Georgi, too lõkkesse puid

Vahel toimivad asjad iseenesest.
Millalgi aasta alguse poole vaatasin kalendrit ja nähes, et jaanipäeva paiku on järjest 4 vaba päeva mõtlesin, et oleks vahva sellesse aega üks rattamatk planeerida ja jaanituld Keskmaal teha. Mõtteks see aga siis jäi.
Küll aga juhtus nii, et peaaegu iseenesest sattusime ikkagi jaanilaupäeval Keskmaale mõnusale vaiksele kõigi mugavustega ja lõputu lõkkematerjali varuga jaanitulele. Pole varem ühelgi jaanipäeval diivanilt tuld vaadanud. Vihma kaitseks oli korralik katusealune, mis täiesti sobivas staadiumis oli (tulevikus hakkab see ehitis küll natuke teistsugust funktsiooni kandma ja siis ilmselt sinna mitmekesi sisse ei roni). Kui varutud lõkkematerjal otsa sai, läksime naabermaja kallale, mille varud oleksid lubanud mitu päeva jutti vinget tuld teha. Naabermaja lammutamisest läksime nii hoogu, et hakkasime järgmisel päeval ka teisel majal voodrit maha kiskuma. Töö käigus tekkis mõte järgneval nädalavahetusel midagi toredat ette võtta.

Mõte sai teoks ja nii leidismegi ennast laupäeva keskpäeval Rakverest eesmärgiga vallutada ratastel Lahemaa. Laupäev oli selle suve kohta erakordselt ilus, nii et meil tekkis isegi ujuma mineku mõte. Kuna marsruudiks oli plaaneritud kuhu-tuul-meid-viib-aga-nii-et-õhtuks-telkimiskohta-jõuame, otsustasimegi väikse sik-sakiga Viitna järveni jõuda. Kuna suur tee ei tundunud eriti ahvatlev, läbisime kohti, millest kuulnudki polnud, nägime mõisu, mida ajahammas jätkuvalt pureb ja ka uhkeid rajatisi, mis olid rändajatele mõnusaks puhkepaigaks. Kui paberkaardi abil meie asukoha tuvastamisel hätta jäime, kasutasime moodsa tehnoloogia abi. Ilm oli soe ja teel sai vähendatud riiete hulka ning pikisilmi järve oodatud. Mitte eriti üllatuslikult sõudis suur pilv päikse ette täpselt siis, kui olime järve ääres ujumisriided selga pannud. Nii kui varba vette saime, oli selge et suplus tuleb väga karastav. Ja lühike. Kraade ei tea, aga külm oli küll see vesi. Sellegipoolest käisime kõik kolmekesi vees ära. Pärast suplust väike piknik ning võtsime suuna Palmsele. Tegime ringi nii majas kui ka maja ümbruses lastes fantaasial lennata selles osas, kuidas ruume omal ajal kasutati, kes basseini puhastas, mida mingis keldris hoiti jne. Kui mõis üle sai vaadatud ja kohalikust poest ostetud jäätis söödud, oli paras aeg võtta suund Oandu telkimisalale. Kohale jõudes leidsime täpselt meile sobiva lõkkekoha koos varjualusega, kus saime valmistada maitsva õhtusöögi ning lõkke paistel nautida valget ööd.
Hommik saabus koos vihmaga. Püüdsime küll välja peilida moodsate vahendite abil, kas ja millal vihm järele võiks jääda ning veetsime aega juuksurit ja kaarte mängides, aga lõpuks tuli teele asuda. Esialgu tundus, et vihm hakkabki järele jääma, kuid üsna pea saime päris korraliku vihmavalingu osaliseks. Otsustasime natuke oodata Sagadi mõisa värava kaitsva võlvi all ning jätkasime teed, kui kõige suurem vihmahoog möödunud oli. Vahepeal tunduski, et ilm hakkab paremaks minema. Viitna kõrtsis tegime lõunapeatuse, et kõht sooja koorest lõhesuppi täis süüa. Nüüd võis jätkata teekonda Tapa poole, et rongiga kodu poole sõita. Esialgu plaanisime natuke lõigata kruusateed pidi, kuid see plaan läks pisut luhta. Üsna Loobu-Tapa tee alguses sai selgeks, et esimesele plaanitud rongile me ei jõua. Tee edenes üsna vaevaliselt, tuul oli vastu ja vihma hakkas taas sadama. Kuigi sõit ei olnud kõige meeldivam, ei tundunud tõenäoline, et me ilma sõitmata rongile kuidagi lähemale jõuaks, nii et tuli trotsida vihma, tuult ja tõuse. Viimaks jõudsime Tapale. Leidsime kuiva koha, kus rongi oodata ning tegime ka lõpu-selfie meie väikse rattamatka meenutuseks. Minul ei tulnudki väga kaua oodata, kui juba tuli aeg perroonile suunduda. Rongis istudes tõdesin, et vaatamata matka märjale lõpule oli väga tore nädalavahetus.

Lubatud, tehtud

Ei ole vist kõige mõistlikum öösel 3,5 tundi maganuna sõita 200 km, kõndida pool päeva ringi ja sõita veel 230 km. Aga mis teha, suvel on nädalavahetused defitsiit ja tuleb lihtsalt erinevaid asju ühele nädalavahetusele mahutada.

Nii siis juhtuski, et laupäeva õhtul sai Kuressaares väljas käidud ja järgmisel hommikul vara tuli ärgata, et Paldiskisse sõita, et endine töökaaslane saaks meile seal väikese tuuri teha (lubasime kevadel, et suvel lähme külla). Esialgu tahtsid Lõuna-Eestist tulijad juba kell 10 seal kokku saada, aga mina keeldusin kella seitsmese praamiga pühapäeval üle tulemast ja surusin kohtumisaja kella 11 peale, nii sai asi natukenegi humaansem minu jaoks - 8.30 praamiga üle. Tegelikult jõudsin juba poole üheteistkümne paiku Paldiskisse, teised tulid üsna täpselt. Kõigepealt sõime kooki ja mitte roolisolijad maitsesid ka kaasatoodud veini. Seejärel hakkasime kohalikke vaatamisväärsusi läbi käima, esialgu rohkem autoga (sõitsime kohale, tulime korraks autost välja, vaatasime ära, tagasi autosse ja järgmisse kohta), aga siis jätsime oma neljarattalised tuuliku juurde seisma ja kõndisime jala. Vaated olid ilusad ja ilm samuti, nii et väga mõnus jalutuskäik kujunes sellest. Ühes kohas on ka trepp, mis pankrannikust alla viib (päris hästi peidetud teine) ja seal all olles tundus vesi nii kutsuv, et käisimegi ühe töökaaslasega ujumas ära. Muidu oli mõnus, aga sügavaks ei tahtnud üldse minna. Igal juhul oli väga lõbus kogemus, nii meile kui ka kaldalejäänutele. Pärast väikest kehakinnitust näidati meile ka kohalikke "mägesid" (väidetavalt orjade poolt rajatud). Adamsoni muuseumi juurde jõudes selgus, et see oli just kinni pandud. Piilusime natuke aia tagant. Lõpuks väisasime ka rongijaama, kus hulkuvate kasside toitmist keelav silt lausa kutsus sealsamas ennast rahulikult pesevale kassile süüa andma. Kahjuks ei olnud meil midagi kaasas, mida talle anda oleks võinud (jäätised olid juba otsa saanud). Märkamatult oli aeg õhtusse veerenud ja tuli taas rooli istuda ning Tartusse sõita.

Kuigi mul ei ole midagi mööda ilma ringi kolamise vastu, sai peale 9 päeva kodust eemal olekut siiski eile õhtul õndsalt õhata "Home, sweet home."

Pisut pikemalt nädalavahetusest

Reedel peale tööd panin taaskord põhja poole ajama. Seekord algas sõit nii tugevas vihmasajus, et väljavaade autost oli tõsiselt häiritud. Õnneks jäi vihm seda vaiksemaks mida lähemale sihtmärgile jõudsin. Ja see sihtmärk oli taaskord Käsmu, mis ka reede õhtul vihmata jäi. Seekord oli Crex nõustunud minuga kontserdile tulema. Ultima Thule ja Jää-äär sedakorda siis esinejateks. Esimene ei tahtnud küll kuidagi lavalt lahkuda, aga lõpuks lasti siiski Sööt & Co lavale.

Pärast kontserti võtsime suuna Salmistule. Kaardi pealt vaatasime kõige otsemana tundunud tee välja. Kahjuks puudus minu kaardil info selle kohta, et see tee suuremas osas remondis on ja seal vaid 30 km/h sõita saab. Nii me siis loksusime ikka väga pikalt sellel lõigul. Lõpuks jõudsime siiski asfaldini ja sealt edasi Narva maanteele. Viimasele jõudsime lausa kaks korda, teine neist juhtus peale ebaõnnestunud katset Kuusalu keskust leida. Egas midagi, tuli Kiiu kaudu Salmistule läheneda. Tegime küll ringi, aga kohale jõudsime. Jupijumal juba ootas meid lavaširullidega. Sõime, jõime, lobisesime ja märkamatult hakkas kell kolmele liginema. Väsimus võttis võimust ja kobisime ära magama.

Hommikul põõnasime meie Crexiga mõnuga. Umbes poole lõuna paiku ajasime kargu alla. Jupijumal oli küll imestunud, et me nii kaua magasime, aga mis sa teed, kui unevõlg nädala peale nõnna suur koguneb. Peale hommikusööki jalutasime mere äärde. Käega katsudes tundus vesi täitsa soe. Võtsin varbad paljaks ja läksin jalgupidi vette, aga siis tundus vesi oi oi kui külm. Merel paistis mitmeid süstasõitjaid. Imestasime, et miks neid küll nii palju sel päeval seal oli (õhtul saime teada miks ja ka seda, et see sõit päris mitmele traagiliselt lõppes…). Tagasiteed otsustasime huvitavamaks teha läbi metsa minnes, kus väidetavalt pidi olema tee. Esialgu oligi täitsa tee moodi, mõne aja pärast kiskus jalgealune väga märjaks. Otsustasin oma jalanõusid suuremast veest säästa ja paljajalu edasi minna, aga kahjuks teostasin oma mõtte vale koha peal. Just seal, kuhu ma oma palja jala toetasin, oli sipelgaid liikvel. Ei ole vist raske arvata, mida need putukad minu jalaasetusest arvasid. Arvatavasti annab see veel tükk aega ennast tunda (hetkel on esialgsest punetusest järel ca 20 sügelevat punni).

Lõunasöögi valmistasime gaasigrillil (ei lennanudki õhku), maitses väga hea. Pikalt leiba luusse lasta ei saanud, sest Käsmus ootasid meid Crexiga juba uued esinejad. Seekord otsustasime mugavusi nautida ja laenasime Jupijumala käest rannatoole. Hoopis teine tera oli nendel istudes Noorkuud, Uku Suvistet ja Birgit Õigemeelt nautida. Tuleb tunnistada, et mulle sümpatiseeris kõige enam neist Noorkuu. Nad on ikka tõsiselt vahvad.

Seekord jõudsime tagasi ilma suuremate ringide ja teeremontideta. Ja tuttu pugesime ka varem. Teada oli, et pühapäeval on äratus varem… palju varem. Põhjus oli lihtne – tahtsime minna Tamsallu orienteeruma. Ja läksime ka. Minu jaoks oli see esimene sedalaadi üritus. Otsustasime võtta asja rahulikult ja tegime raja läbi ilma aega võtmata. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli õige otsus. Kuigi iseenesest ei olnud asi kõige hullem – vaid üks punkt jäi tõesti leidmata, ülejäänud, mida võtta tahtsime, leidsime üles. Ja trahviringidest hiilisime ka kõrvale avatud raja vabandusega. Vihma tõttu tekkis ühel hetkel oht, et kaart laguneb käes ära, aga õnneks leidsime ühe kiletasku metsa alt, mis aitas säilitada seda, mis kaardist järele oli jäänud, kuni võiduka lõpuni. Et jalad olid mul läbimärjad ja teisi jalanõusid kaasas ei olnud, otsustasin sokkides autosõidu kasuks (kuivad sokid olid õnneks olemas). Täitsa mõnus oli.

7 väikest matkajat

Tuleb tunnistada, et kuigi ratas+rong on hea moodus liiklemiseks, ei ole nende kahe asja ühildamine ja eraldamine just kõige lihtsamad tegevused. Ehk siis - ratast rongile saada ei ole lihtne. Ja nii nagu jupijumalgi tõdes, ütlen ka mina: "Inimesed on tegelikult head ja abivalmid". Vaid natuke abitut ringivahtimist perroonil ja juba tõttab noormees sulle appi ning kahekesi pusides saime minu hirmraske ratta sealt taevatreppi meenutavast moodustisest rongile. Sealt edasi oli järgmine probleem - kus hoiustada oma ratast sõidu vältel. Sinna hoidjasse riputada ma teda ei tahtnud, sest ratta tagumine osa oli liig raske ning oleks võinud rattale liiga teha. Õnneks olid rattahoidja läheduses istunud neiud lahkesti nõus oma koha mulle loovutama, et saaksin seal vahes ratast hoida. Järgmiseks leidsid ühed teised rongis olnud rattamatkajad, et mind tuleb Kaareperes rongist välja minemisel aidata ning nii leidsidki jupijumal ja Crex mulle seal vastu tõtates, et minu ratas juba aidatakse ilusasti maha.

Lühike tutvus kohaliku kaubandusega (ilmselt sattusime mingi hetk kogemata lao poolele) ja võtsime suuna Palamusele. See sõit oli küll risti vooresid - muudkui üles ja alla. Egas midagi, lükkasin aga madala käigu sisse ja väntasin rahulikult tõusudest üles. Alla läksin ka suhteliselt rahulikult, sest Karoliine ei ole kõige kiirema jooksuga. Õhtu oli rattasõiduks imeline, selline mõnus, sume augustiõhtu. Ei läinud üldse kaua, kui olime jõudnud Kuremaa järve äärde. Avastasime, et seal on juba mõningad asukad, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Valisime platsi välja ja lõime oma telklaagri püsti. Järgmine mure oli lõkkematerjal. Tee ääres olime märganud puude hunnikuid ja nii võtsimegi suuna sinnapoole. Välja lõi ehtne Eesti jonn - mis siis, et siin terve hunnik puid on, aga meie tahame just seda kuuske. Väikese mööndusega saimegi oma kuuse kätte (kuna tegelikult oli tegu väga suure kuusega, rahuldusime selle osaga kuusest, mis meile esialgu silma jäi). Teist korda tuli mööndustega jonn appi

istumispalki kangutades - esialgu plaanitud palk oli natuke raske, nii et võtsime pisut väiksema läbimõõduga palgi, aga me ikkagi saime endale istumisaluse (mis oli ka peaeesmärk). Selle palgi lõkke juurde tarimine oleks ilmselt nii mõnelgi koduvideode konkursil auhinna saanud, aga kahjuks (või õnneks) ei olnud seal kedagi seda filmimas. Lõkke tegemiseks kõik vajalik olemas, demonstreeris jupijumal oma ema geene, mis tagasid meile suurepärase lõkke. Ja nii me seal istusime ja sõime õhtueinet ja vaatasime tähti, kuni väsimus kallale tuli ja hakkasime magama sättima. Magamaminemise ettevalmistuste käigus õnnestus mul takerduda oma telginööri ja üks vai oma kohalt minema lennutada. Ööpimeduses me seda üles ei leidnud (kuigi Crexil oli selline prožektor kaasas, et meid nähti vist lennukite pealt ka).

Hommikul otsustasid mõned entusiastlikumad ujuma minna. Mina olin kalendrit ja ilmaennustust arvesse võttes trikoo koju jätnud ja näkki mängima ei läinud (me ju polnud seal päris üksi). Valges leidsin üles ka öösel lendu lastud telgivaia. Oli teine suht kaugele oma kohast lennanud. Leiti lausa, et minus on Värnik kaduma läinud :p Kui olime hommikused toimetused ära teinud ja natuke telke kuivatanud (öösel tuli kerge vihmasabin ja kaste ei tahtnud ka kuidagi telkidest lahkuda), oligi aeg lahkuda. Ülejäänud matkaseltsilised olid kohe-kohe Jõgevale jõudmas.

Jõgeval avastasime üllatusega, et ootavad küll, aga näe rattad katusel. Pärimise peale kas nad nii tulevadki matkale, saime jaatava vastuse. Lähemal uurimisel selgus, et J. ratta transportimisel oli liigset jõudu rakendatud ja ratas kasutuskõlbmatuks muudetud. Meie aga leidsime, et nii lihtsalt ei tohi alla anda (Eesti jonni kolmas ilming sel matkal). Uurisin välja lähima rattapoe asukoha (põhimõtteliselt seisime me enam-vähem selle kõrval) ja kupatasime hädalised asjatundjate manu. Alla 100 eegu ja asi oli korras.

Kuna samal ajal oli Jõgeval käimas küüslaugufestival, mõtlesime ka sealt läbi põigata. Selgus, et asi oli aiaga piiratud ja küsiti sissepääsu eest raha. Otsustasime seda raha neile mitte anda ja nii ei tulnud meil küüslaugumaitselist õhtusööki. Selle asemel külastasime kohalikku Selverit ja varusime sealt toidukraami. Olles tuvastanud ka infoleti asukoha (oli teine nii pisike, et raske märgata) saime sealt võtme ning meil avanes võimalus veel viimast korda lähema 24 h jooksul WC-d külastada.

Ning sõit jätkus 7 ratturiga. Teel tegime aeg-ajalt peatusi ja tutvusime kaardiga ning otsustasime, millist teed pidi sõita. Laiusele jõudes oli aeg lõunapausiks. Seal vaatasime ka natuke põhjalikumalt oma päevaplaani üle ja otsustasime natuke muuta esialgu plaanitud marsruuti. Peale uuesti liikuma hakkamist tuli üsna varsti teha vihma vastu kindlustamise paus. Edasi liikus juba märksa värvikam ja huvitavam seltskond. Vihmaga eriti peatusi ei tehtud, küll aga siis, kui vihm mõneks ajaks otsad koomale tõmbas. Ühel hetkel avastasime, et oleme vaid 34 km Tartust. Siiski võtsime suuna Saarjärvele. Veidikese vantsimise peale leidsime üles ka puhkekoha järve ääres. Varustuses olid katusega lauake ja kemps. Telklaager sai jällegi esmajärjekorras püsti pandud ja siis söögitegemise juurde asutud. Kellel vähegi midagi kuivemat veel oli, panid kuivad riided selga. Peatselt hakkas hämarduma ning oli aeg telkidesse ronida. Selleks ajaks jõudis vaikselt taas vihma sadama hakata. Vaiksest sajust sai peagi üsna vali sadu. Veetsin pool ööd ärkvel olles ja nuputades, kui palju see telk ikkagi vihma kannatada võiks. Mingil hetkel jäin siiski magama, et näha veidraid unenägusid.

Hommikul selgus, et telk oli suhteliselt hästi vastu pidanud. Ainus, kellel pretensioone oli, oli Crex, keda telk oli otsustanud üksiku vihmapiisa tilgutamisega kiusama hakata. Aga sugugi mitte hästi ei olnud vastu pidanud meie kemps, mis oli igast otsast vett läbi lasknud ja seega ka sinna viidud WC-paberi rull oli läbi vettinud. Õnneks oli veel natuke paberivarusid. Hommiku kõige "mõnusam" osa oli nende ligunenud ja sopaste telkide kokkupanek. Ainus lohutus oli see, et õhtul neid enam vaja ei lähe. Kui kõik asjad oli kokku pakitud, asusime taas teele. Tegime ka põike Saare mõisa, aga seal midagi väga huvitavat ei näinud. Hiljem läksime veel ühe mõisa juurde, aga seal oli silt "Private". Selge, saime vihjest aru ja tulime tulema. Kuigi Crex rühkis taaskord esirinnas, otsustas ta meist juba hommikul lahkuda. Sõit jätkus kuuekesi. Järgmisena tekkisid tehnilised probleemid Maailmaparandajal, kelle Saanil kumm katki läks. Jätkasime teed viiekesi. Palamusel tegime lühikese poepeatuse. Pilk kaardile ja läksime lihtsama vastupanu teed. Mingil hetkel küll tõstis pead taas matkakirg, mis soovis näha uusi paiku, mitte sama teed kaks korda sõita, aga entusiasm vaigistati. Selle tulemusena jõudsime Jõgevale varem kui plaanitud. Pealinna poole sõitjatel ei olnud väga kaua vaja rongi oodata. Minul aga oleks tulnud umbes kaks tundi aega parajaks teha. Õnneks olid Mps ja Maailmaparandaja valmis oma koduteel Tartust läbi põikama ja mind ära viima. Laadisimegi kogu kola auto peale ja võtsime suuna Palamusele, kus ootasid Maailmaparandaja ja tema vigastatud Saan. Leidsime nad kiriku juurest. Teel Tartusse tegime väikse tagasipöörde Lähte kandis, sest meie huvi äratas üks vaatetorn. Käisime ja vaatasime. Ilus oli (sel hetkel parajasti ei sadanud ka). Tartus tegime kindlaks, et minu ratast katki ei oldud väänatud. Lahke kojutoomise eest said Mps ja Maailmaparandaja natuke nänni kaasa.

Omadega rabas

Laupäeva õhtupoolikul kimasin rattaga rongile, et sõita Jõgevale. Seal ootasid juba ees Tallinnast tulnud inimesed (nende rong jõudis paar minutit varem). Esimene käik oli kohalikku kaubandusse. Kõrvaltvaadates oli see kindlasti huvitav - käib kamp ringi riiulite vahel, arutab menüüd ja elavneb märgatavalt, kui vorstide peale on "mahe" kirjutatud :p Aega läks, aga asja sai ning toidukraam sai ostetud. Lisaks jätsime neile sinna ühe telgi, sest selgus (või õigemini eelmise aasta kogemused näitasid), et meil ei ole kahte vaja.

Võtsime suuna Endla looduskaitseala keskuse poole ja väntasime päikeseloojangusse. Vaatamata päevasele vihmasagararohkusele oli õhtuks taevas selge, nii et vaade oli imeline. Tegime teel ka paar peatust (olen Piibe maanteel sõitnud küll ja küll, aga Vaimastvere mõisa pole nagu väga vaadanud, ilus hoone on) ning saime natuke targemaks nii Eesti geograafia, kui ka ühe õnnetu kõrgest soost preili väidetava kurva saatuse osas.

Endlasse jõudes panime kohe telgi püsti. Agaramad läksid ka ujuma, mina jätsin vahele, kuigi vesi oli tõesti soe. Õhtusöök valmis lõkkel nagu tõelisele matkale kohane. Kui kõht täis istusime veel mõnda aega lõkke ääres, vaatasime tähist augustitaevast ja testisime, kui palju keegi paindub.

Nagu eelminegi aasta, magasime tihedalt. Telk oli küll päris suur, aga meid oli siiski pisut rohkem, kui ette nähtud. Igal juhul külm ei hakanud. Küll hakkas äärmistel märg, sest hommikul hakkas sadama ja kui oled ikka tihedalt telgi seina vastas, siis see niiskus ka läbi telgi tuleb. Õnneks oli telgiomanik olnud piisavalt nutikas, et meesterahvad äärmisteks kamandanud :p Nii pääsesin mina kuivana, kuigi pärast avastasin, et ka minu madratsini oli niiskus jõudnud.

Hommikuks taas lõkkel tehtud eine ning peale seda panime asjad kokku ja lukustasime oma velod külastuskeskuse juurde, et lõpuks ikkagi rappa minna. Otsustasime, et kui juba seal oleme, siis käime ära ka Endla järve juures, ehk siis valisime ühe pikema marsruudi. Päris kõiki infotahvleid ei viitsinud läbi lugeda, aga kõikidesse ettejuhtuvatesse tornidesse ronisime küll ja muistendi Vanemuise kosjaskäigust lugesime ka läbi. Endla järve ääres sattusime mustikalõksu. No katsu sa edasi kõndida, kui ümberringi kõik kihab mustikatest ja kuidagi ei saa sealt tulema. Lõpuks tuli siiski loobuda mustikatest ja tagasi liikuma hakata. Kui tulles oli ikka soisel alal laudtee olnud, siis nüüd sellist luksust enam ei olnud - tuli kahlata suhteliselt lirtsuval pinnasel. Egas midagi, jalgu on lihtam kuivatada kui jalanõusid ja sokke, nii et jalad paljaks ja edasi. Ka siis, kui soost olime välja saanud, ei raatsinud jalanõusid jalga panna, vaid tatsasin paljajalu metsavahel. Palju sa ikka seda teha saad. Lõpuks ühe järve ääres loputasime jalad puhtaks ja panime papud jalga tagasi. Pärast selgus, et täiesti õigel ajal - edasi tuli kruusatee, mis poleks paljasjalgsetele just kõige parem pinnas olnud.

Tagasi külastuskeskuse juures tuli vastu võtta otsus, kas kohe Jõgevale suunduda või minna Emumäele ka. Liigoptimistlikud nagu me olime, võtsime suuna Emumäele. Mis loomulikult oli mäest üles ja ka tuul ei hellitanud. Ja nii juhtuski, et kui me kõik mäele jõudsime, oli tegelikult juba aeg sealt alla tulema hakata. Aga kõhud olid tühjad ja enne tuli kiire lõunapaus teha. Ise lootsin vargsi, et ehk allatulek läheb kiiresti. Tühjagi. Tuul oli nii tugev, et isegi mäest alla saamiseks pidi korralikult väntama. Igal juhul oli varsti selge, et õigeks ajaks Jõgevale jõudmine läheb keeruliseks. Tallinna sõitjatel oli pääsetee olemas - nende rong peatus ka Vägeval. Tartu oma kahjuks mitte ning järgmine rong läks suhteliselt hilja õhtul. Et mitte ebaõiglaselt kedagi hilja peale jääma sundida, toimus jagunemine - kõige kiirem pani Jõgeva poole ajama. Mina hellitasin küll natuke lootust, et ehk suudab niipalju jõuvarusid mängu panna, et samuti õigeks ajaks Jõgevale jõuda, aga siis jäi meile silma bussipeatus. Läksimegi siis uurima, et kas bussid käivad ka. Avastasime, et umbes tunni aja pärast on buss tulemas ja see läheb Tartusse. Hoidsime siis kõik pöialt, et meid koos ratastega peale võetaks. Ega bussijuht alguses eriti tahtnud, aga suutsime ta ikka ära moosida ja pääsesimegi bussi peale oma velodega, nii et jõudsime vaid mõnikümmend minutit hiljem Tartusse, kui plaanitud rongiga jõudnud oleks. Lõpp hea, kõik hea :)

Eestimaad avastamas

Eestimaa on küll väike, aga see ei tähenda, et ühest kohast teise sõitmine alati lihtne oleks. Näiteks Tartu kandist Loobusse sõita ei ole sugugi nii lihtne, et ainult istud rooli ja sõidad ja oledko kohal. Üksi sõites tuleb ikka aeg-ajalt peatusi teha ja kaarti uurida. Mõnikord pole aga sellestki kasu, sest üsna keeruline on kindlaks teha, kus sa parajasti paikned, kui ümbruskonnas ühtegi silti kohanimega pole. Ja nii on ainsaks usaldusväärseks allikaks hoopis kohalikud inimesed, kes ütlevad, kuhu poole minna, et õigesse kohta jõuda.
Öösel tagasi sõites oli mul küll kaardilugeja ka, aga seekord tulime teist teed pidi ja näiteks Tapa linnast läbi sõitmine ei ole teps mitte lihtne, kuna mõningad tänavad lihtsalt lõpevad tupikusse. Aga lõpuks jõudsime sealt välja ja 2 paiku olime Tartus. Muide, kas te teate kui valged ööd juba on? Mis näitab, et jaanipäev on ukse ees.

Elu on seiklus

Väike õpetus, kuidas muuta oma laupäev seiklusrikkaks ja meeldejäävaks.

Olles saanud lahke küllakutse Võrumaa metsade vahele, otsusta, et tahad ka järsku sülle sadanud talve nautida. Võta autotäis sõbrannasid ühes ja mine Haanjasse suusatama/kelgutama. Peale mõningast sportimist istu sõbrannadega kohvikus. Lahku sealt ilma viimast pilku lauale heitmata. Võta suund Rõuge poole. Varsti avastab üks sõbrannadest, et tal pole telefoni taskus (enne oli). Otsige pagasiruumist ka. Leidmata telefoni, pööra auto nina ümber ja võta suund taas kohviku poole. Kohe peale seda heliseb teise sõbranna telefon ja retkel mitte kaasas viibiv sõbranna teatab, et talle helistati kadunud telefonilt ja öeldi, et see on seal kohvikus. Kohvikust telefoni kätte saanud, võta jälle suund Rõuge poole. Jõudnud mööda "suurepärast" talvist kruusa/mudateed mööda Rõuge alevikku, võta enesekindlalt suund sinna, kus sa arvad, et võiks sihtkoht asuda. Sõida mööda teeviidast ja arutage, et äkki peaks sinna keerma. Ära keera. Sõida veel ja veel ja lõpuks lase kõrvalistujal helistada. Saad teada, et oleks ikkagi pidanud sealt ära keerama. Keera jällegi ots ümber ja sõida tagasi ja keera ära sealt, kus alguses otse sõitsid. Näed surnuaeda, millest tee pidi mööda minema ja oled rahul, et on õige tee. Küllakutsuja juhatab õiget suurelt teelt ärakeeramise kohta lankide abil. Olles mööda sõitnud ühest teeotsast, hakake kahtlema, et äkki see oligi õige. Leiad järgmise teeotsa ja keerad seal ümber. Sõidad tagasi ja keerad kahtlust äratanud teeotsast sisse. Sõidad. Otsid mõnda maja või teeotsa, kus paremale keerata. Kõrvalistuja helistab, et uurida, kas see võiks õige teeots olla. Sina sõidad muudkui edasi. Lõpuks jõutakse üheskoos järeldusele, et see oli vale teeots. Tekib vajadus tagasi minna, aga kuna tegemist on kitsa metsateega, kuhu auto risti ei mahu ja mõlemal pool teed on lumevallid, püüame tagurdades teele välja jõuda. Olles tagurdanud ca kilomeetri, otsustage, et tagurdamine on tüütu ja tahaks ikka nina õigetpidi keerata ja üritage siiski ümber keerata. Avastad, et see oli viga, sest auto jääb kohe valli kinni. Ei liigu ei edasi, ega tagasi. Tulge autost välja ja üritage oma jõududega autot tagasi teele saada. Labida puudumisel võtke appi kelgud ja lumekraabitsad. Veendunud, et auto on liiga kinni, et teda nii välja saada, helistage ja teavitage sellest küllakutsujat. Kui saabub küllakutsuja koos oma esivanema ja lisatööriistadega, üritage koos autot lahti kaevata. Jõudke järeldusele, et ikkagi köit oleks tarvis. Oodake kuni minnakse köie järele. Saate auto köie abil teele tagasi, kuid jätkuvalt oleks vaja ots ümber keerata. Kohalikud juhatavad, et ca kilomeeter edasi on koht, kus saab ümber keerata. Sõitke edasi oma tagurdamisjälgi vaadates ja möödunud kohast, kust tagurdama hakkasite, saate teada, et see ongi see koht, kus ümber saab pöörata. Nüüd muidugi laske (igaks juhuks) Kitsega jälg ette teha. Saanud nina õigesse suunda, järgnege kohalikele ja jõudke lõpuks õigesse kohta, avastades, et teeots, kus enne ümber sai keeratud, ongi see õige teeots. Kohale jõudes tuleb ruttu sauna minna, et kõik vahepeal külmunud kehaosad üles sulatada ja edasi õdus õhtupoolik tekitada.

Pikk ja tore nädalavahetus

Reede õhtul peale tööd panime Saaremaa poole ajama. Viljandis tuli teha toiduhankimise hädapeatus (kuna keegi meist Viljandit eriti hästi ei tundnud, siis tuli meil leppida Maximaga, mis tee peale jäi). Toiduvarud täiendatud, saime teekonda jätkata. Seekord oli teel ees munejaid natuke vähem kui viimase saares käigu ajal, aga neid siiski oli. Virtsu sadamasse jõudes avastasime, et olime ühe auto võrra liiga hiljaks jäänud, muidu oleks otse tallinlaste auto järel sabas seisnud. Aga saime koos samale praamile ning uurisime veel ühiselt kohale jõudmise juhiseid. Saarele jõudes lasime pealinlaste auto ettepoole, et ei peaks ise ninapidi juhistes olema. Lõpuks leidsime ka õige teeotsa üles, mis meid L maja juurde viis. Seal tuli läbida enne väike julguseproov enne kui majja saime (maja valvasid väiksed, aga kõva häälega koerad). Mina vihma käes seista ei tahtnud, seega läksin lihtsalt koertest mööda. Lõpuks jõudsime kõik tuppa ning ka saunalised tulid meie sekka ja saimegi kartuliputru ja seenekastet, millest meie auto rahvas vist terve tee unistanud oli. Ja vaatamata sellele, et järgmine hommik tõotas alata vara ja päev pikk tulla, istusime me siiski päris tükk aega üleval. Ja isegi pärast seda, kui magamisasemed tehtud ja teki alla poetud sai, oli vaja veel natuke jutustada ja itsitada :)
Vastupidiselt reedesele suht pahale ilmale oli laupäeval fantastiliselt ilus ilm - päike paistis, taevas oli pilvitu, maa härmas. Ja nii me siis sõitsime jahi kogunemise kohta, panime nimed kirja (mõned panid telefoninumbri ka) ja peale mõningast ootamist ja lühikest reeglite selgitamist kamandati meid autokasti. Seal autokastis sõites tuli järjekordselt selline sõjapõgenike tunne peale (meenus mõne aasta tagune sõit Abrukale :p). Ja nii me siis jõudsimegi metsa serva, sumpasime läbi lompide ning lõpuks pandi meid paika ning jaht algas peale. Esimeses ajus tekkis mingi hetk väike segadus selles osas, et kus suunas me ikkagi liikuma peame, aga õnneks jõudsime ikkagi teele välja (vahepeal tegime mõnede inimestega omavahel väikse ümberreastumise). Teine aju oli paremini organiseeritud - meid pandi paika sihi peal ja enne iga kraavi tehti rivistus, et kõik üle lugeda. Seekord nägime loomi ka, aga need loomad pääsesid. Kolmanda aju maastik oli päris väsitav - aina kraavid ja mättad ning siis sain ka oma jala märjaks (esimeses kahes ajus olin suutnud kuivaks jääda). Aga kolmandas ajus saadi üks hirv kätte ka.
Jaht peetud läksime tagasi L juurde, kus saun juba ootas. Saunas käidud, sättisime ennast Sõrve poole minema, sest saarele mineku peapõhjus - suur ühissünnipäev - ootas meid seal. Saime süüa (peale mõningast ootamist, aga asi oli seda väärt), juua (mõned inimesed tegid huvitavaid eksperimente, näiteks jooki nimega "Püha issand", tantsida (Macarena on lahe), lobiseda, naerda ja kui viimased meist magama läksid, oli juba pühapäev päris mitmendat tundi käes.
Hommikul sõime ja lobisesime ja naersime veel ning siis oli aeg ka meil kodu poole liikuma hakata (meie auto oli viimane). Kuivatusse jõudsime umbes pool neli. Saba polnud väga pikk, aga liikus aeglaselt. Varsti saime teada ka põhjuse - tuul oli Viire jaoks jälle natuke tugev ja see pärast ei pandud autosid Viire ülemisele tekile. Seega veetsime Kuivastus umbes 3,5 tundi, seitsemesele praamile mahtusime lõpuks (ja seda ka suht napilt, nii umbes 3-4 autot mahtus veel peale meid peale). Praam kõigutas ikka päris korralikult, aga üle me jõudsime. Kodutee läks päris normaalselt, üks kits ilmus järsku eikusagilt auto ette, aga tal oli ilmselt kiire ning jõudis ruttu eest ära ka joosta. Natuke peale ühtteist olime lõpuks Tartus tagasi. Ja nädalavahetus saigi läbi.

Kesknädalane* paadisõit

Eile käisime Emajõel sõitmas. Tegu ei olnud päris niisama lõbusõiduga, vaatasime miljööväärtuslikke alasid (muinsuskaitse esindaja oli ka meiega kaasas). Põnev sõit oli, nägi asju natuke teise vaatenurga pealt. Ja see mees, kes paati juhtis, oli tõsine vana kooli mees. Kuna mina olin ainuke naisterahvas seal seltskonnas, siis sain kõrgendatud tähelepanu osaliseks. See seisnes laulmises ja suupilli mängimises (viimase saatel hakkas tema koer uluma). Kuna üks meie paadiretkel osalejatest saabus hiljem, kuulsime vahepeal poliitilisi ja muid elulisi mõtteavaldusi. Ja pärast seda, kui me õnnelikult maa peal tagasi olime (arvestades paadijuhi olekut, ei olnud osad inimesed selles õnnelikult tagasi jõudmises vist väga kindlad... ja mõningad sadamas seisnud paadid ei olnud ka ilmselt eriti õnnelikud meie maabumise üle), hakkas ta anekdoote rääkima. 3-4 anekdooti tuli jutti ja oleks rohkemgi tulnud, aga meil oli vaja ära minna.

*Selle sõnaga seoses tuleb meelde, et paadikapten oletas mingil põhjusel, et ma Savisaare pooldaja olen... sellise seose peale olin ma suht hämmingus.

Rüütli raba

Juba suve lõpus sai plaani võetud, et sügisel tuleb rappa minna. Täna käisimegi avastamas Rüütli raba Iisaku külje all.
Pohli oli seal päris palju, mõned tumedamad olid täitsa magusad. Aga jõhvikaid leidus vähem ja M ütles, et need on imelikku värvi ja imeliku maitsega :p Kuna ma ise eriline jõhvikaspets ei ole, siis ei oska kommenteerida seda väidet.
Üldiselt oli see raba natuke liigivaesem kui need, kus ma varem käinud olen. Aga sellegipoolest oli ilus. Üritasime ka sealt rabast Õpetaja soosse jõuda, aga see meil kahjuks ei õnnestunud. Jõudsime hoopis ringiga tagasi sinna parklasse, kus meie autod olid ja otsustasime sõita Iisakusse ning sealt Õpetaja sohu minna. Üleüldse oli seal natsa veider viitade süsteem - laudtee kõrval oli iga natukese aja tagant viidake, mis näitas kuhu minna (nagu seal väga palju võimalusi oleks olnud), aga kui olid mingid suvalised pinnasteed, siis viitasid ei olnud. Üks viit oli üldse tagurpidi võrreldes teistega ning me otsustasime selle vea parandada :p (ei olnud lihtne, aga hakkama saime).
Kokkuvõttes oli väga mõnus pühapäevane matk. Aitäh kõigile matkaseltsilistele!

Kolmiküritus

Ja sel nädavahetusel siis toimuski kauaoodatud kolmiküritus ehk Maailmaparandaja juubel, Murueide sünnipäev ja VU ametlik ärasaatmise pidu.
Noh, hakkasime siis laupäeva hommikul sõitma Saaremaa poole. Jah, ma tean, oli autovaba päev, aga autos oli ka 5 inimest. Ja mingil veidral põhjusel oli tee täis aeglaseid liiklejaid (alguse statistika tundus eriti hirmutav, lõpuks "pääsesime" siiski 10 auto, 3 bussi ja ühe jalakäijaga), kes mulle ette keerasid/astusid või siis lihtsalt tee peal tigukiirusel liikusid. Aga kohale me jõudsime (väikese ülitäpselt ajastatud peatusega Orissaare lillepoes).
Pidu oli tore. Sai õnnitletud ja kallistatud ja söödud (siinkohal kiitus kõigile kokkadele ja tükeldajatele) ja joodud ja lastud kingisaajatel arvata, kes mida tegi/pani. Mulle tundub, et seekord oli minu asju kõige raskem ära arvata. Aga tundus, et kingisaajad olid muidu kingitustega rahul, mis on alalti kingitegijatele suurim rõõm (minu meelest vähemalt). Ja vaatamata sellele, et Vässu aeg-ajalt kallale kippus, tiksusin mina vist umbes viieni. Siis leidsin, et tuleb ikka magama minna, muidu pole minust täna sõitjat.
Täna hommikul hävitasime järelejäänud sööke (natuke jõudis ka Tartusse minu külmkappi) ning siis tegime väikse külastuse Laisiku korterisse (sest erinevalt minust, ei olnud teised seal käinud). Ma jätkuvalt ei orienteeru eriti hästi autoga Kuressaares, kui tegu pole mõne mulle ammu tuttava trajektooriga... Pärast seda visiiti võtsime suuna Kuivastu poole. Meie suureks üllatuseks ja rõõmuks polnudki pikka praamisaba ja saime ilusti praami peale (Mpsi pettumuseks ilmselt :p). Aga mida jällegi oli, olid tiguliikurid teel (Saaremaal oli neid eriti palju). Kuigi seekord pääsesime kergemalt kui laupäeval, sest skooriks jäi 8 autot (aga viimasele autole, mis Tartus meie ees venis mõtlesime me anda eriauhinda - see on ikkagi midagi ennekuulmatut, kui BMW sul ees linnas 50 tsoonis alla 40km/h-se kiirusega sõidab ja rohkem pidurit kui gaasi vajutab). Üldiselt kujunes tagasisõit meil kohati suht ülemeelikuks... 5 naist kitsas ruumis võrdub igasuguste huvitavate ideede ja naljadega :p

Hiiumaast

Sai siis selle pika nädalavahetuse jooksul teoks mõte rattamatkast Hiiumaal.

Reedel peale tööd hakkasime Tartust Rohuküla poole sõitma. Kuna ma ei olnud kunagi varem Hiiumaal käinud, ega ka ise Haapsallu sõitnud, uurisin (nagu juba tavaks saanud) töökaaslaselt selle kohta, et kust kaudu oleks kõige mõtekam sõita. Tema soovitas Paide ja Rapla kaudu, nii et saigi see marsruut valitud. Üldiselt läks ilma viperusteta, teele ette jäänud linnadest saime kenasti läbi (tänud kaardilugejale :)), ainus jama oli see, et takerdusime pidevalt mingite aeglaste liikurite taha nagu haagissuvilad ja teetöömasinad. Aga Rohukülla jõudsime kenasti õigeks ajaks. Või vähemalt nii me arvasime, et 45 minutit varem on piisav. Panime siis rattad sõiduvalmis ja suundusime piletikassa poole. Mingil veidral põhjusel oli reede õhtul neil vaid üks piletikassa avatud ja seal taga oli piisavalt pikk järjekord, mille edasiliikumist aeglustas tunduvalt mitte eriti kaines olekus noormeeste kamp, kes vahele üritas trügida. Mingi hetk tekkis juba tunne, et jäämegi praamist maha, sest ei saa lihtsalt õigeks ajaks piletit ostetud, aga õnneks viimasel hetkel saime siiski piletid kätte ja kihutasime praami poole. Seal oli teisigi rattureid, nii et üks laevatööline lasi lausa oma ametikäigu ukseesise ära ummistada, et rattad ära mahuks.

Kella 10 paiku olime siis Hiiumaal. Esialgne plaan oli esimeseks ööks Kassarisse jõuda, aga mõne aja pärast sai selgeks, et nii edukad me pole. Tuli hakata lähemalt ööbimispaika otsima. Aga nagu ikka sellistel puhkudel, ei paistnud alguses kusagilt sobivat kohta. Muidu oli tegelikult iseenesest väga mõnus sõita seal tähistaeva all. Lõpuks leidsime ühe kartulipõllu, mille servas oli lapike rohumaad, kuhu paistis olevat võimalik telk asetada. Mõningate tehisvalgusallikate abiga saime telgi püsti ja ronisime sisse, et tuttu minna. Kahjuks aga oli Une-Mati ilmselt kuhugi mujale selleks ööks läinud, sest minul ei tahtnud kohe kuidagi und tulla. Natuke vist ikka sain sõba silmale, aga seitsme ajal hommikul oli meil kõigil silm lahti ja otsustasime edasi sõita ja kusagil ilusamas paigas hommikust süüa (mitte et see põld nüüd nii kole oleks olnud, aga seal oli kole palju hirmus näljaseid sääski, kes kohe üldse olla ei lasknud). Ja nii me einetasimegi Köleri mälestuskivi juures. Ning siis rühkisime edasi, kuni jõudsime ka Kassarile. Tänu meie varajasele stardile olime seal üsna vara. Käisime Sääre tirbil ära. Kohe seal päris lõpus, nii et varbad vees olid. Mõnus hommikune jalutuskäik oli. Sealt edasi võtsime suuna Emmaste poole. Järgmine peatus tuli suht ruttu, sest olime otsustanud esimeses ettejuhtuvas poes varusid täiendada. See esimene ettejuhtuv tuli aga suht ruttu (tegelikult isegi liiga ruttu - tee läks just kenasti mäest alla, aga siis tuli hoog maha võtta ja peatada). Lisaks sellele, mis oli plaanis olnud osta, saime ka ühe tuulehaugi võrra rikkamaks. Kassarilt välja jõudes otsustasime lõunapausi ära pidada. Bussipeatused on hea koht lõunapausiks, nagu juba varasem rattamatka kogemus näidanud on. Kui olime oma söögi praktiliselt lõpetanud ja asusime J-i paanikašokolaadi ründama, tuli üks kohalik meesterahvas ja tahtis kangesti juttu puhuda. Õigemini, eriti lähedale ta tulla ei julgenud, rääkis meiega suht kaugel, mistõttu suur osa tema jutust meil tegelikult möödasõitvate autode tõttu kuulmata jäi. Aga hästi viisakas mees oli. Natuke jutustas meiega ja siis jalutas edasi Käina poole (sinna oli 4 km meie lõunapausi bussipeatusest). Pärast mõningast leiva luusse laskmist istusime jälle oma ratastele ja rühkisime Emmastele lähemale. Kuna edasi tuli hirmus armsaid bussipeatuse majakesi, pidime me ühes neist ikkagi veel ühe lebo tegema enne Emmastesse jõudmist. Aga lõpuks me sinna jõudsime. Ja jäime ootama saarlasi.

Koos saarlastega jõudis ka kahjuks üks vihmapilv kohale, nii et meie ühise sõidu algus kulges vihmas, aga seda eriti kauaks õnneks ei jätkunud. Käisime korra ka ühe kena kiriku juures ja ööbimispaigaks valisime (olles eelnevalt mõningate kohalike ja kohalikke olusid paremini tundvate isikutega nõu pidanud) ühe RMK matkarajal asuva püstkojaga puhkekoha. Väga mõnus koht oli. Natuke maad eemal oli ka kuivkäimla, mis oli küll auguga põrandas, aga väga korralik. Ja mustikaid oli ka ümbrus täis. Sain minagi neid kuulsaid Hiiumaa mustikaid maitsta. Aga pikk päeva oli seljataga ja sel õhtul ronisime päris vara telkidesse ära.

Hommikul peale pudrusöömist panime jälle telgid kokku, paigutasime asjad ratastele ja sõitsime edasi. Esimene peatus oli Vanajõel. Mõnus ürgoruke oli, kahjuks polnud meil aega seal pikemat matka teha. Järgmiseks tuli Rebasemägi, kuhu mõned meist üles ronisid (mina ka). Ja siinkohal väike märkus - seal ei olnud vaatetorn, vaid vaatepoodium (ühekorruseline asi, mis pole kõrgemal kui 2 meetrit, ei ole ju torn!). Järgmine koht oli juba õige torn - Kõpu tuletorn. Jällegi jäid osad meist maapinnale ja teised võtsid ronimise ette (mina loomulikult ka, sest mina polnud kusagil varem käinud). Sealt oli juba päris hea vaade. Kõpust sõitsime edasi Luidjale, kus pidasime lõunapausi (kuna aga varude täiendamiseks oli vähem võimalust, kui me lootnud olime, ei olnud see eriti rikkalik eine) ja käisime ujumas. Muidu oli suht soe vesi ja hea liivane põhi, aga neist millimallikatest pole minagi eriti vaimustuses. Peale mõningast peesitamist sõitsime Kõrgessaarde, kus oli suurem pood, nii et saime õhtuks ennast varustada. Reigis tegime väikse metssea vaatamise peatuse. Olid lahedad küll. Ja pisikesed olid armsad. Kuldid aga pisut sõjakad. Ja farmiomanik oli tore (muide, kas te vaatasite seda farmi logo seal pileti peal...). Väike vahepeatus veel ühe puust kiriku juures ja järgmiseks sihtmärgiks oli Tahkuna tuletorn. Kuna sealkandis oli vähem kattega teid, raputas kruusatee natuke minu ratta koormat paigast ära. Korra kui ratta peatasin, et seda sättida, peatus minu kõrval kolm autot. Esimesest küsiti, kas on abi vaja. Ütlesin, et aitäh, aga ma kohendasin kõigest oma kandamit. Ja siis küsiti teisest sama. Minu kinnituse peale, et ikka kindlasti ei ole abi vaja, sõitsid nad edasi. Lahke rahvas seal saarel.

Tahkunas käisime jällegi tuletornis ja kõndisime kivilabürindis ning turnisime rannas veidike suuremate kivide peal. Kellaaeg oli juba üsna hiline ja päike hakkas loojuma, seega tuli ööbimiskoha asukohta jällegi esialgsese plaaniga võrreldes veidi muuta. Jäime Tahkuna poolsaare põhjaserva. Koht iseenesest oli aga imeline. Metsatukk otse mere ääres, mis tähendas õhtusööki päikseloojanguga. Mida hing veel ihata võib??? Ja kuna ka seda kohta oli "õnnistatud" lugematul hulgal sääskedega, siis otsustasime peale sööki Maailmaparandaja telki kolida. 6 inimest mahtus suurepäraselt sinna. Ja et oleks tõeline telgiläbu, pidi keegi ikka midagi ümber ka ajama (seekord olin mina see kobakäpp). Aga ilmselt ei läinud piisavalt rummi ümber, muidu poleks neil seal telgis öösel külm olnud :p Mina öösel eriti ei külmetanud, aga hommik tundus küll suht jahe. Mind kohe kuidagi ei tõmmanud hommikul ujuma (kuigi rand oli ilus ja meri kohises nii mõnusalt). Aga enamus meist siiski käis ära.

Ning algaski meie matka viimane päev. Vahepeal väike remondipeatus (minu ratta tagapidur keeldus ühel hetkel töötamast) ja üsna varsti olimegi Kärdlas (viimased 5 km oli lausa imeline rattatee). Käisime kohvikus söömas ja Konsumis šoppamas (paljukiidetud Hiiumaa leiba ostmas) ning oligi aeg jälle eri suundadesse sõita - saarlased Sõru poole ja mandri omad Heltermaa poole. Paar puhkepeatust ja varsti leidsimegi ennast juba tuttavatest kohtadest. Sadamale lähenedes märkasime kõigepealt autode rivi. Sellest tuiskasime uhkelt mööda ja seekord saime ilma igasuguse vaevata piletid kätte ning suundusime praamile. Praami peal saime endale paar hoolealust - üks perekond reisis koos kassidega, kes toodi välitekile, aga kuna perenaine ise lapsega väljas olla ei tahtnud, palus ta meil neil silma peal hoida. Päris kenad kassid olid.

Vastupidiselt minu ühele unenäole oli ka auto Rohuküla sadamas alles. Ratas jälle autosse pakitud, algas sõit tagasi Tartu poole. Koju jõudes olid suhteliselt väsinud, aga rahul ja õnnelik, sest matk oli tore.

8 naist kanuudes (pampudest rääkimata)

Selle nädala (ja ka tegelikult mõne eelneva nädala) põhiteemaks on olnud asjade veekindel pakkimine. Põhjuseks oli meie eesseisev kanuumatk.
Reedel pakkisime kompsud ja inimesed autodesse ning asusime teele. Esimene peatus oli meil Lõunakeskuses, et toidukraami osta. Sealt edasi võtsime suuna juba Valga poole. Elva juures tegime väikse peatuse, et koos teise sinise Nissaniga edasi sõita. Valgas oli esimeseks probleemiks parkimiskoha leidmine, kuhu kaheks päevaks Nissanid jätta. Peale mõningast ekslemist otsustasime linnavalitsuse hoone taga asuva parkla kasuks (politsei maja oli seal ligidal). Mõne minuti pärast olid ka meie kanuud kohal ja sõit Läti poole võis alata. Ei läinud väga kaua, kui olimegi oma laagripaigas Koiva kaldal. Peale lühikest ülevaadet kanuusõidu põhitõdedest jäid laagrisse 8 naist koos kanuude ning hunniku kompsudega. Järgnesid laagris vajalikud toimingud nagu telkide püstitamine, puude korjamine ja saagimine (meil oli kokkukäiv saag ka) ning söömine. Ühel hetkel tutvustati meile lepingut, mille mõned meist olid välja mõelnud ja ära kooskõlastanud (kohe näha, et mõningad meist on riigiametnikud) ning millele meil kõigil alla tuli kirjutada. Selle lepinguga pandi paika käitumisreeglid kanuudes (meie suurim paranoia enne seda matka oli ju see, et me kõik 8 pärast omavahel tülis oleme). Korra mõtlesime küll sellele lepingule ka kolm tilka verd lisada, aga see jäi siiski tegemata. Õhtu lõppes laulmisega (ja suht isamaaliste lauludega kui päris aus olla), mille kestel nii mõnegi laulu sõnad oludega kohandati. See laulmine meenutas tegelikult üsnagi seda, mis Triinu sünnipäeval oli, sest laulikute puudumise ja sõnade mitte peas olemise tõttu ei laulunud me enamus laule mitte otsast lõpuni vaid kõigest mõne salmi või rea neist.
Kuna öine laulmine läks suhteliselt pikaks, magasime laupäeva hommikul küllaltki kaua. Mõned olid siiski varem üles tõusnud ja tegid hommikusöögi, nii et minul oli meeldiv võimalus üles tõusta hõike peale "pudrule!" Varsti selgus, et see koht on suhteliselt populaarne veesõidukite vettelaskmiskoht, sest sinna ilmus järsku lätlasi. Lasid kaks kummipaati vette (ilmselt oli tegu kalameestega) ning lahkusid (nad üritasid ka meiega suhelda, aga kuna me neile läti keeles miskit mõistlikku öelda ei osanud ja nende eesti keel piirdus sõnaga "tervist", siis me teretasime mõned korrad ja nad loobusid). Meie pakkisime edasi ja siis tuli mingi perekond, kes meie vastu huvi ei tundnud, pumpasid kummipaadi täis ja läksid vette. Lõpuks jõudsime ka meie oma asjad pakitud ning suundusime vee poole. Meie Liinaga olime esimesed. Kanuu vette saamine oli lihtsam kui seda nõlva vaadates tundus. Varsti järgnesid teised ka ning sõit võis alata. Ilm oli ilus, vesi sile, lausa lust oli sõita. Mingil hetkel kaotasime tagant tulijad silmist. Ühel hetkel üritasime neid järgi oodata, aga kui peale 10-minutilist ootamist kedagi ei tulnud, helistasime ning otsustasime, et otsime mõne kena rannakese (neid oli seal palju), kus lõunapaus pidada ning kohtume seal. Sõitsime edasi ja leidsime ühe ilusa liivase ranna ning asusime lebosse. Kui ülejäänud 3 kanuud kohale jõudsid, hakkasime sööma. Põhiline mure oli, et söök liiva sisse ei maanduks. Peale sööki tuli inimestel rammestus peale. Teised oleks seal veel pikalt lebotanud ilmselt, aga meie Liinaga muutusime kärsituks ja tahtsime kangesti edasi sõita, mille peale teised lõpuks järele andsid. Jõgi oli endiselt lai ja ilus ning päike säras taevas (lebo ajal oli ta mitu korda pilve taha hiilinud). Meie põhiprobleemiks oli see, et kus me küll asuda võiks. Meil oli küll kaart, aga jõe peal ei ole just palju sellist, mille järgi kindlaks teha, kus täpselt ollakse (kahjuks polnud kaardil ka sellist liikuvat punast ringikest kirjaga "oled siin"). Nii me siis aeg-ajalt arutasime, et kui kaugel me olla võiks, kui järsku nägime enda ees maanteesilda, mis oli meie pidepunktiks. Jäime siis teisi ootama sinna silla ligidusse. Seekord tuli päris kaua oodata. Lõpuks jõudsid teised meieni ning sõitsime silla alt läbi ning pidasime teisel pool aru, et mida edasi teha. Viimaks otsustasime, et meie Liinaga lähme natuke edasi ja vaatame, kas sealpool paistab mõnd head laagripaika, kui ei, siis jääme sinnasamasse (seal oli mingi telkimisplats, kuid koht oli üsna populaarne). Kuna edasi olid liiga kõrged kaldad või liiga kõrge rohi, jäime ikkagi sinnasamasse telkima. Mõned meist proovisid ka ära, kuidas selles jões ujuda on (vool oli päris tugev). Sel õhtul olime liiga väsinud, et poole ööni laulda ning läksime varsti magama. Päris magama aga jääda ei saanud, sest meie naabrusse oli kohalikke tulnud, kes seal muusikat kuulasid ja muidu lällasid. Ühel hetkel kostus jooksumüdin, mürts ja kiljatus. Mind tegi see valvsaks, natuke aega hoidsin kõrvad kikkis, et ega keegi meie asjade või kanuude kallal ole. Lõpuks jäin siiski magama.
Hommikul ärgates tervitas meid vihm (minu telgile oli see esimene vihm). Peale mõningast telgis lobisemist ronisime ikkagi välja. Siis selgus ka öise müdina ja kiljatuse põhjus - läti mehed olid tahtnud läbi katuse ühte telki tungida, aga see neil ei õnnestunud, vigastasid ainult telki, mis väga haleda kuju seetõttu võtnud oli. Õnneks varsti jäi sadu järgi, kuid sombune ja niiske oli ikkagi. Peale sööki hakkasime asju kokku panema ning kui see tehtud saime ka lõpuks matkakorraldajaga ühendust, kes lubas kahe tunni jooksul meile järgi tulla. Kuna ilm oli vahepeal natuke paremaks läinud, otsustasime siiski pisut kanuudega sõita. Sõitsime Liinaga natuke edasi sealt, kust laupäeva õhtulgi käinud olime ning keerasime siis ümber ja tulime tagasi (ei tea, mis need kalurid seal jõe kaldal küll mõelda võisid meie edasi-tagasi siiberdamise peale). Tegime veel auringi ümber selle silla ning siis vinnasime k.anuu üles tagasi. Samal hetkel saabus ka matkakorraldaja ning saimegi asjad peale laadida ning tagasi Eesti poole suuna võtta. Autod olid Valgas kenasti alles ning saime Tartu poole teele asuda. Umbes pool neli olime Tartu kesklinnas. Saatsime saarlased kenasti bussi peale ja peale järelelehvitamist suundusime ülejäänudega edasi tsiviliseeritult noa ja kahvliga õhtustama.

P.S. Matkakorraldaja oli äärmiselt üllatunud nähes, et meil pole ühtegi meesterahvast kaasas. See olevat esimene matkaseltskond, kes ainult naistest koosneb.

Kultuurläbu

Nädalavahetusel oli siis Triinu sünnipäevapidu. Ja kuna selles eas tahab inimene juba rohkem kui lihtsalt tavaline läbu, oli välja mõeldus kultuuriprogramm. Tuleb tunnistada, et oli igavesti vahva programm. Esimene põige oli vanaema juurde, kus kõigepealt enne kultuurist täitumist keha kinnitati. Siis võis teele asuda (korra tuli teha pisike peatus, et see putukas, kes mu põlve peal ennast sisse oli seadnud, välja ajada, aga ma kinnitan veelkord, et mingit paanikat ei olnud - mul oli ju ometigi paanikakomm suus :p).
Esimene peatus oli maanteemuuseum (kuhu mul tegelikult oli plaanis selle nädala lõpus minna, aga eks paistab...). Seal saime imeliselt Maailmaparandajaga kahe peale höövlijuhtimise selgeks (mina olen vasaku kangi operaator, tema parema). Ja lisaks sai tehtud hulgaliselt ülesvõtteid kõiksugu sõiduriistade taustal. Edasi läksime Põlva talurahvamuuseumi. Vat see oli alles tore koht. Ma arvan, et giidi võtmine oli üks ütlemata hea mõte. Igavesti tore giid oli. Sai huvitavaid asju kuulda, vana aja elamise/olemisega tutvuda ja lõpuks ka kiikuda :) Lisaks näidati meile laastukatust tegevat noormeest (kahjuks teatati enne, et tal naine ja laps olemas on) ja kõneldi ka vallamajas kummitavast mehest. Kolmandaks vaatamisväärsuseks oli Mooste mõis. Muidu oli kena (isegi tallid olid ilusad), aga kahjuks ei andnud giid kuidagi eelmise koha giidi mõõtu välja. Mina kuulasin lõpuni (ja mõned meist veel pidasid vapralt vastu), aga enamus vaatasid põhiliselt omapäi ringi. Ning loomulikult oli ka seal mõisas kummitus*.
Pärast sissejuhatavat kultuuriprogrammi olid kõhud jälle tühjaks läinud ja sõitsime mööda Lõuna-Eesti imelisi kruusateid tagasi Triinu vanaema juurde. Ja siis võis pidu alata. Ka sääskedel. Meil oli küll palju süüa, aga ma usun, et neil oli veel rohkem. Aga meil oli kindlasti parem söök :) Lõpuks löödi ka laul lahti. Seekord pisut erinev repertuaar meie tavalisest, kuna pillimees ja laulik olid teised. Aga lõbus oli. Ja jenka on ikkagi hirmus väsitav tants. Kusjuures seekord õnnestus mul isegi oma telgis magada (kahel eelneval korral, kui mul telk kaasas kusagil olnud, olen ma selle küll püsti pannud, aga ise sees maganud ei ole).

Hommikul tuli kellelgi hiilgav mõte, et läheks ujuma. Vana-Koiola järve läksime. Vesi oli natuke jahe, aga mõnus oli. Niipalju olen mina igal juhul selgeks saanud, et kui vesi on jahe, siis tuleb ennast lihtsalt liigutada ja varsti on juba vaata et palavgi. Pärast seda sõime veel natuke liha, mida eelmisest õhtust järgi oli jäänud (mulle tundub, et see pott oli põhjatu) ja arutasime natuke tulevikuplaane. Ning oligi käes aeg sellele toredale peole punkt panna ja tagasi koju sõita.


* Ma usun, et kui me oleks maanteemuuseumis ka giidi võtnud, küll me siis oleks kuulnud mõnest vanast autost või teerullist, mis seal kummitab.

Pikem jutt jaanipäevast

Tegelikult võib öelda, et selle nädala pidustused algasid juba neljapäeval, sest lausa kahel töökaaslasel oli siis sünnipäev. Üks neist piirdus päeval söögi-joogi pakkumisega, teisega läks pidu õhtul edasi. Lisaks sünnipäevale tähistati veel ka ühte puhkuse algust. Igal juhul oli pidu päris vinge (see kipub ikka nii olema, kui järgmine päev on tööpäev). Järgmisel hommikul tööle jõudes oli mul tunne, et ega ma vist päris kaine veel ei ole :p Aga vähemalt jõudsin ma tööle, mida ei saa öelda nii mõnegi teise neljapäeval pidutsenu kohta. Igal juhul tuli mul reede õhtuks kenasti kaineks saada, sest õhtul tuli sõita saarele.
Nii poole seitsme paiku hakkasingi maja eest liikuma, korjasin reisikaaslased peale ja võtsime suuna läände. Tegelikult ei ole eriti tark mõte õhtul läände sõita, sest see päike oskab kohe täpselt silmaauku paista, aga õnneks päris pimedaks ei teinud. Virtsu jõudes tabas meid hämming. Autosid ei olnud. Üks praam küll lahkus äsja, aga ei mingit saba. Seega jätsin oma 12se bronni kus seda ja teist ja vurasime rõõmsalt 11se praamiga üle väina. Laisiku kodu leidsime ka kenasti üles. Esimesed lobisemised lobisetud, kobisime ära magama, sest tegelikult olin ma ikka suht väsinud.
Järgmine hommik meile päikest eriti näidata ei tahtnud. Lootsime, et sadama vähemalt ei hakka. Sõime oma hommikupudru ära ja läksime korjasime pisut kartulimardikaid (mina sain ainult mardikabeebisid). Korra sai ka veel sadamas käidud, et rahvast juurde tuua. Siis läks salatite hakkimiseks ja muudeks õhtusteks ettevalmistusteks (kaasa arvatud telgi üles panek). Kui salatid hakitud said, otsustasime, et tuleks asjaga ikka varakult pihta hakata ja nii läkski köögis joomiseks. Rumm ja coca-cola said suht kiiresti otsa :p Lõpuks jõudis kätte ka tule tegemise aeg (ikkagi jaanid ju). Sõime-jõime ja siis otsustasime natuke suuremat tuld kaema minna ehk siis võtsime suuna küla jaanitulele. Muidu oleks kõik tore olnud, aga tule süütamisega läks neil hirmus kaua aega ja eeskava koosnes valdavalt uinutavatest lauludest ning uni tahtis vägisi peale kippuda. Lõpuks sai see tuli ka ikkagi süüdatud ja mõne aja pärast läksime tagasi oma lõkke juurde. Sellest sai üle ka hüpatud (et ikka vanu kombeid austada). Kui enamus olid juba kustunud, tuli kellelgi mõte minna tagasi suure jaanitule juurde tantsima. No läksimegi. Aga siiki polnud enamus meist enam tantsuvormis (liiga väsinud ja/või ebakained) ning tulime sealt suht ruttu tagasi. Ja väsimus võttiski täielikult võimust ning tuli magama ära minna.
Täna hommikul saime pannkooke. Nii Laisiku kui Maailmaparandaja küpsetatud kooke. Nämm. Peale hommikusööki tuli hakata vaikselt asju kokku pakkima ning kell oligi märkamatult jõudnud sinnamaale, et tuli tagasi mandri poole liikuma hakata (kahju, et need pühad sel aastal nii lühikesed olid, hea meelega oleks kauemaks jäänud). Ja mina ei tea, kas polnud enamus pidutsejatest suutnud ennast veel üles ajada või on praamiliiklus märkamatult üliefektiivseks muutunud, igal juhul polnu ka täna erilist saba (meil oli loomulikult bronn :D). Pärnus otsustasime teha väikse toitumispeatuse. See koht, mida me alguses plaanisime külastada, osutus meie jaoks ligipääsmatuks teeremondi tõttu, aga me ei lasknud ennast väg aheidutada ja võtsime järgmise. Seal saime oma burxid-friikartulid kätte. Vahepeal oli suvepealinnale kohaselt parajat padukat sadama hakanud, kohati läks vihm nii tugevaks, et tekkis küsimus, kus see tee siin on. Mingi hetk läks padu ikkagi üle ja edasi tuli mängida on-vihm-ei-ole-vihma mängu. Võrtsu ääres tegime ka korra peatuse, aga ujuma otsustasime siiski mitte minna.

Ja nüüd ehk keegi targem ütleks mulle, mispärast nii palju autosid äkki eesti lippudega ringi sõidab???

Aga lõpetuseks aitäh kõigile toredatele inimestele, kes koos meiega jaanipäeva veetsid.

Järgmine peatus Aegviidu

Sel nädalavahetusel käisin jälle Aegviidul. Põhjus oli järjekordselt seotud ERLiga, seal toimus nimelt mainitud organisatsiooni strateegiakoosolek.
Koosoleku paik asus mõned kilomeetrid eemal Aegviidust, mistõttu soovitati meil rattad kaasa võtta (ma ei kujutagi teisiti Aegviidule minekut ette kui rongi ja jalgratastega). Et väljas on suur suvi, siis toimusid arutelud värskes õhus metsa all. Kahjuks oli seal ka sääski. Ja mitte vähe. Siiski said arutelud maha peetud. Ja vahepeal tehti ka lõkkel süüa ning õhtupoole toimus ka ujumispaus. Ujumiskohaks oli kohalik karjäär. Huvitav oli selle karjääri puhul see, et kaldast eemal, kus kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud olema sügav vesi, olid hoopis saarekesed, kus sai puhata. Laagripaika tagasi jõudes panime oma telklinnaku püsti (minu uus telk sai oma esimesed ristsed looduses). Arutelud lõkke ääres kestsid üsna pikalt, kusagil ühe paiku mina loobusin ja otsustasin magama ära minna. Aga telk ei saanudki niimoodi katsetatud nagu tavaliselt, esimene kord läks tühikäigul, vaid asjade hoiupaigana, sest mina ostustasin minna teise telki, kus oli rohkem seltskonda. Kahjuks aga ei olnud uni siiski väga hea, sest mind häirisid nii lõõritavad linnud kui ka möödasõitvad rongid.
Täna hommikul jätkusid diskussioonid. Pärastlõunal pakkisime asjad kokku ja sõitsime veel karjääri juurest läbi, et ennast karastada enne rongile minekut.
Kokkuvõtteks võib öelda, et oli huvitav nädalavahetus looduses, mis seekord oli sellist asjalikumat laadi. Ja mõnedest inimestest sain hoopis teistsuguse pildi, kui mul enne neist oli.

Eined murul

Hakkasin täna mõtlema, et ma pole reedest saadik siseruumides söönud (hommikusöögid välja arvata), kogu aeg on olnud söömaajad välitingimustes.
Reedel oli töökaaslase sünnipäev Süvahavval (ilm ei olnud just grillimiseks kõige sobivam, aga ikkagi oli mõnus).
Laupäeval oli Laura sünnipäev, mis peeti Kassitoomel piknikku pidades ja osad (mina kaasa arvatud) lõpetasid lauluväljakul, kus oli mingi festival või midagi sellist. Igal juhul oli seal kontsert. Kui me kohale jõudsime, esines Tõnis Mägi, peale teda tuli Dingo. Täitsa uskumatu, aga lava ees hüpates oli see kontsert nii lahe. Lõpuks toodi Mari-Leen ka lavale ja ta laulis Rahutut Tuhkatriinut nii, et mõned korrad refrääni eesti keeles ja mõned korrad soome keeles. No Big Silence'i ajaks olime suht väsinud ja lahkusime.
Täna oli sihiks jällegi Põlvamaa. Seekord Taevaskoda. Sõime, mängisime palli, lennutasime lendavat taldrikut, solberdasime läbi jõe koopasse ja lesisime päikese käes. Tunne oli nagu taevas(kojas) :)

Pärast läksime Akste järve äärde. Seal saab ilma päevitamata pruuniks :p Ainus jama on see, et see pruun tuleb maha kui näpuga tõmmata (minu selja peal mängiti igal juhul trips-traps-trulli). Aga ujuda oli mõnus. Esimene kord sel aastal (välitingimustes ma mõtlen). Päeva lõpetasime Valgesoo vaatetornis toidujääke hävitades. Söömaaeg 117 trepiastme kõrgusel (vähemalt nii Daniel väitis, kui ta tuli alt kahvleid toomast, mis alguses maha jäänud olid).

MaAlisin

Selle aasta Roheliste rattaretke vabatahtlikud on koolitatud. Koolitus toimus samas kandis, kus kaks aastat tagasi, aga me liikusime siiski täiesti erinevaid radu pidi. Isegi rong väljus teise perrooni pealt, sest mina ei olnud oma mäletamist mööda küll varem sellest tunnelist läbi läinud, aga seekord tuli seda teha. Loomulikult olid seal trepid, millest tuli ratas üles või alla tassida koos selle kotiga, mis pakikal oli (ostsin endale eelmine nädal rattakoti). Rongis läks parajaks kaardipõrguks. Kahjuks ei olnud eile minu õnnepäev ja lõpuks ma otsustasin, et hiina turakat ma enam ühe teatud inimesega ei mängi.
Aegviidule jõudes ootas Tallinna poolt tulnud seltskond meid juba ees. Eile sõitsime vaid 9 km, see vahemaa lahutas meid oma ööbimispaigast. Aga koht, kuhu me läksime oli väga vinge. Eriti lahedalt olid paigutatud magamiskohad - ronid trepist üles, seal oli kaks laia voodit, tagaseinas oli auk, kust sai järgmisse ruumi, seal omakorda oli natuke kõrgem koht, kuhu pääses väiksest nagisevast trepist ja millel olid kardinad. Vot selle tagumise nurga me hõivasimegi Laisiku, Maailmaparandaja ja M-iga. Õhtu kulus söögitegemisele, üksteisega tutvumisele (vabatahtlikke oli kokku 16), kaardimängule ja muule taolisele tegevusele. Mõned käisid saunas ka.
Hommikul jõime varresuppi (või teise nimega vaarikavarred kuumas vees) ja sõime võileiba (oksapraad jäi seekord ära). Seejärel rääkisime jäätmemajanduse teemadel. Kui jutud räägitud said, võtsime suuna Valgehobusemäele. Sellele, kes selle vaatetorni sinna konstrueeris, tahaks mainida, et teinekord võiks teha sellised astmed, kuhu jalg peale ka mahub. Edasi sõitsime veel metsavahel kuni lõpuks jõudsime Piibe maanteele ning otsustasime Nelijärvel keha kinnitada. Peale sööki oleks parema meelega lõunauinaku teinud, aga kahjuks tuli õigeks ajaks rongile jõuda. Seega võtsime suuna Aegviidule. Sinna me jõudsime aga varem kui arvestanud olime ja et mitte niisama kusagil kükitada, läksime Sõõrikusoo matkarajale (väga õpetilik koht). Pool sellest me jalutasime, siis avastati, et kell on juba päris palju ning teine pool läks suht kiires tempos. Aga rongile jõudsime ilusti. Ainult et selles rongis, mis Tartusse tuli, ei olnud rattakohti. Õnneks leidsime ühe koha, kuhu rattad ära suutsime mahutada. Ja praegu ei olegi lihased väga valusad.

Grillihooaja ametlik avamine

Trotsides ilmataadi talvenostalgiat sõitsime nädalavahetuseks Saaremaale grillihooaega avama. Tartus oli ilm veel täitsa ok, korra tuli mingit veidrat asja alla, aga päike näitas isegi nägu ja puha. Tartust kaugenedes jäi ka päike pilvede varju ja teel tuli miskit veidrat asja taevast alla. Aga noh, autoga sõitmise eelis on ju see, et katus pea kohal :) Seega ei häirinud ilm meid väga. Pigem jälgisime natuke seda tuulekest, et kas need praamid meil ikka käivad. Käisid. Kuid kahjuks ei läinud täppi minu eeldus, et noh kuna ilm just väga kiita pole, siis vast pole ka nii suurt tungi sinna saarele. Juba Tammi tee ristis seisis praamijärjekorra viimane auto. Kell oli natuke pool kaheksa läbi, kui me sinna rivvi koha sisse võtsime. Esimene mure oli see, et oleks miskit süüa vaja. Leidsime vabatahtliku (Sandra), kes oli nõus burxijahile minema. Ja jaht oli edukas, sest mõne aja pärast nägime teda suure burxikoormaga (loe kolme burxiga) tulemas. Selgus, et teised polnud selle peale veel tulnud, et sealt putkast võiks kõhutäidet saada, aga Sandra andis head eeskuju ja nii hakkas selle putka äri reede õhtul päris kõvasti õitsema ilmselt. Kui olime kõhud täis söönud lõbustasime ennast mõnda aega aknast teiste inimeste jälgimisega (üks noormees tegi meie auto juures kena ümberpõike lombist, mis nii hästi sobis makist tuleva Folkmilliga, et ma kohe kuidagi ei suutnud naeru tagasi hoida). Enne kümmet jõudsime sadama hoonele juba nii ligidale, et tekkis lootus praamile saada. Saatsime jälle vabatahtliku pileteid ostma ja olime lootusrikkad (eriti eufooriliseks muutus meeleolu siis, kui me ühest jeepist poole autonina jagu ette suutsime kihutada). Kahjuks pidime pettuma, sest ei mahtunud me sellele Ofeliale. Aga järgmisele me mahtusime. See oli siis kell 23.00 väljuv praam, mis teeb kokku 3,5 tundi ooteaega (kui aus olla, siis möödus see tegelikult päris lõbusalt ja päris ruttu, ainult Folkmill keelati peale kolme tundi ära). Vaatamata sellele päris esinduslikule tuulele kõigutas praam minu meelest suhteliselt vähe. Jõudsime kenasti saarde ja kusagil ühe paiku olime Traktori tänavas ja okupeerisime Pireti toa (tema lahkel loal).

Järgmine hommik tervitas meid kosutava pudruga. Sellele järgnes poeskäik ja siis tuli kellelgi mõte, et mis me siin toas ikka passime, lähme sõidame natuke. Lähme sõidame näiteks Sõrve säärde. Esialgu oli plaan jääda autosse (taevast tuli lund või midagi sellist ja tuule tugevus oli jätkuvalt üle keskmise). Autost aga polnud üldse korralikke laineid näha ning peale mõningaid kõhklusi-kahtlusi otsustasime ikkagi välja minna. Noh, ütleme et lained olid seda väärt. Seal sääre tipus tuli kannad maasse suruda, et tuul meid laintega liiga lähedalt tutvust tegema ei viiks. Auto oli pärast suht paradiisi sarnane koht. Aga linde oli huvitav vaadata. Mõned neist üritasid meeleäraheitlikult vastutuult lennata, aga see lõppes mõningatele väikse suplusega.
Tagasi Kuressaarde jõudes pakkisime asjad kokku ja võtsime suuna peasihtmärgi ehk Sutu poole. Need, kes seal käinud on mäletavad kindlasti seda kruusateed, mis vihmaga päris vingeks mudateeks muutus. Noh, korrutage see vähemalt kolmega, siis saate selle, mis ta laupäeval oli. Päris paras mudaralli tuli maha pidada, et kohale jõuda (õnneks ei olnud mul aega enne Saaremaale minekut autoga pesulas käia). Aga kohale me jõudsime ja hakkasime kohe süüa tegema. No kui päris aus olla, siis suurema osa tegi Murueit, meie ergutasime (ja natuke lõikusime mõningaid asju). Varsti tuli ka ülejäänud rahvas kohale ja siis pandi grill ka üles (ikkagi grillipidu ju). Pidu oli nagu üks pidu olema peab - süüa oli, juua oli, saun oli, seltskond oli. Ühte naba oli natuke liiga palju, aga muidu oli igati väärt pidu. Mina sain magama millalgi neli läbi, nii et ka pikkust oli peol piisavalt.

Järgmine hommik silmad lahti tehes vaatas õuest vastu sini-sinine taevas ja päike säras nii mis jaksas. Ilmselt oli ilmataadile vihje, et talv on nüüd tglt läbi, kohale jõudnud. Kuna meil oli suht värskelt meeles reedene praamiooteaja pikkus, siis ei peesitanud pikalt õues, vaid parkisime kõhud täis, võtsime moonakotikese ühes ja panime Kuivastu poole ajama. Tee peal veel ennustasime, et kus see praamisaba meile vastu tulla võiks. Seekord aga üllatusime, sest saba polnud sadamahoonenigi jõudnud. Kell oli natuke üks läbi, saime lehvitada lahkuvale Regulale ja jäime järgmist ootama. Vahepeal shoppasime sadamas - ostsime endale piletid ja lisaks ostsin endale ka uue võtmehoidja (mu Abrukalt ostetud võtmehoidja läks hiljuti katki). Ja varsti olimegi Ofelia pardal. Nautisime sõitu päiksetekil. Ja välja saime seekord esimestena, kuna me olime juhuslikult VIP-ritta sattunud. Kuna me oodatust rutem üle saime, oli meie moonakott täiesti puutumata. Selle probleemi otsustasime lahendada mõne pruuni vaatamisvääratust tähistava sildikese abil. Esimene sobiv, mis meile vastu tuli, näitas Kärsu mõisa poole. Noh, keerasime siis teelt paremale ja sõitsime ja sõitsime ja leidsime, et see mõis oleks ilmselt pidanud juba olema. Keerasime ümber ja tulime tagasi. Ainus hoone, mis vähegi mõisa meenutas, oli Tihemetsa metskonna hoone, aga selle juurde me piknikku pidama jääda ei tahtnud, seega otsustasime, et võtame järgmise pruuni sildi. Järgmine arvestatav (igasugused sünnikohad jätsime tähelepanuta) silt oli Vardja aluskivimi paljand. Tundus paljutõotav. Peale mõningast ekslemist jõudsime järgmisele teeotsale, kust viit näitas sellesama paljandi poole. Ainus jama oli, et see tee viis otse kellegi õue. Mõtlesime natuke ja otsustasime, et me ei hakka kellegi õue sõitma. Parkisime auto teeserva, võtsime oma toidumoona ühes ja astusime siis jõe poole. Jõe ääres oli lausa lauake ja lõkkekoht ja välikäimla jne. Aga mida me sealt ei leidnud, oli paljand. Ja seda koske, mida silt jõe ääres lubas, me ka ei suutnud tuvastada. Siiski ei lasknud me sellest endid väga morjendada ja pidasime oma pikniku ära. Kõhud täis, võisime edasi Tartu poole sõita. Edasi heitsime vaatamisvääratustele vaid põgusa pilgu autoaknast.