Lisaks tavapärasele (et mitte öelda traditsioonilisele) aasta kokkuvõtmise ringile tuli seekord öelda ilusaid sõnu sellele inimesele, kelle nime saatuse tahtel loosikausist välja tõmbasid. Äärmiselt südamlik oli. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et mina ei ole just kõige parem sedasorti kõnede pidaja. Igal juhul väga armas mõte oli selline asi korraldada. Olgugi, et ma iga päev tegelikult olen tänulik selle eest, et mul sõpradega nii vedanud on, ei ütle ma seda neile väga tihti ja ei räägi ka sellest, mis mulle konkreetse inimese puhul meeldib.
Mingil hetkel toodi välja torni ehitamise mäng*, mis kujunes vaieldamatult selle peo hitiks. Öösel mitte just kõige kainema peaga ja hommikul mitte just kõige kindlama käega (enamus vähemalt, oli ka hämmastavalt kindlakäelisi) sai seda torni ehitatud ikka mitu korrust kõrgemaks, kui see esialgu oli ja sealjuures praktiliselt eiratud gravitatsiooniseadust. Meist saaks alles head ehitajad - 15 korruse materjalist suudaksime vähemalt 21-korruselise maja valmis ehitada (alumistelt korrustelt telliseid/paneele vaikselt eemaldades) - sääst missugune :)
Ka ei saanud jätta tegemata öist jalutuskäiku mere äärde (nagu eelmiselgi aastal). Seekord valisime ainult teise ranna. Ja jätsime endast jälje ka maha - karvase rinnaga lumemehe. Teise tegime juba maja juurde, see tuli suurem ja rohkemate aksessuaaridega.
Lisaks otsustasime laulda ukse vahel jõululaule nagu välismaal tehakse. Mõned siiski kuulsid (kuigi kell oli 5 öösel).
* Soome keeles oli karbi peale kirjutatud Timpuri, ma ei teagi, kuidas eesti keeles selle mängu õige nimi on, aga idee seisnes selles, et tornist tuli klotse välja tõmmata ja nendest tornile uut korrust peale ehitada sealjuures torni ümber ajamata.
1 kommentaar:
Minule meeldis rõdusid teha.
Ja loomulikult on mõni kindlakäelisem kui teine. Kui ikka ise vastutust kandma ei pea, siis pole ka millegi pärast muretseda ja närveerida.
Postita kommentaar