Kassitu

Pelle

jaanuar 1992 - 02.04.2009

Pole mul enam kassi. 17 aastat oli ta meiega, kuid nüüd jõud rauges. Juba nädalavahetusel tundus, et on teine üsna otsa lõppemas, aga ma ei arvanud, et lõpp nii ruttu tuleb. Kurb on. Ta oli ikkagi minu kass. Sünnipäevakingitus.

Mäletan seda hetke, kui ema kassipoeg süles tuppa astus. Olin nii väga kassi soovinud ja nüüd saingi kingituseks väikse armsa kassipoja. Nimi sai talle pandud rootsi lasteraamatu "Pelle tömpsaba" järgi. Alguses oli ta kõigesööja, hiljem muutus toidu suhtes üsna valivaks. Sellegipoolest oli ta oma parimates aastates päris priske kass. Õues käis ta vaid korra, kui aknast alla kukkus. Õnneks miskit häda peale ehmatuse talle sellest ei sündinud. Paar korda tuli külastada ka loomaarsti. Üldiselt oli tal ilus elu ma arvan (välja arvatud ilmselt see aeg, kui tuli koeraga korterit jagada, sest ega nad just sõbrad olnud ning kuna koera jõud käis üle, oli kannatajaks ikka kass... aga seda aega oli vähem kui aasta).