Ma kaeban meeste peale nüüd...

Reedel siis oli Jääboileri ja Pia Frausi kontsert. Sel puhul kehtib ka vist Murphy või kelle iganes seadus, et kui kuhugi läheb inimesi, siis läheb neid ike hulgim ja kui ei lähe, siis ei lähe keegi, ka isegi mitte need, kes vähemalt kaks korda on enne öelnud, et lähevad, aga pilet ostavad ukselt. Selle seaduspära tõttu oli mul alguses suhteliselt igav, sest olgugi, et kontserdi algusajaks oli märgitud 20.00, hakkas esimene bänd (see Pia Fraus) mängima alles kell 21.00. Jumal tänatud, et mul vähemalt üks tuttav seal oli, muidu oleks võinud igavusse ära kõngeda. Aga sellest ma aru ei saa, mille pagana pärast peavad nad alguseks kell kaheksa märkima, kui asi allest tund aega hiljem hakkab. See Pia Fraus tegi täitsa head muusikat. Ainult laulja otstarbest ei saanud ma eriti hästi aru, sest mitte ühestki sõnast ma aru ei saanud (no ok, ühe laulu sõnadest sain, aga seda ka ainult seetõttu, et see Jacksoni loo kaver oli ja ma teadsin selle sõnu).

Millalgi poole üheteistkümne paiku lõi Jääboiler lõpuks laulu lahti. Juba teise laulu ajal tasus see pikk passimine ennast kuhjaga ära (esimest laulu ma ei teadnud kahjuks, seega ei saanud kaasa laulda). Ikkagi lava ees koos täiest kõrist ja puud ja puud ja puud ja puud on punased laulda on juba midagi. Ja järjest paremaks läks. Kõik on võimalik, Kaks tüdrukut, Oma häda jne. Järsku läks lava ees natuke trügimiseks - mingi seltskond murdis teed lava ette. Ja ennäe, üks liige sellest seltskonnast oli tuttav - meie Riin. Selles iseenesest poleks ju midagi märkimisväärset olnud, aga see mis nüüd toimuma hakkas oli küll huvitav. Nimelt oli Söödil lakkamatu silmside Riinuga, viimane kord vaatas ja naeratas, siis lõi häbelikult silmad maha jne, Sööt aga muudkui naeratas ja naeratas, vahepeal lausa naeris ja ei suutnud laulusalmigi seetõttu lõpetada. Veel huvitavam oli tegelikult asjaolu, et järsku pani InBoil ühele Riinuga samas seltskonnas olnud noormehele oma kitarri kaele, tõmbas ta lavale ja hakati Lumevärvi mängima. Pärast selgus, et see noormees oli laulu autor. Mingi aeg kadus Riin lava eest ära ja siis sai Sööt jälle natuke mujale ka vaadata.

Vaatamata sellele, et vahepeal mängiti ka laule, mida ma ei teadnud, olin ma ülimalt rahul. Mõnes mõttes on Jääboiler tükk maad vingem kui Jäääär, sest viimases on ju ainult kitarrid. Boileril aga olid trummid, saksofon ja viiul (vähemalt ma arvan, et see oli viiul, maru veider nägi välja aga keeled olid peal ja poognaga mängiti) ja selle kooslusega Viimast trammi laulda on ikka midagi muud. Ja see kuidas Sööt lava peal hüppas oli ka vaatamist väärt. Üleüldse, neid ei tohiks minu meelest laevukesega Emajõe peale ulpima panna, sest siis kaob pool efekti ära, kui sa ikka otse lava ees saad olla, see on hoopis teine asi. Kontserdi mõjususest annab tunnistust ka see, et terve nädalavahetuse kummitasid mul erinevad Jääboileri lauldud laulud peas ringi. Eriti Viimane tramm...
P.S. Pealkirjas olev laul esitusele ei tulnud. Kahjuks.