Elu on lill!

See nädalavahetus oli tõeliselt mõnus. Lõpuks ometi ei olnud vaja kuhugi kiirustada, ei mingeid tüütuid kohustusi, lõputöid jne. Just see, millest ma enne 16. maid unistasin. Ainult et nüüd tuleb leida uus eesmärk mille poole püüelda. No tegelikult see on isegi olemas, on kogu aeg olnud, aga nüüd oleks aega sellega tegeleda. Ainus "aga" selle juures on, et selle eesmärgi täitmine sõltub igasugustest muudest asjadest ning kõige parem on võtta vabalt - küll ta täitub. Vast.
Aga jah, nädalavahetus möödus toredalt. Olgugi, et plaanid pisut muutusid, aga tulemus oli tore. Ja Elvas on tore jalutada (v.a. see, et nägime kahte terve-linn-on-minu-pissuaar-suhtumisega tüüpi. Oi kuidas ma neid ei kannata. Ja mille pagana pärast nad ei või nurga taha minna vaid peavad oma hädasid ikka tänava pool ajama???). Arbi mändi nägin ma näiteks esimest korda ja kui meil Merikesega oleks palju raha, siis me ostaks endale ühe laheda maja ja teeks selle korda. Muuhulgas vaatasime Hitchi ka. Noh, oli küll naljakas, aga pisarateni ei naernud. Minule jäi tegelikult mõistetamatuks see, miks peaks naised nii väga vihastama kui nad teada saavad, et keegi on aidanud mehel nendega tutvust sobitada. Mis selles siis nii halba oleks kui leiduks tõesti selline mees, kes annab sookaaslastele nõu, mismoodi naisele läheneda? Ameeriklaste imelik nägemus asjast jällegi.