Sinu oma on üksainus maa...

Hakkab vist vaikselt traditsiooniks saama, et ma laulu- ja tantsupidudel kollase vestiga ringi tatsan. Igal juhul just nii jälle läks, et laupäeva ja pühapäeva veetsin piduliste seltsis. Mingi hetk tekkis tunne, et võiks vist selja peale sildi kleepida, et siit saab plaastreid. See oli põhiline mure. Ma ei mäleta, et eelmine kord tantsupeol nii palju plaastreid küsitud oleks. Seekord olid need igal juhul põhiline "kaup". Muidugi ei andnud me niisama uisapäisa ükskõik millist plaastrit - kõik küsijad pidid oma villid ette näitama ja siis vaatasime, millist plaastrit panna. Üldiselt sattusid mulle seekord rahulikud kohad (eelmise korra rongkäiguga ei anna võrreldagi), vaid laupäeval näituste hallis, kus söömine oli, läks mäsuks, kui see ühel hetkel lapsi tihkelt täis oli. Siis tuli mõnele lapsele kiirabi kohale kutsuda, aga meid vahetati ka seal õige pea välja, nii et ei teagi, kui kaua seal kiire aeg jätkus. Aga tuleb tunnistada, et tore oli. Kogu kontserti ma küll ei kuulnud, sest me olime pühapäeval mingi aeg jälle näituste hallis ja sõitsime sealt lõpuks ise kiirabiga tagasi lauluväljakule (asju oli vaja sealt ära viia ja meid lasti kah auto peale). Tegelikult ei olnud ma plaaninud pühapäeval päris lõpuni jääda, aga läks nii, et ikkagi lahkusin peale seda, kui plats juba peaaegu tühi oli. Vahepeal oli lausa hirm, et ei saagi enam samal päeval Tartusse, kuna bussid on kõik välja müüdud, aga selgus, et tädid kassas olid jama ajanud ja bussi pealt sai isegi veel pileteid osta. Koju jõudsin kesköö paiku ja täna oli jube raske hommikul tõusta, aga midagi polnud parata, tuli ennast tööle vedada.