Rattaretkest

Selleaastane rattaretk on nüüd ühelpool.
Selgi aastal mässasin prügiga ja värbasin vabatahtlikke. Ütleks et sel aastal toimis asi paremini. Prügi vedamisega tegelev firma oli tunduvalt parem kui eelmisel aastal ja muidu sujus ka asi nagu paremini. Ja kuigi inimesed jätkuvalt ei saa aru, et plastkahvel ei ole biolagunev ja kipuvad seda koos biolaguneva taldrikuga ühte prügikotti viskama, nii et vabatahtlikel lauset "Taldrik siia, lusikas sinna" koos vastavate žestidega lõpmatuseni korrutada tuli, tundus, et inimesed on korralikumad. Väga suurt laga hommikul maha ei jäetud ja valveta prügikotid väga hullus seisus ei olnud (kuigi leidub ka neid, kelle arvates kahvel miskitpidi pakendi alla liigitub).
Siiski oli sel aastal hetki, kus kodu- (ja sooja voodi) igatusus väga peale kippus. Retkele minnes oli mul köha, reede õhtuks oli aga selge, et hääl tahab ära minna (kusjuures huvitav seos on see, et reede õhtul viibis kohapeal pea kõigi suuremate erakondade esindajaid... EP valimisteni on küll veel natuke aega, aga äkki viis hoopis keegi neist mu hääle kaasa....). Ööl vastu laupäeva praktiliselt sõba silmale ei saanud, sest tegelesin köhimisega (ma imestan, et mu telgikaaslased magada said ja mind välja ei visanud). Lisaks tabas mind vastu hommikut kõrvavalu. Asi, mida mul äärmiselt harva ette tuleb (1 või 2 korda on seda varem juhtunud). Ühesõnaga hommikuks olin ma suht armetus olukorras. Et kõrvavalu suht vastik oli, pöördusin arstipunkti. Seal asuti kõigepealt mu kurgu kallale ning pandi pipraplaaster peale. Siis tuletasin meelde, et ma tegelikult tahtsin kõrvavalu vastu abi saada ning asi lõppes sellega, et kõrvale tehti kompress ning selle paigal hoidmiseks pandi mulle võrk pähe (näo kohale lõigati siiski auk). Ei tea kas laupäevase vihma tõttu (mis tähendas, et mul jalad läbimärjaks said, nii et sokid lirtsusid jalanõude sees ja kuivad sokid olid loomulikult selles kotis, mis kell kuus avatavas pakiautos oli) või asja loomuliku arengu tulemusena, igatahes laupäeva õhtul ma praektiliselt vaid sosistasin. Meditsiinitöötajaid külastasin loomulikult veel. Laupäeva ööseks sain ka kaelakompressi, nii et olin lausa kahest kohast kinni seotud. Magama läksin rohelise kohviku ruumi, kus mulle lausa diivan eraldati, nii et sel ööl magasin täitsa hästi. Pühapäeva hommikul sain lausa komplimente a la "Sa näed juba tervem välja", "Su hääl on juba parem". Ja tõesti, enesetunne oli pühapäeval juba märgatavalt parem. Ja päike ka paistis jällegi.
Aga jah, tulenevalt tervisehädadest ja mõneti ka ajafaktorist, kujunes asi nii, et ratta seljas istusin vaid reedel. Laupäeval ja pühapäeval vuras Karoliine rekkaga ringi. Päikest oli lõppkokkuvõttes piisavalt, sest põsed ja eriti ninaots on roosamad kui muidu. Huulte põletamisest suutsin sel aastal hoiduda.
Pilte juurde lisada ei ole, sest fotokas oli küll kaasas, aga kordagi kotist välja ei saanud.