Vahekokkuvõte vol 2

Nüüd on siis läbitud ka teine etapp minu puhkusest ehk raie maailmameistrivõistlused. Nagu ma juba siin blogis mainisin, olin ma seal tõlgiks. Ja kirjutaks siis nüüd neist natuke.

Organiseerimine
No sellega oli nii, et vabatahtlike kaasamise osas oleks võinud neile üht koma teist õpetada ja kuna meie nägime küllaltki palju seda nö köögipoolt, siis meie teame, mis seal longas, aga võistlejatele jättis asja organiseeritus vist üsnagi hea mulje, vähemalt niipalju kui minuni kuuldused jõudsid.

Võistlused
Olgem ausad - mina polnud sellistest võistlustest varem kuulnudki, seega ei teadnud ma neist enne 15. augustit mitte midagi. Tegelikult on neid juba päris mitu korda peetud, selleaastased olid nimelt 27ndad ja järgmised on 2 aasta pärast Belgias. Aga päris huvitavad olid tegelikult. Mõtled küll, et noh mis see puu langetamine siis ära ei ole, et lükkad sae sisse ja võtad puu maha, aga ei. Nad tegid seal igasugu lõikeid enne ja siis lõid kiilu sisse ja alles siis kukkus puu ja seda ka mitte suvalisse kohta, vaid ikka enne kindlaks määratud kohta, mille tähistamiseks olid maasse nn tikud löödud (tglt olid need parajad toikad). Kokku oli viis ala - peale puu langetamise veel saeketi vahetus, kombineeritud järkamine, täpsussaagimine ja laasimine. Viimane neist oli kõige huvitavam vaadata, aga väga raske ala. Üldiselt oli nii, et sinna päris võistlusalasse pääsesid kohtunikud, võistlejad, meeskonna tehnilised juhid ja siis meie ehk tõlgid :D Päris VIPi tunne oli :P

Minu meeskond
Meie, ehk siis tõlgid, olime riikide vahel ära jaotatud, mõnel oli isegi kaks või kolm meeskonda, kelle eest nad hoolitsema pidid (tõlgiks olema, neile materjale kätte toimetama jne), aga minul vedas ja ma sain olla ainult ühe meeskonnaga kogu aeg ja selleks oli Suurbritannia meeskond. Neid oli kokku 8 inimest - kaks olid naised, kes olid meestega kaasa tulnud, kaks olid tehniline meeskond ja neli võistlejat, kellest kolm olid profiklassis ja 1 juunioride ehk alla 21-aastaste klassis. Igatahes toredamat meeskonda oleks olnud raske ette kujutada. Mul ei olnud nendega mingeid probleeme - ei õiendanud nad minuga kui mingi ajakava või protokoll kohe nendeni ei jõudnud, ei olnud keelelisi raskusi ega midagi. Kui päris aus olla, siis nad ütlesid, et ma räägin hästi inglise keelt, mis inglaste suust on ikka tõeline kompliment mulle. Samas mõned neist olid Walesist pärit, mis tähendab, et kui nad omavahel rääkisid, siis ei saanud ma küll midagi aru. Igal juhul olid nad tõepoolest toredad ja eile oli mul väga kahju sealt lahkuda.
Tulemuste koha pealt niipalju, et selles mõttes neil väga hästi ei läinud. Välja arvatud Mathew'l, kes võistles juunioride klassis - tema võitis ühe ala, ühel jäi teiseks ja ühel kuuendaks ning kokkuvõttes tuli kuuendaks. Proffidest läks ühel enam-vähem, teistel ebaõnnestusid osad alad. Mul oli tegelikult täitsa kahju, et neil selline kesine tulemus tuli, sest ma usun, et nad on tegelikult väga head raiemehed, aga lihtsalt ebaõnn saatis neid.

Puhkus
Kuna minul vedas ja ma ainult ühe meeskonna oma hoole alla sain ning nad suhteliselt alguses ära võistlesid (nad olid numbritega 9-12), oli mul enamasti pärastlõuna vaba. Ühe korra saime tasuta käia Pühajäerve Spa ujulas (võistkonnad ööbisid seal, tõlkide jaoks seal kohti ei jätkunud ja meie olime teistes hotellides), kus ma jätkasin vahepeal katkenud traditisooni ujuda 1 kilomeeter. Kuna ilmad olid ilusad ja aeg-ajalt tuli liikuda Pühajärve ja Otepää vahel ka siis kui parajasti ühtegi bussi seal liikumas ei olnud, jalutasin ma selle vahemaa nii mõnelgi korral (umbes 3 km). Tee oli ilus (need, kes roheliste rattaretkel käisid, kindlasti mäletavad seda kena kergliiklusteed sealkandis), päike paistis - tõeline puhkus ilusas Eestimaa suves. Korra käisin Apteekrimäe suusahüppetornis. Asi tundus küll pisut kahtlane - natuke vana ja lagunenud - aga ma ikka ronisin üles. Ühe korra käisin ka Pühajärves ujumas koos ühe inglase naisega, kes ujus esimest korda elus järves. Ühel pärastlõunal käisin ma koos oma inglastega (ma tean, et tglt olid osad neist Walesist ja vähemalt üks Šotimaalt, aga nii on neid lihtsam kutsuda) bowlingut mängimas. Läks jälle suht halvasti, aga noh, keegi peab ju kaotama ja õhkkond oli nii meeldiv, et ma ei tundnud ennast selle pärast üldse halvasti.