Jaanipäevast

Minu jaaninädalavahetus möödus marsruudil Tartu-Kuressaare-Sutu-Kuressaare-Tallinn-Tartu. 23nda õhtul jõudsin Kuressaarde, väike tee vanavanemate juures, siis linna jaanitulele, kus sai vormirooga vahitud ja Piretiga polkat üritatud keerutada.
24nda ennelõuna möödus samuti sugulaste seltsis, millalgi enne nelja tuli roheline siks järgi ja viis minu ja teised, kes seal peal olid, Suttu. Sellest, mis seal toimus, on Pille juba kirjutanud ja Merike on ka pildid üles pannud. Saagimise kohta niipalju, et kui ma väga ei eksi, oli see mul esimene kord lauajupp pooleks saagida (vähemalt ma ei mäleta, et ma varem saaginud oleks). Ise olen rahul, a eks näis, kas see vanarahva tarkus ka paika peab... ma millegipärast kahtlen selles natuke... Jalgpall oli tõesti ainulaadne ja äärmiselt huvitav. Natuke proovisin ise ka, aga väsitas liiga ära, fotoreporteri amet oli palju parem :) Nimejookide koha pealt niipalju, et minu meelest oli Maariš vol 1 natuke talutavam, vol 2-te ma küll vist pool liitrit ära poleks suutnud juua... Aga ikkagi ei saa ma aru, miks peetakse peo sünonüümiks alkoholi tarvitamist, mulle tuleb peale natuke rohkema alkoholi tarvitamist kohe Vässu kallale.
25ndal sõitsin siis Tallinnasse. Tee peal sain natuke oma roosteläinud saksa keelt kasutada, aga lõpuks läksime ikkagi inglise keelele üle (minu kõrvale sattus istuma saksa noormees, kelle tädi või onupoeg (cousin ühesõnaga) elab Eestis). Buss jõudis Tallinnasse plaanitust pea tund aega varem. Kõigepealt vahetasime vanaonu juures riided ära ja siis seadsime sammud sinna kohvikusse, kus pidu oli. Täitsa kena koht. Toidud olid head ja neid oli palju. Nägi sugulasi, keda ammu näinud polnud ja ka inimesi, keda ma kunagi varem näinud polnud. Üldiselt oli selline tore pikalauapidu. Tartusse toodi mind esmaspäeva hommikul, mis tähendas, et asjad maha ja kohe tööle. Järjekordselt jäi 1 päev puudu - see päev, mil saaks nädalavahetusest välja puhata...

Vihm!!!

Lõpuks hakkas Tartus ka sadama :)))

Btw, leidsin Postimehest hea ajakohase anekdoodi - Emal oli kaks poega. Ühest kasvas normaalne mees, teisest sai jalgpallur... muahhahhhaaa :P

Põrgukuumuses

Kalendri järgi hakkab homme pealelõunal suvi. See tähendab, et praegu peaks nagu kevad olema. Kui see on kevad, siis ma ei taha teada, milline see suvi veel olema peaks... Ma niigi mõistatan iga päev, kas õhtuks on minust ainult märg plekk järel või jään ikka tahkesse olekusse. Siiani on õnneks läinud. Aga töötegemisele see küll hästi ei mõju. Kui ikka õhku ei ole, siis ei suuda eriti keskenduda ka. Ja siis mingid totakad kliendid käivad mulle pinda ka... õnneks ma olin ise just poes sel ajal kui too tüüp käis, ülemus pärast rääkis, milline võrksärk tal seljas oli olnud. Ma olin väga rahul, et mind kontoris polnud.

Eesti Amazonases

Tänane päev möödus Võhandu jõel. Isal oli Lions klubiga paadimatk ja ma sain ka kaasa. Sõitsime suurte 8-inimese kummipaatidega, mis väga kiiresti edasi ei liigu (eriti kui meesterahvad tegelevad pigem õllejoomise kui aerutamisega). Edasiliikumist takistas ka kivide otsa kinni jäämine, aga kuna vesi oli suht madal, siis tõsisema häda korral, kui muud abinõud enam ei aidanud, läks mõni mees paadist välja ja lükkas või tõmbas seda. Üldiselt oli hästi mõnus matk - vaatasime kaldaäärseid taimi (üks mees muudkui luges puuliike ette), kuulasime linnulaulu (metsvindi ja väikse lehelinnu tundsin laulu järgi ära, aga ühte väikest halli lindu, kes kivil istus, ma ära ei tundnud), uudistasime pardiperede tegemisi jne. Natukeseks anti aer minu kätte ka, sest see mees, kes muidu selle aeru taga oli, lõikas parajasti vorsti. Tal oli üldse igasugu tavaari kaasas, alustades valgest triiksärgist, mille ta endale selga tõmbas ja lõpetades juustutükiga. Veel oli meil kastitäis voblat ja meeste jaoks pool kasti õlut (teine pool kasti oli teises paadis). Naisi kasutati õllehoidjatena, sest õlu kippus ümber minema sel ajal kui kahe käega sõuda oli vaja. Sihtpunti jõudmiseks (see vist ikka oli Süvahavva, nad ei olnud ise ka enam päris kindlad, et mis koht see ikkagi oli, kus me kaldale tulime) läks meil mingi 5 tundi või rohkemgi. Selle aja jooksul jõudsid minu jalad täielikult ära kärsata (ja seda loomulikult ainult ühelt poolt, sest ega me seal siis iga natukese aja tagant kohti vahetanud), sest kuigi eelmisest nädalavahetusest oli mul meeles, et päiksekreemi võiks ikkagi kasutada, siis sai seda ainult sellistele kohtadele nagu õlad ja selg määritud, jalgade peale ei määrinud... praegu jalad põlevad all....

P.S. Pealkiri pole tegelikult minu välja mõeldud, keegi meie paatkonnast leidis, et see jõgi metsiku looduse keskel on nagu Eesti Amazonas.

Lõpetamisest

Eile oli siis see tähtis päev, kui ma oma papre kätte sain ja nüüd ametilikult BSc olen. See aktus polnudki nii pikk ja igav nagu ma arvanud olin. Võibolla oli põhjus selles, et me enamuse ajast Mpsiga lobisesime :p. Midagi põrutavat ka ei juhtunud, st keegi pikali ei kukkunud diplomit vastu võtma minnes ega midagi muud sellist, üks tüüp tahtis ainult Aaviksoo asemel Meidla käppa suruma minna (ikkagi tuttav nägu ju).

Igal juhul suur aitäh kõigile, kes said/viitsisid tulla õnnitlema.

Hullumaja

Täna oli meie korteriühistu koosolek. Eelnevad kaks korda kui seda teadet saanud olen, ei käinud sest aeg ei sobinud, mõtlesin siis et kuna täna otseselt midagi ees ei olnud, siis võiks ju käia. Kuna mina olin enne käinud ainult ERLi üldkoosolekul, siis eeldasin, et tuleb midagi sarnast. Aga ma eksisin ja sügavalt. Kohe alguses sai selgeks see, et inimesed, kes kohal on ja kellel midagi öelda on, tahavad seda korraga teha (umbes pooled kohaletulnutest olid venelased, enamus eestalastest olid pensionärid, nii veerand või vähem olid nooremad eestlased). Mingi hetk läks väga valjuhäälseks ja vihaseks vaidluseks selle üle, mis keeles koosolek toimuma peaks. Venelased leidsid, et nemad maksavad ju samuti ja nemad tahavad ka teada, mis toimub. No sorry, aga te elate ju siiski Eesti riigis, õppige ometi riigikeel ära, mina ei peaks ju eestlasena Eesti riigis vene keeles koosolekut kuulama. Aga nii see peaasjalikult oli, sest koosoleku juhataja oli üks vene naisterahvas, kellel asja juhtimine tegelikult üldse välja ei tulnud. See naine, kes raamatupidamist üle vaatas (kus olevat suured vead sees olnud, mis nüüd parandatud olid), rääkis nii, et tõlkis iga natukese aja tagant selle, mis ta öelnud oli, eesti keelde. Ta küll purssis seda üsna vaevaliselt ja igasugustest käändelõppudest ja veidratest sõnakasutustest ma üldse ei räägigi, aga vähemalt sain ma aru, mida ta öelda tahtis. Igatahes selgus, et see asi siin korteriühistus on täiesti mäda. Meil polnud üleüldse juhatustki, vaid ainult esinaine. Nüüd sai lõpuks juhatus ja revisionikomisjon valitud. Eks näis kas miskit muutuma ka hakkab. Põhimõtteliselt oligi koosoleku sisuks praeguse hooldusfirma esindajale küsimuste esitamine, majandusaruande ülevaate kuulamine ja sektsiooni esimehe/naise ning juhatuse ja revisionikomisjoni valimine. See kõik võttis aega kaks ja pool tundi... Järgmine kord kui ma sellisest asjast osa võtan, planeerin heaga mingi kolm tundi selle peale, seekord läksin ju naiivses usus, et vast tunnike läheb, aga poole pealt ära ka ei tahtnud tulla, sest siis polnud asjal veel mingit tulemust, need hääletamised tehti nii umbes viimase kolmveerand tunni jooksul.

The memory remains

Eilse päeva planeerisin ma juba märtsis. Mäletan täpselt seda otsustavat tundi, mil ma läbi lumesaju Statoili poole sammusin, et pilet ära osta. Mõni aeg tagasi hakkasin siis uurima-vaatama, kuidas ja kellega Tallinnasse saada. Lõpuks sain ennast ühe sõbra auto peale sebida. Teised inimesed, kes selle autoga tulid, olid mulle esialgu tundmatud, nüüd võin öelda, et sain endale mõned toredad tuttavad juurde. Sinnasõit möödus rahulikult. Lobisesime, kuulasime natuke muusikat, vaatasime kass Oggy multikaid. Mis muutis autosõidu eilse palava päevaga eriti toredaks, oli asjaolu, et autos, millega me läksime, oli konditsioneer. See on suvel ikka väga hea asi (esmaspäeval ma "nautisin" päikse käes seisnud ja ilma konditsioneerita autoga sõitmise mõnusid). Tallinnas korjasime veel ühe inimese peale ja edasi tuli lahendada auto parkimise probleem. Peale mõningast söömist-poeskäiku-riietevahetamist asusime lauluväljaku poole teele. Seal väravas väga hullult mu kotti läbi ei tuulatudki, olin valmis hullemaks. Sisse saime natuke enne seda kui Padar soojendama hakkas. Pedigreest jäime küll ilma, aga ma selle üle eriti ei kurvastanud (võin ju poes ka koeratoitu vahtida). Mõningase otsimise peale leidsime muruplatsi, kuhu ennast maha toetada. Mina olin kogu selle aja paigal, osa meie seltskonnast vooris pidevalt edasi-tagasi. Aga rahvast oli igasugust. Eri rahvusest, eri riietuses (ma ei saa aru, kuidas nendel tõsistel "karvastel" küll palav ei ole sellise päikesega üleni mustas). Aga väide, et kui sellisel üritusel kuhugi maha istud, siis näed ära kõik oma tuttavad, kes sinna tulnud on, ei pea paika. Ma ei näinud ühtegi tuttavat, keda ma teadsin seal kontserdil olevat (kaasa arvatud eelpool toodud väite autorit). Mõnda tuttavat nägu siiski nägin.
Peale viimast soojendusesinejat liikusime lavale pisut lähemale. Saime päris hea nähtavusega koha peale. Mingi hetk ilmusid meie kõrvale mingid tibid, kellest üks ei osanud näppugi visata, teine õpetas teda tükk aega, et millised näpud püsti hoida ja millised alla suruda... ühesõnaga seal oli tõepoolest igasuguseid inimesi.
Ja siis nad tulid. Tegelikult seda ei saagi kirjeldada. See oli võimas. Ja olgugi, et ma ei teadnud kõiki laule, mis nad seal laulsid, nautisin kogu showd täiega. Nad ise olid nii armsad... muudkui tänasid, et me neile nii hea enesetunde tekitame jne Lubasid tagasi tulla kui plaat valmis on ja nad sellega tuurile lähevad. Ja nagu ikka jäeti parimad palad nö lisalugudeks. Mina ootasin kõige enam ühte lugu... mis tuli ka lisaloona... and nothing else matters :) Natuke tulevärki oli ka ja lõpus loobiti nänni neile, kes lava ees olid.
Kesköö paiku sai see kontsert siis läbi. Rohkem kui 78000-pealine mass hakkas väravate suunas liikuma. Tegelikult liikus asi üllatavalt kiiresti, ma arvasin, et on hullem mäsu. Liikudes kuulsid kogu aeg jalge alt plastikukrõbinat - terve lauluväljak oli kaetud plasttopside ja muu prahiga. Mul hakkasid käed prügikottide järgi sügelema, et seda jama kokku korjata, aga ma talitsesin ennast, sest oli vaja koju tagasi jõuda. See viimane oli juba natuke keerukam. Auto oli küll alles (vastupidiselt mõne mehe hirmule), aga terve tänav oli juba ummikus seisvaid autosid täis, nii et eriti sellest kasu esialgu polnud. Mõne aja pärast suutsime ennast autoderivvi mahutada ja natukesehaaval edasi liikuda. Natuke seiklemist ja olime linnast väljas. Kuna ma olin tolleks hetkeks suhteliselt väsinud, toetasin pea kotile ja lebotasin seal tagaistmel (üks inimene, kes Tartust meiega tuli, jäi Tallinna, nii et terve tagaiste oli minu päralt). Mingi hetk jäime seisma. Tõstsin pea ja nägin meeletut autoderivi või õigemini nende piduritulede punast sära nii kaugele kui silm seletas. Ummik keset maanteed. Käisid naljad selle üle, et maantee on täis ja nüüd sõidamegi 30-ga Tartusse. Õnneks nii hull asi polnud, 30-ga sõitsime vaid umbes 10 km või nii. Lõpuks selgus ka põhjus - avarii (olime ise ka seda juba oletanud). Täna kuulsin, et üheks pooleks selles avariis olla põder olnud. Kusjuures natuke enne seda avarii kohta oli põdrad teel märk. Järelikult asub märk õiges kohas... Väike peatus oli ka Kükita grillis, kust ma üritasin midagi söödavat saada, aga kuna järjekord ei liikunud peaaegu üldse ja see, mida mina tahtsin, oli otsas, siis loobusin. Kui me jälle sõitma hakkasime, viskasin ennast uuesti pikali ning jäin ilmselt magama, sest kui ma oma arvates natukese aja pärast pea tõstsin, avastasin, et me oleme Tartus. Päike oli tõusnud ja kuidagi veider oleks olnud isegi magama minna kui ma nii väsinud poleks olnud. Kell oli pool viis kui koju jõudsin.

Suvehooaja avalöök

Huvitav, et mõnikord see Murphy ei keeragi käkki. Võiks ju arvata, et kui on plaanis pidu kaunis mereäärses suvituspiirkonnas, siis sajab ladinal vihma või on lihtsalt jube külm. Sel nädalavahetusel aga see nii ei olnud. Laupäeva päeval kui sõitma hakkasime, hakkas asi täitsa suve moodi paistma juba. Soojast ilmast tingituna sai Nissaniga Salmistusse sõitnud rahvast väikest etüüdi jäätisega nautida, mis seisnes selles, et see va väike Tom, mille Roman nii lahkesti igale ühele ostnud oli, otsustas jäätisekokteiliks saada ja minu kätt mööda alla voolata. Edasi järgnes sellele Pille oluline roll minu käe puhtaks pühkimises, kuna ma ise samal ajal autot tee peal hoida üritasin. Kõike seda saatis meeletu naer. Rahvas tahab ju tsirkust ja leiba. Antud juhul said nad küll tsirkust ja jäätist (seda viimast sai tglt Pille, kuna ma lubasin tal selle osa jäätisest ära süüa, mis mööd amu kätt alla ei voolanud... nii ohutuse mõttes). Järva-Jaanis külastasime kohalikku Ah ja Oh poodi (millest selline nimi? no sellest, et see on sedasorti pood, et kui midagi küsid, siis öeldakse vastu "Ah seda? Oh ei, seda meil küll ei ole" :P) või kui nüüd täpne olla, siis külastas seda poodi kõigest Roman, kes poe olustiku meile värvikalt edasi andis. Mõne aja pärast hakkasid poisid, kes olid seal tagapingil ennast tankinud (1 liiter sajale läks vist kui ma õigesti mäletan), metsapeatuse kohta vihjeid tegema. Lõpuks nad selle ka said. Ja siis ei leidnud pärast veel autot ka üles... Tänu headele juhistele ja loomulikult ka tasemel kaardilugejale, jõudsime ilusti kohale (v.a. üks koht kus ma natuke valesti sõitsin, aga see oli veidra liikluskorralduse süü). Edasi läks kokkamiseks ning kui söök valmis oli, siis said kõhud täis pargitud. Kuna ilm oli tõeliselt suvine (mõned olid seal juba tunde peesitanud, kui meie kohale jõudsime) otsustasime mere äärde minna. Selles, et meri külm on, ma ei kahelnud. Oma julguses sinna külma merre end kasta, ma natuke kahtlesin, mistõttu lubasin Pillel ennast vette tõugata kui ma pelgama peaksin hakkama. Õnneks seda ei juhtunud. Aga vesi oli ikka parajalt külm. Samas, välja tulles polnud üldse hull. Ei jooksnudki kohe lõdisedes rätikut otsima. Tagasi maja juurde jõudes jätkus pidu nii nagu õigele suvisele grillipeole kohane - joogid, saun, laulmine. Saun oli minu jaoks natuke kõrvetav, mistõttu oli see minu jaoks suht lühike saunaskäik.
Kui laulmises väike paus tekkis (sel lihtsalt põhjusel, et pillimees sauna läks), mängisime ära ka Pille meisterdatud Saaremaa rattamatkade ainelise lauamängu (mille Pille mulle kinkis :DDD). See oli väga vahva mäng. Huvitav oli see, et need, kes päriselus on aeglasemad sõitjad, jõudsid mängu lõppu enne kui need, kes üldiselt esimeste seas olid rattamatkade ajal. Liina näiteks jäi pidevalt vahele ja mingil hetkel läks üldse Kuivastusse tagasi. Pille läks ka, aga tema saatis Merike sinna, kuna tema mängu autor oli. Ma kavatsen selle asja veel üksipulgi läbi uurida, et mis võimalused mingis kohas veel on (mingis kohas olla lausa võimalus surma saada ja seeläbi mängust välja langeda). Mina igal juhul lõpetasin teisena mängu (Jaanika võitis).
Kui Mps saunast tagasi tuli, õnnestus meil väikse rahvusliku diskrimineerimise läbi ta uuesti pilli mängima panna. Mina väga kaua laulda ei jaksanud, Vässu tikkus kallale. Läksin ja keerasin ennast magama, taustaks kuuldus altkorruselt laulu...
Hommikul ärgates tuli mul kõigepealt auto eest ajada, sest varajasemad lahkujad juba läksid (Kerru läks neid ära viima, aga kuna VW polnud öö jooksul lendama õppinud, ega Nissan kuhugi kadunud, tuli kasutada traditsioonilisi võtteid autodega manööverdamisel). Sellele järgnes hommikukohv õues päikese paistel. Et midagi kasulikku ka teha, otsustasin auto puhtaks pesta. Täitsa nii nagu filmides - bikiinide väel (ma oleks muidu ju riided märjaks teinud). Kui auto puhtaks (või noh, puhtamaks) sai, otsustasin natuke päevitada. Päikesekreemi ma loomulikult endale peale ei määrinud (nagu-nii-ta-selle-ajaga-midagi-ei-võta-loogika). Mingi hetk tuli otsus, et käik korra veel mere ääres. Selleks ajaks kui me ennast minekule sättisime, läks ilm loomulikult jahedaks (Murphy oli ilmselt ärganud). Ujuma läks meist ainult Kerru, ülejäänud nautisid niisama mererannal molutamist. Et meil Piretit polnud, tuli omal jõul massaži teha. Kõigepealt mudisin mina Liinat, siis Liina mind ja siis Vivian Liinat. Lõpuks hakkasin kohalikud rannaelanikud (ämblikmehed ja emalendurid) liiga pealetükkivaks muutuma ning me lahkusime.
Lõunaks valmistati sushit. Ma polnud seda elu sees enne söönud. Tundsin ennast laua ääres esmalt üsna nõutuna. Pulgaga söömise nipi sain kohati täitsa käppa, aga nii kui korraks pulgad käest panin, oli jälle asi käpast läinud. Et asi võimalikult riisine oleks, oli ka magustoidu põhikomponendiks riis. Kõige selle maitsva söögi tulemuseks oli see, et minekule asudes oli kõht ikka väga täis. Aga kell oli palju ja tuli ennast teele asutada. Ka tagasiteel tegime metsapeatuse. Seekord läksid naisterahvad metsa ja Roman oli ainus, kes autosse jäi. Loomulikult ei jätnud ta mulle märkust tegemata selle kohta, et võiks vähem juua (mina ju kägisesin minnes selle kallal, et misasja nad joovad seda õlut, pärast muudkui aga metsapeatust vaja :p). Ja minu käed tõmbusid järjest punasemaks (järeldus: päike siiski hakkab peale... ja kuidas veel), kodus peeglist nägin, et ka mujalt on punane (v.a. kael, mis on täiesti valgeks jäänud) ning vaatamata minu pingutustele igasuguseid riiderante vältida, on nad siiski olemas. Päike võtab vist ainult sel hektel, kui pluus on seljas või mõni muu asi, mis randi jätaks.
Igal juhul jõudsime ilusti koju tagasi ja ma usun, et teised jäid ka peoga rahule, mina igal juhul jäin täiesti rahule. Aitäh Merike, et meid vastu võtsid!

Mis vahepeal juhtunud on

Ma usun, et enamus teist on kuulnud mind ühel või teisel hetkel ütlemas lauset, et saun jätab mind külmaks. Sellegipoolest võtsin teisipäeval ette reisi Jõhvi, kust me koos Merikesega Toila spa-sse läksime, et seal termides mõnuleda. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem infrapunasaun, oli selline mõnus, sai normaalselt hingata. Soolasaun oli ka hea, kuigi ühel hetkel oli tunne nagu soolakalal :p Aroomisaun oli kõige rohkem selle tavalise e soome sauna moodi (see oli ka seal, aga me ei raisanud selle peale aega), ainult et lõhnas teisiti. Aurusaun ei meeldinud - hingata ei saanud, kuum vesi hakkas kondenseeruma ja laest alla tilkuma, sealt lasime suht kiiresti jalga. Ja Merikese jutud käterättide varastest leidsid ka seekord tõestust - minu kuiv rätik läks kuhugi rändama ja selle asemele jäi tükk maad märjem rätik. Mingi hetk otsustasime, et võiks miskit juua osta. Läksime siis riietusruumi ja võtsime täpse raha kaasa. Kassas selgus, et seal ei maksta rahaga vaid käepaelaga, st ära minnes kasseeritakse see raha sisse. No loogiline ka ju, sest kes see ikka sauna rahakotiga läheb. Aga meie jaoks tähendas see, et pidime veelkord riietusruumi minema ja raha tagasi viima. Üldiselt oli see korraldus seal minu jaoks hämmingut tekitav. Esiteks anti koos rätikuga kilekott. No minu esialgne mõte oli, et pesemisasju saaks riputada, tegelikult oli see välisjalanõude jaoks. Järgmine hämming oli siis kui läksime riietusruumi ja peegli ees seisis mees. Ma hakkasin kohe ringi vaatama, et kas me ikka õiges ruumis oleme, et see on äkki meeste oma, aga siis seletas Merike mulle ära, et seal on koos riietusruum. Päris avalikult ikka riideid vahetama ei pidanud, selle jaoks olid nurgas kabiinid. Ja pesuruumid olid ka siiski eraldi. Vee temperatuur pakkus üllatusi - kord külm, siis kuum, ise reguleerida loomulikult ei saanud. Ja kapid käsid ka väga kavala nipiga kinni. Üldiselt oli asi päris hästi organiseeritud tglt, aga üksi oleks ma seal ilmselt tõeline Beata Kana olnud.

Kolmapäeva õhtul siis läksime Karlile külla. Temast tuleb küll tõeline seltskonnalõvi. Ja poksija. Ja naistelemmik. Sai sinna plaadi ümbrise sisse ka lõpuks pika punnimise peale kritseldatud. Aga jutt läks kohati jälle imelikele radadele... Ja Triinu rullnokalembus sai avalikuks.

Aga ajaga on midagi lahti. Ära kaob. Nüüd peaks nagu aega olema, aga ikka ei jõua midagi tehtud. Ei saa aru, mis toimub. See on ka põhjus, miks blogi eriti tihti uusi sissekandeid ei saa - ei jõua selleni lihtsalt.

Elu on lill!

See nädalavahetus oli tõeliselt mõnus. Lõpuks ometi ei olnud vaja kuhugi kiirustada, ei mingeid tüütuid kohustusi, lõputöid jne. Just see, millest ma enne 16. maid unistasin. Ainult et nüüd tuleb leida uus eesmärk mille poole püüelda. No tegelikult see on isegi olemas, on kogu aeg olnud, aga nüüd oleks aega sellega tegeleda. Ainus "aga" selle juures on, et selle eesmärgi täitmine sõltub igasugustest muudest asjadest ning kõige parem on võtta vabalt - küll ta täitub. Vast.
Aga jah, nädalavahetus möödus toredalt. Olgugi, et plaanid pisut muutusid, aga tulemus oli tore. Ja Elvas on tore jalutada (v.a. see, et nägime kahte terve-linn-on-minu-pissuaar-suhtumisega tüüpi. Oi kuidas ma neid ei kannata. Ja mille pagana pärast nad ei või nurga taha minna vaid peavad oma hädasid ikka tänava pool ajama???). Arbi mändi nägin ma näiteks esimest korda ja kui meil Merikesega oleks palju raha, siis me ostaks endale ühe laheda maja ja teeks selle korda. Muuhulgas vaatasime Hitchi ka. Noh, oli küll naljakas, aga pisarateni ei naernud. Minule jäi tegelikult mõistetamatuks see, miks peaks naised nii väga vihastama kui nad teada saavad, et keegi on aidanud mehel nendega tutvust sobitada. Mis selles siis nii halba oleks kui leiduks tõesti selline mees, kes annab sookaaslastele nõu, mismoodi naisele läheneda? Ameeriklaste imelik nägemus asjast jällegi.