Reedel peale tööd panin taaskord põhja poole ajama. Seekord algas sõit nii tugevas vihmasajus, et väljavaade autost oli tõsiselt häiritud. Õnneks jäi vihm seda vaiksemaks mida lähemale sihtmärgile jõudsin. Ja see sihtmärk oli taaskord Käsmu, mis ka reede õhtul vihmata jäi. Seekord oli Crex nõustunud minuga kontserdile tulema. Ultima Thule ja Jää-äär sedakorda siis esinejateks. Esimene ei tahtnud küll kuidagi lavalt lahkuda, aga lõpuks lasti siiski Sööt & Co lavale.
Pärast kontserti võtsime suuna Salmistule. Kaardi pealt vaatasime kõige otsemana tundunud tee välja. Kahjuks puudus minu kaardil info selle kohta, et see tee suuremas osas remondis on ja seal vaid 30 km/h sõita saab. Nii me siis loksusime ikka väga pikalt sellel lõigul. Lõpuks jõudsime siiski asfaldini ja sealt edasi Narva maanteele. Viimasele jõudsime lausa kaks korda, teine neist juhtus peale ebaõnnestunud katset Kuusalu keskust leida. Egas midagi, tuli Kiiu kaudu Salmistule läheneda. Tegime küll ringi, aga kohale jõudsime. Jupijumal juba ootas meid lavaširullidega. Sõime, jõime, lobisesime ja märkamatult hakkas kell kolmele liginema. Väsimus võttis võimust ja kobisime ära magama.
Hommikul põõnasime meie Crexiga mõnuga. Umbes poole lõuna paiku ajasime kargu alla. Jupijumal oli küll imestunud, et me nii kaua magasime, aga mis sa teed, kui unevõlg nädala peale nõnna suur koguneb. Peale hommikusööki jalutasime mere äärde. Käega katsudes tundus vesi täitsa soe. Võtsin varbad paljaks ja läksin jalgupidi vette, aga siis tundus vesi oi oi kui külm. Merel paistis mitmeid süstasõitjaid. Imestasime, et miks neid küll nii palju sel päeval seal oli (õhtul saime teada miks ja ka seda, et see sõit päris mitmele traagiliselt lõppes…). Tagasiteed otsustasime huvitavamaks teha läbi metsa minnes, kus väidetavalt pidi olema tee. Esialgu oligi täitsa tee moodi, mõne aja pärast kiskus jalgealune väga märjaks. Otsustasin oma jalanõusid suuremast veest säästa ja paljajalu edasi minna, aga kahjuks teostasin oma mõtte vale koha peal. Just seal, kuhu ma oma palja jala toetasin, oli sipelgaid liikvel. Ei ole vist raske arvata, mida need putukad minu jalaasetusest arvasid. Arvatavasti annab see veel tükk aega ennast tunda (hetkel on esialgsest punetusest järel ca 20 sügelevat punni).
Lõunasöögi valmistasime gaasigrillil (ei lennanudki õhku), maitses väga hea. Pikalt leiba luusse lasta ei saanud, sest Käsmus ootasid meid Crexiga juba uued esinejad. Seekord otsustasime mugavusi nautida ja laenasime Jupijumala käest rannatoole. Hoopis teine tera oli nendel istudes Noorkuud, Uku Suvistet ja Birgit Õigemeelt nautida. Tuleb tunnistada, et mulle sümpatiseeris kõige enam neist Noorkuu. Nad on ikka tõsiselt vahvad.
Seekord jõudsime tagasi ilma suuremate ringide ja teeremontideta. Ja tuttu pugesime ka varem. Teada oli, et pühapäeval on äratus varem… palju varem. Põhjus oli lihtne – tahtsime minna Tamsallu orienteeruma. Ja läksime ka. Minu jaoks oli see esimene sedalaadi üritus. Otsustasime võtta asja rahulikult ja tegime raja läbi ilma aega võtmata. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli õige otsus. Kuigi iseenesest ei olnud asi kõige hullem – vaid üks punkt jäi tõesti leidmata, ülejäänud, mida võtta tahtsime, leidsime üles. Ja trahviringidest hiilisime ka kõrvale avatud raja vabandusega. Vihma tõttu tekkis ühel hetkel oht, et kaart laguneb käes ära, aga õnneks leidsime ühe kiletasku metsa alt, mis aitas säilitada seda, mis kaardist järele oli jäänud, kuni võiduka lõpuni. Et jalad olid mul läbimärjad ja teisi jalanõusid kaasas ei olnud, otsustasin sokkides autosõidu kasuks (kuivad sokid olid õnneks olemas). Täitsa mõnus oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar