16. juuli 2017

Ratturid

1,5 kuuga on poiss jooksurattaga sõitmise nii käppa saanud, et mul tekkis tõsiseid raskusi tal kannul püsimisega. Muidu oli tal kombeks ikka mind järgi oodata mingi maa tagant, aga ühel õhtul pani kimades minema ja enne kui ma talle järgi jõudsin, oli tüüp juba ka sõiduteed ületanud (õnneks ei tulnud tol hetkel ühtegi autot). Niisiis otsustasin, et võtan järgmisel korral ka ise ratta. Esimesel päeval tundus, et kogu jooskurattaga kimamise mõte oli olnud emmel eest ära pagemine, sest sel päeval tegi poiss iga paarikümne meetri tagant peatuse ja vahtis midagi või munes lihtsalt niisama. Pisut hoogu tuli paaril korral ja veidikeseks ajaks jalgadesse. Mõtlesin tükk aega, et kas järgmisel korral ikka minna ise ka rattaga, aga kuna nii oli siiski lihtsam mul endal liigelda, siis otsustasin ikka ratta kasuks. Õnneks on asi paranenud, nii tihti enam munemise pause ei tehta ja vahel saab ikka natuke hoogu ka vändata (1. käiguga). Samas tuleb ikka ette neid hetki, kus tuleb harjutada rattaga praktiliselt paigal seismist, kiiret pidurdamist, kui üks mees otsustab mul ratta eest läbi põigata, et teises suunas minna ning vahel on üldse lihtsam mul ratast käe kõrval lükata, kui tüüp leiab, et muru on sõitmiseks palju parem kui asfalt (minu ratas on palju peenemate kummidega). Poiss ise tõstab juba päris tihti jalgu maast üles, kui hoog piisavalt suureks läheb, nii et tasakaal on täitsa olemas. Samuti on ta avastanud küngastest alla sõitmise võlu ja ka valu (ühest künkast alla sõites läks asi käest ja laps käis üle kaela, õnneks oli kiiver peas ja ka maapind selline, mis kriime ei tekitanud).