Tundes rõõmu elamise väest

Ei tea miks, aga mul on viimastel päevadel lausa ebanormaalselt hea tuju olnud. Põhjust pole ma veel suutnud välja mõelda ja ausalt öeldes pole ka väga pingutanud selle nimel. Olen lihtsalt õnnelik ja loodan, et see mõnus tunne ei kao. Tegelikult täna ma natuke mõtlesin küll sellest asjast ja jõudsin järeldusele, et pole põhjust, miks ma ei peaks ennast õnnelikuna tundma - mul on pere, mul on palju toredaid sõpru, mul on olemas töökoht jne. Muidugi on ka sellist, mida mul pole, aga milleks mõelda sellele, mida pole, pigem ikka keskenduda sellele heale, mis mul olemas on.
Igal juhul soovin kõikidele ilusat vana aasta lõppu ja uue algust ja sõpradele saadan kallid ka selle sooviga kaasa (need on võimalik ka personaalselt kätte saada).

Jõuludest

Ja läbi nad ongi. Kuidagi ruttu jõudsid kätte ja üsna ruttu said läbi ka. Kuidas nad siis möödusid. Ütleks et rahulikult ja üsnagi tavapäraselt. Kuigi tuli ka üllatusi ette. Näiteks üsna ootamatu visiit ühe sugulase poolt, keda väga tihti ei näe, aga kellega alati tore vestelda on.
Kui jutt jõuludele juba läks, siis veidi kingitustest ka. Ainus asi, millele ma tellimuse esitasin, oli Jääääre DVD. Sain selle. Lisaks veel muidki asju. Ise tegin ka loomulikult kingitusi ja nagu juba väiksest peale nii ka sel aastal tegin kodustele ka jõulukaardid. Aga mälu pole enam see, mis ta oli ja seetõttu avastasin vanaema juurest (kus me alati jõule tähistame) tagasi koju jõudnuna, et need kaardid on mul ikka veel kotis. Vanematele ja vennale sain nad muidugi kohe edasi anda, aga vanaemale ja vanaisale viis vend nad järgmine päev ära, kuna ta nagu nii sinna minema pidi. Oh seda hajameelsust küll.
Nüüd aga on jõulud läbi ja tuleb paar päeva veel tööl käia, kuni tuleb jälle nädalavahetus ja jälle pidu. Sedapuhku loodan, et mitte niiväga rahulik :p (vana aasta tuleb ikka kärtsu ja mürtsuga minema saata ju).

Jõulupidu

Eile pealelõunal panime kogu firmaga (v.a. üks inimene, kes sõitis hoopis Saaremaale) Leigo poole ajama. Põhjus selleks oli väga lihtne ja loogiline - seal toimus meie jõulupidu. Ma olin varem Leigol ainult kevadisel-suvisel ajal käinud ja ainult väljas viibinud, seega polnud mul aimugi, mismoodi see kõik seestpoolt välja näeb. Kõik oli uskumatult jõululik. See ruum, kus me sõime, oli kamina ja pika lauaga. Nurgas oli kuusk. Laual olid küünlad. Söögiks oli hani koos kõige muu jõulude juurde kuuluvaga (kõrvitsad, kapsad jne). Meeleolu päris nii harras ei olnud. Oli rohkem selline lõbus. Naerda sai palju. Osaliselt oli see tingitud üldisest meeleolust, osaliselt sellest, et üks inimene seltskonnast oleks nagu teisest maailmast ja need teemad ja mõttevälgatused, mis sealt tulid, olid nii veidrad, et tuleb tunnistada, et me naersime tihtipeale pigem tema üle. Ma ei tea, kas ta ise sellest aru sai.
Kingitused olid ka. Sellised kindlas vääringus nimetud kõigile sobivad. Mind määrati lõpuks selleks kingijagaja-päkapikuks (sellepärast, et mul mu päkapikumüts peas oli, üritasin seda küll kellelegi teisele pakkuda, aga lõpuks jäin siiski ise sellesse ametisse). Muidu poleks antud tööl vigagi olnud, aga mõnel mehel oli üllatus varuks. Oleks ma seda teadnud, oleks mütsi koju jätnud. Ausalt.
Edasi nägi programm ette suitsusauna ja peale seda sõitu Pühajärve Spa hotelli bowlingusse. Meid oli kokku 4 naist ja 5 meest, kinni oli pandud 2 rada. Tegime siis naisteraja ja meesteraja. Meie jõudsime mängida 3 märngu ja pisut veel neljandatki, ainult et 4. mängis üks töökaaslane üksi (harjutas lihtsalt), sest 3 mängu väsitas suht ära juba.
Mängimisega läks meil kõht tühjaks ja tahtsime mõnest tanklast söödavat võtta, aga selgus, et Otepääl pole poega tanklat. Noh, lähim mis pähe torkas, oli Savernas, nii et võtsimegi suuna sinna. Kahjuks oli seal ainult selline luugimajandus ja mingit Statoili moodi menüüd loomulikult mitte, aga midagi hamba alla siiski saime. Tagasi Leigole jõudes läks pidu edasi. Ei oskagi öelda, mis see kell võis olla, kui jutt kalastamise teemadele läks ja ma tundsin, et uni peale kipub ning magama ära kobisin.

Järjekordne "lõbus" koosolek

Tänane tööpäev kestis põhimõtteliselt kella kaheksast seitsmeni. Kuni umbes poole neljani oli tavaline tööpäev, siis haarasin planeeringu kausta kaenlasse ja sõitsin vallavalitsusse, kus hakkas kella neljast koosolek. Seda tüüpi koosolek, millest ma ei lootnudki mingit rahulikku arutelu või seda, et kõik kõigega nõus oleks. Ma ei lugenud täpselt ära mitme krundi omanikud seal siis olid, aga enamus 13st krundist olid esindatud (2 või 3 omad olid vist puudu), sealhulgas ka riik ehk siis inimene Maa-ametist. Peab mainima, et siseinfo selle inimese kohta osutus õigeks - tundus tõesti mõistlik mees, kuigi see kiri, mis ma Maa-ametist vastuseks sain, paistis küll suht jäik ja resoluutne.
Aga koosolekust endast. Algas asi suht vaikselt. Ma olin lausa üllatunud. Keegi nagu väga ei küsinud, vaadati joonist, mõni küsimus tekkis, nendele vastasin. Ja siis tõstatati üles see esialgne vaidlusteema - osad maaomanikud tahavad oma krunte jagada, teised on selle vastu öeldes et nemad ostsid krundi teadmisega, et sinna ei tule tihedalt naabreid. Kogu ala aga käsitletakse ühtse asumina, st üks detailplaneeringuala, mis tähendab, et tuleb leida kompromiss. Ja asja vürtsitab veel see, et nagu ma olen aru saanud, on vallavanem andnud erinevatel aegadel erinevaid lubadusi ja nüüd taganeb neist. Ja otseselt seaduslikku alust nagu pole selleks, et takistada seda planeeringut sellisel kujul (mõningate korrektuuridega) läbi minemast. On vaid inimlikud aspektid. Minul jääb üle vaid loota, et see kompromiss leitakse ja see planeering kunagi ka kehtestatud saab, muidu on minu töö tühja jooksnud ja vat seda ei tahaks ma kohe mitte.

Täht

You are The Star

Hope, expectation, Bright promises.

The Star is one of the great cards of faith, dreams realised

The Star is a card that looks to the future. It does not predict any immediate or powerful change, but it does predict hope and healing. This card suggests clarity of vision, spiritual insight. And, most importantly, that unexpected help will be coming, with water to quench your thirst, with a guiding light to the future. They might say you're a dreamer, but you're not the only one.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Marguse juubel

Märksõnad:
piraadid, viikingid ja muidu triibulised (ei saa jätta mainimata, et parimad olid muretsenud ka kostüümi juurde sobiva hääle)
rumm
tantsud (meeste tantsud, naiste tantsud, tantsud posti ümber, härja ümber ja postina)
saun
Öö laps (nii madala häälega pole vist keegi Jassi osa laulnud)
seltskonnamängud (rongimäng, sõudmise mäng, konnade mäng, pudelimäng jne)
suitsurõngad
ja palju palju muud

Kokkuvõtteks: seda pidu mäletame veel kaua (ja tuletame meelde ka neile, kes ei tahaks mäletada :P), minul isiklikult pole ammu nii lõbus olnud

Vesine värk

Enamasti Auras ujumas käies olen sattunud aegadele, kus on parajasti käimas mõni trenn ja ruumi seetõttu suht vähe (paar päeva tagasi avastasin, et neil on tglt kodulehel ka soovitus valida isikliku treeningu tegemiseks aeg enne 15.00 või pärast 20.00). Igatahes tuli mul ühel hetkel selline mõte, et kaua ma ikka neil ennast segada lasen, lähen proovin parem ise mõnda trenni. Mõeldud-tehtud. Eile käisin siis oma esimeses süvaveeaeroobika tunnis. Mõned harjutused tulid täitsa normaalselt välja, teised nõuavad ilmselt pisut pikemat kogemust. Ja kõige raskem oli ühe koha peale paigale jääda, mingil põhjusel liikusin ma kogu aeg ette poole. Lõpuks olingi päris basseini servas. Aga üldiselt mulle täitsa meeldis, arvan, et lähen ka järgmisel nädalal. Kadrile eriti ei meeldinud, tema eelistab vesispinningut (sattusin juhuslikult meie kursaõe Kadriga kokku, ta oli ka esimest korda süvaveeaeroobikas, kuna ta tavaliselt käib vesispinningus, aga eile said kohad enne täis, kui ta pileti ära osta jõudis).

Kui juba ajude testimiseks läks...

Your Brain is 67% Female, 33% Male

Your brain leans female You think with your heart, not your head Sweet and considerate, you are a giver But you're tough enough not to let anyone take advantage of you!

What Gender Is Your Brain?

Võru muusikakool 50

Sain mina teada selle nädala keskel, et laupäeval tähistatakse Võru muusikakooli 50-aastaseks saamist. Nii kui ma seda uudist kuulsin, mõtlesin, et peaks minema. Mõeldud-tehtud. Registreerisin ennast ka kontserdi järgsele peole ning seadsingi sammud laupäeval enne kuut Võru kultuurimaja poole. Kogu üritus algas kontserdiga, mille esimeses pooles esinesid muusikakooli praegused õpilased ja palade vahele näidati videoklippe, kus intervjueeriti õpilasi. Kontserdil kõlanud muusika oli super (mulle jätkuvalt meeldib hullupööra tšello kõla, tegelikult oli terve see keelpilliansambel lausa fantastiline) ja laste ütlused olid väga vahvad, nagu alati. Teises pooles esinesid vilistlased. Ma ei teadnudki, et sealt nii tublisid muusikuid sirgunud on, kuigi tegelikult see väga ei üllata.
Peale kontserti tuli aktus, mis oli natuke igavam võrreldes eelnenuga, kuigi näiteks muusikakooli direktriss esitas oma kõne regilauluna, mis tähendas, et kõik laulsid kaasa. Jah tõepoolest, nii üllatav kui see ka pole - saal tõepoolest laulis kaasa. Aga mis seal imestada, saalis olid ju enamus inimesi sellised, kellel muusikaline haridus seljataga. Kuigi see aktus ja need õnnitlused võtsid päris palju aega ja kohati läks pisut igavaks, oli ikkagi ilus.

Külaliste koha pealt niipalju, et kahjuks oli minuvanuseid vilistlasi väga vähe. Paari tuttavat ikkagi nägin ja ka ühte klassiõde keskkoolist, kelle käekäigust mul kohe üldse aimu ei olnud. Aga noh, õpetajaid nägin see-eest kõiki ja kõigi oma õpetajatega sai ka vähemalt paar sõna juttu aetud.

Pidu ise kujunes minu jaoks päris pikaks, kuna jäin ametliku peo lõpuni ja pärast suundus üks seltskond ka afterpartyle ning juhuse tahtel sattusin minagi sinna. Igatahes oli täitsa vahva.

Teatriparadiis

Mis ma oskan öelda? Suurepärane etendus. Ega vist ei saakski tulemus halvem olla, kui terve lava on täis nii tasemel näitlejaid. Kusjuures, pooled näitlejad olid samad, kes "Frankensteinis", nii et on täiesti mõistetav, miks mõlemad etendused head olid. Aga jah, tänase teatrikülastusega jäin väga rahule, kel võimalust on, siis soovitan soojalt vaatama minna. Saate hea kõhutäie naerda :)

NV

Mõtlesin, et kirjutaks lühidalt oma ülitegusast nädalavahetusest.

Algas see toreda õhtusöögiga reedel. Hea seltskond, kana ja riis, lõbusad jutud... mida sa hing veel ihkad?

Laupäev algas vara (laupäeva kohta). Poole kaheksa paiku oli äratus, siis vutt-vutt-vutt Vanemuise alumisse parklasse, kus ootas mind buss. Kui lõpuks kõik olid kohal, kes Tartust tulema pidid, algas sõit päälinna, et minna ja asutada roheline erakond. Sattusin istuma väga huvitavasse kohta bussis, ning terve tee kuulsin igasugust asjalikku infot kogu selle asja kohta ning minu kõrvalistmelt tehti telefonitsi kiireid parandusi loodava erakonna põhikirja. Neid parandusi tehti veel muidugi ka kohapeal.
Nagu oligi üsna ootuspärane, ei püsinud selline koosolek ajaliselt etteantud raamides - lõunapaus oli tund aega hiljem kui ette nähtud ning kuna meil oli voli TTÜ aulat kasutada ainult kuni kella viieni, käis asi peale lõunapausi äärmiselt kiirendatud korras. Üldiselt olen mina tehtud otsustega rahul, ainult logona oleks tahtnud ühte teist varianti näha, aga noh, enamuse hääl loeb. Eks siis nüüd paista, kuidas valimistel läheb.

Pühapäev möödus enamuses koos vanematega. Käisime koos Tsink Plekk Panges söömas (mina ei olnud seal varem käinud). Toit oli täitsa hea, ootama pidi veits kaua, aga elasime üle. Õhtu viis meid aga vanasse anatoomikumi, kus Emajõe Suveteater "Frankensteini" mängis. Peab mainima, et väga erinev tavateatrist. Esiteks polnud vaja väga muretseda selle pärast, mida sinna selga panna, sest nagu nii anti kitlid selga (nii palju kui jagus, meie saime). Teiseks toimus etendus mitmes ruumis. Ja kolmandaks, olid need ruumid üsna väikesed ja seetõttu olid näitlejad hästi lähedal. Aga etendus ise oli hea, nii et kui kellelgi tekkis huvi ja neid pileteid veel saada on, siis soovitan soojalt.

Mpsi 7 päeva vanemaks tegemisest

Ma ei oleks uskunudki, et minu ühinemine REAG-ga ja peatne roheliste erakonna liikmeks saamine nii suurt poleemikat tekitab. Kõige hämmastavamad olid küsimused a la "mis kasu sa sellest saad?". Kas tõesti peab igal pool mingi kasu mängus olema? On see siis nii mõistetamatu, et keegi võiks tahta lihtsalt oma panust anda? Ma olin tõesti üllatunud selle üle eile. Aga kellel tõesti tekkis küsimusi loodava erakonna kohta, siis külastage loodava erakonna kodulehte.

A muidu oli täitsa tore sünnipäev. Läbivateks teemadeks olid kapid, inglid, võõrsõnad ja loomulikult oli vanaema retsept jällegi poulaarne. Aga Roman pole suutnud kogu selle aja peale veel retsepti pähe õppida, tuli muudkui paberi pealt järgi vaadata. Ning siis veel loomulikult kass, kes pääses napilt kolmanda mõõtme kaotusest. Õhtu lõpus üritasime teda ka jooma õpetada, aga kahjuks ei võtnud õppust. Veel.

Meeste vajalikkusest

Mõni aeg tagasi oli Maailmaparandaja blogis vist teemaks see, et mehi pole vajagi, saab ise ka hakkama. No eilse ja tänase põhjal võin mina öelda, et on ikka vaja küll. Sai kohe päris mitu tehnilist laadi probleemi ära lahendatud. Kuna probleemide lahendajateks olid erinevad isikud, oli muidugi ka vahe probleemi lahendamise kiiruses. Ühest probleemist olin rääkinud kaks aastat (selle lahendamine ise võttis umbes 1,5 tundi), teisest kaks kuud (see lahendati nii umbes viie minutiga), kolmandast rääkisin eelmine reede ja täna see lahendati (aega kulus jällegi ca 1,5 tundi).
Loomulikult oleks kõige toredam kui saaks ise hakkama, ilma igasuguse kõrvalise abita, aga kahjuks ei ole minul sellist tehnilist taipu ja oskusi. Seega, nagu ma juba eelnevalt mainisin, mehi on siiski vaja.

just a little patience

Hommikul oli veel suht normaalne ilm. Lõunal käies oli juba suht vastik ilm. Pärast lõunat läks asi suhteliselt liiklusohtlikuks. Ja just sellisel päeval tuli mul päris mitu korda linnas sõita (aga vähemalt sain kätte selle, mille pärast ma praktiliselt terve päeva tõmblesin). Selline libedakoolitus, et oi-oi-oi. Ma ei tea, kui kaugele ma siis oleks jõudnud, kui ma nädalavahetusel talvepapusid Nissanile alla saanud poleks. Ilmselt oleks kusagil esimesel ristmikul põigiti keset teed olnud vms. Ja see ei ole ju normaalne, et ma jätan auto 5-10 minutiks seisma ja uuesti sõitma hakates tuleb teda jälle harjaga lumest puhtaks pühkida, et mingigi nähtavus saavutada. Ühesõnaga - talv. Ja kõik sellega kaasnevad rõõmud ja "rõõmud". Aga tagasi liikluse juurde. Lisaks sellele, et teeolud mitte just liiklejasõbralikud täna ei olnud, oli jalakäiatel mingi massiline enesetapukalduvus küljes. Või kuidas nimetada seda pidevat suvalises kohas üle tee töllerdamist või punase tulega üle ülekäiguraja minemist??? Mina nimetan seda igatahes enesetapusooviks, sest tänase ilmaga ei ole teps mitte tark mõte oodata autojuhtidelt äkitselt pidama saamist. Ja siis veel üks "tore" tegelane, keda mul täna "au" kohata oli - sõitsin mina Taara pst-l ja mingi tüüp sõidab mulle vastu, endal nii õige nägu peas. Teadupärast on Taara pst mõlemal sõidusuunal üsnagi kitsas. Aga kuna vastutulev sõiduk oli suurem (mingi minikaubik vms), ei jäänud mul muud üle, kui pooleldi kõnniteele ronida. Liikle siis niimoodi.

Ja blogil on ka täna kehvad teeolud vms, miks ta muidu nii aeglane on.

Kuust ja muust

Tänase selge ilmaga paistab kuu lihtsalt vapustavalt ilus. Kindlasti annab sellele juurde ka veel õhukese lumekihiga, kuid siiski valge maastik. Otsustasin, et ei mõtle lumega seoses enam ainult sellele, et ma veel endale sobivaid talvesaapaid poest leidnud ei ole, vaid naudin ilu. Sest vähemalt tänane Tartust Võrru sõit kuuvalgel oli küll väga ilus. Tekkis tunne, et nii võiks veel jumal teab kui kaua sõita. Lihtsalt nii kena oli. Ja kuidagi müstiline. Metsade vahelt läbi sõites tekkisid suhteliselt tontlikud varjud. Ja valge oli. Ka ilma kaugtuledeta nägi päris hästi (aga mitte Võrus majade vahel neid enesetapu kalduvustega inimesi, kes täiesti valgustamata tänaval ilma helkurita praktiliselt sõiduteel patseerisid).

Niimoodi kuuvalgel sõites kandusid mu mõtted jälle ühe teema juurde, mille üle ma ka paar päeva tagasi omaette mõtisklesin. Nimelt mina usun saatusesse. Ei tea isegi miks, aga olen täiesti veendunud, et mõningad asjad on nö ette kirjutatud (näiteks see, millal sa sured). Nüüd aga jõudsingi mõtisklustega selleni, et millised asjad siis on ette kirjutatud ja millised on valikute tulemusena juhtunud asjad. Näiteks, kas mingi inimesega tuttavaks saamine võib olla ette määratud või juhtub see just tänu mingile varem tehtud valikule? Kas siis kui oleks teistsugune valik tehtud, poleks selle inimesega tuttavaks saanud või oleks see siiski juhtunud, aga mingit teist teed pidi? Aga need küsimused jäävadki ilmselt vastuseta, sest vaevalt, et leiduks inimest, kes kindlat vastust teaks.

Krokodill

Sest kolle K r o k o d i l, kellest juba Massingi pühhapäwa wahheluggemistes rägitakse, ei olle middagi muud kui üks suur 20 kunni 50 pikkune wee sees ellaw sissalik. Temma ellab Egiptuse maal wee sees, kõige ennamist sures N i l i jões, kust temma monnikord ka kuiwale maale lähheb, sööb kallu ja muud ellajaid, poisikesi ja tüttarlapsi, ja leppib - kui parremat toitu ei olle - ka täiskaswand Egiptuse rahwaga (Fr. R. Kreutzwald. Ma-ilm ja mõnda mis seal sees leida on. Tartu, 1849).*

Ei, sellest ei tule siin zooloogiline sissekanne nagu te ekslikult võite pealkirja järgi arvata. See siin on ajendatud hoopis Vana Baskini teatri samanimelisest etendusest. Just sellest, mida vaatamast ma natuke aega tagasi tulin.
Et kuidas siis oli? No tegu oli Dostojevski "aktualiseerimisega", näidend oli tehtud samanimelise jutustuse põhjal. Pidi olema komöödia, aga minu meelest ei olnud väga naljakas, võibolla paari koha peal võttis muigama. Näitlejad iseenesest olid muidugi head, isegi Hendrik Normanni aktsiad minu silmis tõusid (seoses Uuno hommikuprogrammiga olid nad enne vägagi madalal, ta on seal nii vastik ja näägutav).
Probleemid mida seal käsitleti olid rohkem või vähem tuttavad, aga kogu asi jäi kuidagi kahvatuks. Ma arvan, et ma poleks midagi kaotanud, kui ma poleks seda etendust näinud.

Kuu aja pärast on järgmine teatrisse minek, siis vaatan etendust, mille kohta ma usaldusväärsetest allikatest kiidusõnu kuulnud olen, nii et tõotab tulla parem teatrielamus.

* see tekst pärineb kavast

Nädalavahetus filmide seltsis

Selle nädalavahetuse märksõnaks sai filmid.
Reedel vaatasin filmi nimega Kalendritüdrukud (tegelikult ma tahtsin vaadata filmi Ocean's 12, aga see ei läinud käima mingil imelikul põhjusel või õigem oleks öelda, et käima küll läks, aga oli olukord pilt on, häält ei ole ja nii ei tahtnud ma seda filmi kohe mitte vaadata). Kes sellest filmist midagi kuulnud pole, siis neile teadmiseks, et film räägib keskealistest naistest, kes otsustavad teha kalendri, kus nad poseerivad alasti (strateegilised kohad varjatud muidugi), et annetada raha kohalikule haiglale. Väga armas lugu minu meelest, ilusad maastikuvaated (sündmused arenevad ühes Inglise väikelinnas) ja mõnus huumor. Eriti peaks seda vaatama ilmselt naised, kes on nii umbes 40. eluaasta kandis ja muretsevad selle pärast, et nad enam nii head välja ei näe kui 20-aastaselt.
Laupäeval siis lõpuks (pärast seda kui videomakk keeldus koostööd tegemast ja me algselt plaanis olnud filmi ei saanud) jäid kavva filmid After sunset ning Ruudi. Esimene film oli sellise suht tavapärase osav-varas-kes-tahab-pensionile-jääda-aga-enne-teeb-veel-ühe-viimase-töö süžeega, aga teostus oli päris lõbus. Brosnanil on veel üks sarnane film - Thomas Crowni afäär, too oli ka päris hea, aga seal oli politseinikuks, kes teda jahtis, naine, seega ma usun, et ei pea üle rääkima, kuidas nende suhted arenesid. Selles osas oli see laupäevane film lõbusam ja üllatavam.
Ruudi oli ka tore. Tuttavad kohad, mõnusad lapselikud naljad (eriti toredad olid vaesus ja vanadus) ning natuke aktsiooni ka. Tuleb veelkord tõdeda, et kui Sigade revolutsioon välja arvata, on kõik viimastel aastatel tehtud eesti filmid, mida mina näinud olen, väga head olnud.
Täna siis tegima teise katse videomakiga ja saime ta tööle ka. Seega sai vaadatud film Before sunset (mis on tegelikult Before sunrise'i järg, aga teatud arusaamatuste tõttu meil seda praegu polnud). See oli hoopis teistmoodi film. Põhimõtteliselt vaataja lihtsalt kuulab pealt kahe inimese dialoogi. Ja see oli väga huvitav dialoog. Kohati tundus mulle, et see naine räägib seda, mida mina mõtlen. Ja ma loodan, et sellel enam kolmandat osa ei ole, sest mehe näoilme järgi filmi lõpus sai väga hästi järeldada, kuidas lugu edasi läks ja ma ei tahaks, et keegi režissöör sellega jändama hakkaks. Aga millalgi tuleb see esimene osa ka kindlasti ära vaadata.

Optimist :D

Niih, Piretil oli blogis jälle üks test. Tegin minagi selle testi ja tulemus on siin (testi teemaks oli, et kas oled optimist või pessimist):

Congratulations! You're the eternal optimist, a regular "Sunshine Day" of a person. When it rains, you think about how good the water is for the flowers and trees rather than how wet you're getting. More likely to trust someone than not, you always see the good in people. Sure, that opens you up for a few let-downs, but that's okay — your great attitude will help you deal with them if and when they come. In the long run, it doesn't really matter at all; everything's going to be all right! You like meeting new people and thoroughly enjoy their companionship. In a nutshell, you just don't dwell on small failures — you learn from your mistakes and do your best to make everyone around you happy to be alive. Keep it up!

Mis ma oskan öelda? Elu on lill!

Tänase päevaga sobib see testitulemus väga hästi, sest täna oli positiivne päev. Päris mitu meeldivat üllatust oli kohe. Ja nädalavahetus oli ka tore.

Usuõpetuse loeng

Õppejõud Sööt ja InBoil on ainet vahetanud ja andsid seekord usuõpetuse teemalise loengu. Toimus see siis Jaani kirikus. Algas lauluga Oh Jesus, my Lord. Edasi läks pisut ilmalikumaks, kuigi tuleb tõdeda, et jumala ja taeva teema oli ikkagi läbiv. Erakordne oli ka see vaikus milles kuulajaskond istus. Alles päris lõpus, kui taheti veel õppejõudusid kõnelemas kuulda, tehti ka lärmi.
Aga meie kõrval istus üks tõeline fänn, kes elas kogu aja kaasa ja seda vägagi hingega. Ja loomulikult oli ka Riin kohal.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et oli väga hea ja rahulik loeng. Oleks võinud aint pikem olla.

Blogimisraskused

Järjekordselt tuleb tõdeda, et kui ajul oleks otseühendus blogiga, siis siin oleks nii mitmedki sissekanded rohkem, sest aeg-ajalt tuleb mul igasuguseid mõtteid, mida võiks blogisse kirjutada. Tavaliselt tulevad nad aga sel hetkel, kui ma ei viibi arvuti läheduses või siis lihtsalt pole aega kirjutada. Praegu on sama lugu - istun küll arvuti taga, aga olen tänases siblimisest üsna väsinud ja kell on ka palju, nii et midagi asjalikku küll kirjutada ei jõua. Seega tuleb neil, kes mingit asjalikku sissekannet ootavad, veel kannatada.

P.S. Muide, kogesin täna, et see trikk et koer jalutusrihma ümber inimese jalgade keerab (nii et viimane kohe kindlasti ümber kukuks, kui vaid sammu astuks), ei olegi ainult filmitrikk, nad teevadki nii.

Lõhkuda, lammutada, põletada

... olid selle nädalavahetuse märksõnad. Et mida ma siis lõhkusin ja lammutasin? Maja. Mitte enda oma. Teise inimese maja on ju ikka hea lõhkuda :p Majaomanik ise oli asjaga rahul, muide. Ja et mitte kogu lõhkumise au enda peale võtta, siis mainin ära, et seal oli veel hävituslike kalduvustega inimesi peale minu. Eile oli meid päris korralik kambake, täna olime ainult kolmekesi. Teistel olid täna muud tegemised.
Igatahes minu lemmik tööriist sel nädalavahetusel oli raudkang, mille teises otsas on sõrg. Sellega oli nii tore seina pealt krohvi maha lüüa ja traati ära urgitseda ja naelu välja tõmmata.
Ja minu jaoks ei jäänud Karepa sugugi mitte viimaseks välipeoks sel aastal, sest ühel hetkel läks meil ikkagi kõht tühjaks ja siis tehti väljas šašlõkki. Juurde veel kena lõke keset õue ja mida veel tahta. Noh meestel oli veel õlu ka tegelikult. Double Bock kui täpne olla. Nad pakkusid seda mitu korda mulle ka, aga kui ma lubasin selle järgmine kord vastu võtta ja maha kallata, siis nad enam ei tüüdanud mind selle õllega.

Vat selline oli minu nädalavahetus. Mina olen rahul (nagu ma aru sain, siis ka majaomanik on tehtud tööga rahul), aga paraku annab tunda, et pole ikka harjunud sellise asjaga - praegu on suht kõva väsimus kallal. Ja ma ei taha praegu mõeldagi selle peale, mida mu lihased homme teevad. Aga lohutagem ennast sellega, et lihasvalu läheb paari päevaga tavaliselt üle.

Dogma

Sain millalgi listi kaudu kirja, et neljapäeviti toimuvad paralleelselt loengukursega "Piibel õhtumaise kultuuri alustekstsina" filmiõhtud ja sel neljapäeval on kavas film "Dogma". Olin sellest filmist kuulnud ning otsustasin see oma silmaga ära vaadata. Ei pidanud kahetsema, sest tegu oli väärt filmiga ja tekitas igasuguseid huvitavaid ideid selle teema suhtes. Igatahes soovitan seda filmi soojalt.

Aga tundub, et täna ei jää viimaseks korraks keemia ringis filmi vaadata, sest nii mõndagi filmi, mis veel kavas on, tahaks näha.

Surematust

Eile õhtul sain Surematu Romaani läbi. Ja ta täitis kõik minu ootused. Enamgi veel - lausa ületas neid. Ja siinkohal väike teadaanne - kui keegi veel tahab liituda donja Lestakala fännklubiga, siis võite mulle teada anda. Ma nimelt pole enam tema ainus fänn, Piret tuli ka klubisse :D
Üritasin eile donja Lestakala veenda ka järgmist romaani kirjutama, aga ta ei tahtnud vedu võtta. A eks me veel näe..

Car free

Taaskord on siis käes 22. september ja autovaba päev. Mina läksin tööle Karoliinega. Nagu eilegi. Ja nii nagu eile nii ka täna nägin hommikul tööle sõites Sõpruse sillal kahte inimest, kes paistsid autosid loendavat (mis tekitas minus väheke nostalgiat, sest kunagi olen isegi sellist asja teinud). Minu loogiline järeldus on, et nad lugesid autosid mitteautovabal päeval ja autovabal päeval ja pärast vaatavad, et kas on erinevust ka. Mina isiklikult arvan, et ega eriti vist ei ole. Vähemalt mulle küll mingit suurt erinevust silma ei hakanud. Ja töökaaslane kah unustas ära, et täna autovaba päev on, vähemalt väitis ta, et ta oli plaaninud sel päeval mitte autoga tööle tulla.

Huvitav kas see oli seotud tänase autovaba päevaga või mitte, aga eile avastasin, et keegi on lõpuks taibanud, et 6-kohalisest jalgrattahoidjast on Eedeni kaubanduskeskuse jaoks siiski vähe ja üks 6-kohaline oli juurde toodud. Mitte et 12 kohta piisav oleks, aga progress siiski. Kui nad igal aastal ühe 6-kohalise juurde paneks, oleks mõne aasta pärast juba täitsa arvestatav jalgrattaparkla seal.

Aga mulle isiklikult tundub, et ma olen nähtamatuks muutunud. Täna nägin linnas kahte tuttavat inimest, kellele ma lehvitasin ja kumbki ei reageerinud. A võibolla on asi minu kiivris ja prillides. Täna ma kogesin, kui vajalikud need prillid tegelikult rattaga sõites ikkagi on. Sõitsin mina rahulikult, kui lendas mingi parajalt pirakas putukas mulle vastu prilliklaasi serva. Kui mul prille ees poleks olnud, oleks ta ilmselt mulle näkku maandunud ja ma arvan, et see poleks üldse tore olnud.

4772

I want to ride my bicycle
I want to ride my bike

laulis Queen. Mul täna mingil hetkel hakkas see laul kummitama. Arvatavasti oli põhjus selles, et ma osalesin 9. Tartu rattamaratonil. Siiski mitte täispikal distantsil (nii kõrgelt ma oma võimeid ei hinda), kõigest 40 km. Minu arvates täiesti paras distants. Ja rada oli lahe. Otepää on ilus kant ja kohati sai ümbrust täiel rinnal nautida. Kohati aga tuli hoolega jälgida teisi rattureid, et nendega mitte kokku põrgata. Päris kogu aeg ma ratta seljas siiski polnud, mõnel tõusul tuli maha ronida. Aeg-ajalt oli selle põhjuseks tõusu järskus, aeg-ajalt see, et kõik eespool olijad ronisid maha ja siis ei jäänud mul lihtsalt muud üle kui seda sama teha, sest vastasel juhul oleks ma kellelegi otsa sõitnud. Paaris kohas olid hoiatavad märgid üleval, kui mõni eriti karm koht tulemas oli. Ühes kohas, kus seda polnud, oleks minu meelest küll vaja olnud. Oli suhteliselt pikk laskumine, nii et sai paraja hoo sisse ja lõpus oli täiesti lahtine liiv. Ma usun, et seal kukkus nii mõnigi. Mõnda kukkumist nägin ise ka, üks päris hull uperpall oli kohe stardi ligidal, aga õnneks hoidsin siiski piisavat pikivahet, et ise neile otsa ei pannud. Ühes kohas, kus tee hullult treppis oli, tulid mulle meelde need kommid, mis Saaremaal rattamatka ajal teele lendasid. Vat kui nüüd oleks kah puistanud, siis oleks saanud konkurente maha raputada - nad oleks kõik komme korjama hakanud :p Aga ega ma tegelikult sinna esikohta püüdma ju läinudki. Nagu meile ka stardis öeldi - see on rahvasõit. Kes võistelda tahavad, peavad täispika distantsi läbima. Minu aeg jäi üsna sinna kanti, kuhu ma arvasin - 2:30:48.0

P.S. 4772 oli mu stardinumber

Sushiõhtu

Eile tehti Raatuse ühikas sushit. Põhiliselt tegi seda Hannah. Mina ja Vivian aitasime hakkida ning Chris puhastas kala (pärast pikka pealekäimist). Kuna ma istusin strateegiliselt olulise koha peal, siis langes minu õlule ka kokku keeratud sushi-rulli juppideks lõikamine. Muidu tulid enam-vähem tükid, aga need, millele Rama sulatatud juustu vahele pandud sai, lagunesid natuke ära.

A seltskond oli huvitav. Kogu aeg vooris mingisugust rahvast sisse välja. Mina olin enne kogu kohalkäinud inimhulgast vast veerandit näinud. Ja mingil huvitaval põhjusel oli naissoo esindajaid kaks korda rohkem kui mehi (kõik kohalolnud mehed olid selle boksi elanikud). Üks tüüp oli veider. Alguses hoidis pisut omaette, vahepeal vaatas toas multikaid ning leidis, et inimesed peaksid rääkimise asemel laulude sõnu kuulama (tema toast kostus suhteliselt vali muusika). Mingil hetkel hakkas ta natuke rohkem suhtlema. Ja muide, kõnealune noormees on eestlane. Tal pidi küll rootsi pass olema, aga põhimõtteliselt on tegu siiski eestlasega. Hannah millegipärast ei uskunud, et ta eesti keelt oskab rääkida. Pärast vist jäi ikka uskuma.

Aga üldiselt oli väga tore üritus. Internatsionaalne veel pealekauba. Ma arvan, et sakslasi oli seltskonnas vist kõige rohkem. Päris huvitav oli see kui köögis viibis 5 inimest, neist 3 olid sakslased (ning ülejäänud 2 ehk mina ja Vivian saame saksa keelest aru küll) ja Hannah rääkis teise sakslasega inglise keeles. Meie loomulikult ei saanud sellekohast märkust tegemata jätta. See ühelt keelelt teisele mineks on tegelikult vist kohati keerulisem kui kaasmaalasega võõrkeeles rääkimine. Samas mina rääkisin kah mõned korrad selle eesti noormehega inglise keeles, aga see oli enamasti selle mõttega, et teised kah aru saaks.

Kontrollimatusest

Eelmises sissekandes kirjutasin ma sellest, kuidas ma kontrolli oma arvuti üle ära andsin, sel nädalavahetusel kogesin ma seda, mis tunne on autoga sõita, kui see nagu polekski sinu kontrolli all. Ei, ma ei kihutanud teelt välja ega midagi, lihtsalt autol pandi cruise peale (maakeeli peaks see püsikiiruse hoidja olema). Kuidagi imelik on sõita, kui jalad pedaalidel ei ole (kuna tegemist oli automaatkäigukastiga autoga, siis vasak jalg igavles nagu nii), tõesti selline tunne nagu ise ei kontrollikski kõike, mis auto teeb. Tegelikult oli väga lihtne kontroll tagasi saada - tuli ainult pidurit vajutada. Samas ei olnud selle auto puhul ise pedaale kontrollides ka väga hea sõita, sest gaasipedaal oli nii kõva vedruga, et ma pidin ikka päris kõvasti jõudu rakendama, et normaalset kiirust kätte saada. Lõpuks harjusin ära ja siis arvatavasti ületasin kiirustki (päris kindel ei ole, sest spidomeeter oli armatuurilt ära tõstetud... eks see ole jah selline ebavajalik iluasjake või nii).
Kui juba autode peale jutt läks siis mainin selle ka ära, et käsipidur e õige nimega seisupidur (kui mu mälu mind nüüd ei peta), olgu ikka selline kang kahe istme vahel. Millalgi näitas mingis autosaates uut Audit, millel oli see ainult nupp... väga lahja mu meelest. Nüüd aga nägin, et see võib olla ka pedaali kujul. Ka see variant on minu meelest tobe. Seda ei saa ju enam kässariks nimetada...

Ka sina, Villem

Viimasel ajal on päris palju pilte fotopici üles pandud, mis on iseenesest ju tore. Kahjuks on ilmnenud mul väike tõrge nende vaatamisel - enamuse piltide suurelt nägemiseks pean panema full size, st ise nad mul normaalsesse suurusesse ei lähe. Noh, mõtlesin siis, et küsin mõne arvutiasjanduses targema inimese käest, kas sellele probleemile võiks ka lahendus olla. MSNis arupärimine lõppes sellega, et mina istusin arvuti taga käed rüpes ja vaatasin, kuidas kursor igasugu aknakesi lahti teeb (see sai toimuda läbi sellise huvitava funktsiooni nagu remote assistance). Uskuge mind, see on üsna veider kui istud arvuti taga, aga arvuti elaks nagu oma elu. Aga kõige selle tulemusena selgus, et mul on arvutis mingi müstiline probleem ja võibolla aitaks see, kui kogu asi uuesti installida. Mind see tegelikult ei üllata, ma olen juba pikemat aega seisukohal, et mina ja arvutid lihtsalt ei klapi. Võibolla on see minu aura, mis arvutitele ei meeldi vms. Samas olin ma siiamaani arvanud, et minu Villemiga on lugu teine, aga nagu selgus, on ka siinkohal sama lugu nagu kõigi ülejäänud arvutitega.

Tangot tantsitakse kahekesi

... ja kõiki teisi tantse ka. Miks ma sellest nüüd siin räägin? Aga sellepärast, et meil hakkas jälle tantsuhooaeg. Mõnus oli jälle üle pika aja tantsida. Enamus oli täitsa meeles isegi, vaid mõned figuurid, mida polnud nii palju jõudnud harjutada, olid pisut ununenud.

Mis siis veel uut? No sügisega koos hakkavad ka mõningad saated, mida vaadata tahaks, aga need pagana teleonud on osasid algusaegu ja isegi päevi muutnud. Esmaspäeval jäin ma sellepärast poolest C.S.I.-st ilma ja täna sattusin täiesti juhuslikult Hoia ja keelat vaatama. Ja Jürkat ei olegi enam hindajate seas :(( Aga Reet Linna oli täitsa asjalik. Tibi on ka välja vahetatud. Tannu on neil vähemalt alles. Muide, ta kasutas ka täna sõna "nunnu" :p

Väsinud, aga rahul

Miks väsinud? Sest kahe päevaga on läbitud pea 500 km.
Miks rahul? Sest oli irmus tore ja mitmed valged kohad Eesti kaardil said suht värvilisteks ja tegelikult läks asi üsna plaanipäraselt, kuigi mulle millalgi selle nädala keskel tundus, et plaani nagu õieti polegi. Kaks kohta, kus mina kindlasti käia tahtsin olid Elistvere loomapark ja Palamuse ning need said käidud. Unustamatu ilvesekiisu, rebased (eriti Uru ja Reks, aga ka vana ja targa näoga rebane) ning hüperaktiivsed oravad (need oravad andsid väljendile " nagu orav rattas" hoopis uue ilme) said ära nähtud. Ilmnes ka, et Elistvere loomapargi parklas olid eraldi pooled tumesinistele autodele ja muud värvi autodele. Et oleks ikka ilus ühtlane rivi, olid kõik kolm laupäeval startinud autot tumesinised. Meie parkisime kõik kolm autot kõrvuti ning tagasi tulles avastasime, et meie kõrval on veel kolm tumesinist. Ja see tumesiniste autode ülekaal kordus veel mitmel korral laupäeva jooksul.
Peale Palamusel käiku võtsime suuna Kuremaale, kus toimus väike piknik järve kaldal. Seal oli maru uhke parkla tehtud. Muidu oli täitsa kena koht ja tore söömaaeg, aga herilased olid jälle Mani avastanud. Kahjuks ei tiirelnud nad ainult Mani ümber, aga teda jälitasid nad kõige rohkem. Siiski pidid ka ülejäänud olema äärmiselt ettevaatlikud söömisel, et mitte leiba koos herilasega hammustada.
Edasi järgnesid vahepeatused Laiusel ja Äntu järvede ääres ning siis jõudsime juba Rakverre. Ronisime korraks üles mäkke linnuse juurde, et kohe sealt alla tulla. Väike trenn noh. Enne Karepale jõudmist põikasime läbi veel Kundast (ilmselgelt olid mõnedel seal oma tagamõtted, ega niisama mingit kirikut vaatama minda ikka) ja Toolsest. Viimane oli väga lahe - laevad ja varemed ja liumägi :)
Lõpuks siis olime Karepal. Mina polnud seal varem käinud. Väga ilus oli muidu - mere ääres ja puha. Üle pika aja jälle välipidu (mis arvatavasi jääb ka viimaseks sel aastal) ning isegi ilmataat oli meile suht armuline, paaril korral ikka lasi vihmal sabiseda.
Tänane päev algas suht vara. Üheksa paiku oli start ning natuke enne kümmet kohtusime oma kanuudega. Mina olin kapteniga ühes kanuus ning loomulikult olime meie esimesena lõpp-punktis. Matk iseenesest oli väga vaheldusrikas - oli nii vaba ja sügavat vett kui ka üle kivide ja puutüvede minekut. Ümber kanuud meil ajada siiski ei õnnestunud ja nagu ma aru sain, siis ka üksi teine kanuu meie omadest ei läinud ümber. Sõiduvõtetes oli aga suurt erinevust näha - meie käisime ikka mõlemad jalgupidi vees ära, Man näiteks oli ka lõpus kuiva jalaga, aga noh, tema tuli ka jala üle finišijoone. Edasi läsime Tapale süüa otsima. Leidsime ka sealt ühe Grossi poe ning peale söögipausi võtsime suuna Tartu peale.

Kokkuvõtvalt puhkusest

Ja läbi ta ongi. Homme tuleb jälle tööle minna. Mõni mees siin juba üritas mind hirmutada kõige sellega, mis mind seal ees ootab, aga eks näis.
Kõik plaanis olnud käigud said käidud, pluss veel mõned, mida esialgses plaanis ei olnud. Koht, kus ma puhkuse ajal kõige vähem viibisin - kodu. Ka see oli tegelikult peaaegu et plaanipärane. Kõige toredam üritus - ikka raie MM :D (ei saa ma sellest üle ega ümber...) Paistab, et oli ka viimane aeg puhata, sest ilmad on sel nädalal juba sügiseseks minema hakanud - ikka iga päev natsa vihma (v.a. eile, eile vist ei sadanud).

Kolmas vahekokkuvõte

Tagasi Tartus. Muidu polekski aru saanud, et suht pikka maad sõidetud sai, aga maja ees autost väljudes olid jalad pisut kanged.
Mis ma siis Saaremaal tegin? No ikka vaatasin oma suuremad ja väiksemad sugulased üle. Isegi tädimeest nägin tagasi tulles Viire pardal (aga see oli vist esimene kord mul sel suvel Viirega sõita). Saaremaale minnes pandi mind Koguva peale, muidu oleks ilmselt juba minnes tädimehega juttu saanud puhuda. Tädi oli endale just kutsika ja kassipoja võtnud. Kassipojast ma juba eelmises sissekandest natsa kirjutasin, aga ma pean ikka mainima, et väga nunnu ja rahulik kassipoeg on. Nii kui sülle võtsid ja natuke pai tegid, keris ennast kerra ja jäi magama. Kutsikas oli ka äärmiselt nunnu. Selline pisike pontsakas, 75% hundikoer, ülejäänud 25% tõugu ei mäleta (kutsika ema on saksa lambakoer, isa on pooleldi saksa lambaoer ja ülejäänu siis see muu tõug). Käis ja näris, aga kuulas ilusti sõna ka ja mõnikord mõmises vaikselt nurgas. Ja kassiga mängisid kenasti. Kass on muidugi kaval - läks laua alla, kuhu koer järgi ei mahtunud ja siis sai koera rahulikult käppadega püüda. Kassid on ikka targad loomad.
Tuleb välja, et minu paprika-põlgus on võibolla geenides, sest täditütar ja tädi reageerivad paprikale sama moodi nagu mina. Vat siis. Üleüldse oli tore täditütart üle hulga aja näha, me olime vist suht noored kui viimati samal ajal Saaremaal olime. Ja näiteks Pillet ta arvatavasti tunneb. Mpsi ema ta ka teab (ta ju ka muusikakoolis käinud). Nii et Saaremaa on ikkagi väike.
Ja mis oleks Saaremaal käik ilma Sutu külastamiseta? Ei teagi kohe... Igal juhul käisime ka Sutus ära. Soodat ei näinud (ju oli teine metsas möllamas). Võibolla kui ma Haku kaasa oleks võtnud, oleks Sooda ka ennast näole andnud. Ah soo, seda ma vist ei maininud, et ma ka Haku sugulastele näitamiseks kaasa võtsin. Hakkas teine siin Tartus ulakust tegema, tuli teda veidi shokeerida. Igatahes nüüd on ta jälle oma tuttavas köögis ja loobib tühja jogurtitopsi.

Uus arvutimäng

Arvutimängu jaoks pole tegelikult vaja muud kui arvutit ja kassipoega. Piisab ainult hiire liigutamisest arvutiekraanil ja kassipoeg ajab seda väga entusiastlikult taga ning sedaviisi võiks ennast tundide kaupa lõbustada. Ainus jama on see, et mul on ilmnenud üsna tõsine kassiallergia (mis on väga halb asi minusuguse kassiarmastaja jaoks) - ninast jookseb vett nagu Niagra kosest ja silmad kisuvad kah märjaks nagu vaataks mõnda südantlõhestavat draamafilmi. Aga see ei tähenda siiski seda, et ma ennast kassidest eemal hoiaks.

Vahekokkuvõte vol 2

Nüüd on siis läbitud ka teine etapp minu puhkusest ehk raie maailmameistrivõistlused. Nagu ma juba siin blogis mainisin, olin ma seal tõlgiks. Ja kirjutaks siis nüüd neist natuke.

Organiseerimine
No sellega oli nii, et vabatahtlike kaasamise osas oleks võinud neile üht koma teist õpetada ja kuna meie nägime küllaltki palju seda nö köögipoolt, siis meie teame, mis seal longas, aga võistlejatele jättis asja organiseeritus vist üsnagi hea mulje, vähemalt niipalju kui minuni kuuldused jõudsid.

Võistlused
Olgem ausad - mina polnud sellistest võistlustest varem kuulnudki, seega ei teadnud ma neist enne 15. augustit mitte midagi. Tegelikult on neid juba päris mitu korda peetud, selleaastased olid nimelt 27ndad ja järgmised on 2 aasta pärast Belgias. Aga päris huvitavad olid tegelikult. Mõtled küll, et noh mis see puu langetamine siis ära ei ole, et lükkad sae sisse ja võtad puu maha, aga ei. Nad tegid seal igasugu lõikeid enne ja siis lõid kiilu sisse ja alles siis kukkus puu ja seda ka mitte suvalisse kohta, vaid ikka enne kindlaks määratud kohta, mille tähistamiseks olid maasse nn tikud löödud (tglt olid need parajad toikad). Kokku oli viis ala - peale puu langetamise veel saeketi vahetus, kombineeritud järkamine, täpsussaagimine ja laasimine. Viimane neist oli kõige huvitavam vaadata, aga väga raske ala. Üldiselt oli nii, et sinna päris võistlusalasse pääsesid kohtunikud, võistlejad, meeskonna tehnilised juhid ja siis meie ehk tõlgid :D Päris VIPi tunne oli :P

Minu meeskond
Meie, ehk siis tõlgid, olime riikide vahel ära jaotatud, mõnel oli isegi kaks või kolm meeskonda, kelle eest nad hoolitsema pidid (tõlgiks olema, neile materjale kätte toimetama jne), aga minul vedas ja ma sain olla ainult ühe meeskonnaga kogu aeg ja selleks oli Suurbritannia meeskond. Neid oli kokku 8 inimest - kaks olid naised, kes olid meestega kaasa tulnud, kaks olid tehniline meeskond ja neli võistlejat, kellest kolm olid profiklassis ja 1 juunioride ehk alla 21-aastaste klassis. Igatahes toredamat meeskonda oleks olnud raske ette kujutada. Mul ei olnud nendega mingeid probleeme - ei õiendanud nad minuga kui mingi ajakava või protokoll kohe nendeni ei jõudnud, ei olnud keelelisi raskusi ega midagi. Kui päris aus olla, siis nad ütlesid, et ma räägin hästi inglise keelt, mis inglaste suust on ikka tõeline kompliment mulle. Samas mõned neist olid Walesist pärit, mis tähendab, et kui nad omavahel rääkisid, siis ei saanud ma küll midagi aru. Igal juhul olid nad tõepoolest toredad ja eile oli mul väga kahju sealt lahkuda.
Tulemuste koha pealt niipalju, et selles mõttes neil väga hästi ei läinud. Välja arvatud Mathew'l, kes võistles juunioride klassis - tema võitis ühe ala, ühel jäi teiseks ja ühel kuuendaks ning kokkuvõttes tuli kuuendaks. Proffidest läks ühel enam-vähem, teistel ebaõnnestusid osad alad. Mul oli tegelikult täitsa kahju, et neil selline kesine tulemus tuli, sest ma usun, et nad on tegelikult väga head raiemehed, aga lihtsalt ebaõnn saatis neid.

Puhkus
Kuna minul vedas ja ma ainult ühe meeskonna oma hoole alla sain ning nad suhteliselt alguses ära võistlesid (nad olid numbritega 9-12), oli mul enamasti pärastlõuna vaba. Ühe korra saime tasuta käia Pühajäerve Spa ujulas (võistkonnad ööbisid seal, tõlkide jaoks seal kohti ei jätkunud ja meie olime teistes hotellides), kus ma jätkasin vahepeal katkenud traditisooni ujuda 1 kilomeeter. Kuna ilmad olid ilusad ja aeg-ajalt tuli liikuda Pühajärve ja Otepää vahel ka siis kui parajasti ühtegi bussi seal liikumas ei olnud, jalutasin ma selle vahemaa nii mõnelgi korral (umbes 3 km). Tee oli ilus (need, kes roheliste rattaretkel käisid, kindlasti mäletavad seda kena kergliiklusteed sealkandis), päike paistis - tõeline puhkus ilusas Eestimaa suves. Korra käisin Apteekrimäe suusahüppetornis. Asi tundus küll pisut kahtlane - natuke vana ja lagunenud - aga ma ikka ronisin üles. Ühe korra käisin ka Pühajärves ujumas koos ühe inglase naisega, kes ujus esimest korda elus järves. Ühel pärastlõunal käisin ma koos oma inglastega (ma tean, et tglt olid osad neist Walesist ja vähemalt üks Šotimaalt, aga nii on neid lihtsam kutsuda) bowlingut mängimas. Läks jälle suht halvasti, aga noh, keegi peab ju kaotama ja õhkkond oli nii meeldiv, et ma ei tundnud ennast selle pärast üldse halvasti.

Vahekokkuvõte

Lõpuks ometi olen käinud Peterburis. Ja ma usun/loodan, et see ei jää viimaseks korraks. See linn on lihtsalt nii fantastiliselt ilus. Kõik need paleed, purskaevud, ausambad, katedraalid, pargid... lihtsalt käid ja vaatad ja imestad. Ja hästi roheline on see linn tänu nedele parkidele ja väljakutele, mis on kenasti ära haljastatud. Ja siis loomulikult ka need jõed ja kanalid. Paadisõit oli meil ka programmis - Neeva, Fontanka, Moika... ma oleks võinud vist tunde selle laevukesega seal triivida, kahjuks kestis meie sõit ainult tunni. Ja kolmest päevast on Peterburi jaoks raudselt vähe. Olulisemad vaatamisväärsused said siiski külastatud - Tsarskoje Selo, Kaasani katedraal, Peeter-Pauli kindlus, Ermitaaž, Vahakujude näitus Romanovite dünastia valitsejatest, Peterhof. Lisaks peatusime ka Iisaku, Spas na Krovi ja Smolnõi katedraali juures ning käisime siuhvilks Aurora peal. Kõigile neile asjadele lisaks oli meil reede õhtul rahvuslik õhtusöök (põhiroaks Kiievi kotlett), kus lisaks söögile oli ka väike kultuuriprogramm, mille käigus umbes pool seltskonda ka kohalikega tantsu lüüa sai.
Hotell oli ka kena, jõudsime järeldusele, et me vist olime renoveeritud osas, sest kui lift korra 6. korrusel peatus (meie ööbisime 9ndal), ei näinud see koridor sugugi nii kena välja kui meie oma.
Ja Vene valitsejate ajalooga olen ma nüüd ka rohkem kursis, sest meie giid rääkis väga palju neist. Ma imestasin, kuidas ta jaksas nii palju rääkida. Üldiselt oli jutt tegelikult täitsa huvitav, ainult et mõned eripärad olid selles. Näiteks olid tal parasiitsõnad ja -väljendid (samas, sõna otseses mõttes, tegelikult), mida võis praktiliselt igas lauses kohata. Ja teine iseärasus oli see, et ta vahetas aeg-ajalt mõned täishäälikud ära, näiteks rääkis ta meile tsaar Peeter esimisest ja ortidoksi kirikust jne.
Kuna oli nädalavahetus, siis olid kõik endast lugupidavad linlased oma suvilatesse sõitnud ja liiklus oli rahulik. Vähemalt meile väideti, et see on rahulik liiklus. Üks asi, mis mulle jubedalt nende liikluskorralduse juures meeldis, oli see, et neil olid valgusfooride juures tablood, mis näitasid, kui palju aega on veel tule vahetumiseni (kui fooris põles punane tuli, olid ka numbrid tablool punased, kui roheline, siis rohelised). Meil võiks ka sellised olla.
Metroos käisime ka. Alguses mõtlesime sõbrannaga, et ei lähe sinna, aga kuna vastasel juhul oleksime pidanud bussis ootama, siis mõtlesime ümber. Ostsime kassast 12 rubla eest pileti (see teeb umbes 6 krooni) ja läksime väravatest läbi eskalaatorile. Ja kui ma siis pilgu tõstsin, tekkis küsimus, et kas sellel eskalaatoril lõpp ka on??? Neil on ju metroo 70 meetri sügavusel, ma polnud elu sees nii pikka maad eskalaatoril läbinud. Lõpuks jõudsime alla, sõitsime kolm peatust, istusime teise rongi peale ja sõitsime tagasi ning jälle 70 meetrit üles. Need peatused mida meie nägime olid sellised tavalised, seal pidi ka väga uhkeid kristall-lühtritega peatusi olema.

Nii, see vist oleks lühidalt kõik selle reisi kohta. Üldiselt oli väga rahulik reis - mitte kellelgi ei varastatud midagi ära, keegi ei kakelnud (bussijuhtide sõnul pidi seda ikka aeg-ajalt juhtuma) ja piirilt saime kah kergelt ja kiiresti üle (eriti tagasi tulles, giid ütles, et ta pole nii kiiret vene piirilt üle saamist veel näinud) ning isegi meie kotte ei kontrollitud ja alkohol jäi alles :P (ega siis Venemaalt ilma viinata tagasi tulla saa)

Puhkusel

Nii lõpuks on ta käes, see kauaoodatud ja pikalt planeeritud puhkus. Ja kes arvab, et puhkus tähendab seda, et on aega lebotada ja voodis vedeleda jne, siis see eksib. Vähemalt esialgu näeb minu puhkus natsa teistmoodi välja. Nimelt niimoodi:
11-13 august - Sankt Peterburg (ammu olen tahtnud sinna minna, homme hommikul vara vara asungi seda mõtet teoks tegema ja et kindlustada seda, et silmailu oleks, võtan Ilu endaga kaasa :P ...no ja tema venekeele oskus kulub ka seal kindlasti marjaks ära)
15 augusti õhtu kuni järgmise nädala lõpp - Otepääl, raievõistlustel tõlk (vabatahtlike listist leiab alati huvitavaid viise oma aja sisutamiseks :))
20 või 21 august kuni 25 august - Saaremaal vanaema-vanaisa juures
Viimased kaks puhkuse päeva olen plaaninud kodus veeta.

Nagu te ülaltoodud plaanist aru võite saada, on järgneva kahe nädala jooksul minuga kontakti saamiseks telefon pisut usaldusväärsem meetod kui see, et mind MSNi oodata või mulle meil saata ja loota, et ma seda lähemal ajal loen. Järgneva kolme päeva jooksul ei satu ma kindlasti netti ning Otepääl ei usu ma ka, et asi väga netine on. Saaremaal on mul ilmselt võimalik oma meili kontrollida, sest tädil on nett ja võibolla võtan Villemi ka saarde kaasa ning kui ma siis mõne wifi ala leian, võin isegi online sattuda. Vot nii!

Ajude kärssamise haisu tunnete?

Tundub, et mul on viimane aeg puhkusele minna, täna süvenes järsult minu hajameelsus. Kord unustasin rattaga sõitma minnes kiivri ja prillid kontorisse (poole tee peal avastasin, et miskit oleks nagu puudu), kord tahtsin lukustatud rattaga minema sõita. Üleüldse oli täna miski imelik rattaneedus kallal - töölt minema sõites jäid muudkui jobud teele ette. Mingi poiss hakkas mul ees rattaga vingerdama, oleks mulle peaaegu sisse sõitnud (heitsin talle oma täielik-idioot-oled-pilgu, aga arvatavasti prillid varjutasid seda mõningal määral), siis järgmise nurga taga tuli mulle üks tüüp rattaga vastu ja mina nagu eesti liikluses ikka, võtsin paremasse äärde, see noormees aga sihtis ka millegipärast sinna äärde, kuigi liiklusreeglite järgi oleks ta ju pidanud teise äärde hoidma, õnneks kokkupõrget ei toimunud, kuna me mõlemad sõitsime piisavalt aeglaselt, et õigel ajal siiski üksteisest mööda manööverdada. Igasugustest tee peal ees seisjatest ja kõndijatest ei hakka ma parem üldse rääkimagi.

Libauudistes oli just hiljuti (võibolla oli see täna hommikul) teema, et politsei hakkab ka jalakäijate liikumiskiirust mõõtma ja liiga kiiresti liikujate kiirust hakatakse piirama. Seda uudist kuulates mõtlesin, et ma saaks vist küll trahvi kui nad tõepoolest mõõdaksid. No olgu, jalgsi kõndimise puhul saan ma jalutamisest veel aru (muidugi mitte siis kui mul on parajasti vaja kiiresti edasi liikuda ja need jalutajad mul ees töllerdavad ja tänav või koridor liiga kitsas on, et neist mööda minna), aga mis mõte on küll rattaga sõites venida??? Sellisel juhul võib ju jala liikuda mitte rattaga. Ratas on siiski ju selleks, et kiiremini kuhugi jõuda. Või olen ma jälle millestki valesti aru saanud?
Kui ma juba liikluse teemale sattusin, siis huvitav on see, et minu autoga sõitmise stiili kohta on viimasel ajal mõningaid märkusi tulnud. Üks arvamus oli, et mulle oleks võimsamat autot vaja, kuna see vastaks paremini minu sõidustiilile (aga Nissan võib rahulik olla, mina teda välja vahetada ei plaani). Teine inimene leidis selle peale, et see veel puudus... et kui mul oleks võimsam auto, paneks ma kohe puusse.. minu sõidustiil olevat äkiline. No ma ei saa aru... kas ma peaks siis venima nagu penskar, kellest on oht, et kohe rooli taha magama jääb!?!
Ja Nissani kohta veel niipalju, et nüüd on nii minul kui ka minu taga istujal seal turvalisem (selle lause eelduseks on, et mina istun roolis) - ma leidsin üles selle puuduva turvavöö kinnitamise jublaka. Tegelikult oli neid seal istme all lausa kaks tükki peidus, aga keskmise koha turvavööd mul pole.

Ei tea, miks aeg kaob käest

Vaatasin, et pole jälle tükk aega kirjutanud. Enda arust alles kirjutasin, aga see pole ka ime, sest aeg kaob lihtsalt ära kuhugi. Mingisse musta auku vist. Igal juhul on tunne, et mul oleks vaja 36-tunniseid ööpäevi ja 9-päevaseid nädalaid. Siis ehk jõuaks natuke rohkem tehtud. Samas, kui arvestada sellega, et kella viieks-kuueks õhtul on tööasjadest kopp ees, siis poleks nendest 36-tunnistest päevadest selles mõttes kasu, aga peale tööd jõuaks natuke rohkem asju teha. Esmaspäeviti ja kolmapäeviti võtab enamuse minu ajast trenn, peale seda enam midagi asjalikku (nagu näiteks koristamine) teha ei viitsi. Üldiselt peaks trenn ka reedeti toimuma, aga ühe korra oli mul endal reede õhtu kinni ja kaks korda on lihtsalt meist mitteolenevatel põhjustel asi ära jäänud.

Eile sain taaskord kinnitust sellele, et ma ikka veel noor välja näen. Käisin esimest korda elus Atlantises, turva küsis ukse peal dokumenti. Ma siis torkasin üleoleva näoga oma uhiuue juhiloa talle nina alla. Aga see StarCafe on seal täitsa mõnus asi, seal on selline retromuusika. Alguses olime seal põhiosas, kus on see uuem muusika, aga see mulle ei istunud. Aga muidu oli päris tore.

Poodides kondamise ohtlikkusest

Et miks siis poes kondamine ohtlik on? No ikka sellepärast, et seal näeb asju, mille olemasolust sul enne aimu polnud või mille olemasolule sa enne ei mõelnud ja nüüd kui sa neist asjadest seal poeriiulil teadlik oled, ei saa sa enam rahu. Ma nägin reedel koguni kahte sellist asja. Neist ühte oleks põhimõtteliselt võimalik ju netist tõmmata (jutt käib ühest kontsertDVD-st), aga ma ei viitsiks vist sellega jännata (ma pole Villemile veel musa allalaadimisprogrammi installinud ka) ja see originaal on kuidagi ahvatlevam...
Teine asi, mis mulle enam rahu ei anna, on natuke suurem ja kallim. Ja tegelikult on mul see olemas. See on jalgratas. Karoliine on täiesti töökorras ja tubli ratas, aga see, mis ma seal poes nägin... see oli niiiii lahe. Mis seal siis nii lahedat oli? Aga see, et see nägi välja nagu chopper :p :D Päris mootorratast ma ei soeta endale arvatavasti kunagi (mul pole ju tsiklilubegi), aga nad meeldivad mulle ja selline tsiklikujuline ratas oleks lihtsalt ülivinge. Aga nagu ma juba ütlesin, ei ole mul hetkel ratast vaja.

Pärast sellist kirgikütvat poeskäiku tuli jalgupidi lumme ronida. Lumi on ka suvel külm :)

Sajaga :)

Nii, alates eile õhtust kui ma oma uued load ARKist ära tõin, võin ma maanteel sõita 100 või 110ga kui märk seda lubab :))) Täna hommikul koristasin vahtralehed autoaknalt ära. Millalgi oli mul plaan need vahtralehed põlema panna, aga siin on väike tehniline takistus - pole kusagil seda lõket teha, päris Nuki varianti (ehk siis lõke voodisse)harrastama ju ka ei hakka :P

Aga kõigile hetkel autokoolis käijatele püsivust ja tähelepanelikkust ja küll te need load kätte saate.

Eksootiline nädalavahetus

Nii, hansapäevad on selleks korraks jälle läbi. Nii nagu kahel eelneval aastal, olin ka sel aastal seal vabatahtlikuna ametis. Seekord siis müüsin kavasid, mis tähendas seda, et töö oli vahetustega ning sai natuke ringi vaadata ka.
Asi algas minu jaoks reede pärastlõunal kell pool neli, siis algas minu vahetus. Esialgu ei tahtnud kavade müümine hästi sujuda, aga varsti hakkas juba minema. Pärast kella kaheksat, kui tööpäev otsa sai, istusime staabis (linnavalitsuse kultuuriosakonna saal on see tavaliselt). Kella üheteist ajal pidi hakkama karnevalirongkäik ja sinna oli soovitav minna maskide/näomaalingute/kostüümidega, seega lasin ühel tüdrukul endale silmapliiatsi ja laineriga natuke näo peale joonistada. Pool üksteist oli tuleetendus Emajõel, mis olla natuke kehvem olnud, kui plaanitud, sest vihm olevat midagi ära rikkunud (enne oli pisut vihma tibanud). No mina ei tea, mis seal siis olema pidi, minu meelest oli küll päris vinge show. Karnevalirongkäik, mis peale tuleetendust algas, viis meid Raekoja platsile Raelinna lava juurde. Seal rääkis meile proua linnapea ja siis õpiti/tantsiti ka Tartu sambat. Kui kellelgi tekib nüüd küsimus, et mis see veel on, siis tegu on Tartu marsiga, mis on sambavõtmesse pandud ja sinna on ka spetsiaalne liikumine juurde mõeldud. Õigemini, liigutused on rohkem kätele, jalad peaksid kogu aeg samba ühte põhisammu tegema. Peale seda sambat tulid lavale kõhutantsijad (nad esinesid vist kõikidel tseremooniatel) ja pärast seda veel mingid tantsijad jne Mina leidsin vahepeal lava kõrvalt need välismaalased, kes paar nädalat tagasi ühel olemisel olid, kuhu Hannah mind kutsus. Igatahes jätkus õhtu nende seltis ja väga tore oli.

Laupäeval alates poole neljast pidin taas kavasid müüma, aga seekord ei tahtnud äri kohe üldse minna. Pole ka ime, sest üle poole üritustest oli ju läbi juba. Peale vahetuse lõppu tulin koju, et natuke rohkem riideid selga panna, sest väljas oli suht jahedaks läinud, mind aga ootas ees rüütliturniiri rongkäigus tõrviku kandmine. Selle rongkäigu alguse ootamise ajal sattusin vestlema ühe noormehega, kes laulab TAMis (Mps, Raul (kui mu mälu mind nüüd ei peta, igal juhul R-tähega algas nimi kindlasti ja ta laulab I tenorit) tervitab sind). Kuna tal oli TAMi laulik kaasas, laulsime natuke sealsamas tänaval. Rongkäigus osalesid ka rüütlid oma toredatel hobustel, kes aga endast teatavaid jälgi maha jätsid, nii et pidevalt tuli jalge ette vaadata, et mitte millegi pehme sisse astuda. Turniir ise oli suht lühike, aga pärast oli mingi tantsu- ja tuleetendus. Tants oli tore küll, aga see kestis vist mingi pool tundi. Mul sai sellest igatahes juba tõsiselt siiber. Ilm oli suht jahe ja mu jalad olid väsinud seismisest ning mul oli tõsine plaan koju minna niipea kui see värk seal Toomemäel läbi on. Läks aga pisut teisiti. Sattusin jälle kokku ühe vabatahtlikuga, kes neid väljamaa inimesi tunneb (ta on ise ka selle Erasmusega seotud) ning läksime koos temaga Rasputinisse, kus see rahvusvaheline seltskond sedakorda pesitses. Väga kaua me seal olla ei saanud, sest koht pandi kinni kell kolm. Edasi läsime osa rahvaga Zavoodi (kui nüüd täpne olla siis kolm Eesti tüdrukut, üks Brasiilia noormees ja üks Kolumbia noormees). Ma poleks uskunud, et puupüsti rahvast täis Zavoodis on võimalik tantsida, aga see sai laupäeva öösel ära tõestatud. Koju jõudsin umbes poole viie paiku, mistõttu pühapäeval ma jällegi hommikusöögile ei jõudnud, selle asemel oli lõunasöök (meile anti kolm korda päevas kindlatel kellaaegadel Treffneri gümnaasiumis süüa).

Pühapäevane päev oli mul vaba. Sain niisama ringi tuiata. Kõigepealt vaatasin pealaval kõhutantsijate esinemist (Jaanus Välja mängib neile trummi muide) ja siis jälgisin neid ka A Le Coqi telgis. Viimane oli parem koht nende vaatamiseks, sest seal olid nad lähemal ja mulje oli vahetum. Kes ei tea, siis Epp (meie kursuselt) on ka kõhutantsija. Igatahes oli väga nauditav esinemine, ma usun, et kui ma oleks meesterahvas, siis oleks see veel nauditavam olnud ;)
Nagu ikka oli pühapäev lühema programmiga ja kell neli hakkas lõpprongkäik. Taaskord olid kaasategevad hobused ja teed tuli tähelepanelikult jälgida. Lõputseremoonia ajal tuli jälle sambat tantsida (kui päris aus olla, siis munakivide peal tagant lahtiste kingadega on see suht raske).
Õhtul oli siis vabatahtlikele mõeldud pidu, kus saime linnapea käppa suruda ja aukirjad ka oma tubli töö eest. Ja jälle oli valdavaks muusikaks, mis kostus, Tartu samba. Alguses ei tahetud, et see mängima pannakse, aga kui lõpuks pandi, siis tantsis enamus kaasa. Aga ega meil nii lihtsalt pääseda lastud, et seda ühe korra ainult lastud oleks, ikka kaks-kolm korda järest ja iga natukese aja tagant. Sambade vahele tuli igasugust muud muusikat, nii et täna õhtul tantsisin ma isegi kõige rohkem. Üleüldse pole ma vist nii palju ühe nädalavahetuse jooksul kunagi tantsinud, nagu sel nädalavahetusel. Lisaks tantsimisele olen ka seisnud ja kõndinud päris palju... seega puhkust oma jalale ma ei andnud. Ööseks panin jalga küll viinasoki, sest reedel oli mu pahkluu paisunud vääga jämedaks. Sokk igatahes aitas ja praegu on jalg juba peaaegu normaalne :)

Ma usun, et järgmine aasta olen jälle hansapäevadel vabatahtlik. See on lihtsalt nii tore elamus.

Masohhist

Mul on juba mõnda aega olnud plaan oma füüsilist vormi parandada. Eelmine nädal rääkis Margus (mitte Pootsu, vaid see teine), et käib koos oma töökaaslasega jõusaalis. Minu esimene reaktsioon oli kohe, et ma tulen ka. Noh, esmaspäeval siis läksingi. Enne printisin endale netist treeningkava välja. Oli päris tore. Pärast olin küll väsinud, aga hea tunne oli. Ka teisipäeval oli veel hea tunne, sest tunda andis ainult vasak käsi, mis ei tahtnud enam eriti sirgeks minna. Kolmapäeval andis tunda ka vasak jalg. Ja sel lihasel oli nii kange isu ennast mulle tutvustada, et ma lonkasin ringi, sest jalga sirgu ajada ei saanud - säärelihas oleks nagu kivist. Aga see ei tähendanud, et ma kolmapäeva õhtul trenni minemata jätnud oleks. Kui lihased soojaks tegin, oli võimalik juba kõiki harjutusi teha, ka jalaharjutusi. Kuigi peab tunnistama, et eile jõudsin ma palju vähem kui esmaspäeval. Loodetavasti see trend ikka pöördub. Igal juhul eile õhtul koju jõudes olin paras laip. Ja jala olukord pole täna ka parem, lonkan ikka ja hommikul peeglisse vaadates avastasin, et vasak jalg oleks nagu teisest komplektist - jupp maad jämedam kui parem jalg. Kuna selline lombakas olek mulle väga ei meeldi, siis ostsin apteegist mingi geeli, mis valu vaigistama peaks. Apteeker ütles ka, et jalale tuleb puhkust anda. Aga seda vist puhkuseks ei saa nimetada, kui ma reedel ja laupäeval pool päeva Raekoja platsil ringi tuian... No paha lugu küll, aga see mul igal juhul plaanis on, ma ei saa ju sellise väikse asja pärast Hansapäevadest kõrvale jääda.

Rahvuslik vastasseis

On üks asi, mida ma Eestis elavate venelaste juures põrmugi ei salli - see kui nad hakkavad Eesti riiki mustama ja väidavad, et see on s**t riik. Ja eriti nõme on, kui see venelane vaatab mulle otse silma ja nõuab minult vastuseid, mis pole põrmugi minu pädevuses vastata. Ega see, et mina olen eestlane ei tähenda, et mina peaksin teadma, miks kõik asjad on nii nagu nad on. Miks ma sellest praegu räägin? Noh, asi on selles, et käisin just ühel sünnipäeval, kus külaliste hulgas oli ka üks vene paar Narvast. Mees oli tegelikult nö segavereline - üks vanematest on venelane ja teine eestlane, aga ta ise peab ennast vist rohkem ikkagi venelaseks nagu ma aru sain. No ja tolle tüübiga oligi nii, et alguses räägiti niisama ühest ja teisest (see mees rääkis vähemalt peaaegu aktsenditult eesti keelt), aga ühel hetkel läks jutt selle peale, et tema laps ei saanud kohe sündides sinist passi ja kuidas ikka nii ja sealjuures vaatas mulle otsa, nagu mina peaks teadma, miks see nii oli. Ja kui ma vait olin (mida paganat sa ikka sellise asja peale öelda oskad), hakkas ta süüdistama kõiki eestlasi, et need on vait ja ei tee midagi ja siis tuli ka see sõim Eesti riigi aadressil. Ma ei loe ennast just mingiks tohutuks patrioodiks, aga sellistel momentidel tekib tahtmine neile öelda, et olgu, kui teile siin ei meeldi, siis kerige oma Venemaale või minge otsige mõni teine "parem" riik ja kobige sinna, ega meil pole ka selliseid vaja. Ma tean küll, et loomulikult on asju, mille kallal vigiseda siin Eestis, aga kus neid siis pole? Ja niipalju patrioot ma ikkagi olen, et kui öeldakse, et Eesti riik on s**t, siis mina võtan seda isikliku solvanguna. Kui nemad ei austa Eesti riiki ja eestlasi, siis miks peaks meie ja meie riik neid austama???

Isiksuse test kolme küsimusega

Your Personality Is

Idealist (NF) You are a passionate, caring, and unique person.You are good at expressing yourself and sharing your ideals. You are the most compassionate of all types and connect with others easily.Your heart tends to rule you. You can't make decisions without considering feelings. You seek out other empathetic people to befriend.Truth and authenticity matters in your friendships. In love, you give everything you have to relationships. You fall in love easily. At work, you crave personal expression and meaning in your career. With others, you communicate well. You can spend all night talking with someone. As far as your looks go, you've likely taken the time to develop your own personal style. On weekends, you like to be with others. Charity work is also a favorite pastime of yours.

The Three Question Personality Test

Terve vald oli kokku aetud...

No tegelikult oli seal rahvast rohkemgi kui ainult ühest vallast, nimelt tervest Baltikumist ja kui nüüd päris täpne olla, siis oli osalejaid/pealtvaatajaid ka sakslaste hulgast. Aga tore oli. Selline natuke väiksem variant laulu- ja tantsupeost, kõik mahtusid ilusasti Tartu laululavale ära, ei olnud vaja mingit eraldi staadioni kuhu rahvatantsijad esinema panna. Tantsijatest rääkides... leidsime vist Mani ka lõpuks ikkagi üles. No mina ei saa aru, miks neil kõigil nii sarnased riided olema peavad. Õnneks sai meil tehtud vahepeal pilt Romanist, nii et saime kontrollida, milline see õige riietus välja nägema peab. Igatahes oli tore neid kõiki seal tantsimas vaadata. Leedukad olid ilmselgelt rohkem tähelepanu tantsimisele pööranud, neil oli vaid paar laulu mu meelest. Ja mind tegelikult pisut häiris, et neil lauljatel rahvariideid ei olnud, vaid mingid T-särgid... Nojah, tegelikult polnud ju eestlastest lauljatel ka kõigil rahvariideid, aga esiritta oli see-eest pandud ilus rahvariides neidude rivi, mis jättis ilusa üldmulje. Ja see linane, milles looduskaitseringi koori omad olid, on suht rahvusliku alatooniga materjal mu meelest. Pille kostüüm oli muidugi võrratu :) Ja ei tea, kas oli asi Pille enda või tema riietuse silmapaistvuses, aga teda oli väga kerge sellest massist üles leida kui nad seal laulukaare all seisid. Aga sellest pole mina veel aru saanud, miks TAMil ei võiks üheks esinemiskostüümiks rahvariided olla, nad käivad ju pidevalt laulupeol...

Aga kõige selle tulemusel tabas mind jälle soov mõnda koori laulma minna. Eks näis. Võibolla millalgi lähengi.

Jaanipäevast

Minu jaaninädalavahetus möödus marsruudil Tartu-Kuressaare-Sutu-Kuressaare-Tallinn-Tartu. 23nda õhtul jõudsin Kuressaarde, väike tee vanavanemate juures, siis linna jaanitulele, kus sai vormirooga vahitud ja Piretiga polkat üritatud keerutada.
24nda ennelõuna möödus samuti sugulaste seltsis, millalgi enne nelja tuli roheline siks järgi ja viis minu ja teised, kes seal peal olid, Suttu. Sellest, mis seal toimus, on Pille juba kirjutanud ja Merike on ka pildid üles pannud. Saagimise kohta niipalju, et kui ma väga ei eksi, oli see mul esimene kord lauajupp pooleks saagida (vähemalt ma ei mäleta, et ma varem saaginud oleks). Ise olen rahul, a eks näis, kas see vanarahva tarkus ka paika peab... ma millegipärast kahtlen selles natuke... Jalgpall oli tõesti ainulaadne ja äärmiselt huvitav. Natuke proovisin ise ka, aga väsitas liiga ära, fotoreporteri amet oli palju parem :) Nimejookide koha pealt niipalju, et minu meelest oli Maariš vol 1 natuke talutavam, vol 2-te ma küll vist pool liitrit ära poleks suutnud juua... Aga ikkagi ei saa ma aru, miks peetakse peo sünonüümiks alkoholi tarvitamist, mulle tuleb peale natuke rohkema alkoholi tarvitamist kohe Vässu kallale.
25ndal sõitsin siis Tallinnasse. Tee peal sain natuke oma roosteläinud saksa keelt kasutada, aga lõpuks läksime ikkagi inglise keelele üle (minu kõrvale sattus istuma saksa noormees, kelle tädi või onupoeg (cousin ühesõnaga) elab Eestis). Buss jõudis Tallinnasse plaanitust pea tund aega varem. Kõigepealt vahetasime vanaonu juures riided ära ja siis seadsime sammud sinna kohvikusse, kus pidu oli. Täitsa kena koht. Toidud olid head ja neid oli palju. Nägi sugulasi, keda ammu näinud polnud ja ka inimesi, keda ma kunagi varem näinud polnud. Üldiselt oli selline tore pikalauapidu. Tartusse toodi mind esmaspäeva hommikul, mis tähendas, et asjad maha ja kohe tööle. Järjekordselt jäi 1 päev puudu - see päev, mil saaks nädalavahetusest välja puhata...

Vihm!!!

Lõpuks hakkas Tartus ka sadama :)))

Btw, leidsin Postimehest hea ajakohase anekdoodi - Emal oli kaks poega. Ühest kasvas normaalne mees, teisest sai jalgpallur... muahhahhhaaa :P

Põrgukuumuses

Kalendri järgi hakkab homme pealelõunal suvi. See tähendab, et praegu peaks nagu kevad olema. Kui see on kevad, siis ma ei taha teada, milline see suvi veel olema peaks... Ma niigi mõistatan iga päev, kas õhtuks on minust ainult märg plekk järel või jään ikka tahkesse olekusse. Siiani on õnneks läinud. Aga töötegemisele see küll hästi ei mõju. Kui ikka õhku ei ole, siis ei suuda eriti keskenduda ka. Ja siis mingid totakad kliendid käivad mulle pinda ka... õnneks ma olin ise just poes sel ajal kui too tüüp käis, ülemus pärast rääkis, milline võrksärk tal seljas oli olnud. Ma olin väga rahul, et mind kontoris polnud.

Eesti Amazonases

Tänane päev möödus Võhandu jõel. Isal oli Lions klubiga paadimatk ja ma sain ka kaasa. Sõitsime suurte 8-inimese kummipaatidega, mis väga kiiresti edasi ei liigu (eriti kui meesterahvad tegelevad pigem õllejoomise kui aerutamisega). Edasiliikumist takistas ka kivide otsa kinni jäämine, aga kuna vesi oli suht madal, siis tõsisema häda korral, kui muud abinõud enam ei aidanud, läks mõni mees paadist välja ja lükkas või tõmbas seda. Üldiselt oli hästi mõnus matk - vaatasime kaldaäärseid taimi (üks mees muudkui luges puuliike ette), kuulasime linnulaulu (metsvindi ja väikse lehelinnu tundsin laulu järgi ära, aga ühte väikest halli lindu, kes kivil istus, ma ära ei tundnud), uudistasime pardiperede tegemisi jne. Natukeseks anti aer minu kätte ka, sest see mees, kes muidu selle aeru taga oli, lõikas parajasti vorsti. Tal oli üldse igasugu tavaari kaasas, alustades valgest triiksärgist, mille ta endale selga tõmbas ja lõpetades juustutükiga. Veel oli meil kastitäis voblat ja meeste jaoks pool kasti õlut (teine pool kasti oli teises paadis). Naisi kasutati õllehoidjatena, sest õlu kippus ümber minema sel ajal kui kahe käega sõuda oli vaja. Sihtpunti jõudmiseks (see vist ikka oli Süvahavva, nad ei olnud ise ka enam päris kindlad, et mis koht see ikkagi oli, kus me kaldale tulime) läks meil mingi 5 tundi või rohkemgi. Selle aja jooksul jõudsid minu jalad täielikult ära kärsata (ja seda loomulikult ainult ühelt poolt, sest ega me seal siis iga natukese aja tagant kohti vahetanud), sest kuigi eelmisest nädalavahetusest oli mul meeles, et päiksekreemi võiks ikkagi kasutada, siis sai seda ainult sellistele kohtadele nagu õlad ja selg määritud, jalgade peale ei määrinud... praegu jalad põlevad all....

P.S. Pealkiri pole tegelikult minu välja mõeldud, keegi meie paatkonnast leidis, et see jõgi metsiku looduse keskel on nagu Eesti Amazonas.

Lõpetamisest

Eile oli siis see tähtis päev, kui ma oma papre kätte sain ja nüüd ametilikult BSc olen. See aktus polnudki nii pikk ja igav nagu ma arvanud olin. Võibolla oli põhjus selles, et me enamuse ajast Mpsiga lobisesime :p. Midagi põrutavat ka ei juhtunud, st keegi pikali ei kukkunud diplomit vastu võtma minnes ega midagi muud sellist, üks tüüp tahtis ainult Aaviksoo asemel Meidla käppa suruma minna (ikkagi tuttav nägu ju).

Igal juhul suur aitäh kõigile, kes said/viitsisid tulla õnnitlema.

Hullumaja

Täna oli meie korteriühistu koosolek. Eelnevad kaks korda kui seda teadet saanud olen, ei käinud sest aeg ei sobinud, mõtlesin siis et kuna täna otseselt midagi ees ei olnud, siis võiks ju käia. Kuna mina olin enne käinud ainult ERLi üldkoosolekul, siis eeldasin, et tuleb midagi sarnast. Aga ma eksisin ja sügavalt. Kohe alguses sai selgeks see, et inimesed, kes kohal on ja kellel midagi öelda on, tahavad seda korraga teha (umbes pooled kohaletulnutest olid venelased, enamus eestalastest olid pensionärid, nii veerand või vähem olid nooremad eestlased). Mingi hetk läks väga valjuhäälseks ja vihaseks vaidluseks selle üle, mis keeles koosolek toimuma peaks. Venelased leidsid, et nemad maksavad ju samuti ja nemad tahavad ka teada, mis toimub. No sorry, aga te elate ju siiski Eesti riigis, õppige ometi riigikeel ära, mina ei peaks ju eestlasena Eesti riigis vene keeles koosolekut kuulama. Aga nii see peaasjalikult oli, sest koosoleku juhataja oli üks vene naisterahvas, kellel asja juhtimine tegelikult üldse välja ei tulnud. See naine, kes raamatupidamist üle vaatas (kus olevat suured vead sees olnud, mis nüüd parandatud olid), rääkis nii, et tõlkis iga natukese aja tagant selle, mis ta öelnud oli, eesti keelde. Ta küll purssis seda üsna vaevaliselt ja igasugustest käändelõppudest ja veidratest sõnakasutustest ma üldse ei räägigi, aga vähemalt sain ma aru, mida ta öelda tahtis. Igatahes selgus, et see asi siin korteriühistus on täiesti mäda. Meil polnud üleüldse juhatustki, vaid ainult esinaine. Nüüd sai lõpuks juhatus ja revisionikomisjon valitud. Eks näis kas miskit muutuma ka hakkab. Põhimõtteliselt oligi koosoleku sisuks praeguse hooldusfirma esindajale küsimuste esitamine, majandusaruande ülevaate kuulamine ja sektsiooni esimehe/naise ning juhatuse ja revisionikomisjoni valimine. See kõik võttis aega kaks ja pool tundi... Järgmine kord kui ma sellisest asjast osa võtan, planeerin heaga mingi kolm tundi selle peale, seekord läksin ju naiivses usus, et vast tunnike läheb, aga poole pealt ära ka ei tahtnud tulla, sest siis polnud asjal veel mingit tulemust, need hääletamised tehti nii umbes viimase kolmveerand tunni jooksul.

The memory remains

Eilse päeva planeerisin ma juba märtsis. Mäletan täpselt seda otsustavat tundi, mil ma läbi lumesaju Statoili poole sammusin, et pilet ära osta. Mõni aeg tagasi hakkasin siis uurima-vaatama, kuidas ja kellega Tallinnasse saada. Lõpuks sain ennast ühe sõbra auto peale sebida. Teised inimesed, kes selle autoga tulid, olid mulle esialgu tundmatud, nüüd võin öelda, et sain endale mõned toredad tuttavad juurde. Sinnasõit möödus rahulikult. Lobisesime, kuulasime natuke muusikat, vaatasime kass Oggy multikaid. Mis muutis autosõidu eilse palava päevaga eriti toredaks, oli asjaolu, et autos, millega me läksime, oli konditsioneer. See on suvel ikka väga hea asi (esmaspäeval ma "nautisin" päikse käes seisnud ja ilma konditsioneerita autoga sõitmise mõnusid). Tallinnas korjasime veel ühe inimese peale ja edasi tuli lahendada auto parkimise probleem. Peale mõningast söömist-poeskäiku-riietevahetamist asusime lauluväljaku poole teele. Seal väravas väga hullult mu kotti läbi ei tuulatudki, olin valmis hullemaks. Sisse saime natuke enne seda kui Padar soojendama hakkas. Pedigreest jäime küll ilma, aga ma selle üle eriti ei kurvastanud (võin ju poes ka koeratoitu vahtida). Mõningase otsimise peale leidsime muruplatsi, kuhu ennast maha toetada. Mina olin kogu selle aja paigal, osa meie seltskonnast vooris pidevalt edasi-tagasi. Aga rahvast oli igasugust. Eri rahvusest, eri riietuses (ma ei saa aru, kuidas nendel tõsistel "karvastel" küll palav ei ole sellise päikesega üleni mustas). Aga väide, et kui sellisel üritusel kuhugi maha istud, siis näed ära kõik oma tuttavad, kes sinna tulnud on, ei pea paika. Ma ei näinud ühtegi tuttavat, keda ma teadsin seal kontserdil olevat (kaasa arvatud eelpool toodud väite autorit). Mõnda tuttavat nägu siiski nägin.
Peale viimast soojendusesinejat liikusime lavale pisut lähemale. Saime päris hea nähtavusega koha peale. Mingi hetk ilmusid meie kõrvale mingid tibid, kellest üks ei osanud näppugi visata, teine õpetas teda tükk aega, et millised näpud püsti hoida ja millised alla suruda... ühesõnaga seal oli tõepoolest igasuguseid inimesi.
Ja siis nad tulid. Tegelikult seda ei saagi kirjeldada. See oli võimas. Ja olgugi, et ma ei teadnud kõiki laule, mis nad seal laulsid, nautisin kogu showd täiega. Nad ise olid nii armsad... muudkui tänasid, et me neile nii hea enesetunde tekitame jne Lubasid tagasi tulla kui plaat valmis on ja nad sellega tuurile lähevad. Ja nagu ikka jäeti parimad palad nö lisalugudeks. Mina ootasin kõige enam ühte lugu... mis tuli ka lisaloona... and nothing else matters :) Natuke tulevärki oli ka ja lõpus loobiti nänni neile, kes lava ees olid.
Kesköö paiku sai see kontsert siis läbi. Rohkem kui 78000-pealine mass hakkas väravate suunas liikuma. Tegelikult liikus asi üllatavalt kiiresti, ma arvasin, et on hullem mäsu. Liikudes kuulsid kogu aeg jalge alt plastikukrõbinat - terve lauluväljak oli kaetud plasttopside ja muu prahiga. Mul hakkasid käed prügikottide järgi sügelema, et seda jama kokku korjata, aga ma talitsesin ennast, sest oli vaja koju tagasi jõuda. See viimane oli juba natuke keerukam. Auto oli küll alles (vastupidiselt mõne mehe hirmule), aga terve tänav oli juba ummikus seisvaid autosid täis, nii et eriti sellest kasu esialgu polnud. Mõne aja pärast suutsime ennast autoderivvi mahutada ja natukesehaaval edasi liikuda. Natuke seiklemist ja olime linnast väljas. Kuna ma olin tolleks hetkeks suhteliselt väsinud, toetasin pea kotile ja lebotasin seal tagaistmel (üks inimene, kes Tartust meiega tuli, jäi Tallinna, nii et terve tagaiste oli minu päralt). Mingi hetk jäime seisma. Tõstsin pea ja nägin meeletut autoderivi või õigemini nende piduritulede punast sära nii kaugele kui silm seletas. Ummik keset maanteed. Käisid naljad selle üle, et maantee on täis ja nüüd sõidamegi 30-ga Tartusse. Õnneks nii hull asi polnud, 30-ga sõitsime vaid umbes 10 km või nii. Lõpuks selgus ka põhjus - avarii (olime ise ka seda juba oletanud). Täna kuulsin, et üheks pooleks selles avariis olla põder olnud. Kusjuures natuke enne seda avarii kohta oli põdrad teel märk. Järelikult asub märk õiges kohas... Väike peatus oli ka Kükita grillis, kust ma üritasin midagi söödavat saada, aga kuna järjekord ei liikunud peaaegu üldse ja see, mida mina tahtsin, oli otsas, siis loobusin. Kui me jälle sõitma hakkasime, viskasin ennast uuesti pikali ning jäin ilmselt magama, sest kui ma oma arvates natukese aja pärast pea tõstsin, avastasin, et me oleme Tartus. Päike oli tõusnud ja kuidagi veider oleks olnud isegi magama minna kui ma nii väsinud poleks olnud. Kell oli pool viis kui koju jõudsin.

Suvehooaja avalöök

Huvitav, et mõnikord see Murphy ei keeragi käkki. Võiks ju arvata, et kui on plaanis pidu kaunis mereäärses suvituspiirkonnas, siis sajab ladinal vihma või on lihtsalt jube külm. Sel nädalavahetusel aga see nii ei olnud. Laupäeva päeval kui sõitma hakkasime, hakkas asi täitsa suve moodi paistma juba. Soojast ilmast tingituna sai Nissaniga Salmistusse sõitnud rahvast väikest etüüdi jäätisega nautida, mis seisnes selles, et see va väike Tom, mille Roman nii lahkesti igale ühele ostnud oli, otsustas jäätisekokteiliks saada ja minu kätt mööda alla voolata. Edasi järgnes sellele Pille oluline roll minu käe puhtaks pühkimises, kuna ma ise samal ajal autot tee peal hoida üritasin. Kõike seda saatis meeletu naer. Rahvas tahab ju tsirkust ja leiba. Antud juhul said nad küll tsirkust ja jäätist (seda viimast sai tglt Pille, kuna ma lubasin tal selle osa jäätisest ära süüa, mis mööd amu kätt alla ei voolanud... nii ohutuse mõttes). Järva-Jaanis külastasime kohalikku Ah ja Oh poodi (millest selline nimi? no sellest, et see on sedasorti pood, et kui midagi küsid, siis öeldakse vastu "Ah seda? Oh ei, seda meil küll ei ole" :P) või kui nüüd täpne olla, siis külastas seda poodi kõigest Roman, kes poe olustiku meile värvikalt edasi andis. Mõne aja pärast hakkasid poisid, kes olid seal tagapingil ennast tankinud (1 liiter sajale läks vist kui ma õigesti mäletan), metsapeatuse kohta vihjeid tegema. Lõpuks nad selle ka said. Ja siis ei leidnud pärast veel autot ka üles... Tänu headele juhistele ja loomulikult ka tasemel kaardilugejale, jõudsime ilusti kohale (v.a. üks koht kus ma natuke valesti sõitsin, aga see oli veidra liikluskorralduse süü). Edasi läks kokkamiseks ning kui söök valmis oli, siis said kõhud täis pargitud. Kuna ilm oli tõeliselt suvine (mõned olid seal juba tunde peesitanud, kui meie kohale jõudsime) otsustasime mere äärde minna. Selles, et meri külm on, ma ei kahelnud. Oma julguses sinna külma merre end kasta, ma natuke kahtlesin, mistõttu lubasin Pillel ennast vette tõugata kui ma pelgama peaksin hakkama. Õnneks seda ei juhtunud. Aga vesi oli ikka parajalt külm. Samas, välja tulles polnud üldse hull. Ei jooksnudki kohe lõdisedes rätikut otsima. Tagasi maja juurde jõudes jätkus pidu nii nagu õigele suvisele grillipeole kohane - joogid, saun, laulmine. Saun oli minu jaoks natuke kõrvetav, mistõttu oli see minu jaoks suht lühike saunaskäik.
Kui laulmises väike paus tekkis (sel lihtsalt põhjusel, et pillimees sauna läks), mängisime ära ka Pille meisterdatud Saaremaa rattamatkade ainelise lauamängu (mille Pille mulle kinkis :DDD). See oli väga vahva mäng. Huvitav oli see, et need, kes päriselus on aeglasemad sõitjad, jõudsid mängu lõppu enne kui need, kes üldiselt esimeste seas olid rattamatkade ajal. Liina näiteks jäi pidevalt vahele ja mingil hetkel läks üldse Kuivastusse tagasi. Pille läks ka, aga tema saatis Merike sinna, kuna tema mängu autor oli. Ma kavatsen selle asja veel üksipulgi läbi uurida, et mis võimalused mingis kohas veel on (mingis kohas olla lausa võimalus surma saada ja seeläbi mängust välja langeda). Mina igal juhul lõpetasin teisena mängu (Jaanika võitis).
Kui Mps saunast tagasi tuli, õnnestus meil väikse rahvusliku diskrimineerimise läbi ta uuesti pilli mängima panna. Mina väga kaua laulda ei jaksanud, Vässu tikkus kallale. Läksin ja keerasin ennast magama, taustaks kuuldus altkorruselt laulu...
Hommikul ärgates tuli mul kõigepealt auto eest ajada, sest varajasemad lahkujad juba läksid (Kerru läks neid ära viima, aga kuna VW polnud öö jooksul lendama õppinud, ega Nissan kuhugi kadunud, tuli kasutada traditsioonilisi võtteid autodega manööverdamisel). Sellele järgnes hommikukohv õues päikese paistel. Et midagi kasulikku ka teha, otsustasin auto puhtaks pesta. Täitsa nii nagu filmides - bikiinide väel (ma oleks muidu ju riided märjaks teinud). Kui auto puhtaks (või noh, puhtamaks) sai, otsustasin natuke päevitada. Päikesekreemi ma loomulikult endale peale ei määrinud (nagu-nii-ta-selle-ajaga-midagi-ei-võta-loogika). Mingi hetk tuli otsus, et käik korra veel mere ääres. Selleks ajaks kui me ennast minekule sättisime, läks ilm loomulikult jahedaks (Murphy oli ilmselt ärganud). Ujuma läks meist ainult Kerru, ülejäänud nautisid niisama mererannal molutamist. Et meil Piretit polnud, tuli omal jõul massaži teha. Kõigepealt mudisin mina Liinat, siis Liina mind ja siis Vivian Liinat. Lõpuks hakkasin kohalikud rannaelanikud (ämblikmehed ja emalendurid) liiga pealetükkivaks muutuma ning me lahkusime.
Lõunaks valmistati sushit. Ma polnud seda elu sees enne söönud. Tundsin ennast laua ääres esmalt üsna nõutuna. Pulgaga söömise nipi sain kohati täitsa käppa, aga nii kui korraks pulgad käest panin, oli jälle asi käpast läinud. Et asi võimalikult riisine oleks, oli ka magustoidu põhikomponendiks riis. Kõige selle maitsva söögi tulemuseks oli see, et minekule asudes oli kõht ikka väga täis. Aga kell oli palju ja tuli ennast teele asutada. Ka tagasiteel tegime metsapeatuse. Seekord läksid naisterahvad metsa ja Roman oli ainus, kes autosse jäi. Loomulikult ei jätnud ta mulle märkust tegemata selle kohta, et võiks vähem juua (mina ju kägisesin minnes selle kallal, et misasja nad joovad seda õlut, pärast muudkui aga metsapeatust vaja :p). Ja minu käed tõmbusid järjest punasemaks (järeldus: päike siiski hakkab peale... ja kuidas veel), kodus peeglist nägin, et ka mujalt on punane (v.a. kael, mis on täiesti valgeks jäänud) ning vaatamata minu pingutustele igasuguseid riiderante vältida, on nad siiski olemas. Päike võtab vist ainult sel hektel, kui pluus on seljas või mõni muu asi, mis randi jätaks.
Igal juhul jõudsime ilusti koju tagasi ja ma usun, et teised jäid ka peoga rahule, mina igal juhul jäin täiesti rahule. Aitäh Merike, et meid vastu võtsid!

Mis vahepeal juhtunud on

Ma usun, et enamus teist on kuulnud mind ühel või teisel hetkel ütlemas lauset, et saun jätab mind külmaks. Sellegipoolest võtsin teisipäeval ette reisi Jõhvi, kust me koos Merikesega Toila spa-sse läksime, et seal termides mõnuleda. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem infrapunasaun, oli selline mõnus, sai normaalselt hingata. Soolasaun oli ka hea, kuigi ühel hetkel oli tunne nagu soolakalal :p Aroomisaun oli kõige rohkem selle tavalise e soome sauna moodi (see oli ka seal, aga me ei raisanud selle peale aega), ainult et lõhnas teisiti. Aurusaun ei meeldinud - hingata ei saanud, kuum vesi hakkas kondenseeruma ja laest alla tilkuma, sealt lasime suht kiiresti jalga. Ja Merikese jutud käterättide varastest leidsid ka seekord tõestust - minu kuiv rätik läks kuhugi rändama ja selle asemele jäi tükk maad märjem rätik. Mingi hetk otsustasime, et võiks miskit juua osta. Läksime siis riietusruumi ja võtsime täpse raha kaasa. Kassas selgus, et seal ei maksta rahaga vaid käepaelaga, st ära minnes kasseeritakse see raha sisse. No loogiline ka ju, sest kes see ikka sauna rahakotiga läheb. Aga meie jaoks tähendas see, et pidime veelkord riietusruumi minema ja raha tagasi viima. Üldiselt oli see korraldus seal minu jaoks hämmingut tekitav. Esiteks anti koos rätikuga kilekott. No minu esialgne mõte oli, et pesemisasju saaks riputada, tegelikult oli see välisjalanõude jaoks. Järgmine hämming oli siis kui läksime riietusruumi ja peegli ees seisis mees. Ma hakkasin kohe ringi vaatama, et kas me ikka õiges ruumis oleme, et see on äkki meeste oma, aga siis seletas Merike mulle ära, et seal on koos riietusruum. Päris avalikult ikka riideid vahetama ei pidanud, selle jaoks olid nurgas kabiinid. Ja pesuruumid olid ka siiski eraldi. Vee temperatuur pakkus üllatusi - kord külm, siis kuum, ise reguleerida loomulikult ei saanud. Ja kapid käsid ka väga kavala nipiga kinni. Üldiselt oli asi päris hästi organiseeritud tglt, aga üksi oleks ma seal ilmselt tõeline Beata Kana olnud.

Kolmapäeva õhtul siis läksime Karlile külla. Temast tuleb küll tõeline seltskonnalõvi. Ja poksija. Ja naistelemmik. Sai sinna plaadi ümbrise sisse ka lõpuks pika punnimise peale kritseldatud. Aga jutt läks kohati jälle imelikele radadele... Ja Triinu rullnokalembus sai avalikuks.

Aga ajaga on midagi lahti. Ära kaob. Nüüd peaks nagu aega olema, aga ikka ei jõua midagi tehtud. Ei saa aru, mis toimub. See on ka põhjus, miks blogi eriti tihti uusi sissekandeid ei saa - ei jõua selleni lihtsalt.

Elu on lill!

See nädalavahetus oli tõeliselt mõnus. Lõpuks ometi ei olnud vaja kuhugi kiirustada, ei mingeid tüütuid kohustusi, lõputöid jne. Just see, millest ma enne 16. maid unistasin. Ainult et nüüd tuleb leida uus eesmärk mille poole püüelda. No tegelikult see on isegi olemas, on kogu aeg olnud, aga nüüd oleks aega sellega tegeleda. Ainus "aga" selle juures on, et selle eesmärgi täitmine sõltub igasugustest muudest asjadest ning kõige parem on võtta vabalt - küll ta täitub. Vast.
Aga jah, nädalavahetus möödus toredalt. Olgugi, et plaanid pisut muutusid, aga tulemus oli tore. Ja Elvas on tore jalutada (v.a. see, et nägime kahte terve-linn-on-minu-pissuaar-suhtumisega tüüpi. Oi kuidas ma neid ei kannata. Ja mille pagana pärast nad ei või nurga taha minna vaid peavad oma hädasid ikka tänava pool ajama???). Arbi mändi nägin ma näiteks esimest korda ja kui meil Merikesega oleks palju raha, siis me ostaks endale ühe laheda maja ja teeks selle korda. Muuhulgas vaatasime Hitchi ka. Noh, oli küll naljakas, aga pisarateni ei naernud. Minule jäi tegelikult mõistetamatuks see, miks peaks naised nii väga vihastama kui nad teada saavad, et keegi on aidanud mehel nendega tutvust sobitada. Mis selles siis nii halba oleks kui leiduks tõesti selline mees, kes annab sookaaslastele nõu, mismoodi naisele läheneda? Ameeriklaste imelik nägemus asjast jällegi.

Ursula

Möödunud nädalavahetusel külastasin siis perekondlikel põhjustel Võrumaad. Täpsemalt öeldes oli tegu isa sünnipäevaga. Muuhulgas nägin ka kahte põhikooli klassiõde. Aga laupäeva õhtul sõitsime Kataga hoopis naaberlinna. Põhjuseks oli see, et naaberlinnal, täpsemalt öeldes Põlval, olid päevad. Nende raames toimus mingi filmifestival vms. Selle filmifestivali lõpus oli kontsert. Kontserdil esinesid Ursula, Slide Fifty ja Winnie Pooh. Esimene neist oli otseseks põhjuseks, miks me Põlvasse sõitsime. Huvitav oli. Esiteks oli huvitav seda publikut vaadata. Kuidagi teistsugune.... teiseks oli huvitav Ursulat esinemas vaadata. Solist tegi väga huvitavaid liigutusi ja mingi hetk läks üleüldse mingi tagaajamine ja laval ringi kondamine lahti. Aga hea oli. Tasus minna küll. Ülejüünud bände me kuulama jääda ei viitsinud, kuna nädalavahetusel oli teadupärast jahe ilm ja vahepeal kuulutati selle filmifestivali võitjaid välja ja nagu nii olime me tegelikult ainult Ursula pärast kohale läinud.

Aga praegu kummitab hoopis Dagö... tean tõustes igal hommikul, end enam odavalt ei müü...

Tagasivaade

Tundub, et Tartu linnaisad/-emad fännavad ekstreemsporti. Eriti trikirattureid. Ega muidu ei oleks Tartus sellised rattateed, mis lõpevad trepiga (see kuulus rattatee seal Hansakeskuse ees ja ka vana kaubamaja juures saab sellist ekstreemsust harrastada). Kui see trepp on juba pikemat aega oma geniaalsusega Tartus hiilanud, siis Riia mäele (Pepleri ja Kastani tänava vahelisele lõigule) on tekkinud sellised huvitavad hüpekad. Et ikka tuleks trikiratturite järelkasvu.
Mis siis veel huvitavat. Noh, käisin eile Pillel külas. Pille kui põline Eurovisioonifänn, otsis netist vanad Eurolaulud (kõik vist ei olnud võidulaulud, sest seal näiteks ABBAt ei tulnud) ja me kuulasime neid. Loodan, et tema korterinaabrid väga vihaseks ei saanud, sest tema tubli arvuti leidis, et neid tuleb kõvasti mängida. Aga alguses oli väga popp laulda "amuur, amuur", praktiliselt igas laulus oli see sees. Ja aastatega toimusid märgatavad edusammud. Kõigepealt žestikuleeriti kätega, siis tulid taustalauljad, siis hakkasid ka jalad liikuma, siis läksid kleidid lühikeseks jne. Igal juhul oli põnev. Ja koduteel kummitas mul siiski The Voice, ma kavatsen selle üles otsida.

Ja nii ta läbi saigi

Tänasest siis on minu ainekava täidetud, varsti ootab ees eksmatt. Kaitsmine läks normaalselt, Mauring ei norinud, vestlesime hoopis mõnusasti klassi ees, hindeks sain B (juhul kui kedagi huvitama peaks).
Nüüd hakkan normaalset elu nautima. Normaalset selles mõttes, et enam ei ole kahe asja vahel rabelemist, saab ainult ühe asja kallal rabeleda (ehk siis tööd teha rabada :p). Aga natuke veider on ka. Alates sellest kui ma kuueaastane olin, olen seotud olnud kooliga. Ja nüüd äkki enam ei ole (no olgu, ametliku lõpuni on pisut veel aega, aga minu jaoks on nüüd sellel kõigel joon all). See tähendab, et ma olen nüüd see osa, kes ei saa bussides, teatris, kontsertidel, kinos ja muudes sellistes kohtades enam soodustust, vaid ostab täispileti (kuigi oktoobrini kehtib veel mu üliõpilaspilet ja ma kavatsen seda sinnamaani kasutada :p).

Aga ikkagi on hea tunne. Aega võttis, aga asja sai nagu vanarahvas ütles :)

Las kallab

Täna ma võin oma ajastuse üle tõeliselt uhke olla. Kell oli natuke neli läbi, vaatasin tööjuures aknast välja ja mõtlesin, et need tumedad pilved tähendavad ilmselt peatselt hakkavad tugevat vihmasadu (terve päev oli olnud soe ja lämbe ka). Otsustasin, et kihutan siis koju, muidu saame Karoliinega veel läbimärjaks. Õue jõudes tundsin, et on veel soojemaks ja lämbemaks läinud ja õhk oli lauda paks ning täis igasugu erinevaid lõhnasid. See lämbus kuidagi võimendas neid. Mulle meeldib selline äikse-eelne ilm. Natuke enne Sõpruse silda hakkas pisut tibama ka. Eedeni juures hakkas juba nats rohkem sadama, aga see jäi normaalse saju piiridesse. Kui ma olin koju jõudnud ja aknast välja vaatasin, oli akna taga ühtlane vihmakardin. Sellises sajus poleks vist eriti tore sõita olnud, mistõttu ma olin äärmiselt rahul, et juba kodus olin :D
Aga äike on lahe. See müristamine ja välk ja.... :DDD

Põrgu külmus kinni

Mäletate, kui talvel olid need -30 kraadised ilmad, siis liikusid ringi need temperatuuri-teemalised naljakirjad? Igal juhul üks neist lõppes umbes nii:
-372 C - Hell freezes over, Finland wins Eurovision
Tundub, et nüüd see põrgu siis külmus või kohe külmub, sest Soome just võitis. Mulle meeldis nende Hard Rock Halleluuja. Ma isegi hääletasin nende poolt. Ja Leedu poolt hääletasin ka, sest nende laul oli lihtsalt geniaalne. Eriti lahe oli see tüüp, kes viiuli saatel tõmbles. Soomlased võiksid nüüd leedukate lugu kaverdada :P
Aga üldiselt oli päris huvitav vaadata. Laulude üldine skeem oli lihtne - Lumivalgeke ja 5 breikivat pöialpoissi. Mõnede laulude puhul tegi 1 pöialpoiss midagi muud - näiteks tuli klaveri seest välja või keerutas plaati vms. Oli ka muidugi selliseid, kus laulis bänd, mis tähendas vähem väänlevaid pöialpoisse. Lätakatel oli tglt veel 7. liige ka, a see oli mingi veider robot. Üldiselt nende Cosmos oli suht hale. Pole ime ka, et nad nii vähe punkte said. Ja vaene Malta suutis lõpuks selle 1 õnnetu punkti ikka kätte saada.

Kultuur, kultuur

Nagu Merikese blogist juba lugeda võis, käisime Viljandis kontserdil. Ja ma pean ütlema, et asi oli tõepoolest väärt kogu kulutatud aega ja raha ja ma ütleks, et jäi lausa ülegi, st asi oleks olnud väärt veel rohkem aega ja raha, aga näe rohkem ei olnud vaja kulutada. Kontsert ise oleks võinud küll kesta veel ja veel ja veel, aga noh, anname ikka pillimeestele ka armu.
Pärast kontserti sai veel lossimägedes ringi konnatud ja fotograafilisi eksperimente tehtud. Ühe paneksin siia üles ka (ma loodan, et Merike ei pahanda), võite ise arvata, kes pilti tegi :P

Aga kultuurist veel niipalju, et ma üritan vist mingit kultuurishokki saada vms. Eile õhtul käisin Genialistide kontserdil (oli hea, aga mitte nii hea kui eelpoolmainit kontsert) ja järgmisel neljapäeval pidi olema Domus Dorpatensises InBoiliga mingi vestlusõhtu, mida tasuks täitsa kaaluda.

P.S. Teate kui hea on põõnata laupäeva hommikul kui mingid pakilised kohustused sind üles ei sunni???

Käkk, kahes eksemplaris

Sai see asi siis täna ära esitatud. Tänu sellele, et mul hunnik lisasid oli, sai teine täitsa paks. Pea sada lehte tuli ära. Enne kui ta oma täismahu saavutas, tuli muidugi pool päeva printeriga kakelda. Oma tööarvutiga kaklemast ma loobusin, see jooksis iga teise liigutuse peale kokku, otsustasin hoopis Marguse arvuti hõivata. Tänud sulle, Margus. Pärast printeriga kaklemist sai natuke veel Wordiga kakeldud, et see asi ka pee-dee-ehvistatud saaks. Ja siis tormasin DigiCopi. Siuhvilks oli onul (teate küll, see kõrvarõngaga) kaks eksemplari köidetud. Päris uhked olid. Kui see kõvakaaneline 80 eeku ei maksaks, teeks ehk endalegi ühe. Mälestuseks :p (a mine tea, võibolla kunagi teengi). Igatahes toppisin oma kaks eksemplari kotti ja kihutasin Vanemuise ning andsin oma dubleeritud käki Heli Raagmaale. Vähemalt on see nüüd tehtud. See saba ka veel ületada ja siis on kõik.

My precious

Lõpuks ometi on mul ustav kaaslane, kes on valmis tulema minuga ükskõik kuhu ja olema öö läbi minuga üleval kui vaja. Tema nimi muideks on Villem, ehk pikalt Villem Dell. Villem on kõige kallim asi, mis mul on. Ma mõtlen nende asjade hulgast, mis päriselt minu on. Lisan tema pildi ka siia.

Kuidas käsi käib?

Selg valutab, ajud kärssavad ja sõrmed klõbisevad aina mööda klaviatuuri. Söömisele ja magamisele üritan võimalikult vähe aega raisata. Aga midagi rõõmustavat on ka. Sain uue mänguasja. Vahel ta küll talitab liiga palju omatahtsi (arvab, et teab, mida ma tahan, aga tegelikult tahan mina midagi muud), aga muidu on tore.

Sellest teemast siis ka natuke

Mulle väideti, et blogis kurtmine on lõputöö kirjutamise parim osa. Siiamaani pole seda teinud. Päeval korra mõtlesin, et kurdaks, aga praegu ei ole nagu kurtmistuju jälle. Nagu võibolla kellaajast näha on, siis minu ja Mati suhted on natuke muutunud. Kui homme tööpäev poleks, siis tegeleks veel selle lõputöö alias käkiga (ma loodan, et sa, Pille, ei pahanda, et ma sinu tarvitusele võetud väljendit kasutan; leidsin täna postkasti puhastades selle kirja, millega sa oma lõputöö mulle saatsid, see luuletus seal ees oli jube armas :) ), aga praegu vist tuleks magama minna, et töötegemisest homme (või kui nüüd täpne olla, siis täna) midagi välja tuleks.
Aga kui nüüd tööst endast natuke rääkida, siis ühe asja sain kolmapäeval tehtud - praktilise osa ehk inimeste kiusamise (sellega seoses tuli mul mõte, et peaks töös tänuavaldustes vist Karoliine ka ära mainima, ilma temata oleks seda tükk maad keerulisem teha olnud :p). Nüüd siis on vaja veel ainult tulemused kirja panna, neid analüüsida, järeldused teha ja teooria osa ka täiendada ja korrigeerida... käkitegu eksole...

And I just can't get enough... ei, ei, ma pole lolliks läinud, lihtsalt see laul tuleb praegu raadiost (avastasin, et päris lõbus on tööga tegeleda, kui pleier peas on... melomaan nagu ma olen).

Tudengite kevadpäevad

Tundub, et tudengipäevadest osavõtt on minu puhul võrdeline sellega, kui palju ma reaalselt ennast tudengina tunnen või ülikooliga seotud olen. Lühidalt siis - oli kesine. Aga kui pöörata nüüd pilgud kvantiteedilt kvaliteedile, siis võib vist rahule jääda. Nagu ma siin eelmises postituses juba kirjutasin, sain suurepäraste kontsertelamuse (ma usun, et TAMi esinemine oli ka elamusrikas, aga kahjuks ei sobinud see aeg mulle, mistõttu ei saanud külastada), tudengilaadalt astusin küll vaid korraks läbi, aga see-eest sain Hakule seltsilise (pidi Sooda poeg olema... siis hakkab ta vist oma isa üsna tihti nägema, sest niipalju kui mina olen aru saanud, käib Sooda suht tihti siin), volbritule süütamise jõudsin ka ära oodata (see üritus oli natuke igav või õigem oleks öelda, et venis... kui see tuli lõpuks põlema sai oli asi väga lahe (eriti meeldisid mulle need raketid, mis olid nagu väiksed putukad, kes üksteisest eemale lendavad), aga enne tule süütamist kippus küll Vässu kallale).
Üks tore sündmus, mis viimastesse päevadesse ära mahtus, aga mis otseselt tudengipäevadega seotud polnud, oli järjekordne Vaksali punkri läbu. Oli tore jälle endisi punkrielanikke näha ja teisi ka, sest ega ma viimasel ajal just palju sõpru ei näe (võõraid näen rohkem... ). Pireti massažitegemise oskus igatahes läheb järjest paremaks :)

Keemia eksam

Täna õhtul toimus keemia hoone ringauditooriumist järjekordne keemia eksam, mille viisid läbi õppejõud Sööt ja InBoil. Peaaegu kõik said läbi, v.a. üks tüüp, kellel oli kodune töö tegemata vms. Korraks kutsuti kohale ka abijõudusid. Küsimused puudutasid selliseid teemasid nagu tüdrukud (ka naised, neiud, emad, õed), punased puud, kalkar, kallimb, onu Oskar, fado, tango, jääkarud, tiivad, hallid kardinad, teater, uus elu jt. Eksamiküsimuste vahele pikiti ka natuke elutarkusi ning viimase ülesandega taheti meid haneks tõmmata. Minu meelest ei õnnestunud. Eksam iseenesest oli ülimalt nauditav, mina ootan juba järgmist (sügisel pidi tulema).

Nostalgiahoog

Esmaspäeval bowlingut mängimas käies tegin vea ja võtsin endale selle tudengipäevade raamatukese. Seda lehitsedes tuli tõsine tahtmine kogu lõputööle käega lüüa ja ka trallima minna. Aga minus on siiski vist nii palju tahtejõudu, et see soov alla suruda. Siiski paar üritust tuleks kuidagi ikka päevaplaani mahutada... Muide, kas te teadsite, et Kairi ja Piret on seal raamatukeses ühe pildi peal (pilt on tehtud siis, kui me orjadena teatejooksust osa võtsime)?
Kõige suurem nostalgia tabas mind mudamaadluse pilti vaadates (mina pole selle pildi peal, kuigi mõned inimesed täheldasid teatud sarnasust...). Ma ütleks, et see oli eelmise aasta üks eredamaid ja pikemaid päevi. Kõigepealt oli sel päeval minu viimane auditoorne õppetöö ehk siis lõppettekanne aines kkjs ja -audit (milles meie grupp oli väga edukas :D), pärast väikest põiget koju viis tee Mari-Liisi juurde sünnipäevale, kust edasi läksimegi mudamaadlusele. Tünnis oli mõnus. Kaks tundi toredat ajaveetmist. Edasi läksin koju ennast põhjalikumalt pesema ja asju pakkima, sest hommikul viis rong rattaretke vabatahtlikud Tallinnasse. Sel ööl polnud mul mahti õieti mahagi istuda, magamisest rääkimata, aga sellegipoolest oli hea olla, vähemalt praegu küll ei mäleta, et ma eriliselt väsinud oleks olnud. Kui ma oleks teadnud, et sel päeval tuleb rattal ca 60 km läbida, oleks võibolla veidi kõhelnud, aga õnneks ma ei teadnud seda enne, kui see maa juba praktiliselt läbitud oli. Ja sõita polnud ka hullem kui tavaliselt (aeglaselt sõidan ma ju kogu aeg :p), v.a. ainult siis, kui kruusateed treppis olid, vat siis tegi mu mudamaadluse vastase hambajälg käsivarrel valu. Meie peatuspaika jõudes olin suht väsinud, aga eriti vara magama küll ei läinud. Kõigepealt oli väike tutvustusring, et kõik vabatahtlikud omavahel ilusti tuttavaks saaksid ja hiljem tehti veel mingit testi, mille tulemused kohati väga kummalised olid. Aga seda ma ütlen, et kui ma lõpuks magama jõudsin, tuli väga hea uni. Üldiselt on mul probleeme võõras kohas magama jäämisega ja kipun kerge unega olema, aga sel ööl magasin nagu nott. Hommikul räägiti, et keegi olla norsanud, aga mina seda küll ei kuulnud, nii hea uni oli.