et vahetasin tööjuures kaks tööpäeva ühe puhkuse ajal toimuva seminari päevade vastu ja laupäeva hommikul asusime Berliini poole teele. Öö veetsime Poola bensukas ja järgmise päeva pärastlõunal olime Berliinis selle hosteli ukse taga, mille olin meile netist broneerinud. Hostel oli odav, ilma eriliste mugavusteta, aga äärmiselt toreda atmosfääri ja sõbralike töötajatega. Natuke puhkasime reisiväsimusest, seejärel maalisime endale saksa lipud põskedele ja võtsime suuna kesklinna poole. Me polnud ainsad. Kokku võis seal mängu vaatamas olla ca 250 000 inimest. Enne kohale jõudmist sai veel fänninänni juurde ostetud. Ilm küll ei soosinud meid - läksime igaks juhuks mõned tunnid enne mängu algust ja paar tundi pidime vihmas ootama. Õnneks jäi selleks ajaks vihm järele kui mäng pihta hakkas. Elamus oli ootamist ja pikka reisi väärt. Eriti see värav, mida nii kaua oodata tuli ja hiljem see juubeldamine linnas. Kuna pikk reis oli jätnud oma jälje, siis meie kohalikega pidutsema ei jäänud. Otsisime hoopis õige trammi ja sõitsime tagasi hostelisse. Järgmisel hommikul asusime tagasiteele.
Kuigi autosõidust oli teisipäeva õhtuks natuke villand, võtsime siiski järgmisel nädalal ette reisi marsruudil Kiviõli seikluspark-Tallinn. Seikluspargis proovis If mäest alla sõita autoga, millel vaid rool ja piduripedaal (oli hirmsasti raputanud), mina otsustasin sujuvama sõidu kasuks ja proovisin ära Eesti pikima trosslaskumise. Tuuline oli. Edasi suundusime Toilasse, patseerisime natuke Oru pargis, sealt edasi Valaste joa juurde (väga palju joast ei näinud, sest ligipääs oli tõkestatud). Kuna kõht oli tühjaks läinud, võtsime Valaste joa juures eine. Esimest korda nägime, et burger oli pakitud A4 paberisse. Aga kõhu täitis ära. Õhtuks jõudsime pealinna. Seal olid parajasti käimas merepäevad. Laupäeval me neist väga palju osa ei saanud, aga pühapäevaks oli broneeritud ekskursioon Patarei vanglasse. Enne ekskursiooni otsustasime teha kiire reisi Kajsa Mooril. Paraku läks ekskursioon pisut pikemalt kui arvasime, nii et jäime Patarei vanglasse pisut hiljaks, aga õnneks oli ekskursioon alles alanud ja saime sellega siiski ühineda. Tagasiteel koju mõtlesime sisse põigata ka paljuräägitud Põhjaka mõisa, kuid selgus, et vabu kohti restoranis ei ole. Õnneks meil kõhud väga tühjad ei olnud, olime pealinnas enne äratulekut veel einestanud. Iseenesest oli tore nädalavahetus, tänud Tuhrikule majutamast :).
Lõpuks saabuks ka juuli lõpp koos puhkusega (oli viimane aeg, sest tööl läks juba hirmus palavaks). Esimesed paar päeva puhkusest veetsime Võrumaal. Kuna linnas oli väga palav, kolisime suvilasse. Suvitasime, käisime ujumas, väisasime Suurt Munamäge ja nautisime suve. Väga pikaks Võrumaale siiski jääda ei saanud, sest tuli võtta suund Saaremaa poole. Ma polnud ammu Võrust sinna sõitnud, seega oli nüüd täitsa uus ja huvitav sinna sõita. Ja tulenevalt paari nädala tagusest maratonsõidust tundus tee päris lühike. Esimse hooga Saaremaale ei jõudnuki, jäime Muhumaale pidama. Vaatasime üle Maailmaparandaja, Mpsi, Tõrukese ja Täpsi. Tõrukest ei olnud juba väga ammu näinud, oli teine nii suureks kasvanud.Väga kauaks lahke pererahva kaela peale jääda ei tahtnud ja võtsime suuna suuremale saarele. Kuna olin sel korral võtnud nõuks kõikidele sõpradele ja sugulastele nägu näidata, siis järgmisena saime Saarepiiga ja tema meesperega kokku. Käisime merel, vaatasime nende peatselt valmivat maja, ujusime, tegime väikse pikniku rannas. Õhtuks jõudsime ka vanaema juurde. Järgmiseks päevaks oli plaanis sõit Lääne-Saaremaale. Esiteks vaatasime pankasid ja võtsime ette pika jalatuskäigu viltuse majaka juurde. Ilm oli jube palav ja vesi sai ka otsa, nii et majakani jõudes pikka pidu ei olnud, suundusime tagasi auto juurde. Päeva põhieesmärk oli jõuda Saarlanna juurde. Leidsime õnneks üsna lihtsalt ka tee sinna, kuigi polnud päris ammu käinud. Nägime ära pisikesed lapsed ja suuremad lapsed ja ka teised pereliikmed. Lisaks kostitati meid maitsva õhtusöögiga, nii et oli igati kordaläinud külastus. Laisikuga ei tahtnud meil graafikud kuidagi klappida, nii et ainus aeg, mis sobis, oli neljapäeva lõuna. Esialgu olime plaaninud jala minna, aga natuke enne lõunat hakkas kallama nagu oavarrest, nii et tundus kindlam minna autoga. Iseenesest oli vihm hea, pesi natuke seda tolmu maha, mida me eelmisel päeval kruusateid pidi seigeldes auto külge kogunud olime. Enne lahkumist jõudsime veel ka tädimehe sünnipäeva tähistada ja VLÜ kontserdil käia.
Tagasi Tartus olles tuli kaks päeva osaleda seminaril. Sinna vahele jäi üks päev veel sebimist ja siis tuli võtta suund Käsmu. Järjekordne Viru Folk tahtis korraldamist. Nii hea ilmaga Viru Folki ma ei mäletagi. Sel korral oli sõpru seal rohkem kui eelmisel aastal, sest paar sõpra olin sinna vabatahtlikuks soovitanud. Esmaspäeva pärastlõunal oli küla enam-vähem korras, nii et võis koju tulla.
Teisipäeval võtsime suuna juba tuttavat teed pidi Saksamaa poole. Sel korral sõitsime sinna rohkemate peatustega ja viibisime ka kohapeal pikemalt. Põhieesmärgiks oli Soltau Heide Park (lõbustuspark). See oli päris võimas. Meie kõige jubedamatele atraktsioonidele ei läinud, aga vaadata oli neid iseenesest tore (vähemalt minu meelest). Oma adrenaliini saime kätte ka nullist sajani alla 3 sekundi kiirendavast sõidust, bobisõitu matkivast karussellist. Mina käisin lisaks 70 m kõrguselt vabalangemas (If oli seal varem käinud, sel korral ei tulnud), mis oli täiesti omaette elamus. Selliseid atraktsioone nagu meil Tivolis näeb, oli seal ka. Lühema järjekorraga kui teised atraktsioonid. Käisime ka seal. Tagasisõidu tegime kiiremini (kodu ootas), nii et 20. augusti saime kodus reisist välja puhata. Järgmisel päeval tuli taas tööle minna.
Nädalavahetuseks oli juba suve alguses planeeritud kanuumatk. Seltskond oli kahanenud küll vaid kuuele inimesele, aga sellest polnud hullu. Onu, kes kanuud rentis, üritas meid küll ära hirmutada sellega, kui raske ja mudane see matk olema saab, aga tegelikult ei olnud hullu midagi. 10 järve said õhtuks läbitud. Kõige raskem oli tee 7. ja 8. järve vahel, mis oli hirmus pikk. Ja Kooraste suurjärvele jõudes läks natuke aega enne, kui õige kalda leidsime, kus autod koos telkide, kuivade riiete ja muu vajaliku varustusega olid. Ilmaga oli tegelikult vedanud - püksid oli märjad ainult seetõttu, et vahepeal pidi kanuust välja ronima, vihma mei ei saanud. Järgmisel päeval sõitsime veel natuke mööda Pühajõge (mis ühel hetkel muutus Võhandu jõeks). Matka lõpetuseks tegime murul pikniku. Ma loodan, et ka teiste jaoks oli matk sama tore, nagu minu jaoks.
Suve viimane nädalavahetus möödus taaskord Võrus. Sel korral oli peapõhjuseks vanaema ja vanaisa biljantpulm. Pühapäeval käisime ka seenel. Puravikke oli jube palju.
Njah... kokkuvõttes tuli päris pikk lühiülevaade. Mis teha, kui oli nii sündmusterohke suvi. :)
1. juuli 2014
Georgi, too lõkkesse puid
Vahel toimivad asjad iseenesest.
Millalgi aasta alguse poole vaatasin kalendrit ja nähes, et jaanipäeva paiku on järjest 4 vaba päeva mõtlesin, et oleks vahva sellesse aega üks rattamatk planeerida ja jaanituld Keskmaal teha. Mõtteks see aga siis jäi.
Küll aga juhtus nii, et peaaegu iseenesest sattusime ikkagi jaanilaupäeval Keskmaale mõnusale vaiksele kõigi mugavustega ja lõputu lõkkematerjali varuga jaanitulele. Pole varem ühelgi jaanipäeval diivanilt tuld vaadanud. Vihma kaitseks oli korralik katusealune, mis täiesti sobivas staadiumis oli (tulevikus hakkab see ehitis küll natuke teistsugust funktsiooni kandma ja siis ilmselt sinna mitmekesi sisse ei roni). Kui varutud lõkkematerjal otsa sai, läksime naabermaja kallale, mille varud oleksid lubanud mitu päeva jutti vinget tuld teha. Naabermaja lammutamisest läksime nii hoogu, et hakkasime järgmisel päeval ka teisel majal voodrit maha kiskuma. Töö käigus tekkis mõte järgneval nädalavahetusel midagi toredat ette võtta.
Mõte sai teoks ja nii leidismegi ennast laupäeva keskpäeval Rakverest eesmärgiga vallutada ratastel Lahemaa. Laupäev oli selle suve kohta erakordselt ilus, nii et meil tekkis isegi ujuma mineku mõte. Kuna marsruudiks oli plaaneritud kuhu-tuul-meid-viib-aga-nii-et-õhtuks-telkimiskohta-jõuame, otsustasimegi väikse sik-sakiga Viitna järveni jõuda. Kuna suur tee ei tundunud eriti ahvatlev, läbisime kohti, millest kuulnudki polnud, nägime mõisu, mida ajahammas jätkuvalt pureb ja ka uhkeid rajatisi, mis olid rändajatele mõnusaks puhkepaigaks. Kui paberkaardi abil meie asukoha tuvastamisel hätta jäime, kasutasime moodsa tehnoloogia abi. Ilm oli soe ja teel sai vähendatud riiete hulka ning pikisilmi järve oodatud. Mitte eriti üllatuslikult sõudis suur pilv päikse ette täpselt siis, kui olime järve ääres ujumisriided selga pannud. Nii kui varba vette saime, oli selge et suplus tuleb väga karastav. Ja lühike. Kraade ei tea, aga külm oli küll see vesi. Sellegipoolest käisime kõik kolmekesi vees ära. Pärast suplust väike piknik ning võtsime suuna Palmsele. Tegime ringi nii majas kui ka maja ümbruses lastes fantaasial lennata selles osas, kuidas ruume omal ajal kasutati, kes basseini puhastas, mida mingis keldris hoiti jne. Kui mõis üle sai vaadatud ja kohalikust poest ostetud jäätis söödud, oli paras aeg võtta suund Oandu telkimisalale. Kohale jõudes leidsime täpselt meile sobiva lõkkekoha koos varjualusega, kus saime valmistada maitsva õhtusöögi ning lõkke paistel nautida valget ööd.
Hommik saabus koos vihmaga. Püüdsime küll välja peilida moodsate vahendite abil, kas ja millal vihm järele võiks jääda ning veetsime aega juuksurit ja kaarte mängides, aga lõpuks tuli teele asuda. Esialgu tundus, et vihm hakkabki järele jääma, kuid üsna pea saime päris korraliku vihmavalingu osaliseks. Otsustasime natuke oodata Sagadi mõisa värava kaitsva võlvi all ning jätkasime teed, kui kõige suurem vihmahoog möödunud oli. Vahepeal tunduski, et ilm hakkab paremaks minema. Viitna kõrtsis tegime lõunapeatuse, et kõht sooja koorest lõhesuppi täis süüa. Nüüd võis jätkata teekonda Tapa poole, et rongiga kodu poole sõita. Esialgu plaanisime natuke lõigata kruusateed pidi, kuid see plaan läks pisut luhta. Üsna Loobu-Tapa tee alguses sai selgeks, et esimesele plaanitud rongile me ei jõua. Tee edenes üsna vaevaliselt, tuul oli vastu ja vihma hakkas taas sadama. Kuigi sõit ei olnud kõige meeldivam, ei tundunud tõenäoline, et me ilma sõitmata rongile kuidagi lähemale jõuaks, nii et tuli trotsida vihma, tuult ja tõuse. Viimaks jõudsime Tapale. Leidsime kuiva koha, kus rongi oodata ning tegime ka lõpu-selfie meie väikse rattamatka meenutuseks. Minul ei tulnudki väga kaua oodata, kui juba tuli aeg perroonile suunduda. Rongis istudes tõdesin, et vaatamata matka märjale lõpule oli väga tore nädalavahetus.
Millalgi aasta alguse poole vaatasin kalendrit ja nähes, et jaanipäeva paiku on järjest 4 vaba päeva mõtlesin, et oleks vahva sellesse aega üks rattamatk planeerida ja jaanituld Keskmaal teha. Mõtteks see aga siis jäi.
Küll aga juhtus nii, et peaaegu iseenesest sattusime ikkagi jaanilaupäeval Keskmaale mõnusale vaiksele kõigi mugavustega ja lõputu lõkkematerjali varuga jaanitulele. Pole varem ühelgi jaanipäeval diivanilt tuld vaadanud. Vihma kaitseks oli korralik katusealune, mis täiesti sobivas staadiumis oli (tulevikus hakkab see ehitis küll natuke teistsugust funktsiooni kandma ja siis ilmselt sinna mitmekesi sisse ei roni). Kui varutud lõkkematerjal otsa sai, läksime naabermaja kallale, mille varud oleksid lubanud mitu päeva jutti vinget tuld teha. Naabermaja lammutamisest läksime nii hoogu, et hakkasime järgmisel päeval ka teisel majal voodrit maha kiskuma. Töö käigus tekkis mõte järgneval nädalavahetusel midagi toredat ette võtta.
Mõte sai teoks ja nii leidismegi ennast laupäeva keskpäeval Rakverest eesmärgiga vallutada ratastel Lahemaa. Laupäev oli selle suve kohta erakordselt ilus, nii et meil tekkis isegi ujuma mineku mõte. Kuna marsruudiks oli plaaneritud kuhu-tuul-meid-viib-aga-nii-et-õhtuks-telkimiskohta-jõuame, otsustasimegi väikse sik-sakiga Viitna järveni jõuda. Kuna suur tee ei tundunud eriti ahvatlev, läbisime kohti, millest kuulnudki polnud, nägime mõisu, mida ajahammas jätkuvalt pureb ja ka uhkeid rajatisi, mis olid rändajatele mõnusaks puhkepaigaks. Kui paberkaardi abil meie asukoha tuvastamisel hätta jäime, kasutasime moodsa tehnoloogia abi. Ilm oli soe ja teel sai vähendatud riiete hulka ning pikisilmi järve oodatud. Mitte eriti üllatuslikult sõudis suur pilv päikse ette täpselt siis, kui olime järve ääres ujumisriided selga pannud. Nii kui varba vette saime, oli selge et suplus tuleb väga karastav. Ja lühike. Kraade ei tea, aga külm oli küll see vesi. Sellegipoolest käisime kõik kolmekesi vees ära. Pärast suplust väike piknik ning võtsime suuna Palmsele. Tegime ringi nii majas kui ka maja ümbruses lastes fantaasial lennata selles osas, kuidas ruume omal ajal kasutati, kes basseini puhastas, mida mingis keldris hoiti jne. Kui mõis üle sai vaadatud ja kohalikust poest ostetud jäätis söödud, oli paras aeg võtta suund Oandu telkimisalale. Kohale jõudes leidsime täpselt meile sobiva lõkkekoha koos varjualusega, kus saime valmistada maitsva õhtusöögi ning lõkke paistel nautida valget ööd.
Hommik saabus koos vihmaga. Püüdsime küll välja peilida moodsate vahendite abil, kas ja millal vihm järele võiks jääda ning veetsime aega juuksurit ja kaarte mängides, aga lõpuks tuli teele asuda. Esialgu tundus, et vihm hakkabki järele jääma, kuid üsna pea saime päris korraliku vihmavalingu osaliseks. Otsustasime natuke oodata Sagadi mõisa värava kaitsva võlvi all ning jätkasime teed, kui kõige suurem vihmahoog möödunud oli. Vahepeal tunduski, et ilm hakkab paremaks minema. Viitna kõrtsis tegime lõunapeatuse, et kõht sooja koorest lõhesuppi täis süüa. Nüüd võis jätkata teekonda Tapa poole, et rongiga kodu poole sõita. Esialgu plaanisime natuke lõigata kruusateed pidi, kuid see plaan läks pisut luhta. Üsna Loobu-Tapa tee alguses sai selgeks, et esimesele plaanitud rongile me ei jõua. Tee edenes üsna vaevaliselt, tuul oli vastu ja vihma hakkas taas sadama. Kuigi sõit ei olnud kõige meeldivam, ei tundunud tõenäoline, et me ilma sõitmata rongile kuidagi lähemale jõuaks, nii et tuli trotsida vihma, tuult ja tõuse. Viimaks jõudsime Tapale. Leidsime kuiva koha, kus rongi oodata ning tegime ka lõpu-selfie meie väikse rattamatka meenutuseks. Minul ei tulnudki väga kaua oodata, kui juba tuli aeg perroonile suunduda. Rongis istudes tõdesin, et vaatamata matka märjale lõpule oli väga tore nädalavahetus.
20. mai 2014
25. Roheliste rattaretk
Eelmisel aastal arutasime roheliste rattaretke korraldajatega pikalt, millisel nädalavahetusel tänavune rattaretk tuleb. Oli traditsioonide pooldajaid ja oli ka neid, kes leidsid, et võiks asja emadepäevalt ära nihutada. Ära nihutamisega seonduva parema ilma argumendile toodi vastu argumendiks Saaremaa retke näide, kus külma kartuses nädal edasi retke nihutati, kuid saime palju kehvema ilma, kui õigel nädalavahetusel oleks olnud. Lõpuks jäi peale retke edasi nihutamine. Praegu võib öelda, et läks hästi, et jäi. Eelmise nädalavahetuse ilm ei oleks just päris mõnus rattaretkeks olnud. Sel nädalavahetusel olid ööd küll külmad, aga päevad see-eest kippusid päris suviseks. Natuke põletasin ennastki ära. Aga prille ette ei päevitanud :)
Muus osas sujus ka see juubeliretk päris hästi.Väikesid viperusi ikka tuleb ette, aga üldiselt kõik toimis, nii et mina jäin rahule. Usun, et ka need, kes väntasid, jäid rahule.
Selle aasta alguses valmis juubeliretke puhul ka raamat. Üks vabatahtlik, kellele raamatu andsin, vaatas raamatule otsa ja teatas, et see on väga hea raamat. Olen 100% nõus. Lugesin pool raamatut läbi pühapäeva õhtul retkeväsimuse kiuste (poole peal tuli lihtsalt Une-Matile alla vanduda ja nädalavahetusest puudu jäänud unetunde tagasi tegema hakata). Esmaspäeva hommikul ärgates võtsin raamatu kohe uuesti kätte ja ei lõpetanud enne, kui see läbi oli.
Kui sel aastal sõideti sellises kandis, mis mulle sisuliselt tundmatu oli, siis järgmisel aastal on olukord vastupidine. Haanja ootab retkeliste poolt avastamist.
Muus osas sujus ka see juubeliretk päris hästi.Väikesid viperusi ikka tuleb ette, aga üldiselt kõik toimis, nii et mina jäin rahule. Usun, et ka need, kes väntasid, jäid rahule.
Selle aasta alguses valmis juubeliretke puhul ka raamat. Üks vabatahtlik, kellele raamatu andsin, vaatas raamatule otsa ja teatas, et see on väga hea raamat. Olen 100% nõus. Lugesin pool raamatut läbi pühapäeva õhtul retkeväsimuse kiuste (poole peal tuli lihtsalt Une-Matile alla vanduda ja nädalavahetusest puudu jäänud unetunde tagasi tegema hakata). Esmaspäeva hommikul ärgates võtsin raamatu kohe uuesti kätte ja ei lõpetanud enne, kui see läbi oli.
Kui sel aastal sõideti sellises kandis, mis mulle sisuliselt tundmatu oli, siis järgmisel aastal on olukord vastupidine. Haanja ootab retkeliste poolt avastamist.
10. märts 2014
Aastaring
Mõtlesin, et teen sünnipäeva puhul väikse tagasivaate möödunud eluaastale.
Algas see ümmargune eluaasta leekide ja tuletõrjujatega - esimest korda elus helistasin häirekeskusesse tulekahjuteatega.
Märtsi lõpus käisin esimest korda elus Küprosel. Reis oli tore, aga tagasi lumisesse Eestisse oli päris kole tulla.
Aprilli keskpaigaks oli kevad siiski niipalju võimust võtnud, et hakkasin tõeliseks linnaratturiks - vana naistekas sai üles otsitud ja natuke kohendatud ning sealtsaadik olen enamasti rattaga tööl käinud.
Mais oli taaskord roheliste rattaretk.
Juunis käisin esimest korda rattarallil, jäin tulemusega rahule ja ratas pidas ka kenasti vastu. Peale jaanipäeva istusin esimest korda elus EMOs. Oli üsna närvesööv kogemus.
Juulis realiseerisin ühe varasema sünnipäevakingituse ja tegin teoks oma ammuse unistuse - langevarjuhüppe.
Augustis proovisin kätt ka Viru Folgi korraldamisele kaasa aitamises. Eks mõningad närvirakud kulusid kindlasti, aga kokkuvõttes oli päris vahva kogemus. Taasiseseisvumispäeval saime kontserdielamuse koos 60 000 inimesega lauluväljakul. Kuu lõpu poole käisime esimest korda kolmekesi reisil, küll vaid kolmepäevasel Rootsi kruiisil.
Septembris tõusin taaskord kõrgustesse - proovisin ära ka paraplaani lennu. Mõned pildidki said tehtud 300 m kõrguselt.
Oktoobris võtsime uue kääbusküüliku. Seekord varjupaigast.
November möödus suuresti koolituste tähe all. Korraldasin tööjuures paar koolitust ja käisin ka ise ühel.
Detsember möödus pidude tähe all - 1. advendi pidu, jõulupidu töökaaslastega, jõulupidu Kambakesega, jõulupidu Ifi perega, jõulupidu oma perega. Sel aastal otsustasime ka endale kuuse tuppa tuua. Päris kena kuusk oli, aga kuuse jalg ei tahtnud seda miskipärast kuidagi otse hoida.
Jaanuaris sattusime tunnistama ühe noore neiu kurba lõppu.
Veebruaris proovisin ära mäesuusatamise. Kuigi teised leidsid, et ma liiga aeglane olen, pean tunnistama, et mulle täitsa meeldis. Pärast suusaretke läksime Ifiga spaasse (tema jaoks esimene kord).
Ja nii saigi aastaring täis. Minu meelest oli päris elamusterohke aasta - uusi elamusi nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Eks näis mida sel eluaastal pakkuda on.
Algas see ümmargune eluaasta leekide ja tuletõrjujatega - esimest korda elus helistasin häirekeskusesse tulekahjuteatega.
Märtsi lõpus käisin esimest korda elus Küprosel. Reis oli tore, aga tagasi lumisesse Eestisse oli päris kole tulla.
Aprilli keskpaigaks oli kevad siiski niipalju võimust võtnud, et hakkasin tõeliseks linnaratturiks - vana naistekas sai üles otsitud ja natuke kohendatud ning sealtsaadik olen enamasti rattaga tööl käinud.
Mais oli taaskord roheliste rattaretk.
Juunis käisin esimest korda rattarallil, jäin tulemusega rahule ja ratas pidas ka kenasti vastu. Peale jaanipäeva istusin esimest korda elus EMOs. Oli üsna närvesööv kogemus.
Juulis realiseerisin ühe varasema sünnipäevakingituse ja tegin teoks oma ammuse unistuse - langevarjuhüppe.
Augustis proovisin kätt ka Viru Folgi korraldamisele kaasa aitamises. Eks mõningad närvirakud kulusid kindlasti, aga kokkuvõttes oli päris vahva kogemus. Taasiseseisvumispäeval saime kontserdielamuse koos 60 000 inimesega lauluväljakul. Kuu lõpu poole käisime esimest korda kolmekesi reisil, küll vaid kolmepäevasel Rootsi kruiisil.
Septembris tõusin taaskord kõrgustesse - proovisin ära ka paraplaani lennu. Mõned pildidki said tehtud 300 m kõrguselt.
Oktoobris võtsime uue kääbusküüliku. Seekord varjupaigast.
November möödus suuresti koolituste tähe all. Korraldasin tööjuures paar koolitust ja käisin ka ise ühel.
Detsember möödus pidude tähe all - 1. advendi pidu, jõulupidu töökaaslastega, jõulupidu Kambakesega, jõulupidu Ifi perega, jõulupidu oma perega. Sel aastal otsustasime ka endale kuuse tuppa tuua. Päris kena kuusk oli, aga kuuse jalg ei tahtnud seda miskipärast kuidagi otse hoida.
Jaanuaris sattusime tunnistama ühe noore neiu kurba lõppu.
Veebruaris proovisin ära mäesuusatamise. Kuigi teised leidsid, et ma liiga aeglane olen, pean tunnistama, et mulle täitsa meeldis. Pärast suusaretke läksime Ifiga spaasse (tema jaoks esimene kord).
Ja nii saigi aastaring täis. Minu meelest oli päris elamusterohke aasta - uusi elamusi nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Eks näis mida sel eluaastal pakkuda on.
17. veebruar 2014
Puhkusenädal
Kuigi alguses ütlesin suusatamisele "ei", suudeti mind ümber veenda ja nii ma kirjutasingi mõni nädal tagasi avalduse nädalaks puhkuse saamiseks. Eelmisel laupäeval istusin bussi ja põrutasin pealinna. Esimene käik oli suusalaenutusse (lisaks suuskadele loomulikult ka kogu muu krempel - saapad, suusakepid, kiiver ja prillid). Kuna mina läksin mäele esimest korda, oli kõik nii uus ja veider (saabaste jalga saamine, isiklikud küsimused suuskade reguleerimisel, suusaprillide proovimine jne). Ei läinudki väga kaua, kui kogu varustusega auto poole sammusime. Õhtul käisime veel Crexi juures nägu näitamas. Seal selgus, et Saaremaa ekipaaž on asjadega üle koormatud, nii et kesköö paiku tuli veel autosid ümber pakkida, enne kui kogu reisiseltskond tuttu sai.
Pühapäeva hommikul oli varajane äratus ning laeva minek.2,5 tunni pärast jätsime mere selja taha ning Hõbelõvi ja Kotkas võtsid suuna põhja poole. Vaatamata sellele, et punast katust, mille järgi oma majakese leidma pidime, kattis lumi, suutsime siiski tuvastada oma onni. Päris tore majake oli. Loomulikult saunaga. Köögis oli igasugu varustust (ka sellist, mida väideti seal mitte olevat). Sahtlite sisust oli raske esimese hooga ülevaadet saada, lihtsam oli tuvastada mingit asja, kui sa just konkreetselt seda otsisid.
Järgmisel hommikul asusime suusamäe poole teele niipea kui hommikusöök söödud oli. Mina tundsin, kuidas närv sisse tuleb ja sees keerama hakkab. Mäest tervena alla saamise võimalus tundus kuidagi uskumatu. Võtsime suuna lastemäele (mina mujale ei julgenud, teised tulid õpetama). Esimene laskumine läks katkendlikult ja kaua. Nii kaua, et Mps, kes tervislikel põhjustel kohe mäele ei tulnud, ei jõudnudki ära oodata. Täpse aja suhtes, mis mul esimesel korral mäest alla saamiseks kulus, on erinevaid arvamusi, aga üle tunni läks vist küll. Lõpuks selgus, et sahka saab ka sõita (mis tähendas aeglasemat kiirust ja mingitki kontrolli suuskade üle), nii et edasi läks sõit sahaga. Vähemalt sain kiiremini alla ja viiendal laskumisel enam ei kukkunud. See meetod aga mõjus jalgadele vägagi väsitavalt ja peale lõunat ma väga kaua vastu ei pidanud. Teisel päeval läksime mäe teisele nõlvale. Kui eelmisel päeval olin mummuga üles sõitnud, siis nüüd sai ankrut katsetatud. Algus väga ladusalt ei läinud, aga hiljem harjusin täitsa ära. Esimene nõlv, mida proovisime, ei olnud just paljulubav. Enne lõppu oli järsk koht, millest ma ilma kukkumata üle ei saanud ja pärast kukkumist oli raske sealt jälle hoogu sisse saada. Otsustasime minna teisele nõlvale. Seal anti karm käsk - nõlva alumises otsas sahka sõita ei tohi, hakka aga kantima. Ja varsti enam ei sahatanudki. Viimaks olin leidnud oma nõlva, kus sõit ladusamalt läks. Ainus probleem oli see, et tagasi auto juurde saamiseks tuli alla sõita päris kõrgest nõlvast. Esimesel korral läks see sõit üsna aeglaselt ja kukkumistega. Alla jõudes ei olnud enam mingit soovi teisele poole mäge tagasi minna. Pärast lõunat läksin siiski jälle oma nõlvale. Harjutasin õhtuks, et seekordne kõrgest nõlvast alla sõit ladusamalt kulgeks. Päris ladusalt siiski ei läinud, aga natuke paremini, kui esimesel korral.
Kolmapäeval võtsin fotoka kaasa, et mõned pildid teha ja lasta ennast ka filmida. Mulle endale tundus, et ma sõidan täitsa normaalse kiirusega, aga videot vaadates tundus, et ma peaaegu nagu seisaks. Autoni jõudmiseks tuli endiselt kõrgest nõlvast alla lasta (tegelikult sain hiljem teada, et selles osas oli mulle udu aetud - ka teisel pool mäge oli parkla), nii et ühel hetkel, kui jälle seal külili käisin, võtsin fotoka ja pildistasin vaadet. Enne lõunat mul ilma kukkumata sealt alla saada ei õnnestunud (kuigi ma ei alustanud päris ülevalt). Õhtul sain mäele umbes tund enne suusakeskuse sulgemist. Üles mäe otsa jõudes selgus, et minu lemmiknõlv on suletud ja ainus tee alla oli kõrgest nõlvast ja sel korral päris ülevalt. Ega midagi, tuli julgus kokku võtta ja laskuda. Esimesed korrad päris ladusalt ei läinud, aga lõpuks suutsin kaks korda ka ilma kukkumata alla saada.
Järgmisel hommikul tuli asjad pakkida, maja koristada ja kodu poole teele asuda. Tagasi kodumaa pinnale jõudsime umbes kesköö paiku. If oli tööasjus Tallinnas ja ootas mu ära, nii et veel samal öösel jõudsin koju.
Reedel pakkisime uuesti koti ja võtsime suuna Rakvere poole, meid ootas spaa. Hotellituba oli ilus, spaa mõnus, lisaks veel mõned hoolitsused, mis sa hing veel ihkad. Suurepärane lõpp mõnusale puhkusenädalale.
Igal juhul suur kummardus suusareisi peakorraldajale, kõik kulges nagu õlitatult. Edaspidi on mind ilmselt lihtsam mäele meelitada. :)
Pühapäeva hommikul oli varajane äratus ning laeva minek.2,5 tunni pärast jätsime mere selja taha ning Hõbelõvi ja Kotkas võtsid suuna põhja poole. Vaatamata sellele, et punast katust, mille järgi oma majakese leidma pidime, kattis lumi, suutsime siiski tuvastada oma onni. Päris tore majake oli. Loomulikult saunaga. Köögis oli igasugu varustust (ka sellist, mida väideti seal mitte olevat). Sahtlite sisust oli raske esimese hooga ülevaadet saada, lihtsam oli tuvastada mingit asja, kui sa just konkreetselt seda otsisid.
Järgmisel hommikul asusime suusamäe poole teele niipea kui hommikusöök söödud oli. Mina tundsin, kuidas närv sisse tuleb ja sees keerama hakkab. Mäest tervena alla saamise võimalus tundus kuidagi uskumatu. Võtsime suuna lastemäele (mina mujale ei julgenud, teised tulid õpetama). Esimene laskumine läks katkendlikult ja kaua. Nii kaua, et Mps, kes tervislikel põhjustel kohe mäele ei tulnud, ei jõudnudki ära oodata. Täpse aja suhtes, mis mul esimesel korral mäest alla saamiseks kulus, on erinevaid arvamusi, aga üle tunni läks vist küll. Lõpuks selgus, et sahka saab ka sõita (mis tähendas aeglasemat kiirust ja mingitki kontrolli suuskade üle), nii et edasi läks sõit sahaga. Vähemalt sain kiiremini alla ja viiendal laskumisel enam ei kukkunud. See meetod aga mõjus jalgadele vägagi väsitavalt ja peale lõunat ma väga kaua vastu ei pidanud. Teisel päeval läksime mäe teisele nõlvale. Kui eelmisel päeval olin mummuga üles sõitnud, siis nüüd sai ankrut katsetatud. Algus väga ladusalt ei läinud, aga hiljem harjusin täitsa ära. Esimene nõlv, mida proovisime, ei olnud just paljulubav. Enne lõppu oli järsk koht, millest ma ilma kukkumata üle ei saanud ja pärast kukkumist oli raske sealt jälle hoogu sisse saada. Otsustasime minna teisele nõlvale. Seal anti karm käsk - nõlva alumises otsas sahka sõita ei tohi, hakka aga kantima. Ja varsti enam ei sahatanudki. Viimaks olin leidnud oma nõlva, kus sõit ladusamalt läks. Ainus probleem oli see, et tagasi auto juurde saamiseks tuli alla sõita päris kõrgest nõlvast. Esimesel korral läks see sõit üsna aeglaselt ja kukkumistega. Alla jõudes ei olnud enam mingit soovi teisele poole mäge tagasi minna. Pärast lõunat läksin siiski jälle oma nõlvale. Harjutasin õhtuks, et seekordne kõrgest nõlvast alla sõit ladusamalt kulgeks. Päris ladusalt siiski ei läinud, aga natuke paremini, kui esimesel korral.
Kolmapäeval võtsin fotoka kaasa, et mõned pildid teha ja lasta ennast ka filmida. Mulle endale tundus, et ma sõidan täitsa normaalse kiirusega, aga videot vaadates tundus, et ma peaaegu nagu seisaks. Autoni jõudmiseks tuli endiselt kõrgest nõlvast alla lasta (tegelikult sain hiljem teada, et selles osas oli mulle udu aetud - ka teisel pool mäge oli parkla), nii et ühel hetkel, kui jälle seal külili käisin, võtsin fotoka ja pildistasin vaadet. Enne lõunat mul ilma kukkumata sealt alla saada ei õnnestunud (kuigi ma ei alustanud päris ülevalt). Õhtul sain mäele umbes tund enne suusakeskuse sulgemist. Üles mäe otsa jõudes selgus, et minu lemmiknõlv on suletud ja ainus tee alla oli kõrgest nõlvast ja sel korral päris ülevalt. Ega midagi, tuli julgus kokku võtta ja laskuda. Esimesed korrad päris ladusalt ei läinud, aga lõpuks suutsin kaks korda ka ilma kukkumata alla saada.
Järgmisel hommikul tuli asjad pakkida, maja koristada ja kodu poole teele asuda. Tagasi kodumaa pinnale jõudsime umbes kesköö paiku. If oli tööasjus Tallinnas ja ootas mu ära, nii et veel samal öösel jõudsin koju.
Reedel pakkisime uuesti koti ja võtsime suuna Rakvere poole, meid ootas spaa. Hotellituba oli ilus, spaa mõnus, lisaks veel mõned hoolitsused, mis sa hing veel ihkad. Suurepärane lõpp mõnusale puhkusenädalale.
Igal juhul suur kummardus suusareisi peakorraldajale, kõik kulges nagu õlitatult. Edaspidi on mind ilmselt lihtsam mäele meelitada. :)
1. veebruar 2014
Ettevaatust! Libe põrand.
Öeldakse, et enamus õnnetusi juhtub kodus. Eile kukkusin vanemate juues libeda põranda peal, kui kiirustasin teise tuppa telefoni vastu võtma. Mõlemad põlved lõin valusasti vastu parketti ära. Natukese aja pärast läks suurem valu küll üle, aga praegugi on põlved pisut sinakad ja valusad. Nüüd ma saan täiesti aru, miks isa jõuludeks libisemisvastaste taldadega sokke tahtis. Peaks ise ka ohutusmeetmena Võrus selliseid kandma.
22. jaanuar 2014
Blogi sünnipäev
Üle pika aja tuli õigel päeval meelde, et blogil on sünnipäev. No palju õnne siis blogile - 9 aastat tagasi sai see asutatud. On teine küll selline vaevalt hinge vaakuv (viimasest postitusest on juba väga palju möödas). Võibolla millalgi tuleb tagasi aeg ja tahtmine rohkem kirjutada. Pragu on nii nagu on.
Tellimine:
Postitused (Atom)
