Nii see oli. Laua otsas istus minu vanaisa, kelle sünnipäeva me täna tähistasime. Tegelikult oli tegu lausa juubeliga. 85. aasta tiksub kohe-kohe täis (õige päev on esmaspäeval, minu vanaisa on nimelt täpselt 3 aastat ja 3 päeva noorem kui Eesti Vabariik). Pealkirjas olev lause pärineb ühe külalise suust ja kui päris aus olla, siis ma olen täitsa nõus temaga.
Muidu oli pidu ise üsna harjumuspärane. Natuke rohkem külalisi kui tavaliselt ainult. Erandlik oli see, et paar korda kiskus lauluks. Meie perekondlikel üritustel reeglina ei laulda. Ah jaa.... jutt kiskus ka paar korda pisut veidratele radadele (mis võis tuleneda juba tarbitud alkoholikogusest), mis muidu polekski nii imelik tundunud, aga kuna nende naljade autoriteks olid mu isa ja vanaisa, siis oli kuidagi veider.... lähemalt ma siinkohal nendest naljadest ei räägiks... igaks juhuks.
Peo alustuseks suutsin ma natuke läbu korraldada. Tegelikult ei olnud see ainult minu süü. Ei ole siis vaja šampust juua just sel hetkel kui mina kampsunit selga panen. Isa aga ei võtnud seda ettevaatusabinõud tarvitusele ja nii sai ta minu küünarnukiga hoobi oma käe pihta just täpselt sel hetkel kui ta klaasi suule oli tõstnud. Selle tulemusena loksus enamus sellest lonksust suust mööda, särgi peale. Aga õnneks tal oli suht sama tooni särk seljas ja mõne salvräti abiga oli see varsti kuivgi ning isegi plekki ei jäänud järele.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar