Pritsib või ei pritsi?

Mina, kes ma autode hingeelust siiski eriti palju ei tea, ei ole veel suutnud selgeks saada, kas minu vana Nissan on sissepritsega või karburaatoriga (mitte, et see teadmine mulle ka eriti oluline oleks). Siiski on inimesi, kellele see teadmine on oluline. Kahjuks on Nissan selline müstiline auto, et keegi pole suutnud mulle veel konkreetset vastust anda, kas ta siis on sissepritsega või ei. Vend surfas natuke netis ja leidis, et mootori koodi viimase tähe järgi saab teada. No läksin siis mina täna Nissani kapoti alla piiluma seda mootori koodi. Mida ma ei näinud, oli mootori kood. Võtsin siis manuaali välja ja sirvisin seda pisut. Seal oli noolekesega näidatud, kust seda vaatama peab. Tegin uuesti kapoti lahti ja hakkasin uurima. No ikka ei näe. Minu uurimine aga äratas mööduvas meesterahvas huvi ning ta küsis abivalmilt, et kas midagi kadus ära. Mina vastasin selle peale, et ei kadunud, ma otsin mootori koodi. Selle peale hakkas onu ka uurima. Juurde tuli veel kaks noormeest, kes samuti hakkasid uurima. Lõpuks otsiti välja üks tähtede ja numbrite jada, aga kuna selle viimane täht ei sobinud (seal oli B, aga mul oli vaja S-i või E-d), siis mul on kuri kahtlus, et see vist ikka ei olnud see õige kood, nii et küsimus on endiselt õhus.

Kia, kass ja killerkotid

Tänahommikune dialoog telefonis

- Tere, helistan politseist. Kas teie sõidate Kiaga?

- Jah, sõidan küll. Kas midagi on juhtunud? Ma usun, et kõik autoomanikud kujutavad ette, millised mõtted selle paari sekundi ajal peast jõudsid läbi käia.

- Teie auto alla jooksis kass ja omanikud ei saa teda sealt enam kätte. Kivi langes südamelt.

- Kahju küll, aga jõudsin just Lõunakeskusesse ja ei saa hetkel tagasi koju minna.

Põhjus, miks ma ei saanud tagasi koju kihutada kassi päästma, oli lihtne. Olin lubanud osaleda aktsioonis, mille käigus inimestele kilekoti vastu kaks riidekotti antakse - üks endale, teine sõbrale. Suundusingi Rimi juurde, et üles leida see täpne koht, kus Tartu aktsioon aset leiab. Eemalt nägin suurt inimmassi. Olin küll näinud pilte Tallinna aktsioonist, aga ei uskunud, et asi nii hull on. Aga oli. 15 minutit enne keskpäeva oli inimesi juba murdu ja selle laua juures, kust kottide jagamine pihta pidi hakkama, oli tõeline mäsu. Inimesed olid lausa arust ära. Ootasime kenasti kuni kell kukkus ja hakkasime asjaga pihta. Esialgu ei tahtnud asi üldse sujuda - lauda trügiti muudkui tahapoole, need inimesed, kes oma riidekotid kätte olid saanud, ei pääsenud enam välja. Õnneks lahenes see suurem tropp peagi ära ja edasi läks juba kenasti järjekorra alusel ja suht libedalt - allkiri kleepekale (seal oli lubadus, et inimene teise koti sõbrale annab), kleepekas kotile ja kaks kotti inimesele ning kil(l)e(r)kotid meile. Kahjuks olid korraldajad tartlaste huvi alahinnanud - kotte jagus vaid 300-le, sabas seisis aga rohkem inimesi, nii et viimastele jäi vaid oma kilekotist vabanemise rõõm. Igal juhul sai asi kiiremini läbi, kui arvanud olin - vähem kui 40 minutiga olid kotid jagatud.

Kui aktsioon läbi oli saanud, helistasin politseisse ja uurisin ärajooksnud kassi kohta. Selgus, et ta on endiselt minu auto all või auto kapoti all või kusagil sealkandis. Egas midagi, hüppasin ratta selga ja kimasin kodu poole. Tegelikult meenus mulle, et kodust lahkudes olin näinud küll paari inimest oma Kia juures, aga ei osanud sellest midagi tõsisemat välja lugeda. Maja ette jõudes ootasid seal noormees ja neiu. Tõin toast võtme ja avasime kapoti. Kohe sirutus noormehe käsi sinna ja haaras kapoti all olnud kiisul turjast. Oli teine selline kena karvane kass, nii et kapotialune oli kah pisut karvane. Tänutäheks kassi päästmisele kaasa aitamise eest kingiti mulle šampus. Tegelikult poleks seda vaja olnud, mul oli hea meel, et asi nii kergelt lahenes - olen lehest lugenud küll nendest kassidest, kes mootori vahele kinni jäänud on ja pärast neid päästeameti abiga tunde sealt välja aidatud on. Nägin juba vaimusilmas, kuidas Kial ka on vaja pool mootorit laiali lammutada, et kass kätte saada. Õnneks aga istus see kiisu kenasti kapoti all ja ei olnud ennast mootori vahele kinni käänanud.

Ekstreem-sünnipäev

Töökaaslane otsustas oma kuldset juubelit tähistada ebatraditsioonilise matkaga soos. Laupäeva

hommikul aga ilmnes, et sõiduautodega matkaraja alguspunkti jõudmine ei tule kõne allagi. Džiipid aeti küla pealt kokku ja mahutati rahvas nendele, et jõuaks läbi üleöö teele tekkinud veekogu matkarajani. Minu meelest oli päris vahva läbi vee sõita, mõned inimesed autos aga olid hirmust kanged. Igal juhul ei olnud paanikaks põhjust ja jõudsime ilusasti kohale. Sünnipäevalaps oli läbi ookeani ATV seljas kohale tulnud, mistõttu tuli osa garderoobist ümber vahetada päris peo alguses. Kokku tuli päris palju rahvast, nende hulgas ka üks meie endine kursaõde, kes on sünnipäevalapse elukaaslase sugulane (Eesti on väike).

Kui rahvas oli koos, võis matk alata. Rada oli väga vaheldusrikas - lund, vett, kuiva maad, ühesõnaga kõike oli. Vahepeal tegime väikse peatuse vaatetornis. Sealt edasi läksid tublimad edasi ja laisemad tuldud teed tagasi. Mina tegin ringi ära. Mõnus matk oli.

Sellega pidustused ei piirdunud. Kui seltskond oli taas kokku kogunenud, võtsime suuna Palupõhja looduskooli poole. Ega sinna poleks ka ilmselt oma madala kliirensiga sõiduautoga jõudnud, sest tee peal olid kohati poolemeetrised mudarööpad. Nelivedu vedas sealt ilusasti läbi. Looduskoolis anti süüa, kuulasime kohalekutsutud pillimehe mängu-laulu (hästi mängis ja laulis, enamus repertuaarist oli tuttav) ja ühe seltskonnaga määrasime ka seinal istuva linnu ära.

Tagasitee oli pikk ja vaevaline. Kuna inimesi oli tükk maad rohkem kui autosid, pakiti see auto, mille peal mina olin, tihkelt inimesi täis ja ka taha käru peale jagus neid. See tingis aga äärmiselt aeglase sõidukiiruse, sest tee oli auklik ja kärus raputab korralikult. Sõitsime seda ca 12 km üle tunni aja. Ja loomulikult ei olnud ookean vahepeal sugugi mitte kahanenud, vaid ikka tõusnud (vihma oli ka jälle sadama hakanud). Vaatamata mõningate autosolijate oietele ja halale, jõudsime õnnelikult jällegi kuivale maale.

Ühte võib selle sünnipäeva kohta kindlalt öelda - meelde jääb ta kõigile osalejatele (allpool üks fotomeenutus sellest kõige meeldejäävamast teelõigust).

Terves kehas terve vaim

Järgnevalt elav näide selle kohta, et kui natuke füüsilist teed, siis lõikab pea ikka paremini.

Läksin peale suhteliselt pikka tööpäeva trenni. Sain võtme, kuid kapi juurde jõudes selgus, et see ei tööta. Kuna aga kapp oli lahti ja aega ka nappis, panin asjad kappi, võtsin võtme trenni kaasa ja jäin lootma sellele, et klubis pikanäpumehi pole. Peale trenni panin riidesse ning olin juba mõttes administraatorile öelnud, et selle kapi lukk on katki, kui järsku vaatsin võtit pisut teise nurga alt. Ja siis sain aru milles viga. Vale kapp :) See ei olnud kapi nr 6 võti, vaid hoopis kapi nr 9 võti (proovisin järgi, nr 9 keeras). Hea oli, et keegi tegelikult kappi nr 6 ei saanud, muidu oleks sellest ilmselt paras segadus tulnud.

Inimesed on tegelikult ilusad ja head*

Hommik. Üritan Sinilinnuga lumepudrust välja ukerdada. Väga ei edene. Järsku tuleb meesterahvas täpselt auto ette. Mõtlen, et mida ta nüüd sinna ronis, ma ju manööverdan parajasti. Hetk hiljem paneb mees käed kapotile ja siis saan aru, et ta tuli mind aitama :) Väiksest lükkest on kasu ja saan liikuma. Viipan heategijale tänuks.

Õhtu. Lähen telefonipoodi uurima, kas neil on kaablit, millega tekitada ühendus telefoni ja arvuti vahele. Selgub, et see on suht haruldane kraam ja Tartus on vaid üks pood, kus seda olla võiks. Tänan info eest ja valmistun juba lahkuma, kui müüja teatab, et tegelikult saaks ta mulle seda kaablit laenata. Lepime kokku, et esmaspäeval viin tagasi. Jalutan poest välja olles ikka veel kergelt hämmingus sellisest lahendusest.

* Täna töölt koju sõites ütles töökaaslane jutu sees selle lause. Iseenesest läheb see tänase päevaga suht hästi kokku.

Kus suitsu ...

Sõidame töökaaslasega töölt koju. Oleme juba peaaegu minu maja juures, kui näeme ristuval teel tuletõrjeautosid vilkurite ja sireenide saatel sõitmas. Pööravad sinna suunda, kuhu meiegi minemas oleme. "Ega ometi...", käib mõte peast läbi. Jälgin autode edasist liikumist. Keeravad ringi pealt just minu maja poole. Fooris süttib roheline ja asume sama teed pidi edasi liikuma, kust tuletõrjeautod just läinud olid. Kostub uus sireen, veel üks auto kimab sündmuskohale. Keerame minu maja ette ja seal need kolm juba kohale jõudnud autot seisavadki. Töökaaslane otsib koha, kus peatuda ning laseb mu autost välja. Oma trepikoja poole liikudes uurin hoolikalt maja aknaid ja üritan tabada korterit, mis kõik need autod maja ette toonud on. Ei märka midagi erilist. Tuletõrjeautod seisavad täpselt minu trepikoja ees. Trepikoja uks on pärani lahti. Esimesele korrusele jõudnud, kuulen kiireid samme trepist alla tulemas - tuletõrjuja ruttab välja. Minu järel tuleb veel üks maja elanik ja küsib minult, et mis juhtunud on. Vastan, et ei tea. Noorukid, kes samuti trepikotta sisenevad, küsivad mööduvalt tuletõrjujalt, et mis lahti on. Vastuseks kostub, et natuke tossu ainult. Selline vastus paneb mind imestama, et miks natukese tossu pärast 4 autot välja pidi sõitma???

Hommikused harjutused tungrauaga

Mida teha, kui avastad hommikul auto juurde jõudes, et üks rehv on lössis (hea, et oli vasakpoolne, muidu ilmselt poleks avastanud enne sõitma hakkamist). Loomulikult hakkad ratast varuratta vastu välja vahetama. Ja loomulikult ei hakka sa minema koju riideid vahetama, vaid asud seda tegema seelikus ja mantlis (selleks puhuks on hea hoida pagasiruumis igasugu vajalikke asju nagu näiteks suur kile). Ja võibolla mitte nii loomulikult tajud varsti, et keegi seisab sinu selja taga ning ümber pöörates näed meesterahvast, kes pärib, et ega pole abi vaja. Ma ei tea, kas see on jonn või lihtsalt tänapäeva iseseisva naise suhtumine, aga kuna ma sain parajasti omaarust hästi hakkama, teatasin, et ei ole vaja, olen seda ennegi teinud (ratta vahetamist siis). Aga muidugi tänasin abi pakkumast. Ise mõtlesin hiljem, et huvitav, kas asi oli seelikus või miks just täna tuldi abi pakkuma, aga varasematel kordadel, kui ma seda sama asja oma maja juures teinud olen, ei ole keegi pidanud vajalikuks mulle abi pakkuda (v.a. see üks kord, kui ma tõesti hädas olin, aga siis ma küsisin vist ise abi).

Miks tasub peale võtta lõbusaid hääletajaid?

Mina, kes ma kunagi ise häälega reisinud ei ole, pole ka väga aldis hääletajate peale võtja (tavaliselt tuleb mul mõte, et oleks ju võinud võtta, siis kui olen juba tee ääres seisvatest abivajajatest möödas). Ka täna töölt tulles tee ääres hääletajaid eemalt märgates ei olnud mul esialgu plaanis peatuda. Kuid need hääletajad tõmbasid mu tähelepanu vaheldumisi kükitamisega. See tundus nii vahva, et ma siiski jäin seisma ja tõin 3 teoloogiatudengit Tartusse ära. Toredad inimesed olid. Ei istunud vaikselt omaette nohisedes, vaid hakkasid kohe vestlust arendama. Näiteks tuli välja, et üks neist hääletajatest tunneb meie kõige altruistlikumat kursavenda.

Ja üks kummaline asi veel. Peatudes tahtsin raadiol häält vaiksemaks panna, aga läksin kogemata jaama otsimise nupu vastu. Uus jaam, mille raadio leidis, oli Pereraadio (kui keegi ei tea, siis tegu on kristliku raadioga). Igal juhul naljakas kokkusattumus.

Kükitavaid ja muud akrobaatikat tegevaid hääletajaid tasub auto peale võtta - saad huvitava seltskonna :)

Huvitav päev oli

Tänase päeva kokkuvõte.

Esiteks kuulas mind üle politsei. Õnneks siiski vaid tunnistajana :)

Teiseks sõitsin hobuvankril koos teiste Roheliste nimekirjas kandideerijatega läbi linna Raekoja platsi, et kandideerimisavaldused ära viia. See sõit ületas ka uudisekünnise. Reporteris ja AKs näitas ka (vaatasin isegi üle väga pika aja kodus telekat, et näha asja meediakajastust).

Kolmandaks öeldi mulle täna, et ma pidavat olema täpselt "Kirgede tormi" Victoria moodi. Kuna mul polnud õrna aimugi, kes see selline on, siis vaatasin uudishimu rahuldamiseks täna ühte osa. Tuleb tunnistada, et soeng on sel tegelasel minuga sarnane.

Päeva lõpetuseks vaatasin ka Kanteri medaliheitlust. Tubli on, et medalile jõudis. Ei saa ju kogu aeg nii hästi minna, nagu aasta tagasi. Aga võistluse lõpp mulle meeldis. Juhtida tervet võistlust ja eelviimase heitega kullast ilma jääda on karm. Samas vaatajale põnev (kui vaataja just poolakas ei ole).

Ja homme kõik Tartusse Kaubahalli vastas olevasse parki erakondade ühisele perepäevale!!!

Lühiülevaade

Njaa... suht pikk paus on jällegi sissekannetesse tekkinud. Mitte et mul millestki kirjutada poleks, aga lihtsalt ei õnnestu kuidagi selleni jõuda. Kuna praegugi näpistan aega une arvelt (mis niigi lühikeseks jääb), siis panen lühidalt kirja mõned seigad.

* Ettevaatust, loomad teel!
Reedel töölt kodu poole sõites jooksis päise päeva ajal üks hunt suure kiiruga üle tee. Hea oli, et tal nii kiire oli ja mul natuke oma auto kiirust vähendada õnnestus, nii pääses loom terve nahaga teisele poole teed.

* Papud sain reedel kätte. Nunnud :)

* Kampaania, kampaania, kampaania
Enne perekondlikule suursündmusele sõitmist käisin laupäeval paariks tunniks Raekoja platsis kampaaniat tegemas. Valimiskampaaniat loomulikult. Suhtlesime inimestega, jagasime neile lugemismaterjali ja märke. 7. juuni ei ole üldse kaugel enam ja internetihääletus hakkab juba selle nädala lõpus pihta.

* Juubel
Isa sai 50 ehk jõudis täisikka nagu peol nii mõnedki väitsid. Pidu oli tore. Tantsida sain seekord korralikult... mul oli lihtsalt väga hea tantsuparnter :) Ja muidu läks ka päris kenasti see kohtumine suguvõsaga. Emalt ja vanaemalt igal juhul sain positiivset tagasisidet :D

* Elekter läinud
Ahvid võtsid täna tööjuures elektri ära. Ei jõudnud oodata millal nad tagasi selle annavad, vaid otsustasime ära tulla. Kõige halvem kogu selle asja juures oli asjaolu, et loomulikult oli mul arvutis oluline asi pooleli, mis ei olnud salvestatud ning tegelikult lootsin selle asja täna valmis teha. Aga ahvid arvasid teisiti.

Üldiselt on elu ilus.... kohe täitsa, täitsa ilus :D

Kohtumine kopraga

Kui tavaliselt Murphy seaduse kohaselt juhtub nii, et kui juhtud nägema midagi pildistamisväärset, pole fotokat käepärast, siis eile õnnestus Murphy seljatada - sõitsime Emajõe ääres jalgratastega ja ühtäkki nägime kobrast jõe servas puujuppi järamas. Ja juhuslikult olin ma taibanud fotoka kaasa võtta. Nojah, väga head pilti siiski ei saanud, sest hakkas hämarduma ja liiga lähedale ei tahtnud ronida, aga selles valguses tulid lähemale suurendades udused pildid. Aga kobras ise ei lasknud ennast absoluutselt ümbritsevatest inimestest häirida. Peale meie oli veel uudistajaid, kes kalda servale vaatama jäid, aga tema maiustas muudkui oma puujupi kallal. Isegi kui me mõne aja pärast sama teed mööda tagasi sõitsime, oli ta veel seal ja laskis endistviisi ennast vahtida. Vot sellised koprad meil siin Emajões.

Eestlased

Väidetakse, et eestlased ei naerata võõrale, temaga suhtlemisest rääkimata. Mul oli täna vastupidine kogemus.
Olin poes oma ostu sooritamas, kui enne mind sabas olnud naine vaatas seda nö kassiliiva (no tegelikult on tegemist puidust graanulitega ja ma kasutan neid küüliku jaoks) kotti, mille ma ostnud olin ja küsis, et palju see maksab. Müüja vastas talle ja naisterahvas hakkas natuke uurima, et millised need graanulid on ja kas ikka võtavad haisu hästi kinni jne. Sealt läks juba jutt edasi sellele, kellel milline lemmikloom on ja kas pahandust ka teeb ja muud säärased teemad. Olime jalutanud infoletini ja seal läks naine koos tütrega omi toimetusi toimetama, mina aga sammusin õue oma ratta juurde. Seal läks mul aega sahmerdamisega (kinnitasin selle kassiliiva koti ilusasti pakikale, et mugavam koju sõita oleks) ning ühel hetkel märkasin, et üks auto aeglustab sõitu minu juures. Sealt autost lehvitas mulle see sama naine. Öelge veel, et eestlased pole sõbralikud. On ikka küll :)

