Nii siis juhtuski, et laupäeva õhtul sai Kuressaares väljas käidud ja järgmisel hommikul vara tuli ärgata, et Paldiskisse sõita, et endine töökaaslane saaks meile seal väikese tuuri teha (lubasime kevadel, et suvel lähme külla). Esialgu tahtsid Lõuna-Eestist tulijad juba kell 10 seal kokku saada, aga mina keeldusin kella seitsmese praamiga pühapäeval üle tulemast ja surusin kohtumisaja kella 11 peale, nii sai asi natukenegi humaansem minu jaoks - 8.30 praamiga üle. Tegelikult jõudsin juba poole üheteistkümne paiku Paldiskisse, teised tulid üsna täpselt. Kõigepealt sõime kooki ja mitte roolisolijad maitsesid ka kaasatoodud veini. Seejärel hakkasime kohalikke vaatamisväärsusi läbi käima, esialgu rohkem autoga (sõitsime kohale, tulime korraks autost välja, vaatasime ära, tagasi autosse ja järgmisse kohta), aga siis jätsime oma neljarattalised tuuliku juurde seisma ja kõndisime jala. Vaated olid ilusad ja ilm samuti, nii et väga mõnus jalutuskäik kujunes sellest. Ühes kohas on ka trepp, mis pankrannikust alla viib (päris hästi peidetud teine) ja seal all olles tundus vesi nii kutsuv, et käisimegi ühe töökaaslasega ujumas ära. Muidu oli mõnus, aga sügavaks ei tahtnud üldse minna. Igal juhul oli väga lõbus kogemus, nii meile kui ka kaldalejäänutele. Pärast väikest kehakinnitust näidati meile ka kohalikke "mägesid" (väidetavalt orjade poolt rajatud). Adamsoni muuseumi juurde jõudes selgus, et see oli just kinni pandud. Piilusime natuke aia tagant. Lõpuks väisasime ka rongijaama, kus hulkuvate kasside toitmist keelav silt lausa kutsus sealsamas ennast rahulikult pesevale kassile süüa andma. Kahjuks ei olnud meil midagi kaasas, mida talle anda oleks võinud (jäätised olid juba otsa saanud). Märkamatult oli aeg õhtusse veerenud ja tuli taas rooli istuda ning Tartusse sõita.
Kuigi mul ei ole midagi mööda ilma ringi kolamise vastu, sai peale 9 päeva kodust eemal olekut siiski eile õhtul õndsalt õhata "Home, sweet home."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar