Elu kui filmis

Mõni päev tagasi sain teada, et 28.08 on Tartus filmitalgute filmi võtted ja sinna on massistseeni inimesi vaja. Otsustasin osaleda. Filmitalgute kodulehelt lugesin, et seljas peaksid olema tavalised riided või siis midagi sellist, mida kannaksid, kui oleks maailma viimane päev. Lisaks oli seal info, et kuigi on jõuluaeg on väljas suviselt soe. Nojah... ma siis mõtlesin, et jõulud seostub kenasti punasega ja mingeid väga igapäevaseid riided vast elu viimasel päeval ka selga ju ei paneks ja otsustasin punase kleidi ja kontsade kasuks. Nii kui ma hommikul võtteplatsile jõudsin (selleks oli Kroonuaia sild), jäin fotosilma ette, pildistajaks mees, kelle kaamerasilm mind ka varem oli tabanud (sellest on küll juba aastaid). Ja ka hiljem sain küllalt palju kommentaare oma välimuse kohta. Meestelt loomulikult. Aga tuttavad näod võtteplatsil ei piirdunud fotograafiga. Kuna ühel hetkel läks autode süütamiseks ja plahvatama panemiseks, olid kohal ka füüsikud, samuti oli seal inimene, kelle FB lingist ma üldse asjast teada sain, massis osales ka üks ema kolleeg ning hiljem lisandus veel üks tuttav.

Aga filmimine ise oli äärmiselt aeganõudev. Kell 10 algas kogunemine ja viimane stseen sai "purki" natuke enne üheksat õhtul. Meie aeg kulus suures osas ootamise peale. Kui tuli käsk, siis läksime, kuhu vaja ja tegime, mida vaja. Iseenesest oli üsna lõbus, kui just ootama ei pidanud. Esialgu oli ilm ilus ja hakkas juba üsna palav, aga siis tulid pilved ja vahele veidi vihmagi (sellisel juhul tehti vihmapaus, mina sain oma autosse varju minna ja vajadusel ka teistele varju pakkuda (minu auto osales samuti võtetel)). Kõige selle kokkuvõtteks valmis nii umbes paar minutit filmi. Päris aeganõudev töö, eksole. Kuna tegemist oli viimase võttepäevaga, oli pärast ka pidu Lodjakojas. Esimest korda kuulasin/vaatasin kollektiivi nimega Köömes. Vaadati ka natuke päeval filmitud materjali (ennast ma seal küll ei näinud esimese hooga... ilmselt oleks olnud vaja pausile panna ja siis oleks vast üles leidnud :p), aga päris kõike ei olnud veel kokku monteeritud. Pidu kestis päris pikalt, mina sain umbes poole kolme paiku koju. Õnneks on täna veel viimane puhkuse päev (muidu ma ilmselt nii kaua seal olnud ei oleks).

Voortelt tagasi

Selleaastane rattaretk läbi, Vooremaa elu-olu üle vaadatud (suurt osa sellest vaatasime tegelikult juba eelmisel aastal kambakese rattamatka ajal).

Sel aastal ei võtnud ise ratast kaasa, sest oli juba ette teada, et aega sellega liigelda mul ei oleks. Sebimist oli palju, asju tuli mõningatele inimestele 5 korda üle rääkida. Sel aastal anti mulle ka kempsufirmaga suhtlemine üle (tegelikult vedas prügi ja kempse sama firma, nii et ülemus oli sama), aga kahjuks saadeti see autojuht, keda korraldajad lootsid mitte enam kohata ja kuigi ma eelmine aasta temaga otseselt kokku ei puutunud, saan ma suurepäraselt aru, miks teda enam kohata ei tahetud.

Ma loodan, et sellest nüüd traditsiooni ei saa (kuigi teised juba irvitasid, et see mul traditsioon), aga suutsin jällegi enne retke külmetuse hankida. Kolmapäeva hommikul tervitas mind nohu ja reede hommikul lisandus sellele kurguvalu. Eelmise aasta kogemusele tuginedes ründasin juba retke alguses meedikuid sooviga midagi oma kurgu turgutamiseks neilt saada. Kuna hääl oli jõudnud juba pisut käredaks muutuda, ei olnud mul pikalt vaja seletada, mida ma soovin. Õnneks siiski seekord asi päris tummfilmiks ei muutunud, piirdus lihtsalt pisut käreda häälega.

Ilm oli alguses päris jube. Reede hommikul enne üheksat alguspaigas oli külm, tuuline ja kallas vihma. Retke ametlikuks alguseks oli vihm vaibunud, aga tuul oli endiselt ja rajameistrid nimetasid neid, kes selle läbida suudavad, imeinimesteks. Aga neid imeinimesi oli ca 2000. Järgmine päev tõusis temperatuur suht kõrgele ja poole kuue paiku õhtul taevasse kiigates seal pilvi ei paistnud. See pilt oli aga petlik. Nii umbes tunni aja jooksul kogunesid Laiuse lossivaremete kohale tumedad pilved ja ühtäkki olid taevaluugid valla ning äike võttis võimust. Kogu see möll oli suhteliselt lühiajaline, aga nii mõnegi inimese asjad said läbimärjaks (pakiautod olid mõnda aega tagasi avatud, aga paljud asjad vedelesid veel maas.... need kaeti küll presendiga, aga kõiki asju see päris kuivaks ei jätnud) ja roheline telk (mis tegelikult sinine oli) tegi õhulennu.

Kahju oli sellest, et seekord kambakesest kedagi retkel ei olnud, aga loodetavasti järgmisel aastal Saaremaal ehk mõni teist siiski lööb kaasa.

Kia, kass ja killerkotid

Tänahommikune dialoog telefonis

- Tere, helistan politseist. Kas teie sõidate Kiaga?

- Jah, sõidan küll. Kas midagi on juhtunud? Ma usun, et kõik autoomanikud kujutavad ette, millised mõtted selle paari sekundi ajal peast jõudsid läbi käia.

- Teie auto alla jooksis kass ja omanikud ei saa teda sealt enam kätte. Kivi langes südamelt.

- Kahju küll, aga jõudsin just Lõunakeskusesse ja ei saa hetkel tagasi koju minna.

Põhjus, miks ma ei saanud tagasi koju kihutada kassi päästma, oli lihtne. Olin lubanud osaleda aktsioonis, mille käigus inimestele kilekoti vastu kaks riidekotti antakse - üks endale, teine sõbrale. Suundusingi Rimi juurde, et üles leida see täpne koht, kus Tartu aktsioon aset leiab. Eemalt nägin suurt inimmassi. Olin küll näinud pilte Tallinna aktsioonist, aga ei uskunud, et asi nii hull on. Aga oli. 15 minutit enne keskpäeva oli inimesi juba murdu ja selle laua juures, kust kottide jagamine pihta pidi hakkama, oli tõeline mäsu. Inimesed olid lausa arust ära. Ootasime kenasti kuni kell kukkus ja hakkasime asjaga pihta. Esialgu ei tahtnud asi üldse sujuda - lauda trügiti muudkui tahapoole, need inimesed, kes oma riidekotid kätte olid saanud, ei pääsenud enam välja. Õnneks lahenes see suurem tropp peagi ära ja edasi läks juba kenasti järjekorra alusel ja suht libedalt - allkiri kleepekale (seal oli lubadus, et inimene teise koti sõbrale annab), kleepekas kotile ja kaks kotti inimesele ning kil(l)e(r)kotid meile. Kahjuks olid korraldajad tartlaste huvi alahinnanud - kotte jagus vaid 300-le, sabas seisis aga rohkem inimesi, nii et viimastele jäi vaid oma kilekotist vabanemise rõõm. Igal juhul sai asi kiiremini läbi, kui arvanud olin - vähem kui 40 minutiga olid kotid jagatud.

Kui aktsioon läbi oli saanud, helistasin politseisse ja uurisin ärajooksnud kassi kohta. Selgus, et ta on endiselt minu auto all või auto kapoti all või kusagil sealkandis. Egas midagi, hüppasin ratta selga ja kimasin kodu poole. Tegelikult meenus mulle, et kodust lahkudes olin näinud küll paari inimest oma Kia juures, aga ei osanud sellest midagi tõsisemat välja lugeda. Maja ette jõudes ootasid seal noormees ja neiu. Tõin toast võtme ja avasime kapoti. Kohe sirutus noormehe käsi sinna ja haaras kapoti all olnud kiisul turjast. Oli teine selline kena karvane kass, nii et kapotialune oli kah pisut karvane. Tänutäheks kassi päästmisele kaasa aitamise eest kingiti mulle šampus. Tegelikult poleks seda vaja olnud, mul oli hea meel, et asi nii kergelt lahenes - olen lehest lugenud küll nendest kassidest, kes mootori vahele kinni jäänud on ja pärast neid päästeameti abiga tunde sealt välja aidatud on. Nägin juba vaimusilmas, kuidas Kial ka on vaja pool mootorit laiali lammutada, et kass kätte saada. Õnneks aga istus see kiisu kenasti kapoti all ja ei olnud ennast mootori vahele kinni käänanud.

Tantsupidu

Juhtus nii, et sattusin suurel Eesti rahva peol (nagu mõned seda nimetanud on) ehk teisisõnu laulu- ja tantsupeol vabatahtlikuna meditsiiniabi andma. Kuna ma ei olnud kunagi tantsupeol käinud, võtsin endale vahetused tantsupeol. Hiljem lisandus sinna käigupealt ka rongkäik.

Tantsupeo platsil oli enamasti tegu väikeste asjadega - plaastrid, külmasprei, peavalu tabletid jne. See-eest rongkäigu ajal juhtus meile tõeline hot spot - kogu rongkäiku ajal staabiga sidevahetusest võis välja lugeda 5 abivajamist ja 3 neist olid meie sektoris. Ja kõik kolm lõppesid kiirabi auto kohale tulekuga.

Aga tantsupidu ise oli väga ilus. Olin seda reede hommikul oma vahetuse ajal piilunud (kui kogu tantsurahvas platsil oli, siis oli tribüünidel igas nurgas näha kollaseid veste, kes tantsijatel silma peal hoidsid), aga õhtul, kui vahetus läbi oli ja rahulikult kogu etenduse ära sain vaadata, jättis see ikka hoopis võimsama mulje. Ja kolm lugu kummitavad mul siiamaani vaheldumisi. Õnneks on Youtube'is nad ka olemas, nii et saan neid ikka ja jälle kuulata. Esimene kummitaja on loomulikult Tuulevaiksel ööl, teisesks Armastus jääb ja kolmandaks Merimies (seal on muidugi ka tants väga vahva, mida vaataks veel ja veel ja veel).

Rattaretkest

Selleaastane rattaretk on nüüd ühelpool.
Selgi aastal mässasin prügiga ja värbasin vabatahtlikke. Ütleks et sel aastal toimis asi paremini. Prügi vedamisega tegelev firma oli tunduvalt parem kui eelmisel aastal ja muidu sujus ka asi nagu paremini. Ja kuigi inimesed jätkuvalt ei saa aru, et plastkahvel ei ole biolagunev ja kipuvad seda koos biolaguneva taldrikuga ühte prügikotti viskama, nii et vabatahtlikel lauset "Taldrik siia, lusikas sinna" koos vastavate žestidega lõpmatuseni korrutada tuli, tundus, et inimesed on korralikumad. Väga suurt laga hommikul maha ei jäetud ja valveta prügikotid väga hullus seisus ei olnud (kuigi leidub ka neid, kelle arvates kahvel miskitpidi pakendi alla liigitub).
Siiski oli sel aastal hetki, kus kodu- (ja sooja voodi) igatusus väga peale kippus. Retkele minnes oli mul köha, reede õhtuks oli aga selge, et hääl tahab ära minna (kusjuures huvitav seos on see, et reede õhtul viibis kohapeal pea kõigi suuremate erakondade esindajaid... EP valimisteni on küll veel natuke aega, aga äkki viis hoopis keegi neist mu hääle kaasa....). Ööl vastu laupäeva praktiliselt sõba silmale ei saanud, sest tegelesin köhimisega (ma imestan, et mu telgikaaslased magada said ja mind välja ei visanud). Lisaks tabas mind vastu hommikut kõrvavalu. Asi, mida mul äärmiselt harva ette tuleb (1 või 2 korda on seda varem juhtunud). Ühesõnaga hommikuks olin ma suht armetus olukorras. Et kõrvavalu suht vastik oli, pöördusin arstipunkti. Seal asuti kõigepealt mu kurgu kallale ning pandi pipraplaaster peale. Siis tuletasin meelde, et ma tegelikult tahtsin kõrvavalu vastu abi saada ning asi lõppes sellega, et kõrvale tehti kompress ning selle paigal hoidmiseks pandi mulle võrk pähe (näo kohale lõigati siiski auk). Ei tea kas laupäevase vihma tõttu (mis tähendas, et mul jalad läbimärjaks said, nii et sokid lirtsusid jalanõude sees ja kuivad sokid olid loomulikult selles kotis, mis kell kuus avatavas pakiautos oli) või asja loomuliku arengu tulemusena, igatahes laupäeva õhtul ma praektiliselt vaid sosistasin. Meditsiinitöötajaid külastasin loomulikult veel. Laupäeva ööseks sain ka kaelakompressi, nii et olin lausa kahest kohast kinni seotud. Magama läksin rohelise kohviku ruumi, kus mulle lausa diivan eraldati, nii et sel ööl magasin täitsa hästi. Pühapäeva hommikul sain lausa komplimente a la "Sa näed juba tervem välja", "Su hääl on juba parem". Ja tõesti, enesetunne oli pühapäeval juba märgatavalt parem. Ja päike ka paistis jällegi.
Aga jah, tulenevalt tervisehädadest ja mõneti ka ajafaktorist, kujunes asi nii, et ratta seljas istusin vaid reedel. Laupäeval ja pühapäeval vuras Karoliine rekkaga ringi. Päikest oli lõppkokkuvõttes piisavalt, sest põsed ja eriti ninaots on roosamad kui muidu. Huulte põletamisest suutsin sel aastal hoiduda.
Pilte juurde lisada ei ole, sest fotokas oli küll kaasas, aga kordagi kotist välja ei saanud.

Kevadpäevad

Tartus tuleb kevad Kevadpäevadega. Õnnestus minulgi paarist üritusest osa võtta. Esmaspäeva õhtul võtsime suuna L-i ja äsja bussilt maha astunud M-iga Kassitoomele, kus toimus laulurahva kogunemine ehk Öölaulupidu. Olin endale välja printinud netist lauliku, nii et sõnad olid ka enamjaolt olemas. Tehti ka laule, mida laulikus ei olnud (näiteks kõlas Koit ja Eesti muld ja Eesti süda). Rahvas oli mõnus. Meie taga olevad noormehed olid ilmselgelt kusagilt meeskoorist, sest hääled olid päris vägevad ja viisi pidasid ka ning neil olid oma laulikud kaasas. Neis laulikutes vist aga kõiki lugusid ei olnud, sest aeg-ajalt kiikasid mõned neist üle minu õla ka neid sõnu, mis minul käes olid.
Neljapäeva õhtul kiikasin Bambuse lõppu (kodus läks sättimisega aega, nii et jõudsin sinna suht hilja ja nägin vaid viimase sõiduriista teekonda ning autasustamist). Emajõe ääres võtsin koha suhteliselt varakult valmis, et näha tule süütamist. Show oli päris vinge - oli tulega vehkimist ja ilutulestikku ja muusikat. Pärast seda sain kokku mõnede sõpradega (osa neist oli spetsiaalselt Kevadpäevade pärast Tartu tulnud) ning ühe tüdruku kutsel läksime keskööl Sakalasse (ma ei olnud kunagi varem volbriööl korporatsioone külastanud). Rahvast oli nii palju nagu maja üldse mahutab ja pisut rohkemgi veel. Igasugune liiklemine tähendas inimsummast läbi trügimist. Alguses kui sisse läksime, tundus, et põhiliselt ongi ainult mehed, hiljem tuli ikka tüdrukuid ka juurde. Esines seal VLÜ. Tantsu sai ka keerutatud. Esialgu ühe kanadalasest sõbraga, siis aga jäin Manile ette ning sai temagagi jalga keerutatud. Muuhulgas vahetas ta mu paariks tantuks välja ühe teise neiu vastu ning mina sain endale nendeks tantsudeks uue tantsupartneri. Hiljem liikusime edasi EÜSi (vahepõikega veel ühte korporatsiooni, aga seal oli kuidagi väga vaikne, nii et sinna me kauaks ei jäänud) ja tantsisin ülejäänud öö selle sama noormehega. Tegelikult olin ma algselt plaaninud, et maandun ikka nii kahe paiku koju, aga see plaan läks vett vedama. Koju sain kell 5, mis tähendas 3,5 h und sel ööl. Aga ma ei kurda. See oli siiani parim volbriöö.
Eile õhtul õnnestus ka Öötantsupeole jõuda. Väga lahe oli. Pole ammu niimoodi polkat ja reilenderit keerutanud. Muidugi rahvast oli palju, mis raskendas oluliselt igasugust keerutamist ja hoogsamat liikumist, nii et mõningad varvastele astumised küünarnukimüksud ja muu selline käis paratamatult asja juurde.

Maamessist ja muust tagantjärgi

Möödunud nädalavahetus oli päris tihe, aga siiani pole olnud aega sellest lähemalt kirjutada. Parandan nüüd selle vea.
Kõigepaelt toimus eelmise nädala lõpus neljapäevast laupäevani Maamess. Rohelised olid boksiga väljas. Mina käisin abis laupäeval. Päris tore üritus oli. Meie boksi kõrval oli hiiglasuur trakats (ma pole päris kindel, et see ikka traktor oli, aga luban endale võhiklikkust kõiki neid masinaid traktoriteks nimetada :)). Pakkusime seegi kord mahedat kraami. Meil oli ka ühe tubli liikme poolt kogutud kasemahla. Saime kogeda seda, et kui oodata, et rahvas ise miskit võtab, siis jääb asi kätte, aga kui ikka aktiivselt pakud, läheb kaubaks küll. Ehk siis, aktiivse tegutsemise tulemusena jagasime 75 l kasemahla inimestele laiali umbes tunni ajaga. No problemo. Ja kui messi lõpupoole selgus, et teed oli termoses veel päris palju, võtsime termose ja papptopsid ning jaotasime selle ümberkaudsete bokside vahel laiali. Nii ei pidanud seda head kraami kanalisatsiooni kallama.
Lisaks siseboksile on meil nüüd ka üks väliekspositsioon/eksperiment või kuidas iganes seda nimetada Tartu Näituste ukse kõrval. Selle asjaga tegeleme kuni sügiseni ja arengut saab jälgida ka blogi vahendusel.

Pärast Maamessi võtsin suuna põhja poole (taaskord oli päälinna asja). Kuna J. liikus autoga Kuusallu, lasin tal ennast sinna viia ja liikusin edasi bussiga. Jõudsime üsna täpselt, paar minutit enne bussi saabumist. Minu esimene kogemus sealtkandi maakonnaliinidega. Minu üllatuseks ei sõitnud see buss aga teps mitte bussijaama, vaid vuras sealt edasi. Olin suht hämmingus ja astusin igaks juhuks bussist maha esimesel võimalusel. Hiljem sain targemate käest teada, et maakonnaliinid peatuvad rongijaamas (nimetagu siis bussijaam ümber linnadevaheliste liinide bussijaamaks ja rongijaam rongide ja maaliinide jaamaks... et oleks kõigile arusaadav).
Kuna viimasest söögikorrast oli juba päris tükk aega möödas, oli hea meel kuulda, et mõned sõbrad, kellega kokku pidin saama, veedavad parajasti aega ühes restoranis. Kui kohale jõudsin, ootas söök mind juba laual, nii et varsti sain kõhu ka kenasti täis.
Kuna oli olnud pikk päev, tundus mõte venna juurde diivanile maandumisest ahvatlevam, kui üks soolaleivapidu. Venna juures selgus, et neil on elanikke juurde tulnud - olid teised endale liivahiired võtnud. Esialgu tukkusid toru sees, nii et vaid paar tumedat tompu oli näha. Hiljem liigutasid ka ennast natuke. Ja öösel kukkusid ratta sees maratoni jooksma. Kahjuks tekitab nende jooksulembus omajagu müra, nii et magamine on sel ajal raskendatud. Aga õnneks olin siiski piisavalt väsinud, et jäin uuesti magama.
Ühistranspordiga olid üldse seekordse sõidu ajal kummalised lood. Trollis, mis mind pühapäeva hommikul Balti jaama viis, oli peatuste teadustamine nihkes. Peatus, kust ma oma arust peale läksin, oli selle teadustaja jutu järgi järgmine peatus... Hea oli, et oli päevane aeg ja ma teadsin, kus maha peab minema. Aga on juhtunud küll ja küll, et ma vaid teadustaja juttu uskudes liiklen. Igal juhul Toompeale ma jõudsin ja koosolek sai ka ära peetud.
Pärast koosoleku lõppu võtsin suuna bussijaama. Kahekordse ekspressbussi peale ma ei mahtunud ja kuna mul väga kiiret ei olnud, võtsin rahulikul järgmise bussi, mis väljus vaid veerand tundi hiljem ja pidi edasi Põlvasse minema. Seekord nägi buss päris korralik välja. Seda, et välimus võib petlik olla, saime teada õnneks alles Tartu piiril. Nimelt läks Ilmatsalu ringil miskit pauguga puru. Bussi üks külg vajus tunduvalt allapoole (mina jäin kõrgema poole peale :P) ning edasi sõitmine ei olnud võimalik. Need, kes Tartusse olid tahtnud sõita, läksid oma jõududega edasi, Põlvasse tahtjad jäid aga asendusbussi ootama. Mina võtsin koos mõningate teiste bussis olnutega suuna lähima linnaliinibussi peatuse poole. Ei pidanud kaua ootama, kui buss tuligi. Siin bussis see peatuste teadustussüsteem esialgu ei töötanud. Kaubamaja ees ilmus aga ekraanile kiri "Nõlvaku" ja hääl teatas, et järgmine peatus on Mõisavahe. Mõned naised sattusid hämmingusse, mulle olid teadustussüsteemide riukad juba hommikust tuttavad ja ma ei teinud sellest välja (kuigi vägisi tekkis tunne, et tegemist oli ühistranspordile halva päevaga).

Autovaba päev

Täna siis oli autovaba päev.

Hommikul andsime viimase lihvi oma autovabadele autodele ja tuligi aeg sellega liiklusse vurada. Ausalt öeldes oli lihtsam, kui ma alguses arvasin. Kiiremalt sõites ei värisenud ka nii palju. Ja nii me siis sõitsimegi hommikul enne kaheksat koos ühe teise tüdrukuga oma uute suurte mudelitega kaubamaja juurde ja parkisime nad sinna.

Õhtul kogunesime Raekoja platsi. Nii "tuunitud" kui ka tavalised rattad. Linnavalitsuse nõudmisel toimus õhtune rongkäik politsei valvsa silma all (esialgne plaan oli niisama liiklusse imbuda), nii et seiskasime pisut liiklustki ja üks mis kindel - tähelepanu äratasime autojuhtides ja jalakäijates. Igal juhul oli hästi vahva... oleks hea meelega rohkemgi sellega ringi vändanud. Üldine suhtumine teiste liiklejate poolt paistis päris heatahtlik, keegi alla ajada ei üritanud igatahes :) Telepilti saab siit vaadata.

Nagu lehest lugeda võite, tähistasid nii mitmedki autoga tööle tõttajad Tartus täna hommikul autovaba päeva algust ummikus istudes. Kusjuures sellest Pärna tänava lahtisest kanalisatsioonikaevust sõitsime meiegi mööda, kui hommikul oma "autosid" parkima viisime. Kui tagasi tulin, istus see auto juba ratastpidi seal kanalisatsioonikaevus. Minul õnnestus natuke suuremat tiiru tehes ummikuid vältida linnast välja sõites.

Ettevalmistused esmaspäevaks vol 2

Rattamaratonilt läksin otse Kultuuritehasesse, kus on meie autovabade autode ehitamise peakorter. Nüüd sai raam Karoliine külge kinnitatud. Päris lahe näeb välja. Sõidumugavuselt jääb muidugi ilma raamita rattale alla :p Näis, kuidas me homme liikluses nendega toime tuleme.

Ettevalmistsused autovabaks päevaks

Sel aastal käidi välja tore mõte teha autovaba autolaenutus. Kahjuks see laenutuse idee ei leidnud kohalike võimude poolt toetust, aga rongkäik (või oleks õigem öelda rongsõit?) õhtul tuleb ikkagi ja seetõttu tuli ehitada valmis ka sõidukid või õigemini see "auto" osa (tegu nimelt nii umbes auto suuruse raamiga, mis ratta peale pannakse demonstreerimaks, kui palju ruumi auto võtab). Ja nii siis saigi täna natuke ehitatud. Süsteem iseenesest oli lihtne, nii et sellest ei olnud probleemi, et ehitajateks valdavalt naissoo esindajad olid.

Rattaretkest

Et siis selleaastane Roheliste rattaretk on nüüd möödas. Minu jaoks tähendas see rohkelt sebimist ja sagimist ja probleemidega tegelemist. Ja telefoni polnud mõtet endast väga kaugele panna, see helises pidevalt (pidin lausa 2 korda retke jooksul akut laadima, need toitlustusputkad võiksid vist lausa eraldi teenusena akude laadimise välja reklaamida, sest seal oli neid mobiile seinas ikka mitu tükki).
Tänu sellele, et ma nii mõneski kohas pidin viimaseks platsile jääma, ei sõitnud ma seekord ühelgi päeval korralikult täit rada läbi. Esimesel päeval sõitsin kuni lõunani ja siis edasi koos jäätmeid transportinud autoga, teisel päeval kasutasin lõunapaika sõitmiseks ühe toreda ja abivalmi tuttava noormehe abi, kes juhtus mulle täpselt õigel ajal helistama, et oma asju kätte saada ja viimasel päeval sõitsin lihtsalt laagripaigast lõpp-punkti lühemat teed pidi.
Ilmad olid üldiselt ilusad, reedel sadas natuke (öösel vist suht palju, aga laupäeva hommikuks oli jälle ilus ilm), aga muidu paistis päike ja selle tulemusena näen ma hetkel välja umbes nii nagu punastaks pidevalt (nägu õhetab ja kõrvad on täiesti punased). Aga pesukaru päevitust ei ole. Mul lihtsalt polnud prille ees. Kahjuks aga õnnestus päikesel mu huuled ära kärsatada ja kellele on selline olukord olnud kunagi, teab kui ebameeldiv see on. Aga mis seal ikka, läheb üle.
Öösel mul seekord külm ei olnudki, sest olin kaasa võtnud kaks magamiskotti ja proovisin seda nippi, et panna võimalikult vähe riideid selga, aga kindad kätte ja müts pähe. Töötas. Siiski väga hästi ma kahjuks ei maganud (kõige parem uni tuli muidugi pühapäeva hommikul pärast seda, kui äratuskell helises) ja pühapäeva pärastlõunaks, kui üritus läbi oli, olin mina ka suht läbi. Siiski tuli veel paar asja korda ajada ja logistilisi probleeme lahendada enne, kui lõpuks koju jõudsin. Kodus heitsin põhimõtteliselt esimese pilgu peeglisse alates sellest, kui reede hommikul kodust väljusin (ühe korra vaatasin helibussi peeglist seda, kui palju nägu punaseks läinud on päikese tõttu). Pärast duši all käimist hakkas jälle inimese tunne peale tulema.

Mida siis lõppkokkuvõtteks öelda? Tore, et inimesed on valmis vabatahtlikult prügi sees sobrama ja muidu jäätmetega jändama, tore, et retkelised on ka hakanud enamasti süsteemist aru saama. Eks mina õpin oma möödapanekutest ja lõppkokkuvõttes siiski sai asi tehtud. Ja ärge nüüd arvake, et ma retke ei nautinud. Oli teistmoodi, kui varasematel kordadel, aga siiski mõnus ja ei kahetse sugugi, et selle väljakutse vastu võtsin.

Rattaretke rajaga tutvumas

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, olin reede õhtuks üsna väsinud. Aga see ei tähendanud seda, et ma koju puhkama oleks jäänud. Olin nimelt lubanud tegeleda sel aastal roheliste rattaretke jäätmekogumise ja vabatahtlike organiseerimisega. See aga tähendas omakorda seda, et reede õhtul tuli sõita Räpina kanti.
Mind võeti peale Tartust, ülejäänud seltskond oli tulnud põhja poolt ja oli väga lõbusas tujus. See jätkus ka Tartust edasi sõites, nii et sihtkohta (üks RMK majake Mehikoorma lähedal) jõudes olid kõhulihased naerust suht kõva trenni saanud. Lisaks sellele autole, millega mind kohale toodi, tuli veel mõni auto, nii et meid kogunes päris paras seltskond. Joodi, söödi, arutati retke asju. Ja kuigi alguses kuulutati välja, et keskööl algab öörahu, ei pidanud me sellest kinni (vähemalt tunni läksime üle). Sellegipoolest oli hommikusöök kell 7 (ei ole vist vaja mainidagi, et kohe kuidagi poleks tahtnud sel kellaajal voodist välja ronida). Sõime ära ja asusime teele retke raja poole. Kuna minule oli jäetud koht juhi kõrvale, pidin täna ka kaardilugeja olema (nendel teedel, mis kaardil olemas olid, läks kõik kenasti). Kuna meid oli "õnnistatud" külma ja lõpuks ka märja ilmaga, sai kohati korralikku mudarallit tehtud ja lõpuks (kohas, kus seda nagu ei oodanudki) jäi meie auto ka kinni, nii et tuli pisut lükata. Vahepeal tegime ka lõunapausi Räpinas Puuriida pubis (päris huvitav koht ja söök oli hea). Selleks ajaks, kui kogu rada (mida autoga võimalik läbida oli) läbitud ja veel arutamist vajavad küsimused läbi arutatud said, oli kell juba päris palju ja ilmselt polnud mina ainus, kes väsinud oli, sest tagasiteel Tartusse oli auto suht vaikne.

Ja nüüd lähen ma küll tuttu ära, sest unevõlg herr Mati Uni ees on küll juba vist väikse kodulaenu suurune...

P.S. Tänu sellele üritusele ei saanud minna kahjuks Dagö kontserdile, aga pole hullu, 9. mail esineb retkelistele ka Dagö :D

Pikk ja tore nädalavahetus

Reede õhtul peale tööd panime Saaremaa poole ajama. Viljandis tuli teha toiduhankimise hädapeatus (kuna keegi meist Viljandit eriti hästi ei tundnud, siis tuli meil leppida Maximaga, mis tee peale jäi). Toiduvarud täiendatud, saime teekonda jätkata. Seekord oli teel ees munejaid natuke vähem kui viimase saares käigu ajal, aga neid siiski oli. Virtsu sadamasse jõudes avastasime, et olime ühe auto võrra liiga hiljaks jäänud, muidu oleks otse tallinlaste auto järel sabas seisnud. Aga saime koos samale praamile ning uurisime veel ühiselt kohale jõudmise juhiseid. Saarele jõudes lasime pealinlaste auto ettepoole, et ei peaks ise ninapidi juhistes olema. Lõpuks leidsime ka õige teeotsa üles, mis meid L maja juurde viis. Seal tuli läbida enne väike julguseproov enne kui majja saime (maja valvasid väiksed, aga kõva häälega koerad). Mina vihma käes seista ei tahtnud, seega läksin lihtsalt koertest mööda. Lõpuks jõudsime kõik tuppa ning ka saunalised tulid meie sekka ja saimegi kartuliputru ja seenekastet, millest meie auto rahvas vist terve tee unistanud oli. Ja vaatamata sellele, et järgmine hommik tõotas alata vara ja päev pikk tulla, istusime me siiski päris tükk aega üleval. Ja isegi pärast seda, kui magamisasemed tehtud ja teki alla poetud sai, oli vaja veel natuke jutustada ja itsitada :)
Vastupidiselt reedesele suht pahale ilmale oli laupäeval fantastiliselt ilus ilm - päike paistis, taevas oli pilvitu, maa härmas. Ja nii me siis sõitsime jahi kogunemise kohta, panime nimed kirja (mõned panid telefoninumbri ka) ja peale mõningast ootamist ja lühikest reeglite selgitamist kamandati meid autokasti. Seal autokastis sõites tuli järjekordselt selline sõjapõgenike tunne peale (meenus mõne aasta tagune sõit Abrukale :p). Ja nii me siis jõudsimegi metsa serva, sumpasime läbi lompide ning lõpuks pandi meid paika ning jaht algas peale. Esimeses ajus tekkis mingi hetk väike segadus selles osas, et kus suunas me ikkagi liikuma peame, aga õnneks jõudsime ikkagi teele välja (vahepeal tegime mõnede inimestega omavahel väikse ümberreastumise). Teine aju oli paremini organiseeritud - meid pandi paika sihi peal ja enne iga kraavi tehti rivistus, et kõik üle lugeda. Seekord nägime loomi ka, aga need loomad pääsesid. Kolmanda aju maastik oli päris väsitav - aina kraavid ja mättad ning siis sain ka oma jala märjaks (esimeses kahes ajus olin suutnud kuivaks jääda). Aga kolmandas ajus saadi üks hirv kätte ka.
Jaht peetud läksime tagasi L juurde, kus saun juba ootas. Saunas käidud, sättisime ennast Sõrve poole minema, sest saarele mineku peapõhjus - suur ühissünnipäev - ootas meid seal. Saime süüa (peale mõningast ootamist, aga asi oli seda väärt), juua (mõned inimesed tegid huvitavaid eksperimente, näiteks jooki nimega "Püha issand", tantsida (Macarena on lahe), lobiseda, naerda ja kui viimased meist magama läksid, oli juba pühapäev päris mitmendat tundi käes.
Hommikul sõime ja lobisesime ja naersime veel ning siis oli aeg ka meil kodu poole liikuma hakata (meie auto oli viimane). Kuivatusse jõudsime umbes pool neli. Saba polnud väga pikk, aga liikus aeglaselt. Varsti saime teada ka põhjuse - tuul oli Viire jaoks jälle natuke tugev ja see pärast ei pandud autosid Viire ülemisele tekile. Seega veetsime Kuivastus umbes 3,5 tundi, seitsemesele praamile mahtusime lõpuks (ja seda ka suht napilt, nii umbes 3-4 autot mahtus veel peale meid peale). Praam kõigutas ikka päris korralikult, aga üle me jõudsime. Kodutee läks päris normaalselt, üks kits ilmus järsku eikusagilt auto ette, aga tal oli ilmselt kiire ning jõudis ruttu eest ära ka joosta. Natuke peale ühtteist olime lõpuks Tartus tagasi. Ja nädalavahetus saigi läbi.

Tegus

Vaatan, et päris pikk vahe sisse tulnud kirjutamises. Mitte et mul millestki kirjutada ei oleks, aga järjekordselt ei jõua kuidagi selleni.
Millalgi Maailmaparandaja kirjutas sellest, et helkurid muudkui tema juurest jalga lasevad (ei viitsinud praegu konkreetset postitust üles otsida), mina avastasin ühe koha, mis ka helkureid neelab - hommikune linnaliinibuss. Ühe helkuri ma eelmine talv sinna kaotasin, nüüd läks teine ka (või noh, mujale ta kaduda ei saanud, kui hommikul oli olemas ja lõunale minnes avastasin, et enam ei ole). Ja miskipärast kaovad helkurid kogu aeg ühe jope küljest...

Aga jah, kuna sel nädalal on olnud üsna püsiv lumikate, siis pole ma sel nädalal rattaga liigelnud, vaid kasutanud vaheldumisi autot ja ühistransporti (olenevalt vajadusest) või siis üldse jala kõndinud. VU blogi ühes kommentaaris ma juba mainisin, et üks buss millega ma liigelda tahtsin, ei tulnudki, kuigi oli sõiduplaanis kirjas. Kuna minu meelest on selline asi täiesti lubamatu, saatsin järgmisel päeval sellekohase meili GoBusile. Aga mingit vastust ma seni saanud ei ole (mitte et see mind üllataks).

Neljapäeval kutsuti mind kaasa ühele nn rahvusvahelisele kokkusaamisele, kus tegelikult olid lõpuks üle poole kohalolijatest hoopis eesti tüdrukud. Aga lõbus oli. Üks tüdruk tellis chillijäätist ja seda anti kõigile maitsta, mulle ei meeldinud (liiga vürtsikas minu maitse jaoks). Ja selle õhtu tulemusena on mul Lambada sõnad koos duuridega :p

Täna olen ma tubli olnud, kõik mis plaanis oli, sai tehtud (ise olen rahul :D). Eile õhtul olime ka tublid ;)

Oktoobrilaste sünnipäev

Umbes laupäeva keskpäeval hakkasime päälinna poole sõitma. Vaatamata mõningastele kahtlustele leidsime ka S-i maja ilusti üles ja saime temagi kaasa võtta (koos õuntega :p). Mõne aja pärast tekkis mõte, et peaks väikse sissepõike Põltsamaale tegema. Külastasime kohalikku Maximat. Hädavaevu suutis Man müüjale selgeks teha, et meile pole vaja 3377 moosipalli, T-le piisab ühest ka.
Enne Tallinna jõudmist täiendati veel külaliste nimekirja. Ja avastasime, et värviliste kaunistustega rekka taga on palju toredam sõita kui igava sõiduauto taga. Ja lõpuks, peale teist boksipeatust ja väikest tutvumist mõningate pisikeste tänavatega, jõudsime õigesse kohta.
Kõigepealt kallistuste-õnnitluste tuur ja siis edastasime Manile kuninga läkituse :p Vajalikud asjad kaasa ja nii me teele asusimegi. Sügisandide korjamine, mälumäng, seebimullid, imeline duett, väike Kaera-Jaan, pisut lõbutsemist mänguväljakul ning viimaks varandus. Mulle tundus, et Man oli rahul sellega, et me tema pärast nii palju vaeva näinud olime :) Igal juhul oli tore ja lõbus jalutuskäik (ma ei tea, kes sellega hakkama sai, aga tänud sellele, kes ilmataadiga asjad korda ajas). Ja nagu värskes õhus ikka juhtub, oli kõht vahepeal suht tühjaks läinud, aga õnneks sai varsti süüa. Mulle tundub, et sellest on vist päris kaua, kui viimati sai niimoodi laua taga istutud... enamasti on ikka sünnipäevad rootsi laua stiilis. Igal juhul sai süüa-juua, laulda, tantsida, igasugu teemadel vestelda jne.
Pühapäeval vaatasime telekat (kui see lõpuks aru sai, et ta ei ole raadio ja peaks ikkagi pilti ka näitama) ja siis otsustasime, et lähme loomaaeda. Ma polnud seal niiiii ammu käinud. Mõningad loomad olid endale küüntest rüü vms teinud või kuidagi muud moodi ennast nähtamatuks muutnud. Aga oli ka piisavalt palju nähtavaid loomi. Pärast ringkäiku loomaaias olid kõhud tühjad. Esiteks proovisime õnne seal söögikohas, mis kohe loomaaias asub, aga kuna seal oli ilmselge tööjõu puudus ja meid ähvardas näljasurm enne kui üldse mingit lootust tekib süüa saada, siis me otsustasime kusagilt mujalt süüa otsida. Kuna kohalikud armeenia šašlõkki proovida ei julgenud, maandusime lähimas kaubanduskeskuses. Ja kujutage ette - keset Tallinna linna leidub koht, kus kaardiga maksta ei saa. Hämmastav! Aga oma pitsa saime lõpuks kätte. Maitses hästi. Siis otsustasime ka üle vaadata selle koha, kuhu me ilmselt märtsis appi kolima tuleme ;) Päris kena roheline oli teine. Ja minule ikkagi meeldis see rebane seal maja ees, ta nägi liiga armas välja, et marutaudis olla. Tundus lihtsalt natuke näljane.
Lõpuks jõudsime oma seiklustega päälinnas ühele poole ja hakkasime tagasi Tartu sõitma. Aeg-ajalt tuli teises reas vastu ühtlane tulede voog... tundus, et me sõidame vastuvoolu. Tänu sellele tulede voole oli väga raske mööda saada 70-ga ees venivatest autodest... pidi lihtsalt ootama ja lootma, et nad siis kas kuhugi ära keeravad või et juhtub ime ja sirgel teelõigul ei tule ühtlast tulede rivi vastu. Paar korda seda isegi juhtus. Nii et jõudsime ikka veel pühapäevase päeva sees Tartusse. Ja L. jõudis lausa täpselt selleks ajaks koju, kui vaja oli.

AHHAA Auras

Eile õhtul oli Auras AHHAA sukelduvate teadlaste öö. Ma pole küll teadlane, aga õnneks liigub Liina teadlaste ringis ja tal oli kutseid üle, seega sain ka mina kaasa minna. Seal olid mõningad lisaatraktsioonid ning kasutada sai kõiki tavateenuseid tervisekeskuse asjadeni välja. Nii et saime torust alla lasta, mullivannis istuda, aurusaunas mõnuleda jne Aga minu meelest kõige vahvam asi, mis sinna spetsiaalselt selle ürituse tarbeks toodud oli, oli tünn terrassil, kus oli soe Surnumere vesi. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu - tõepoolest tõused selles vees automaatselt pinnale. Selleks, et istuma oleks võimalik jääda, pidi kätega pingist kinni hoidma. Lisaks rääkis üks mees, kes on ise Surnumeres käinud, et seal on võimalik lausa vees püstiasendis kõndida. Kunagi peaks kindlasti selle ära proovima.

Ja lisaks muudele atraktsioonidele nägin ära ka kuulsad füüsikud (nagu üks neist ütles, kutsutavad neid kohati AA patareiks :p), päris lahedad tundusid.

Hiiumaast

Sai siis selle pika nädalavahetuse jooksul teoks mõte rattamatkast Hiiumaal.

Reedel peale tööd hakkasime Tartust Rohuküla poole sõitma. Kuna ma ei olnud kunagi varem Hiiumaal käinud, ega ka ise Haapsallu sõitnud, uurisin (nagu juba tavaks saanud) töökaaslaselt selle kohta, et kust kaudu oleks kõige mõtekam sõita. Tema soovitas Paide ja Rapla kaudu, nii et saigi see marsruut valitud. Üldiselt läks ilma viperusteta, teele ette jäänud linnadest saime kenasti läbi (tänud kaardilugejale :)), ainus jama oli see, et takerdusime pidevalt mingite aeglaste liikurite taha nagu haagissuvilad ja teetöömasinad. Aga Rohukülla jõudsime kenasti õigeks ajaks. Või vähemalt nii me arvasime, et 45 minutit varem on piisav. Panime siis rattad sõiduvalmis ja suundusime piletikassa poole. Mingil veidral põhjusel oli reede õhtul neil vaid üks piletikassa avatud ja seal taga oli piisavalt pikk järjekord, mille edasiliikumist aeglustas tunduvalt mitte eriti kaines olekus noormeeste kamp, kes vahele üritas trügida. Mingi hetk tekkis juba tunne, et jäämegi praamist maha, sest ei saa lihtsalt õigeks ajaks piletit ostetud, aga õnneks viimasel hetkel saime siiski piletid kätte ja kihutasime praami poole. Seal oli teisigi rattureid, nii et üks laevatööline lasi lausa oma ametikäigu ukseesise ära ummistada, et rattad ära mahuks.

Kella 10 paiku olime siis Hiiumaal. Esialgne plaan oli esimeseks ööks Kassarisse jõuda, aga mõne aja pärast sai selgeks, et nii edukad me pole. Tuli hakata lähemalt ööbimispaika otsima. Aga nagu ikka sellistel puhkudel, ei paistnud alguses kusagilt sobivat kohta. Muidu oli tegelikult iseenesest väga mõnus sõita seal tähistaeva all. Lõpuks leidsime ühe kartulipõllu, mille servas oli lapike rohumaad, kuhu paistis olevat võimalik telk asetada. Mõningate tehisvalgusallikate abiga saime telgi püsti ja ronisime sisse, et tuttu minna. Kahjuks aga oli Une-Mati ilmselt kuhugi mujale selleks ööks läinud, sest minul ei tahtnud kohe kuidagi und tulla. Natuke vist ikka sain sõba silmale, aga seitsme ajal hommikul oli meil kõigil silm lahti ja otsustasime edasi sõita ja kusagil ilusamas paigas hommikust süüa (mitte et see põld nüüd nii kole oleks olnud, aga seal oli kole palju hirmus näljaseid sääski, kes kohe üldse olla ei lasknud). Ja nii me einetasimegi Köleri mälestuskivi juures. Ning siis rühkisime edasi, kuni jõudsime ka Kassarile. Tänu meie varajasele stardile olime seal üsna vara. Käisime Sääre tirbil ära. Kohe seal päris lõpus, nii et varbad vees olid. Mõnus hommikune jalutuskäik oli. Sealt edasi võtsime suuna Emmaste poole. Järgmine peatus tuli suht ruttu, sest olime otsustanud esimeses ettejuhtuvas poes varusid täiendada. See esimene ettejuhtuv tuli aga suht ruttu (tegelikult isegi liiga ruttu - tee läks just kenasti mäest alla, aga siis tuli hoog maha võtta ja peatada). Lisaks sellele, mis oli plaanis olnud osta, saime ka ühe tuulehaugi võrra rikkamaks. Kassarilt välja jõudes otsustasime lõunapausi ära pidada. Bussipeatused on hea koht lõunapausiks, nagu juba varasem rattamatka kogemus näidanud on. Kui olime oma söögi praktiliselt lõpetanud ja asusime J-i paanikašokolaadi ründama, tuli üks kohalik meesterahvas ja tahtis kangesti juttu puhuda. Õigemini, eriti lähedale ta tulla ei julgenud, rääkis meiega suht kaugel, mistõttu suur osa tema jutust meil tegelikult möödasõitvate autode tõttu kuulmata jäi. Aga hästi viisakas mees oli. Natuke jutustas meiega ja siis jalutas edasi Käina poole (sinna oli 4 km meie lõunapausi bussipeatusest). Pärast mõningast leiva luusse laskmist istusime jälle oma ratastele ja rühkisime Emmastele lähemale. Kuna edasi tuli hirmus armsaid bussipeatuse majakesi, pidime me ühes neist ikkagi veel ühe lebo tegema enne Emmastesse jõudmist. Aga lõpuks me sinna jõudsime. Ja jäime ootama saarlasi.

Koos saarlastega jõudis ka kahjuks üks vihmapilv kohale, nii et meie ühise sõidu algus kulges vihmas, aga seda eriti kauaks õnneks ei jätkunud. Käisime korra ka ühe kena kiriku juures ja ööbimispaigaks valisime (olles eelnevalt mõningate kohalike ja kohalikke olusid paremini tundvate isikutega nõu pidanud) ühe RMK matkarajal asuva püstkojaga puhkekoha. Väga mõnus koht oli. Natuke maad eemal oli ka kuivkäimla, mis oli küll auguga põrandas, aga väga korralik. Ja mustikaid oli ka ümbrus täis. Sain minagi neid kuulsaid Hiiumaa mustikaid maitsta. Aga pikk päeva oli seljataga ja sel õhtul ronisime päris vara telkidesse ära.

Hommikul peale pudrusöömist panime jälle telgid kokku, paigutasime asjad ratastele ja sõitsime edasi. Esimene peatus oli Vanajõel. Mõnus ürgoruke oli, kahjuks polnud meil aega seal pikemat matka teha. Järgmiseks tuli Rebasemägi, kuhu mõned meist üles ronisid (mina ka). Ja siinkohal väike märkus - seal ei olnud vaatetorn, vaid vaatepoodium (ühekorruseline asi, mis pole kõrgemal kui 2 meetrit, ei ole ju torn!). Järgmine koht oli juba õige torn - Kõpu tuletorn. Jällegi jäid osad meist maapinnale ja teised võtsid ronimise ette (mina loomulikult ka, sest mina polnud kusagil varem käinud). Sealt oli juba päris hea vaade. Kõpust sõitsime edasi Luidjale, kus pidasime lõunapausi (kuna aga varude täiendamiseks oli vähem võimalust, kui me lootnud olime, ei olnud see eriti rikkalik eine) ja käisime ujumas. Muidu oli suht soe vesi ja hea liivane põhi, aga neist millimallikatest pole minagi eriti vaimustuses. Peale mõningast peesitamist sõitsime Kõrgessaarde, kus oli suurem pood, nii et saime õhtuks ennast varustada. Reigis tegime väikse metssea vaatamise peatuse. Olid lahedad küll. Ja pisikesed olid armsad. Kuldid aga pisut sõjakad. Ja farmiomanik oli tore (muide, kas te vaatasite seda farmi logo seal pileti peal...). Väike vahepeatus veel ühe puust kiriku juures ja järgmiseks sihtmärgiks oli Tahkuna tuletorn. Kuna sealkandis oli vähem kattega teid, raputas kruusatee natuke minu ratta koormat paigast ära. Korra kui ratta peatasin, et seda sättida, peatus minu kõrval kolm autot. Esimesest küsiti, kas on abi vaja. Ütlesin, et aitäh, aga ma kohendasin kõigest oma kandamit. Ja siis küsiti teisest sama. Minu kinnituse peale, et ikka kindlasti ei ole abi vaja, sõitsid nad edasi. Lahke rahvas seal saarel.

Tahkunas käisime jällegi tuletornis ja kõndisime kivilabürindis ning turnisime rannas veidike suuremate kivide peal. Kellaaeg oli juba üsna hiline ja päike hakkas loojuma, seega tuli ööbimiskoha asukohta jällegi esialgsese plaaniga võrreldes veidi muuta. Jäime Tahkuna poolsaare põhjaserva. Koht iseenesest oli aga imeline. Metsatukk otse mere ääres, mis tähendas õhtusööki päikseloojanguga. Mida hing veel ihata võib??? Ja kuna ka seda kohta oli "õnnistatud" lugematul hulgal sääskedega, siis otsustasime peale sööki Maailmaparandaja telki kolida. 6 inimest mahtus suurepäraselt sinna. Ja et oleks tõeline telgiläbu, pidi keegi ikka midagi ümber ka ajama (seekord olin mina see kobakäpp). Aga ilmselt ei läinud piisavalt rummi ümber, muidu poleks neil seal telgis öösel külm olnud :p Mina öösel eriti ei külmetanud, aga hommik tundus küll suht jahe. Mind kohe kuidagi ei tõmmanud hommikul ujuma (kuigi rand oli ilus ja meri kohises nii mõnusalt). Aga enamus meist siiski käis ära.

Ning algaski meie matka viimane päev. Vahepeal väike remondipeatus (minu ratta tagapidur keeldus ühel hetkel töötamast) ja üsna varsti olimegi Kärdlas (viimased 5 km oli lausa imeline rattatee). Käisime kohvikus söömas ja Konsumis šoppamas (paljukiidetud Hiiumaa leiba ostmas) ning oligi aeg jälle eri suundadesse sõita - saarlased Sõru poole ja mandri omad Heltermaa poole. Paar puhkepeatust ja varsti leidsimegi ennast juba tuttavatest kohtadest. Sadamale lähenedes märkasime kõigepealt autode rivi. Sellest tuiskasime uhkelt mööda ja seekord saime ilma igasuguse vaevata piletid kätte ning suundusime praamile. Praami peal saime endale paar hoolealust - üks perekond reisis koos kassidega, kes toodi välitekile, aga kuna perenaine ise lapsega väljas olla ei tahtnud, palus ta meil neil silma peal hoida. Päris kenad kassid olid.

Vastupidiselt minu ühele unenäole oli ka auto Rohuküla sadamas alles. Ratas jälle autosse pakitud, algas sõit tagasi Tartu poole. Koju jõudes olid suhteliselt väsinud, aga rahul ja õnnelik, sest matk oli tore.

8 naist kanuudes (pampudest rääkimata)

Selle nädala (ja ka tegelikult mõne eelneva nädala) põhiteemaks on olnud asjade veekindel pakkimine. Põhjuseks oli meie eesseisev kanuumatk.
Reedel pakkisime kompsud ja inimesed autodesse ning asusime teele. Esimene peatus oli meil Lõunakeskuses, et toidukraami osta. Sealt edasi võtsime suuna juba Valga poole. Elva juures tegime väikse peatuse, et koos teise sinise Nissaniga edasi sõita. Valgas oli esimeseks probleemiks parkimiskoha leidmine, kuhu kaheks päevaks Nissanid jätta. Peale mõningast ekslemist otsustasime linnavalitsuse hoone taga asuva parkla kasuks (politsei maja oli seal ligidal). Mõne minuti pärast olid ka meie kanuud kohal ja sõit Läti poole võis alata. Ei läinud väga kaua, kui olimegi oma laagripaigas Koiva kaldal. Peale lühikest ülevaadet kanuusõidu põhitõdedest jäid laagrisse 8 naist koos kanuude ning hunniku kompsudega. Järgnesid laagris vajalikud toimingud nagu telkide püstitamine, puude korjamine ja saagimine (meil oli kokkukäiv saag ka) ning söömine. Ühel hetkel tutvustati meile lepingut, mille mõned meist olid välja mõelnud ja ära kooskõlastanud (kohe näha, et mõningad meist on riigiametnikud) ning millele meil kõigil alla tuli kirjutada. Selle lepinguga pandi paika käitumisreeglid kanuudes (meie suurim paranoia enne seda matka oli ju see, et me kõik 8 pärast omavahel tülis oleme). Korra mõtlesime küll sellele lepingule ka kolm tilka verd lisada, aga see jäi siiski tegemata. Õhtu lõppes laulmisega (ja suht isamaaliste lauludega kui päris aus olla), mille kestel nii mõnegi laulu sõnad oludega kohandati. See laulmine meenutas tegelikult üsnagi seda, mis Triinu sünnipäeval oli, sest laulikute puudumise ja sõnade mitte peas olemise tõttu ei laulunud me enamus laule mitte otsast lõpuni vaid kõigest mõne salmi või rea neist.
Kuna öine laulmine läks suhteliselt pikaks, magasime laupäeva hommikul küllaltki kaua. Mõned olid siiski varem üles tõusnud ja tegid hommikusöögi, nii et minul oli meeldiv võimalus üles tõusta hõike peale "pudrule!" Varsti selgus, et see koht on suhteliselt populaarne veesõidukite vettelaskmiskoht, sest sinna ilmus järsku lätlasi. Lasid kaks kummipaati vette (ilmselt oli tegu kalameestega) ning lahkusid (nad üritasid ka meiega suhelda, aga kuna me neile läti keeles miskit mõistlikku öelda ei osanud ja nende eesti keel piirdus sõnaga "tervist", siis me teretasime mõned korrad ja nad loobusid). Meie pakkisime edasi ja siis tuli mingi perekond, kes meie vastu huvi ei tundnud, pumpasid kummipaadi täis ja läksid vette. Lõpuks jõudsime ka meie oma asjad pakitud ning suundusime vee poole. Meie Liinaga olime esimesed. Kanuu vette saamine oli lihtsam kui seda nõlva vaadates tundus. Varsti järgnesid teised ka ning sõit võis alata. Ilm oli ilus, vesi sile, lausa lust oli sõita. Mingil hetkel kaotasime tagant tulijad silmist. Ühel hetkel üritasime neid järgi oodata, aga kui peale 10-minutilist ootamist kedagi ei tulnud, helistasime ning otsustasime, et otsime mõne kena rannakese (neid oli seal palju), kus lõunapaus pidada ning kohtume seal. Sõitsime edasi ja leidsime ühe ilusa liivase ranna ning asusime lebosse. Kui ülejäänud 3 kanuud kohale jõudsid, hakkasime sööma. Põhiline mure oli, et söök liiva sisse ei maanduks. Peale sööki tuli inimestel rammestus peale. Teised oleks seal veel pikalt lebotanud ilmselt, aga meie Liinaga muutusime kärsituks ja tahtsime kangesti edasi sõita, mille peale teised lõpuks järele andsid. Jõgi oli endiselt lai ja ilus ning päike säras taevas (lebo ajal oli ta mitu korda pilve taha hiilinud). Meie põhiprobleemiks oli see, et kus me küll asuda võiks. Meil oli küll kaart, aga jõe peal ei ole just palju sellist, mille järgi kindlaks teha, kus täpselt ollakse (kahjuks polnud kaardil ka sellist liikuvat punast ringikest kirjaga "oled siin"). Nii me siis aeg-ajalt arutasime, et kui kaugel me olla võiks, kui järsku nägime enda ees maanteesilda, mis oli meie pidepunktiks. Jäime siis teisi ootama sinna silla ligidusse. Seekord tuli päris kaua oodata. Lõpuks jõudsid teised meieni ning sõitsime silla alt läbi ning pidasime teisel pool aru, et mida edasi teha. Viimaks otsustasime, et meie Liinaga lähme natuke edasi ja vaatame, kas sealpool paistab mõnd head laagripaika, kui ei, siis jääme sinnasamasse (seal oli mingi telkimisplats, kuid koht oli üsna populaarne). Kuna edasi olid liiga kõrged kaldad või liiga kõrge rohi, jäime ikkagi sinnasamasse telkima. Mõned meist proovisid ka ära, kuidas selles jões ujuda on (vool oli päris tugev). Sel õhtul olime liiga väsinud, et poole ööni laulda ning läksime varsti magama. Päris magama aga jääda ei saanud, sest meie naabrusse oli kohalikke tulnud, kes seal muusikat kuulasid ja muidu lällasid. Ühel hetkel kostus jooksumüdin, mürts ja kiljatus. Mind tegi see valvsaks, natuke aega hoidsin kõrvad kikkis, et ega keegi meie asjade või kanuude kallal ole. Lõpuks jäin siiski magama.
Hommikul ärgates tervitas meid vihm (minu telgile oli see esimene vihm). Peale mõningast telgis lobisemist ronisime ikkagi välja. Siis selgus ka öise müdina ja kiljatuse põhjus - läti mehed olid tahtnud läbi katuse ühte telki tungida, aga see neil ei õnnestunud, vigastasid ainult telki, mis väga haleda kuju seetõttu võtnud oli. Õnneks varsti jäi sadu järgi, kuid sombune ja niiske oli ikkagi. Peale sööki hakkasime asju kokku panema ning kui see tehtud saime ka lõpuks matkakorraldajaga ühendust, kes lubas kahe tunni jooksul meile järgi tulla. Kuna ilm oli vahepeal natuke paremaks läinud, otsustasime siiski pisut kanuudega sõita. Sõitsime Liinaga natuke edasi sealt, kust laupäeva õhtulgi käinud olime ning keerasime siis ümber ja tulime tagasi (ei tea, mis need kalurid seal jõe kaldal küll mõelda võisid meie edasi-tagasi siiberdamise peale). Tegime veel auringi ümber selle silla ning siis vinnasime k.anuu üles tagasi. Samal hetkel saabus ka matkakorraldaja ning saimegi asjad peale laadida ning tagasi Eesti poole suuna võtta. Autod olid Valgas kenasti alles ning saime Tartu poole teele asuda. Umbes pool neli olime Tartu kesklinnas. Saatsime saarlased kenasti bussi peale ja peale järelelehvitamist suundusime ülejäänudega edasi tsiviliseeritult noa ja kahvliga õhtustama.

P.S. Matkakorraldaja oli äärmiselt üllatunud nähes, et meil pole ühtegi meesterahvast kaasas. See olevat esimene matkaseltskond, kes ainult naistest koosneb.

Vabatahtlikult

Sel nädalavahetusel oli rattaretke vabatahtlike suvine taaskohtumine. Startisime laupäeva hommikul Tiigi tänavalt ERLi kontori eest ja võtsime suuna Kambjale. Päris uhke oli niimoodi üheteistkümnekesi Tartust läbi sõita, enamus kollastes vestides. Ei läinud eriti kaua aega, kui olime Tatra bussipeatuses viimaseid järgi ootamas ja valmistumas moraalselt Tatra oru jaoks. Õnneks oli see tõus sõidetavam kui ma kartsin. Sealt edasi polnud enam palju maad laagripaika. Kohale jõudes asusime köögitoimkonda appi (abipakkujaid oli tegelikult rohkem kui võimalusi neid rakendada). Haukumisega tervitas meid Urri, varsti aga muutus suht sõbralikuks (ma arvan, et ta haukus ainult selleks, et me aru saaks, et ta koer on :p). Pärast sööki suundusime terviseradadele talgutele. Mehed läksid ühele poole kive kangutama, meie teisele poole rada tasandama. Meile tulid appi veel kaks kohalikku 7. klassi poissi. Sellised eriti häbelikud tüübid, meil tekkis lausa kahtlus, et kas nad üldse rääkida oskavad, sest nad ei vahetanud meiega vist sõnagi. Seal metsa vahel saime tunda Kambja sääski. Aga meil polnud tegelikult üldse hull olukord võrreldes sellega, mis teisel rajal oli. Pärast oma rajalt ära tulekut läksime vaatama, kuidas meestel töö edeneb ja seal oli lausa kohutav hunnik sääski. Nii kui seisma jäid oli vähemalt 10 sääske korraga kallal. Mina ja Monika läksime teisele rajale rattaga ja otsustasime kogu raja läbi sõita. Natukese aja pärast me selle otsuse üle enam väga õnnelikud ei olnud. Maastik oli täiesti ekstreemne. Enamuse ajast lükkasime ratast käekõrval ja kui lõpuks tagasi kruusateele jõudsime, tundus see nagu paradiis. Tagasi laagrisse jõudes vaatasime natuke kuidas saunale uue kerise paigaldamist lõpetati (osad mehed jäid laagrisse kerisega mässama). Õhtul grillisime natuke (seda raskendas vihm, mis ei suutnud kuidagi ära otsustada, kas ta sajab või ei) ja õnnitlesime sünnipäevalast (ühel meie seast oli laupäeval sünnipäev).
Hommikul hakkas jälle sadama, aga sel hetkel, kui tuli otsustada, millise tegevusplaani me tänaseks valime, ei sadanud, seega otsutasime ikkagi maanteemuuseumisse minna (see plaan oli enne eelmist nädalat välja käidud). Kui me minekule asusime, oli jällegi sadama hakanud, aga sellegipoolest ei taganenud me sellest. Ja läkski lahti sõit, mille esimene osa kulges kruusateedel vihma käes. Mõne aja pärast jäi vihm järgi, aga vihmast pehmed kruusateed kestsid edasi ja ikka enamuses mäest üles. Teate, mis tunne on, kui jõuad pärast rasket rühkimist künka otsa ja avastad, et kohe ootab sind järgmine küngas? Mina tean. Nii umbes viimase veerandi teest sõitsime asfaldil (oli see alles õnnistus) ja kuna päike oli vahepeal välja tulnud, olime me muuseumi jõudes kuivad. Vaatasime seal natuke ringi (seekord ka peahoones sees, kus me eelmine nädal ei käinud). Kuna meil oli üsnagi kiire tegelikult, tuli varsti tagasiteele asuda. Seekord sõitsime mööda Vana-Võru maanteed. Võrreldes selle teega, mida mööda me tulime oli see maantee tõeline lust ja lillepidu. Olid küll tõusud, aga kuidagi väiksemad (v.a. üks käänuline tõus) ja muidugi kõvakattega tee. Ja varsti peale sõitma hakkamist oli meie kohale saabunud ka vihmapilv, nii et saime uuesti märjaks. Kuna keep ei lase õhku läbi, siis ma seekord ei pannud seda selga, et mitte seal all jälle hauduma hakata. See aga tähendas seda, et ma olin suhteliselt ruttu läbimärg. Tartu-Põlva teed mööda sõitsime vaid mõned kilomeetrid ja siis keerasime Kambja poole ning otse loomulikult oli tegu taaskord kruusateega. Üsna varsti tuli ka üks korralik laskumine ja loomulikult pärast seda ka korralik tõus (mina eelistaks tegelikult vastupidist varianti - et enne on tõus ja pärast laskumine). Aga vähemalt sai see tõusudest üles minek üsna käppa, nii et ühegi puhul ratta seljast maha ronida ei tulnud. Laagris ratta seljast maha ronides andis aga tunda, et 60 km Lõuna-Eesti teedel ei ole naljaasi. Riiete vahetus kuivemate vastu, kehakinnitus (järekordne ülimaitsev toit) ja tuli uuesti ratta selga istuda, et läbida veel 18 km tagasi Tartusse. Tuleb tunnistada, et see viimane distants tundus kukepea varasemaga võrreldes. Ainult siis oli natuke raske sõita, kui natuke enne Tartut järsku tugev tuul vastu oli.

Võib-olla sai see kirjeldus nüüd natuke liiga mustades toonides, aga tegelikult ei kahetse ma mitte üks põrm seda, et oam nädalavahetuse just nii veetsin. Toredad inimesed, rattasõit, kena loodus... mõnus ju. Ja lisaks kõigele saime veel lahedad ERLi särgid endale :) Nii et oli väsitav, aga väärt nädalavahetus.

Ja läbi ta ongi, see tore nädalavahetus

Üritan märksõnade abil lühikese ülevaate oma nädalavahetusest anda.
:D (kisub ikka naeratama küll, kui hambaarst leiab sinu hambaid uurides, et niimoodi võivad nad ilma tööta jääda)
söögitegemine (sushi (erinevate rahvuste moodi), soolased muffinid, lõkkes kärssanud leib)
uued maitsed (mojito (lõpuks proovisin selle ka ära), uued eesti jäätised, riisipudingid)
Kellele ei meeldiks Johnny Depp? (sai see koht üle vaadatud, täitsa normaalne koht on)
tantsimine (või tglt rohkem vist keerutamine ja enamasti mitte väga ruumikates tingimustes)
valged ööd (miks küll on inimesel vaja magada??? kui väsimus peale ei tuleks, siis võikski jääda nautima neid imelisi valgeid öid, täitsa kahju on magama minna, kui väljas on nii ilus)
suvitamine (Elva on selleks lausa loodud ju)
Lotte (vaatasime ära Lotte reisi lõunamaale... tore film oli, vahva fantaasiamaailm, ainult et kas äkki lapsed seda liiga tõe pähe ei võta?)
suurepärane seltskond (ilma toredate inimesteta pole ju võimalik veeta nii toredat nädalavahetust)