Londonist

Paneks siis natuke kirja ka reisimuljeid Londonist (seekord siis sellest Inglismaa omast, mitte Pede jõe äärest ;)).

Saime oma kompsudega kenasti lennukisse, meie kohvrid kõlbasid käsipagasiks ja vedelike pakkemeetodiga oldi ka rahul. Vaade alla maa peale oli päris kena. Täpselt nagu Maa-ameti kaardiserveri ortofoto, ainult et koos pilvedega :p Siis oli vaade pisut igavam, kui ainult pilved olid - lõputu valge väli (ajaviiteks tegin mõned Sudokud). Lõpuks tuli taas maa nähtavale, seekord Inglismaa. Kohe hakkas silma see, et metsaga kaetud alasid oli vähevõitu, aga põlde oli sümmeetriliselt küntud (neile oleks nagu keegi joonlauaga ette joonistanud, kus traktor sõitma peab).

Igal juhul jõudis lennuk kenasti pärale (mida saatis loomulikult reisijate aplaus pilootidele) ja meie astusime Inglismaa pinnale. Esiteks otsisime üles koha, kust me bussi peale saame, et linna sõita. Koha leidsime üles, peale mõningast ootamist saime ka bussi peale. Ja järgnes sõit, mille kestel nii mõnigi kord ma hinge kinni hoidsin - istusin otse akna all ja nägin, kui lähedalt buss aeg-ajalt teistest sõidukitest möödus. Ja noh, muidugi sõitsid nad seal valel pool... ja teed tundusid ka kuidagi kitsamad. Igal juhul jõudsime lõpuks siiski ühes tükis kohale. Edasi tuli otsida üles lähim metroojaam ja katsetada kuulsa tube'i lollikindlust. On tõesti lollikindel - saime täiesti hästi sellega liiklemisega hakkama. Ainus asi oli see, et tuli meeles pidada, et eskalaatoril tuleb seista paremal pool, et vasakult saaks inimesed sinust mööda joosta. Ja neid jooksjaid jagus. Lõpuks jõudsime oma hotelli ja panime asjad ära ning läksime linna avastama. Esmalt otsustasime lähemat tutvust teha mõne söögikohaga, tegelikult esimesega, mis tee peale jäi, kui nüüd päris aus olla. Koht ise oli OK, aga mina läksin toiduvalikuga alt. Võtsin pizza, aga kuigi mulle üldiselt meeldib õhukesepõhjaline pizza, siis selle puhul oli tegemist natuke liiga krõbedaks küpsetatud põhjaga asjaga - mul oleks läinud vaja saagi, et seda normaalselt lõigata. Aga kuna ma ettekandjalt saagi ei küsinud, siis kaklesin selle noa abil, mis mulle toodi, oma toiduga. Mina võitsin lõpuks.

Kuna meil olid ostetud piletid London Eye nimelise vaateratta peale, otsustasimegi seal kohe ära käia. Ei pidanudki kaua ootama, et astuda oma gondlisse. Vaade, mis sealt avanes oli tõesti kena - terve linn nagu peopesal. Kui olime oma tiiru vaaterattal ära teinud, võtsime ette jalutuskäigu mööda Thames'i kaldapromenaadi (Jubilee Walkwayd kui nüüd täpne olla). Sihtmärgiks oli Tower Bridge. Ja sinna me ka jõudsime. Lisaks vaatasime üle ka Toweri enda (seda küll ainult väljastpoolt).

Järgmisel hommikul saime kogeda ka täistuubitud Londoni metrood, kuigi ma ütleks, et hommikuses Annelinna bussis on olud ikkagi kitsamad. Aga taaskord saime süsteemile pihta ja jõudsime õigeks ajaks Exceli keskusesse, kus meie reisi peapõhjus - GNLD 50. juubeli konverents - aset leidis. Peale konverentsi saime kokku ühe Londonis elava eestlasega - minu töökaaslase tütrega, kellele ta ema eestist eesti leiba ja Tupla šokolaadi saatis, nii et saime endale lausa giidi õhtuseks vaatamisväärsustega tutvumiseks :) Seekord sõitsime metrooga Green Parkini, jalutasime sealt Buckinghami paleeni (valvurid ei olnud suurte mütsidega, aga tundusid siiski tõsised ja suht liikumatud, aga me ei läinud neid torkima), edasi läbi järgmise pargi, kus oli päris palju oravaid ja lisaks linde täis tiik. Kuigi me eelmisel õhtul tegelikult läbi vaateratta gondli saime Big Benile pilgu peale visata, tahtsime asja ikkagi lähemalt vaadata ja nii me suundusimegi sinnapoole. Ahistasime natuke ka parlamendihoonet valvavat politseinikku, aga ta ilmselt oli harjunud totakate turistidega, kes pildistada tahavad, igal juhul oli ta nõus minu ja Laisikuga pildile jääma. Edasi hüppasime ühe punase kahekordse bussi peale ja võtsime suuna Trafalgar Square'ile ja šoppasime ka natuke. Kuna selleks ajaks olid kõhud juba tühjaks läinud, võtsime suuna hiinalinnale, et mõnes hiina restoranis keha kinnitada. Vahepeal tekkis väike muutus ööbimisplaanides - K. kutsus meid lahkesti enda juurde öömajale ja otsustasimegi vahetada pesapaika.

Laupäeva hommikul võtsime uuesti suuna Exceli keskusele. Seekord kestis konverentsi osa pool päeva ning vahepõikega Canary Wharfile käisime K. juurest läbi. Õhtul ootas meid sealsamas konverentsikeskuses õhtusöök ja peale seda Bryan Adamsi kontsert. Võtsime kohad esireas, lavast mõne meetri kaugusel kohe ühe mikrofoni juures, et ikka lähedalt Bryanit näha. Esialgu laulsid kaks noormeest meile natuke soojenduseks ja siis ta tuligi. Asukohavalik oli meil õnnestunud - käis teine päris tihti selle mikrofoni juures laulmas, kus me seisime, nii et saime tõepoolest lähedalt näha seda kanada lauljat. Vanusest hoolimata laulab endiselt hästi. Ja praktiliselt kõik suuremad ja tuntumad hitid tulid esitamisele. When You're Gone'i ajaks võeti publiku seast üks neiu Mel C osa laulma. Kahjuks ei olnud tal sõnad just kõige paremini peas ja viisipidamine oli ka nagu oli, aga Bryan kiitis teda julguse eest. Ka sellel kontserdil kasutati vana head plaksutage-meid-tagasi-võtet. Pärast esimest kummardamist, kui nad tagasi kutsuti, mängiti veel päris mitu lugu. Mina igal juhul jäin kontserdiga väga rahule ja õnneks ei läinud ka hääl pärast kontserti ära vaatamata kaasalaulmisele ja muul kujul hääle kurnamisele.

Tagasi K. juurde jõudes pakkisime kohvrid ja saime veel paar tundi magada enne kui tuli ennast lennujaama poole sättima hakata. Seekord läksime teise bussiga ja sõit oli rahulikum (võis tuleneda muidugi ka öisest kellaajast) ning jõudsime poole kiiremini kohale. Lennujaamas saime veel päris tükk aega oodata ja poodides kolada, kui need lahti tehti. Lõpuks oli aeg sealmaal, et saime oma värava poole sammud seada ning varsti tõusimegi Inglismaa pinnalt õhku.