Alustuseks siis reede õhtul maandusin ts-i juures, veetsime mõnusalt aega ja õhtu venis küllalt pikaks. Õnneks ei pidanud väga vara laupäeval tõusma - koosolek algas keskpäeval. Selleks ajaks jõudsin ilusasti kohale. Pärast oldi lahkesti nõus mind venna juurde ära viima. Jõudsin umbes paar tundi enne teisi külalisi, nii et sain natuke ettevalmistustega ka aidata (ja kuna vend pidi korra veel poodi ka minema, avanes võimalus meelepärast pikendajat valge rummi juurde tellida). Õhtu kujunes üsna mänguliseks. Vend sai kingituseks uue Aliase ja loomulikult asuti seda kohe ka mängima. See mäng nõuab nii head näitlejaoskust (vennanaise hüsteerilise etendamise eest oleks võinud küll Oscari välja anda), füüsilist vastupidavust (minut aega järjest kükke teha ei ole naljaasi) ja ka kuulsuste nimede teadmist. Hiljem tuli mängu Wii. Proovisime kitarrimängu (päris kitarri on mu meelest lihtsam mängida), bowlingut, vibulaskmist, skuutrisõitu, golfi ja ka pinksi (selle ajal ma küll võitlesin juba Vässuga, kes võitma kippus - kell oli ka pool viis juba). Päris vahva mänguasi, tuleb tõdeda. Mulle isiklikult meeldisid bowling ja vibulaskmine kõige rohkem, igasuguses kujuteldavas võiduajamises õnnestub mul alati liiga palju pöörata, nii et skuutrisõit ei läinud mul kohe kuidagi.
* Sissekande pealkiri pärineb Ladina sententside raamatust (ladina keeles see mul meelde ei jäänud, aga eestikeelne vaste jäi küll meelde), mille vend sünnipäevaks sai. Minu meelest päris hea ütlus (viimane neist kahest varjamatust on praegu minu puhul aktuaalne teema, nii et tundus sobilik).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar