Kolmapäevast

Kõigepealt aitäh Pillele maitsva kartulivormi eest.
Ja nüüd sellest, millega mul kodus meelt lahutada tuli. Nimelt istusin mina rahulikult oma toas, olin just arvuti käima pannud, et pisut asjalik olla, kui kuulsin kõrvaltoast Viviani karjatust: "Hiir!!!" "Oh jah, jälle üks on siia roninud", mõtlesin mina. Kõigepealt möllas see imepisike hiireke koridoris saabaste vahel. Meie tegime välisuksegi lahti, et minu sibagu trepikotta, aga tema otsustas hoopis minu tuppa sibada (ta mahtus ka iga prao vahelt läbi). Vivianil õnnestus ta lõpuks sealt välja kupatada. Mina juba mõtlesin, et haa, nüüd on lõksus, sest ma olin vahepeal köögi, vannitoa ja vetsu ukse kinni pannud, aga see sunnik mahtus köögi ukse alt läbi (minu meelest on seal täiesti olematu vahe). Järgnes hiire pliidi alt välja ajamise aktsioon, mis lõpuks vilja kandis. Hiir sibas jälle koridori, kus mina ühe ja Vivian teise purgiga teda taga ajasime. Sellest ta enam ei pääsenud ja nii jooksiski ta lõpuks Viviani käes olnud purki lõksu. Edasi läks tema tee õue ja aktsioon "Hiirepüüdmine" oli sellega lõppenud.