Filmiõhtu

Niisiis, eila sai see kauaoodatud filmiõhtu teoks. Esialgses kavas olid siis Lilo & Stich, Stepfordi naised ja Mina, robot. Ühesõnaga esimeses filmis olid tulnukad teiselt planeedilt, teises filmis olid naised robotiteks tehud ja lisaks sellele veel täielikeks kana-ajudeks (kas tõesti mehed tahaksid endale sellised naisi??????) ja kolmandas filmis olid juba avalikult robotid mängus, aga need läksid lõpuks kurjaks (siit järeldus - kui 30 aasta pärast tulevad müügile uued NS-5ed, siis mina oma vana küll nende vastu välja ei vaheta). Aga vastupidavamad vaatasid veel natuke vähem ulmelist xXxi ka. Ok, noh selles mõttes oli küll ulmeline, et onu sõidab lumelauaga laviinil eest ära, aga teine mees mootorsaaniga ei jõua.... Aga päris lõpuni pidasime ainult mina ja Jaanika sellele vastu, st. meie olime ainsad, kes neli filmi lõpuni vaatasid :))) (Piret lahkus natukene enne lõppu).
Et siis kokkuvõtteks, mida me võisime nendest filmidest õppida. Esimesest seda, et perekond on kõige tähtsam ja kedagi ei jäeta maha ega unustata (ühesõnaga täielik Disney - õnnelik lõpp jne, aga Stich oli niii nunnu, ma võtaks iga kell endale sellise lemmiku). Teisest filmist oli meestel rohkem õppida - ei maksa üritada jumalat mängida ja oma naise mõistust kontrollida, muidu võib juhtuda, et jalutad ise ostukäruga mööda poodi ja otsid õiget vetsupaberit. Ja kolmas film õpetas meile seda, et robotid võivad hakata ise arenema ja oma loogika välja mõelda, mis ei pruugi inimestele hästi lõppeda ehk roboteid ei saa usaldada (kuigi köögis paistsid nad päris tublid olevat ja koju ununenud koti tõid kiiresti kätte). Viimane film oli action, sealt ma erilist pointi küll ei leidnud, ei otsinud ka tglt.