Voiceboys

Käisime J.-ga reedel kontserdil. Nagu nimest "Voiceboys" järeldada võib, oli tegu a cappella grupiga. Rootsist. Seega suhtlesid publikuga inglise keeles.
Algus tundu natuke tavaline. Tabain ennast mõttelt, et Noorkuu on parem. Aga siis läks juba huvitavamaks. Nimelt mängisid nad Jukebox-i mängu - lasid rahval öelda, mis laulu nad järgmisena laulma peaksid. Esimesena tuli Waterloo, siis I Will Survive, siis Pretty Woman, edasi No Woman, No Cry ja lõpetuseks We Will Rock You. Viimasel polnud väga sõnu vaja teadagi, aga üldiselt koosnesid need esitused peamiselt viisist ja üminast ja mõnest sõnast refräänis. Välja arvatud No Woman, No Cry, mis oli (vähemalt) ühel lauljal peas (nad lasid erinevatel inimestel esilauljad olla laulude ajal). Teine üllatus, millega nad välja tulid oli see, et üks mees neist valdas beatboxi kunsti. Mingil hetkel läksid ülejäänud lavalt ära ja lasid tal demonstreerida oma oskusi. Selle mehe inglise keel polnud just kõige parem, aga vähemalt mina sain enamasti aru, mida ta öelda tahtis. Igal juhul oli väga nauditav etteaste.
Lisaks tuntud lauludele esitasid nad ka omatehtud laule, mis olid päris head. Lisaks sellele, et nad publukul lugusid lasid hõigata, lasid nad meil laulda ka. Stand by Me ajal tuli üks mees lavalt alla ja lasi inimestel mikrofoni laulda. Mind hämmastas see, et üks meesterahvas, kellele ta esimesena mikrofoni nina alla lükkas, laulis väga julgelt (ja täitsa hästi) ning ma mõtlesin juba, et näe, eestlased on päris julgeks läinud, aga pärast kontserti riidehoiust väljudes kuulsin ma, kuidas selle mehega tema kaaslanna inglise keeles rääkis, see seletas asja ära - polnudki eestlane. Aga ka paarilt järgmiselt inimeselt tuli lauluhäält välja, kui neile mikrofon suu ette torgati, edasi aga lõi eestalste tagasihoidlikkus välja ja rohkem keegi mikrisse ei piiksatanud. Samas ühel hetkel, kui lasti tervel saalil laulda, siis kõlas ikka päris ilus laul (mille peale rootslased kommenteerisid, et me oleme ju tuntud koorirahvas). Ja et publik ainult niisama ei istuks, siis lõpetuseks lasti meil ka püsti tõusta ja pandi meid tantsima Stayin' Alive-i järgi.

Nii et kokkuvõttes oli väga lahe ja originaalne kontsert. Eks see ilmselt olegi nii, et kui tänapäeval tahad olla edukas a cappella ansambel, siis ei piisa ainult ilusast häälest, pead millegagi ka üllatama.