Taaskasutus

Võtsin kasutusele uuesti vana ratta, mis oli 10 aastat keldris seisnud. Lasin seda enne ka pisut tuunida - uus lenks, korv ees. Nüüd on mul tõeline naiste linnaratas, millega on hea ka seelikus ja kontsadega sõita. Ja veereb ikka hästi küll :)

Rattarikkad päevad

Eelmisel nädalal olin kaks päeva rattasõidu maailmas. Neljapäeval oli rattateemaline konverents ja reedel avanes võimalus tunda saada, mida ja mismoodi tehakse rattakoolitusel.

Konverentsi raames joonistus küllaltki selgelt välja erinev nägemus asjadest nende vahel, kes enamasti rohkem sportimiseks ratast kasutavad ja nende vahel, kelle jaoks ratas põhiliselt transpordivahend on. Viimaseid esindas küllaltki tuliselt ka konverentsi moderaator. Kohati tuli sealt ikka väga peeneid torkeid mõningate riigiasutuste või komisjonide suunas, aga seda kõik nii leebel ja malbel toonil, et kui sisusse ei süvenenud ja tausta ei teadnud, siis ei pruukinudki aru saada, kui terav see torge oli.
Üks päris huvitav töötuba oli see, kus arutleti igapäevase rattasõidu üle - kas on siis ainult hulludele (siinkohal pean ennast ilmselt ka nende hullude sekka arvama) või võiks seda tegelikult kõik teha. Enamus müüte sai tegelikult kummutatud, aga tõsiasi on see, et kui tahtmist ei ole, siis leiab alati vabandusi. Kui tahtmine on, siis leitakse võimalus.

Reedene päev oli äärmiselt vahva. Koolitajaks oli oma ala proff Londonist. Tuleb tunnistada, et minu jaoks oli see esimene rattakoolitus. Selgus, et tegelikult peaks mõningaid asju tegema teisiti kui ma seni harjunud olen. Nojah, kui õpetada näiteks last, siis kindlasti tuleks õigesti asju õpetada, aga see, kas mul õnnestub mõningaid harjumusi muuta (näiteks õige ratta selga minek ja pedaali asend seisma jäädes), on juba iseasi. Eks seal kohati tõdeti ka, et algajale on lihtsam õpetada, kuna tal ei ole veel välja kujunenud valesid harjumusi. Koolituse üks põnevamaid osasid oli linnasõit. Kuna enamusel olid helkurvestid kaasas siis tekkis tunne nagu karjal lasteaia lastel, kes õpetaja saatel linnas ringi jalutavad. Mõju, mida me teistele liiklejatele omasime, oli siiski kindlasti suurem. Enamus vaatas väga üllatunult seda hulka inimesi. Eks me viisakalt viipasime või naeratasime ka, kui auto viisakalt ootas, kuni me tänaval mingit harjutust tegime vms. Kahjuks ilmnes, et kohati on ratturi jaoks seaduse ja turvalisuse vahel Eestis vastuolu - see, kuidas seadus ütleb, et käituda tuleb, ei pruugi olla ratturi jaoks kõige turvalisem, nii et lõppude lõpuks jääb ratturi otsustada, kuidas ta teel paikneb. Siit aga tuleb järjekordselt välja ka see, mis neljapäevasel konverentsil kohati kõlama jäi - seadusetegijad ei ole paraku ise igapäevased rattasõitjad.

Kahjurõõm

Pole küll ilus teise ebaõnne üle rõõmustada, aga kui inimene ise oma rumala käitumisega selle on tinginud, siis pole midagi parata. Pealegi on kahjurõõm ju teadagi ikka see kõige suurem rõõm. Et mille üle ma siis niimoodi rõõmustasin? Noh, sõidan mina maanteel, püsikiirusehoidja ilusasti lubatud piirkiirusele sätitud (ehk siis 100 km/h), kui vastu sõidab auto ja vilgutab tulesid. Võtan teadmiseks, et ju on kusagil politsei passimas ja sõidan rahulikult edasi. Mõne hetke pärast märkan tahavaatepeeglis sebimist - ülejärgmine auto on alustanud möödasõitu. Sõidab enda ees olevast autost mööda ja asutab ka minust end mööda sõitma. Kaugemalt eest paistab üks hall sõiduauto, mis teeserva on pargitud ninaga meie suunas. Jõuan mõelda, et huvitav, kas see on nüüd politseiauto, kui autost väljubki helkurvestis mees ja näitab möödasõitjale käega teeserva suunas ja et kihutajal kahtlust ei tekiks, kes teda peatada üritab, lülitatakse vilkurid ka sisse. Ja vat selle koha peal oligi minu (kahju)rõõm suur - lõpuks ometi võeti minu silme all maha üks tüüp, kes lihtsalt ei suutnud sõita lubatud kiirusega ja kohe oli vaja minust mööda trügida (ilmselgelt oli selle tegevuse jaoks vaja kiirust ületada). Mulle on alati sellised tüübid närvidele käinud, see teisest mööda saamise maania on küllalt palju õnnetusi põhjustanud, liiklus oleks tükk maad turvalisem, kui eestlased oleksid rohkem võimelised teise auto taga sõitma, kui too normaalse kiirusega sõidab.

Monika möllas

Tuli ja tõi see Monika siis meile ka rohkelt lund (enne seda oli täiesti ideaalne talveilm - maa oli valge, aga teed puhtad). Lumelükkajad rõõmustasid, et lõpuks saavad tööd ka teha (seda, kas nad ka järgmise päeva õhtuks enam rõõmsad olid, ei tea praegu kommenteerida).

Minul oli neljapäeval vaja naabervalda koosolekule sõita. Noh, asusin siis aegsasti teele. Põhimaantee oli täitsa ok, aga tugimaanteele jõudes muutus asi hullemaks. Tee oli lund täis ja konarlik, mina üle 50 km/h sõita ei julgenud. Minu taga olev auto oli julgema juhiga, kihutas mingil hetkel minust uljalt mööda. Koosolekupaika jõudes tekkis järgmine probleem - kohas, kus võiks olla normaaltingimustes parkimiskoht, laiutab suur lumehang. Jätsin oma auto lõpuks tee äärde, loodetavasti ei jäänud otseselt ette kellelegi. Pärast koosolekut oli muidugi parasjagu tegemist, et sealt ära välja manööverdada, aga sain siiski oma jõududega hakkama. Seda viimast aga ei saa öelda reedese ja täna hommikuse tööle mineku kohta. Kui head inimesed oma abikätt poleks ulatanud, polekski ehk autoga liikuma saanud. Homme on lootust iseseisvalt hakkama saada, kuna täna puhastati majaesist lumest. Mis tähendas ka, et auto sai ära parkida ilma, et oleks vaja olnud enne labidaga vastavat kohta ette valmistada. Seda viimast tegin ma näiteks reede öösel jõulupeolt tulles. Kuna kell oli 3 öösel, siis pealtvaatajaid ei olnud, aga ma usun, et selline seelikus lund kühveldav tibi oleks üsna koomiline vaatepilt olnud (aga vaatamata minu öistele jõupingutustele parkimiskoha ettevalmistamisel, oli (nagu juba eelpool mainitud) täna hommikul ikkagi auto lumes kinni).

Nädalavahetusel oli asja pealinna, nii et nägin oma silmaga ka ära, kuidas sealpool olud on. Linnapilt tundus üsna sarnane sellele, mis Tartus praegu toimub. Kõnniteed-teerajad, lumelükkamismasinad jne. Pühapäeval aga oli Tallinnas tunduvalt nõmedam ilm kui Tartus, siin ei sadanud enam lisa sellele lumele.

Miks vahel tasub astroloogilist abimeest kuulda võtta

Astroloogilisest lauakalendrist on mõnikord kasu ka. Selle nädala esimese kolme päeva kohta oli seal muuhulgas kirjas, et soodne aeg kuulutuste avaldamiseks. Panin uuesti üles vahepeal aegunud kuulutuse Nissanile uue omaniku leidmise kohta. Täna natuke enne viit helistas üks huviline. Leppisime õhtuks autovaatamise kokku. Tuli noormees koos sõpradega. Vaatasid, uurisid, ostusooviga noormees tegi pisikese prooviringi, tingis natuke hinnas ja ütles, et võtab ära. Vormistasime kohe ka ostu ära ning läinud ta ongi. Loodan, et neil saab koos tore olema.

Kevad on kenasti väes...

Nädalavahetusel avasin rattahooaja. Eile ei arvestanud ilmaoludega ja panin pisut liiga paksu jope selga. Täna mõtlesin, et olen targem ja panin õhema jaki, aga ikka hakkas palav (täna oli vist veel soojem kui eile). Õhtupoole see-eest oli riietus täitsa sobilik ja kinnaste kaasavõtmine õigustas ennast.

Vesi on endiselt kõrge. Anne kanal üritab Emajõkke jõuda, palju puudu ei ole, et ka Eedenisse šoppama jõuaks. Kohe sealt silla juurest läheb tee, mis hetkel lõppeb kohe lainetes... kuidagi naljakas tundus see pisike teeotsake kohe veepiiril.

Kevad on enamasti ka suurpuhastuse aeg. Päris suurpuhastust ette pole võtnud, aga eelmine nädal koristasin ühte riiulit kapis, mis alatasa segamini läheb ja täna tuli selline mõte, et peseks aknad ära. Et asi ainult mõtteks ei jääks, tuli see kohe ära teha. Pilt sai selgem. Aga pakendiprügikast oli täna nii täis, et esialgu kahtlustasin, et pean teise kasti otsima. Siiski õnnestus suure vaevaga kogu oma kotitäis sinna pressida.

Maitsetaimed potis läksid sel aastal paremini kasvama kui eelmisel. Päris kena rohelus on. Aga poest ostetud sibul pealseid ajama ei hakanud (ega see mind eriti ei üllatanud, aga mõtlesin, et katsetan ikkagi).

Soliidses eas Nissan otsib uut omanikku

Jah, täpselt nii. Nissanile on uut omanikku vaja. Ta on mul muidu selline tubli ja oma ea kohta täitsa krapsakas. Aga kahte korraga ei ole mõtet pidada. Täna vurasin oma uue Kiaga maja ette. Salongist anti paks raamat ka kaasa, mis tuleks läbi lugeda, et teda pisut tundma õppida. Esmane tutvus on küll väga hea mulje jätnud. Soe salong, suured peeglid, käigusoovitaja, roolil asuv CD mängija pult jne. Ise ei ole veel fotokaga teda jäädvustanud, aga põhimõtteliselt selline näeb välja (teist värvi ainult):

Tehniliselt korras

Ma vist olen igal aastal kirjutanud autoga ülevaatusel käimisest. Kirjutan siis sel aastalgi.

Mõtlesin, et olen tubli ja lasen tulekustuti ilusasti ära kontrollida enne ülevaatust. Plaanisin, plaanisin ja lõpuks jõudsingi niikaugele, et viisin tulekustuti kontrolli. Seda üle andes jäi mu pilk peatuma sildikesel "järgmine ülevaatus" millel oli kirjas 11.2009 ehk siis tegelikult oleks veel aega olnud ka novembris seda teha. Aga kuna ma seal juba olin, siis lasin asja ära teha. Vähemalt oli seal soodukas, nii et sai kolmandiku võrra odavamalt kui muidu.

Täna jõudsin ka auto ülevaatusele viidud. Enne mind oli veel üks auto, nii et passisin päris tükk aega ukse taga enne kui sisse lasti. Üks ülevaatuse onudest kukkus kohe kapoti kallal lammutama, pidin tegema märkuse, et seest peab ka kangi tõmbama enne. Ja siis küsiti tulekustuti kohta. Ei, nad ei tahtnud seda näha, ütles, et kui ma tean, kus tulekustuti ja tõkiskingad asuvad, siis on ok. Tüüpiline. Mina näen vaeva ja lasen tulekustuti ära kontrollida korralikult enne ülevaatust ja nad ei vaatagi. Aga vähemalt sain ma lõpuks ikkagi kiita. Selle eest, et ma käsipiduri peale tõmban, kui auto ära pargin. Kui aus olla, on sõitu alustades täiesti automaatne käeliigutus käsipiduri mahavõtmine. See liigutus tuli ka tehnoülevaatuselt ära sõites, kuigi ülevaatajad ei olnud käsipidurit peale tõmmanud (see jäi neil ühelt poolt peale, seepärast ei julgenud nad enam uuesti tõmmata ning siit tuli ka kogu jutt käsipiduri pealetõmbamisest).

Miks tasub peale võtta lõbusaid hääletajaid?

Mina, kes ma kunagi ise häälega reisinud ei ole, pole ka väga aldis hääletajate peale võtja (tavaliselt tuleb mul mõte, et oleks ju võinud võtta, siis kui olen juba tee ääres seisvatest abivajajatest möödas). Ka täna töölt tulles tee ääres hääletajaid eemalt märgates ei olnud mul esialgu plaanis peatuda. Kuid need hääletajad tõmbasid mu tähelepanu vaheldumisi kükitamisega. See tundus nii vahva, et ma siiski jäin seisma ja tõin 3 teoloogiatudengit Tartusse ära. Toredad inimesed olid. Ei istunud vaikselt omaette nohisedes, vaid hakkasid kohe vestlust arendama. Näiteks tuli välja, et üks neist hääletajatest tunneb meie kõige altruistlikumat kursavenda.

Ja üks kummaline asi veel. Peatudes tahtsin raadiol häält vaiksemaks panna, aga läksin kogemata jaama otsimise nupu vastu. Uus jaam, mille raadio leidis, oli Pereraadio (kui keegi ei tea, siis tegu on kristliku raadioga). Igal juhul naljakas kokkusattumus.

Kükitavaid ja muud akrobaatikat tegevaid hääletajaid tasub auto peale võtta - saad huvitava seltskonna :)

7 väikest matkajat

Tuleb tunnistada, et kuigi ratas+rong on hea moodus liiklemiseks, ei ole nende kahe asja ühildamine ja eraldamine just kõige lihtsamad tegevused. Ehk siis - ratast rongile saada ei ole lihtne. Ja nii nagu jupijumalgi tõdes, ütlen ka mina: "Inimesed on tegelikult head ja abivalmid". Vaid natuke abitut ringivahtimist perroonil ja juba tõttab noormees sulle appi ning kahekesi pusides saime minu hirmraske ratta sealt taevatreppi meenutavast moodustisest rongile. Sealt edasi oli järgmine probleem - kus hoiustada oma ratast sõidu vältel. Sinna hoidjasse riputada ma teda ei tahtnud, sest ratta tagumine osa oli liig raske ning oleks võinud rattale liiga teha. Õnneks olid rattahoidja läheduses istunud neiud lahkesti nõus oma koha mulle loovutama, et saaksin seal vahes ratast hoida. Järgmiseks leidsid ühed teised rongis olnud rattamatkajad, et mind tuleb Kaareperes rongist välja minemisel aidata ning nii leidsidki jupijumal ja Crex mulle seal vastu tõtates, et minu ratas juba aidatakse ilusasti maha.

Lühike tutvus kohaliku kaubandusega (ilmselt sattusime mingi hetk kogemata lao poolele) ja võtsime suuna Palamusele. See sõit oli küll risti vooresid - muudkui üles ja alla. Egas midagi, lükkasin aga madala käigu sisse ja väntasin rahulikult tõusudest üles. Alla läksin ka suhteliselt rahulikult, sest Karoliine ei ole kõige kiirema jooksuga. Õhtu oli rattasõiduks imeline, selline mõnus, sume augustiõhtu. Ei läinud üldse kaua, kui olime jõudnud Kuremaa järve äärde. Avastasime, et seal on juba mõningad asukad, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Valisime platsi välja ja lõime oma telklaagri püsti. Järgmine mure oli lõkkematerjal. Tee ääres olime märganud puude hunnikuid ja nii võtsimegi suuna sinnapoole. Välja lõi ehtne Eesti jonn - mis siis, et siin terve hunnik puid on, aga meie tahame just seda kuuske. Väikese mööndusega saimegi oma kuuse kätte (kuna tegelikult oli tegu väga suure kuusega, rahuldusime selle osaga kuusest, mis meile esialgu silma jäi). Teist korda tuli mööndustega jonn appi

istumispalki kangutades - esialgu plaanitud palk oli natuke raske, nii et võtsime pisut väiksema läbimõõduga palgi, aga me ikkagi saime endale istumisaluse (mis oli ka peaeesmärk). Selle palgi lõkke juurde tarimine oleks ilmselt nii mõnelgi koduvideode konkursil auhinna saanud, aga kahjuks (või õnneks) ei olnud seal kedagi seda filmimas. Lõkke tegemiseks kõik vajalik olemas, demonstreeris jupijumal oma ema geene, mis tagasid meile suurepärase lõkke. Ja nii me seal istusime ja sõime õhtueinet ja vaatasime tähti, kuni väsimus kallale tuli ja hakkasime magama sättima. Magamaminemise ettevalmistuste käigus õnnestus mul takerduda oma telginööri ja üks vai oma kohalt minema lennutada. Ööpimeduses me seda üles ei leidnud (kuigi Crexil oli selline prožektor kaasas, et meid nähti vist lennukite pealt ka).

Hommikul otsustasid mõned entusiastlikumad ujuma minna. Mina olin kalendrit ja ilmaennustust arvesse võttes trikoo koju jätnud ja näkki mängima ei läinud (me ju polnud seal päris üksi). Valges leidsin üles ka öösel lendu lastud telgivaia. Oli teine suht kaugele oma kohast lennanud. Leiti lausa, et minus on Värnik kaduma läinud :p Kui olime hommikused toimetused ära teinud ja natuke telke kuivatanud (öösel tuli kerge vihmasabin ja kaste ei tahtnud ka kuidagi telkidest lahkuda), oligi aeg lahkuda. Ülejäänud matkaseltsilised olid kohe-kohe Jõgevale jõudmas.

Jõgeval avastasime üllatusega, et ootavad küll, aga näe rattad katusel. Pärimise peale kas nad nii tulevadki matkale, saime jaatava vastuse. Lähemal uurimisel selgus, et J. ratta transportimisel oli liigset jõudu rakendatud ja ratas kasutuskõlbmatuks muudetud. Meie aga leidsime, et nii lihtsalt ei tohi alla anda (Eesti jonni kolmas ilming sel matkal). Uurisin välja lähima rattapoe asukoha (põhimõtteliselt seisime me enam-vähem selle kõrval) ja kupatasime hädalised asjatundjate manu. Alla 100 eegu ja asi oli korras.

Kuna samal ajal oli Jõgeval käimas küüslaugufestival, mõtlesime ka sealt läbi põigata. Selgus, et asi oli aiaga piiratud ja küsiti sissepääsu eest raha. Otsustasime seda raha neile mitte anda ja nii ei tulnud meil küüslaugumaitselist õhtusööki. Selle asemel külastasime kohalikku Selverit ja varusime sealt toidukraami. Olles tuvastanud ka infoleti asukoha (oli teine nii pisike, et raske märgata) saime sealt võtme ning meil avanes võimalus veel viimast korda lähema 24 h jooksul WC-d külastada.

Ning sõit jätkus 7 ratturiga. Teel tegime aeg-ajalt peatusi ja tutvusime kaardiga ning otsustasime, millist teed pidi sõita. Laiusele jõudes oli aeg lõunapausiks. Seal vaatasime ka natuke põhjalikumalt oma päevaplaani üle ja otsustasime natuke muuta esialgu plaanitud marsruuti. Peale uuesti liikuma hakkamist tuli üsna varsti teha vihma vastu kindlustamise paus. Edasi liikus juba märksa värvikam ja huvitavam seltskond. Vihmaga eriti peatusi ei tehtud, küll aga siis, kui vihm mõneks ajaks otsad koomale tõmbas. Ühel hetkel avastasime, et oleme vaid 34 km Tartust. Siiski võtsime suuna Saarjärvele. Veidikese vantsimise peale leidsime üles ka puhkekoha järve ääres. Varustuses olid katusega lauake ja kemps. Telklaager sai jällegi esmajärjekorras püsti pandud ja siis söögitegemise juurde asutud. Kellel vähegi midagi kuivemat veel oli, panid kuivad riided selga. Peatselt hakkas hämarduma ning oli aeg telkidesse ronida. Selleks ajaks jõudis vaikselt taas vihma sadama hakata. Vaiksest sajust sai peagi üsna vali sadu. Veetsin pool ööd ärkvel olles ja nuputades, kui palju see telk ikkagi vihma kannatada võiks. Mingil hetkel jäin siiski magama, et näha veidraid unenägusid.

Hommikul selgus, et telk oli suhteliselt hästi vastu pidanud. Ainus, kellel pretensioone oli, oli Crex, keda telk oli otsustanud üksiku vihmapiisa tilgutamisega kiusama hakata. Aga sugugi mitte hästi ei olnud vastu pidanud meie kemps, mis oli igast otsast vett läbi lasknud ja seega ka sinna viidud WC-paberi rull oli läbi vettinud. Õnneks oli veel natuke paberivarusid. Hommiku kõige "mõnusam" osa oli nende ligunenud ja sopaste telkide kokkupanek. Ainus lohutus oli see, et õhtul neid enam vaja ei lähe. Kui kõik asjad oli kokku pakitud, asusime taas teele. Tegime ka põike Saare mõisa, aga seal midagi väga huvitavat ei näinud. Hiljem läksime veel ühe mõisa juurde, aga seal oli silt "Private". Selge, saime vihjest aru ja tulime tulema. Kuigi Crex rühkis taaskord esirinnas, otsustas ta meist juba hommikul lahkuda. Sõit jätkus kuuekesi. Järgmisena tekkisid tehnilised probleemid Maailmaparandajal, kelle Saanil kumm katki läks. Jätkasime teed viiekesi. Palamusel tegime lühikese poepeatuse. Pilk kaardile ja läksime lihtsama vastupanu teed. Mingil hetkel küll tõstis pead taas matkakirg, mis soovis näha uusi paiku, mitte sama teed kaks korda sõita, aga entusiasm vaigistati. Selle tulemusena jõudsime Jõgevale varem kui plaanitud. Pealinna poole sõitjatel ei olnud väga kaua vaja rongi oodata. Minul aga oleks tulnud umbes kaks tundi aega parajaks teha. Õnneks olid Mps ja Maailmaparandaja valmis oma koduteel Tartust läbi põikama ja mind ära viima. Laadisimegi kogu kola auto peale ja võtsime suuna Palamusele, kus ootasid Maailmaparandaja ja tema vigastatud Saan. Leidsime nad kiriku juurest. Teel Tartusse tegime väikse tagasipöörde Lähte kandis, sest meie huvi äratas üks vaatetorn. Käisime ja vaatasime. Ilus oli (sel hetkel parajasti ei sadanud ka). Tartus tegime kindlaks, et minu ratast katki ei oldud väänatud. Lahke kojutoomise eest said Mps ja Maailmaparandaja natuke nänni kaasa.

Maamessist ja muust tagantjärgi

Möödunud nädalavahetus oli päris tihe, aga siiani pole olnud aega sellest lähemalt kirjutada. Parandan nüüd selle vea.
Kõigepaelt toimus eelmise nädala lõpus neljapäevast laupäevani Maamess. Rohelised olid boksiga väljas. Mina käisin abis laupäeval. Päris tore üritus oli. Meie boksi kõrval oli hiiglasuur trakats (ma pole päris kindel, et see ikka traktor oli, aga luban endale võhiklikkust kõiki neid masinaid traktoriteks nimetada :)). Pakkusime seegi kord mahedat kraami. Meil oli ka ühe tubli liikme poolt kogutud kasemahla. Saime kogeda seda, et kui oodata, et rahvas ise miskit võtab, siis jääb asi kätte, aga kui ikka aktiivselt pakud, läheb kaubaks küll. Ehk siis, aktiivse tegutsemise tulemusena jagasime 75 l kasemahla inimestele laiali umbes tunni ajaga. No problemo. Ja kui messi lõpupoole selgus, et teed oli termoses veel päris palju, võtsime termose ja papptopsid ning jaotasime selle ümberkaudsete bokside vahel laiali. Nii ei pidanud seda head kraami kanalisatsiooni kallama.
Lisaks siseboksile on meil nüüd ka üks väliekspositsioon/eksperiment või kuidas iganes seda nimetada Tartu Näituste ukse kõrval. Selle asjaga tegeleme kuni sügiseni ja arengut saab jälgida ka blogi vahendusel.

Pärast Maamessi võtsin suuna põhja poole (taaskord oli päälinna asja). Kuna J. liikus autoga Kuusallu, lasin tal ennast sinna viia ja liikusin edasi bussiga. Jõudsime üsna täpselt, paar minutit enne bussi saabumist. Minu esimene kogemus sealtkandi maakonnaliinidega. Minu üllatuseks ei sõitnud see buss aga teps mitte bussijaama, vaid vuras sealt edasi. Olin suht hämmingus ja astusin igaks juhuks bussist maha esimesel võimalusel. Hiljem sain targemate käest teada, et maakonnaliinid peatuvad rongijaamas (nimetagu siis bussijaam ümber linnadevaheliste liinide bussijaamaks ja rongijaam rongide ja maaliinide jaamaks... et oleks kõigile arusaadav).
Kuna viimasest söögikorrast oli juba päris tükk aega möödas, oli hea meel kuulda, et mõned sõbrad, kellega kokku pidin saama, veedavad parajasti aega ühes restoranis. Kui kohale jõudsin, ootas söök mind juba laual, nii et varsti sain kõhu ka kenasti täis.
Kuna oli olnud pikk päev, tundus mõte venna juurde diivanile maandumisest ahvatlevam, kui üks soolaleivapidu. Venna juures selgus, et neil on elanikke juurde tulnud - olid teised endale liivahiired võtnud. Esialgu tukkusid toru sees, nii et vaid paar tumedat tompu oli näha. Hiljem liigutasid ka ennast natuke. Ja öösel kukkusid ratta sees maratoni jooksma. Kahjuks tekitab nende jooksulembus omajagu müra, nii et magamine on sel ajal raskendatud. Aga õnneks olin siiski piisavalt väsinud, et jäin uuesti magama.
Ühistranspordiga olid üldse seekordse sõidu ajal kummalised lood. Trollis, mis mind pühapäeva hommikul Balti jaama viis, oli peatuste teadustamine nihkes. Peatus, kust ma oma arust peale läksin, oli selle teadustaja jutu järgi järgmine peatus... Hea oli, et oli päevane aeg ja ma teadsin, kus maha peab minema. Aga on juhtunud küll ja küll, et ma vaid teadustaja juttu uskudes liiklen. Igal juhul Toompeale ma jõudsin ja koosolek sai ka ära peetud.
Pärast koosoleku lõppu võtsin suuna bussijaama. Kahekordse ekspressbussi peale ma ei mahtunud ja kuna mul väga kiiret ei olnud, võtsin rahulikul järgmise bussi, mis väljus vaid veerand tundi hiljem ja pidi edasi Põlvasse minema. Seekord nägi buss päris korralik välja. Seda, et välimus võib petlik olla, saime teada õnneks alles Tartu piiril. Nimelt läks Ilmatsalu ringil miskit pauguga puru. Bussi üks külg vajus tunduvalt allapoole (mina jäin kõrgema poole peale :P) ning edasi sõitmine ei olnud võimalik. Need, kes Tartusse olid tahtnud sõita, läksid oma jõududega edasi, Põlvasse tahtjad jäid aga asendusbussi ootama. Mina võtsin koos mõningate teiste bussis olnutega suuna lähima linnaliinibussi peatuse poole. Ei pidanud kaua ootama, kui buss tuligi. Siin bussis see peatuste teadustussüsteem esialgu ei töötanud. Kaubamaja ees ilmus aga ekraanile kiri "Nõlvaku" ja hääl teatas, et järgmine peatus on Mõisavahe. Mõned naised sattusid hämmingusse, mulle olid teadustussüsteemide riukad juba hommikust tuttavad ja ma ei teinud sellest välja (kuigi vägisi tekkis tunne, et tegemist oli ühistranspordile halva päevaga).

Tallinna ja Tartu vahelt

Kuna jällegi tekkis asja Tallinna, otsustasin bussisõidule kuluvat aega asjalikult kasutada ja võtsin Villemi reisule kaasa. Eile pealinna sõites ei tahtnud nett väga töötada, nii et kirjade lugemisest ei tulnud midagi välja, aga suutsin muud moodi natuke asjalik olla ja muusikat sain ka kuulata :) (noh, vana kassettpleier on mul ju ka, aga seda pole ma viimasel ajal enam kaasa võtnud, kuna need lood, mida ma kõige rohkem kuulan ja kuulata tahan, on nagu nii arvutis... seega kui kõik üritavad võimalikult pisikesi mp3-mängijaid toota/kasutada, võtan mina läpaka ja kasutan seda muusika kuulamiseks :p) Nüüd tagasi Tartu poole sõites, on nett minuga sõbralikum. Kirjad said läbi loetud.

Tallinnas käimise põhjus oli seekord puhtalt isiklik - kutsuti pidusse ja kuna mul polnud ammu õnnestunud selle seltskonnaga kokku saada ning imekombel oli nädalavahetus broneerimata, otsustasin selle maa maha sõita ja laupäeva õhtu pidutsedes mööda saata. Sellele eelnes ettevalmistus. Pidu oli nimelt karnevali teemaline. Mina võtsin kutses olnud linki piltidega sambakarnevalilt suhteliselt otsese vihjena ja nikerdasin endale miskit ligilähedast. Töö ja vaev sai tasutud parima kostüümi auhinnaga naiste kategoorias :) Parim kostüüm meeste kategoorias oli naiseks riietunud mehel. Ja et oleks ikka õige pidu, käis ka politsei kohal (õnneks vesteldi politseiga koridoris, ma poleks eriti tahtnud oma kostüümis korravalvurite silma alla sattuda). Pisut mööblilõhkumist ja ohtra alkoholiga üle valatud põrand käis ka loomulikult asja juurde.
Viimased (kelle hulka minagi jäin) liikusid edasi mingisse kohta, mida kutsusti Levikas vms, igal juhul meenutas Zavoodi nii interjööri kui ka seltskonna ja täituvuse osas. Kuna mulle tuli väsimus kallale ja muusika polnud ka päris minu maitse, lahkusin sealt õige pea, et takso võtta ja läbi lumesaju jupijumala juurde sõita, kus mind ülestehtud säng ootas.

Mitteametlikult

Laupäeval toimus T. mitteametlik sünnipäevapidu ehk lihtsalt tore koosviibimine sõpradega juhuslikult sünnipäevalähedasel ajal. Seekord tema õe juures (siinkohal suur kiitus õele, et ta meil sinna koguneda lasi... põrand igaljuhul sai vist igast joogist oma osa... ja mõnest söögistki... siit moraal: ilma vaibata põrand on parem, sest seda on lihtsam puhastada).
Et asi ainult lobisemiseks ei jääks, lasti meil kõigepealt näpuosavust harjutada. Mõningate jubinate kokku-lahti harjutamisega saime hakkama, mõned jäidki mõistatuseks. Edasi läks inimeste sildistamiseks. Väikeste vihjete (mõnel puhul lausa etteütlemise) abil lahendasid kõik oma identiteedikriisi ära ja said aru, kes nad tegelikult on. Ja siis tuli Aliase aeg. Mina sattusin Maniga ühte tiimi. Läks päris hästi (esimesena meenus küll üks kord, kus nad M.-ga paaris olid ja mitu ringi avatud voorus istusid, sest nad ei saanud ise ühtegi punkti), eriti arvestades seda, et meid oli siiski ainult 2 (võitjad olid kolmekesi võistkonnas... ja neil oli Maailmaparandaja).
Ja siis tuli enam mitte nii ontlik mäng. Tõde või tegu? Kui naabrid oleks trepikojas liikunud või Man ärkvel olnud, oleks nad nii mõndagi näinud/kogenud. Aga need, kes ärkvel olid ja kaasa mängisid said sellest kõigest osa. Tegelikult jäi asi ikkagi täitsa sündsuse piiridesse (kuigi jah, see tüüp, kes meie seltskonnas esimest korda viibis, võis päris huvitama mulje meist saada :p).
Kuigi Man oli esimene äravajuja ja hommikul ka esimene ärkaja (ning poes käis ja meile pannkookegi küpsetas), ei olnud ta valmis tagasi Tartusse sõitma. Nii et ei jäänud mul muud üle, kui rooli istuda. Seega, esimest korda elus sõitsin Tallinnas (ja seda veel sellise autoga, millega ma polnud varem kordagi sõitnud ja millel tagumine käik ebanormaalses kohas asetseb... seda viimast ei läinud küll Tallinna piires rohkem vaja, kui maja eest ära minema hakates). Õnneks oli marsruut lihtne... ainult ringteid oli sinna ikka isuga tehtud. Ja mina arvasin, et Tartu linnavõimudel on mingi värk nende ringteedega... tuleb välja, et Tallinnale ei saa ligilähedalegi. Aga jõudsime õnnelikult kohale (loodetavasti jõudis õigel ajal bussijaama ka see buss, mis pea terve tee meil sabas istus), minu maja ees muidugi läks Man ise rooli, nii et seda, kas ka tema ilusasti koju jõudis, ma ei tea.

Sisenemine ainult tagumistest ustest

Kuna temperatuur õues tõmbub ööseks päris kõvasti miinuspoolele, tuli täna vaeva näha autosse sisse saamisega.
Hommikul ei tahtnud juhiuks kohe avaneda. Sikutasin natuke, siis proovisin kõrvalistuja ust - see ka ei avanenud. Proovisin tagumist ust, avanes. Küünitasin juhiukseni ja tõukasin selle seestpoolt lahti. Ühesõnaga läks suht lihtsalt.
Õhtul oli juba keerulisem - esimesed uksed ei tahtnud kohe kuidagi avaneda. Ronisin esiistmele, panin auto käima ja proovisin uuesti. Ikka ei midagi. Aga mis seal ikka niisama oodata, kuni asi üles sulab, aknad ka jääs... nii et ronisin uuesti tagaukse kaudu välja ja asusin kraapima. Ning pärast sama teed tagasi esiistmele. Ainus jama oli see, et kütet oli juurde vaja. See tähendas, et sõitsin tanklasse ja olin juba vaikselt valmis selleks, et seal uuesti oma autoakrobaatika ette võtta, aga õnneks otsustas uks avaneda, nii et pääsesin sedakorda sellest trikist. Näis, kuidas homme läheb.

Progress

Täna Sõpruse sillale rattateelt sõites avatasin, et on toimunud progress.
Nimelt on situatsioon selline, et kuni silla kõnnitee alguseni on uus kergliiklustee, kus on siis joonega eraldatud, jalakäijad ja jalgratturid, aga kõnnitee ju endiselt kitsas seal silla peal, mis eeldaks sõidutee servas rattaga liiklemist. Sealkandis on aga äärekivid vist Tartu kõrgeimad. Nii ma siis olingi harjunud kerge põrgatusega sinna sõiduteele maanduma. Täna samal marsruudil sõites avastasin üllatusega, et esiteks on tekkinud maha täiendavad jooned (esimest korda seal sõites jäi tegelikult arusaamatuks, kuhu rattur edasi peaks liikuma) ja väike sebra ning kõrge äärekivi on asendunud sujuva üleminekuga sõiduteele. Nii võib Tartust veel tõesti rattalinn saada :) Ääremärkusena olgu veel öeldud, et kõrgete äärekivide kohta tegid märkuse ka septembris siin sõitnud rahvusvahelised ratturid, kes muide ka sellest samast kohast läbi sõitsid ja seal ratastelt maha tulid ning need sõiduteele tõstsid.

Autovaba päev

Täna siis oli autovaba päev.

Hommikul andsime viimase lihvi oma autovabadele autodele ja tuligi aeg sellega liiklusse vurada. Ausalt öeldes oli lihtsam, kui ma alguses arvasin. Kiiremalt sõites ei värisenud ka nii palju. Ja nii me siis sõitsimegi hommikul enne kaheksat koos ühe teise tüdrukuga oma uute suurte mudelitega kaubamaja juurde ja parkisime nad sinna.

Õhtul kogunesime Raekoja platsi. Nii "tuunitud" kui ka tavalised rattad. Linnavalitsuse nõudmisel toimus õhtune rongkäik politsei valvsa silma all (esialgne plaan oli niisama liiklusse imbuda), nii et seiskasime pisut liiklustki ja üks mis kindel - tähelepanu äratasime autojuhtides ja jalakäijates. Igal juhul oli hästi vahva... oleks hea meelega rohkemgi sellega ringi vändanud. Üldine suhtumine teiste liiklejate poolt paistis päris heatahtlik, keegi alla ajada ei üritanud igatahes :) Telepilti saab siit vaadata.

Nagu lehest lugeda võite, tähistasid nii mitmedki autoga tööle tõttajad Tartus täna hommikul autovaba päeva algust ummikus istudes. Kusjuures sellest Pärna tänava lahtisest kanalisatsioonikaevust sõitsime meiegi mööda, kui hommikul oma "autosid" parkima viisime. Kui tagasi tulin, istus see auto juba ratastpidi seal kanalisatsioonikaevus. Minul õnnestus natuke suuremat tiiru tehes ummikuid vältida linnast välja sõites.

Ettevalmistused esmaspäevaks vol 2

Rattamaratonilt läksin otse Kultuuritehasesse, kus on meie autovabade autode ehitamise peakorter. Nüüd sai raam Karoliine külge kinnitatud. Päris lahe näeb välja. Sõidumugavuselt jääb muidugi ilma raamita rattale alla :p Näis, kuidas me homme liikluses nendega toime tuleme.

Ettevalmistsused autovabaks päevaks

Sel aastal käidi välja tore mõte teha autovaba autolaenutus. Kahjuks see laenutuse idee ei leidnud kohalike võimude poolt toetust, aga rongkäik (või oleks õigem öelda rongsõit?) õhtul tuleb ikkagi ja seetõttu tuli ehitada valmis ka sõidukid või õigemini see "auto" osa (tegu nimelt nii umbes auto suuruse raamiga, mis ratta peale pannakse demonstreerimaks, kui palju ruumi auto võtab). Ja nii siis saigi täna natuke ehitatud. Süsteem iseenesest oli lihtne, nii et sellest ei olnud probleemi, et ehitajateks valdavalt naissoo esindajad olid.

Siuhvilks ja valmis

Täna peale tööd otsisin üles ühe rehvitöökoja ja läksin uurima, kas minu poldiga rehvist veel asja saab. Töömees tuli ja vaatas, ütles, et saab asja küll, ajagu ma aga auto garaaži, nad teevad korda ja panevad kohe alla ka. Ja nii oligi - mul jäi üle ainult vaadata ja imestada, kuidas mõne minutiga oli rehv parandatud ja ratas auto allagi pandud (ise meenutasin, kuidas mina eelmine nädal võimlesin selle ratta kallal :p). Aga jah, neil on ka muidugi proffesionaalsemad tööriistad kasutusel.
Üks huvitav asi hakkas veel silma - seina peal oli läbipaistev kastike, kust vaatasid vastu rahatähed ja peal oli silt "Töö kiire ja korralik". Päris hea mõte... eks inimesed annavad vabatahtlikult ikka parema meelega raha välja kui sunniviisiliselt mingi hinnakirja alusel.

Järjekordne rattavahetus

Täna hommikul tabas mind mitte just kõige meeldivam üllatus, kui asusin tööle sõitma - tagumine vasakpoolne rehv oli tühi. Töökaaslane tuli mulle siis järgi ja katkise rehviga tegelemine jäi õhtu peale. Kui olin koju jõudnud ja söönud, panin dressid selga ja läksin rehviga tegelema. Seekord oli vähemalt lähemal vaatlusel aru saada, mis oli põhjustanud selle üllatuse - rehvist vaatas välja üks poldike. Ei tea, kust ma selle üles korjasin. Aga mis seal ikka, tervemaks see teadmine hetkel rehvi ei teinud ja nii tuligi tungraud ja muud vajalikud abivahendid välja otsida ning tagavararatas alla panna. Taaskord tekkis esimene takistus ratta poltide lahti keeramisel. Õnneks aga oli peale mu eelmisel aastal olnud samasugust sekeldust vanaisa valmistanud mulle selleks otstarbeks ühe abivahendi. See asjandus tundus esmapilgul natuke kahtlane, aga täna proovisin ära ja toimis väga hästi (tegu on sellise pika käepidemega, mille saab rattavõtme külge panna). Ja nii saingi ma täiesti oma jõududega poldid lahti, ratta vahetatud ja poldid pärast ka tugevamini kinni keeratud. Panin siis oma autoga sama värvi töökindad tagasi uksesahtlisse ja tulin tuppa. Mõni aeg hiljem akent pestes turgatas mulle pähe, et ma olin küll tõkiskingad rattavahetuseks auto rataste ette asetanud, aga sellist liigutust, et ma need pärast kokku oleks korjanud, ei tulnud nagu meelde. Pesin akna lõpuni ja läksin välja vaatama. Loomulikult olin mina kui tuntud hajameelne, need tõkiskingad kenasti oma kohale jätnud. Korjasin siis need ka kokku. Nüüd tuleb veel ainult leida aeg, et mõnes rehviparandustöökojas käia ja uurida, kas sellest rehvist ka veel asja saab või tuleb uus soetada.