Ootamatu kingitus

Laupäeval enne kella üheksat ei ole eriti mõistlik mulle helistada. Sest kui mul just varajasi kohustusi pole, ma magan sel ajal. Magasin ka sel laupäeval, kuid ärkasin üles telefoni helina peale. Haarasin selle heliseva asjanduse siis kätte ja võtsin kõne vastu, et teada saada, kes ometi nii vara helistab ja mida ta ometi tahab (võõras number oli). Sealt kostub vastu mehehääl, et tema on kuller ja tal on mulle üle anda kingitus Elionilt. Vat sulle üllatust. Aga kahjuks asusin mina üllatusest 70 km lõuna pool ja nii leppisime kokku, et saan oma kingituse kätte esmaspäeval peale viit.
Põnevust oli muidugi omajagu - mis kingitus ja mis põhjusel??? Noh, tulin siis täna koju ja jäin jälle kõnet ootama. Ei läinudki väga palju aega peale viit, kui helises jällegi telefon. Seekordse kõnega hajutati osa põnevusest. Telefonist kostus: "Tere, siin Eesti Post. Oleme kohe maja ees, tulge oma kommikarbile järgi." Niisiis, Elion saadab mulle kommikarbi. Läksin maja ette ja sain allkirja vastu karbi kätte. Oli teine selline suur ja Elioni värvides. Väike kiri karbi nurgal andis teada, et tegu on Kalevi tootega. Aga seda miks ma sellise kingituse Elionilt sain, ma teada ei saanudki.

Mehed

Natuke ka meestest.
Reedel peale ühte korteripidu (kus oli päris palju rahvast koos) liikusime alles hiljuti taasavatud Genialistide Klubisse. Jõudsime natuke aega seista ja ringi vaadata, kui tuli üks ilmselgelt mitte kõige kainemas olekus tüüp ja kutsus mind tantsima. Noh, läksin. Pidu lõppes aga peale paari laulu ära, nii et mul oli hea vabandus lahkumiseks. Edasi vaatasime Zavoodi. Endiselt sama paksult rahvast täis reede öösel. Ja sealgi tõmbasin ma miskipärast ühe ebakaines olekus meesterahva tähelepanu, kes pisut segast juttu ajas. Kuna sinna sisse me ei mahtunud ja kell oli ka juba palju, otsustasime koju ära minna. Üle Kaarsilla kõndides haakis end meile sappa üks noormees, kes tahtis koos meiega laulda. Mind ajas kogu see situatsioon naerma ja natuke kahjugi hakkas mehest, kes otsib öisel tänaval inimesi, kellega koos laulda, aga kuna meil ei olnud soovi temga koos laulda, oli ainsaks võimaluseks laulumehest lahti saada, teda ignoreerida. Õnnestus.
Mina ei tea, kas oli mingi kuu seis või midagi sellist, aga reede öösel oleks nagu mingi magnet küljes olnud, mis joobnud mehi ligi tõmbas.

Laupäeval tuli mul siseneda ruumi, mis oli valve all. See tähendas ka ruumi valve alt maha võtmist. Teades, et kõigepealt peab numbrite kõrval roheline tuluke põlema minema ja siis tuleb kood vajutada, jäin ootama rohelist tuld. Hmm... kuidagi kaua läheb selle tulukesega. Punane! Oi, pagan, see pole hea. Ruttu kood sisse. Natukese aja pärast olid ukse taga 2 meest turvafirmast, kellele ma pidin nüüd seletama, miks alarm häiret andis. Enam rohelist tuld ootama ei jää.

Ja lõpetuseks selline tähelepanek, et kui on seltskonnas ka terve hunnik välismaa mehi, kes teadupärast on eesti meestest temperamentsemad, siis eesti muusika järgi viib tantsima ikkagi eesti mees.

R.I.P. Kilu

Nüüd on ka Kilu (ehk õige nimega Kiluvürts) läinud. Juba mõni päev tagasi oli teine kahtlaselt passiivne. Laupäeval enne bussile tõttamist ei olnud aga kontrollida tema seisukorda. Täna igal juhul oli kindel, et see kala enam ei ela. Ei teagi, kas asi oli selles, et tubades vahepeal jahedaks läks või oli miski muu probleem või lihtsalt vanus (ta oli nii umbes 4 aastat vana, nende kalade eluaeg peaks olema 3-5 aastat).
Rohkem ma ilmselt kaladega sahmerdama ei hakka. Mulle istuvad siiski rohkem sellised neljajalgsed loomad, keda saab paitada (eelkõige kassid ja küülikud).

Hetki õhtusest poeskäigust

Meestele peaks tuttav olema situatsioon, kui jäädakse vaatama napis riietuses vastassugupoole esindajat. No minul juhtus täna sarnane situatsioon. Tegelikult ei olnud tegemist millegi ebasündsusele kalduvaga, tol noormehel oli seljas T-särk ja jalas põlvpüksid... täiesti tavaline asi eksole... kui oleks suvi. Aga praegu on oktoobri lõpp!!! Ja vaatamata sellele, et väljas on veel plusskraadid, ei ole nii soe, et T-särgiga käia. Vat sellepärast jäingi imestunult vaatama seda noormeest.

Olin oma ostud sooritanud ja panin kassa juures asju kotti, kui üks kassapidaja küsis teise käest mitu klienti tal päeva jooksul oli. Ja edasi läks rekordite arutamiseks, millesse sekkus veel kolmaski kassapidaja, kelle rekord arutelu algataja tõsiselt imestama pani. Võibolla oleks veel miskit huvitavat teada saanud, aga mul said asjad kotti pakitud ja seadsin sammud poest välja.

Kambakese rattamatk vol 4

Teeks ka siis väikse kokkuvõtte meie sellekordsest rattamatkast põhjarannikul.
Esimene mure oli reedel rattad autosse mahutada. Kahepeale saime hakkama (kerge auto algosadeks lammutamine oli abiks). Ilm tõotas mitte kõige kuivemat matka - aeg-ajalt sadas, siis jälle paistis päike (õhtupäike märjalt teelt vastu säramas ei ole just kõige meeldivam asi autoroolis). Salmistusse jõudsime ilusti ilma viperusteta seekord. Õhtul veel jõime, sõime (muuhulgas ühte vägagi aromaatset juustu) ja lobisesime kuni lõpuks jõudis uneaeg kätte.
Hommik tervitas meid ilusa ilmaga. Peale hommikusööki tegelesime rataste komplekteerimisega. Mina jõudsin veendumusele, et kui meile tööriistad kätte anda, siis saame kõigega hakkama :) Igatahes pidas see pakiraam matka lõpuni vastu küll (iseasi, kas selle sealt uuesti kätte saab :p).
Kusagil lõuna paiku asusime lõpuks teele. Ilm oli ilus ja soe, tee oli hea - mis nii viga sõita. Lõunatasime kenal liivarannal (miskipärast kippusid mul kõik asjad näppude vahelt liiva peale pudenema, nii et päris tihti krõmpsus ka liiv hamba all...). Peale leiva luusse laskmist sõitsime mööda Juminda poolsaart edasi. Tee äärde jäi väga ilusaid majapidamisi. Kusagil tee ääres oli silt "Juminda jumestab põhjarannikut" ja mina olen sellega täitsa nõus. Poolsaare tipust tagasi tulles otsustasime valida teise tee, et oleks põnevam. Oli küll põnev - tõeline maastikusõit, mis päädis ühe ojakese ületamisega, kus kunagi oli vist purre olnud, aga selleks hetkeks see enam töökorras polnud. L. üritus üksi teisele kaldale saada lõppes mõningate asjade märjaks saamisega, nii et edasi tegime meeskonnatööd ja saime kõik rattad kuivalt üle. Lõpuks jõudsime metsateelt jällegi suuremale teele ja lõpuks lausa asfaldile. Loksalt läbisõites jõudis asfalttee mingil hetkel jällegi võsa vahele ja ületas väikese silla. pärast jõudsime siiski suure tee peale jällegi ja lõpuks jõudsimegi oma sihtkohta - Purekkari neemele. Olime läbinud 70 km. Õhtu möödus süües-juues, päikeseloojangut imetledes ja lauldes. Suhteliselt isamaaliselt seekord, kuna jupijumal oli Märkamisaja lauliku kaasa võtnud. Magama läksime siis, kui kuu juba kõrgel taevas oli.
Nii kui me järgmisel hommikul ninad telgist välja pistsime hakkas sadama. Alguses tibas vaiskelt, vahepeal tuli kõvemini ja siis jäi jälle vaiksemaks sadu, nii et otsustasime ikkagi teele asuda. Panin esialgu keebi selga, aga juba mõne kilomeetri pärast võtsin ära, sest sellest moodustus vinge puri, mis takistas sõitu. Ühel hetkel aga vihm hoogustus ja lõpuks olin ma läbimärg. Tegelikult võib seda kõigi meie kohta öelda. Muidu polnud viga, aga pärast seismist uuesti liikuma hakates oli oi-oi kui külm. Nii umbes peale 1 kilomeetrit sai jälle naha soojemaks ja oli normaalne sõita. Nagu arvata võib, siis nüüd pikki pause ei tehtud, nii kiiresti kui võimalik kimasime Salmistusse, kus ootas soe saun ja maitsev söök. Õnneks olid mul mõned riided sinna jäetud, nii et sai ka kuivad riided selga (need asjad, mis rattakotis olid, olid kõik vähem või rohkem märjad).
Tagasi Tartusse sõitsime natuke teist teed mööda, kui tulnud olime, aga leidsime selle kenasti üles, sest meile seletati põhjalikult ja joonistati juhis ka veel :) Ja kuigi 50 km rattaga sõita väsitab ikka natuke ära küll, jõudsime veel ühe kraavi sõitnud auto tee peal välja tõugata. Või noh, mind pandi rooli taha gaasi vajutama ja J. lükkas koos hädalistega (ma lootsin, et saan oma uut trossi katsetada, aga sellel autol ei leidunud taga konksu...).

Kolm on kohtu seadus

Täna paistab see ütlus paika pidavat - asjad käivad kolme kaupa.
Ehk siis kolm toredat üllatust ühe päeva jooksul. Esiteks sain hommikul teada, et mul siiski on mõnikord ka loosiõnne (kõige parem asja juures on see, et ma isegi ei teadnud mitte, et midagi välja loositakse), teiseks sain pommuudise sugulaselt, kes teatas, et ta ikkagi sai riigieelarvelisele kohale sisse EKA-sse ja lõpetuseks sain õhtul meili peale kutse pulmapeole (ma küll teadsin, et nad kihlatud on, aga varem oli räägitud detsembrist ja pulmad pidid väljaspool Eestit toimuma).
Vot selline tore päev.

P.S. See on täna mu kolmas postitus.

Murphy ja tema tobedad seadused

Kas teiega on ka mõnikord juhutnud, et

* Pärast seda kui oled öelnud, et nett töötab nüüd korralikult, teeb see sama jama nagu enne. Ja ainult selle ühe korra.

* Keegi räägib, et iga kord, kui ta rongis sõidab, on seal mõni kisav laps. Teatad, et sul pole sellist probleemi rongisõidul olnud. Järgmine kord kui rongiga sõidad, on vagunis üks laps, kes nii umbes poole sõidu peal muutub rõõmsalt ringitatsavast lapsest oma oma hääle võimekust demonstreerivaks lapseks kuni reisi lõpuni.

Miks ei ole hea mõte võõrastele oma numbrit anda?

Sest võib juhtuda, et mõni võõras, kellele sa kunagi oled oma numbri andnud, arvab heaks sulle kell üks öösel, kui sina magusasti magad, helistada. Just nii juhtus täna öösel - magan rahulikult, heliseb telefon. Loomulikult ärkan üles selle peale, võtan telefoni vastu (võõras number). Teisel pool toru meeshääl, kes teab mu nime ja tahab lobiseda. Minu pahase märkuse peale, et on öö ja normaalsed inimesed magavad, teatas ta, et öösel pidi mõte paremini jooksma. Aga ega ma päris täpselt teada saanudki, kes see oli, kes mulle helistas. Ta väitis, et tal oli telefonis mu nimi ja number ja ilmselt olin ma selle talle ise andnud kunagi. Nojah... eks seda on juhtunud küll... varem, siis kui ma veel noor ja rumal olin :p
Mul läks 5 minutit aega, et talle selgeks teha, et on öö ja ma tahan magada ja ei ole huvitatud temaga lobisemisest ega ka kokku saamisest (äärmiselt lihtne on "ei" öelda, kui oled unine ja ainus soov on kõne lõpetada ja tagasi magama minna).