Kia, kass ja killerkotid

Tänahommikune dialoog telefonis

- Tere, helistan politseist. Kas teie sõidate Kiaga?

- Jah, sõidan küll. Kas midagi on juhtunud? Ma usun, et kõik autoomanikud kujutavad ette, millised mõtted selle paari sekundi ajal peast jõudsid läbi käia.

- Teie auto alla jooksis kass ja omanikud ei saa teda sealt enam kätte. Kivi langes südamelt.

- Kahju küll, aga jõudsin just Lõunakeskusesse ja ei saa hetkel tagasi koju minna.

Põhjus, miks ma ei saanud tagasi koju kihutada kassi päästma, oli lihtne. Olin lubanud osaleda aktsioonis, mille käigus inimestele kilekoti vastu kaks riidekotti antakse - üks endale, teine sõbrale. Suundusingi Rimi juurde, et üles leida see täpne koht, kus Tartu aktsioon aset leiab. Eemalt nägin suurt inimmassi. Olin küll näinud pilte Tallinna aktsioonist, aga ei uskunud, et asi nii hull on. Aga oli. 15 minutit enne keskpäeva oli inimesi juba murdu ja selle laua juures, kust kottide jagamine pihta pidi hakkama, oli tõeline mäsu. Inimesed olid lausa arust ära. Ootasime kenasti kuni kell kukkus ja hakkasime asjaga pihta. Esialgu ei tahtnud asi üldse sujuda - lauda trügiti muudkui tahapoole, need inimesed, kes oma riidekotid kätte olid saanud, ei pääsenud enam välja. Õnneks lahenes see suurem tropp peagi ära ja edasi läks juba kenasti järjekorra alusel ja suht libedalt - allkiri kleepekale (seal oli lubadus, et inimene teise koti sõbrale annab), kleepekas kotile ja kaks kotti inimesele ning kil(l)e(r)kotid meile. Kahjuks olid korraldajad tartlaste huvi alahinnanud - kotte jagus vaid 300-le, sabas seisis aga rohkem inimesi, nii et viimastele jäi vaid oma kilekotist vabanemise rõõm. Igal juhul sai asi kiiremini läbi, kui arvanud olin - vähem kui 40 minutiga olid kotid jagatud.

Kui aktsioon läbi oli saanud, helistasin politseisse ja uurisin ärajooksnud kassi kohta. Selgus, et ta on endiselt minu auto all või auto kapoti all või kusagil sealkandis. Egas midagi, hüppasin ratta selga ja kimasin kodu poole. Tegelikult meenus mulle, et kodust lahkudes olin näinud küll paari inimest oma Kia juures, aga ei osanud sellest midagi tõsisemat välja lugeda. Maja ette jõudes ootasid seal noormees ja neiu. Tõin toast võtme ja avasime kapoti. Kohe sirutus noormehe käsi sinna ja haaras kapoti all olnud kiisul turjast. Oli teine selline kena karvane kass, nii et kapotialune oli kah pisut karvane. Tänutäheks kassi päästmisele kaasa aitamise eest kingiti mulle šampus. Tegelikult poleks seda vaja olnud, mul oli hea meel, et asi nii kergelt lahenes - olen lehest lugenud küll nendest kassidest, kes mootori vahele kinni jäänud on ja pärast neid päästeameti abiga tunde sealt välja aidatud on. Nägin juba vaimusilmas, kuidas Kial ka on vaja pool mootorit laiali lammutada, et kass kätte saada. Õnneks aga istus see kiisu kenasti kapoti all ja ei olnud ennast mootori vahele kinni käänanud.