Eile oli mul vaja sõita Konguta vallamajja koosolekule. Kuna ma polnud seal kunagi varem käinud, olin natuke kaarti tudeerinud, et kus see asutus üldse paikneda võiks. Olin siis enam-vähem valmis vaadanud, et kuidas sinna saada võiks. Pärast lõputuna tundunud kruusateed jõudsin ristmikule, kust ma oma mõistusega oleks paremale pööranud, aga silt otse ees teatas, et Konguta jääb vasakule. Mõtlesin, et olgu siis peale, kui vasakule, siis vasakule. Sõitsin siis kahtluseuss hinges närimas, et kas ma ikka liigun õiges suunas, kuni märkasin vastutuleva auto roolis kolleegi, kes samale koosolekule suundumas oli. Seepeale otsustasin, et ilmselt tulin ikka vales suunas (lootsin, et ehk tema ikka teab, kuspool see vallamaja asub). Kui olin segadusttekitavast ristmikust uuesti mööda sõitnud, siis märkasingi umbes mõnesaja meetri pärast hoonet, mis tundus tõenäoline sihtkoha kandidaat. Majale lähenedes märkasin teisigi kolleege, nii et enam ei olnud kahtlust.
Hiljem kuulsin, et ma polnud ainus ekselnu, teisedki olid selle asutuse leidmisega parasjagu vaeva näinud. Enamus olid eeldanud, et mõnigi sildike ikka õige asutuse poole suunab, aga võta näpust. Vallavanemale sai igatahes märkus tehtud.
Loo moraal - usalda oma sisetunnet, mitte silte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar