Suvest

Ilmade järgi on suvi juba mõnda aega otsas (kalendri järgi peaks veel kestma, aga ju ei ole siis keegi suvele seda öelnud), isegi lubatud kuiva 1. septemrit ei tulnud, täna hommikupoole sadas päris kõvasti.

Kuna suvel pole olnud aega sissekandeid teha, siis mõtlesin, et kirjutan korraga kõigest. Lühidalt.

Viimane sissekanne oli juuni viimase nädalavahetuse kohta, nii et paslik oleks alustada juuli esimesega.
Lumeussi kutsel sai ära käidud üks seniavastamata Eesti väikesaar - Prangli. Ma arvan, et sattusime täiesti õigel ajal - siis kui enamus Eestist oli laulupeol või vaatas seda telekast, külastasime meie Prangli saarel muuseumi, kohalikku etendust ja jalutasime niisama ringi. Iseenesest oleks laupäeva õhtul võinud pidusse ka minna, aga saun väsitas meid nii ära, et padi tundus ahvatlevam. Pühapäeval saime teada, et üle tee suvitas saarel ka madu (teised ei tahtnud mind alguses uskuda, aga siis nägid teda oma silmaga ka). Kuna ilmad olid just ilusaks läinud, veetsime osa päevas rannal peesitades. Teist ujumiskorda siiski ette ei võtnud, merevesi tundus piisavalt külm. Väga kaua me peesitada ei saanud, sest mina tahtsin kindlasti kella neljase laeva peale jõuda (pealinnas toimuvate suurte üldrahvalike pidustuste tõttu ostsin bussipileti varem ära ja tahtsin sinna jõuda ka).

Juuni järgmine nädalavahetus pidi olema rahulik, üsna kodune. Aga juhtus nii, et Saksamaa sai jalka MMi poolfinaalist kindlalt edasi ja If õhkas öösel mängu vaatamast tulles, et hirmsasti tahaks pühapäeval finaali Berliinis public viewl vaadata. Mina üritasin talle alguses selgeks teha, et ei saaks kaasa tulla (üksi ta minna ei tahtnud), kuna mul algab puhkus alles juuli lõpus. Kuidagi aga suutis see mõttepojuke ennast mulle pähe istutada, et oleks ju lahe Berliinis mängu vaadata ja lõppeski asi sellega, et vahetasin tööjuures kaks tööpäeva ühe puhkuse ajal toimuva seminari päevade vastu ja laupäeva hommikul asusime Berliini poole teele. Öö veetsime Poola bensukas ja järgmise päeva pärastlõunal olime Berliinis selle hosteli ukse taga, mille olin meile netist broneerinud. Hostel oli odav, ilma eriliste mugavusteta, aga äärmiselt toreda atmosfääri ja sõbralike töötajatega. Natuke puhkasime reisiväsimusest, seejärel maalisime endale saksa lipud põskedele ja võtsime suuna kesklinna poole. Me polnud ainsad. Kokku võis seal mängu vaatamas olla ca 250 000 inimest. Enne kohale jõudmist sai veel fänninänni juurde ostetud. Ilm küll ei soosinud meid - läksime igaks juhuks mõned tunnid enne mängu algust ja paar tundi pidime vihmas ootama. Õnneks jäi selleks ajaks vihm järele kui mäng pihta hakkas. Elamus oli ootamist ja pikka reisi väärt. Eriti see värav, mida nii kaua oodata tuli ja hiljem see juubeldamine linnas. Kuna pikk reis oli jätnud oma jälje, siis meie kohalikega pidutsema ei jäänud. Otsisime hoopis õige trammi ja sõitsime tagasi hostelisse. Järgmisel hommikul asusime tagasiteele.

Kuigi autosõidust oli teisipäeva õhtuks natuke villand, võtsime siiski järgmisel nädalal ette reisi marsruudil Kiviõli seikluspark-Tallinn. Seikluspargis proovis If mäest alla sõita autoga, millel vaid rool ja piduripedaal (oli hirmsasti raputanud), mina otsustasin sujuvama sõidu kasuks ja proovisin ära Eesti pikima trosslaskumise. Tuuline oli. Edasi suundusime Toilasse, patseerisime natuke Oru pargis, sealt edasi Valaste joa juurde (väga palju joast ei näinud, sest ligipääs oli tõkestatud). Kuna kõht oli tühjaks läinud, võtsime Valaste joa juures eine. Esimest korda nägime, et burger oli pakitud A4 paberisse. Aga kõhu täitis ära. Õhtuks jõudsime pealinna. Seal olid parajasti käimas merepäevad. Laupäeval me neist väga palju osa ei saanud, aga pühapäevaks oli broneeritud ekskursioon Patarei vanglasse. Enne ekskursiooni otsustasime teha kiire reisi Kajsa Mooril. Paraku läks ekskursioon pisut pikemalt kui arvasime, nii et jäime Patarei vanglasse pisut hiljaks, aga õnneks oli ekskursioon alles alanud ja saime sellega siiski ühineda. Tagasiteel koju mõtlesime sisse põigata ka paljuräägitud Põhjaka mõisa, kuid selgus, et vabu kohti restoranis ei ole. Õnneks meil kõhud väga tühjad ei olnud, olime pealinnas enne äratulekut veel einestanud. Iseenesest oli tore nädalavahetus, tänud Tuhrikule majutamast :).

Lõpuks saabuks ka juuli lõpp koos puhkusega (oli viimane aeg, sest tööl läks juba hirmus palavaks). Esimesed paar päeva puhkusest veetsime Võrumaal. Kuna linnas oli väga palav, kolisime suvilasse. Suvitasime, käisime ujumas, väisasime Suurt Munamäge ja nautisime suve. Väga pikaks Võrumaale siiski jääda ei saanud, sest tuli võtta suund Saaremaa poole. Ma polnud ammu Võrust sinna sõitnud, seega oli nüüd täitsa uus ja huvitav sinna sõita. Ja tulenevalt paari nädala tagusest maratonsõidust tundus tee päris lühike. Esimse hooga Saaremaale ei jõudnuki, jäime Muhumaale pidama. Vaatasime üle Maailmaparandaja, Mpsi, Tõrukese ja Täpsi. Tõrukest ei olnud juba väga ammu näinud, oli teine nii suureks kasvanud.Väga kauaks lahke pererahva kaela peale jääda ei tahtnud ja võtsime suuna suuremale saarele. Kuna olin sel korral võtnud nõuks kõikidele sõpradele ja sugulastele nägu näidata, siis järgmisena saime Saarepiiga ja tema meesperega kokku. Käisime merel, vaatasime nende peatselt valmivat maja, ujusime, tegime väikse pikniku rannas. Õhtuks jõudsime ka vanaema juurde. Järgmiseks päevaks oli plaanis sõit Lääne-Saaremaale. Esiteks vaatasime pankasid ja võtsime ette pika jalatuskäigu viltuse majaka juurde. Ilm oli jube palav ja vesi sai ka otsa, nii et majakani jõudes pikka pidu ei olnud, suundusime tagasi auto juurde. Päeva põhieesmärk oli jõuda Saarlanna juurde. Leidsime õnneks üsna lihtsalt ka tee sinna, kuigi polnud päris ammu käinud. Nägime ära pisikesed lapsed ja suuremad lapsed ja ka teised pereliikmed. Lisaks kostitati meid maitsva õhtusöögiga, nii et oli igati kordaläinud külastus. Laisikuga ei tahtnud meil graafikud kuidagi klappida, nii et ainus aeg, mis sobis, oli neljapäeva lõuna. Esialgu olime plaaninud jala minna, aga natuke enne lõunat hakkas kallama nagu oavarrest, nii et tundus kindlam minna autoga. Iseenesest oli vihm hea, pesi natuke seda tolmu maha, mida me eelmisel päeval kruusateid pidi seigeldes auto külge kogunud olime. Enne lahkumist jõudsime veel ka tädimehe sünnipäeva tähistada ja VLÜ kontserdil käia.

Tagasi Tartus olles tuli kaks päeva osaleda seminaril. Sinna vahele jäi üks päev veel sebimist ja siis tuli võtta suund Käsmu. Järjekordne Viru Folk tahtis korraldamist. Nii hea ilmaga Viru Folki ma ei mäletagi. Sel korral oli sõpru seal rohkem kui eelmisel aastal, sest paar sõpra olin sinna vabatahtlikuks soovitanud. Esmaspäeva pärastlõunal oli küla enam-vähem korras, nii et võis koju tulla.

Teisipäeval võtsime suuna juba tuttavat teed pidi Saksamaa poole. Sel korral sõitsime sinna rohkemate peatustega ja viibisime ka kohapeal pikemalt. Põhieesmärgiks oli Soltau Heide Park (lõbustuspark). See oli päris võimas. Meie kõige jubedamatele atraktsioonidele ei läinud, aga vaadata oli neid iseenesest tore (vähemalt minu meelest). Oma adrenaliini saime kätte ka nullist sajani alla 3 sekundi kiirendavast sõidust, bobisõitu matkivast karussellist. Mina käisin lisaks 70 m kõrguselt vabalangemas (If oli seal varem käinud, sel korral ei tulnud), mis oli täiesti omaette elamus. Selliseid atraktsioone nagu meil Tivolis näeb, oli seal ka. Lühema järjekorraga kui teised atraktsioonid. Käisime ka seal. Tagasisõidu tegime kiiremini (kodu ootas), nii et 20. augusti saime kodus reisist välja puhata. Järgmisel päeval tuli taas tööle minna.

Nädalavahetuseks oli juba suve alguses planeeritud kanuumatk. Seltskond oli kahanenud küll vaid kuuele inimesele, aga sellest polnud hullu. Onu, kes kanuud rentis, üritas meid küll ära hirmutada sellega, kui raske ja mudane see matk olema saab, aga tegelikult ei olnud hullu midagi. 10 järve said õhtuks läbitud. Kõige raskem oli tee 7. ja 8. järve vahel, mis oli hirmus pikk. Ja Kooraste suurjärvele jõudes läks natuke aega enne, kui õige kalda leidsime, kus autod koos telkide, kuivade riiete ja muu vajaliku varustusega olid. Ilmaga oli tegelikult vedanud - püksid oli märjad ainult seetõttu, et vahepeal pidi kanuust välja ronima, vihma mei ei saanud. Järgmisel päeval sõitsime veel natuke mööda Pühajõge (mis ühel hetkel muutus Võhandu jõeks). Matka lõpetuseks tegime murul pikniku. Ma loodan, et ka teiste jaoks oli matk sama tore, nagu minu jaoks.

Suve viimane nädalavahetus möödus taaskord Võrus. Sel korral oli peapõhjuseks vanaema ja vanaisa biljantpulm. Pühapäeval käisime ka seenel. Puravikke oli jube palju.

Njah... kokkuvõttes tuli päris pikk lühiülevaade. Mis teha, kui oli nii sündmusterohke suvi. :)

Georgi, too lõkkesse puid

Vahel toimivad asjad iseenesest.
Millalgi aasta alguse poole vaatasin kalendrit ja nähes, et jaanipäeva paiku on järjest 4 vaba päeva mõtlesin, et oleks vahva sellesse aega üks rattamatk planeerida ja jaanituld Keskmaal teha. Mõtteks see aga siis jäi.
Küll aga juhtus nii, et peaaegu iseenesest sattusime ikkagi jaanilaupäeval Keskmaale mõnusale vaiksele kõigi mugavustega ja lõputu lõkkematerjali varuga jaanitulele. Pole varem ühelgi jaanipäeval diivanilt tuld vaadanud. Vihma kaitseks oli korralik katusealune, mis täiesti sobivas staadiumis oli (tulevikus hakkab see ehitis küll natuke teistsugust funktsiooni kandma ja siis ilmselt sinna mitmekesi sisse ei roni). Kui varutud lõkkematerjal otsa sai, läksime naabermaja kallale, mille varud oleksid lubanud mitu päeva jutti vinget tuld teha. Naabermaja lammutamisest läksime nii hoogu, et hakkasime järgmisel päeval ka teisel majal voodrit maha kiskuma. Töö käigus tekkis mõte järgneval nädalavahetusel midagi toredat ette võtta.

Mõte sai teoks ja nii leidismegi ennast laupäeva keskpäeval Rakverest eesmärgiga vallutada ratastel Lahemaa. Laupäev oli selle suve kohta erakordselt ilus, nii et meil tekkis isegi ujuma mineku mõte. Kuna marsruudiks oli plaaneritud kuhu-tuul-meid-viib-aga-nii-et-õhtuks-telkimiskohta-jõuame, otsustasimegi väikse sik-sakiga Viitna järveni jõuda. Kuna suur tee ei tundunud eriti ahvatlev, läbisime kohti, millest kuulnudki polnud, nägime mõisu, mida ajahammas jätkuvalt pureb ja ka uhkeid rajatisi, mis olid rändajatele mõnusaks puhkepaigaks. Kui paberkaardi abil meie asukoha tuvastamisel hätta jäime, kasutasime moodsa tehnoloogia abi. Ilm oli soe ja teel sai vähendatud riiete hulka ning pikisilmi järve oodatud. Mitte eriti üllatuslikult sõudis suur pilv päikse ette täpselt siis, kui olime järve ääres ujumisriided selga pannud. Nii kui varba vette saime, oli selge et suplus tuleb väga karastav. Ja lühike. Kraade ei tea, aga külm oli küll see vesi. Sellegipoolest käisime kõik kolmekesi vees ära. Pärast suplust väike piknik ning võtsime suuna Palmsele. Tegime ringi nii majas kui ka maja ümbruses lastes fantaasial lennata selles osas, kuidas ruume omal ajal kasutati, kes basseini puhastas, mida mingis keldris hoiti jne. Kui mõis üle sai vaadatud ja kohalikust poest ostetud jäätis söödud, oli paras aeg võtta suund Oandu telkimisalale. Kohale jõudes leidsime täpselt meile sobiva lõkkekoha koos varjualusega, kus saime valmistada maitsva õhtusöögi ning lõkke paistel nautida valget ööd.
Hommik saabus koos vihmaga. Püüdsime küll välja peilida moodsate vahendite abil, kas ja millal vihm järele võiks jääda ning veetsime aega juuksurit ja kaarte mängides, aga lõpuks tuli teele asuda. Esialgu tundus, et vihm hakkabki järele jääma, kuid üsna pea saime päris korraliku vihmavalingu osaliseks. Otsustasime natuke oodata Sagadi mõisa värava kaitsva võlvi all ning jätkasime teed, kui kõige suurem vihmahoog möödunud oli. Vahepeal tunduski, et ilm hakkab paremaks minema. Viitna kõrtsis tegime lõunapeatuse, et kõht sooja koorest lõhesuppi täis süüa. Nüüd võis jätkata teekonda Tapa poole, et rongiga kodu poole sõita. Esialgu plaanisime natuke lõigata kruusateed pidi, kuid see plaan läks pisut luhta. Üsna Loobu-Tapa tee alguses sai selgeks, et esimesele plaanitud rongile me ei jõua. Tee edenes üsna vaevaliselt, tuul oli vastu ja vihma hakkas taas sadama. Kuigi sõit ei olnud kõige meeldivam, ei tundunud tõenäoline, et me ilma sõitmata rongile kuidagi lähemale jõuaks, nii et tuli trotsida vihma, tuult ja tõuse. Viimaks jõudsime Tapale. Leidsime kuiva koha, kus rongi oodata ning tegime ka lõpu-selfie meie väikse rattamatka meenutuseks. Minul ei tulnudki väga kaua oodata, kui juba tuli aeg perroonile suunduda. Rongis istudes tõdesin, et vaatamata matka märjale lõpule oli väga tore nädalavahetus.

Suve pikendus

Veetsin nädalavahetuse maal. Ilm oli suurepärane ja täitsa suve tunne oli. Käisin metsas ka ja korjasin ära need vähesed seened, mis seal leidusid. Ema praakis puhastamise käigus siiski mõned välja, aga pühapäeva lõunaks oli maitsev seenesoust ja natuke tõin Tartusse kaasagi (et seenelkäigu peainistiaator, kes tööasjade tõttu kaasa tulla ei saanud, saaks kah seeni maitsta).
Lisaks seenel käimisele põletasime natuke prahti, pisut aitasin isa aia tegemisel (ta eriti abi ei vajanud, sest suvel pidi ta aia tegemisega üksi hakkama saama ja nii oli ta süsteemi välja töötanud) ja vanast küünist alles jäänud sodi koristamisel. Need, kes on meie suvilas käinud võibolla mäletavad kokku kukkumise äärel olevat laut-küüni. Kui veel paar kuud tagasi oli viimane küüninurgake veel alles, siis nüüd on vaid sauna vundament ja mõned aiast välja jäävad suured kivid seda hoonet meenutamas.
Meil on teadupärast maal välikäimla. Eks õhtul ole natuke igatsus hoones oleva WC järele kui mõtled, et pead soojast toast jahedale rännakule minema, aga see tähistaevas, mis mulle laupäeva õhtul vastu vaatas oli täiesti imeline, nii et ma jäin õue natuke kauemakski kui hädavajalik, sest see vaade oli lihtsalt imeline. Siiski mitte nii imeline, ei oleksin öösel tahtnud vetsu minna, kuigi vaja oleks olnud. Ei ole hea mõte õhtul teed juua, kui öösel on väljas külm ja kemps kaugel. Kannatasin hommikuni ja ärkasin varem kui muidu ilmselt oleksin. Õnneks siiski piisavalt hilja, et päike oli jõudnud juba õhku piisavalt soojendada ning hommikusöök õues oli väga mõnus.

Võhandu vahused vood

Sel korral siis vallutasime kanuudel Võhandut (no mitte tervet jõge, 162 km oleks selgelt liiga palju ühe nädalavahetuse jaoks).
Alguspunkt oli minu algatusel Iskna jõel, mille läbitavuse osas enamus äärmiselt skeptiline oli, kuid tuleb tõdeda, et asi polnud üldse nii hull (kui paar tihnikut ja üks mahalangenud puu välja arvata). Iseenesest oli see päris heaks soojenduseks, sest sarnast veestikku (meenutas rohkem heinamaad kui jõge) ja kanuude ümber takistuse tassimist (edaspidi oli tegemist küll tammidega) tuli järgnevate kilomeetrite jooksul ette küll ja rohkem veel.  
Esimese päeva distants oli 20 km ja selles lõigus oligi kõige suurem mure see, et oleks ikka vesi, millest läbi aerutada, mitte heinamaa, kus seda märksa keerulisem teha oli. Puudest ja kividest ümberpõikamisi oli mõõdukalt (eelmise aasta Räägu kanali akrobaatikaga ei anna võrreldagi).
Pühapäeval läks asi juba lõbusamaks. Soojenduseks paar mõlatäit ja Leevi tammi juures tuli muskel mängu panna ning kanuu kanda üle tee teisele poole jõge ja sealt uuesti veele aidata. Aga ei midagi ületamatut, nii et varsti olime uuesti jõel ja valmis vooluga kaasa minema. Sest sealpool oli vool kohati päris vinge. Ka lubatud kärestikud ei lasknud ennast kaua oodata. Iseenesest ei olnud asi üldse hull, enamuses kohtades libises kanuu üle kivide nii sujuvalt, et ei saanud arugi, et seal kusagil kivid olid. Väikseks miinuseks eesistujate jaoks oli see, et kohati lõikas kanuu vett nii võimsalt, et lained kanuusse viskusid. Märjad püksid olid garanteeritud. Aga 13 km ei ole väga pikk maa, nii et juba ca 3 tundi peale teele asumist olime lõpp-punktis ja sikutasime kanuud kaldale.

Ilmaga läks üldiselt hästi. Laupäeva hommik ei olnud paljulubav (eriti hulluks läks asi Põlva kandis), aga matka alguseks tuli veel vaid mõni piisk ja õhtuks paistis päike, nii et sai ka Võhandus ujumas käidud. Hommikupoole ööd kostitas ilmataat meid siiski suurema vihmavalinguga, nii et neil, kel vihmakartlik varandus korralikult varju all ei olnud, ei vedanud. Pühapäeval saime natuke väiksemat sabinat ja korra päris põhjaliku paduka osaliseks, aga arvestades ilmaolusid mujal Eestis, tundub, et läks jälle hästi. 


Ööbimiskohaga vedas ka. Esialgne plaan RMK lõkkekohta kasutada sai ümber muudetud, kuna see sobis paremini distantsi mõttes. Hea oli, sest sellest kohast möödudes selgus, et seal oli juba üsna lärmakas seltskond ees, kes lahkesti meile kõrgelt kaldalt õpetussõnu kanuutamise osas jagas. Leevi külaplats, kuhu me lõpuks randusime, oli väga vinge koht, kus peale meie kedagi teist ei olnud, nii et saime rahulikult laiutada ja nautida selle toreda paiga hüvesid.

Suvehooaeg on alanud

Nädalavahetusel sõitsin kahe päevaga kokku üle 100 km (laupäeval ca 85 km ja pühapäeval ca 25 km). Laupäeval oleks tegelikult veel 10 km sõitnud, aga umbes nii palju enne lõunapausi kohta jõudmist avastasin, et ratta tagumine kumm on täitsa tühi. Õnneks juhtus just sel ajal tulema tagant saateauto, mis mu peale korjas ja pärast lõunapausi tegid tublid mehed ratta korda (õhukummi sees oli pisikene auk, aga sellest piisas, et kumm mõne minutiga täitsa tühjaks läheks). Kuna vastupidiselt ilmaennustusele oli Mulgimaal nädalavahetusel ilm suviselt soe, siis keset leitsakut vändates tuli igatsus mõne veekogu järele, kuhu sisse hüpata. Loomulikult ei olnud mul kaasa võetud ujumisriideid ja muid suvel tarvilikke vahendeid nagu päikesekreem (joodikupäevitus ja tulipunane nina rattasõidust olid garanteeritud). Ujumisriiete probleemi otsustasin kõrvaldada pesu abil (õnneks oli tagavara pesukomplekt kaasas ja noh, musta värvi pesu kõlbab ujumisriideid asendama küll) nii et Holstres asuvas pisikeses järvekeses sai siis selle suve esimene suplus tehtud. Vesi oli loomulikult külm, nii et pikalt ma seal ei viibinud, aga mõnus värskendav oli küll. Ööseks otsustasin telki pugeda, kuigi pakkumisel oli ka katusealuseid kohti. Öö oli päris soe, nii et vaatamata üksi telgis olekule külm ei hakanud. Mingil ajal hakkas öösel vihma sadama, kuid telk pidas tublisti vastu ja hommikuks sadu lakkas, nii et ei seganud see ka järgmise päeva rattasõitu (seda segas esialgu pigem taguots, mis ei tahtnud kohe hommikul sadula kuju võtta, aga paari kilomeetri pärast juba andis järele).

Praegu istun Käsmus ja teen õhtuni aega parajaks kuni Lenna ja Märdi kontserdini. Eile oli Weekend Guitar Trio ja näitlejate kontsert, nii et Märti näeb seekord kahel õhtul järjest. Eilne kontsert toimus õnneks rahvamajas. Õhtuks oli vähemalt siin vihm küll järgi jäänud, aga ilm oli külm ja tuuline, nii et kontserdi nautimine oleks olnud raskendatud. Kuna olin juba umbes tund enne kontserti kohal, sain rahvamajas endale kohe esireas hea koha kinni panna, nii et mõnus kontserdielamus koos esinejatele peaaegu silma vaatamisega oli garanteeritud. Arvatavasti oligi see kontsert siseruumis tegelikult parem. Täna on ilm parem, nii et õhtul saab jälle kontserti mere kaldal nautida. 

Paar päeva Põltsamaa jõel

Vaatamata meeletutele ponnistustele nii kanuude kui ka kanuutajate saamise osas, sai meie Põltsamaa jõe kanuumatk siiski edukalt teoks. Ilmateade hirmutas äiksega, aga meie seda ei näinud. Mõned piisad langesid ka meie peale, aga see ei sulatanud kedagi üles. Üldiselt oli kanuusõiduks hea ilm - pilvede all oli mõnusam olla kui lauspäikese käes.

Jõgi oli kohati küllaltki risune, aga enamus takistusi oli ümberpõigatav, kohati tuli ka hüplemistehnikat kasutada mõne puurondi otsa kinni jäädes. Kõige rohkem ronimist ja hüppamist ja kummardamist oli Räägu kanalis. Seal polnud paari meetritki vaba vett, aina puud risti-rästi. Kalamehed olid meid eelmine õhtu hoiatanud, et ilma saeta läbi ei saa. Noh, saime küll, aga jah, sõitmiseks seda väga nimetada ei saanud, rohkem ronimise moodi nägi asi välja.

Ööbimiskoht oli meil küllaltki rahvarohke. Terve õhtu ja öö saalisid kalamehed edasi-tagasi, üks suutis mulle korra paanika tekitada, et nüüd sõidab telki sisse, kui keset ööd autotuled väga lähedal tundusid olevat. Sisse siiski ei sõitnud, häiris vaid öörahu mõnda aega.

Seekord sai teekond küllaltki pikk mõlemal päeval, aga polnud hullu, elasime kõik kenasti üle. Eriti tublid olid minu meelest esmakordsed kanuutajad, kes vapralt kogu selle kadalipu vastu pidasid. Esimeseks korraks polnud see kindlasti mitte kõige lihtsam matk.

Ah jaa... see linnuteema, mis jõe peal üles kerkis, ei andnud rahu ja nii ma otsisingi üles jõgitilderist mõned pildid. Mina seda lindu väga hästi ei näinud, nii et ei oska öelda, kas oli tegu vihitajaga või mitte. Ja Umbusi raba jääb siiski Jõgevamaale, asub Alam-Pedja looduskaitseala põhjaosas (muide, Pedja jõe matkal möödusime me sellest õige lähedalt, nii et vedas, et krokodille ei kohanud).

Kõigest, mis vahepeal olnud

Vahepeal jälle auk postitamisse sisse tulnud, kuigi ainet ju oleks.

Kanuumatk sai pisut rohkem kui nädal tagasi tehtud. Sai vett nii ülalt kui alt. Ümber ei läinud keegi, aga kõik vist käisid vees ära. Mina käisin kolmel korral, üks kord neist päästevestiga (mind annab ikka veenda lollusi kaasa tegema :p). Ilmselt tõelises hädaolukorras ei läheks kogu aur päästevestiga hulpimise ajal itsitamise peale, seekord aga küll.

Tundus, et marsruut sai täitsa paras planeeritud ja jõgi oli mõnusalt vaheldusrikas. Meeri puhkekoht oli peaaegu ideaalne (vaablaste poolt vallutatud kuivkäimla ja vetteminemise redeli puudumine võtsid ideaalsest punkte maha). Üürgasin ka mina seekord poole ööni laulda.

Kuigi Ulilani jõudes tundus, et võiks veel vabalt edasi aerutada, andis autosse istudes tunda, et tegelikult on ikka vässu kallal.

Et mul hakkas eelmisest nädalast puhkus, siis otsustasin kolm päeva Võrumaal veeta. Seekord siis tõesti maal (pärast seda kui olin linnas pesu pestes natuke alumisi naabreid uputanud). Kohati tundsin ennast seal nagu väike laps, kes täiskasvanutel jalus siiberdab ja ka midagi teha tahab. Ma ikkagi ei suuda niisama peesitada, tahaks midagi teha kogu aeg. Enamasti leiti mulle ka tegevust. Loomulikult sai ka kohalikus järves ujumas käidud.

Väga kaua ma maal ei olnud, sest neljapäeval tuli üks asjalik päev puhkuse vahele teha. Ja neljapäeva õhtul oli ju Tätte kontsert. Siinkohal väidaks vastu kõigile neile Tätte-on-ikka-intiimsema-õhkonna-esineja väidetele. Minule jättis see laululavatäis publikut ja Tätte koos sõpradega päris võimsa mulje. Midagi puudu ei jäänud seetõttu, et ma nii kaugel istusin, aga kogu see mass Tuulevaikset ööd laulmas oli midagi sellist, mis jätab kustumatu mulje. Ja telefonidega tekitatud tähistaevas sealsamas lauluväljakul oli samuti erakordne. Igal juhul jäin kontserdiga väga rahule.

Reede hommikul pakkisin asjad ja võtsin suuna põhjarannikule. Mind ootas Käsmu ja Viru folk. Jõudsin kohale natuke hiljem kui olin plaaninud, nii et avakontsert jäi nägemata (panin sel ajal telki üles). Küll aga oli juba järgmine esineja laval, kui pealava juurde jõudsin ja sain seda mõnda aega nautida (eriti mõnus oli kontserti kuulata samal ajal kiikudes). Edasi kulges päev põhiliselt ühelt kontserdilt teisele kulgedes, vahele ka mõned muusikata etteasted raamatuesitluse (mille tulemusena omandasin ka raamatu ning autori pühenduse) ja luuletuste lugemise näol ning õhtul lõpetuseks ka pisut vene multikaid.

Järgmine hommik algas minu jaoks suht vara - päike ei lasknud üle kaheksa enam magada, küttis telgi liig kuumaks. Egas midagi, tuli seada sammud mere poole. Minu selle aasta esimene meres ujumine. Kõige selle asjatamisega läks piisavalt palju aega, et jõudsin just täpselt Turovski loengu alguseks kohale. Ühel hetkel jõudis kohale ka Jupijumal koos MacGuyveri teibiga (olin hommikul avastanud, et telk on pisut vigane). Lahastasime telgi ära ja läksime esiteks ujuma. Vahepeale kuulasime kontserti ning siis läksime jälle ujuma (märjad ujumisriided olid veel kotis ning välikäimlad on küll üsna ebamugav koht nende selga panekuks, aga saime siiski hakkama). Seekord valisime teise koha. Seal rannast pisut eemal kivil istudes tundus, et sinna võiks jäädagi. Aga seda me siiski ei teinud. Kobisime tagasi telgi juurde ja panime selga õhtuse tualeti (hiljem selgus, et tegelikult oleks võinud ka vahetamata jätta). Enne veel kui päeva peaesineja kontserdile jõudsime toimus intsident õllega, mille tulemusel Jupijumal levist mõnda aega väljas on. Hiljem selgus, et see on juba teine telefon, mille rivist välja langemisel kaudselt minu osa on. Peaesineja lõpetas pisut enne keskööd, aga kontsertkava ei olnud veel lõppenud. Sammusime koos massiga metsalava juurde ning kuulasime unega võideldes ära ka Indigolapsed (ärge saage valesti aru, kontsert ise oli hea, aga see vässu ei tahtnud rahule jätta). Peale seda oli rahvamajas veel üks kontsert, aga sellest me juba loobusime une kasuks.

Päike ei olnud ka pühapäeva hommikul armulisem ja küpsetas meid telgist varakult välja. Andsime alla ja suundusime mere äärde hommikust sööma. Hommikuksöök lõppes kerge suplusega. Järgmine siht oli pannkoogid. Neid pakuti päris mitmes aias. Valisime ühe koha välja ja nautisime imelisi pannkooke kellegi aias kirsipuu all. Päev läks järjest palavamaks ja nii tuli taaskord ujuma minna. Seekord otse merelava tagant. Mõtlesime korra ka sealt kontserti kuulama jääda, kuid otsustasime siiski lava ette murule istuda. Küll mitte kogu kontserdiks. Vaja oli jõuda Saatpalu etteasteks rahvamajja. Minu meelest oli selle ilmaga rahvamajas päris hea. Vähemalt ei kütnud päike pealage. Pärast proovisime ära ka suitsukala. Kuna Jupijumal pidi järgmisel päeval (erinevalt minust) tööl olema, siis seadis ta end minekule. Mina jäin festivali edasi nautima. Varsti aga tuli jälle tõmme mere poole. Seekord otsustasin õhtuks mitte pikki pükse jalga panna, kuna väljas oli endiselt lämbe (võtsin vaid kampsuni igaks juhuks ühes). Kaheksa paiku lava ees lõppkontserti oodates sai aga selgeks, et sel õhtul kuivalt ei pääse. Suur hall pilv liikus meeletu kiirusega meie poole. Teise loo ajal avanesid luugid ja hakkas kallama. Esialgu läks kontsert edasi (ega minagi lava eest lahkunud), kuid siis kadus elekter ja nii äkitsi see läbi saigi. Pagesime äiksetormi eest kohvikusse varjule. Seal hakkas ühel hetkel spontaanne kontsert pihta. Mingi seltskond võttis laulu üles ja nii päris mitu korda. Lõpuks tundus, et torm on vaibunud ja läksin välja. Kuid vihma endiselt kallas. Ootsain vee mõnda aega ühe telgi varjus ja vaatasin piksenoolte sähvimist. Lõpuks tundus, et vihm hakkab siiski järgi andma ja suundusin telgi poole. Minu üllatuseks oli telk täiesti normis, isegi asjad seal sees kõik kuivad. Panin kuivad riided selga ja läksin patseerisin pisut veel festivalialal ringi. Käisid jutud ka uue tormi tulekust. Seda siiski ei tulnud, nii et öö möödus rahulikult.

Järgmine hommik sai pisut pikemalt magada, sest pilved ei lasknud päikesel telki nii meeletult kuumaks kütta. Lõpuks hakkasin ennast minekule sättima. Kõige rohkem aega läks lahase lahtilammutamisega. Käsmust välja sõites võtsin peale kaks hääletajat. Ühe panin Tallinna piiril maha, aga teine otsutas minuga Muhuni kaasa sõita. Tänu sellele ei pidanud ma nina kaardis õiget teed otsima, sest ta teadis mind juhatada. Virtsus saime otse praamile. Sellele uuele. Liftiga ja puha.

Kelle nelja paiku jõudsin Kuressaarde kohale. Peatusin tuttava värava taga, aga maja polnud enam see. Teist värvi, teise kujuga... Pool maja on siiski endine, sest remondi käigus lihtsalt laiendati elamist, aga välispilt on küll täiesti muutunud.

Järvemaraton

Eile tegime jupijumala ja M-iga Elvas järvemaratoni. Umbes kahe tunniga ujusime viies erinevas järves.

Vee soojuse järgi edetabelisse asetades oleks järjestus (alates soojemast) selline:

Vaikne järv (nagu oleks vannis ujunud)

Arbi järv

Verevi järv

Jaani järv

Elva paisjärv

Kõige selgema veega oli Jaani järv.

Kõige kiiremini läks sügavaks Arbi järves.

Kokkuvõtteks võib öelda, et väga mõnus oli.

Kes nihutas Eesti ekvaatorile?

Kui nüüd päris aus olla, siis hetkel võtaks pigem Šotimaa vahelduvvihmase ilma selle põrgukuumuse asemel, mis meil siin valitseb. Päike on ka jube kuri sel aastal - vaid paar tunnikest linnas ja juba on ta su õlad ja käed ära kärsatanud. Aga jalad talle ei meeldi. Nii et õlad oleks nagu keedetud vähilt saadud ja jalad meenutavad värvilt luike (valget loomulikult).

Kolm korda võite arvata, kas tööjuures on praegu kohutavalt palav ja umbne. Aga loomulikult. Hommikupoole kannatab veel natukenegi olla, aga pärast lõunat hakkab päike mõnuga tuba kütma. Üks pisike puhurikökats üritab mulle leevendust pakkuda, aga ega ta väga ei aita. Korralikumat täna hankida ei õnnestunud, sest sellest poest, kuhu ma õhtul jõudsin, olid ventilaatorid otsa saanud (üllatus-üllatus). Aga samasugust kuumust lubab terveks nädalaks (ikka sinna 33 soojakraadi kanti), nii et homme peaks vist teistest poodidest ka proovima. Õnneks Kia konditsioneer töötab kenasti, nii et vähemalt autos on hea olla. Kodus pole ka väga viga (mul õnneks aknad lääne poole). Laual olev termomeeter näitab muidugi hetkel 28,2 kraadi. Säh sulle põhjamaad.

Veel suvitamisest

Jätkuks eelmisele postitusele veel natuke sellest, mida ma selle puhkusenädala jooksul tegin.

Esiteks käisin veel ujumas. Seekord oli vesi soojem, sest läksime emaga Titeranda (ema tahab, et vesi soe oleks ja seal on ju teadupärast ikka soe vesi). Ilm kiskus pisut pilviseks, nii et rand oli suht tühi. Pärast läksime kohalikke kaltsukaid kammima. Ja seda üllatavalt edukalt. Eriti minu jaoks. Lõpptulemusena sain mina 6 asja ja ema 3 ning kogu selle hulga asjade peale läks mõnisada krooni. Täiesti iseenesestmõistetavalt tuli sel ajal, kui me mööda poode kappasime, ka päike jälle välja, nii et miskit muud peale päikese varjamise need pilved ei tekitanud.

Kolmapäeval sai mul niisama passimisest villand ja ma aitasin vanaemal pisut tööd teha. Neil käib seal teise korruse väljaehitamine ja tekkinud on hunnik vanu laudu, millest naelu vaja välja kangutada. Nii me seal kahekesi siis kangutasime. Minu töövõtteid vaadates tulid muidugi kõik lähedalolevad meesterahvad õpetama. Mõnest õpetussõnast oli isegi kasu.

Õhtul käisin ka teise tädi juures. Vaatasin tema lihajäneseid. Päris nunnud. Tädil on ka kass, kellele ma väga meeldisin. Või noh, õigemini meeldis talle see, et lubasin tal enda süles olla ja tegin pai. Pärast olin küll pisut karvasem kui enne ja natuke ajas ka aevastama, aga see ei takista mind ühtegi kassi silitamast.

Tuleb ära mainida, et kolmapäev oli ainus päev sel puhkusenädalal, kui ma ei käinud ujumas. Mõte küll oli, aga õhtul kui tädi juurest ära läksin, oli jahe, nii et ei tulnud isu ikkagi ujuma minna.

Neljapäeval võtsime Laisikuga suuna Sõrve. Seal sai nii toas raamatuid loetud ja klotsidega

mängitud, kui ka mere ääres käidud. Läksime Laisikuga siiski ujuma, kuigi päikse suutsime mõneks ajaks pilve taha ehmatada oma valgete kõhtudega. Lõpuks julges ta jälle välja piiluda ja

võtsime ette pika rännaku sügavasse vette. Kõndisime, mis me kõndisime, aga ära kõndisime ja

isegi tagasi tulime. Pärast suplust hakkas söögiaeg kätte tulema ja läksime süüa tegema. Vaatamata sellele, mida vanarahvas arvab, suudavad ka kolm naist köögis hea söögi teha. Saarlanna oli muidugi see, kes menüü kokku pani ja meid Laisikuga juhendas, mis teha vaja. Igal juhul oli tulemus väga maitsev.

Enne sauna minekut mängisime veel sulgpalli ja käisime mere ääres loojuvat päikest vaatamas ja pildistamas (ei, mul ei saa veel neist piltidest küllalt).

Reedel oli aeg Saaremaalt lahkuda ja suunduda koos teiste noorte ja rohelistega Vormsile. Meil

olid nimelt seal suvepäevad. Aeg ja koht olid suurepäraselt valitud - majakesed mere ääres ning

päike siramas praktiliselt pilvitus taevas kõik kolm päeva. Ehk siis iga päev sai kaks korda vees käidud (noh tegelikult oli üks neist käikudest öösel täiskuuvalgel).

Päevasel ajal täitsid meie päevi lisaks meres käimisele pallimängud, lauamängud ja saarel ringi vaatamine. Õhtuti oli loomulikult pidu.

Muide, see kuidas autosid Vormsi praamile paigutatakse, teeb Saaremaa praami paigutusele pika puuga ära. Vormsi praamil mahub käsi hädavaevu kahe auto vahele.

P.S. Laisik, tänud ilusa ilma eest terve nädal. See sünnipäevasoov läks sul küll ilusasti täide :)

Saares suvitamas

Nüüd siis olen jälle nädalakese puhkusel. Seekord palgata (mitte enam masu, vaid täpe on... kardetavasti tuleb ka pupu).

Alustuseks sai Laisik vanemaks pidutsetud. Tequila ja tantsimine (nii laua peal kui ka põrandal) põhjustasid ühel hetkel lihtsalt kustumise. Aga uni oli hea.

Üldiselt on plaanid seekord määratud mitte täituma ja asenduma ette planeerimata tegevustega. Mitte et ette planeerimata tegevustel midagi viga oleks, aga ...

Spontaanselt niisiis sain ratsutamise algõpetust Juku seljas, rallisime Siksiga Muhu mudastel teedel, meelitasime kukekaid lehtede alt välja (lõpuks sai neid liigagi palju meelitatud, ämber jäi pisikeseks), külastasime Maailmaparandajat ja Mpsi (see tähendas ka lasagnet) ning kuulasime, kuidas Laisikule akna taga serenaadi lauldi.

Täna hommikupoole tulin Kuressaarde ära. Juba võiks öelda, et traditsiooniliselt lõunatasin tööinimestega (või noh, tegelikult oli 2 puhkajat ja 2 tööinimest). Ülejäänud päeva veetsin sugulaste seltsis. Käisime koos täditütarde ja nende sõbrannaga mere ääres ka. Vesi oli küll külm, aga käisin ikka ujumas ära.

Vaike Vaikus alias Päike

Laupäeva hommikul sõitsin sanatooriumi. Doktor Veera pani Vaike Vaikusele diagnoosi - lihtalt sõnatu - ja suunas unehäirete osakonda. Terve laupäevase päeva toimusid protseduurid. Põhiliselt seisnesid need erinevates katsumustes, kus tuli võistelda teiste osakondadega (traumatoloogia, hüperaktiivsete intensiivravi ja simulandid). Kõige enne oli aga hommikuvõimlemine, mis ilmselgelt jättis sügava trauma seda kõike pealt vaadanud lapse psüühikale - nii jahmunud näoga vaatas ta seda vehkivate pidžaamades tüüpide kampa. Ühe protseduuri käigus saime endale hüüdnimed. Nii mõnelegi jäi see külge ka. Minu hüüdnimeks sai Päike.

Õhtu lõppes diskoga. Muuhulgas õpetati ka õigeid diskoliigutusi. Riietuda tuli 70-80ndate stiilis. Minu ainad püksid, mis olid logistiliselt sobivas asukohas ja stiiliga kokku läksid, olid lastud nii 6-7 aastat tagasi õmmelda. Ehk siis mahtuvusega oli väike probleem (te võibolla ei usu, aga ma tõesti olen nende aastatega pisut ümbermõõtu suurendanud). Aga sisse ma ennast pigistasin ja isegi istumine osutus võimalikuks (seda tegin ma alles õhtu lõpupoole, kui ilmselt enamus söödud toidust oli maha tantsitud).

Kui kellelegi nüüd tundub, et ma ära olen pööranud, siis rahu, ainult rahu. Kõigel on loogiline seletus - tegu oli GNLD tiimi suvepäevadega ja "sanatooriumi" ja "doktor Veeraga". Igal juhul äärmiselt vahva üritus koos mõnusa seltskonnaga.

Eile oli suvi

Ilm oli soe, aga Saadjärv oli külm. Ja õhtu oli ka äärmiselt soe. Tartus ei sadanud, aga kusagil kaugemal sähvis välk, mis lõi aeg-ajalt taeva heledaks tumedas augustiöös.

Suvepäevad

Teisipäeval ja kolmapäeval toimusid Tartu, Pärnu, Võru ja Põlva KOVide suvepäevad Pärnumaal Saarde vallas. Võtsime meiegi osa (küll väga väikese koosseisuga, aga ikkagi osalesime).
Koht oli väga ilus. Turismitalu, kus oli mitmeid renoveeritud hooneid ja igal pool aias kiviktaimlaid ja vankreid lilleseadetega jmt.
Mängiti võrkpalli saunalinaga (sellest ei saanud kahjuks osa võtta, sest pidi olema 5 inimest võistkonnas ja ei saanud juurde ka laenata), lasti paintballi püssist (mõni läks mul pihta ka), otsiti metsast GPSi abil ülesandeid (õnneks ei olnud see aja peale, sest tee kiiret läbimist takistasid mustikad ja pohlad metsa all), tõusti mäkke, ületati sood (viimase kahe ala jaoks saime endale võistkonda liikmeid juurde laenata), lasti vibu, pandi puslet kokku ja sõideti süstaga (selles olime konkurentsitult viimased :p).
Õhtul oli loomulikult tants ja trall ja ka mõned taidluskavad. Ühesõnaga kõik, mis suvepäevadel olema peab (söök, jook ka iseenesestmõistetavalt).
Olgugi, et esikohta ei saanud, oli hästi tore. Seda suuresti tänu toredatele inimestele, kes seal olid.

Suverõõmud

Põõsa küljest värskeid marju noppida, paljajalu murul tatsata - no need on ju sulaselged suverõõmud. Ei pea vist eriline geenius olema, et aru saada, et veetsin nädalavahetuse Võrumaal. Seekord oli natuke pidulikum põhjus - vanaema 80. sünnipäeva pidustused. Tegime ka selle peo oma suvekodus. Kohal oli sugulasi ja vanaema sõpru. Üks sugulane, kes meiega natuke varem sinna kohale tuli, ei jõudnud ära ahhetada kogu sealse lopsakuse peale (ta ise elab Soomes ja nende aias ei taha midagi kasvada).
Minule oli vanaema seekord lauakaaslase organiseerinud nagu ta ise teda nimetas :p (ühe sõbranna tõi tema poeg kohale ja jäi ise ka peole). Noh, ma valmistasin siis vanaemale seda rõõmu ja istusin tolle noormehe kõrvale. Kusjuures nad olid kaasa toonud isevalmistatud kirsilikööri, täitsa hea kraam oli. Muidu oli pidu nagu ikka - laud oli lookas ja palju jäi üle.
Meie jäime ööseks maale, nii et sai täna hommikupoolegi veel tõelist suve nautida. Võtsime plaani ka ujuma mineku. Just siis kui nõudepesu ja muud asjatoimetused hakkasid enam-vähem ühele poole saama, ajas meeletud tumedad pilved üles ja ümberringi käis kõva müristamine. Kummalisel kombel aga tuli vaid paar piiska ja siis hajusid pilved laiali ning paistis taas palav päike. Nii et saime enne äraminekut siiski ujumas käidud :)

Pedja-Pede-Emajõgi

Just sellisel marsruudil nagu pealkirjas on (kui te enne kuulnud ei ole, siis Eestis on tõepoolest olemas Pede jõgi), liikusime me sel nädalavahetusel. Kanuudega. Seekord olid meil alumiiniumist kanuud (ma polnud varem selliseid eriti näinudki). Fortuuna tahtel sain mina endale kanuukaaslaseks ühe meie kahest meessoost matkalistest (noh, kui aus olla, siis ega teine tegelikult üldse polnudki ju loosirattas). Vaatamata sellele, et ta ei olnud kunagi varem kanuuga sõitnud, saime kenasti hakkama. Nojah, alguses kiskus asi natuke paremasse kaldasse kohati, aga pärast kohtade vahetust hakkas asi edukamalt minema (läksin ise ninasse ja lasin meesterahva tüüri juurde).
Esimene peatus tuli seekord päris ruttu - käisime vaatetornis, mis oli üsna alguspaiga lähedal. Istusime natuke, pritsisime üksteist OFFiga, proovisime kohaliku köiskiigu ära (ja ei kukkunudki jõkke) ja siis liikusime edasi. Kuna kõhud hakkasid tühjaks minema, tuli varsti otsida koht kehakinnituseks. Seekord ei olnud see koha otsimine sugugi nii lihtne nagu Koiva peal - kaldad ei olnud sugugi mitte liivaranna nägu. Lõpuks otsustasime teha söögipausi kohas, kust nagu nii tuli kanuusid maad mööda lohistada. Koht ise oli suhteliselt mudane, nii et T.S. kaotas oma plätud mutta ära. Ta ise sellest erilist numbrit ei teinud, aga meie võtsime ette suure päästeoperatsiooni ning läksime mutta sobrama. Otsing kandis vilja - L leidis mõlemad plätud üles ja pärast puhtaks loputamist kõlbasid need jälle jalga panna. Peale kehakinnitust läksime jälle liikvele. Enne veel üritasime oma asukohta kaardil määratleda (hiljem selgus, et see oli meil enam-vähem õnnestunud), et teada saada, kui palju veel minna on. Seekordne distants oli umbes kaks korda pikem kui eelmisel aastal. Ja jällegi ei osanud kohe millegi järgi oma asukohta määrata, nii et mingil hetkel kui õlad ja käed juba valusaks hakkasid muutuma, tekkis tõsine vajadus GPSi või millegi sellise järele, millega oleks võimalik teada saada, kui palju siis veel Londonini on (üks mootorpaat sõitis vastu ja teatas, et Tallinn pole enam kaugel, aga kahjuks ei taibanud õigel ajal küsida, et kuidas Londoniga on). Õnneks nägime varsti paremalt poolt jõge sisse tulemas ja järeldasime, et tegu on Põltsamaa jõega, mis ühineb Pedjaga ning nüüd oleme Pede jõe peal ja Londoni (ehk siis ööbimispaik) pole enam kaugel. Ja õigus meil oli - varsti nägime L-i ja M-i kaldal. Olgugi, et nad soovitasid meil pikad püksid kanuus jalga tõmmata sääskede kaitseks, läksime ikkagi kaldale lühikeste riietega. Ja kohe ründas meid ka tõsine sääserügement. Ma pole elu sees nii palju sääski korraga näinud, nagu seal oli. Egas midagi, võimalikult ruttu pikad riided selga ja tuli üle elada. L ja M sõitsid korra tagasi, et vaadata, kas teisi ei paista veel. Tulid tagasi sama targalt, aga varsti juba hakkasid teised kanuud paistma. Tervitasime neid rõõmuhõisetega. Kahjuks ei õnnestunud kõigil turvaliselt kaldale saada - ühest kanuust kukkusid kaldele tõmbamise käigus inimesed välja. Õnneks jäid kõik terveks ja said ruttu kuivad riided selga panna. Õhtu möödus süüa tehes (supp, lõkkevorstid, tuhakartulid) ja okstega vehkides (muidu ei saanud kuidagi sääskedest lahti). Nii kesköö paiku olid aga üllataval kombel sääsed kadunud. Ja endalgi hakkas väsimus võimust võtma. Vaid kaks eriti vastupidavat meist jäid lõkke äärde laulma (ülejäänud olid telgis ja üritasid magama jääda). Lõpuks väsisid nemadki ja järele jäi vaid linnulaul (neid lõõritas seal kah päris palju).
Hommikul peale sööki, nõudepesu, veel ühte otsimisaktsiooni (T.S.-i üks plätu oli eelmisel õhtul taas mutta varjunud, aga seekord seda leida ei õnnestunudki) ja asjade pakkimist alustasime taas sõitu. Nii mõnedki kehaosad ei rõõmustanud selle üle. Aga õnneks oli see teekond lühem ja ka tunduvalt kergem, kuna Pede jõgi oli palju sirgem ja varsti jõudsime Emajõele, kus oli päris tugev vool, nii et kohati ei pidanudki sõudma, liikusime niisama ka edasi. Me olime taas kohti vahetanud ja nüüd olin mina tüüris (paar korda põrutasime kaldale natuke lähedale, aga üldiselt püsisime kursil). Ühel hetkel sõitis meile mootorpaat vastu. Et mitte lainetuses ümber minna, keerasime ennast jõele risti ja jäime kenasti vee peale. Varsti jõudsimegi ujumissilla juurde, kuhu kanuudele järgi pidi tuldama. Tõmbasime kanuud kaldale ja sättisime ennast ootama. Jõudsin isegi korra ujumas käia, nii et see on ka nüüd tehtud. Eriti kaua ootama ei pidanud, kanuutransport jõudis kohale natuke varemgi kui kokku oli lepitud. Ja nii lõppeski meie kanuumatk. Ja tulemus oli umbes sama nagu eelmisel aastal - pisut põlenud, mõningate valusate lihastega, aga rõõmus ja rahul :)

Nõudemäärija-päkapikk

Eile ja täna õhtul oli põhiteemaks meesterahvastele mustade nõude tekitamine. Eile käisime Turu tänaval lasagnet tegemas. Ja sinna kõrvale sai ka natuke sporti vaadatud. Jalgpall oli seekord üllatuslikult isegi vaadatav (Eesti ei kaotanudki), aga korvpall seevastu ei kannatanud mingit kriitikat. Lasagne igal juhul tuli täitsa hea (vaatamata sellele, et keegi unustas soola juustukastme sisse panna, aga kui pärast soola peale raputasime, siis oli söödav küll). Ja nagu te juba ilmselt aru saite, jätsime nõud korteriperemehe pesta :p Viimase asjaolu tõi ta täna vabanduseks sellele, et mitte Mani juurde ilmuda (või võttis lihtsalt natsa "puhkust" enne nädalavahetust, sest nagu ma aru olen saanud, plaanitakse selleks ajaks pidu reede õhtust pühapäeva õhtuni). Aga meie Murueidega läksime (ja jaa, lugesite õigesti, meil oli siin külaline kaugelt). Nagu hiljem selgus, oli selle külaskäigu põhjuseks tegelikult salakaval plaan konkurentsi likvideerimiseks jäätise abil. Ja ka seekord jätsime korteriperemehele nõusid, mida pesta :p

Muide, kas te teate kui mõnusad ja soojad praegu ööd on?

Hiiumaast

Sai siis selle pika nädalavahetuse jooksul teoks mõte rattamatkast Hiiumaal.

Reedel peale tööd hakkasime Tartust Rohuküla poole sõitma. Kuna ma ei olnud kunagi varem Hiiumaal käinud, ega ka ise Haapsallu sõitnud, uurisin (nagu juba tavaks saanud) töökaaslaselt selle kohta, et kust kaudu oleks kõige mõtekam sõita. Tema soovitas Paide ja Rapla kaudu, nii et saigi see marsruut valitud. Üldiselt läks ilma viperusteta, teele ette jäänud linnadest saime kenasti läbi (tänud kaardilugejale :)), ainus jama oli see, et takerdusime pidevalt mingite aeglaste liikurite taha nagu haagissuvilad ja teetöömasinad. Aga Rohukülla jõudsime kenasti õigeks ajaks. Või vähemalt nii me arvasime, et 45 minutit varem on piisav. Panime siis rattad sõiduvalmis ja suundusime piletikassa poole. Mingil veidral põhjusel oli reede õhtul neil vaid üks piletikassa avatud ja seal taga oli piisavalt pikk järjekord, mille edasiliikumist aeglustas tunduvalt mitte eriti kaines olekus noormeeste kamp, kes vahele üritas trügida. Mingi hetk tekkis juba tunne, et jäämegi praamist maha, sest ei saa lihtsalt õigeks ajaks piletit ostetud, aga õnneks viimasel hetkel saime siiski piletid kätte ja kihutasime praami poole. Seal oli teisigi rattureid, nii et üks laevatööline lasi lausa oma ametikäigu ukseesise ära ummistada, et rattad ära mahuks.

Kella 10 paiku olime siis Hiiumaal. Esialgne plaan oli esimeseks ööks Kassarisse jõuda, aga mõne aja pärast sai selgeks, et nii edukad me pole. Tuli hakata lähemalt ööbimispaika otsima. Aga nagu ikka sellistel puhkudel, ei paistnud alguses kusagilt sobivat kohta. Muidu oli tegelikult iseenesest väga mõnus sõita seal tähistaeva all. Lõpuks leidsime ühe kartulipõllu, mille servas oli lapike rohumaad, kuhu paistis olevat võimalik telk asetada. Mõningate tehisvalgusallikate abiga saime telgi püsti ja ronisime sisse, et tuttu minna. Kahjuks aga oli Une-Mati ilmselt kuhugi mujale selleks ööks läinud, sest minul ei tahtnud kohe kuidagi und tulla. Natuke vist ikka sain sõba silmale, aga seitsme ajal hommikul oli meil kõigil silm lahti ja otsustasime edasi sõita ja kusagil ilusamas paigas hommikust süüa (mitte et see põld nüüd nii kole oleks olnud, aga seal oli kole palju hirmus näljaseid sääski, kes kohe üldse olla ei lasknud). Ja nii me einetasimegi Köleri mälestuskivi juures. Ning siis rühkisime edasi, kuni jõudsime ka Kassarile. Tänu meie varajasele stardile olime seal üsna vara. Käisime Sääre tirbil ära. Kohe seal päris lõpus, nii et varbad vees olid. Mõnus hommikune jalutuskäik oli. Sealt edasi võtsime suuna Emmaste poole. Järgmine peatus tuli suht ruttu, sest olime otsustanud esimeses ettejuhtuvas poes varusid täiendada. See esimene ettejuhtuv tuli aga suht ruttu (tegelikult isegi liiga ruttu - tee läks just kenasti mäest alla, aga siis tuli hoog maha võtta ja peatada). Lisaks sellele, mis oli plaanis olnud osta, saime ka ühe tuulehaugi võrra rikkamaks. Kassarilt välja jõudes otsustasime lõunapausi ära pidada. Bussipeatused on hea koht lõunapausiks, nagu juba varasem rattamatka kogemus näidanud on. Kui olime oma söögi praktiliselt lõpetanud ja asusime J-i paanikašokolaadi ründama, tuli üks kohalik meesterahvas ja tahtis kangesti juttu puhuda. Õigemini, eriti lähedale ta tulla ei julgenud, rääkis meiega suht kaugel, mistõttu suur osa tema jutust meil tegelikult möödasõitvate autode tõttu kuulmata jäi. Aga hästi viisakas mees oli. Natuke jutustas meiega ja siis jalutas edasi Käina poole (sinna oli 4 km meie lõunapausi bussipeatusest). Pärast mõningast leiva luusse laskmist istusime jälle oma ratastele ja rühkisime Emmastele lähemale. Kuna edasi tuli hirmus armsaid bussipeatuse majakesi, pidime me ühes neist ikkagi veel ühe lebo tegema enne Emmastesse jõudmist. Aga lõpuks me sinna jõudsime. Ja jäime ootama saarlasi.

Koos saarlastega jõudis ka kahjuks üks vihmapilv kohale, nii et meie ühise sõidu algus kulges vihmas, aga seda eriti kauaks õnneks ei jätkunud. Käisime korra ka ühe kena kiriku juures ja ööbimispaigaks valisime (olles eelnevalt mõningate kohalike ja kohalikke olusid paremini tundvate isikutega nõu pidanud) ühe RMK matkarajal asuva püstkojaga puhkekoha. Väga mõnus koht oli. Natuke maad eemal oli ka kuivkäimla, mis oli küll auguga põrandas, aga väga korralik. Ja mustikaid oli ka ümbrus täis. Sain minagi neid kuulsaid Hiiumaa mustikaid maitsta. Aga pikk päeva oli seljataga ja sel õhtul ronisime päris vara telkidesse ära.

Hommikul peale pudrusöömist panime jälle telgid kokku, paigutasime asjad ratastele ja sõitsime edasi. Esimene peatus oli Vanajõel. Mõnus ürgoruke oli, kahjuks polnud meil aega seal pikemat matka teha. Järgmiseks tuli Rebasemägi, kuhu mõned meist üles ronisid (mina ka). Ja siinkohal väike märkus - seal ei olnud vaatetorn, vaid vaatepoodium (ühekorruseline asi, mis pole kõrgemal kui 2 meetrit, ei ole ju torn!). Järgmine koht oli juba õige torn - Kõpu tuletorn. Jällegi jäid osad meist maapinnale ja teised võtsid ronimise ette (mina loomulikult ka, sest mina polnud kusagil varem käinud). Sealt oli juba päris hea vaade. Kõpust sõitsime edasi Luidjale, kus pidasime lõunapausi (kuna aga varude täiendamiseks oli vähem võimalust, kui me lootnud olime, ei olnud see eriti rikkalik eine) ja käisime ujumas. Muidu oli suht soe vesi ja hea liivane põhi, aga neist millimallikatest pole minagi eriti vaimustuses. Peale mõningast peesitamist sõitsime Kõrgessaarde, kus oli suurem pood, nii et saime õhtuks ennast varustada. Reigis tegime väikse metssea vaatamise peatuse. Olid lahedad küll. Ja pisikesed olid armsad. Kuldid aga pisut sõjakad. Ja farmiomanik oli tore (muide, kas te vaatasite seda farmi logo seal pileti peal...). Väike vahepeatus veel ühe puust kiriku juures ja järgmiseks sihtmärgiks oli Tahkuna tuletorn. Kuna sealkandis oli vähem kattega teid, raputas kruusatee natuke minu ratta koormat paigast ära. Korra kui ratta peatasin, et seda sättida, peatus minu kõrval kolm autot. Esimesest küsiti, kas on abi vaja. Ütlesin, et aitäh, aga ma kohendasin kõigest oma kandamit. Ja siis küsiti teisest sama. Minu kinnituse peale, et ikka kindlasti ei ole abi vaja, sõitsid nad edasi. Lahke rahvas seal saarel.

Tahkunas käisime jällegi tuletornis ja kõndisime kivilabürindis ning turnisime rannas veidike suuremate kivide peal. Kellaaeg oli juba üsna hiline ja päike hakkas loojuma, seega tuli ööbimiskoha asukohta jällegi esialgsese plaaniga võrreldes veidi muuta. Jäime Tahkuna poolsaare põhjaserva. Koht iseenesest oli aga imeline. Metsatukk otse mere ääres, mis tähendas õhtusööki päikseloojanguga. Mida hing veel ihata võib??? Ja kuna ka seda kohta oli "õnnistatud" lugematul hulgal sääskedega, siis otsustasime peale sööki Maailmaparandaja telki kolida. 6 inimest mahtus suurepäraselt sinna. Ja et oleks tõeline telgiläbu, pidi keegi ikka midagi ümber ka ajama (seekord olin mina see kobakäpp). Aga ilmselt ei läinud piisavalt rummi ümber, muidu poleks neil seal telgis öösel külm olnud :p Mina öösel eriti ei külmetanud, aga hommik tundus küll suht jahe. Mind kohe kuidagi ei tõmmanud hommikul ujuma (kuigi rand oli ilus ja meri kohises nii mõnusalt). Aga enamus meist siiski käis ära.

Ning algaski meie matka viimane päev. Vahepeal väike remondipeatus (minu ratta tagapidur keeldus ühel hetkel töötamast) ja üsna varsti olimegi Kärdlas (viimased 5 km oli lausa imeline rattatee). Käisime kohvikus söömas ja Konsumis šoppamas (paljukiidetud Hiiumaa leiba ostmas) ning oligi aeg jälle eri suundadesse sõita - saarlased Sõru poole ja mandri omad Heltermaa poole. Paar puhkepeatust ja varsti leidsimegi ennast juba tuttavatest kohtadest. Sadamale lähenedes märkasime kõigepealt autode rivi. Sellest tuiskasime uhkelt mööda ja seekord saime ilma igasuguse vaevata piletid kätte ning suundusime praamile. Praami peal saime endale paar hoolealust - üks perekond reisis koos kassidega, kes toodi välitekile, aga kuna perenaine ise lapsega väljas olla ei tahtnud, palus ta meil neil silma peal hoida. Päris kenad kassid olid.

Vastupidiselt minu ühele unenäole oli ka auto Rohuküla sadamas alles. Ratas jälle autosse pakitud, algas sõit tagasi Tartu poole. Koju jõudes olid suhteliselt väsinud, aga rahul ja õnnelik, sest matk oli tore.

Kaelast saati vees on hea olla

Avasin täna oma trennihooaja - käisin Auras süvaveeaeroobikas. Oli sama väsitav nagu kevadelgi. Nagu arvata oligi, ei olnud täna väga palju rahvast Auras. Mis mulle isiklikult meeldis. Rohkem ruumi nii ujulas kui riietusruumides.
Eile käisin ka tglt ujumas, aga järves. Verevis. Sinna on nädalavahetusega võrreldes rohkem seda heina tekkinud, aga muidu oli mõnus.

Saaremaisest elust

Lühidalt sellest, mis saarel toimus.

Kõigepealt muidugi Laisiku ja Mattise sünnipäev. Tore oli. Ja hariv. Ja ujuda sai. Lisaks ilusale ilmale oli kohale tellitud ka üks põder, kes üle tee jooksis (ohutus kauguses), kui me õhtul ujuma läksime. Kohe näha, et sünnipäevalapsel sidemed KKMiga. Tantsida oli ka tore (saab ilma meesteta ka).

Edasi läks minu tee Laisiku juurde (aitäh, et sa olid nõus mind vastu võtma). Pühapäeval käisime veel ujumas, tegime pannkooke ja siis läksime merepäevadele. Ja ei läinudki kaua, kui me paljajalu, püksisääred üles kääritud, seal mudas tantsisime. Kõige suurem mure oli see, et libeda muda sees pikali ei käiks. Õnneks jäid kõik püsti (peale Oti, kes korra ikkagi külje maha pani).

Järgnevatel päevadel vaatasin sugulased üle, värvisime Laisiku esikut (ja ka iseendid), käisime öises Titerannas hirmnäljaste sääskede keskel ujumas, pidasime grilliõhtut Kuivastus, käisime kinos (Ocean's 13 on hea film), tegime Murueide juures seene-makaronivormi (või oli see nüüd makaroni-seenevorm) ja lõpetuseks tähistasime tädi ja tädimehe sünnipäeva ning oligi aeg tagasi mandri poole sõitma hakata. Reedel polnud Kuivastus eriti suurt järjekorda ja mahtusin ilusti praamile, Virtsus oli järjekord juba hoolimata suhteliselt varasest kellaajast päris korralik. Mul oli tulnud mõte, et võiks mõne hääletaja peale võtta. Esimesi nägingi juba Virtsus, aga need tahtsid Haapsalu poole sõita, sinna mul aga asja ei olnud (sel nädalavahetusel). Peale Pärnut oli tee ääres 3 meesterahvast hääletamas. Pidasin siis kinni ja võtsin nad peale, tahtsid teised Kilingi-Nõmmele minna. Päris läbi ma sealt ei sõitnud, panin nad ühes bussipeatuses enne Kilingi-Nõmmet maha. Täitsa lõbusad sepad olid (kõik kolm pidasid Pärnus sepa ametit). Hiljem nägin veel kahte poisikest, kes nii umbes kilomeeter maad edasi sõita tahtsid.

Kahte avariid nägin ka tagasiteel. Üks oli Pärnus silla peal (mistõttu oli seal ikka päris korralik ummik juba), tagant sisse sõitmine, kolm autot rivis ja teine oli Kõpus ning tundus tõsisem, kiirabi oli kohal ja üks mootorratas oli pikali maas (mööda sõita tahtvad autod pidid läbi kõrvalasuva pargikese sõitma).