Võtsime suuna Endla looduskaitseala keskuse poole ja väntasime päikeseloojangusse. Vaatamata päevasele vihmasagararohkusele oli õhtuks taevas selge, nii et vaade oli imeline. Tegime teel ka paar peatust (olen Piibe maanteel sõitnud küll ja küll, aga Vaimastvere mõisa pole nagu väga vaadanud, ilus hoone on) ning saime natuke targemaks nii Eesti geograafia, kui ka ühe õnnetu kõrgest soost preili väidetava kurva saatuse osas.
Endlasse jõudes panime kohe telgi püsti. Agaramad läksid ka ujuma, mina jätsin vahele, kuigi vesi oli tõesti soe. Õhtusöök valmis lõkkel nagu tõelisele matkale kohane. Kui kõht täis istusime veel mõnda aega lõkke ääres, vaatasime tähist augustitaevast ja testisime, kui palju keegi paindub.
Nagu eelminegi aasta, magasime tihedalt. Telk oli küll päris suur, aga meid oli siiski pisut rohkem, kui ette nähtud. Igal juhul külm ei hakanud. Küll hakkas äärmistel märg, sest hommikul hakkas sadama ja kui oled ikka tihedalt telgi seina vastas, siis see niiskus ka läbi telgi tuleb. Õnneks oli telgiomanik olnud piisavalt nutikas, et meesterahvad äärmisteks kamandanud :p Nii pääsesin mina kuivana, kuigi pärast avastasin, et ka minu madratsini oli niiskus jõudnud.
Hommikuks taas lõkkel tehtud eine ning peale seda panime asjad kokku ja lukustasime oma velod külastuskeskuse juurde, et lõpuks ikkagi rappa minna. Otsustasime, et kui juba seal oleme, siis käime ära ka Endla järve juures, ehk siis valisime ühe pikema marsruudi. Päris kõiki infotahvleid ei viitsinud läbi lugeda, aga kõikidesse ettejuhtuvatesse tornidesse ronisime küll ja muistendi Vanemuise kosjaskäigust lugesime ka läbi. Endla järve ääres sattusime mustikalõksu. No katsu sa edasi kõndida, kui ümberringi kõik kihab mustikatest ja kuidagi ei saa sealt tulema. Lõpuks tuli siiski loobuda mustikatest ja tagasi liikuma hakata. Kui tulles oli ikka soisel alal laudtee olnud, siis nüüd sellist luksust enam ei olnud - tuli kahlata suhteliselt lirtsuval pinnasel. Egas midagi, jalgu on lihtam kuivatada kui jalanõusid ja sokke, nii et jalad paljaks ja edasi. Ka siis, kui soost olime välja saanud, ei raatsinud jalanõusid jalga panna, vaid tatsasin paljajalu metsavahel. Palju sa ikka seda teha saad. Lõpuks ühe järve ääres loputasime jalad puhtaks ja panime papud jalga tagasi. Pärast selgus, et täiesti õigel ajal - edasi tuli kruusatee, mis poleks paljasjalgsetele just kõige parem pinnas olnud.
Tagasi külastuskeskuse juures tuli vastu võtta otsus, kas kohe Jõgevale suunduda või minna Emumäele ka. Liigoptimistlikud nagu me olime, võtsime suuna Emumäele. Mis loomulikult oli mäest üles ja ka tuul ei hellitanud. Ja nii juhtuski, et kui me kõik mäele jõudsime, oli tegelikult juba aeg sealt alla tulema hakata. Aga kõhud olid tühjad ja enne tuli kiire lõunapaus teha. Ise lootsin vargsi, et ehk allatulek läheb kiiresti. Tühjagi. Tuul oli nii tugev, et isegi mäest alla saamiseks pidi korralikult väntama. Igal juhul oli varsti selge, et õigeks ajaks Jõgevale jõudmine läheb keeruliseks. Tallinna sõitjatel oli pääsetee olemas - nende rong peatus ka Vägeval. Tartu oma kahjuks mitte ning järgmine rong läks suhteliselt hilja õhtul. Et mitte ebaõiglaselt kedagi hilja peale jääma sundida, toimus jagunemine - kõige kiirem pani Jõgeva poole ajama. Mina hellitasin küll natuke lootust, et ehk suudab niipalju jõuvarusid mängu panna, et samuti õigeks ajaks Jõgevale jõuda, aga siis jäi meile silma bussipeatus. Läksimegi siis uurima, et kas bussid käivad ka. Avastasime, et umbes tunni aja pärast on buss tulemas ja see läheb Tartusse. Hoidsime siis kõik pöialt, et meid koos ratastega peale võetaks. Ega bussijuht alguses eriti tahtnud, aga suutsime ta ikka ära moosida ja pääsesimegi bussi peale oma velodega, nii et jõudsime vaid mõnikümmend minutit hiljem Tartusse, kui plaanitud rongiga jõudnud oleks. Lõpp hea, kõik hea :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar