Rujast

Peale pikka ootust jõudis kätte lõpuks see päev, kui Ruja etenduse ära nägime (piletid said juba kevadel ostetud).
Lava oli huvitav - koosnes erinevatest ruumidest, mis olid seintega eraldatud (ja sisustatud äratundmisrõõmu pakkuva nõukaaegse mööbliga) ja suurest ekraanist. Kuna istusime teises reas, siis vahel ei jõudnud ära valida, kumba siis vaadata, kas suurt plaani ekraanil või näitlejat lava serval. Kuigi vahepeal näidati ekraanil ka asju, mis ei toimunud laval (muuhulgas ka vanu videoklippe), oli seal peamiselt suures plaanis just laval toimuv tegevus, sest kolm kaamerameest käisid pidevalt laval ringi (lisaks veel üks väiksem kaamera, millega näitlejad ise ennast filmisid). Ühesõnaga täiesti uudne lahendus minu jaoks.
Etendus ise oli minu jaoks suurepärane. Pean ausalt tunnistama, et mina ei ole just suurem asi Ruja spetsialist ja seetõttu tekkis minul näitlejate suures plaanis nägemise peale küsimus, et kas Alendril olidki pruunid silmad. Teadjamad ütlesid, et olid tõesti tumedad. Aga ilmselt mitte päris sellised kutsikasilmad, mida Sergo Vares ette oskas manada (lõpuks jõudsin järeldusele, et tal vist olid pruunid läätsed silmas). Üldse oli Alender neil väga nunnu olekuga minu meelest :p Kohati natuke Jack Sparrow'd meenutav - umbes samasugune taaruv olek. Priit Võigemast Rannapi osas oli täpselt nagu originaal - kõnemaneer, jutt, hääl, olek - kõik oli nii rannapilik kui võimalik. 5 pluss näitlejatöö eest.
Nende tundide jooksul, mis etendus kestis, anti hea ülevaade ansambli ajaloost, mis tähendas proovitegemisi, omavahelisi sõnavahetusi, orgiaid (sh poolpaljaid naisi ja mehi laval) jne. Lisaks oli kokku pandud päris hea ülevaade koos kommentaaridega etenduse kavas.

Kokkuvõtteks - super etendus. Ja kõlas sealgi loomulikult isamaalisi laule ning kogu see läbiv nõukogude võimu õõnestamise teema pani samuti märkama nagu öölaulupidu Tallinnas, milelle selle etenduse tõttu kahjuks minemata jäi.