Suvest

Ilmade järgi on suvi juba mõnda aega otsas (kalendri järgi peaks veel kestma, aga ju ei ole siis keegi suvele seda öelnud), isegi lubatud kuiva 1. septemrit ei tulnud, täna hommikupoole sadas päris kõvasti.

Kuna suvel pole olnud aega sissekandeid teha, siis mõtlesin, et kirjutan korraga kõigest. Lühidalt.

Viimane sissekanne oli juuni viimase nädalavahetuse kohta, nii et paslik oleks alustada juuli esimesega.
Lumeussi kutsel sai ära käidud üks seniavastamata Eesti väikesaar - Prangli. Ma arvan, et sattusime täiesti õigel ajal - siis kui enamus Eestist oli laulupeol või vaatas seda telekast, külastasime meie Prangli saarel muuseumi, kohalikku etendust ja jalutasime niisama ringi. Iseenesest oleks laupäeva õhtul võinud pidusse ka minna, aga saun väsitas meid nii ära, et padi tundus ahvatlevam. Pühapäeval saime teada, et üle tee suvitas saarel ka madu (teised ei tahtnud mind alguses uskuda, aga siis nägid teda oma silmaga ka). Kuna ilmad olid just ilusaks läinud, veetsime osa päevas rannal peesitades. Teist ujumiskorda siiski ette ei võtnud, merevesi tundus piisavalt külm. Väga kaua me peesitada ei saanud, sest mina tahtsin kindlasti kella neljase laeva peale jõuda (pealinnas toimuvate suurte üldrahvalike pidustuste tõttu ostsin bussipileti varem ära ja tahtsin sinna jõuda ka).

Juuni järgmine nädalavahetus pidi olema rahulik, üsna kodune. Aga juhtus nii, et Saksamaa sai jalka MMi poolfinaalist kindlalt edasi ja If õhkas öösel mängu vaatamast tulles, et hirmsasti tahaks pühapäeval finaali Berliinis public viewl vaadata. Mina üritasin talle alguses selgeks teha, et ei saaks kaasa tulla (üksi ta minna ei tahtnud), kuna mul algab puhkus alles juuli lõpus. Kuidagi aga suutis see mõttepojuke ennast mulle pähe istutada, et oleks ju lahe Berliinis mängu vaadata ja lõppeski asi sellega, et vahetasin tööjuures kaks tööpäeva ühe puhkuse ajal toimuva seminari päevade vastu ja laupäeva hommikul asusime Berliini poole teele. Öö veetsime Poola bensukas ja järgmise päeva pärastlõunal olime Berliinis selle hosteli ukse taga, mille olin meile netist broneerinud. Hostel oli odav, ilma eriliste mugavusteta, aga äärmiselt toreda atmosfääri ja sõbralike töötajatega. Natuke puhkasime reisiväsimusest, seejärel maalisime endale saksa lipud põskedele ja võtsime suuna kesklinna poole. Me polnud ainsad. Kokku võis seal mängu vaatamas olla ca 250 000 inimest. Enne kohale jõudmist sai veel fänninänni juurde ostetud. Ilm küll ei soosinud meid - läksime igaks juhuks mõned tunnid enne mängu algust ja paar tundi pidime vihmas ootama. Õnneks jäi selleks ajaks vihm järele kui mäng pihta hakkas. Elamus oli ootamist ja pikka reisi väärt. Eriti see värav, mida nii kaua oodata tuli ja hiljem see juubeldamine linnas. Kuna pikk reis oli jätnud oma jälje, siis meie kohalikega pidutsema ei jäänud. Otsisime hoopis õige trammi ja sõitsime tagasi hostelisse. Järgmisel hommikul asusime tagasiteele.

Kuigi autosõidust oli teisipäeva õhtuks natuke villand, võtsime siiski järgmisel nädalal ette reisi marsruudil Kiviõli seikluspark-Tallinn. Seikluspargis proovis If mäest alla sõita autoga, millel vaid rool ja piduripedaal (oli hirmsasti raputanud), mina otsustasin sujuvama sõidu kasuks ja proovisin ära Eesti pikima trosslaskumise. Tuuline oli. Edasi suundusime Toilasse, patseerisime natuke Oru pargis, sealt edasi Valaste joa juurde (väga palju joast ei näinud, sest ligipääs oli tõkestatud). Kuna kõht oli tühjaks läinud, võtsime Valaste joa juures eine. Esimest korda nägime, et burger oli pakitud A4 paberisse. Aga kõhu täitis ära. Õhtuks jõudsime pealinna. Seal olid parajasti käimas merepäevad. Laupäeval me neist väga palju osa ei saanud, aga pühapäevaks oli broneeritud ekskursioon Patarei vanglasse. Enne ekskursiooni otsustasime teha kiire reisi Kajsa Mooril. Paraku läks ekskursioon pisut pikemalt kui arvasime, nii et jäime Patarei vanglasse pisut hiljaks, aga õnneks oli ekskursioon alles alanud ja saime sellega siiski ühineda. Tagasiteel koju mõtlesime sisse põigata ka paljuräägitud Põhjaka mõisa, kuid selgus, et vabu kohti restoranis ei ole. Õnneks meil kõhud väga tühjad ei olnud, olime pealinnas enne äratulekut veel einestanud. Iseenesest oli tore nädalavahetus, tänud Tuhrikule majutamast :).

Lõpuks saabuks ka juuli lõpp koos puhkusega (oli viimane aeg, sest tööl läks juba hirmus palavaks). Esimesed paar päeva puhkusest veetsime Võrumaal. Kuna linnas oli väga palav, kolisime suvilasse. Suvitasime, käisime ujumas, väisasime Suurt Munamäge ja nautisime suve. Väga pikaks Võrumaale siiski jääda ei saanud, sest tuli võtta suund Saaremaa poole. Ma polnud ammu Võrust sinna sõitnud, seega oli nüüd täitsa uus ja huvitav sinna sõita. Ja tulenevalt paari nädala tagusest maratonsõidust tundus tee päris lühike. Esimse hooga Saaremaale ei jõudnuki, jäime Muhumaale pidama. Vaatasime üle Maailmaparandaja, Mpsi, Tõrukese ja Täpsi. Tõrukest ei olnud juba väga ammu näinud, oli teine nii suureks kasvanud.Väga kauaks lahke pererahva kaela peale jääda ei tahtnud ja võtsime suuna suuremale saarele. Kuna olin sel korral võtnud nõuks kõikidele sõpradele ja sugulastele nägu näidata, siis järgmisena saime Saarepiiga ja tema meesperega kokku. Käisime merel, vaatasime nende peatselt valmivat maja, ujusime, tegime väikse pikniku rannas. Õhtuks jõudsime ka vanaema juurde. Järgmiseks päevaks oli plaanis sõit Lääne-Saaremaale. Esiteks vaatasime pankasid ja võtsime ette pika jalatuskäigu viltuse majaka juurde. Ilm oli jube palav ja vesi sai ka otsa, nii et majakani jõudes pikka pidu ei olnud, suundusime tagasi auto juurde. Päeva põhieesmärk oli jõuda Saarlanna juurde. Leidsime õnneks üsna lihtsalt ka tee sinna, kuigi polnud päris ammu käinud. Nägime ära pisikesed lapsed ja suuremad lapsed ja ka teised pereliikmed. Lisaks kostitati meid maitsva õhtusöögiga, nii et oli igati kordaläinud külastus. Laisikuga ei tahtnud meil graafikud kuidagi klappida, nii et ainus aeg, mis sobis, oli neljapäeva lõuna. Esialgu olime plaaninud jala minna, aga natuke enne lõunat hakkas kallama nagu oavarrest, nii et tundus kindlam minna autoga. Iseenesest oli vihm hea, pesi natuke seda tolmu maha, mida me eelmisel päeval kruusateid pidi seigeldes auto külge kogunud olime. Enne lahkumist jõudsime veel ka tädimehe sünnipäeva tähistada ja VLÜ kontserdil käia.

Tagasi Tartus olles tuli kaks päeva osaleda seminaril. Sinna vahele jäi üks päev veel sebimist ja siis tuli võtta suund Käsmu. Järjekordne Viru Folk tahtis korraldamist. Nii hea ilmaga Viru Folki ma ei mäletagi. Sel korral oli sõpru seal rohkem kui eelmisel aastal, sest paar sõpra olin sinna vabatahtlikuks soovitanud. Esmaspäeva pärastlõunal oli küla enam-vähem korras, nii et võis koju tulla.

Teisipäeval võtsime suuna juba tuttavat teed pidi Saksamaa poole. Sel korral sõitsime sinna rohkemate peatustega ja viibisime ka kohapeal pikemalt. Põhieesmärgiks oli Soltau Heide Park (lõbustuspark). See oli päris võimas. Meie kõige jubedamatele atraktsioonidele ei läinud, aga vaadata oli neid iseenesest tore (vähemalt minu meelest). Oma adrenaliini saime kätte ka nullist sajani alla 3 sekundi kiirendavast sõidust, bobisõitu matkivast karussellist. Mina käisin lisaks 70 m kõrguselt vabalangemas (If oli seal varem käinud, sel korral ei tulnud), mis oli täiesti omaette elamus. Selliseid atraktsioone nagu meil Tivolis näeb, oli seal ka. Lühema järjekorraga kui teised atraktsioonid. Käisime ka seal. Tagasisõidu tegime kiiremini (kodu ootas), nii et 20. augusti saime kodus reisist välja puhata. Järgmisel päeval tuli taas tööle minna.

Nädalavahetuseks oli juba suve alguses planeeritud kanuumatk. Seltskond oli kahanenud küll vaid kuuele inimesele, aga sellest polnud hullu. Onu, kes kanuud rentis, üritas meid küll ära hirmutada sellega, kui raske ja mudane see matk olema saab, aga tegelikult ei olnud hullu midagi. 10 järve said õhtuks läbitud. Kõige raskem oli tee 7. ja 8. järve vahel, mis oli hirmus pikk. Ja Kooraste suurjärvele jõudes läks natuke aega enne, kui õige kalda leidsime, kus autod koos telkide, kuivade riiete ja muu vajaliku varustusega olid. Ilmaga oli tegelikult vedanud - püksid oli märjad ainult seetõttu, et vahepeal pidi kanuust välja ronima, vihma mei ei saanud. Järgmisel päeval sõitsime veel natuke mööda Pühajõge (mis ühel hetkel muutus Võhandu jõeks). Matka lõpetuseks tegime murul pikniku. Ma loodan, et ka teiste jaoks oli matk sama tore, nagu minu jaoks.

Suve viimane nädalavahetus möödus taaskord Võrus. Sel korral oli peapõhjuseks vanaema ja vanaisa biljantpulm. Pühapäeval käisime ka seenel. Puravikke oli jube palju.

Njah... kokkuvõttes tuli päris pikk lühiülevaade. Mis teha, kui oli nii sündmusterohke suvi. :)

Afrodite sünnimaalt

Märtsi lõpus sai ette võetud väike reis ja käidud külas tuttavatel, kes elavad (osa aastast) Küprosel. Reis sai planeeritud (st Ryanairiga kakeldud, et lennupiletid saada) jaanuaris, seega ei teadnud, et nii ärevatel aegadel sinna juhtume. Pika pinnimise peale õnnestus ka If nõusse saada, nii et käisime kahekesi.
Otse Küprosele Iiri odavlennufirma siiski ei vii, nii et vahepeal tuli Milanos ringi vaadata. Minnes olime seal lausa kaks ööd, st saime ühe terve päeva Milanos kolada. Olime tõelised turistid, läksime isegi pealt avatud bussiga linna avastama (olgugi, et kohalikud infot selle kohta kiivalt varjata üritasid) ja lisaks sattusime toomkiriku ees tuvide abil turiste peedistavate kohalike lõksu. Ilmselt oleks pääsenud ka odavamalt (kuigi nemad oleksid tahtnud meilt rohkem raha nöörida), aga mis seal ikka, pildid tulid iseenesest vahvad (nad tulid juurde, panid maisiteri peo peale, tuvid tulid neid teri nokkima ja siis sai toredaid pilte teha). Kuna Milanos oli kevad, otsustasin linna peal patseerida lühikese seelikuga, aga kirikusse sisse mind sellega ei lastud (tegelikult tulid osad naised sealt sama lühikestega välja, aga ma ei viitsinud onuga vaidlema ka hakata). Õhtul degusteeris If kohalikke õllesid (pildilt on näha paremusjärjestus, kõige parempoolsem on kõige parema maitsega).


Järgmisel päeval võtsime suuna Küprosele. Lennujaamas seisime juba varakult järjekorda, kuna Ryanairis kohanumbreid ei ole (kui just 10 € lisaks ei taha maksta) ja kehtib põhimõte, kes ees, see mees. Küprosele jõudes oli päike juba loojunud (neil loojub see ikka häbematult vara ja siis läheb suht kohe pimedaks ka), nii et esimesel õhtul ei näinud me suurt midagi. See-eest järgmisel hommikul avanes magamistoast otse voodist imeline vaade mägedele.

Hommikust sõime väljas päikesepaistel. Kohe täitsa suve tunne tuli peale. Lõhnad olid ka samad. Et jutt väga pikaks ei läheks, teen ülejäänust lühikese kokkuvõtte.

6 päeva jooksul külastasime
- kõrgeimat tippu (Olympos, ca 2000 m)
- ühte kohalikku veinitootjat
- tavakaubandust (hinnad üsna samad, mis meil ja kaup ka väga palju ei erine)
- suveniiripoode (no midagi pidi ju ikka kaasa ka ostma)
- Nata külakest (meie võõrustajate maja kuulus ametlikult selle küla koosseisu, aga asus külast endast pisut eemal)
- Pafost (seal on mere ääres ilus promenaad, mis on suveniiripoode, restorane ja hotelle täis)
- Afrodite sünnikohta (üks suur rahn meres)
- Afrodite kümbluskohta (oli sünnikohast päris kaugel)
- võtsime ette ka väikese matka lähedalasuva veehoidla juurde (et sinna jõuda tuli madalast jõekesest läbi kahlata)

Nagu juba mainitud, siis kaubanduse valik väga palju ei erine, aga mõnes asjas on Küpros meist siiski erinev:
- liiklus on seal valel pool
- teed on väga kitsad ja käänulised, eriti mägedes

- apelsine, mandariine, sidruneid, banaane, pomeloid, mandleid, viinamarju, kreeka pähkleid näed kasvamas, aga õunu ei näe
- maasikad ei ole nii head kui meil
- jutusaade kestab telekas vähemalt kolm tundi (kuna kreeka keelest aru ei saanud, siis ei tea täpselt, mida nad seal rääkisid, aga no kolm tundi järjest jahuda...)
- toas käiakse välisjalanõudega
- õhtul võid toa laes väikest gekot kohata
- vett soojendatakse maja katusel olevas paagis (pilves ilmaga ka elektriga)

Saime tuttavaks ka kohaliku köögiga (mõne retsepti sain ka kaasa), toit maitses väga hästi. If proovis ka sealseid õllesid ja jäi ilmselt rahule.

Peale oma võõrustajate me väga palju küproslastega kokku ei puutunud, seega ei oska neile siinkohal hinnangut anda. See-eest kohtusime me ühe inglise abielupaariga, kes ühel õhtul külla tuli ning saime teada, et inglased (või siis enamus neist) vihkavad Margaret Thatcherit. Meile tuli see üllatusena. Samas tuli neile üllatusena küüditamine Eestis.

Tagasiteel peatusime taaskord Milanos. Kuna kokku veetsime seal kolm ööd ja kondasime küllaltki palju ringi, siis võib väikse kokkuvõtte meie muljetest selle linna kohta ka teha.
- teeninduskultuur jätab soovida (kõige parema teeninduse osaliseks saime asiaatide poolt ühes restoranis)
- hot chocolate'i küsides saadki sõna otseses mõttes kuuma šokolaadi
- mustanahalisi on seal ikka päris palju
- liikluses on põhielement signaalitamine, aga siiski tundub see liiklus üllatavalt hästi sujuvat isegi vaatmata alatasa nõeluvatele rolleritele

Külaskäik naabrite juurde

Eelmisel pühapäeval oli äratus väga varajane. Kell 7 tuli olla juba kogunemiskohas, et istuda bussi ja põhjanaabrite juurde külla sõita. Läksime Jyvaskülla targemaks saama. Võõrustajad tahtsid meid kohe väga targaks teha ja kuulsime lugematul arvul ettekandeid. Kõik muidugi soome keeles. Kuigi meil oli tõlk kaasas, kes siis kogu info maakeeli edasi andis, tuleb tõdeda, et üsna raske oli niimoodi tarka juttu kuulata, aga midagi siiski kõrva taha jäi ja isegi paberile sai midagi kirja.

Pühapäevasest pikast sõidust ja varasest ärkamisest olime nii väsinud, et kell kümme oli juba Unemati platsis. Mõtlesin küll, et kui nii vara magama lähen, olen järgmine hommik juba ei tea kui vara üleval, aga ei. Kella helisedes oli ikka tunne, et tahaks veel voodisse jääda. Järgmised õhtud enam nii hästi ei läinud - õhtud sisaldasid ka meelelahutuslikku poolt ja magama sai järjest hiljem.

Ühel õhtul külastasime mingit baari, kus mängiti popjazzi. Kuna üks kolleeg, kes parajasti kaasas oli, on ise ka kõva laulumees, siis veensime teda esinema minema - saigi bändiga kokkuleppele ja kõlas Creedence Clearwater Revivali Have You Ever Seen the Rain. Hiljem, kui bänd otsustas pillid kotti panna, läks meie laulik uuesti lavale, tinistas pisut kitarri ja juba kõlas ühislaul. Ah jaa, pärast seda kui bänd läinud oli, ei jäänudki baari kedagi peale meie ja baarmani. Muide, neil on seal selline mojito konsentraat, millele vedelikku lisades saab maitse poolest täiesti korraliku kokteili, aga väljanägemiselt ei meenuta asi küll mojitot (ei mingeid piparmündilehti ega purustatud jääd).

Igal juhul oli tore reis hea seltskonnaga. Ilmselt jäi kõigi meie hinge kriipima kõige rohkem teadmine, et Soomes on näiteks 2000 elanikuga omavalitsuse eelarve 15 miljonit eurot (millest 3,8 milli eelmise aasta lõpus üle jäi) ja riik laseb rahulikult toimetada.

Back from the highland

Kogu seda kahte nädalat siia ümber kirjutama ei hakka (ja noh, ega kõike enam nii täpselt ilmselt mäletakski, aga õnneks on meil matkapäevik, mis ehk kunagi ümber trükitud saab).

Kokkuvõtvalt niipalju, et tore oli. 4 naist Peugeotis seljakottidest rääkimata, aga üllataval kombel mahtusime ära (1 kott (enamasti Schumi, kui kõige suurem) kogu aeg salongis). Mingil hetkel kogunes autosse muidugi ka igasugu muud lahtist kraami, aga lõpuks tuli see siiski jälle kottidesse toppida.

Telkimist väga palju ei olnud, sest me ei tahtnud väga märjaks saada ja muutlike ilmade eest (mida oli enamus ajast) pagesime hostelitesse (ühe korra ka B&B-sse, kus saime tõelist Šoti

hommikusööki). Siiski saime uue elamuse ka telkimisest - kui telk lööma tuleb (uus sõna: tentslapping) ja see öösel natuke varjulisemasse kohta kolitakse (vat sellepärast on hea, kui telgis on neli inimest - evakuatsiooni puhul saab igaüks ühest nurgast võtta). Ja hostelis on hea telki kuivatada, kui ise toas ei ole (loodame, et keegi sinna koristama ei üritanud minna).

Hostelitest said meilt plusspunkte need, kus ise voodipesu ei pidanud paigaldama. Eriti kõrge hinnangu sai see bunkhouse, milles oli voodi juures õllepudelihoidja (mina küll torkasin sinna veepudeli, aga mõte jääb samaks).

Autosõit oli kõige harjumatum kätele - parem hakkas käigukangi otsima ja vasak ei olnud käiguvahetusega harjunud. Ühe sõidureaga teed olid elamus omaette, eriti siis,

kui nad mägisel maastikul olid. Enamusel neist kulusid siiski jupijumala närvirakud, mina läksin rooli vaid siis, kui alkohol oli mängus olnud. Punktist A punkti B jõudmisel oli Tom meile abiks. Enamasti küll oli sihtkoht tema arvates keset teed ja siis tuli ise leida lähim parkimiskoht või tuvastada, kus majas siis ikkagi see õige hostel on. Juhtus ka sedagi, et me teda ei kuulanud. eriti püüdlikult juhendas ta meid ümber keerama, kui ta ei tunnistanud meie soovitud sihtkohta ja panime talle lähimalasuva tuttava sihtkoha ning siis Tomi suureks hämminguks lõpetasime pisut teise kohas, tema meeleheitlikku "Esimesel võimalusel pööra ümber" lihtsalt ei võetud kuulda.

Mõningaid kummalisi asju, mis meile harjumatud olid:

- kaks kraani... jube tüütu, kui sa ei saa kraanist mõõduka soojusega vett, vaid on valida kuuma ja külma vahel, sest ei hakka kätepesuks kraanikaussi basseinikest tekitama.

- deep fri

ed asjad... mujal tegelikult seda nii palju ei olnud, aga Edinburghis võis pea kõike söödavat saada friteeritult. Marsi proovisime ära.. ei olnudki väga hull.

- ameerikalik söök... friikartulid kõige kõrvale, aga salatit

haruharva. Ja kui kellelgi on suuremat sorti kaloripuudus, siis söögist nimega macaroni&cheese saab neid kuhajaga (ja võibolla ka väikse infarkti

pealekauba)

- suletud (köögiga) söögikohad umbes kahest viieni.... just siis, kui meie oleks hea meelega lõunat söönud, oli nendel kas kogu asutus suletud või heal juhul sai ainult suppi ja saiakesi. Mingi veider variatsioon siestast?

- tõus ja mõõn.... nii nagu äike ja päike vaheldusid mitu korda päevas, nii kadusid

ja taastekkisid merega otse ühenduses olevad järved imekiirelt. Oli loch, enam ei ole lochi, nüüd jälle on loch... sellist asja Eestis juba naljalt ei kohta.

Loodus oli seal tõesti ilus. Mäed ja järved ja meri ja kaljud. Lõpuks muidugi muutusid mäed juba

igapäevaseks ja iga mäge ei pidanudki pildistama, aga kummalisel kombel olid erinevad mäed kõik isemoodi. Kõige kõrgema neist - Ben Nevise - vallutasime ära.

Esialgu tundus asi ikka päris lihtne, poole maa peal läks juba keerulisemaks (enam ei olnud kividest trepp, vaid lahtised kivid), aga no Rumeeniaga ei anna võrrelda, sest seljas ei olnud 20 kg. Üleval oli kahjuks pilves, nii et sinna me kauaks vaadet nautima ei jäänud. Ja lihased meenutasid veel pikalt seda vallutust.

Linnadest jättis kõige parema mulje Edinburgh. Väga kena koht. Kuigi ega Fort Williamil, Invernessil ja Portreel ka viga olnud. Mulje tekkimisel oli oma osa ka sellel giidiga tuuril, mis me Edinburghis võtsime. Parim neist, mida kogenud oleme.

Täna öösel ma ei maga

Eile õhtul tegelesin pakkimisega. Kuidagi väga aeglaselt läks see, aga lõpuks sai kott kokku ja seekord isegi ühe korraga (ei pidanud kolm korda ümber pakkima, et asjad ära mahuks, nagu eelmisel aastal). Käisin checklisti üle, tundus, et kõik sai kaasa pakitud, mida vaja võiks minna.
Nüüd tuleb veel valla jaanituli maha pidada ja siis on bussile minek. Jaaniöö polegi ju magamiseks mõeldud.

Ilusat jaani teile kõigile!

jõuludest ja eelnenust-järgnenust

Ei, ma ei ole päris ära unustanud, et mul blogi on, lihtsalt enne jõule oli jube kiire, jõulude ajal oli palju rahvast ja netile ligipääs raskendatud ning peale jõule võtsin ette lühiretke läänenaabrite juurde.

Nagu juba öeldud, siis enne jõule oli äärmiselt kiire aeg. Kooli jõulupidu, pidulik õhtusöök, valla jõulupidu täitsid õhtuid eelmise nädala esimesel poolel. Valla jõulupeolt veendi mind mitte ise koju sõitma, vaid sõidutati koju ja järgmisel päeval sõidutati auto juurde. Sinna jõudes nägin üllatusega, et auto on lumest puhas (täna sain teada, kes selle taga oli... ma kahtlustasin täiesti vale inimest). Kuna käes oli jõululaupäev, tuli suund Võru poole seada. Seal sain vaid viimased hädapärased toimetused tehtud enne kui vanavanemate juurde jõule tähistama suundusime. Seal läks kõik tavapäraselt - laud oli lookas, jõuluvana jättis koti ukse taha jne (ainus erinevus oli see, et isa oli nõus kingijagaja-päkapikk olema, nii et sel aastal mina pääsesin).

Järgmisel päeval tuli vend koos oma perega. See tähendas, et vaikust sai edaspidi ainult siis kui nad kelgutamas olid või kui põngerjas magas. Vennanaisele oli jõuluvana Scrabble'i toonud, nii et saime natuke sõnaseadmist harjutada. Pühade lõpetuseks käisin koos vanematega Arsise kellade ansambli kontserdil. Ilus oli. Seekord oli neil üks poiss ka kaasas. Saarlane. Laulis nagu inglike. Neil on plaanis kiiremas korras ka plaat salvestada, enne kui häälemurre tuleb.

Et mul sel aastal veel puhkust välja oli võtta, otsustasin teha pühad pikemaks ja võtsin selle nädala vabaks. Lisaks sobis see hästi peaaegu tasuta pakutud Rootsi reisiga. Selline 1 päev kohapeal šoppingureis. Stockholmis me transpordi peale raha raisata ei tahtnud ja nii orienteerusime kaardi ja kohalike abiga poodidest ääristatud tänavale. Pärast väsitavat poetuuri läksid kõhud tühjaks ja leidsime, et kord aastas võib ju rämpsu süüa ning suundusime McDonald's-isse sööma. Tagasiteel sain ka karaoke laulmise ära proovida. Ja hiljem suundusime ka diskosaali, mis tähendas seda, et mina sain magama pisut enne viit (et jõuda ka hommikusöögile, pidin ärkama 8.30). Kahjuks ei saanud täna koju magama tulla, vaid pidin tööjuurest läbi käima ja mõningad asjad ära tegema. Ja nagu te isegi võite aru saada, ei ole ma siiani magama jõudnud. Aga selle vea annab kohe parandada. Head ööd!

Rumeeniat avastamas

Enne matka polnud aega siia postitust teha, nii et alustuseks ka paar sõna pakkimisest.
Kasutasin seegi kord tehnikat kõik-vajalikud-asjad-laiali-laotada-ja-siis-kotti. Pool tuba sai asju täis ja et midagi olulist maha ei ununeks, sai ka checklist nina ees hoitud. Esimesel pakkimiskatsel selgus, et asjad ei mahu kotti (pole ka ime - telk ja madrats võtsid kotis pool ruumi ära). Teine katse koos mõne asja väljaarvamisega. Ikka ei mahu. Võtsin siis veel paar asja ära ja seekord suutsin asjad ära mahutada.
Lennujaamas kaalusin igaks juhuks enne check-ini oma kotti, et ega üle 20 kg ei ole. Suht napilt jäi alla. Hiljem oli ta siiski üle 20 kg, sest vesi tuli ka juurde.

Matkast endast.
Väga mitmekülgne. Ööbisime nii telkides, mugavusteta cabanas kui ka mugavustega hostelites ja kodumajutuses. Saime nii päikest kui äikest, tuult, vihma ja rahet. Palaval rannaliival peesitamisest kuni mannateradena jäise tuule ja rahe käes lõdisemiseni. 2505 meetri (mõnedel andmetel ka 2507 m) kõrguselt mägedest mere äärde. Ka mägedes oli meie rada väga erinev - oli laial aasal tatsamist, kitsukesel rajal mööda mäe külge kulgemist, kive pidi mäest üles ja alla ronimist, laiu serpentiine pidi tõusmist ja laskumist. Ühe osa teest läbisime ka cable cariga.
Me isegi olime mitmekülgsed - pruunist Bettyst vaat et säravvalge (kui ühe rannas tehtud foto järgi otsustada) minuni. Püüdes endale ka veidi tooni peale saada õnnestus mul tekitada dalmaatsia koera päevitus - punased laigud vaheldumas valgete laikudega.

Transpordivahendeid oli ka erinevaid - lennuk, rong, auto, buss, metroo. Valdav osa möödus siiski oma kahle jalal edasi liikudes. Kord ühtedele, kord teistele lihasgruppidele koormust andes (järgmisel päeval oli täpselt tunda, mis lihaseid kasutatud oli).

Rumeenia kohta.
Vaated mägedes on muidugi vapustavad. Bukarest, Bran ja Brasov jätsid kena mulje. Branis oli eriti palju ilusaid maju. Ja see nn Dracula loss oli ka ilus ja seestpoolt tundus lausa hubane. Constantas olime suht põgusalt, aga esmamulje ei jäänud hea. Eforie Nordis olime vist kõige pikemalt. Selline väike kuurortlinnake mõnusa rannaga. Põhiliselt oldi orienteeritud siseturismile - inglise või saksa keele oskusega kohalikud väga ei hiilanud ning ka hinnad olid pigem kohalikul tasemel. Ehk siis suhteliselt odavad. Kõige kallimad asjad reisil olid vist rongipiletid. Ööbimiskohtade hinnad jäid 25-50 RONi piiridesse inimese kohta. Söögikohtades olid hinnad täitsa taskukohased. Aga söögikohad ise olid väga erinevad nii teeninduse kui ka arveldamise osas. Ja kui te satute kunagi Omu tipus olevasse cabanasse, siis jätke meelde, et salat tähendab soolakurki (loe: väga soolast kurki).
Miskipärast äratasime me pidevalt tähelepanu. Küll lasti signaali, küll vahiti niisama. Ja seda nii siis, kui olid suured kotid seljas kui ka siis, kui ilma nendeta ringi jalutasime. Eriti pingsa tähelepanu alla sattusime Brasovi rongijaamas. Üks tädi üritas silmadega lausa auku mulle sisse puurida. Aga meie seltskond tundus julgustav näiteks ühele rumeenia tütarlapsele, kes meiega sarnaselt öisele rongile pidi minema ja üksi seal rongijaamas aega veeta ei tihanud. Võtsime ta oma kampa kuni rongi väljumiseni. Irooniline oli muidugi see, et tema rong läks varem minema, meie oma aga hilines ja just siis kui meil oleks vaja läinud tema rumeenia keele oskust, et aru saada, mida tädi ruuporist teatab, oli tema juba läinud. Üldiselt saime keelega siiski hakkama. Keerukamatel juhtudel läks vaja joonistamist, inglise keele õpikut ja viipekeelt, aga oma soovid ja vajadused me selgeks tegime.

Mõnes mõttes võib kogu seda matka nimetada õppuseks kuidas võõral maal hakkama saada. Ei teadnud me suurem osa ajast seda, kus me õhtul magama heidame. Päeva plaan sai hommikul paika pandud. Ja kui tegelik olukord ei vastanud meie ootustele, sai sujuvalt plaani muudetud.

Ah jaa, sõber äike tuli meiega Rumeeniast kaasa. Oli meiega nii Tšehhis, kui ka nüüd Eestis. Vähemalt Võrus täna hommikul müristas nii, et kui silmad kinni panna, siis sai ennast väga elavalt kükitava mannaterana 2500 meetri kõrgusele ette kujutada - heliefektid olid samad, vaid tunne oli tükk maad soojem ja kuivem.

Jätkates lühikokkuvõtetega

Tartu laulupeost jäin mina kahjuks ilma, sest laupäev tuli Tallinnas veeta. Et sõitu maksimaalselt ära kasutada ja oma Matkaspordi kinkekaart enne meie suurt matka ära realiseerida, võtsin ette ka käigu Matkaspordi poodi. Väljusin sealt joogisüsteemi, vihmakeebi ja vihmakindlate pükste võrra rikkamana.

Täna soetasin ka uued päikeseprillid.

Eilne ja üleeilne õhtu möödusid kultuuri tähe all. Pühapäeval võtsime ette sõidu Käsmu ja kuulasime Urmas Alenderi laule. Mina jäin täitsa rahule. Kuigi jah, teps mitte kõik esinejad ei olnud päris ülesannete kõrgusel. Margus Vaher seda igatahes oli. Ta laulab ikka väga hästi.

Tagasiteel kuulasime raadiot, kust tuli Hendrik Relve meenutus matkast Norra mägedesse... kolm korda võite arvata, mis mõtted see mulle pähe tõi.

Eile käisime Ürgmeest vaatamas. Mõni juba teist korda (see pidi küll väidetavalt uus versioon olema, aga ei olevat erinev midagi). Põhisõnum oli see, et mehed on kütid ja naised korilased. Koos Jan Uuspõllu ilmekate illustreeringutega erinevast käitumisest/suhtumisest. Naerda sai pisarateni ja äratundmist oli ka. Kuigi oli ka asju, mille puhul võiks väita, et ma ei liigitu sinna tavaarusaama alla (no ausõna, ma väsin ära, kui poes kondamine liiga pikaks läheb).

Täna tegi Murphy jälle trikke. Oli volikogu istung ja käis parajasti see kõikse põnevam osa - esimehe umbusaldamine - ning tekkis vajadus ühe töökaaslase arvutist üks dokument välja trükkida. Töökaaslane läks seda siis trükkima ja natukese aja pärast tuleb tagasi ning kutsub mind appi (nad vist ei tea, et ma arvutitega läbi ei saa). Selgus, et miskitpidi oli arvuti lukku läinud ja küsis muudkui parooli. See parool aga, mis üles kirjutatud oli, ei mõiganud kohe mitte. Helistasin siis itimehele ja üritasin telefonitsi juhendamise abil asja lahendada. Kahjuks ei õnnestunud. Koduteel tuli mulle veel ük asi pähe, mida proovida võiks, homme katsetan, kas saab asja uuesti tööle või ei.

Matkakaaslane

Hankisin täna endale uue sõbra. Või õigemini kaaslase. Matkakaaslase. Sellise punase ja paljude lukkude ja rihmade ja muu sellisega. Igal juhul palju avastamist ja kindlasti ka õppimist - päris kõigi nööride ja aasade otstarbele ei saagi hästi pihta kohe.

Green European Summer University

Just see üritus, mis pealkirjas, oli minu Saksamaal käigu põhjuseks. Kuna tegu oli ikkagi rohelistega, siis läksime bussi mitte lennukiga. Ja kuna eestlasi oli tulemas 14, siis läksime koos soomlastega, kellega koos tuli buss peaaegu täis.
Kolmapäeva hommikul alustasime Tallinnast sõitu. Et igav ei oleks, siis sai lahendatud sudokusid (ma polnud ainus, kes seda tegi), mängitud kaarte jne. Õhtuks jõudsime Poola hotelli. Kuna kell ei olnud veel väga palju, siis loomulikult kohe me magama ei läinud. Hotell asus Bialystoki kesklinnast kaugel ja meil ei soovitatud jalgsi mingil juhul hotellist kaugele minna ja nii otsustasime hotelli restoranis pidutseda. Enamus meie bussiseltskonnast oli sinna kogunenud. Vaatamata sellele, et nii mõnigi meist tahtis tüübi, kes süntesaatoril mängis, maha lasta, oli päris tore pidu. Me isegi üritasime tantsida selle muusika järgi (tegu oli enamuses tuntud lugudega, aga natuke läks aega, enne kui aru said, mis lugu see ikkagi on). Mingi hetk küsisid soomlased, et mida me juua tahame. Mina ja kolm tüdrukut veel tellisime viina (õlut ma ei joo ja veini ei tahtnud). Soomlased irvitasid, et näe, mehed joovad kõik õlut ja naised viina. Edasi telliti juba terve pudel viina ja lõime kõik kokku.
Järgmisel hommikul jätkus sõit Frankfurdi poole. Nii õhtul kaheksa paiku jõudsime kohale. Mõned üritused olid päeval ära olnud, aga õhtusöök ja üks film oli veel kavas. Jagati ka toad kätte. Mina ja kaks tüdrukut veel olime suhteliselt ülikooli lähedal ühes ühiselamus, teised meie omadest olid ühes kaugemas ühikas. Seal oli kaks tuba boksis ja mõlemad toad olid ühe inimese jaoks, aga ma ütleks, et meil on kahe inimese toad ka väiksemad. Minu aknast avanes vaade Oderi jõele ja teisel pool jõge asuvale Poolale (päikselistel hommikutel oli kella seitsme paiku ilus udu jõel).
Järgmisel päeval hakkas tõsisem suveülikool pihta. Olid workshopid, temaatilised bussireisid, plenaariumid, filmid ja õhtul ka meelelahutus. Erinevaid üritusi oli korraga mitmeid, nii et igaüks sai valida endale meelepärase. Mina üritasin võimalikult paljudest asjadest osa võtta, nii et linna peal käimiseks eriti aega ei jäänudki.

Paari uut bändi nägime ka. Reede õhtul oli kontsert ja õhtusöök Eurofighteri nimelise bändiga, laupäeval oli disko Nous Non Plusiga. Eestalsed näitasid taset - olime esimesed, kes Nous Non Plusi esinemise ajal tantsima läksid ja tõmbasime teisigi kaasa rivitantsu tehes. Igal juhul sai päris kõvasti möllatud. Kui bänd esinemise ära lõpetas, siis jätkas DJ, aga päris nii vinget fiilingut enam ei olnud ning otsustasime ära afterpartyle minna. See pidu läks päris pikaks, päike oli juba tõusnud, kui koju jalutasin (pidu toimus teises ühikas). Nii umbes tund aega sai magada, siis helises telefon ja tuli üles ärgata ning asjad kokku pakkida. Huvitaval kombel polnudki väga unekat kallal, suutsin isegi veel viimase plenaariumi korralikult ära kuulata. Pärast seda algas tagasisõit. Mina eriti bussis ei maganud (ega seal ei olnud eriti tark magada ka, sest pidevalt käidi fotokaga ringi ja klõpsati pilte), kuigi plaanis oli magata öö bussis kompenseerida. Õhtul enne hotelli jõudmist otsustasime bussis laulugi lahti võtta - läpakast pandi isamaalised laulud mängima ja üritasime siis kaasa laulda. Ah jaa, kõigepealt oli muidugi Öö laps :D Soomlased olevat meie laulu krõbedate väljenditega kommenteerinud teadsid soome keelt natuke tundvad inimesed rääkida. Noh, paha lugu küll...
Seekord oli meil kohe plaan valmis, et öösel magama ei lähe, vaid koguneme ühte hotellituppa pidutsema. Mõeldud-tehtud. Ja nii juhtuski, et ma järjekordsed 24 tundi järjest üleval olin (enamus kustus lõpuks ära). Bussis ma taaskord eriti ei maganud, nii et kui Tallinnasse venna juurde jõudsin, olin suht väsinud.

Kokkuvõtteks tuleb see reis tunnistada selle aasta lahedaimaks. Suveülikool ise oli kasulik ja tore üritus ja noh, need hommikuni kestnud peod ei unune ilmselt kellelgi osalenutest... :ppp (kuigi neist fotojäädvustusi ei tehtud).

Püsimatu

Homme hommikul siis võtame suuna Saksamaa poole (polegi ju sel aastal veel käinud :p). Selline pisike 6-päevane reis. Seekord kerge poliitilise alatooniga. Praeguse seisuga rohkem välisreise sel aastal tulema ei peaks, aga you never know you know nagu ütlevad klassikud.

Reisimuljed

Infoks kõigile, kes veel ei tea - tegu oli täiesti tavalise turismireisiga (polnudki ammu sellisel käinud), st giid ja bussitäis inimesi jne.

Igatahes esmaspäeval põrutasime supermerekassiga Helsingisse. Seal hüppasime jällegi bussi ja võtsime suuna Turu peale. Turus saime natuke ringi vaadata ja siis tuli laeva peale kobida. Minu jaoks oli see esimene sõit sellise suure laevaga (eelmine kord kui Rootsis käisin, oli suur laev remondis ja sõitsime mingi väikse kökatsiga). Kajut oli ikka meeletult pisike. Aga noh, ega me seal eriti aega veetnud ka, läksime poodi kolama ja pärast tantsusaali jalga keerutama (meil oli isegi üks hiljuti tantsukursustel käinud meesterahvas kambas, kes siis järgemööda naisi tantsima võttis).

Äratus oli suhteliselt vara (ja see polnud mitte äratuskell vaid inimhääl, mis kajuti ukse vahelt miskit hõikas). Pool seitse kohaliku aja järgi olime Stockholmis - kiire pilk linnale ja suund lõuna poole. Teel käisime veel safaripargis. Sõitsime selle bussiga läbi ja vaatasime igasugu loomi, kes sinna asustatud olid (sh Põhjamaadele sugugi mitte omased loomad nagu sebrad, kaelkirjakud, lõvid jne). Kuna tegu on kohalike seas populaarse kohaga ja juuli pidi sealkandis põhiline puhkuste aeg olema, nägime sealt ära sõites mitmete kilomeetrite pikkust rivi vastassuunas seisvatest autodest.

Edasine sõit Taani suunas möödus vaid lühikeste jalasirutus-vetsuskäimise peatustega. Aga vaade busist oli väga ilus. Eriti seal Vätterni järve ligiduses. Mul polnud aimugi, et Rootsis nii ilusaid vaateid on.

Õhtuks jõudsime üle silla ja läbi tunneli Taani. Panime asjad hotelli maha ja läksime ringi kolama. Põhiliselt vaatasime ümbruse elumaju, kaubandusest tutvusime vaid ühe toidupoega, mille tumedanahaline müüjapoiss töökaaslase Hansapanga kaardi peale muigas ja kaardiautomaat seda ka tunnistada ei tahtnud. Niisiis tuli sulas maksta.

Järgmisel hommikul viidi meid Kopenhaageniga tutvuma - lossid, kirikud, Väike Merineitsi (giid tegi veel bussis muinasjutust lühikokkuvõtte). Ühes kohas, kus meil natuke vaba aega oli antud ringi vaatamiseks, sattusime mingi smuuti degusteerimisaktsiooni peale ehk siis jagati tasuta seda jooki (enamus meie grupist oli õigel ajal õiges kohas :p).

Pärast põhiliste vaatamisväärsuste ülevaatamist anti jällegi vaba aega ja seekord päris mitu tundi. Mõned meie grupist läksid erootikamuuseumi. Mina veetsin sel ajal aega hoopis kõrvalasuvas kaubamajas ringi vaadates (hiljem sain teada, et olin teinud õige otsuse, mõned käinutest leidsid, et seal polnud midagi uut). No ja edasi läks asi põhiliselt poode kammides. Minu jaoks lõppes see paari pükste ja jakiga (asjad, mida mul nagu nii vaja oli, aga Tartus ei jõua viimasel ajal väga poodide kammimiseni, nii et kasutasin ära seda, et nagu nii oli poetuur ja allahindlused). Hiljem muidugi tuli käik suveniiripoodi, kus ka sai pisut raha laiaks löödud.

Õhtul pidime kokku saama Tivoli väravate juures ning soovijad pidid sinna minema. Algselt oli mul plaanis käia ja ära vaadata, aga ühel hetkel leidsin, et nad ikkagi nöörivad liiga palju ja nii juhtuski, et meie toa omadest ei läinud keegi. Veetsime selle asemel need 1,5 tundi üle tee asuvas kohvikus.

Neljapäeval võtsime suuna kõigepealt Roskilde poole. Külastasime sealset toomkirikut ja veetsime natuke aega linna peal. Seejärel suundusime Hillefordi, et käia Fredericksborgi lossis. Vot see oli ilus loss. Ja park oli ka ilus. Ainult et kõike seda, mida seal lossis vaadata oli, oli natuke palju - mingil hetkel lihtsalt ei suutnud enam vastu võtta kõike seda ja aega jäi ka väheks. Pargis tegime ka kiire tiiru ära (ilma ei saanud kuidagi lahkuda), jäime vaid 4 minutit bussi juurde hiljaks :p
Järgnevalt oli sihiks Helsingör ja sealne Kronborgi loss ehk siis Hamleti loss. Ühes saalis oli läpakas, kus üks meesterahvas Hamleti monoloogi luges. Jäin seda kuulama ja kooliaeg tuli meelde (pidime selle keskkoolis inglise keeles pähe õppima ja hindele esitama). Pärast lossisaalidega tutvumist käisime tiiru samas asuvas kabelis ja siis suundusime Kasemattidesse (nende üle käis paras arutelu, et mis need ikkagi on... põhimõtteliselt oli tegu käikudega lossimüüris). Kuigi meid oli eelnevalt informeeritud varasemate gruppide vigastustest selles kohas, läks enamus meist ikkagi ja tulime kõik elusalt ja tervelt tagasi. Kui Hamleti loss üle vaadatud sai, võtsime suuna sadamasse ja sõitsime praamiga Rootsi (natuke suurem praam kui Saaremaa omad). Sõit kestis 20 minutit ja laevu tuli samuti iga 20 minuti tagant.

Niisiis ei läinud kaua aega, kui olime Rootsis tagasi. Täpsemalt Helsingborgis. Sõitsime hotelli ja pärast tubade kättesaamist ja väikest kehakinnitust läksime linnaga tutvuma. Minule isiklikult jättis see koht väga hea mulje - ööbimiskoht oli matkaraja servas ning künkast alla minnes jõudis otse randa. Tegelikult oli meil isegi mõte ujuma minna, aga meri oli suhteliselt sodine (no ok, tegelikult oli tegemist kõigest vetikatega), nii et me loobusime sellest mõttest ja jäime vaid paljajalu mööda mereäärt jalutamise juurde. Äärmiselt mõnus oli. Üritasime ka kajakaid saiaga toita, aga nad ei tahtnud aru saada, et me neile miskit söödavat pakume. Pärast rannaskäiku läksime tagasi matkarajale. Meie töökaaslasega otsustasime raja lõpuni käia, teised kaks toanaabrit pöördusid tagasi hotelli. Jalutuskäik tuli päris pikk. Ja tagasi ei pöördunud me mitte otse, vaid läksime uuesti randa päikeseloojangut nautima. Kahjuks olid pilved natuke ees, aga sain ära proovida oma fotoka sunset-režiimi. Pärast seda, kui päike oli looja läinud, pöördusime tagasi hotelli. Kuigi tegelikult olime suht väsinud ja esialgne plaan oli kohe magama minna, läks asi lobisemiseks kätte ära järjekordselt (tegelikult juhtus seda peaaegu igal õhtul, aga seekord läks asi kuidagi väga lõbusaks).

Järgmisel päeval Stockholmi poole sõites tegime peatuse Vätterni järve ääres Grännas, kus tehakse triibulisi pulgakomme (ei olnudki umpalumpad, täitsa inimesed tegid neid... kuigi alati on võimalus, et tegu oli siiski umpalumpadega, aga nad olid ennast inimeseks maskeerinud). Stockholmis jäi meil aega ka natuke linna peal jalutada. Olin küll varem käinud Rootsis, aga pealinnast oli mul tegelikult meeles vaid Vasa muuseum... ma pole üldse kindel, kas me eelmine kord seal kuningalossi juures üldse käisime. Seekord igal juhul said olulisemad asjad üle vaadatud. Ja sellest kitsast tänavast mahtusime ka läbi (kuigi üks mees arvas, et tema ilmselt ei mahu). Natuke anti ka seal aega omapead kolamiseks, meie sattusime ühe päris laheda tänavakoomiku peale.

Õhtul väljus laev Turusse ning hommikul alustasime teed Helsingi poole. Esialgu pidi laev Eestisse alles õhtul väljuma, aga meil vedas ja saime piletid varasemaks vahetada, nii et Helsingi vaatamisväärsused piirdusid Sibeliuse monumendi külastamise ja kalju sisse rajatud kiriku väljastpoolt silmitsemisega (seal olid kindlad kellaajad, millal sisse lastakse ja parajasti ei olnud see kellaaeg), seitse tundi linna peal ajaviitmist jäi ära ja jõudsime plaanitust varem koju.

14-19 juuli eelinfo

Viibin marsruudil Eesti-Soome-Rootsi-Taani-Rootsi-Soome-Eesti. Seega põhimõtteliselt levist väljas.

Londonist

Paneks siis natuke kirja ka reisimuljeid Londonist (seekord siis sellest Inglismaa omast, mitte Pede jõe äärest ;)).

Saime oma kompsudega kenasti lennukisse, meie kohvrid kõlbasid käsipagasiks ja vedelike pakkemeetodiga oldi ka rahul. Vaade alla maa peale oli päris kena. Täpselt nagu Maa-ameti kaardiserveri ortofoto, ainult et koos pilvedega :p Siis oli vaade pisut igavam, kui ainult pilved olid - lõputu valge väli (ajaviiteks tegin mõned Sudokud). Lõpuks tuli taas maa nähtavale, seekord Inglismaa. Kohe hakkas silma see, et metsaga kaetud alasid oli vähevõitu, aga põlde oli sümmeetriliselt küntud (neile oleks nagu keegi joonlauaga ette joonistanud, kus traktor sõitma peab).

Igal juhul jõudis lennuk kenasti pärale (mida saatis loomulikult reisijate aplaus pilootidele) ja meie astusime Inglismaa pinnale. Esiteks otsisime üles koha, kust me bussi peale saame, et linna sõita. Koha leidsime üles, peale mõningast ootamist saime ka bussi peale. Ja järgnes sõit, mille kestel nii mõnigi kord ma hinge kinni hoidsin - istusin otse akna all ja nägin, kui lähedalt buss aeg-ajalt teistest sõidukitest möödus. Ja noh, muidugi sõitsid nad seal valel pool... ja teed tundusid ka kuidagi kitsamad. Igal juhul jõudsime lõpuks siiski ühes tükis kohale. Edasi tuli otsida üles lähim metroojaam ja katsetada kuulsa tube'i lollikindlust. On tõesti lollikindel - saime täiesti hästi sellega liiklemisega hakkama. Ainus asi oli see, et tuli meeles pidada, et eskalaatoril tuleb seista paremal pool, et vasakult saaks inimesed sinust mööda joosta. Ja neid jooksjaid jagus. Lõpuks jõudsime oma hotelli ja panime asjad ära ning läksime linna avastama. Esmalt otsustasime lähemat tutvust teha mõne söögikohaga, tegelikult esimesega, mis tee peale jäi, kui nüüd päris aus olla. Koht ise oli OK, aga mina läksin toiduvalikuga alt. Võtsin pizza, aga kuigi mulle üldiselt meeldib õhukesepõhjaline pizza, siis selle puhul oli tegemist natuke liiga krõbedaks küpsetatud põhjaga asjaga - mul oleks läinud vaja saagi, et seda normaalselt lõigata. Aga kuna ma ettekandjalt saagi ei küsinud, siis kaklesin selle noa abil, mis mulle toodi, oma toiduga. Mina võitsin lõpuks.

Kuna meil olid ostetud piletid London Eye nimelise vaateratta peale, otsustasimegi seal kohe ära käia. Ei pidanudki kaua ootama, et astuda oma gondlisse. Vaade, mis sealt avanes oli tõesti kena - terve linn nagu peopesal. Kui olime oma tiiru vaaterattal ära teinud, võtsime ette jalutuskäigu mööda Thames'i kaldapromenaadi (Jubilee Walkwayd kui nüüd täpne olla). Sihtmärgiks oli Tower Bridge. Ja sinna me ka jõudsime. Lisaks vaatasime üle ka Toweri enda (seda küll ainult väljastpoolt).

Järgmisel hommikul saime kogeda ka täistuubitud Londoni metrood, kuigi ma ütleks, et hommikuses Annelinna bussis on olud ikkagi kitsamad. Aga taaskord saime süsteemile pihta ja jõudsime õigeks ajaks Exceli keskusesse, kus meie reisi peapõhjus - GNLD 50. juubeli konverents - aset leidis. Peale konverentsi saime kokku ühe Londonis elava eestlasega - minu töökaaslase tütrega, kellele ta ema eestist eesti leiba ja Tupla šokolaadi saatis, nii et saime endale lausa giidi õhtuseks vaatamisväärsustega tutvumiseks :) Seekord sõitsime metrooga Green Parkini, jalutasime sealt Buckinghami paleeni (valvurid ei olnud suurte mütsidega, aga tundusid siiski tõsised ja suht liikumatud, aga me ei läinud neid torkima), edasi läbi järgmise pargi, kus oli päris palju oravaid ja lisaks linde täis tiik. Kuigi me eelmisel õhtul tegelikult läbi vaateratta gondli saime Big Benile pilgu peale visata, tahtsime asja ikkagi lähemalt vaadata ja nii me suundusimegi sinnapoole. Ahistasime natuke ka parlamendihoonet valvavat politseinikku, aga ta ilmselt oli harjunud totakate turistidega, kes pildistada tahavad, igal juhul oli ta nõus minu ja Laisikuga pildile jääma. Edasi hüppasime ühe punase kahekordse bussi peale ja võtsime suuna Trafalgar Square'ile ja šoppasime ka natuke. Kuna selleks ajaks olid kõhud juba tühjaks läinud, võtsime suuna hiinalinnale, et mõnes hiina restoranis keha kinnitada. Vahepeal tekkis väike muutus ööbimisplaanides - K. kutsus meid lahkesti enda juurde öömajale ja otsustasimegi vahetada pesapaika.

Laupäeva hommikul võtsime uuesti suuna Exceli keskusele. Seekord kestis konverentsi osa pool päeva ning vahepõikega Canary Wharfile käisime K. juurest läbi. Õhtul ootas meid sealsamas konverentsikeskuses õhtusöök ja peale seda Bryan Adamsi kontsert. Võtsime kohad esireas, lavast mõne meetri kaugusel kohe ühe mikrofoni juures, et ikka lähedalt Bryanit näha. Esialgu laulsid kaks noormeest meile natuke soojenduseks ja siis ta tuligi. Asukohavalik oli meil õnnestunud - käis teine päris tihti selle mikrofoni juures laulmas, kus me seisime, nii et saime tõepoolest lähedalt näha seda kanada lauljat. Vanusest hoolimata laulab endiselt hästi. Ja praktiliselt kõik suuremad ja tuntumad hitid tulid esitamisele. When You're Gone'i ajaks võeti publiku seast üks neiu Mel C osa laulma. Kahjuks ei olnud tal sõnad just kõige paremini peas ja viisipidamine oli ka nagu oli, aga Bryan kiitis teda julguse eest. Ka sellel kontserdil kasutati vana head plaksutage-meid-tagasi-võtet. Pärast esimest kummardamist, kui nad tagasi kutsuti, mängiti veel päris mitu lugu. Mina igal juhul jäin kontserdiga väga rahule ja õnneks ei läinud ka hääl pärast kontserti ära vaatamata kaasalaulmisele ja muul kujul hääle kurnamisele.

Tagasi K. juurde jõudes pakkisime kohvrid ja saime veel paar tundi magada enne kui tuli ennast lennujaama poole sättima hakata. Seekord läksime teise bussiga ja sõit oli rahulikum (võis tuleneda muidugi ka öisest kellaajast) ning jõudsime poole kiiremini kohale. Lennujaamas saime veel päris tükk aega oodata ja poodides kolada, kui need lahti tehti. Lõpuks oli aeg sealmaal, et saime oma värava poole sammud seada ning varsti tõusimegi Inglismaa pinnalt õhku.

Londonisse

Ärge nüüd ära ehmatage, kui mind paar järgnevat tööpäeva MSNis ei ole. Olen lihtsalt Eestist väljas. Londonis täpsemalt (seekord siis mitte Pede jõe kaldal vaid Thames'i ääres).
Pühapäeva lõuna paiku saabun tagasi.

Leedust

Nii... kirjutaks siis natuke ka Leedus käigust.
Seltskond koosnes nii KOVide sporditöötajatest kui ka muudest ametnikest. Kokku oli esindatud 6 valda Tartumaalt ja lisaks 1 inimene Põlvast ning reisi korraldanud organisatsioonide esindajad. Kokku oli meid 17 (koos bussijuhiga), aga kuna algselt pidi rohkem inimesi tulema ja tellitud oli suurem buss, saime kõik kahel istmel laiutada ja ruumi jäi veel ülegi. Sattusin istuma täpselt keskele ja nagu alati, on bussi tagaosas see kõige lõbusam seltskond, seega ei jäänud minagi sellest naljast ja naerust ilma. Enne seda reisi teadsin ma vaid 1 inimest seltskonnast (ühte teist olin korra näinud, aga enne, kui ta ennast kõigile tutvustas, ei olnud päris kindel, kas ta ikka on see inimene, keda ma mõtlen). Õnneks selgus, et ma pole ainus "võõras" seltskonnas ning enne Vilniusse jõudmist tehti ka tutvustusring bussis.
Esimese päeva õhtul pärast väikest läbipõiget Leedu põllumajandusministeeriumist käisime linna peal. Jalutasime mööda peatänavat, vaatasime ilusaid hooneid, tuttavate nimedega poode jne. Tänav lõppes ühe kiriku juures, kuhu me ka sisse astusime. Seal käis parajasti jumalateenistus ja mul hakkas kohe peas heliseme laulurida ...ühes kesklinna kirikus, kus käimas oli õhtune missa... :p Pärast läksime vanalinna. Kinnitasime keha (proovisin ära kohaliku rahvusroa - külma peedisupi, täitsa hea oli) ja vaatasime presidendilossi ja ühte ülikooli. Ilmaga meil vedas, sest see oli üle pika aja üks päikseline päev Vilniuses, nii et oli mõnus õhtune jalutuskäik. Kokku jalutasime üle 10 km. Tagasi hotelli jõudes olime küll suhteliselt väsinud, kuid siiski otsustati minna kohalikku ööelu ka kaema ja nii me maandusimegi lõpuks Vilniuse Radissoni Sky Bari, mis asus 22. korrusel (meie oma hotellis baari ei olnud ja remonti polnud seal ka ilmselt juba mõnda aega tehtud). Jõime kokteile, nautisime vaadet, aga väga kaua me seal ei olnud, sest väsimus võttis siiski võimust.
Väga kaua meil järgmisel päeval magada ei lastud, sest ees ootas järgmine tihe päev. Reisi eesmärk oli tutvuda spordirajatistega Leedus ja seda me ka tegime. Paari rajatisega Vilniuses ja mõnedega Vilniusest natuke eemal (kahjuks ei jäänud selle koha nimi meelde). Aga tegu oli suht kena kohaga ja näiteks sealne ühikas, kuhu meid teisel ööl majutati, oli igal juhul kenam kui hotell Vilniuses. Sel õhtul oli meil lausa organiseeritud pidu. Natuke aeti asjalikku juttu ka (enamus juttu räägiti vene keeles, seega päris kõigest aru ei saanud) ja siis läks juba peoks. Kahjuks jäädi muusika orgunnimisega jänni, nii et me demonstreerisime seda, et eestalsed on ikkagi laulurahvas. Ja igasugu seltskonnamänge mängisime ka - Lapatuud tantsisime, Rukki lõikamist tegime ja veel paar mängu tegime. Mõne mängu juures oli natuke probleemiks see, et kohalikud ei saanud päris täpselt aru, mida nad tegema peavad... Ja see on natuke halb variant, kui mõni inimene mängu ajal kõrvalt pilte teeb... Mingil hetkel mõtlesime, et laseme korraldajatel magama ära minna ja saime ühikas ühe puhketoa afterpartyks. See oli suht rahulik, põhiliselt aeti juttu (mina rohkem ei joonud, kuna olin niigi päris mitu pitsi viina õhtu jooksul ära tarbinud). See võis vast 3 paiku olla, kui ma magama ära läksin, sest oli ikka tahtmine pisut magada enne kui hommikusöögile minna tuleb.
Hommikul sõime kõhud täis ja asusime kodu poole teele. Enne põikasime veel Ristimäelt ka läbi. Seal oli päris mitu risti. Esialgu olin plaaninud küll tagasiteel magada, aga reisikaaslastega jutustamise, piltide vaatamise ja anekdoodiplaadi kuulamise vahel ei jäänud selleks eriti aega. Seega koju jõudes olin suht väsinud.

Away

Ärge muretsege kui te mind järgnevate päevade jooksul MSNis ei näe - minuga ei ole midagi juhtunud, olen kolm päeva lihtsalt arvutist eemal. Täpsemalt kusagil Vilniuse ja Kaunase kandis.

Ülevaade reisist

Linnad
Berliin – loomulikult palju huvitavaid hooneid, palju tuntud vaatamisväärsusi, aga mis tegelikult kõige iseloomulikum – ehitav linn (igal pool, kuhu vaatad, on vähemalt üks kraana või ühed tellingud).
Potsdami platsil saime ühe kõrghoone katuselt päris hea pilgu linnale visata. Juutide monument oli ka huvitav. Aga selles kohas, kus oli Füreri punker on nüüd vaid tühi muruplats (koos tahvliga, mis räägib sellest, mis seal kunagi oli).
Käisime ka paaris muuseumis, ühes neist oli saksa kunstnike tööd, teine oli Pergamoni muuseum, kus oli vägagi palju vaadata, kahjuks sai meil aeg otsa (museum pandi kinni).
Lüneburg – kohutavalt ilus ja armas linn minu meelest. Ilusad vanad majad ja mitte ainult kesklinnas, vaid ka mujal. Ainus jama oli see, et ei saanud hästi aru, kas tegu on sõidutee või jalakäijate tee või platsiga, sest kõikjal vanalinnas oli sarnane sillutis ning ühes kohas, mis mulle kangesti Tartu raekoja platsi meenutas, selgus, et tegu on siiski tänavaga (mina oleks oma peaga kenasti keset tänavat edasi töllerdanud, aga õnneks oli meil teadjamaid inimesi kaasas).
Vaatamisväärsustest külastasime St. Michaeli kirikut (kus keegi parajasti orelit harjutas) ja raekoda (äärmiselt huvitav, säilinud sellisena nagu ta kunagi ehitati).
Lübeck – ka seal oli selliseid ilusaid vanu majasid, aga kahjuks oli mitmes kohas ehitatud ilusa vana kõrvale uus moderne maja, mis minu meelest sinna üldse ei sobinud. Käisime ka kahes kirikus, millest esimene ajas mulle judinad peale (seda enam kirikuna ei kasutatud, vaid seal oli hoopis mingi moodsa kunsti näitus, mis mõjus üsnagi õõvastavalt), aga teine oli ilus ning seal teises oli pilt Notke Surmatantsust – nii Lübecki kui Tallinna omast (Lübeckis olnud originaal põles ära).
Hamburg – kuna Hamburgi külastamise ajal oli ilm sant, külastasime pikalt poode (allahindlused on toredad). Siiski trotsisime vihmasadu ja sõitsime jõge mööda randa (aga mitte ujuma) ning pärast jalutasime natuke maad tagasi. Ühel hetkel maandusime mingis huvitavas sadamakõrtsis. Ja kõige lõpuks ostsime Burger Kingist ka hamburgerit (minu kinnisidee oli süüa hamburgerit Hamburgis).
Lippstadt – jällegi ilus vanalinn, kirik, kus orelit harjutati. Tänu sellele, et siin Hannah vanemad elavad, saime siin autot kasutada. Ühel õhtul külastasime pubi (mille baarman meilt lõpuks küsis, et kust me ikkagi pärit oleme ja Hannah sõnul oli ta tükk maad lahkema olemisega kui muidu) ning teisel kokteilibaari, mis oli väga lahe koht (mina proovisin Caipiriña ära).
Käisime ka lähedal asuval matkarajal ära. Oli mõnus jalutuskäik metsarajal (minu üllatuseks oli osa sellest rajast kaetud asfaldiga). Ning pärast otsisime ühe järve, kus ujuda, nii et ka ujumas sai lõpuks käidud.
Münster – see linn on tuntud oma paljude võlvide poolest ning seal oli ka hästi palju kirikuid. Sel ajal kui meie seal olime, juhtus linnas olema just moodsa kunsti näitus (erinevad skulptuurid mööda linna laiali), mõned olid päris huvitavad skulptuurid. Mind üllatasid selle linna puhul veel pargis ringi hüppavad jänesed, aga veel üllatavamad olid nad ringtee keskel asuval rohealal.
Külastasime ka maja nimega Rüschhaus, mille ehitas arhitekt Johann Conrad Schlaun, ja kus hiljem elas kirjanik Annette von Droste-Hülshoff.

Liiklus
Liiklusest jäid meelde eelkõige igasugu Bahnid (ehk siis maakeeli rongid). Berliinis oli S-Bahn ja U-Bahn ja siis loomulikult veel need kõige suuremad, mis linnade vahel liikusid. Esimest korda automaadist S-Bahni pileti ostmisega me hakkama ei saanud, hiljem kui olime näinud juba, kuidas seda tehakse, saime hakkama küll. Aga mõningad automaadid ei tahtnud raha vastu võtta (ja seda eriti siis, kui kiire oli). Korra õnnestus mul ka ühest S-Bahnist maha jääda. Jooksime viiekesi rongi peale, aga mina olin viimane ja uksed läksid minu nina ees kinni. Jäin siis ootama, et teised uuesti tagasi tuleksid (meil oli ostetud viie inimese pilet). Õnneks on seal tihe rongiliiklus ja väga kaua aega ei läinud.
Ja piletikontrolörid vürtsitavad aeg-ajalt oma päeva reisijate arvelt. Sõitsime seal kenasti nelja inimese piletiga, mille Hannah oli hommikul ostnud, kui tuli kontroll peale. Andsime talle selle pileti, aga tema räägib, et tegu on väärtusetu paberijupiga. Me siis mõtlesime, et sai vale paber antud (meil oli neid palju), aga ükski teine ka ei kõlvanud. Lõpuks pani onu kontrolör pileti Hannah nina alla ja osutas näpuga ühele reale ja küsis, et mis sinna kirjutatud on. Tuli välja, et ainus probleem oli see, et ta polnud sinna oma nime kirjutanud (neil peab millegipärast nime peale kirjutama piletile).
Teid ületati Saksamaal tihtipeale suvalises kohas. Neil väga palju sebrasid ei ole. Ja kui ongi sebrad ja veel foorid ka, siis on see jama, et tuli vahetub hoobilt, ei mingid rohelise tule plinkimist enne punaseks minekut, lihtsalt ületad teed ja järsku on tuli punane. Ja endises Ida-Berliinis on kummalise kujuga mehikesed foorituledel.
Ja tänavatel oli suhteliselt palju rattaid näha nii sõitmas kui seismas. Ja neid seisvaid rattaid oli kinnitatud iga suvalise posti külge. Enamus rattaid olid väga lihtsad ja tundusid suht vanad. Uhkemate ratastega käidi pikemaid sõite tegemas. Kuna põhiline pikamaaliiklus toimub seal rongidega, on väga mugav rattaga ükskõik kuhu minna. Rattateed olid praktiliselt igal pool ja enamasti teistsugust värvi sillutisega kui jalakäijate tee.
Korra sõitsime ka bussiga (Berliinist Hamburgi) ning meie üllatuseks tuli sealgi mobla välja lülitada, sest see võib liiklusõnnetuse põhjustada (on ikka elektrooniliseks see värk aetud).

Saksamaast
No esiteks tuleb mainida muidugi sakslaste külalislahkust. Hannah vanemad võtsid meid väga soojalt vastu ja olid üldse äärmiselt toredad. Enamasti olid ka ettekandjad igasugu söögikohtades väga toredad, ainus erand oli Hamburgi sadamakõrtsi tädi, kes tundus suhteliselt ükskõikne selle suhtes, kas me seal olime või ei.
Saksamaal on ikka rohkem ökoasju müüa kui meil. Näiteks on seal selline jook nagu Bionade (ökoloogiliselt valmistatud limonaad), mis maitses väga hästi.
Sakslaste seas on väga populaarne ping-pong. Käisime Berliinis ühes kohas, kus seda mängida sai. Kõige huvitavam oli see, et nad mängisid seda mitmekesi umber laua liikudes, nii et iga üks lõi ühe korra ja siis läks kord üle järgmisele. Kes vea tegi, läks mängust välja. Lõpuks jäid siis ainult kaks järele, kes omavahel siis kolme või viie punktini mängisid.
Avastasime ka saksa keele ja eesti keele sarnasusi. Nii mõnelgi korral muutus inglise keelde tõlkides sõna hoopis teistsuguseks (eriti söögiasjade puhul).
Saksamaale pole varvassokid veel jõudnud. Hannah vanemad olid väga üllatunud minu jalas selliseid sokke nähes.
Üks asi, mis minule veider tundus, olid viinerid purgis. Kui ma Hannah käest küsisin, et miks viinerid purgis on, küsis ta vastu, et aga kus nad siis olema peaksid. Lõpuks jõudsime järeldusele, et viinerite purkipaneku ilmne põhjus on see, et nad säilivad kauem.
Aga see küsimus, et miks Ritter Sport just Sport on (Ritter on šokolaadivabriku omaniku nimi), jäigi vastamata.

Veel mõningaid märkusi
- Vedelad asjad on targem panna ikkagi minigrip kotti (eriti kui sul neid kodus palju on), et vältida “meeldivat” üllatust märgade riiete näol, kui pagasi avad.
- Lennujaamas on reisijad nagu laborirotid, keda kogu aeg kuhugi juhitakse.
- See järjekod, kus Jaanika seisab, ei olegi alati kõige aeglasem. Myth busted.
- Võrdsus peab valitsema. Kui sind ühes suunas minnes lennujaamas läbi katsutakse, siis teises suunas tulles mitte ja vastupidi. Lõpuks olime me kõik korra läbi kobatud.
- Triin on lahke olekuga või siis lihtsalt näeb rikas välja, miks muidu temalt kogu aeg raha küsiti. Aga Jaanika näeb välja väga saksa keele oskajalik, miks muidu kogu aeg temaga saksa keeles rääkima hakati.
- Activity mängimine nii, et kõik seda keelt ei oska, milles mäng on, on äärmiselt lõbus tegevus. Vähemalt meil küll oli.
- Kui Hannah pokkerisõltlaseks hakkab, oleme meie süüdi. Alguses spagetijupid, edasi hambaorgid…. kaugel need majad ja autodki on, mida panusteks panna.

Pilte siia juurde ei hakka panema, need on näha Triinu galeriis (kui selgitusi vaja, eks küsige).

Lehvitused Lüneburgist

Tervitused köigile Eestimaale. Eile saabusime Lüneburgi (vöi öigemini oli see tänase päeva esimestel tundidel). Täna on plaanis natuke Lüneburgis ringi vaadata.
Mida me siis siiamaani teinud oleme? Väisasime Berliini. Vaatasime tähtsamaid vaatamisvääratusi - Riigipäeva hoonet ja Brandenburgi väravaid ja jalutasime Unter den Lindenil ja müürijäänuseid uudistasime (ei ostnud müüritükikesega postkaarti) ja paaris muuseumis käisime ka. Saime natuke aimu ka Berliini huvitavast transpordisüsteemist - S-Bahn ja U-bahn ja tramm (seda nad vist nimetasid "Metrobus"). S-Bahni ja U-Bahni vahe jäi meile siiski arusaamatuks, sest kui U-Bahn peaks nime järgi maa-alune olema, on ta siiski enamuse aja hoopis maa peal (ja lausa körgel öhus) ning seega on ta pöhimötteliselt samasugune nagu S-Bahn. Ja Lüneburgi söitsime siis löpuks Eisenbahniga ehk siis selle päris rongiga. Linnaliinibusse nägi rohkem Lääne-Berliinis, ida pool olid rohkem rööbastel liiklusvahendid.
Ah jaa, nagu te ilmselt sellest sissekandest juba järeldada vöite - Alcatrazist saime tulema :D (kes veel ei tea, siis Berliinis ööbisime hostelis nimega Alcatraz :p). Ja muide, loomulikult polnud me ainsad eestlased, kes seal ööbisid. Aga neid nägime me juhuslikult üldköögis. Meie naabriteks olid inglise keelt könelevad noormehed (arvatavasti ameeriklased), kes armastasid öösiti väljas käia ja esimesel ööl saabusid nad tagasi väga lärmakalt. Kuna ma ei viitsinud nari teiselt korruselt alla ronida, ei läinud ma neile midagi ütlema selle kohta, et kell 4 öösel vöiks natsa vaiksemalt olla, aga keegi teine hosteli külalistest tegi seda minu meelest. Me eriti ei näinudki neid tegelikult, üks avas korra meile koridori ukse samal ajal kui ta rätik ümber puusa hambaid pesi. Ja teise tüübi boksereid nägime ukse vahelt (uks oli lahti ja ta magas ilma tekita).

Praeguseks köik, kui aega ja netti on, kirjutan ehk veel, aga kui ei, siis saate köigest kuulda kui tagasi jöuame :)