Auto, bussi, trommi ja rongiga

Sel nädalavahetusel olin ma üsna liikuv. Reede õhtul Võrru, et siiski venna sünnipäeva ka tähistada ja laupäeva päeval tagasi Tartusse. Paar tundi asjade kokkupanemiseks ja finantsdendroloogilise saavutuse lappimiseks ja kinni mässimiseks. Siis linnaliinibussiga bussijaama, et seal kahekordse bussi peale istuda, mis meid Tallinnasse viis. Nuputasime tükka ega, et kas kohad 3-6 on alumisel korrusel või on üleval. Selgus, et ikkagi üleval. Mingid tüübid olid sinna ette istunud ja me ajasime nad oma kohtadele. Kobisesid teised, et issand, mingid korralikud, tahavad oma kohtadele istuda... ma ei tea, kas nad olid pimedad või mis, aga oleks võinud ju aru saada, et meil on ruumi vaja. Õigemini Sandral, sest siis hoidis tema puud. Pealegi, seal ees on alati nõutud koht olnud, ma ajaks vist siis ka sealt ära kui mul puud või midagi sellist poleks, mis ruumi nõuab. Tallinnasse jõudes otsisime tromm nr 2 üles ja ronisime sinna peale, et Balti jaama sõita. Ainus häda oli selles, et me ei teadnud täpselt, kus väljuda. Mistõttu me väljusime üks peatus liiga vara. Mistõttu me ei jõudnud selle elektrirongi peale, kuhu me plaaninud olime. Mistõttu me pidime 20 min Balti jaamas ootama. Aga kohale jõudsime (vaatamata sellele, et me meeletut ringi teetööde tõttu ei teinud ja isegi mitte auku ei näinud). Esimesed pool tundi kui me Jaanika juures olime, oli köök okupeeritud, Jaanikal ja Romanil oli keelatud sinna tulla. Kui lõpuks rahapuu korda sai tehtud ja kõik vajalikud allkirjad pöördumistele kogutud, siis võis kaks seltskonda ühendada ja edasi veinimajja suunduda. Seal sai süüa, seal sai juua, seal sai laululugu lüüa. Vahele mahtus ka populaarne seltskonnamäng arva-ära-kes-millise-laulu-pani. Sooda lugu ei tahtnud Jaanika vaatamata ilmsetele vihjetele kuidagi ära arvata. Väga põhjalik arutelu käis ka tatra valmistamise meetodite üle. Ja Romanile jõudis Kairi morsi ja viineri nali suure hilinemisega kohale, see on see kui pikk laud vahel on. Aga laulda sai, palju laulda. Nii palju, et mina väsisin laulmisest ära. Noh tegelikult hakkas üldse Mati mulle suht vara pinda käima, ma üritasin teda alguses minema laulda, vahepeal panin ka silmad kinni, tehes näo nagu oleksin alla andnud, aga lõpuks pidin talle siiski alla vanduma ja endale voodikoha otsima.
Ärkasin selle peale, et köögist kostsid imelikud hääled (see kuulus vist nõudepesumasinale). Ühiselt sai otsustatud, et Tartusse minnakse 16.50 rongiga. Enne seda jõudsime ära vaadata Jääaja, Blackadderi, Grease'i ja jupikese Beethoveni ei-te-mitmendatest seiklustest. Vahepeal pakuti ka pitsat ja juurde loomulikult veini (väga huvitav vein oli ja seda heas mõttes).
Nii et oli tore sünnipäev-soolaleib (nagu Roman ütles, oli see üheaegselt ka tema soolaleib, kuna tema kuuri ei mahtuvat rohkem inimesi peale tema... aga ma ei taha seda ikkagi hästi uskuda).