Valimistest

Täna algas internetis europarlamendi eelhääletus. Hääletasin ära. Aga see ei tähenda veel, et ma sel aastal valimisjaoskonda minema ei peaks. Otse vastupidi. Istun seal esmaspäeval ja teisipäeval mõned tunnid ja pühapäeval (ehk siis 7. juunil, kui on valimispäev) lausa terve päeva. Lühidalt siis olen jaoskonnakomisjoni liige.

Lühiülevaade

Njaa... suht pikk paus on jällegi sissekannetesse tekkinud. Mitte et mul millestki kirjutada poleks, aga lihtsalt ei õnnestu kuidagi selleni jõuda. Kuna praegugi näpistan aega une arvelt (mis niigi lühikeseks jääb), siis panen lühidalt kirja mõned seigad.

* Ettevaatust, loomad teel!
Reedel töölt kodu poole sõites jooksis päise päeva ajal üks hunt suure kiiruga üle tee. Hea oli, et tal nii kiire oli ja mul natuke oma auto kiirust vähendada õnnestus, nii pääses loom terve nahaga teisele poole teed.

* Papud sain reedel kätte. Nunnud :)

* Kampaania, kampaania, kampaania
Enne perekondlikule suursündmusele sõitmist käisin laupäeval paariks tunniks Raekoja platsis kampaaniat tegemas. Valimiskampaaniat loomulikult. Suhtlesime inimestega, jagasime neile lugemismaterjali ja märke. 7. juuni ei ole üldse kaugel enam ja internetihääletus hakkab juba selle nädala lõpus pihta.

* Juubel
Isa sai 50 ehk jõudis täisikka nagu peol nii mõnedki väitsid. Pidu oli tore. Tantsida sain seekord korralikult... mul oli lihtsalt väga hea tantsuparnter :) Ja muidu läks ka päris kenasti see kohtumine suguvõsaga. Emalt ja vanaemalt igal juhul sain positiivset tagasisidet :D

* Elekter läinud
Ahvid võtsid täna tööjuures elektri ära. Ei jõudnud oodata millal nad tagasi selle annavad, vaid otsustasime ära tulla. Kõige halvem kogu selle asja juures oli asjaolu, et loomulikult oli mul arvutis oluline asi pooleli, mis ei olnud salvestatud ning tegelikult lootsin selle asja täna valmis teha. Aga ahvid arvasid teisiti.

Üldiselt on elu ilus.... kohe täitsa, täitsa ilus :D

Tellitud

Otsisin selle rahvuspapude protaali uuesti üles ja mõtlesin, et mis ma ikka asjaga venitan ja tellisin endale papud ära. Mulgi omad. Disaini pärast... tundusid kõige lahedamad. Järgmine nädal peaks kätte saama :)

Tunne

Tunne on tekkinud, tunne ei kao,
võta kuis tahad, ära vaid kao.
Tunne on püha ja tunne on uus,
on tema hellus nüüd minugi suus.

Tunne on tekkinud, tunne ei kao,
kui tilluke vasar mu südames taob.
Tunne on püha ja alati uus,
just nagu valgus on elamus.

/Urmas Alender/

Rattaretkest

Selleaastane rattaretk on nüüd ühelpool.
Selgi aastal mässasin prügiga ja värbasin vabatahtlikke. Ütleks et sel aastal toimis asi paremini. Prügi vedamisega tegelev firma oli tunduvalt parem kui eelmisel aastal ja muidu sujus ka asi nagu paremini. Ja kuigi inimesed jätkuvalt ei saa aru, et plastkahvel ei ole biolagunev ja kipuvad seda koos biolaguneva taldrikuga ühte prügikotti viskama, nii et vabatahtlikel lauset "Taldrik siia, lusikas sinna" koos vastavate žestidega lõpmatuseni korrutada tuli, tundus, et inimesed on korralikumad. Väga suurt laga hommikul maha ei jäetud ja valveta prügikotid väga hullus seisus ei olnud (kuigi leidub ka neid, kelle arvates kahvel miskitpidi pakendi alla liigitub).
Siiski oli sel aastal hetki, kus kodu- (ja sooja voodi) igatusus väga peale kippus. Retkele minnes oli mul köha, reede õhtuks oli aga selge, et hääl tahab ära minna (kusjuures huvitav seos on see, et reede õhtul viibis kohapeal pea kõigi suuremate erakondade esindajaid... EP valimisteni on küll veel natuke aega, aga äkki viis hoopis keegi neist mu hääle kaasa....). Ööl vastu laupäeva praktiliselt sõba silmale ei saanud, sest tegelesin köhimisega (ma imestan, et mu telgikaaslased magada said ja mind välja ei visanud). Lisaks tabas mind vastu hommikut kõrvavalu. Asi, mida mul äärmiselt harva ette tuleb (1 või 2 korda on seda varem juhtunud). Ühesõnaga hommikuks olin ma suht armetus olukorras. Et kõrvavalu suht vastik oli, pöördusin arstipunkti. Seal asuti kõigepealt mu kurgu kallale ning pandi pipraplaaster peale. Siis tuletasin meelde, et ma tegelikult tahtsin kõrvavalu vastu abi saada ning asi lõppes sellega, et kõrvale tehti kompress ning selle paigal hoidmiseks pandi mulle võrk pähe (näo kohale lõigati siiski auk). Ei tea kas laupäevase vihma tõttu (mis tähendas, et mul jalad läbimärjaks said, nii et sokid lirtsusid jalanõude sees ja kuivad sokid olid loomulikult selles kotis, mis kell kuus avatavas pakiautos oli) või asja loomuliku arengu tulemusena, igatahes laupäeva õhtul ma praektiliselt vaid sosistasin. Meditsiinitöötajaid külastasin loomulikult veel. Laupäeva ööseks sain ka kaelakompressi, nii et olin lausa kahest kohast kinni seotud. Magama läksin rohelise kohviku ruumi, kus mulle lausa diivan eraldati, nii et sel ööl magasin täitsa hästi. Pühapäeva hommikul sain lausa komplimente a la "Sa näed juba tervem välja", "Su hääl on juba parem". Ja tõesti, enesetunne oli pühapäeval juba märgatavalt parem. Ja päike ka paistis jällegi.
Aga jah, tulenevalt tervisehädadest ja mõneti ka ajafaktorist, kujunes asi nii, et ratta seljas istusin vaid reedel. Laupäeval ja pühapäeval vuras Karoliine rekkaga ringi. Päikest oli lõppkokkuvõttes piisavalt, sest põsed ja eriti ninaots on roosamad kui muidu. Huulte põletamisest suutsin sel aastal hoiduda.
Pilte juurde lisada ei ole, sest fotokas oli küll kaasas, aga kordagi kotist välja ei saanud.

Nädalake puhkust

Et rattaretkel rahulikum olla oleks ja enne seda ka kõik vajalikud asjad korda ajada, võtsin alates homsest nädala puhkust. See võimaldab mul peale retke ka tubli laps olla ja emadepäeval vanemate juurde sõita. Nii et ärge siis ära ehmatage ja midagi hirmsat mõelge kui mind terve päev MSNis ei ole, eks.

Tuleb tunnistada, et tegelikult on praegu väga õige aeg puhkuse võtmiseks. Nagu nii on keskendumine töistele asjadele raskendatud. Mis ei tähenda muidugi, et ma arvaks, et nädala pärast asi parem on... :P

Kohtumine kopraga

Kui tavaliselt Murphy seaduse kohaselt juhtub nii, et kui juhtud nägema midagi pildistamisväärset, pole fotokat käepärast, siis eile õnnestus Murphy seljatada - sõitsime Emajõe ääres jalgratastega ja ühtäkki nägime kobrast jõe servas puujuppi järamas. Ja juhuslikult olin ma taibanud fotoka kaasa võtta. Nojah, väga head pilti siiski ei saanud, sest hakkas hämarduma ja liiga lähedale ei tahtnud ronida, aga selles valguses tulid lähemale suurendades udused pildid. Aga kobras ise ei lasknud ennast absoluutselt ümbritsevatest inimestest häirida. Peale meie oli veel uudistajaid, kes kalda servale vaatama jäid, aga tema maiustas muudkui oma puujupi kallal. Isegi kui me mõne aja pärast sama teed mööda tagasi sõitsime, oli ta veel seal ja laskis endistviisi ennast vahtida. Vot sellised koprad meil siin Emajões.

Kevadpäevad

Tartus tuleb kevad Kevadpäevadega. Õnnestus minulgi paarist üritusest osa võtta. Esmaspäeva õhtul võtsime suuna L-i ja äsja bussilt maha astunud M-iga Kassitoomele, kus toimus laulurahva kogunemine ehk Öölaulupidu. Olin endale välja printinud netist lauliku, nii et sõnad olid ka enamjaolt olemas. Tehti ka laule, mida laulikus ei olnud (näiteks kõlas Koit ja Eesti muld ja Eesti süda). Rahvas oli mõnus. Meie taga olevad noormehed olid ilmselgelt kusagilt meeskoorist, sest hääled olid päris vägevad ja viisi pidasid ka ning neil olid oma laulikud kaasas. Neis laulikutes vist aga kõiki lugusid ei olnud, sest aeg-ajalt kiikasid mõned neist üle minu õla ka neid sõnu, mis minul käes olid.
Neljapäeva õhtul kiikasin Bambuse lõppu (kodus läks sättimisega aega, nii et jõudsin sinna suht hilja ja nägin vaid viimase sõiduriista teekonda ning autasustamist). Emajõe ääres võtsin koha suhteliselt varakult valmis, et näha tule süütamist. Show oli päris vinge - oli tulega vehkimist ja ilutulestikku ja muusikat. Pärast seda sain kokku mõnede sõpradega (osa neist oli spetsiaalselt Kevadpäevade pärast Tartu tulnud) ning ühe tüdruku kutsel läksime keskööl Sakalasse (ma ei olnud kunagi varem volbriööl korporatsioone külastanud). Rahvast oli nii palju nagu maja üldse mahutab ja pisut rohkemgi veel. Igasugune liiklemine tähendas inimsummast läbi trügimist. Alguses kui sisse läksime, tundus, et põhiliselt ongi ainult mehed, hiljem tuli ikka tüdrukuid ka juurde. Esines seal VLÜ. Tantsu sai ka keerutatud. Esialgu ühe kanadalasest sõbraga, siis aga jäin Manile ette ning sai temagagi jalga keerutatud. Muuhulgas vahetas ta mu paariks tantuks välja ühe teise neiu vastu ning mina sain endale nendeks tantsudeks uue tantsupartneri. Hiljem liikusime edasi EÜSi (vahepõikega veel ühte korporatsiooni, aga seal oli kuidagi väga vaikne, nii et sinna me kauaks ei jäänud) ja tantsisin ülejäänud öö selle sama noormehega. Tegelikult olin ma algselt plaaninud, et maandun ikka nii kahe paiku koju, aga see plaan läks vett vedama. Koju sain kell 5, mis tähendas 3,5 h und sel ööl. Aga ma ei kurda. See oli siiani parim volbriöö.
Eile õhtul õnnestus ka Öötantsupeole jõuda. Väga lahe oli. Pole ammu niimoodi polkat ja reilenderit keerutanud. Muidugi rahvast oli palju, mis raskendas oluliselt igasugust keerutamist ja hoogsamat liikumist, nii et mõningad varvastele astumised küünarnukimüksud ja muu selline käis paratamatult asja juurde.