Nagu ma oma eelmises postis kirjutasin, sain jõuludeks Leo Hickmani raamatu "Paljaks kooritud. Kikivarvul mööda ökoelu takistusriba". Nüüd ei pea ma õnneks enam kukalt kratsima ja silmi häbelikult maha lööma, kui keegi küsib, et millal ma viimati mõne raamatu läbi lugesin. Täna lõpetasin. Ja kahju on, et läbi sai.
Leo Hickman proovib aasta jooksul omal nahal järgi, kas on võimalik elada 21. sajandil Londonis ökoelu. Appi kutsub ta kolm "eetika audiitorit", kes sorivad läbi tema elu pisimadki detailid ja annavad oma hinnangu ning soovitused edaspidiseks käitumiseks. Lisaks on toodud raamatus ära mõned neist e-mailidest, mis talle teiste inimeste poolt saadeti.
Raamatu tagakaanel on kirjeldatud seda kui ühtaegu vaimukat ja intrigeerivat, asendamatu käsiraamatuna kõigile südametunnistusega inimestele. Põhimõtteliselt on neil õigus. Kuigi minu jaoks siiski ei olnud selles kuigi palju intrigeerivat (paar asja panid siiski kulme kergitama). Aga igal juhul suurepärane lugemine. Soovitan soojalt kõigile.
Toon ära ka paar head tsitaati raamatu järelsõnast:
Aga ma olen leidnud nipi, kuidas vältida seda tunnet, et su elu on vaid üks lõpmatu enesepiitsutamine: tuleb säilitada perspektiivitaju ja hoida huumorisoon käepärast. Ei, sa ei saa üksinda maailma päästmisega hakkama, aga sa saad selle nimel täna pisut rohkem pingutada kui eile. Ja kas tead, see kogemus võib sulle isegi meeldida.
Eksperiment pole kaugeltki läbi, pigem tunnen mõnes mõttes, et see on alles alanud. Otsekui oleks mu rattal just äsja abirattad ära võetud ja ma olen nüüd juba piisavalt osav, et iseseisvalt edasi pedaalida, ilma et audiitorite julgustav, kuigi väsitav mõju iga mu liigutust saadaks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar