Maamessist ja muust tagantjärgi

Möödunud nädalavahetus oli päris tihe, aga siiani pole olnud aega sellest lähemalt kirjutada. Parandan nüüd selle vea.
Kõigepaelt toimus eelmise nädala lõpus neljapäevast laupäevani Maamess. Rohelised olid boksiga väljas. Mina käisin abis laupäeval. Päris tore üritus oli. Meie boksi kõrval oli hiiglasuur trakats (ma pole päris kindel, et see ikka traktor oli, aga luban endale võhiklikkust kõiki neid masinaid traktoriteks nimetada :)). Pakkusime seegi kord mahedat kraami. Meil oli ka ühe tubli liikme poolt kogutud kasemahla. Saime kogeda seda, et kui oodata, et rahvas ise miskit võtab, siis jääb asi kätte, aga kui ikka aktiivselt pakud, läheb kaubaks küll. Ehk siis, aktiivse tegutsemise tulemusena jagasime 75 l kasemahla inimestele laiali umbes tunni ajaga. No problemo. Ja kui messi lõpupoole selgus, et teed oli termoses veel päris palju, võtsime termose ja papptopsid ning jaotasime selle ümberkaudsete bokside vahel laiali. Nii ei pidanud seda head kraami kanalisatsiooni kallama.
Lisaks siseboksile on meil nüüd ka üks väliekspositsioon/eksperiment või kuidas iganes seda nimetada Tartu Näituste ukse kõrval. Selle asjaga tegeleme kuni sügiseni ja arengut saab jälgida ka blogi vahendusel.

Pärast Maamessi võtsin suuna põhja poole (taaskord oli päälinna asja). Kuna J. liikus autoga Kuusallu, lasin tal ennast sinna viia ja liikusin edasi bussiga. Jõudsime üsna täpselt, paar minutit enne bussi saabumist. Minu esimene kogemus sealtkandi maakonnaliinidega. Minu üllatuseks ei sõitnud see buss aga teps mitte bussijaama, vaid vuras sealt edasi. Olin suht hämmingus ja astusin igaks juhuks bussist maha esimesel võimalusel. Hiljem sain targemate käest teada, et maakonnaliinid peatuvad rongijaamas (nimetagu siis bussijaam ümber linnadevaheliste liinide bussijaamaks ja rongijaam rongide ja maaliinide jaamaks... et oleks kõigile arusaadav).
Kuna viimasest söögikorrast oli juba päris tükk aega möödas, oli hea meel kuulda, et mõned sõbrad, kellega kokku pidin saama, veedavad parajasti aega ühes restoranis. Kui kohale jõudsin, ootas söök mind juba laual, nii et varsti sain kõhu ka kenasti täis.
Kuna oli olnud pikk päev, tundus mõte venna juurde diivanile maandumisest ahvatlevam, kui üks soolaleivapidu. Venna juures selgus, et neil on elanikke juurde tulnud - olid teised endale liivahiired võtnud. Esialgu tukkusid toru sees, nii et vaid paar tumedat tompu oli näha. Hiljem liigutasid ka ennast natuke. Ja öösel kukkusid ratta sees maratoni jooksma. Kahjuks tekitab nende jooksulembus omajagu müra, nii et magamine on sel ajal raskendatud. Aga õnneks olin siiski piisavalt väsinud, et jäin uuesti magama.
Ühistranspordiga olid üldse seekordse sõidu ajal kummalised lood. Trollis, mis mind pühapäeva hommikul Balti jaama viis, oli peatuste teadustamine nihkes. Peatus, kust ma oma arust peale läksin, oli selle teadustaja jutu järgi järgmine peatus... Hea oli, et oli päevane aeg ja ma teadsin, kus maha peab minema. Aga on juhtunud küll ja küll, et ma vaid teadustaja juttu uskudes liiklen. Igal juhul Toompeale ma jõudsin ja koosolek sai ka ära peetud.
Pärast koosoleku lõppu võtsin suuna bussijaama. Kahekordse ekspressbussi peale ma ei mahtunud ja kuna mul väga kiiret ei olnud, võtsin rahulikul järgmise bussi, mis väljus vaid veerand tundi hiljem ja pidi edasi Põlvasse minema. Seekord nägi buss päris korralik välja. Seda, et välimus võib petlik olla, saime teada õnneks alles Tartu piiril. Nimelt läks Ilmatsalu ringil miskit pauguga puru. Bussi üks külg vajus tunduvalt allapoole (mina jäin kõrgema poole peale :P) ning edasi sõitmine ei olnud võimalik. Need, kes Tartusse olid tahtnud sõita, läksid oma jõududega edasi, Põlvasse tahtjad jäid aga asendusbussi ootama. Mina võtsin koos mõningate teiste bussis olnutega suuna lähima linnaliinibussi peatuse poole. Ei pidanud kaua ootama, kui buss tuligi. Siin bussis see peatuste teadustussüsteem esialgu ei töötanud. Kaubamaja ees ilmus aga ekraanile kiri "Nõlvaku" ja hääl teatas, et järgmine peatus on Mõisavahe. Mõned naised sattusid hämmingusse, mulle olid teadustussüsteemide riukad juba hommikust tuttavad ja ma ei teinud sellest välja (kuigi vägisi tekkis tunne, et tegemist oli ühistranspordile halva päevaga).