27. august 2006

Kokkuvõtvalt puhkusest

Ja läbi ta ongi. Homme tuleb jälle tööle minna. Mõni mees siin juba üritas mind hirmutada kõige sellega, mis mind seal ees ootab, aga eks näis.
Kõik plaanis olnud käigud said käidud, pluss veel mõned, mida esialgses plaanis ei olnud. Koht, kus ma puhkuse ajal kõige vähem viibisin - kodu. Ka see oli tegelikult peaaegu et plaanipärane. Kõige toredam üritus - ikka raie MM :D (ei saa ma sellest üle ega ümber...) Paistab, et oli ka viimane aeg puhata, sest ilmad on sel nädalal juba sügiseseks minema hakanud - ikka iga päev natsa vihma (v.a. eile, eile vist ei sadanud).

25. august 2006

Kolmas vahekokkuvõte

Tagasi Tartus. Muidu polekski aru saanud, et suht pikka maad sõidetud sai, aga maja ees autost väljudes olid jalad pisut kanged.
Mis ma siis Saaremaal tegin? No ikka vaatasin oma suuremad ja väiksemad sugulased üle. Isegi tädimeest nägin tagasi tulles Viire pardal (aga see oli vist esimene kord mul sel suvel Viirega sõita). Saaremaale minnes pandi mind Koguva peale, muidu oleks ilmselt juba minnes tädimehega juttu saanud puhuda. Tädi oli endale just kutsika ja kassipoja võtnud. Kassipojast ma juba eelmises sissekandest natsa kirjutasin, aga ma pean ikka mainima, et väga nunnu ja rahulik kassipoeg on. Nii kui sülle võtsid ja natuke pai tegid, keris ennast kerra ja jäi magama. Kutsikas oli ka äärmiselt nunnu. Selline pisike pontsakas, 75% hundikoer, ülejäänud 25% tõugu ei mäleta (kutsika ema on saksa lambakoer, isa on pooleldi saksa lambaoer ja ülejäänu siis see muu tõug). Käis ja näris, aga kuulas ilusti sõna ka ja mõnikord mõmises vaikselt nurgas. Ja kassiga mängisid kenasti. Kass on muidugi kaval - läks laua alla, kuhu koer järgi ei mahtunud ja siis sai koera rahulikult käppadega püüda. Kassid on ikka targad loomad.
Tuleb välja, et minu paprika-põlgus on võibolla geenides, sest täditütar ja tädi reageerivad paprikale sama moodi nagu mina. Vat siis. Üleüldse oli tore täditütart üle hulga aja näha, me olime vist suht noored kui viimati samal ajal Saaremaal olime. Ja näiteks Pillet ta arvatavasti tunneb. Mpsi ema ta ka teab (ta ju ka muusikakoolis käinud). Nii et Saaremaa on ikkagi väike.
Ja mis oleks Saaremaal käik ilma Sutu külastamiseta? Ei teagi kohe... Igal juhul käisime ka Sutus ära. Soodat ei näinud (ju oli teine metsas möllamas). Võibolla kui ma Haku kaasa oleks võtnud, oleks Sooda ka ennast näole andnud. Ah soo, seda ma vist ei maininud, et ma ka Haku sugulastele näitamiseks kaasa võtsin. Hakkas teine siin Tartus ulakust tegema, tuli teda veidi shokeerida. Igatahes nüüd on ta jälle oma tuttavas köögis ja loobib tühja jogurtitopsi.

23. august 2006

Uus arvutimäng

Arvutimängu jaoks pole tegelikult vaja muud kui arvutit ja kassipoega. Piisab ainult hiire liigutamisest arvutiekraanil ja kassipoeg ajab seda väga entusiastlikult taga ning sedaviisi võiks ennast tundide kaupa lõbustada. Ainus jama on see, et mul on ilmnenud üsna tõsine kassiallergia (mis on väga halb asi minusuguse kassiarmastaja jaoks) - ninast jookseb vett nagu Niagra kosest ja silmad kisuvad kah märjaks nagu vaataks mõnda südantlõhestavat draamafilmi. Aga see ei tähenda siiski seda, et ma ennast kassidest eemal hoiaks.

20. august 2006

Vahekokkuvõte vol 2

Nüüd on siis läbitud ka teine etapp minu puhkusest ehk raie maailmameistrivõistlused. Nagu ma juba siin blogis mainisin, olin ma seal tõlgiks. Ja kirjutaks siis nüüd neist natuke.

Organiseerimine
No sellega oli nii, et vabatahtlike kaasamise osas oleks võinud neile üht koma teist õpetada ja kuna meie nägime küllaltki palju seda nö köögipoolt, siis meie teame, mis seal longas, aga võistlejatele jättis asja organiseeritus vist üsnagi hea mulje, vähemalt niipalju kui minuni kuuldused jõudsid.

Võistlused
Olgem ausad - mina polnud sellistest võistlustest varem kuulnudki, seega ei teadnud ma neist enne 15. augustit mitte midagi. Tegelikult on neid juba päris mitu korda peetud, selleaastased olid nimelt 27ndad ja järgmised on 2 aasta pärast Belgias. Aga päris huvitavad olid tegelikult. Mõtled küll, et noh mis see puu langetamine siis ära ei ole, et lükkad sae sisse ja võtad puu maha, aga ei. Nad tegid seal igasugu lõikeid enne ja siis lõid kiilu sisse ja alles siis kukkus puu ja seda ka mitte suvalisse kohta, vaid ikka enne kindlaks määratud kohta, mille tähistamiseks olid maasse nn tikud löödud (tglt olid need parajad toikad). Kokku oli viis ala - peale puu langetamise veel saeketi vahetus, kombineeritud järkamine, täpsussaagimine ja laasimine. Viimane neist oli kõige huvitavam vaadata, aga väga raske ala. Üldiselt oli nii, et sinna päris võistlusalasse pääsesid kohtunikud, võistlejad, meeskonna tehnilised juhid ja siis meie ehk tõlgid :D Päris VIPi tunne oli :P

Minu meeskond
Meie, ehk siis tõlgid, olime riikide vahel ära jaotatud, mõnel oli isegi kaks või kolm meeskonda, kelle eest nad hoolitsema pidid (tõlgiks olema, neile materjale kätte toimetama jne), aga minul vedas ja ma sain olla ainult ühe meeskonnaga kogu aeg ja selleks oli Suurbritannia meeskond. Neid oli kokku 8 inimest - kaks olid naised, kes olid meestega kaasa tulnud, kaks olid tehniline meeskond ja neli võistlejat, kellest kolm olid profiklassis ja 1 juunioride ehk alla 21-aastaste klassis. Igatahes toredamat meeskonda oleks olnud raske ette kujutada. Mul ei olnud nendega mingeid probleeme - ei õiendanud nad minuga kui mingi ajakava või protokoll kohe nendeni ei jõudnud, ei olnud keelelisi raskusi ega midagi. Kui päris aus olla, siis nad ütlesid, et ma räägin hästi inglise keelt, mis inglaste suust on ikka tõeline kompliment mulle. Samas mõned neist olid Walesist pärit, mis tähendab, et kui nad omavahel rääkisid, siis ei saanud ma küll midagi aru. Igal juhul olid nad tõepoolest toredad ja eile oli mul väga kahju sealt lahkuda.
Tulemuste koha pealt niipalju, et selles mõttes neil väga hästi ei läinud. Välja arvatud Mathew'l, kes võistles juunioride klassis - tema võitis ühe ala, ühel jäi teiseks ja ühel kuuendaks ning kokkuvõttes tuli kuuendaks. Proffidest läks ühel enam-vähem, teistel ebaõnnestusid osad alad. Mul oli tegelikult täitsa kahju, et neil selline kesine tulemus tuli, sest ma usun, et nad on tegelikult väga head raiemehed, aga lihtsalt ebaõnn saatis neid.

Puhkus
Kuna minul vedas ja ma ainult ühe meeskonna oma hoole alla sain ning nad suhteliselt alguses ära võistlesid (nad olid numbritega 9-12), oli mul enamasti pärastlõuna vaba. Ühe korra saime tasuta käia Pühajäerve Spa ujulas (võistkonnad ööbisid seal, tõlkide jaoks seal kohti ei jätkunud ja meie olime teistes hotellides), kus ma jätkasin vahepeal katkenud traditisooni ujuda 1 kilomeeter. Kuna ilmad olid ilusad ja aeg-ajalt tuli liikuda Pühajärve ja Otepää vahel ka siis kui parajasti ühtegi bussi seal liikumas ei olnud, jalutasin ma selle vahemaa nii mõnelgi korral (umbes 3 km). Tee oli ilus (need, kes roheliste rattaretkel käisid, kindlasti mäletavad seda kena kergliiklusteed sealkandis), päike paistis - tõeline puhkus ilusas Eestimaa suves. Korra käisin Apteekrimäe suusahüppetornis. Asi tundus küll pisut kahtlane - natuke vana ja lagunenud - aga ma ikka ronisin üles. Ühe korra käisin ka Pühajärves ujumas koos ühe inglase naisega, kes ujus esimest korda elus järves. Ühel pärastlõunal käisin ma koos oma inglastega (ma tean, et tglt olid osad neist Walesist ja vähemalt üks Šotimaalt, aga nii on neid lihtsam kutsuda) bowlingut mängimas. Läks jälle suht halvasti, aga noh, keegi peab ju kaotama ja õhkkond oli nii meeldiv, et ma ei tundnud ennast selle pärast üldse halvasti.

15. august 2006

Vahekokkuvõte

Lõpuks ometi olen käinud Peterburis. Ja ma usun/loodan, et see ei jää viimaseks korraks. See linn on lihtsalt nii fantastiliselt ilus. Kõik need paleed, purskaevud, ausambad, katedraalid, pargid... lihtsalt käid ja vaatad ja imestad. Ja hästi roheline on see linn tänu nedele parkidele ja väljakutele, mis on kenasti ära haljastatud. Ja siis loomulikult ka need jõed ja kanalid. Paadisõit oli meil ka programmis - Neeva, Fontanka, Moika... ma oleks võinud vist tunde selle laevukesega seal triivida, kahjuks kestis meie sõit ainult tunni. Ja kolmest päevast on Peterburi jaoks raudselt vähe. Olulisemad vaatamisväärsused said siiski külastatud - Tsarskoje Selo, Kaasani katedraal, Peeter-Pauli kindlus, Ermitaaž, Vahakujude näitus Romanovite dünastia valitsejatest, Peterhof. Lisaks peatusime ka Iisaku, Spas na Krovi ja Smolnõi katedraali juures ning käisime siuhvilks Aurora peal. Kõigile neile asjadele lisaks oli meil reede õhtul rahvuslik õhtusöök (põhiroaks Kiievi kotlett), kus lisaks söögile oli ka väike kultuuriprogramm, mille käigus umbes pool seltskonda ka kohalikega tantsu lüüa sai.
Hotell oli ka kena, jõudsime järeldusele, et me vist olime renoveeritud osas, sest kui lift korra 6. korrusel peatus (meie ööbisime 9ndal), ei näinud see koridor sugugi nii kena välja kui meie oma.
Ja Vene valitsejate ajalooga olen ma nüüd ka rohkem kursis, sest meie giid rääkis väga palju neist. Ma imestasin, kuidas ta jaksas nii palju rääkida. Üldiselt oli jutt tegelikult täitsa huvitav, ainult et mõned eripärad olid selles. Näiteks olid tal parasiitsõnad ja -väljendid (samas, sõna otseses mõttes, tegelikult), mida võis praktiliselt igas lauses kohata. Ja teine iseärasus oli see, et ta vahetas aeg-ajalt mõned täishäälikud ära, näiteks rääkis ta meile tsaar Peeter esimisest ja ortidoksi kirikust jne.
Kuna oli nädalavahetus, siis olid kõik endast lugupidavad linlased oma suvilatesse sõitnud ja liiklus oli rahulik. Vähemalt meile väideti, et see on rahulik liiklus. Üks asi, mis mulle jubedalt nende liikluskorralduse juures meeldis, oli see, et neil olid valgusfooride juures tablood, mis näitasid, kui palju aega on veel tule vahetumiseni (kui fooris põles punane tuli, olid ka numbrid tablool punased, kui roheline, siis rohelised). Meil võiks ka sellised olla.
Metroos käisime ka. Alguses mõtlesime sõbrannaga, et ei lähe sinna, aga kuna vastasel juhul oleksime pidanud bussis ootama, siis mõtlesime ümber. Ostsime kassast 12 rubla eest pileti (see teeb umbes 6 krooni) ja läksime väravatest läbi eskalaatorile. Ja kui ma siis pilgu tõstsin, tekkis küsimus, et kas sellel eskalaatoril lõpp ka on??? Neil on ju metroo 70 meetri sügavusel, ma polnud elu sees nii pikka maad eskalaatoril läbinud. Lõpuks jõudsime alla, sõitsime kolm peatust, istusime teise rongi peale ja sõitsime tagasi ning jälle 70 meetrit üles. Need peatused mida meie nägime olid sellised tavalised, seal pidi ka väga uhkeid kristall-lühtritega peatusi olema.

Nii, see vist oleks lühidalt kõik selle reisi kohta. Üldiselt oli väga rahulik reis - mitte kellelgi ei varastatud midagi ära, keegi ei kakelnud (bussijuhtide sõnul pidi seda ikka aeg-ajalt juhtuma) ja piirilt saime kah kergelt ja kiiresti üle (eriti tagasi tulles, giid ütles, et ta pole nii kiiret vene piirilt üle saamist veel näinud) ning isegi meie kotte ei kontrollitud ja alkohol jäi alles :P (ega siis Venemaalt ilma viinata tagasi tulla saa)

10. august 2006

Puhkusel

Nii lõpuks on ta käes, see kauaoodatud ja pikalt planeeritud puhkus. Ja kes arvab, et puhkus tähendab seda, et on aega lebotada ja voodis vedeleda jne, siis see eksib. Vähemalt esialgu näeb minu puhkus natsa teistmoodi välja. Nimelt niimoodi:
11-13 august - Sankt Peterburg (ammu olen tahtnud sinna minna, homme hommikul vara vara asungi seda mõtet teoks tegema ja et kindlustada seda, et silmailu oleks, võtan Ilu endaga kaasa :P ...no ja tema venekeele oskus kulub ka seal kindlasti marjaks ära)
15 augusti õhtu kuni järgmise nädala lõpp - Otepääl, raievõistlustel tõlk (vabatahtlike listist leiab alati huvitavaid viise oma aja sisutamiseks :))
20 või 21 august kuni 25 august - Saaremaal vanaema-vanaisa juures
Viimased kaks puhkuse päeva olen plaaninud kodus veeta.

Nagu te ülaltoodud plaanist aru võite saada, on järgneva kahe nädala jooksul minuga kontakti saamiseks telefon pisut usaldusväärsem meetod kui see, et mind MSNi oodata või mulle meil saata ja loota, et ma seda lähemal ajal loen. Järgneva kolme päeva jooksul ei satu ma kindlasti netti ning Otepääl ei usu ma ka, et asi väga netine on. Saaremaal on mul ilmselt võimalik oma meili kontrollida, sest tädil on nett ja võibolla võtan Villemi ka saarde kaasa ning kui ma siis mõne wifi ala leian, võin isegi online sattuda. Vot nii!

8. august 2006

Ajude kärssamise haisu tunnete?

Tundub, et mul on viimane aeg puhkusele minna, täna süvenes järsult minu hajameelsus. Kord unustasin rattaga sõitma minnes kiivri ja prillid kontorisse (poole tee peal avastasin, et miskit oleks nagu puudu), kord tahtsin lukustatud rattaga minema sõita. Üleüldse oli täna miski imelik rattaneedus kallal - töölt minema sõites jäid muudkui jobud teele ette. Mingi poiss hakkas mul ees rattaga vingerdama, oleks mulle peaaegu sisse sõitnud (heitsin talle oma täielik-idioot-oled-pilgu, aga arvatavasti prillid varjutasid seda mõningal määral), siis järgmise nurga taga tuli mulle üks tüüp rattaga vastu ja mina nagu eesti liikluses ikka, võtsin paremasse äärde, see noormees aga sihtis ka millegipärast sinna äärde, kuigi liiklusreeglite järgi oleks ta ju pidanud teise äärde hoidma, õnneks kokkupõrget ei toimunud, kuna me mõlemad sõitsime piisavalt aeglaselt, et õigel ajal siiski üksteisest mööda manööverdada. Igasugustest tee peal ees seisjatest ja kõndijatest ei hakka ma parem üldse rääkimagi.

Libauudistes oli just hiljuti (võibolla oli see täna hommikul) teema, et politsei hakkab ka jalakäijate liikumiskiirust mõõtma ja liiga kiiresti liikujate kiirust hakatakse piirama. Seda uudist kuulates mõtlesin, et ma saaks vist küll trahvi kui nad tõepoolest mõõdaksid. No olgu, jalgsi kõndimise puhul saan ma jalutamisest veel aru (muidugi mitte siis kui mul on parajasti vaja kiiresti edasi liikuda ja need jalutajad mul ees töllerdavad ja tänav või koridor liiga kitsas on, et neist mööda minna), aga mis mõte on küll rattaga sõites venida??? Sellisel juhul võib ju jala liikuda mitte rattaga. Ratas on siiski ju selleks, et kiiremini kuhugi jõuda. Või olen ma jälle millestki valesti aru saanud?
Kui ma juba liikluse teemale sattusin, siis huvitav on see, et minu autoga sõitmise stiili kohta on viimasel ajal mõningaid märkusi tulnud. Üks arvamus oli, et mulle oleks võimsamat autot vaja, kuna see vastaks paremini minu sõidustiilile (aga Nissan võib rahulik olla, mina teda välja vahetada ei plaani). Teine inimene leidis selle peale, et see veel puudus... et kui mul oleks võimsam auto, paneks ma kohe puusse.. minu sõidustiil olevat äkiline. No ma ei saa aru... kas ma peaks siis venima nagu penskar, kellest on oht, et kohe rooli taha magama jääb!?!
Ja Nissani kohta veel niipalju, et nüüd on nii minul kui ka minu taga istujal seal turvalisem (selle lause eelduseks on, et mina istun roolis) - ma leidsin üles selle puuduva turvavöö kinnitamise jublaka. Tegelikult oli neid seal istme all lausa kaks tükki peidus, aga keskmise koha turvavööd mul pole.